This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013PC0547
Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on payment services in the internal market and amending Directives 2002/65/EC, 2013/36/EU and 2009/110/EC and repealing Directive 2007/64/EC
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta
/* COM/2013/0547 final - 2013/0264 (COD) */
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta /* COM/2013/0547 final - 2013/0264 (COD) */
SELETUSKIRI 1. Ettepaneku taust Ettepaneku esitamise põhjused ja eesmärgid Euroopa elektrooniliste maksete turg pakub häid
innovatsioonivõimalusi. Viimastel aastatel on tarbijad märkimisväärselt muutnud
oma makseharjumusi. Krediit- ja deebetkaardimakseid tehakse üha rohkem; uute
maksevahendite tekkimisele sillutab teed e-kaubanduse ja nutitelefonide
populaarsuse kasv. Euroopa makseturg võidaks märkimisväärselt edasisest
integreerimisest ja killustumise vähendamisest. Käesoleva algatusega parandatakse tarbijate ja
kaubandusettevõtjate võimalusi ära kasutada siseturu, eriti e-kaubanduse
eeliseid. Ettepanek on kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020” ja Euroopa
digitaalse tegevuskavaga ning selle eesmärk aidata kujundada kogu ELi hõlmavat
elektrooniliste maksete turgu, et tarbijad, jaemüüjad ja teises turuosalised
saaksid rohkem kasu ELi siseturu eelistest. Integratsiooni süvendamise tähtsus
üha kasvab, kuna maailmas minnakse üha laialdasemalt üle digitaalsele
majandusele traditsioonilise kaubanduse asemel. Integratsiooni arendamiseks ning e-maksete valdkonnas
konkurentsi, tõhususe ja innovatsiooni edendamiseks tuleb toetada õiguslikku
selgust ja võrdseid võimalusi. See võimaldaks ühtlustada hindu ja makseteenuste
kasutajate kulusid madalamal tasemel, suurendada makseteenuste valikut ja
läbipaistvust, hõlbustada uuenduslike teenuste pakkumist ning tagada, et
makseteenused oleksid turvalised ja läbipaistvad. Nende eesmärkide saavutamiseks tuleb makseteenuste
raamistikku ajakohastada ja täiendada ning kehtestada eeskirjad, millega
tarbijate vajaduste kohaselt edendatakse jaemaksete läbipaistvust,
innovatsiooni ja turvalisust ning parandatakse liikmesriikide eeskirjade
kooskõla. Meetmed on kavandatud selliselt, et saavutada eesmärgid
tehnoloogiliselt neutraalsel viisil. Seega jäävad need meetmed ajakohaseks ka
makseteenuste arenedes. Käesolevasse
ettepanekusse hõlmatakse ja sellega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiiv 2007/64/EÜ („makseteenuste direktiiv”),[1] millega ühtlustatakse integreeritud makseturu loomiseks vajalikku
õigusraamistikku. Selline raamistik ühtlustaks tingimusi ja
juurdepääsuvõimalusi kõigi sidusrühmade jaoks.
Nüüd
kui tehnoloogia ja ärimudelid üksteisele lähenevad ning makseasutuste (mida
reguleeritakse makseteenuste direktiiviga) ja e-raha asutuste (mida
reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/110/EÜ[2] (teine
e-raha direktiiv)) vahelised piirid hägustuvad, on otstarbekas kaasajastada
kogu digitaalsete maksete raamistik ning mõlemad asutuste liigid ja nende
õigusraamistik omavahel sulandada. Reguleeriva
raamistiku sidususe huvides tuleks kõigepealt läbi vaadata e-raha direktiiv.
Kuna aga mitmes liikmesriigis e-raha asutusi käsitleva direktiivi ülevõtmine
viibis, ei ole selle täitmisel saadud piisavalt kogemusi, et seda hinnata koos
makseteenuste direktiiviga ning läbivaatamise käigus suurendada õigusaktide koostoimet.
Direktiiv 2009/110/EÜ on kavas läbi vaadata 2014. aastal. Üldine taust Maksete
valdkonna reguleeriv ja õigusraamistik on võimaldanud ELil viimase tosina aasta
jooksul saavutada märgatavat edu jaemaksete arendamisel ja integreerimisel. Õigusraamistik, mis koosneb makseteenuste direktiivist,
piiriüleste maksete määrusest (EÜ) nr 924/2009[3]
ja teisest e-raha direktiivist, on oluliselt kaasa aidanud Euroopa
jaemakseturgude integreerimisele. SEPA-le ülemineku lõpptähtaja määruse (EL) nr
260/2012[4]
vastuvõtmisega süvendati integratsiooni veelgi. Määrusega kehtestati tähtajad,
mille jooksul ELis tuleb eurodes tehtavate maksete puhul kasutusele võtta üle-euroopalised
kreedit- ja otsekorraldused seniste riigipõhiste siseriiklike ja piiriüleste
maksekavade asemel. Euroalal tuleb uuele korrale üle minna 1. veebruariks 2014.
Kõnealust reguleerivat raamistikku täiendavad Euroopa Kohtu praktika ja komisjoni
poolt ELi konkurentsiõiguse alusel jaemaksete valdkonnas vastuvõetud otsused. Euroopa
jaemaksete turg on väga dünaamiline ja viimaste aastate jooksul on seal
toimunud kiire innovatsioon. Samal ajal on olulised maksevaldkonnad, eriti
kaardimaksed ja uued maksevahendid nagu interneti- ja mobiilimaksed, endiselt
riigiti killustatud. See pidurdab hõlpsalt kasutatavate uuenduslike
makseviiside arengut ning takistab tarbijail ja jaemüüjail kasutada tervet
Euroopat katvaid mugavaid ja turvalisi makseviise (kui krediitkaardid välja
arvata) ostude eest maksmiseks ning teenuste ja kaupade valiku suurendamiseks. Maksete valdkonnas viimasel ajal toimunud areng
heidab valgust ka teatavatele lünkadele maksete õigusraamistikus ning
turutõrgetele kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turgudel. Käesoleva
algatuse raames tuleb tegeleda ka nendega. Makseteenuste
õigusraamistiku, eelkõige makseteenuste direktiivi läbivaatamise käigus ning
Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu koordineerimist käsitleva
komisjoni 2012. aasta rohelise raamatu[5] üle
toimunud arutelu tulemusel on jõutud järeldusele, et selleks, et maksete
raamistik aitaks tõhustada Euroopa makseteenusteturgu ning aitaks igakülgselt
kaasa konkurentsil, innovatsioonil ja turvalisusel põhineva maksekeskkonna
loomisele, tuleb võtta uusi regulatiivseid meetmeid ning muu hulgas läbi
vaadata makseteenuste direktiiv. Komisjoni
2012. aasta teatises „Ühtse turu akt II. Üheskoos uue majanduskasvu eest”[6] nimetati jaemaksete
õigusraamistiku ajakohastamist peamiseks prioriteediks, pidades silmas selle
potentsiaali hoogustada majanduskasvu ja innovatsiooni. Komisjoni 2013. aasta
prioriteetsete meetmete hulgas nimetati makseteenuste direktiivi läbivaatamist
ja mitmepoolseid kaardimaksete vahendustasusid käsitleva seadusandliku
ettepaneku ettevalmistamist. Ettepaneku
valdkonnas kehtivad õigusnormid Algatus tehakse makseteenuseid käsitleva meetmepakme
raames. Sellega täiendatakse ja ajakohastatakse ELi makseteenuste
õigusraamistikku, millesse kuuluvad: –
Direktiiv 2007/64/EÜ, millega loodi ühtlustatud
õigusraamistik. See võimaldas kiirendada ja lihtsustada maksete tegemist kogu
ELis, edendas maksesüsteemide vahelist konkurentsi ning suurendas
mastaabisäästu. Direktiiv aitas kaasa ka ühtse euromaksete piirkonna (SEPA)
rakendamisele. –
Määrus (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta.
Sellega tunnistati kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 ja võeti määruse
rakendusalasse ka otsekorraldused. Sellega kõrvaldati Euroopa Liidu
liikmesriikidevahelised erinevused makseteenuse kasutajatelt riigisiseste ja
piiriüleste maksete eest nõutavate tasude vahel elektrooniliselt töödeldavate
maksete puhul. –
Määrusega (EL) nr 260/2012 kehtestati tähtajad ELis
eurodes tehtavate maksete puhul seniste riigipõhiste siseriiklike ja
piiriüleste maksete kavade asendamiseks üle‑euroopaliste kreedit- ja
otsekorraldustega. –
E-raha käsitlev direktiiv 2009/110/EÜ, milles nähti
ette e-raha väljastamise ja tagastamise õigusraamistik ning viidi e-raha
asutuste usaldatavusnõuete täitmise kord kooskõlla makseasutustele esitatavate
nõuetega, mis tulenevad makseteenuste direktiivist. –
Määruses (EÜ) nr 1781/2006 on sätestatud eeskirjad,
mille kohaselt saadavad makseteenuste pakkujad kogu makseahela raames teavet
maksja kohta, et hoida ära, uurida ja tuvastada rahapesu ja terrorismi
rahastamist. Makseturul konkurentsi kahjustavat tegevust ei ole
käsitletud üksnes õigusaktides, vaid ka mitmes ELi ja selle liikmesriikide
tasandil algatatud konkurentsimenetluses. Kooskõla Euroopa Liidu muude põhimõtete ja
eesmärkidega Ettepaneku eesmärgid on kooskõlas ELi muude
tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega. Esiteks aitab ettepanek parandada
makseteenuste ning üldiselt võttes kõigi kaupade ja teenuste siseturu
toimimist, kuna need valdkonnad vajavad uuenduslikke, tõhusaid ja turvalisi
maksevahendeid. ELis majandustehingute tegemise lihtsustamine aitab saavutada
strateegia „Euroopa 2020” üldisi eesmärke ja hoogustada majanduskasvu. Peale
selle on algatus kooskõlas ELi poliitikaga sellistes valdkondades nagu
isikuandmete kaitse, halduskaristused ning võitlus rahapesu ja terrorismi
rahastamisega, eelkõige aga järgmisega: –
Komisjoni seadusandlikud algatused seoses Euroopa
digitaalse tegevuskavaga,[7]
sealhulgas ettepanekud e-identimise ja e-tehingute õigusraamistiku[8] ning kogu Euroopa Liidus võrgu-
ja infoturbe ühtlaselt kõrge taseme saavutamiseks vajalike meetmete kohta,[9] samuti digitaalse ühtse turu
loomiseks vajaliku e-kaubandust ja internetipõhiseid teenuseid käsitleva
teatise[10]
prioriteedid. –
Jõupingutused, mida komisjon teeb konkurentsi
suurendamiseks, võrdsustades turuosaliste kohustusi, õigusi ja võimalusi ning
lihtsustades piiriülest makseteenuste pakkumist. –
Komisjoni seadusandlik algatus, mis käsitleb kaardipõhiste
maksetehingute vahendustasusid ning teatavaid piiravaid äritegevuse eeskirju ja
tavasid. Algatust töötatakse välja samal ajal ja tihedas seoses käesoleva
ettepanekuga. –
Direktiiv 2011/83/EÜ
tarbija õiguste kohta,[11]
mille eesmärk on edasi arendada ettevõtjate ja tarbijate vahelist toimivat
siseturgu ning tasakaalustada kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtete
konkurentsivõime eesmärgid, nähes ette, et kaubandusettevõtjad tohivad võtta
tasu makseviisi kasutamise eest ainult tegelike kulude ulatuses. 2. Konsulteerimine huvitatud
isikutega ja mõju hindamine Konsulteerimine huvitatud isikutega 11. jaanuaril 2012
avaldas Euroopa Komisjon Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu
integreerimist käsitleva rohelise raamatu,[12]
millele järgnes ulatuslik avalik konsultatsioon. Komisjon sai rohkem kui 300
vastust väga erinevatelt sidusrühmadelt – ametiasutustelt, kodanikuühiskonna
organisatsioonidelt, ettevõtete liitudelt ja eri valdkondades tegutsevatelt
äriühingutelt. Palju märkusi, seisukohavõtte ja kaastöid saadi ka
konsultatsiooniväliselt. Sidusrühmade
tagasisidest[13]
saadi palju asjakohast teavet uuemate sündmuste ja lisaks ka maksete raamistiku
muutmise vajaduse kohta. Konsultatsiooni raames avalik ärakuulamine toimus 4.
mail 2012. Sellel osales ligikaudu 350 huvitatud sidusrühma. 20.
novembril 2012 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni „Euroopa
integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine”[14]. Resolutsioonis järeldatakse,
et rohelises raamatus on eesmärgid ja integratsiooni takistavad tegurid
sedastatud asjakohaselt ning kutsutakse üles tegema seadusandlikke algatusi
kaardimaksete eri valdkondades. Samas manitsetakse ettevaatlikkusele seoses
interneti- ja mobiilimaksetega, kuna need turud ei ole veel piisavalt arenenud.
Lisaks esitati üleskutse reformida ühtse euromaksete piirkonna (SEPA)
juhtimiskorraldust. Konsultatsiooni
tulemused osutasid sellele, et Euroopa makseturu tõhususe parandamiseks ning
konkurentsil, innovatsioonil ja turvalisusel põhineva maksekeskkonna
edendamiseks tuleb regulatiivset raamistikku oluliselt muuta. Eksperdiarvamuste kasutamine Makseteenuste
direktiivi ja siseturul tehtavaid piiriüleseid makseid käsitleva määruse
läbivaatamise käigus ning kummagi õigusakti võimalikku muutmist silmas pidades
on komisjon teinud täiendavat tööd, et koguda valdkonna kohta andmeid ja tagada
eri sidusrühmade täielik kaasamine. Makseteenuste
direktiivi ja siseturul tehtavaid piiriüleseid makseid käsitleva määruse mõju
analüüsimisel toetus komisjon kahe välisuuringu tulemustele. Nende uuringute
abil sai komisjon põhjaliku ülevaate makseteenuste direktiivi rakendamise
majanduslikest ja õiguslikest tagajärgedest. Esimese uuringu teostas
konsultatsiooniettevõte Tipik 2011. aastal. Selles on esitatud õiguslik analüüs
selle kohta, kas 27 liikmesriigis on makseteenuste direktiiv üle võetud
kooskõlas direktiiviga[15].
Teine uuring, mille koostasid ettevõtted London Economics ja iff koostöös
ettevõttega PaySys, vältas kogu 2012. aasta. Selles analüüsiti makseteenuste
direktiivi mõju siseturul pakutavatele makseteenustele ning ühenduses
teostatavaid piiriüleseid makseid käsitleva määruse rakendamise mõju. Komisjoni
maksete valdkonna nõuandekomiteede (maksete komitee, kuhu kuuluvad ELi
liikmesriikide esindajad ja maksesüsteemide turu eksperdirühm, kuhu kuuluvad
turuosaliste esindajad nii nõudluse kui ka pakkumise poolelt) kaudu koguti tagasisidet
ka liikmesriikidelt ja turuosalistelt. Komisjon pidas konkreetsete küsimustes
nõu ka muude sidusrühmadega. Mõjuhinnang Komisjon
teostas ka mõjuhinnangu,[16]
et analüüsida, millist mõju avaldab Euroopas integreeritud makseturu puudumine.
Uuriti järgmisi probleemide põhjuseid: –
Eeskirjade ebaühtlane kohaldamine liikmesriikides,
kuna valikuvõimalusi on palju, kuid rakendamise kriteeriumid on väga üldised.
Eelkõige tundub, et teatavad makseteenuste direktiivis sätestatud erandid on
liiga üldised või turu arengut arvesse võttes aegunud ning et neid
tõlgendatakse väga erinevalt. Reguleerimisalas esineb ka lünki seoses
maksetega, mille üks osaline asub väljaspool EMPd, ning seoses kolmanda riigi
vääringus tehtavate tehingutega. See põhjustab turgude killustatust, õiguslikku
arbitraaži ja konkurentsimoonutusi. –
Õiguslik vaakum valitseb selliste hiljuti asutatud
internetipõhiste teenuseosutajate suhtes, kes kolmandast isikust
teenuseosutajana pakuvad internetipanga põhist makse algatamist. Tegemist on
elujõuliste ja kaardimaksest sageli odavamate makseteenustega, mis pakuvad huvi
ka tarbijaile, kellel maksekaarti ei ole. Enamik sellistest teenuseosutajatest
tegutseb maksevahendajana, kelle tegevus ei ole õiguslikult reguleeritud, kuna vahendatavat
raha ei hoita ühelgi ajahetkel nende kontol. Õiguslik vaakum aga võib takistada
innovatsiooni ja kahjustada turulepääsu tingimusi. –
Eri makselahendustel (kaardi-, interneti- ja
mobiilimaksed) puuduvad ühised standardid ja koostalitlusvõime. See
probleemidering puudutab erineval määral eelkõige mitmesuguseid piiriüleste
maksete aspekte. Probleemi võimendab ka ELi jaemaksete turu ebapiisav
juhtimiskorraldus. –
Liikmesriikide kaubandusettevõtjad kasutavad ühe ja
sama makseviisi puhul erinevad tasude süsteeme. Umbes pooled ELi liikmesriigid
lubavad maksete eest võtta lisatasu ja teine pool keelab seda, mis külvab
segadust välismaal või internetis oste sooritavate tarbijate seas, ning põhjustab
ebavõrdseid tingimusi. –
Maksekaartide valdkonna piiravad äritegevuse
eeskirjad ja tavad põhjustavad konkurentsimoonutusi. Eelkõige peetakse silmas
mitmepoolseid vahendustasusid ning eeskirju, mis reguleerivad kaubandusettevõtjate
valikuvõimalusi kaardimaksete aktsepteerimisel. Eespool
kirjeldatud probleemid mõjutavad tarbijaid, kaubandusettevõtjaid, uusi
makseteenuste pakkujaid ja kogu makseteenuste turgu. Mõjuhinnangus järeldati, et praeguse olukorra
parandamiseks oleksid kõige paremad sellised poliitikavalikud, mis i) toetavad konkurentsipõhiste
võrdsete tingimuste tekkimist turgu valitsevate ettevõtjate ning uute
teenuseosutajate vahel kaardi-, interneti- ja mobiilimakseteenuse pakkumisel,
ii) suurendavad tõhusust, läbipaistvust ja makseviiside valikut makseteenuste
kasutajate (tarbijate ja kaubandusettevõtjate) jaoks ning iii) tagavad tarbija kõrgetasemelise
kaitse. Seoses makseteenuste direktiiviga tuleks: –
tugevdada ühtse euromaksete piirkonna valdkonnas
võetavaid meetmeid ning võimaldada kõigil sidusrühmadel etendada aktiivsemat
rolli jaemaksete poliitika kavandamisel ja elluviimisel (juhtimismeetmed); –
edendada standardimist, tugevdades
juhtimisraamistikku ja kasutades paremini Euroopa standardiorganisatsioone
(standardimismeetmed); –
tagada õiguskindlus kaardipõhiste maksete
vahendustasude valdkonnas ning luua praeguste ja tulevaste maksekaardipõhiste
maksealgatuste jaoks selgus küsimuses, milline on vastuvõetav ärimudel
(vahendustasud); –
kaotada kaardimaksete valdkonnas piiravad äritegevuse
eeskirjad, mis põhjustavad turumoonutusi (vahendustasude alased täiendavad
meetmed); –
ühtlustada liikmesriikide poliitikat lisatasude
küsimuses kooskõlas vahendustasusid käsitlevate reguleerivate otsustega
(vahendustasude alased täiendavad meetmed); –
sõnastada juurdepääsutingimused teabele, mis
käsitleb vahendite olemasolu kolmandast isikust teenusepakkujatele, sealhulgas
makse algatamise teenuse pakkujaile (makseteenuste direktiivi reguleerimisala);
–
kohandada õigusraamistiku reguleerimisala ja muuta
see järjekindlamaks (makseteenuste direktiivi reguleerimisala); –
parandada kehtiva makseteenuste direktiivi
rakendamist (makseteenuste direktiivi täpsustamine); –
õigusaktide muutmisel suurendada makseteenuse
kasutajate õigusi ja kaitsta tarbijate õigusi (makseteenuste direktiivi
reguleerimisala, vahendustasude alased täiendavad meetmed). Mõjuhindamiskomitee kuulas mõjuhinnangu ära 20.
märtsil 2013 ja kiitis selle heaks. Komitee soovitusel tehti mõjuhinnangusse
järgmisi muudatusi: –
lisati makseteenuste direktiivi kiireloomulise
küsimusena läbivaatamise ja mitmepoolsete vahendustasude õigusaktidega
reguleerimise vajalikkuse põhjendus; –
lihtsustati mõjude kirjeldust, jättes teksti
põhiossa peamiste valikuvõimaluste mõju analüüsi ja paigutades vähem olulised
küsimused ümber lisadesse, –
parandati erinevate valikuvõimaluste ja pakmete
omavahelise sõltuvuse kirjeldust. Enamikku poliitikameetmeid käsitlevaid
ettepanekuid on käesolevas ettepanekus arvesse võetud. See puudutab eelkõige
makseteenuste direktiivi eeskirjadega juba hõlmatud valdkondi, nagu kolmandast
isikust makseteenuse pakkujate turulepääs, lisatasud ja makseasutusi käsitlevad
eeskirjad. Muid meetmeid, eelkõige mitmepoolseid vahendustasusid ja kaasnevaid
meetmed käsitletakse eraldi seadusandlikus algatuses, mis esitatakse
samaaegselt. Teatavaid eespool kirjeldatud meetmeid (näiteks
Euroopa standardiorganisatsioonide kaasamine ja SEPA juhtimine) tuleks
rakendada mitte õigusakti, vaid muu vahendiga. Tugevdamist vajab SEPA praegune
juhtimiskorraldus, sealhulgas roll, mida täidab tema ajutine kõrgem juhtorgan –
nõukogu –, mis on komisjoni ja Euroopa Keskpanga kaaseesistumisel ametisse
määratud esialgu kolmeks aastaks ja mille ülesanne on edendada sidusrühmade
kaasamist SEPAsse. Selleks et parandada komisjoni ja Euroopa Keskpanga
nõustamist SEPA suunitluse kindlaksmääramisel ning aidata kaasa liidus,
eelkõige aga euroalal integreeritud, konkurentsivõimelise ja uuendusliku
jaemaksete turu loomisele, tuleb täpsustada SEPA nõukogu pädevust, vaadata läbi
selle koosseis ja tagada huvide parem tasakaal pakkumise ja nõudluse poolel.
SEPA ülesannete, koosseisu, eesistumise ja juhtimiskorralduse küsimuste
lahendamiseks teeb komisjon koostööd Euroopa Keskpangaga. 3. ETTEPANEKU
ÕIGUSLIK KÜLG Õiguslik alus Käesolev ettepanek põhineb ELi toimimise
lepingu artiklil 114. Subsidiaarsus ja proportsionaalsus ELi integreeritud
elektrooniliste jaemaksete turg on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3
sätestatud siseturu eesmärgiga. Turgude integreerimisest on Euroopa kodanikel
mitmeti kasu. Nii näiteks on kasulik makseteenuste pakkujate vahelise
konkurentsi süvendamine. Makseteenuse kasutajatele, eelkõige tarbijatele, on
valikuvõimaluste avardumine, innovatsiooni edenemine ja turvalisuse paranemine
kasulik. Integreeritud makseturg lihtsustab piiriülest kaupade ja teenuste pakkumist
ning aitab seeläbi luua tõeliselt ühtset turgu. Makseteenuste direktiivi
põhjalik läbivaatamine on proportsionaalne praeguseks tekkinud probleemide
suurusega. Direktiiv on endiselt üldiselt otstarbekohane, kuid ELi
õigusraamistikku tuleb arendada käsikäes jaemaksete tehnoloogia ja ettevõtluse
arenguga. Kuna
põhimõtteid, eeskirju, menetlusi ja standardeid tuleb järjekindlalt kohaldada
kõigis liikmesriikides, et tagada kõigile turuosalistele õiguskindlus ja
võrdsed tingimused, on makseturu integreerimine võimalik vaid kogu ELi hõlmavat
lähenemisviisi raames, võttes arvesse, et makseturg põhineb piiriülestel
võrkudel. Arvestades turu praegust killustatust, ei ole riigisiseseid ja
piiriüleseid kaupu ja teenuseid hõlmava integreeritud ja tõhusa makseturgu
loomise eesmärki võimalik täita üksikute liikmesriikide meetmetega. Lähenemisviisiga
arendatakse edasi ühtset euromaksete piirkonda (SEPA), mis on kooskõlas
digitaalse tegevuskava ja eelkõige digitaalse ühtse turu loomisega. See aitab
edendada tehnoloogilist innovatsiooni ning soodustab majanduskasvu ja töökohtade
loomist, eelkõige e- ja m-kaubanduse valdkonnas. 4. MÕJU
EELARVELE Direktiivi
mõju eelarvele on esitatud ettepanekule lisatud finantsselgituses. 5. Lisateave
Euroopa Majanduspiirkond Kavandatavas
õigusaktis käsitletakse Euroopa Majanduspiirkonnaga seotud küsimust, mistõttu
tuleks seda kohaldada ka Euroopa Majanduspiirkonnas. Selgitavad dokumendid Uue
kavandatava direktiiviga kohandatakse olemasolevat direktiivi. Liikmesriikidele
pannakse teatavaid uusi kohustusi, kuid jäetakse piisavalt kaalutlusõigust
nende kohustuste (näiteks turvalisust käsitlevate sätete) ülevõtmisel
siseriiklikku õigusesse. Seetõttu palutakse liikmesriikidel esitada ülevõtmismeetmeid
selgitavaid dokumente, et komisjon saaks siseriiklikest meetmetest parema
ülevaate ja teostada direktiivi nõuetekohase ülevõtmise järelevalvet. Ettepaneku üksikasjalik selgitus Järgnevalt
esitatakse otsustusprotsessi seisukohalt vajalik lühikokkuvõte. Selles on antud
ülevaade peamistest muudatustest võrreldes kehtetuks tunnistatava makseteenuste
direktiiviga. Artikkel 2. Reguleerimisala. Tehakse ettepanek
laiendada geograafilist reguleerimisala ja hõlmata muid vääringuid. Artikli 2 lõige 1. Kolmandate riikidega
tehtavate maksetehingute puhul, kui vaid üks makseteenuse pakkuja asub Euroopa
Liidus, kohaldatakse makseteenuste direktiivi läbipaistvust ja teabenõudeid
käsitlevaid sätteid ainult maksetehingu Euroopa Liidus teostatava osa suhtes. Artikli 2 lõige 2. Kui praegu kohaldatakse
makseteenuste direktiivi läbipaistvust ja teabenõudeid käsitlevaid sätteid
ainult ELi vääringute suhtes, siis nüüd laiendatakse kohaldamist kõigile
vääringutele. Artikkel 3.
Reguleerimisalast väljaarvamine. Artiklis täpsustatakse
ja ajakohastatakse nende maksetega seotud toimingute loetelu, mis on jäetud
praeguse makseteenuste direktiivi reguleerimisalast välja. Artikli 3 punkt b. Kaubandusagentidele tehtud erandit on muudetud. Direktiivi
kohaldatakse kaubandusagentide suhtes juhul, kui nad tegutsevad ainult maksja
või makse saaja nimel, mitte aga nende mõlema nimel. E-kaubanduse platvormid
kasutavad praeguses makseteenuste direktiivis ettenähtud erandit üha
laialdasemalt nii müüja (makse saaja) kui ka ostja (maksja) nimel tehtavate
maksetehingute suhtes. See aga vasta erandi eesmärgile, mistõttu tuleks erandit
täpsustada. Artikli 3 punkt k. Piiratud võrkude suhtes kehtestatud erandit kasutatakse üha enam suure
maksete mahu ning toodete ja teenuste valikuga suurte võrkude suhtes. See aga
väljub erandi esialgse eesmärgi raamest, jätab paljud maksed reguleerivast
raamistikust väljapoole ning seab reguleeritud turul osalejad halvemasse
konkurentsiolukorda. Uus määratlus on kooskõlas direktiivi 2009/110/EÜ piiratud
võrkude määratlusega ning peaks aitama selliseid riske vähendada. Artikli 3
lõige l. Täpsustatakse digitaalsele sisule ja
telekommunikatsiooni vahenditega tehtavate tehingutele tehtud erandit, et seda
kohaldataks üksnes elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkujate (näiteks
telekommunikatsioonioperaatorid) osutatavate makseteenuste suhtes. Erandit
kohaldatakse kolmanda isiku loodud digitaalse sisu pakkumisel direktiivis
sätestatud piirmäärade ulatuses. Uus määratlus peaks tagama pakkujatele võrdsed
konkurentsitingimused ja parandama tarbijakaitset maksete valdkonnas. Artikli 3 punkt o
jäetakse välja. Direktiivi rakendusalast olid välja
arvatud pangaautomaaditeenused, mida pakuvad sõltumatud pangaautomaatide
käitajad. Seetõttu hakati looma pangaautomaatide võrke, millest sularaha
väljavõtmise eest nõuti tarbijailt suurt tasu. Ilmneb, et see säte on aidanud
kaasa sellele, et pankadele kuuluvad pangaautomaatide võrgud on hakanud
lõpetama lepingulisi suhteid teiste makseteenuse pakkujatega vaid selleks, et
nad saaksid nõuda kõrgemaid tasusid otse tarbijatelt. Seetõttu tuleks erand
välja jätta. Artikkel 9.
Nõuded kaitsemeetmete kohta. Nõudeid muudetakse
otstarbekamaks ja makseteenuste direktiivi alusel antud tegevusoaga
makseasutustele esitatavaid kaitsenõuded ühtlustatakse. Eelkõige vähendatakse
liikmesriikide võimalusi kaitsenõudeid kärpida ja vähendada võimalike
kaitseviiside arvu. See aitab ühtlustada tingimusi ja parandada õiguskindlust. Artikkel 14. EBA
pakutav Euroopa elektrooniline juurdepääsupunkt.
Selleks et suurendada pädevalt asutuselt tegevusloa saanud või pädeva asutuse
poolt registreeritud makseasutuste läbipaistvust, tuleks kogu liidu riiklikud
registrid omavahel ühendada ning luua neile Euroopa elektrooniline
juurdepääsupunkt. Artikkel 27.
Tingimused. Pidades silmas, et liikmesriikidel on
olnud halbu kogemusi (näiteks maksejõuetus) väikeste makseteenuse pakkujatega,
kelle tegevuse maht ületas erandi tegemist võimaldavat piirmäära, laiendatakse
võimalust kasutada väikeste makseasutuste puhul lihtsustatud korda. See
suurendab selliste väikeste makseasutuste hulka, kelle suhtes lihtsustatud
korda kohaldatakse. Eesmärk on õige tasakaalu leidmine, väga väikeste
ettevõtete regulatiivse koormuse vähendamine ning makseteenuste kasutajate
jaoks piisava kaitse pakkumine. Artikkel 29.
Juurdepääs maksesüsteemidele. Artikliga muudetakse
selgemaks maksesüsteemidele juurdepääsu tingimused. Täpsustatakse makseasutuste
kaudset juurdepääsu maksesüsteemidele vastavalt direktiivile 98/26/EÜ
(arvelduse lõplikkuse direktiiv), muutes juurdepääsutingimused sarnaseks
väikestele krediidiasutustele võimaldatud tingimustele. Artikli 55 lõiked 3
ja 4. Kohaldatavad tasud. Eeskirjaga ühtlustatakse
lisatasude võtmist vastavalt tarbija õigusi käsitlevale direktiivile 2011/83 ja
komisjoni ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr
[XX/XX/XX], mis käsitleb kaardipõhiste maksetehingute vahendustasusid. Viimase
määruse ettepanek esitatakse samaaegselt käesoleva ettepanekuga. Kehtiv
makseteenuste direktiiv, mis võimaldab kaubandusettevõtjal nõuda teatava
makseviisi kasutamise eest maksjalt tasu, teha talle allahindlust või suunata
teda muul viisil kasutama tõhusaimat makseviisi, nõudes samas liikmesriikidelt
sellise lisatasu suuruse piiramist, on põhjustanud turul väga suurt
mitmekesisust. 13 liikmesriiki on kasutanud direktiiviga ettenähtud võimalust
keelata lisatasu võtmine. Liikmesriikide vahelised erinevused tekitavad
probleeme ning ajavad segadusse nii kaubandusettevõtjaid kui ka tarbijaid, kes
ostavad ja müüvad kaupu ja teenuseid piiriüleselt interneti kaudu. Lisatasu
kehtestamise keeld on otseselt seotud kavaga kehtestada vahendustasu ülempiir
eespool nimetatud kaardipõhiste tehingute vahendustasu määruse ettepanekuga.
Kuna tasu, mida kaubandusettevõtja tasub pangale, vähendatakse oluliselt, ei
ole enam põhjendatud lisatasu nõudmine selliste kaartide puhul, mille suhtes
kohaldatakse mitmepoolset vahendustasu. Selliste kaartide osakaal
jaemaksekaartide turust on üle 95 %. Kavandatud eeskirjad aitavad seega
parandada kaardiga maksvate tarbijate olukorda kogu liidus ja edendavad
sularahamaksete asemel maksekaartide kasutamist. Mis puudutab kaarte,
mille suhtes vastavalt eespool nimetatud kaardipõhiste tehingute vahendustasu
määruse ettepanekule vahendustasu ei kohaldata (ettevõtete kaardid ja kolme
osapoolega süsteemi raames kasutatavad kaardid), siis nende kasutamise eest
lubatakse endiselt võtta lisatasu vastavalt tegelikele kuludele, võttes
nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2011/83. Artiklid 65 ja 66.
Makseteenuse pakkuja ja maksja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral. Kavandatud muudatustega muudetakse otstarbekamaks ja ühtlustatakse
autoriseerimata tehingute eest tekkiva vastutuse eeskirju ning tagatakse
kasutajate õigustatud huvide parem kaitsmine. Nähakse ette, et autoriseerimata
maksetehingu korral makseteenuse kasutaja makstava tasu ülemmäär on 50 eurot
senise 150 euro asemel, välja arvatud pettuse ja tõsise hooletuse korral.
Lisaks sätestatakse, et makse hilinemine tingimata ei tingi tagasimakse tegemist.
Artikkel 67.
Tagasimaksed makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute puhul Kooskõlas SEPA otsekorralduste reeglistikuga nähakse ette, et
otsekorraldusega tehtud makse puhul on õigus saada tagasimakse juhul, kui
teenuseid ei ole veel osutatud või kaup ei ole ära tarbitud. Praegu
kohaldatakse otsekorraldusega maksete puhul tehtavate tagasimaksete suhtes
erinevaid eeskirju sõltuvalt sellest, kas makse on eelnevalt autoriseeritud,
makse summa on eeldatavast summast suurem või on kokku lepitud täiendavates
õigustes. Artikkel 85.
Turvameetmed. Ettepaneku lähenemisviis turva- ja
autentimisküsimustele põhineb komisjoni ettepanekul võtta vastu Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv võrgu- ja infoturbe kohta. I–V jaotis ja I
lisa punkt 7. Maksekontole juurdepääsu võimaldavate uute teenuste ja
makseteenuse pakkujate hõlmamine. Kui maksja ega makse
saaja raha ei hoita ühelgi hetkel sellise pakkuja kontol, siis praegust
makseteenuste direktiivi nende suhtes ei kohaldata. Tegemist on kolmandast
isikust teenusepakkujatega, kelle tegevust praeguste õigusaktidega ei
reguleerita, kuigi nende teenused ja tegevus on kasulikud. See tekitab
probleeme turvalisuse, isikuandmete kaitse ja vastutuse valdkonnas. Ettepaneku
kohaselt laiendatakse makseteenuste direktiivi kohaldamist ka
internetipanganduse raames makse algatamise teenust pakkuvatele kolmandatest
isikutest teenusepakkujatele (I lisa punkt 7). Sellega soodustatakse internetis
uute odavate e-makse lahenduste pakkumist, tagades asjakohase turvalisuse,
isikuandmete kaitse ja vastutuse. Selleks et kolmandast isikust teenusepakkuja
saaks õiguse pakkuda makse algatamise teenust, peab ta taotlema tegevusluba või
enda registreerimist, ning alluma makseasutuste üle teostatavale järelevalvele
(II jagu). Sarnaselt teistele makseteenuse pakkujatele kohaldatakse ka nende
suhtes ühtlustatud õigusi ja kohustusi, eelkõige turvanõudeid (artiklid 85 ja 86).
Ettepanek käsitleb kontoteabele juurdepääsu tingimusi (artikkel 58),
autentimisnõudeid (artikkel 87), tehingute korrigeerimist (artiklid 63 ja 64)
ja vastutuse tasakaalustamist (artiklid 65 ja 66). Uutele makseteenuste pakkujatele
on uus kord kasulik sõltumata sellest, kas maksja või makse saaja raha hoitakse
mõnel hetkel nende kontol või mitte. 6. peatükk.
Kohtuvälised kaebuste esitamise ja kahju hüvitamise menetlused vaidluste
lahendamiseks. Peatüki eesmärk on tagada direktiivi tulemuslik
täitmine. Meetmetega ajakohastatakse kohtuvälise kaebuste ja kahju hüvitamise
korda ning karistusi. Artikkel 92. Karistused. Sarnaselt finantsteenuste sektorit käsitlevatele muudele hiljutistele
ettepanekutele kohustatakse liikmesriike ühtlustama halduskaristusi, looma
võimaluse direktiivi rikkumise eest kohaldada asjakohaseid haldusmeetmeid ja
-karistusi ning tagama karistuste nõuetekohase kohaldamise. Euroopa Pangandusjärelevalve. Direktiivi mitmes valdkonnas on EBA rolliks aidata kaasa järelevalve
ühtsuse ja järjepidevuse tagamisele (kooskõlas määrusega (EL) nr 1093/2010).
Eelkõige tuleb EBA-l välja töötada mitme valdkonna suunised ja regulatiivsete
tehniliste standardite eelnõud, millega muu hulgas muudetakse selgemaks mitmes
liikmesriigis tegutsevatele makseasutustele tegevusloa andmise eeskirju ja
tagatakse asjakohaste turvanõuete kehtestamine. 2013/0264 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV makseteenuste kohta siseturul, direktiivide
2002/65/EÜ, 2013/36/EL ja 2009/110/EÜ muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ
kehtetuks tunnistamise kohta (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU
NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu
liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[17],
võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust,[18] olles konsulteerinud Euroopa
andmekaitseinspektoriga, toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Maksete valdkonna
õigusraamistik, mis koosneb eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist
2007/64/EÜ,[19]Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 924/2009,[20]Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivist 2009/110/EÜ[21]
ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) nr 260/2012,[22] on oluliselt kaasa aidanud
Euroopa jaemaksete turu integreerimisele. Makseteenuste õigusraamistikku
täiendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2011/83/EL,[23] millega konkreetselt piirati
jaemüüjate võimalusi võtta klientidelt lisatasu teatavate maksevahendite
kasutamise eest. (2) Direktiiv 2007/64/EÜ võeti
vastu 2007. aasta detsembris vastavalt komisjoni 2005. aasta detsembri
ettepanekule. Sellest ajast peale on jaemaksete turul toimunud märkimisväärseid
tehnilisi uuendusi, elektrooniliste ja mobiilimaksete hulk on järsult tõusnud
ning turule on jõudnud uut liiki makseteenuseid. (3) Euroopa Liidu makseteenuste
õigusraamistiku läbivaatamise tulemusel, eelkõige direktiivi 2007/64/EÜ mõju
analüüsi ning Euroopa kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu
koordineerimist käsitleva komisjoni rohelise raamatu[24] üle toimunud arutelu käigus
selgus, et selline areng on tekitanud olulisi õiguslikke probleeme. Makseturg,
eelkõige kaardi-, interneti- ja mobiilimaksed, on suures osas endiselt riigiti
killustatud. Paljud uuenduslikud maksetooteid ja -teenuseid ei kuulu osaliselt
või täielikult direktiivi 2007/64/EÜ reguleerimisalasse. Lisaks on direktiivi 2007/64/EÜ
reguleerimisala turu arengut silmas pidades mõnel juhul jäänud liiga
ebamääraseks ja üldiseks või on lihtsalt aegunud. See puudutab eriti direktiivi
reguleerimisalast välja jäänud teatavaid maksete elemente, mida üldeeskirjadega
ei reguleerita. See on põhjustanud õiguslikku ebakindlust, potentsiaalseid
turvariske makseahelas ja teatavates valdkondades ka puudulikku tarbijakaitset.
Uuenduslike, hõlpsalt kasutatavate ning tarbijate ja jaemüüjate seisukohalt
tõhusate, mugavate ja turvaliste üleliiduliste makseviiside levik on olnud
vaevaline. (4) Digitaalse majanduse arengut
silmas pidades on eriti oluline elektrooniliste maksete turg integreerida, et
tarbijad, jaemüüjad ja teised turuosalised saaksid täielikult kasu ELi siseturu
eelistest. (5) Uued eeskirjad võimaldaksid täita
õiguslikud tühikud, suurendada õiguslikku selgust ning tagaksid, et õiguslikku
raamistikku kohaldatakse kogu Euroopa Liidus järjepidevalt. Tuleb võrdsustada
turul juba olevate ning turule tulevate ettevõtjate tegevustingimused,
soodustada uute makseviiside turu laienemist ning tagada kõrgetasemeline
tarbijakaitse kogu liidu makseteenuste kasutajatele. See peaks aitama kaasa
kulude ja hindade langusele makseteenuste kasutajate jaoks ning suurendama
makseteenuste valikut ja läbipaistvust. (6) Kuna elektroonilised maksed
on tehniliselt keerulised ning kogu maailmas kasvab elektrooniliste maksete
maht ja luuakse uut liiki makseteenuseid, on viimastel aastatel suurenenud
elektrooniliste maksetega seotud turvariskid. Kuna makseteenuste turu ladusaks
toimimiseks peavad makseteenused olema turvalised ja ohutud, tuleb
makseteenuste kasutajaid piisavalt kaitsta selliste ohtude eest. Makseteenused
on majandus- ja ühiskonnaelu toimimise seisukohalt hädavajalikud. Seetõttu
käsitatakse makseteenuste pakkujaid (näiteks krediidiasutusi) turuosalistena
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi [pls insert number of NIS
Directive after adoption][25]
artikli 3 lõikele 8. (7) Lisaks direktiivis [pls
insert number of NIS Directive after adoption] ette nähtud üldistele
meetmetele, mis võetakse liikmesriikide tasandil, tuleks maksetehingutega
seotud turvariske käsitleda ka makseteenuste pakkujate tasandil. Makseteenuse
pakkujate turbemeetmed peavad olema proportsionaalsed turvariskidega. Selleks
et tagada, et makseteenuste pakkujad esitavad pädevatele asutustele igal aastal
ajakohastatud teavet oma turvariskide ning nendega seoses võetud (täiendavate)
meetmete kohta, tuleks luua korrapärase aruandluse mehhanism. Selleks et
minimeerida teiste pakkujate ja maksesüsteemide kahjustamise, näiteks
maksesüsteemi tegevuses suurte häirete põhjustamise ning makseteenuse
kasutajatele kahju tekitamise ohtu, on oluline kohustada makseteenuse pakkujad
teatama suurematest turvaintsidentidest põhjendamatu viivituseta Euroopa
Pangandusjärelevalvele. (8) Makseteenuste õigusraamistiku
läbivaatamise tulemusel võetakse vastu uus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus
(EL) nr XX/XX/XX[26].
Nimetatud määrusega kehtestatakse kõigi erakliendi deebet- ja
krediitkaarditehingute ning nende tehingute põhjal tehtud elektrooniliste ja
mobiilimaksete eest võetavate kahe- ja mitmepoolsete vahendustasude
kindlaksmääramise eeskirjad ning piiratakse teatavate äritegevuse eeskirjade
kohaldamist kaardimaksete suhtes. Määrusega kiirendatakse kaardimaksete turu
tegelikku integreerimist. (9) Et vältida tarbijate huvide
kahjustamist liikmesriikide lähenemisviiside lahknemise tõttu, tuleks
direktiiviga makseteenuse pakkujate suhtes kehtestatud läbipaistvus- ja
teabenõudesätteid kohaldada ka selliste tehingute puhul, kus maksja või makse
saaja makseteenuse pakkuja asub Euroopa Majanduspiirkonnas (edaspidi „EMP”),
kuid teine makseteenuse pakkuja asub sellest väljaspool. Samuti on asjakohane läbipaistvus-
ja teabenõudeid laiendada EMPs asuvate makseteenuste pakkujate vahelistele
tehingutele olenemata tehingu vääringust. (10) Makseteenuste määratlus peaks
olema tehnoloogiliselt neutraalne ning võimaldama uut tüüpi makseteenuste
arendamist, tagades olemasolevatele ja uutele makseteenuse pakkujatele võrdsed
tegevustingimused. (11) Liikmesriigid rakendavad väga
erinevalt erandit, mis on direktiiviga 2007/64/EÜ ette nähtud maksja või makse saaja
nimel kaubandusagendi vahendusel tehtavatele maksetehingutele. Teatavates
liikmesriikides kehtib erand selliste e-kaubanduse platvormide suhtes, mis
tegutsevad vahendajana üksikostja ja müüja nimel, ilma et need reaalselt
saaksid pidada läbirääkimisi ning sõlmida kaupade ja teenuste ostu- ja
müügitehinguid. Selline lähenemisviis ületab erandi ettenähtud piire ja võib
suurendada ohtusid tarbijate jaoks, kuna selliste teenusepakkujate suhtes ei
kehti õigusraamistikuga pakutav kaitse. Kohaldamiserinevused moonutavad ka
konkurentsi makseturul. Probleemi lahendamiseks tuleks määratlust muuta
täpsemaks ja selgemaks. (12) Turu
kohta saadud andmetest nähtub, et piiratud võrgu suhtes kehtestatud erandit
kasutatakse sageli väga suurte maksemahtude ja summade suhtes ning selle alusel
pakutakse tarbijatele sadu või tuhandeid erinevaid tooteid ja teenuseid. See
aga ei ole kooskõlas direktiivis 2007/64/EÜ piiratud võrgu jaoks ettenähtud
erandi eesmärgiga. See vähendab makseteenuse turvalisust kasutajate, eelkõige
tarbijate jaoks, jätab nad ilma õiguskaitsest ning on selgelt ebasoodne
reguleeritud turul osalejatele. Ohtude vähendamiseks tuleb täpsustada piiratud
võrgu kirjeldust kooskõlas direktiiviga 2009/110/EÜ. Makseviisi tuleks pidada
piiratud võrgus kasutatavaks, kui seda saab kasutada kaupade ja teenuste
ostmiseks ainult teatavas kaupluses või kauplusteketis või piiratud valiku
kaupade või teenuste ostmiseks, olenemata müügipunkti geograafilisest
asukohast. Selline makseviis võib olla kaupluste kliendikaart, tanklakaart,
liikmekaart, ühistranspordikaart, toidutalong ja mõne teenuse kasutamise
talong. Neist osa on ette nähtud konkreetse maksu- või tööjõualaste
õigusaktidega ning neid kasutatakse sotsiaalvaldkonna õigusaktides sätestatud
eesmärkide saavutamiseks. Kui selline sihtotstarbeline makseviis muutub
üldkasutatavaks makseviisiks, ei tohiks enam kohaldada erandit, millega selline
makseviis arvatakse käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Makseviise,
mida kasutatakse ostu sooritamiseks loetletud ettevõtjate kauplustes, ei tohiks
käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta, kuna sellised makseviisid
on tavaliselt välja töötatud teenusepakkujate võrkude jaoks, mis veel kasvavad.
Koos selle erandi kohaldamisega tuleks võimalike makseteenuse pakkujaile
kehtestada piiratud võrgu määratlusele vastavast tegevusest teatamise kohustus. (13) Direktiivi 2007/64/EÜ
reguleerimisalast on välja jäänud teatavad telekommunikatsiooni- ja
infotehnoloogia seadmetega sooritatavad maksetehingud, mille puhul
võrguoperaator ei toimi üksnes vahendajana digitaalsete kaupade ja teenuste
tarnimisel, vaid loob nende kaupade ja teenuste puhul ka lisaväärtust. See
erand võimaldab näiteks telefonihelinate ja tasuliste SMS-teenuste arve
esitamist operaatori kaudu ja ostu maksumuse lisamist telefoniarvele, mis aitab
arendada uusi madala maksumusega digitaalse sisu müügil põhinevaid ärimudeleid.
Turu kohta saadud andmetest ei nähtu, et see makseviis, mida tarbijad
väiksemate maksete tegemisel usaldavad, oleks arenenud üldiseks
maksevahendusteenuseks. Erandi praegune sõnastus on ähmane ja liikmesriigid
rakendavad seda erinevalt. Seetõttu puudub ettevõtjatel ja tarbijatel
õiguskindlus ning mõnel juhul on erand direktiivi 2007/64/EÜ kohaldamisest
tehtud ka muudele maksevahendusteenustele. Seepärast on asjakohane kõnealuse
direktiivi reguleerimisala piirata. Erand peaks piirduma mikromaksetega
digitaalse sisu eest nagu helinad, taustapildid, muusika, mängud, videod ja
rakendused. Erandit tuleks kohaldada ainult selliste makseteenuste suhtes, mida
osutatakse elektroonilise side teenuste (st asjaomase ettevõtja põhitegevusala)
suhtes kõrvalteenusena. (14) Direktiivi 2007/64/EÜ
rakendusalast on välja arvatud ka makseteenused, mida pakuvad pankadest ja
muudest makseteenuse pakkujatest sõltumatud pangaautomaatide käitajad. Erand
nähti ette selleks, et stimuleerida paigaldama pangaautomaate äärealadele ja
madala asustustihedusega aladele. Selleks võimaldati paigaldajail võtta
lisatasu lisaks tasule, mida nõuab kaardi väljaandnud makseteenuse pakkuja.
Säte ei ole mõeldud selleks, et seda kasutaksid pangaautomaatide käitajad,
kelle võrku kuulub sadu või isegi tuhandeid pangaautomaate ühes või mitmes
liikmesriigis. Seetõttu jääb kõnealune direktiiv kohaldamata üha suurema osa
pangaautomaatide turu osa suhtes, ja see nõrgendab tarbijakaitset. Lisaks annab
see olemasolevatele pangaautomaatide käitajaile tõuke ärimudel ümber
korraldada, lõpetada tavapärased lepingud makseteenuse pakkujatega ja hakata
nõudma kõrgemat tasu otse tarbijailt. Seetõttu tuleks erand välja jätta. (15) Teenusepakkujad, kes soovivad
kasutada direktiivi 2007/64/EÜ kohast erandit, ei pea sageli ametiasutustega
nõu küsimuses, kas nende tegevuse suhtes kehtib direktiiviga võimaldatud erand,
ning lähtuvad omaenda hinnangust. Tundub, et makseteenuse pakkujad on mõningaid
erandeid kasutanud oma ärimudeli ümberkujundamiseks selliselt, et nende
pakutavad makseteenused jääksid direktiivi reguleerimisalast välja. See aga
suurendab makseteenuse kasutajate jaoks riske ja seab siseturul makseteenuse
pakkujad ebavõrdsesse olukorda. Seetõttu tuleks teenusepakkujaid kohustada
teatama teatavast tegevusest pädevatele asutustele, et tagada eeskirjade
järjekindel tõlgendamine kogu siseturul. (16) On oluline kohustada
potentsiaalseid makseteenuse pakkujaid teatama oma kavatsusest hakata teenusteid
osutama piiratud võrgu kaudu, kui maksetehingute maht ületab teatava künnise.
Pädevate asutuste poolne analüüs ja nende põhjendatud otsus küsimuses, kas
kõnealust tegevust võib pidada tegevuseks piiratud võrgus, peaks põhinema
artikli 3 punktis k sätestatud kriteeriumidel. (17) Uued eeskirjad peaksid lähtuma
direktiivi 2007/64/EÜ lähenemisviisist ning hõlmama iga liiki elektroonilisi
makseteenuseid. Seetõttu ei ole ka nüüd kohane kohaldada seda teenuste suhtes,
mille puhul raha kantakse üle maksjalt makse saajale või veetakse seda üksnes
pangatähtedes ja müntides või kui ülekanne põhineb pabertšekil, pabervekslil,
paberlihtvekslil või muul makseviisil või makseteenuse pakkuja või muu isiku
antud paberil maksetähikul või -kaardil, millega antakse raha makse saaja
käsutusse. (18) Pärast direktiivi 2007/64/EÜ
vastuvõtmist on tekkinud uut liiki makseteenuseid eelkõige internetimaksete
valdkonnas. Eelkõige on esile kerkinud kolmandast isikust teenusepakkujad, kes
pakuvad tarbijatele ja kaubandusettevõtjatele nn makse algatamise teenust,
kusjuures ülekantav raha ei lähe sageli selliste teenuste pakkuja käsutusse.
Need teenused aitavad teha e‑kaubanduse makseid, luues tarkvaralise silla
kaubandusettevõtja veebisaidi ja tarbija internetipanga platvormi vahel, võimaldades
algatada internetimakseid kreedit- ja otsekorralduste alusel. Kolmandast
isikust teenusepakkujad pakuvad nii kaubandusettevõtjate kui ka tarbijate jaoks
kaardimaksest odavamat makseteenust, mis võimaldab sooritada interneti teel
sisseoste ka neil tarbijail, kellel krediitkaarti ei ole. Kuna aga kolmandast
isikust teenusepakkujate suhtes direktiivi 2007/64/EÜ ei kohaldata, ei tarvitse
nad olla pädeva asutuse järelevalve all ega järgida direktiivi 2007/64/EÜ. See
tekitab mitmesuguseid õiguslikke probleeme näiteks tarbijakaitse, turvalisuse
ja vastutuse, konkurentsi ning isikuandmete kaitse valdkonnas. Seepärast tuleks
neid probleeme reguleerida uute eeskirjadega. (19) Rahasiire on lihtne
makseteenus, mis tavaliselt põhineb sularahal, mille maksja annab makseteenuse
pakkujale, kes maksab (nt sidevõrgu kaudu) makse saajale või teisele
makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel. Mõnes liikmesriigis
osutavad supermarketid, kaubandusettevõtjad ja teised jaekaubanduse ettevõtjad
avalikkusele sarnast teenust, mis võimaldab maksta kommunaalteenuste arveid ja
teisi tavapäraseid majapidamise kuluarveid. Sellist arvete maksmise teenust
tuleks käsitada rahasiirdena, kui pädevad asutused ei käsita seda tegevust mõne
muu makseteenusena. (20) On vaja määratleda selliste
makseteenuse pakkujate kategooriad, kellel on õigus pakkuda makseteenuseid kogu
liidus, nimelt krediidiasutused, kes võtavad oma kasutajatelt vastu hoiuseid,
mida saab kasutada maksetehingu rahastamiseks, ja kelle suhtes tuleks jätkuvalt
kohaldada usaldatavusnõudeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EÜ[27]alusel, ning e-raha asutused,
kes annavad välja e-raha, mida saab kasutada maksetehingu rahastamiseks, ja
kelle suhtes tuleks jätkuvalt kohaldada usaldatavusnõudeid Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi 2009/110/EÜ alusel, ning makse- ja postižiiroasutused,
kellel on selleks õigus siseriiklike õigusaktide alusel. (21) Käesoleva direktiiviga tuleks
sätestada eeskirjad, mis käsitlevad maksetehingu täitmist, kui raha on e-raha
direktiivi 2009/110/EÜ tähenduses. Käesolev direktiiv ei peaks siiski
reguleerima e‑raha väljastamist ega muutma kõnealuse direktiiviga
sätestatud e-raha asutuste usaldatavusnõudeid. Seetõttu ei tohiks
makseasutustel olla lubatud e-raha väljastada. (22) Direktiiviga 2007/64/EÜ
kehtestati usaldatavusnõuete täitmise kord, mille raames nähti ette ühtne
tegevusluba kõigile makseteenuse pakkujaile, kes ei ole seotud hoiuste
vastuvõtmise ega e-raha väljastamisega. Seetõttu nähti direktiiviga 2007/64/EÜ
ette uus makseteenuse pakkujate kategooria – makseasutus –, kes on selline juriidiline
isik, kes ei kuulu ühtegi olemasolevasse kategooriasse, ja nähti ette
sellistele asutustele kõikjal liidus makseteenuse osutamiseks tegevusloa
andmine rangete ja kõikehõlmavate tingimuste alusel. Seega peaksid kõikjal
liidus kehtima selliste teenuste suhtes samad tingimused. (23) Makseasutusele tegevusloa
andmise ja selle kehtimise tingimused
ei ole oluliselt muutunud. Sarnaselt direktiivile 2007/64/EÜ kuuluvad
tingimuste hulka usaldatavusnõuded, mis on proportsionaalsed nende asutuste
äritegevusega seotud operatsiooni- ja finantsriskidega. Sellega seoses on vaja
kindlat korda, mille kohaselt nõutakse algkapitali kombineerituna pideva
tegevuspõhise kapitaliga ja mille võiks põhjalikumalt välja töötada sobival
ajal, sõltuvalt turu vajadustest. Kuna makseteenuseid on mitmesuguseid, peaks
käesoleva direktiivi kohaselt olema lubatud erinevad meetodid koos
järelevalveasutuse teatava kaalutlusõigusega, tagamaks, et sarnaseid riske
käsitletakse samal viisil kõigi makseteenuste pakkujate puhul. Makseasutustele
kehtestatud nõuded peaksid kajastama asjaolu, et makseasutused tegelevad rohkem
spetsialiseerunud ja piiratud tegevusvaldkonnas ning seega on nende riskid
kitsamad, nähtavamad ja paremini kontrollitavad kui krediidiasutuste riskid,
kelle tegevusvaldkond on laiem. Eelkõige tuleks keelata makseasutustel võtta
kasutajatelt vastu hoiuseid ning lubada makseteenuse kasutajatelt saadud raha kasutamist
vaid makseteenuse osutamiseks. Usaldatavusnõuded, sealhulgas nõutav algkapital
peaks olema kooskõlas makseasutuse pakutava makseteenusega seotud riskidega.
Teenuseid, mille raames kontot ei pakuta, vaid üksnes võimaldatakse juurdepääsu
maksekontole, tuleks käsitada algkapitali suhtes keskmise riskitasemega
teenustena. (24) Tuleks sätestada, et klientide
raha tuleb hoida eraldi makseasutuse rahast, mis on ette nähtud muuks
äritegevuseks. Siiski tundub, et kaitsenõudeid on vaja ainult juhul, kui
makseasutuse klientide raha hoitakse makseasutuse kontol. Makseasutuste suhtes
tuleks kohaldada ka tõhusaid rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaseid
nõudeid. (25) Käesoleva direktiiviga ei
tohiks muuta makseasutuste raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud
aastaaruande esitamise ja auditeerimise kohustust. Makseasutused peaksid
koostama raamatupidamise aastaaruande ja konsolideeritud aastaaruande vastavalt
nõukogu direktiivile 78/660/EMÜ[28]
ja, kui see on asjakohane, nõukogu direktiivile 83/349/EMÜ[29] ja 86/635/EMÜ[30]. Raamatupidamise
aastaaruandeid ja konsolideeritud aruandeid tuleks auditeerida, välja arvatud
juhul, kui makseasutus on sellest kohustusest vabastatud direktiivi 78/660/EMÜ
ning, kui see on asjakohane, direktiivide 83/349/EMÜ ja 86/635/EMÜ kohaselt. (26) Tehnoloogia arengu tõttu on
viimastel aastatel tekkinud ka mitmesuguseid täiendavaid teenuseid, näiteks
kontoteabe teenus või kontoteabe koondvaate teenus. Käesolevat direktiivi
tuleks kohaldada ka selliste teenuste suhtes, et anda tarbijatele piisavat
kaitset ja õiguskindlust nende staatuse suhtes. (27) Makseteenuse pakkujail, kes osutavad
ühte või mitut direktiivis loetletud makseteenust, peaksid igal juhul olema
maksekontod, mida kasutatakse ainult maksetehingute tegemiseks. Selleks et
makseasutus saaks makseteenuseid osutada, peab tal olema juurdepääs
maksekontole. Liikmesriigid peaksid tagama, et juurdepääsu võimaldataks
proportsionaalselt selle õigustatud eesmärgiga, milleks juurdepääsu vajatakse. (28) Käesolev direktiiv peaks
reguleerima ainult makseasutuste sellist laenuandmistegevust (krediidiliinide
rahastamist ja krediitkaartide väljaandmist), mis on tihedalt seotud
makseteenustega. Üksnes juhul, kui makseasutus annab laenu makseteenuste
hõlbustamise eesmärgil ja selline laen on lühiajaline ning antud mitte pikemaks
tähtajaks kui 12 kuuks, sealhulgas vaba tagasimaksega laenud, on asjakohane
lubada makseasutustel anda selliseid laene nende piiriülese tegevuse tõttu,
tingimusel et laenu refinantseeritakse peamiselt makseasutuse omavahenditest,
samuti kapitaliturgudelt saadud rahaga, kuid mitte rahaga, mida makseasutus
hoiab klientide nimel makseteenuste osutamiseks. Eeltoodu ei tohiks piirata
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ[31] ega muude asjakohaste liidu ja
siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad selliseid tarbijatele
laenu andmise tingimusi, mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga. (29) Makseasutustele tegevusloa
andmise ning kontrollimise ja tegevusloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamise
eest vastutavate pädevate riiklike asutuste vaheline koostöö on üldjoontes
toiminud hästi. Sellest hoolimata tuleb juhtudel, kui tegevusloa saanud makseasutus
soovib kasutada asutamisõigust ja teenuste osutamise vabadust ning osutada
makseteenuseid ka muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik, tuleks tugevdada
pädevate asutuste vahelist teabevahetust seoses tegevusloa andmisega. Koostööd
tuleks tihendada ka direktiivi ühtse kohaldamise ja tõlgendamise huvides.
Euroopa Pangandusjärelevalvel tuleks paluda koostada koostöö ja andmevahetuse
suunised. (30) Selleks et suurendada pädevalt
asutuselt tegevusloa saanud või pädeva asutuse poolt registreeritud
makseasutuste ning nende agentide ja filiaalide läbipaistvust, tuleks luua
Euroopa Pangandusjärelevalve veebiportaal, mis ühendab omavahel riiklikud
registrid ning täidab Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti rolli. Selle eesmärk
on soodustada pädevate asutuste koostööd. (31) Parandada tuleks täpse,
ajakohastatud teabe kättesaadavust, kohustades makseasutusi teavitama oma
päritoluliikmesriigi pädevat asutust viivitamata mis tahes muudatustest, mis
mõjutavad seoses tegevuslubadega esitatud andmete ja tõendite õigsust, sealhulgas
täiendavad agendid, filiaalid ja üksused, kellele on tegevus edasi antud. Pädevad asutused peaksid kahtluse korral kontrollima,
kas saadud teave on õige. (32) Käesolevas direktiivis
esitatakse minimaalne loetelu neist volitustest, mis pädevatel asutustel
peaksid olema makseasutuste üle järelevalve teostamiseks. Nende volituste
kasutamisel tuleb lähtuda põhiõigustest, sealhulgas õigusest eraelu
puutumatusele. Kuna nende volituste kasutamine võib tõsiselt riivata õigust kodu,
era- ja perekonnaelu puutumatusele ning sõnumite saladust, peaksid
liikmesriigid kehtestama piisavad ja tõhusad kaitsemeetmed kuritarvitamise ja omavoli
vastu, näiteks kehtestades nõude taotleda eelnev luba asjaomase liikmesriigi
õigusasutuselt. (33) Oluline on tagada, et kõigi
isikute suhtes, kes osutavad rahasiirdeteenust, kehtivad teatavad minimaalsed
õiguslikud ja regulatiivsed nõuded. Seega on soovitav kehtestada nõue
registreerida rahasiirdeteenust pakkuvate isikute nimi ja asukoht. See hõlmab
ka isikuid, kes ei vasta kõigile makseasutuse tegevusloa saamiseks kehtestatud
tingimustele. Selline lähenemisviis on kooskõlas rahapesuvastase töökonna VI
erisoovituses esitatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb rakendada süsteem,
mille puhul käsitatakse makseteenuse pakkujat makseasutusena ka juhul, kui ta
ei vasta kõigile kõnealuses soovituses loetletud tingimustele. Selleks peaksid
liikmesriigid kandma need isikud makseasutuste registrisse, kohaldamata nende
suhtes kõiki tegevusloa andmise tingimusi. Erandi tegemise võimaluse suhtes on
siiski väga oluline kohaldada rangeid, maksetehingute mahuga seotud nõudeid.
Erandit kasutavatel makseasutustel ei peaks olema ei asutamisõigust ega
teenuste osutamise vabadust, samuti ei tohiks nad maksesüsteemi liikmena neid
õigusi kaudselt kasutada. (34) Juurdepääs maksesüsteemide
tehnilise infrastruktuuri teenustele on oluline iga makseteenuse pakkuja jaoks.
Sellise juurdepääsu suhtes tuleks siiski kohaldada asjakohaseid nõudeid nende
süsteemide terviklikkuse ja stabiilsuse tagamiseks. Makseteenuse pakkuja, kes
taotleb maksesüsteemis osalemise võimalust, peaks maksesüsteemis osalejatele
tõendama, et tema sisekorraldus on piisavalt kindel igasuguste riskide
tõrjumiseks. Tavaliselt hõlmavad need maksesüsteemid näiteks nelja osapoolega
maksekaardisüsteeme ning suuremahulisi maksete vahendamise süsteeme, millega
täidetakse kreeditkorraldusi ja otsekorraldusi. Tegevusloa saanud makseteenuse
pakkujate erinevate kategooriate võrdse kohtlemise tagamiseks kõikjal liidus
vastavalt nende tegevusloa tingimustele on vaja selgitada eeskirju, mis
käsitlevad juurdepääsu makseteenuste osutamisele ja maksesüsteemidele. (35) Sätestada tuleks tegevusloa
saanud makseasutuste ja krediidiasutuste mittediskrimineeriv kohtlemine, et
kõik siseturul konkureerivad makseteenuse pakkujad saaksid võrdsetel
tingimustel kasutada nende maksesüsteemide tehnilise infrastruktuuri teenuseid.
Kuna tegevusloa saanud makseteenuse pakkujate ja käesoleva direktiivi või
direktiivi 2009/110/EÜ artikli 3 kohast erandit kasutavate makseteenuse
pakkujate usaldatavusnõuded on erinevad, on asjakohane sätestada nende erinev
kohtlemine. Igal juhul tohiks erinevusi hinnatingimustes lubada vaid siis, kui
need on tingitud makseteenuse pakkujate erinevatest kuludest. See ei tohiks
mõjutada liikmesriikide õigust piirata juurdepääsu süsteemsetelt olulistele
süsteemidele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 98/26/EÜ[32] ega Euroopa Keskpanga ja
Euroopa Keskpankade Süsteemi pädevust maksesüsteemidele juurdepääsu valdkonnas.
(36) Teatavatel juhtudel on
liikmesriigid võimaldanud teatavate makseteenuse pakkujatele kaudset
juurdepääsu teatavatele maksesüsteemidele sarnaselt direktiivis 98/26/EÜ
sätestatule. Asjaomane liikmesriik teeb sellised otsused oma äranägemisel. Selleks
et makseteenuste pakkujate vahel valitseks aus konkurents, tuleks käesolevas
direktiivis sätestada, et kui liikmesriik on andnud makseteenuse pakkujale
kaudse juurdepääsu sellistele süsteemidele, tuleks samal viisil kohelda ka
teisi makseteenuse pakkujaid, kes on samasuguses olukorras. (37) Viimastel aastatel on maksete
töötlemise turul suurenenud teatavate kolme osapoolega maksesüsteemide tähtsus,
kusjuures süsteem toimib ainsa makseteenuse pakkujana nii maksja kui makse
saaja jaoks. Seetõttu ei ole enam põhjendatud teha nimetatud süsteemidele
erandeid juurdepääsuks muudele makseteenuse pakkujatele, kui muude
maksesüsteemide suhtes sellist erandit ei kohaldata. (38) Tuleks sätestada eeskirjade
kogum makseteenuste tingimuste ja teabe suhtes kehtivate nõuete läbipaistvuse
tagamiseks. (39) Käesolevat direktiivi ei peaks
kohaldama sularahas tehtud maksetehingute suhtes, kuna sularaha ühtne makseturg
on juba olemas, ega pabertšekkides tehtud maksetehingute suhtes, kuna neid ei
saa nende olemuse tõttu töödelda sama tõhusalt kui teisi makseviise. Nimetatud
valdkondades kasutatavad tegevusnormid peaksid siiski põhinema käesolevas
direktiivis sätestatud põhimõtetel. (40) Kuna tarbijad ja ettevõtjad ei
ole samas olukorras, ei vaja nad ka samal tasemel kaitset. Kuigi on oluline
tagada tarbijate õigused sätetega, mille suhtes ei saa lepinguga teha erandit,
on asjakohane võimaldada ettevõtjatel ja organisatsioonidel ka teisiti kokku
leppida juhtudel, kui tegemist ei ole tarbijaga. Liikmesriikidel peaks siiski
olema võimalus ette näha, et komisjoni soovituses 2003/361/EÜ[33]määratletud mikroettevõtjaid
tuleks käsitleda samal viisil nagu tarbijaid. Olenemata kasutajast peaks igal
juhul alati kohaldama käesoleva direktiivi teatavaid peamisi sätteid. (41) Käesolevas direktiivis tuleks
täpsustada makseteenuse pakkujate kohustused teabe andmisel makseteenuse
kasutajatele, kes peaksid saama ühesugusel määral selget teavet makseteenuste
kohta, et teha teadlikke valikuid ja võrrelda erinevaid pakkumisi ELis.
Läbipaistvuse huvides peaks käesolev direktiiv sätestama ühtlustatud nõuded,
millega makseteenuse kasutajatele tagatakse vajalik ja piisav teave
makseteenuse lepingu ja maksetehingute kohta. Ühtse makseteenuste turu
tõrgeteta toimimise huvides ei tohiks liikmesriigid teabe andmise valdkonnas
vastu võtta muid sätteid kui käesoleva direktiivi sätted. (42) Tarbijaid tuleks kaitsta
ebaausate ja eksitavate tavade eest kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiividega 2005/29/EÜ,[34]
2000/31/EÜ[35]
ja 2002/65/EÜ[36].
Endiselt kohaldatakse nimetatud direktiivide lisasätteid. Eelkõige tuleks
täpsustada käesoleva direktiivi ja direktiivi 2002/65/EÜ vahelist
lepingueelsete teavitamiskohustuste seost. (43) Nõutav teave peaks olema
proportsionaalne kasutajate vajadustega ning see tuleks edastada standardses
vormingus. Ühekordse maksetehingu teabenõuded peaksid siiski erinema
järjestikuseid maksetehinguid sätestava raamlepingu teabenõuetest. (44) Praktikas on raamlepingud ja
nendega hõlmatud maksetehingud palju tavalisemad ja majanduslikult olulisemad
kui ühekordsed maksetehingud. Raamleping on nõutav maksekonto ja erimakseviisi
olemasolu korral. Seetõttu peaksid raamlepingute puhul kohaldatavad eelneva
teavitamise nõuded olema küllalt ulatuslikud ning teave tuleks alati esitada
kas paberkandjal või teistel püsivatel andmekandjatel, mille hulka kuuluvad
konto väljavõtte printerite väljatrükid, CD-ROMid, DVDd ja personaalarvutite
kõvakettad, millele saab salvestada elektronposti, ja veebilehed, kui neid saab
tulevikus teabe otstarbe seisukohast piisava aja jooksul kasutada ja kui need
võimaldavad salvestatud teavet muutmata kujul taasesitada. Makseteenuse
pakkujal ja makseteenuse kasutajal peaks siiski olema võimalik täidetud
maksetehinguid käsitleva teabe edastamise viis kokku leppida raamlepingus,
näiteks nähes ette, et internetipanganduses on kogu teave maksekonto kohta
kättesaadav veebipõhiselt. (45) Ühekordsete maksetehingute
puhul peaks makseteenuse pakkuja alati edastama üksnes olulise teabe ja tegema
seda omal algatusel. Kuna maksja on enda maksekäsundi esitamise ajal tavaliselt
kohal, ei ole vaja nõuda, et teave peaks igal juhul olema esitatud paberkandjal
või teisel püsival andmekandjal. Makseteenuse pakkuja võib teavet edastada
makse tegemise kohas suuliselt või seda teisiti kergelt kättesaadavaks teha,
näiteks hoides tingimusi makse tegemise kohas teadetetahvlil. Samuti tuleks
teavet anda selle kohta, kust saab muud üksikasjalikumat teavet (nt veebilehe
aadress). Tarbija nõudel tuleb oluline teave siiski esitada paberkandjal või
teisel püsival andmekandjal. (46) Käesolev direktiiv peaks
kinnitama tarbija õigust saada tasuta asjakohast teavet, enne kui ta seob
ennast mis tahes makseteenuse lepinguga. Ühtlasi peaks tarbijal olema võimalik
mis tahes hetkel kogu lepingusuhte vältel nõuda paberkandjal ja tasuta eelnevat
teavet ning raamlepingut, et ta saaks võrrelda makseteenuse pakkuja osutatud
teenuste vastavust nõuetega ning kontrollida mis tahes vaidluse korral enda
lepingulisi õigusi ja kohustusi. Nimetatud sätted peaksid olema kooskõlas direktiivis
2002/65/EÜ sätestatud eeskirjadega. Käesoleva direktiivi selgesõnalised sätted
teabe tasuta edastamise kohta ei tohiks endaga kaasa tuua olukorda, kus teiste
kohaldatavate direktiivide alusel tarbijatele edastatava teabe suhtes võib
kehtestada tasusid. (47) Makseteenuse pakkuja peab
makseteenuse kasutajale andma nõutavat teavet viisil, millega võetakse arvesse
viimase vajadusi ning samuti praktilisi ja tehnilisi aspekte ning kulutõhusust olenevalt
asjaomase makseteenuse lepingu suhtes saavutatud kokkuleppest. Seega peaks
käesolevas direktiivis eristama kahte viisi, kuidas makseteenuse pakkuja teavet
annab. Makseteenuse pakkuja pakub teavet, st edastab teabe aktiivselt,
käesoleva direktiiviga ettenähtud ajal makseteenuse kasutaja täiendava meeldetuletuseta,
ning teeb teabe makseteenuse kasutajale kättesaadavaks vastavalt täiendava
teabe taotlusele. Viimasel juhul tuleb makseteenuse kasutajal astuda aktiivseid
samme teabe saamiseks, näiteks paludes seda selgesõnaliselt makseteenuse
pakkujalt, logides sisse pangakonto postkasti või sisestades pangakaardi
pangaautomaati kontoväljavõtte saamiseks. Sellisel juhul peab makseteenuse
pakkuja tagama, et teabele on võimalik juurde pääseda ja teave on makseteenuse
kasutajale kättesaadav. (48) Tarbija peaks täidetud
maksetehingute kohta saama põhiteavet lisatasudeta. Ühekordse maksetehingu
puhul ei tohiks makseteenuse pakkuja teabe eest eraldi tasu võtta. Samamoodi
peaks andma tasuta igakuist teavet raamlepingu kohaselt teostatavate
maksetehingute täitmise kohta. Võttes arvesse hinnakujunduse läbipaistvuse
olulisust ja tarbijate erinevaid vajadusi, peaksid osapooled siiski kokku
leppima tasud, mida kohaldatakse sagedasema või täiendava teabe edastamise
korral. Erinevate siseriiklike tavade arvessevõtmiseks peaks liikmesriikidel
olema lubatud kehtestada eeskirju, mille kohaselt igakuised paberkandjal
maksekonto väljavõtted antakse tasuta. (49) Klientide liikuvuse
soodustamiseks peaks tarbijatel olema võimalik ühe aasta möödumisel raamleping
tasuta lõpetada. Tarbijate puhul peaks maksimaalne etteteatamise aeg olema üks
kuu ja makseteenuse pakkujate puhul minimaalselt kaks kuud. Käesolev direktiiv
ei peaks piirama makseteenuse pakkuja kohustust lõpetada makseteenuseleping
eriolukorras vastavalt muudele asjakohastele liidu või siseriiklikele
õigusaktidele, nagu rahapesu ja terrorismi rahastamist käsitlevad õigusaktid,
raha külmutamisele suunatud mis tahes meetmed või kuritegude ennetamise ja
uurimisega seotud mis tahes erimeetmed. (50) Madala väärtusega maksete
makseviisid peaksid odavate kaupade ja teenuste puhul olema alternatiivsed,
odavad ja kergesti kasutatavad ning neid ei tohiks liigsete nõuetega üle
koormata. Asjakohased teabenõuded ja eeskirjad nende täitmise kohta peaksid
seetõttu piirduma olulise teabega, võttes samuti arvesse tehnilist suutlikkust,
mida võib madala väärtusega maksete makseviisidelt õigustatult oodata.
Vaatamata leebemale korrale peaks makseteenuse kasutajatele olema tagatud
asjakohane kaitse, arvestades nende makseviisidega, eelkõige ettemakstud makseviisidega
seotud piiratud riske. (51) Tuleb kehtestada kriteeriumid,
mille alusel kolmandast isikust teenusepakkujal on lubatud juurdepääs teabele
vahendite olemasolu kohta kontol, mille makseteenuse kasutaja on avanud teise
makseteenuse pakkuja juures, ja sellise teabe kasutamine. Eelkõige peaksid
kolmandast isikust teenusepakkuja ja makseteenuse kasutaja kontot haldav
makseteenuse pakkuja täitma käesolevas direktiivis sätestatud ja osutatud ning
Euroopa Pangandusjärelevalve suunistega ettenähtud isikuandmete kaitse ja
turvanõudeid. Maksja maksekontole juurdepääsuks peaks kolmandast isikust
teenusepakkujal olema maksja selgesõnaline nõusolek ja maksjat tuleks
täielikult teavitada juurdepääsu ulatusest. Et sellised makseteenuste pakkujad,
kes ei võta vastu hoiuseid, saaksid areneda, on vaja, et krediidiasutused
esitaksid neile teavet vahendite olemasolu kohta, kui maksja on andnud
nõusoleku edastada seda teavet makseteenuse pakkujale, kes on makseviisi
väljaandja. (52) Makseteenuse kasutajate ja
makseteenuse pakkujate õigusi ja kohustusi tuleks kohandada, pidades silmas
kolmandast isikust teenusepakkuja osalemist tehingus neil juhtudel, kui
kasutatakse makse algatamise teenust. Täpsemalt tähendab see kontot haldava
makseteenuse pakkuja ja tehingus osaleva kolmandast isikust teenusepakkuja
vastutuse tasakaalustamist, kusjuures mõlemad peaksid võtma vastutuse tehingu
selle osa eest, mis on nende kontrolli all, ning vahejuhtumi eest vastutava
osalise selget määratlemist. Kolmandast isikust teenusepakkujat tuleks
konkreetselt kohustada pettuse või vaidluse korral esitama maksjale ja tema
maksekonto teenuse pakkujale tehingu viit ja andmed tehingu sooritamiseks antud
loa kohta. (53) Autoriseerimata või väära
maksetehingu riskide ja tagajärgede vähendamiseks peaks makseteenuse kasutaja
teatama makseteenuse pakkujale nii kiiresti kui võimalik väidetavalt
autoriseerimata või väärast maksetehingust, tingimusel et makseteenuse pakkuja
on täitnud oma teavitamiskohustuse vastavalt käesolevale direktiivile. Kui
makseteenuse kasutaja peab teavitamise tähtpäevast kinni, peaks olema võimalik
neid nõudeid esitada siseriikliku õiguse kohase aegumistähtaja jooksul.
Käesolev direktiiv ei mõjuta muid makseteenuse kasutajate ja makseteenuse
pakkujate vahelisi nõudeid. (54) Autoriseerimata maksetehingute
puhul tuleks tehingu summa maksjale viivitamatult tagastada. Et maksja ei
satuks ebasoodsasse olukorda, ei tohiks sellise tagastamise puhul
krediteerimise väärtuspäev olla hilisem kui kuupäev, mil vastav summa
debiteeriti. Et makseteenuse kasutajal oleks stiimul teatada teenuse pakkujale
liigse viivituseta makseviisi vargusest või kaotamisest ning seega vähendada
autoriseerimata maksetehingute riski, peaks kasutaja vastutama üksnes väikese
summa ulatuses, välja arvatud juhul, kui makseteenuse kasutaja on kasutanud
pettust või tegemist on tõsise hooletusega. Selles kontekstis tundub, et 50
eurot on piisav summa, et tagada kasutajate ühtne ja kõrgetasemeline kaitse
kogu liidus. Pärast seda, kui kasutaja on makseteenuse pakkujale teatanud, et
tema maksevahendit võidi väärkasutada, ei tohiks kasutajalt nõuda nende
edasiste kahjude kandmist, mis tulenevad selle maksevahendi autoriseerimata
kasutamisest. Käesolev direktiiv ei piira makseteenuse pakkujate vastutust
toodete tehnilise turvalisuse eest. (55) Et hinnata makseteenuse
kasutaja võimalikku hooletust, tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Väidetava
hooletuse tõendeid ja selle raskusastet tuleks üldiselt hinnata vastavalt
siseriiklikule õigusele. Makseviisi pakkumise ja kasutamisega seonduvaid
lepingutingimusi ja nõudeid, mis suurendavad tarbija tõendamiskohustust või
vähendavad väljaandja tõendamiskohustust, tuleks käsitada kehtetutena.
Teatavates olukordades, eriti juhul, kui müügikohas ei ole maksevahend kättesaadav
(näiteks internetipõhise makse puhul), peab hooletust tõendama makseteenuse
pakkuja, kuna maksjal on seda sellistel juhtudel peaaegu võimatu teha. (56) Tuleks sätestada kahju
jagamine autoriseerimata maksetehingute puhul. Kui tegemist ei ole pettuse või
tõsise hooletusega, ei tohiks tarbija kontolt ilma loata tehtud makse puhul
kohustada tarbijat maksma rohkem kui 50 eurot. Tarbijateks mitteolevate
makseteenuse kasutajate suhtes võib kohaldada erinevaid sätteid, kuna sellistel
kasutajatel on tavaliselt võimalik paremini hinnata pettuse riski ja võtta
tasakaalustavaid meetmeid. (57) Käesoleva direktiiviga tuleks
sätestada tagasimaksmise eeskirjad, mis kaitseksid tarbijat, kui täidetud
maksetehing ületab summat, mida oleks üldjuhul võinud eeldada. Et maksjal ei
tuleks kanda rahalist kahju, tuleb tagada, et tagastamise puhul krediteerimise
väärtuspäev ei oleks hilisem kui kuupäev, mil vastav summa debiteeriti. Otsekorralduste
puhul peaks makseteenuse pakkujatel olema võimalik ette näha veelgi soodsamad
tingimused oma klientidele, kellel peaks olema tingimusteta õigus vaidlusaluste
maksetehingutega seotud raha tagasimaksele. Selline tingimusteta tagasimakse
õigus, mis tagab tarbijakaitse kõrge taseme, ei ole siiski põhjendatud
juhtudel, kui kaubandusettevõtja on lepingu juba täitnud ja kaup või teenus on
ära tarbitud. Juhul kui kasutaja nõuab sellise makse tagasimaksmist, ei tohiks
tagasimakseõigus mõjutada makse aluseks olevaid maksja kohustusi makse saaja
ees, näiteks seoses kauba või teenusega, mis on tellitud, tarbitud või mille
eest nõutakse õiguspäraselt tasu, ega tarbija õigust maksekäsund tühistada. (58) Tarbijatel ja ettevõtjatel
peab finantsplaneerimiseks ja maksekohustuste õigeaegseks täitmiseks olema
kindlus aja suhtes, mis maksekäsundi täitmiseks kulub. Seetõttu peaks käesoleva
direktiiviga kehtestama aja, millest alates jõustuvad õigused ja kohustused –
nimelt ajahetk, mil makseteenuse pakkuja saab maksekäsundi, sealhulgas ajahetk,
mil tal on olnud võimalus seda saada makseteenuse lepingus kokkulepitud
sidevahendi teel, olenemata mis tahes eelnevast protsessis osalemisest, mille
tulemusel koostatakse ja edastatakse maksekäsund, nt turvalisuse kontrollimine
ja raha olemasolu kontrollimine, teave PIN-koodi kasutamise kohta või makse
täitmise lubaduse väljastamine. Peale selle peaks maksekäsundi saamine aset
leidma siis, kui maksja makseteenuse pakkuja saab maksja arvelt debiteeritava maksekäsundi.
Selles kontekstis ei oma tähtsust päev või ajahetk, mil makse saaja edastab
teenusepakkujale maksekäsundid näiteks kaardimakse või otsekorralduse kaudu
tehtud makse väljamaksmiseks või mil makseteenuse pakkuja teeb makse saajale
asjaomases summas tingimusliku ettemakse tema kontot krediteerides.
Makseteenuse kasutajatel peaks olema võimalik eeldada, et täielik ja kehtiv maksekäsund
täidetakse nõuetekohaselt, kui makseteenuse pakkujal ei ole ühtegi lepingulist
või seadusjärgset põhjust keeldumiseks. Kui makseteenuse pakkuja keeldub maksekäsundi
täitmisest, peaks ta makseteenuse kasutajale esimesel võimalusel teatama
keeldumisest ja selle põhjusest, tehes seda kooskõlas liidu ja siseriikliku
õigusega. (59) Pidades silmas kiirust,
millega nüüdisaegsed, täielikult automatiseeritud maksesüsteemid maksetehinguid
töötlevad, mis tähendab seda, et pärast teatavat ajahetke ei saa maksekäsundeid
tühistada ilma käsitsi sekkumise suurte kuludeta, on vaja määrata makse
tühistamise tähtaeg. Sõltuvalt makseteenuse ja maksekäsundi liigist võivad
osapooled siiski kokku leppida erineva tähtaja kohaldamises. Antud kontekstis
peaks saama tühistamist kohaldada üksnes makseteenuse pakkuja ja makseteenuse
kasutaja suhte korral ning seega ei piirata maksesüsteemides asetleidvate
maksetehingute tühistamatust ega lõplikkust. (60) Kõnealune tühistamatus ei
peaks mõjutama mõne liikmesriigi õigusest tulenevat makseteenuse pakkuja õigust
ega kohustust kookõlas maksja raamlepingu või siseriiklike õigus- ja
haldusnormide või juhistega maksta maksja ning makse saaja vahelise vaidluse
korral maksjale tagasi täidetud maksetehingu summa. Kõnealust tagasimakset
tuleks käsitada uue maksekäsundina. Välja arvatud nimetatud juhtudel, peaks
õigusvaidluse maksekäsundi aluseks olevate kohustuste üle lahendama maksja ja makse
saaja omavahel. (61) Et tagada maksete täielikult
integreeritud automaatne töötlemine ja õiguskindlus, et makseteenuse kasutajate
vahelised aluskohustused täidetakse, on väga oluline krediteerida makse saaja
kontole kogu summa, mille maksja üle kandis. Samuti ei tohiks ühelgi
maksetehingu täitmisega seotud vahendajal olla võimalik ülekantavalt summalt
midagi maha arvestada. Makse saajal peaks siiski olema võimalik sõlmida oma
makseteenuse pakkujaga kokkulepe, mille alusel viimane võib oma tasud maha
arvestada. Võimaldamaks makse saajal kontrollida, et maksmisele kuuluv summa on
nõuetekohaselt makstud, peaks maksetehingu täitmise kohta esitatud teabes olema
siiski märgitud mitte ainult ülekantava raha summa, vaid ka kõikide tasude
summa. (62) Mis puudutab tasusuid, siis
kogemused on näidanud, et tasude jagamine maksja ja makse saaja vahel on väga tõhus,
sest see soodustab maksete automaatset töötlemist. Seetõttu tuleks sätestada,
et üldjuhul võtab makseteenuse pakkuja tasu otse maksjalt ja makse saajalt.
Seda tuleks kohaldada siiski üksnes juhul, kui maksetehing ei nõua
valuutavahetust. Kehtestatud tasude summa võib samuti olla null, kuna käesoleva
direktiivi sätted ei tohiks mõjutada tava, mille kohaselt makseteenuse pakkuja
ei võta tarbijatelt tasu nende pangakontode krediteerimise eest. Samamoodi võib
makseteenuse pakkuja sõltuvalt lepingutingimustest nõuda makseteenuse
kasutamise eest tasusid üksnes makse saajalt (kaubandusettevõtjalt), mis
tähendab, et maksja suhtes ei kehtestata tasusid. Maksesüsteemide kasutamise
eest võetavad tasud võivad olla kehtestatud liikmemaksu kujul. Ülekantud summat
või mis tahes kehtestatud tasusid käsitlevad sätted ei oma otsest mõju
makseteenuste pakkujate või mis tahes vahendajate vahelisele hinnakujundusele. (63) Liikmesriigiti teatava
makseviisi puhul kasutatavad erinevad tasude süsteemid (edaspidi „lisatasud”)
on tekitanud ELi maksete turul äärmuslikku mitmekesisust ja ajavad tarbijaid
segadusse eelkõige seoses e-kaubanduse ja piiriülese kaubandusega. Nende
liikmesriikide kaubandusettevõtjad, kus lisatasu võtmine on lubatud, pakuvad
tooteid ja teenuseid liikmesriikides, kus lisatasu võtmine on keelatud, ning
võtavad tarbijalt ikkagi lisatasu. Lisatasu võtmine tuleb läbi vaadata ka
seetõttu, et määrusega (EL) nr XXX/aaaa kehtestatakse kaardipõhiste maksete
mitmepoolsete vahendustasude kehtestamise eeskirjad. Kuna vahendustasu on peamine
tegur, mis muudab enamiku kaardimakseid kulukaks ja praktikas võetakse lisatasu
ainult kaardipõhiste maksete eest, tuleks peale vahendustasusid käsitlevate
eeskirjade vaadata läbi ka lisatasu kehtestamise eeskirjad. Selleks et
suurendada kulude läbipaistvust ja edendada tõhusaimate makseviiside
kasutamist, ei tohiks liikmesriigid ega makseteenuste pakkujad takistada makse saajat
nõudmast maksjalt tasu teatava makseviisi kasutamise eest, võttes
nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2011/83/EL. Makse saaja õigust taotleda
lisatasu tuleks siiski kohaldada ainult nende makseviiside suhtes, mille
vahendustasu kehtestamine ei ole reguleeritud. See peaks toimima mehhanismina,
mis suunab kasutajaid kasutama odavaimaid maksevahendeid. (64) Kogu liidus maksete tõhususe
parandamiseks tuleks kehtestada maksimaalne ühepäevane täitmisaeg kõigi maksja
algatatud maksekäsundite suhtes, mis on eurodes või euroalasse mittekuuluva
liikmesriigi vääringus, sealhulgas kreeditikorralduste ja rahasiirete suhtes.
Kõigi muude maksete korral, näiteks makse saaja poolt või kaudu algatatud
maksed, sealhulgas otsekorraldused ja kaardimaksed, tuleks kohaldada sama
ühepäevast täitmisaega, kui makseteenuse pakkuja ja maksja ei ole kokku
leppinud pikemat täitmisaega. Seda tähtaega peaks olema võimalik pikendada ühe tööpäeva
võrra, kui maksekorraldus esitatakse paberkandjal. See võimaldab jätkata
makseteenuste osutamist nendele tarbijatele, kes on harjunud üksnes
paberkandjal olevate dokumentidega. Otsekorralduste süsteemi kasutamise korral
peaks makse saaja makseteenuse pakkuja edastama maksenõude makse saaja ja
makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud aja jooksul, et võimaldada arveldamist
kokkulepitud tähtpäeval. Kuna paljudel juhtudel Selleks et vältida teenuse
taseme langust, võttes arvesse, et maksete infrastruktuur on sageli väga tõhus,
tuleks lubada liikmesriikidel alles jätta või kehtestada eeskirjad, millega
määratakse ühest tööpäevast lühem täitmisaeg. (65) Makse kogusummas täitmist ja
makse täitmisaega käsitlevad sätted peaksid olema aluseks heale tavale, mida
kasutatakse juhul, kui üks teenusepakkujatest ei paikne liidus. (66) Makseteenuse kasutajatel on
väga oluline teada makseteenuste tegelikke kulusid ja tasusid, et teha oma
valik. Järelikult ei tohiks lubada läbipaistmatuid hinnakujunduse meetodeid,
sest on üldiselt teada, et selliste meetodite puhul on tarbijal erakordselt
raske määrata kindlaks makseteenuse tegelikku hinda. Eelkõige ei tohiks lubada
kasutajale ebasoodsa väärtuspäeva kasutamist. (67) Maksesüsteemi sujuv ja tõhus toimimine
sõltub sellest, kas kasutaja saab olla kindel, et makseteenuse pakkuja täidab
maksetehingu korrektselt ja kokkulepitud ajaks. Tavaliselt saab teenuse pakkuja
hinnata maksetehinguga seotud riske. Teenuse pakkuja võimaldab kasutada
maksesüsteemi, teeb korralduse tagasi kutsuda valesti suunatud või eraldatud
raha ja teeb enamikul juhtudel otsuse, milliseid vahendajaid kaasata
maksetehingu täitmisse. Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes on täiesti kohane
(välja arvatud ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude korral) kehtestada
makseteenuse pakkuja vastutus kasutajalt vastu võetud maksetehingu täitmise
eest, välja arvatud makse saaja makseteenuse pakkuja, kelle valimise eest
vastutab üksnes makse saaja, tegevuse ja tegevusetuse eest. Ent selleks, et maksja
ei jääks kaitseta ebatõenäolistes olukordades, kus võib jääda määratlemata (non
liquet), kas makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksesumma nõuetekohaselt
kätte või mitte, peaks asjakohane tõendamise kohustus olema maksja makseteenuse
pakkujal. Üldjuhul võib eeldada, et vahendav asutus, tavaliselt niinimetatud
neutraalne organ, näiteks keskpank või kliiringukoda, mis kannab maksesumma
raha saatvalt makseteenuse pakkujalt raha saavale makseteenuse pakkujale,
salvestab arveldusega seonduvad andmed ning saab need hiljem vajaduse korral
kättesaadavaks teha. Kui maksesumma on krediteeritud makset saava makseteenuse
pakkuja arvele, peaks makse saajal tekkima viivitamatult nõudeõigus
makseteenuse pakkuja vastu maksesumma makse saaja kontole krediteerimiseks. (68) Maksja makseteenuse pakkuja
peaks võtma vastutuse makse nõuetekohase täitmise eest, sealhulgas eelkõige
maksetehingu kogusumma ja täitmisaja eest, ning täieliku vastutuse mis tahes
eksimuse eest, mida teevad makseahelasse kuuluvad teised osapooled kuni makse
laekumiseni makse saaja kontole. Juhul kui kogusumma ei ole makse saaja
makseteenuse pakkujale krediteeritud või on krediteeritud hilinemisega, peaks
nimetatud vastutuse tulemusena maksja makseteenuse pakkuja parandama
maksetehingu või liigse viivituseta maksjale asjakohase tehingusumma tagasi
maksma, ilma et see piiraks kõiki teisi nõudeid, mida võidakse esitada
siseriikliku õiguse kohaselt. Makseteenuse pakkuja vastutuse korral ei tohiks
maksjalt ega makse saajalt nõuda ebaõige maksega seotud mis tahes kulude
tasumist. Liikmesriigid peaksid tagama, et täitmata jäänud või valesti või
hilinenult täidetud maksetehingu puhul makseteenuste pakkujate tehtud
korrigeeriva makse väärtuspäev vastab igal juhul väärtuspäevale, kui täitmine
oleks olnud nõuetekohane. (69) Käesolev direktiiv peaks käsitlema
üksnes makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahelisi lepingulisi
kohustusi ja vastutust. Kreeditkorralduste ja muude makseteenuste
nõuetekohaseks toimimiseks peavad makseteenuse pakkujatel ja nende vahendajatel,
näiteks töötlejatel olema lepingud, milles on sätestatud nende vastastikustes
õigused ja kohustused. Vastutusega seonduvad küsimused on nimetatud ühtsete
lepingute oluline osa. Maksetehingus osalevate makseteenuse pakkujate ja
vahendajate usaldusväärsuse tagamiseks on oluline õiguskindlus, et makseteenuse
pakkujale, kes ei ole süüdi makse mittenõuetekohases täitmises,
kompenseeritakse käesoleva direktiivi vastutust käsitlevate sätete alusel
kantud kahju või makstud summad. Lepingutes tuleks kindlaks määrata täiendavad
regressiõigused ja nende sisu ning viisid, kuidas käsitletakse makseteenuse
pakkuja või vahendaja vastu seoses vigase maksetehinguga esitatud nõuet. (70) Makseteenuse pakkujal peaks
olema võimalik määrata üheselt kindlaks teave, mis on maksekäsundi
nõuetekohaseks täitmiseks vajalik. Teisest küljest selleks, et vältida
killustumist ja liidus integreeritud maksesüsteemide loomise ohustamist, peaks liikmesriikidel
olema keelatud nõuda maksetehingute puhul konkreetse tunnuse kasutamist. See ei
tohiks siiski takistada liikmesriikidel nõudmast maksja makseteenuse pakkujalt
nõuetekohase hoolsusega tegutsemist ja, kui see on tehniliselt võimalik ning ei
nõua käsitsi sekkumist, kontrollida kordumatu tunnuse vastavust ning, kui
kordumatu tunnus on mittevastav, maksekäsundi täitmisest keeldumist ning
sellest maksja teavitamist. Makseteenuse pakkuja vastutus peaks piirduma
maksetehingu nõuetekohase täitmisega vastavalt makseteenuse kasutaja maksekäsundile. (71) Selleks, et hõlbustada
pettuste tõhusat ärahoidmist ja võidelda maksepettuste vastu kõikjal liidus,
tuleks sätestada tõhus andmevahetus makseteenuse pakkujate vahel, kellel tuleks
lubada koguda, töödelda ja vahetada maksepettustega seotud isikute
isikuandmeid. Käesoleva direktiivi raames isikuandmete töötlemise suhtes
kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 95/46/EÜ,[37]siseriiklikke õigusakte,
millega võetakse üle direktiiv 95/46/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrust (EÜ) nr 45/2001[38]. (72) Käesoleva direktiiviga
järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ette nähtud põhiõigusi ja
põhimõtteid, sealhulgas era- ja perekonnaelu austamist, õigust isikuandmete
kaitsele, ettevõtlusvabadust, õigust tõhusale õiguskaitsele ning mitmekordse
kohtumõistmise ja karistamise keeldu. Käesolevat direktiivi tuleb rakendada
kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega. (73) Tuleb tagada käesoleva
direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusaktide tõhus jõustamine.
Seetõttu tuleks kehtestada asjakohased menetlused, mida järgides saaks esitada
kaebusi nende makseteenuse pakkujate vastu, kes ei täida neid õigusakte, ja
tagada, kui see on asjakohane, tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate
karistuste määramine. Selleks et tagada käesoleva direktiivi tulemuslik täitmine,
peaksid liikmesriigid määrama makseteenuse pakkujatest sõltumatu pädeva asutuse
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1093/2010[39] sätestatud tingimustele.
Läbipaistvuse huvides peaksid liikmesriigid teatama komisjonile määratud
asutuste nimed ning ülesanded vastavalt käesolevale direktiivile. (74) Ilma et see piiraks klientide
õigust esitada hagi kohtule, peaksid liikmesriigid tagama makseteenuse
pakkujate ja tarbijate vaheliste käesolevas direktiivis sätestatud õigustest ja
kohustustest tulenevate konfliktide kergelt kasutatava ja kulutundliku
kohtuvälise lahendamise. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 593/2008[40] nähakse ette, et
lepingutingimused kohaldatava õiguse kohta ei tohi kahjustada tarbijale tema
alalise elukohariigi õiguse kohustuslike sätete alusel tagatud kaitset.
Liikmesriigid peaksid kehtestama tõhusa ja tulemusliku vaidluste lahendamise
menetluse, tagades, et makseteenuse pakkujad töötavad välja tulemusliku tarbijate
kaebuste lahendamise menetluse, millest saavad juhinduda tarbijad enne, kui
vaidlus antakse lahendamiseks kohtuvälise menetluse kaudu või kohtule. Kaebuste
esitamise korras tuleks sätestada lühike ja selge tähtaeg, mille jooksul
makseteenuse pakkuja vastab kaebusele. (75) Liikmesriigid peaksid
otsustama, kas pädevad asutused, kes vastutavad makseasutustele tegevusloa
andmise eest, võivad samuti toimida kohtuväliselt kaebuste läbivaatamise ja
kahju hüvitamise menetlusi läbiviivate pädevate asutustena. (76) Käesoleva direktiiviga ei
tohiks piirata nende siseriiklike õigusaktide kohaldamist, mis on seotud
tagajärgedega, mis tulenevad vastutusest väljavõtte ebakorrektse esitamise või
edastamise eest. (77) Käesoleva direktiivi
kohaldamine ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ[41] makseteenuste käibemaksustamist
käsitlevate sätete kohaldamist. (78) Õiguskindluse huvides on
kohane kehtestada üleminekukord, mille kohaselt isikud, kes enne käesoleva
direktiivi jõustumist on alustanud makseasutusena tegevust kooskõlas
siseriiklike õigusaktidega, millega võetakse üle direktiiv 2007/64/EC, võivad
jätkata seda tegevust kõnealuses liikmesriigis kindlaksmääratud aja jooksul. (79) Komisjonile tuleks anda õigus võtta
vastu õigusakte vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 290, millega
soovituse 2003/361/EÜ muutmise korral kohandatakse viidet sellele soovitusele ning
ajakohastamise kohta, kui neis liikmesriikides, kus kohaldatakse võimalust
(osaliselt) leevendada litsentsimisnõuded väiksemate makseasutuste suhtes
vastavalt inflatsioonile ja turu olukorra muutumisele, muudetakse leevendamise
künnist, mida väljendab makseteenuse pakkuja poolt keskmiselt teostatud
maksetehingute kogusumma. On eriti oluline, et komisjon viiks oma
ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide
tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks
komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase
edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule. (80) Selleks et tagada käesoleva
direktiivi järjekindel kohaldamine, peaks komisjonil olema võimalik kasutada
EBA erialaseid teadmisi ja abi, mistõttu tuleks EBA-le anda ülesanne välja
töötada suuniseid ja regulatiivseid tehnilisi standardeid, mis käsitlevad
makseteenuste turvalisust ning liikmesriikidevahelist koostööd, mis on seotud
teenuste osutamise ning tegevusloaga makseasutuste asutamisega teistes
liikmesriikides. Komisjonile tuleks anda pädevus need reguleerivad tehnilised
standardid vastu võtta. Need ülesandeid on täielikult kooskõlas EBA rolli ja
ülesannetega vastavalt määrusele (EL) nr 1093/2010, millega loodi Euroopa
Pangandusjärelevalve. (81) Kuna käesoleva direktiivi
eesmärki, nimelt ühtse makseteenusteturu integreerimist, ei suuda liikmesriigid
piisavalt saavutada, sest see nõuab paljude erinevate, praegu liikmesriikide
õigussüsteemides kehtivate eeskirjade ühtlustamist, ning seda saab paremini
saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu
lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Käesolev
direktiiv vastab kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele
ega lähe selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale. (82) Kooskõlas liikmesriikide ja
komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise avaldusega selgitavate
dokumentide kohta[42]kohustuvad
liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele
ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja
ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi
puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud. (83) Kuna direktiivi 2007/64/EÜ
tuleb teha palju muudatusi, on asjakohane tunnistada see direktiiv kehtetuks ja
asendada uuega, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI: I JAOTIS
REGULEERIMISESE JA -ALA NING MÕISTED Artikkel 1
Reguleerimisese 1. Käesolevas direktiivis
sätestatakse eeskirjad, mille kohaselt liikmesriigid eristavad kuut
makseteenuse pakkujate kategooriat: (a)
krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EL) nr 575/2013[43]
artikli 4 lõike 1 punkti 1 tähenduses, sh liidus asuvad krediidiasutuste
filiaalid nimetatud direktiivi artikli 4 lõike 1 punkti 17
tähenduses, kui krediidiasutuse peakontor asub liidus või nimetatud direktiivi 2013/36/EL
artikli 47 kohaselt liidust väljaspool; (b)
e-raha asutused direktiivi 2009/110/EÜ
artikli 2 lõike 1 tähenduses; (c)
postižiiroasutused, kes siseriiklike õigusaktide
kohaselt võivad osutada makseteenuseid; (d)
makseasutused käesoleva direktiivi artikli 4 lõike
4 tähenduses; (e)
Euroopa Keskpank ja liikmesriikide keskpangad, kui
nad ei tegutse rahaasutuste või muu ametiasutusena; (f)
liikmesriigid või nende piirkondlikud või
kohalikud asutused, kui nad ei tegutse riigiasutustena. 2. Samuti sätestatakse
käesolevas direktiivis nõuded makseteenuste tingimuste läbipaistvuse ja teabe
kohta ning makseteenuse kasutajate ja makseteenuse pakkujate asjakohased
õigused ja kohustused seoses makseteenuste osutamisega tavalise kutse- või
äritegevusena. Artikkel 2
Reguleerimisala 1. Käesolevat direktiivi
kohaldatakse liidus pakutavate makseteenuste suhtes juhul, kui nii maksja
makseteenuse pakkuja kui ka makse saaja makseteenuse pakkuja asuvad liidus või
kui ainus makseteenuse pakkuja asub liidus. Selliste maksetehingute puhul, kus
vaid üks makseteenuse pakkuja asub liidus, kohaldatakse artiklit 78 ja III
jaotist maksetehingu liidus teostatava osa suhtes. 2. III jaotist kohaldatakse mis
tahes vääringus pakutavate makseteenuste suhtes. IV jaotist kohaldatakse
eurodes või euroalasse mittekuuluva liikmesriigi vääringus tehtud makseteenuste
suhtes. 3. Liikmesriigid võivad samuti
loobuda käesoleva direktiivi kõigi või osade sätete kohaldamisest direktiivi 2013/36/EL
artikli 2 lõike 5 punktides 2–23 osutatud asutuste, kuid mitte nimetatud artikli
lõike 5 punktides 2 ja 3 osutatud asutuste suhtes. Artikkel 3
Reguleerimisalast väljaarvamine Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise
suhtes: (a)
maksetehingud, mis tehakse üksnes sularahas otse
maksjalt makse saajale, ilma mis tahes vahendava sekkumiseta; (b)
maksetehingud maksjalt makse saajale, mis tehakse
kaubandusagendi vahendusel, kellel on luba maksja või makse saaja nimel pidada
läbirääkimisi kaupade või teenuste müügi või ostu üle või nende nimel sõlmida
müügi- või ostutehinguid; (c)
professionaalne pangatähtede ja müntide füüsiline
transport, sealhulgas nende vastuvõtmine, töötlemine ja tarnimine; (d)
maksetehingud, mis seisnevad mitteprofessionaalses
sularaha vastuvõtmises ja tarnimises mittetulundusliku või heategevusliku
tegevuse käigus; (e)
teenused, mille puhul makse saaja maksab kauba või
teenuse eest makseteenuse kasutaja selge taotluse korral maksjale sularaha
osana maksetehingust enne maksetehingu täitmist; (f)
sularahatehingud, mille puhul raha ei hoita
maksekontol; (g)
maksetehingud, mis põhinevad mis tahes järgmisel
dokumendil, millega makseteenuse pakkuja annab raha makse saaja käsutusse: i. pabertšekid vastavalt tšekke
käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 19. märtsi 1931. aasta Genfi
konventsioonile; ii. alapunktis i osutatud pabertšekkidega
võrreldavad pabertšekid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide
õigusakte, kes ei ole tšekke käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 19.
märtsi 1931. aasta Genfi konventsiooni osalised; iii. paberil käskvekslid kooskõlas veksleid
ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme sätestava 7. juuni 1930.
aasta Genfi konventsiooniga; iv. alapunktis iii osutatud käskvekslitega
võrreldavad paberil käsivekslid, mille suhtes kohaldatakse nende liikmesriikide
õigusakte, kes ei ole veksleid ja lihtveksleid käsitlevaid ühtseid õigusnorme
sätestava 7. juuni 1930. aasta Genfi konventsiooni osalised; v. paberil maksetähikud; vi. paberil reisitšekid; vii. paberil rahakaardid, nagu need on
määratlenud Ülemaailmne Postiliit; (h)
maksetehingud, mis sooritatakse makse- või
väärtpaberiarveldussüsteemis arveldusagentide, kesksete osapoolte, kliiringukodade
ja/või keskpankade ja muude süsteemis osalejate ning makseteenuse pakkujate
vahel, ilma et see piiraks artikli 29 kohaldamist; (i)
maksetehingud, mis on seotud väärtpaberitest
koosneva vara teenindamisega, sealhulgas dividendide, sissetuleku või muude
tulude jaotamise või tagasiostmise või müügiga, mida teostavad punktis h
osutatud isikud või investeerimisühingud, krediidiasutused,
ühisinvesteerimisettevõtted või investeerimisteenuseid osutavad varahaldusettevõtjad
ning kõik muud asutused, kellel on lubatud hallata finantsvahendeid; (j)
tehniliste teenuste pakkujate teenused, millega
toetatakse makseteenuste osutamist, kusjuures ülekantavat raha ei hoita ühelgi
ajahetkel selliste teenuste pakkujate kontol, sealhulgas andmetöötlus ja
andmete säilitamine, usaldus- ja eraelu puutumatuse kaitse teenused, andmete ja
olemi autentimine, infotehnoloogia- (IT) ja sidevõrguteenuste osutamine,
makseteenustes, kuid välja arvatud maksete algatamise teenuste ja
kontoteabeteenuste puhul kasutatavate terminalide ja seadmete kasutuseks
andmine ja hooldus; (k)
teenused, mida pakutakse täpselt kindlaksmääratud
vajaduste rahuldamiseks teatava konkreetse makseviisiga, mida saab kasutada
üksnes piiratud viisil, kuna nendega on teatava konkreetse makseviisi valdajal
võimalik osta kaupu või teenuseid ainult väljaandja ruumides või väljaandjaga
sõlmitud kaubanduslepingu alusel kas teenusepakkujate piiratud võrgus või
piiratud valiku kaupade või teenuste omandamiseks; (l)
elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkujate teostatavad
maksetehingud, kui tehing tehakse võrgu kliendi või teenuse tellija huvides või
digitaalse sisu ostmiseks elektroonilise sideteenuste kõrvalteenusena olenemata
sisu ostmise või tarbimise vahendist, tingimusel et ükski maksetehing ei ole
suurem kui 50 eurot ja selliste maksetehingute kogusumma ei ületa 200 eurot ühe
arvelduskuu jooksul; (m)
makseteenuse pakkujate, nende agentide või
filiaalide vahel teostatavad maksetehingud nende oma nimel; (n)
maksetehingud, mis teostatakse emaettevõtja ja
selle tütarettevõtja vahel või sama emaettevõtja mitme tütarettevõtja vahel
ilma makseteenuse pakkuja mis tahes vahendava sekkumiseta; erandiks on samasse
konsolideerimisgruppi kuuluva ettevõtja vahendav sekkumine. Artikkel 4
Mõisted Käesolevas
direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: 1. „päritoluliikmesriik” – mis
tahes järgmine riik: i. liikmesriik, kus on makseteenuse
pakkuja registrijärgne asukoht või ii. liikmesriik, kus asub makseteenuse
pakkuja peakontor, kui siseriikliku õiguse kohaselt tal registrijärgne asukoht
puudub; 2. „vastuvõttev liikmesriik” –
liikmesriik, mis ei ole päritoluliikmesriik ja kus makseteenuse pakkujal on
agent või filiaal või kus ta osutab makseteenuseid; 3. „makseteenus” – I lisas
loetletud mis tahes äritegevus; 4. „makseasutus” – juriidiline
isik, kellele on antud tegevusluba kooskõlas artikliga 10 makseteenuste
osutamiseks ja täitmiseks kõikjal liidus; 5. „maksetehing” – maksja, maksja
nimel või makse saaja algatatud raha sissemakse, ülekandmine või väljanõudmine,
mis ei olene makse aluseks olevatest mis tahes kohustustest maksja ja makse saaja
vahel; 6. „maksesüsteem” –
arveldussüsteem, millel on ametlikud standardid ja ühtsed eeskirjad
maksetehingute töötlemiseks, kliiringuks ja/või arveldamiseks; 7. „maksja” – füüsiline või
juriidiline isik, kellel on maksekonto ja kes on lubanud teha maksekäsundi
antud maksekontolt või, kui maksekontot ei ole, füüsiline või juriidiline isik,
kes teeb maksekäsundi; 8. „makse saaja” – füüsiline või
juriidiline isik, kes peaks olema maksetehinguga ülekantava raha saaja; 9. „makseteenuse pakkuja” –
käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 1 osutatud ettevõtjad ning
füüsilised või juriidilised isikud, kes kasutavad artikli 27 kohast
erandit; 10. „kontot haldav makseteenuse
pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kes pakub maksjale maksekontot ja haldab seda; 11. „kolmandast isikust
makseteenuse pakkuja” – makseteenuse pakkuja, kelle äritegevus seisneb I lisa
punktis 7 osutatud tegevuses; 12. „makseteenuse kasutaja” –
füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab makseteenust maksja või makse saaja
või mõlemana; 13. „tarbija” – füüsiline isik,
kes tegutseb käesoleva direktiiviga hõlmatud makseteenuse lepingutes
eesmärkidel, mis ei seondu selle isiku kaubandus-, äri- või kutsetegevusega; 14. „raamleping” – makseteenuse
leping, millega reguleeritakse üksikute ja järjestikuste maksetehingute
täitmist tulevikus ning mis võib sisaldada maksekonto avamise kohustust ja
tingimusi; 15. „rahasiire” – makseteenus,
mille puhul saadakse maksjalt raha maksja või makse saaja nimel maksekontot
avamata ning mille ainsaks eesmärgiks on kanda vastav rahasumma üle makse saajale
või mõnele teisele makseteenuse pakkujale, kes tegutseb makse saaja nimel,
ja/või kui raha saadakse makse saaja nimel ning tehakse talle kättesaadavaks; 16. „maksekonto” – ühe või mitme
makseteenuse kasutaja nimel olev konto, mida kasutatakse maksetehingute
tegemiseks; 17. „raha” – pangatähed ja mündid,
elektroonsel kujul edastatav raha ja e-raha, mis on määratletud direktiivi 2009/110/EÜ
artikli 2 lõikes 2; 18. „maksekäsund” – makseteenuse
pakkujale maksja või makse saaja antud juhis maksetehingu täitmiseks; 19. „väärtuspäev” – päev, mil
makseteenuse pakkuja debiteerib maksja kontot või krediteerib makse saaja
kontot ja mis on aluseks kontol olevale rahale intressi arvutamisel; 20. „viitekurss” – vahetuskurss,
millele tuginedes arvutatakse valuutavahetuskurss ja mille makseteenuse pakkuja
teeb kättesaadavaks või mis pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast; 21. „autentimine” – toiming, mis
võimaldab makseteenuse pakkujal kindlaks teha konkreetse makseviisi kasutaja
isiku, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide kasutamine ning isikustatud
isikuttõendavate dokumentide kontroll; 22. „tugev kliendi autentimine” –
füüsilise ja juriidilise isiku tuvastamise valideerimise menetlus, mille käigus
kasutatakse kahte või enamat elementi, mis kuuluvad teadmise, omamise või tunnuse
kategooriasse ja on sõltumatud, et neist ühe rikkumine ei ohustaks teiste
usaldusväärsust, ning mille ülesehitus võimaldab kaitsta autentimisandmete
konfidentsiaalsust; 23. „viiteintressimäär” –
intressimäär, millele tuginedes arvutatakse kasutatav intressimäär ja mis
pärineb avalikkusele kättesaadavast allikast, mida saavad kontrollida mõlemad
makseteenuse lepingu osalised; 24. „kordumatu tunnus” –
makseteenuse kasutajale makseteenuse pakkuja määratud tähtede, numbrite või
sümbolite kombinatsioon, mille makseteenuse kasutaja esitab maksetehingu teise
makseteenuse kasutaja ja/või teisele makseteenuse kasutajale kuulva maksekonto
üheseks kindlakstegemiseks; 25. „agent” – füüsiline või
juriidiline isik, kes tegutseb makseteenuste osutamisel makseasutuse nimel; 26. „makseviis” – makseteenuse
kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku lepitud isikustatud seade
(seadmed) ja/või toimingute kogum, mida kasutatakse maksekäsundi algatamiseks; 27. „sidevahendid” – vahendid,
mida makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja võivad kasutada omavahelise
lepingu sõlmimisel, ilma et nad peaksid ühel ajal füüsiliselt kohal viibima; 28. „püsiv andmekandja” – vahend,
mis võimaldab makseteenuse kasutajal isiklikult talle adresseeritud teavet
salvestada nii, et seda saab tulevikus teabe otstarbe seisukohast piisava aja
jooksul kasutada, ja mis võimaldab salvestatud teavet muutmata kujul
taasesitada; 29. „mikroettevõtja” – ettevõtja,
mis on makseteenuslepingu sõlmimise ajal soovituse 2003/361/EÜ (6. mai 2003.
aasta versioon) lisa artiklis 1 ja artikli 2 lõigetes 1 ja 3
määratletud ettevõtja; 30. „tööpäev” – päev, mil maksja
asjaomane makseteenuse pakkuja või maksetehingu täitmisega seotud makse saaja
makseteenuse pakkuja on maksetehingu täitmiseks vajalikuks arvelduseks avatud; 31. „otsekorraldus” – makseteenus,
mille eesmärgiks on debiteerida maksja maksekontot, kui maksetehingu on
algatanud makse saaja volituse alusel, mille maksja on andnud makse saajale, makse
saaja makseteenuse pakkujale või maksja makseteenuse pakkujale; 32. „makse algatamise teenus” – kolmandast
isikust makseteenuse pakkuja osutatav makseteenus, mis võimaldab juurdepääsu
maksekontole, kui makse algatamises osaleb maksja või kolmandast isikust
makseteenuse pakkuja tarkvara või kui maksja või makse saaja kasutab
makseviise, et edastada maksja volitused kontot haldavale makseteenuse
pakkujale; 33. „kontoteabe teenus” –
makseteenus, mis seisneb makseteenuse kasutajale konsolideeritud ja
kasutajasõbralikus vormis teabe edastamises ühe või mitme maksekonto kohta,
mille ta on avanud ühe või mitme kontot haldava makseteenuse pakkuja juures; 34. „filiaal” – äritegevusüksus,
mis ei ole peakontor ja mis on makseasutuse osa, mis ei ole juriidiline isik
ning mis teostab otseselt kõiki või mõningaid makseasutuse äritegevusele
omaseid tehinguid; kõiki tegevuskohti, mille teises liikmesriigis paikneva
peakontoriga makseasutus on ühes liikmesriigis asutanud, käsitatakse ühe
filiaalina; 35. „konsolideerimisgrupp” –
ettevõtjate grupp, mis koosneb emaettevõtjast, selle tütarettevõtjatest ja
üksustest, milles emaettevõtjal või selle tütarettevõtjatel on osalus, ning
ettevõtjad, mis on üksteisega seotud direktiivi 83/349/EMÜ artikli 12 lõikes 1
osutatud viisil; 36. „elektrooniline sidevõrk” –
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ[44] artikli 2 punktis a
määratletud võrk; 37. „elektrooniline sideteenus” –
direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punktis c määratletud teenus; 38. „digitaalne sisu” – direktiivi
2011/83/EL artikli 2 lõikes 11 määratletud kaubad ja teenused. II JAOTIS
MAKSETEENUSE PAKKUJAD 1. PEATÜKK
Makseasutused 1. jagu
Üldeeskirjad Artikkel 5
Tegevusloa taotlemine Makseasutuse
tegevusloa saamiseks esitatakse päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele
taotlus koos järgmiste dokumentidega: (a)
tegevusprogramm, milles eelkõige kirjeldatakse
kavandatavate makseteenuste liike; (b)
äriplaan koos esimese kolme majandusaasta
prognoositava eelarvekalkulatsiooniga, mis tõendab, et taotluse esitaja suudab
rakendada usaldusväärseks tegutsemiseks kohaseid ja proportsionaalseid
süsteeme, vahendeid ning menetlusi; (c)
tõendid selle kohta, et makseasutus omab
artiklis 6 sätestatud algkapitali; (d)
artikli 9 lõikes 1 osutatud makseasutuste
puhul makseteenuse kasutaja raha kaitseks artikli 9 kohaselt võetud
meetmete kirjeldus; (e)
taotluse esitaja juhtimiskorra ja
sisekontrollimehhanismide, sealhulgas haldus-, riskijuhtimis- ja
raamatupidamismenetluste kirjeldus, mis tõendab, et nimetatud juhtimiskord,
kontrollimehhanismid ja menetlused on proportsionaalsed, asjakohased, kindlad
ja piisavad; (f)
turvaintsidentide ja turvalisusega seotud
kliendikaebuste väljaselgitamise ja lahendamise ning nende suhtes meetmete
võtmise korra kirjeldus, sealhulgas intsidente käsitlev aruandlusmehhanism,
milles võetakse arvesse makseasutuse teatamiskohustust vastavalt artiklile 86; (g)
tundlikele makseandmetele ning elutähtsatele
loogilistele ja füüsilistele ressurssidele juurdepääsu seire, jälgimise ja
piiramise protsessi kirjeldus; (h)
talitluspidevuse tagamise korra kirjeldus, mis hõlmab
oluliste toimingute loetelu, tõhusaid hädaolukorra lahendamise plaane ning
nende plaanide asjakohasuse ja tõhususe korrapärase katsetamise ja
läbivaatamise meetmeid; (i)
jõudluse, tehingute ja pettuse kohta statistiliste
andmete kogumise põhimõtete kirjeldus ja põhimõistete määratlus; (j)
turvapoliitika dokument, põhjalik makseteenustega
seotud riski hinnang ning nende turvalisuskontrolli ja riskide maandamise meetmete
kirjeldus, mis on võetud makseteenuste kasutajatele piisava kaitse pakkumiseks
väljaselgitatud ohtude, sealhulgas pettuse ning tundlike ja isikuandmete
ebaseadusliku kasutamise eest; (k)
ülevaade sisekontrollimehhanismidest, mille
taotluse esitaja on kehtestanud vastavalt kohustustele võidelda rahapesu ja
terrorismi rahastamisega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2005/60/EÜ[45] ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusele (EÜ) nr 1781/2006[46];
(l)
taotluse esitaja organisatsioonilise struktuuri
kirjeldus, mis vajaduse korral sisaldab agentide ja filiaalide kavandatud
kasutamise ja tegevuse edasiandmise korra kirjeldust ning käsitleb tema osalust
riigisisestes või rahvusvahelistes maksesüsteemides; (m)
andmed isikute kohta, kellel on taotluse esitajas
otseselt või kaudselt oluline osalus direktiivi 2013/36/EL artikli 3 lõike 1
punkti 33 tähenduses, nende osaluse suurus ning tõendid nende sobivuse kohta,
silmas pidades vajadust tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine; (n)
andmed makseasutuse juhtide ja makseasutuse
juhtimise eest vastutavate isikute kohta ja vajadusel makseasutuse makseteenustega
seotud tegevuse eest vastutavate isikute kohta ning samuti tõendid, et neil on
hea maine ning makseteenuste osutamiseks kohased teadmised ja kogemus vastavalt
makseasutuse päritoluliikmesriigis määratule; (o)
vajadusel andmed Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivis 2006/43/EÜ[47]määratletud
vannutatud audiitorite ja audiitorühingute kohta; (p)
taotluse esitaja õiguslik seisund ja põhikiri; (q)
taotluse esitaja peakontori aadress. Punktide d, e, f ja l kohaldamiseks
esitab taotluse esitaja kirjelduse auditeerimiskorra ja organisatsioonilise
korralduse kohta, mille ta on kehtestanud selleks, et võtta kõik mõistlikud
meetmed oma teenusekasutajate huvide kaitsmiseks ja makseteenuste toimimise
jätkuvuse ning usaldusväärsuse tagamiseks. Punktis j osutatud turvalisuskontrolli ja
riskide maandamise meetmete kirjeldus annab ülevaate kõrgetasemelise tehnilise turvalisuse
tagamise meetmetest, sealhulgas tarkvara ja IT süsteemidest, mida taotleja või
allhankija kasutab oma tegevuse või selle osa turvalisuse tagamiseks. Need meetmed
peavad hõlmama ka artikli 86 lõikes 1 sätestatud turvameetmeid. Pärast seda,
kuid Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) on esitanud turvameetmete suunised
vastavalt artikli 86 lõikele 2, võetakse neid meetmete puhul arvesse. Artikkel 6
Algkapital Liikmesriigid
nõuavad, et makseasutustel oleks neile tegevusloa andmise ajal järgmine
algkapital, mis koosneb direktiivi 2013/36/EL artiklis 12 osutatud
kirjetest: (a)
kui makseasutus pakub ainult I lisa punktis 6
osutatud makseteenuseid, ei tohi tema algkapital kunagi olla alla 20 000 euro; (b)
kui makseasutus pakub ainult I lisa punktis 7
osutatud makseteenuseid, ei tohi tema algkapital kunagi olla alla 50 000 euro;
(c)
kui makseasutus pakub I lisa punktides 1–5 osutatud
makseteenuseid, ei tohi tema algkapital kunagi olla alla 125 000 euro. Artikkel 7
Omavahendid 1. Makseasutuse omavahendite
summa ei tohi langeda madalamale kui käesoleva direktiivi artiklis 6 või 8
sätestatud summa, olenevalt sellest, kumb on suurem. 2. Liikmesriigid võtavad
vajalikud meetmed, et hoida ära omavahendite elementide korduv kasutamine
juhul, kui makseasutus kuulub teise makseasutuse, krediidiasutuse,
investeerimisühingu, varahaldusettevõtja või kindlustusandjaga samasse
konsolideerimisgruppi. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul, kui makseasutus
ei paku ainult makseteenuseid, vaid tal on mitu tegevusvaldkonda. 3. Kui määruse (EL) nr 575/2013
artiklis 7 sätestatud tingimused on täidetud, võivad liikmesriigid või nende
pädevad asutused otsustada mitte kohaldada käesoleva direktiivi artiklit 8
makseasutuste suhtes, mis kuuluvad direktiivi 2013/36/EL kohaselt oma
krediidiasutusest emaettevõtjat hõlmava konsolideeritud järelevalve alla. Artikkel 8 Omavahendite arvutamine 1. Sõltumata artiklis 6
sätestatud algkapitali nõuetest, nõuavad liikmesriigid, et makseasutustel oleks
igal ajal omavahendid summas, mille arvutamise aluseks on üks järgnevast
kolmest meetodist vastavalt pädevate asutuste poolt kooskõlas siseriikliku
õigusega kindlaks määratule. Meetod A Makseasutuse omavahendid moodustavad vähemalt 10 %
tema eelneva aasta püsivatest üldkuludest. Pädevad asutused võivad seda nõuet
kohandada juhul, kui makseasutuse äritegevuses on alates eelnevast aastast
toimunud oluline muutus. Kui makseasutuse äritegevus ei ole arvestamise
kuupäevaks veel terve aasta kestnud, peab omavahendite summa olema võrdne
vähemalt 10 % püsivatest üldkuludest, lähtudes äriplaanis kavandatust, kui
pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist. Meetod B Makseasutuse omavahendite summa on vähemalt võrdne
järgmiste elementide summaga, mida on korrutatud lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga
k, kui maksete maht (MM) on 1/12 eelneva aasta jooksul makseasutuse
täidetud maksetehingute kogusummast: (a)
4,0 % MM osast, mis on kuni 5 miljonit
eurot või sellega võrdne, pluss (b)
2,5 % MM osast, mis on üle 5 miljoni euro, kuid ei ületa 10 miljonit eurot, pluss (c)
1 % MM osast, mis on üle 10 miljoni euro, kuid ei ületa 100 miljonit eurot, pluss (d)
0,5 % MM osast, mis on üle 100 miljoni euro, kuid ei ületa 250 miljonit eurot, pluss (e)
0,25 % MM osast, mis on üle 250 miljoni euro. Meetod C Makseasutuse omavahendite summa on vähemalt võrdne
punktis a määratletud asjaomase näitajaga, mida on korrutatud
punktis b sätestatud korrutusteguriga ning korrutatud seejärel
lõikes 2 sätestatud korrigeerimisteguriga k. (a)
Asjaomaseks näitajaks on järgmiste elementide
summa: –
intressitulu; –
intressikulu; –
saadud vahendus- ja teenustasud ning –
muu tegevustulu. Iga element arvestatakse summasse koos pluss- või
miinusmärgiga. Näitaja arvutamisel ei tohi arvesse võtta erakordseid või
ebareeglipäraseid tuluartikleid. Nende teenustega seotud kulud, mille osutamine
on edasi antud kolmandatele osapooltele, võivad näitajat vähendada, kui kulud
tulenevad käesoleva direktiivi kohaselt järelevalve alla kuuluvast ettevõtjast.
Näitaja arvutatakse 12 kuu andmete põhjal eelneva majandusaasta lõpus. See
arvutatakse eelneva majandusaasta põhjal. Meetodiga C arvutatud omavahendid ei
tohi siiski olla väiksemad kui 80 % viimase kolme majandusaasta keskmisest
asjaomasest näitajast. Kui auditeeritud andmed ei ole kättesaadavad, võib
kasutada äritegevuse prognoose. (b)
Korrutustegur on järgmine: i. 10 % asjaomase näitaja sellest
osast, mis on kuni 2,5 miljonit eurot, ii. 8 % näitaja sellest osast, mis on 2,5
miljonist eurost kuni 5 miljoni euroni; iii. 6 % näitaja sellest osast, mis on 5
miljonist eurost kuni 25 miljoni euroni; iv. 3 % näitaja sellest osast, mis on 25
miljonist eurost 50 miljoni euroni; v. 1,5 % näitaja sellest osast, mis on
üle 50 miljoni euro. 2. Meetodite B ja C puhul
kasutatav korrigeerimistegur k on järgmine: (a)
0,5 kui makseasutus osutab ainult I lisa punktis 6
loetletud makseteenuseid; (b)
1, kui makseasutus osutab I lisa punktides 1–5 ja 7
loetletud mis tahes makseteenuseid. 3. Pädevad asutused võivad
makseasutuse riskijuhtimisprotsesside, riskikontrolli andmebaasi ja
sisekontrollimehhanismide hinnangust lähtuvalt nõuda makseasutuselt vastavalt
lõikele 1 valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 %
suurema summa olemasolu või lubada makseasutusel vastavalt lõikele 1
valitud meetodi kohaldamisel saadud omavahendite summast kuni 20 %
väiksemat summat. Artikkel 9
Nõuded kaitsemeetmete kohta 1. Liikmesriigid või pädevad
asutused nõuavad mis tahes makseteenuseid pakkuvalt makseasutuselt ning
sedavõrd, kuivõrd ta samal ajal tegeleb artikli 17 lõike 1
punkti c kohase muu äritegevusega, et ta kasutaks makseteenuse
kasutajatelt ja teise makseteenuse pakkuja kaudu maksetehingu täitmiseks saadud
raha kaitsmiseks ühte võtet kahest: (a)
raha ei segata kunagi mis tahes füüsilise või
juriidilise isiku rahaga, v.a nende makseteenuse kasutajate rahaga, kelle
nimel raha hoitakse, ning kui need on endiselt makseasutuse käes, kuid neid ei
ole raha saamise päevale järgneva tööpäeva lõpuks makse saajale või teisele
makseteenuse pakkujale veel edastatud, hoiustatakse need krediidiasutuse eraldi
kontol või investeeritakse turvalisse, likviidsesse ja madala riskiga varasse
vastavalt päritoluliikmesriigi pädevate asutuste määratlusele; seejuures
isoleeritakse raha kooskõlas siseriikliku õigusega makseteenuse kasutajate
huvides makseasutuse teiste võlausaldajate nõuete eest, eelkõige maksejõuetuse
puhul; (b)
raha kaetakse sellise kindlustusandja või
krediidiasutuse (mis ei kuulu makseasutusega samasse konsolideerimisgruppi)
välja antud kindlustuslepingu või samaväärse garantiiga sellise summa ulatuses,
mis on võrdne summaga, mis oleks eraldatud sellise kindlustuslepingu või
samaväärse garantii puudumisel ning mis kuulub maksmisele juhul, kui
makseasutus ei ole suuteline täitma oma finantskohustusi. 2. Kui makseasutusel tuleb raha
lõike 1 kohaselt kaitsta ning osa sellest rahast tuleb kasutada
edaspidiste maksetehingute täitmise eesmärgil ning allesjäänud summat tuleb
kasutada makseteenusega mitteseotud teenuste jaoks, kohaldatakse lõikes 1
sätestatud nõudeid samuti tulevaste maksetehingute täitmise eesmärgil
kasutatava osa suhtes. Kui nimetatud osa on muutliku suurusega või kui selle
suurus on eelnevalt teadmata, võivad liikmesriigid lubada makseasutustel
nimetatud lõiget kohaldada, kasutades representatiivset osa, mida eeldatavasti
makseteenusteks kasutatakse, tingimusel et nimetatud representatiivset osa on
pädevate asutuste hinnangul võimalik ajalooliste andmete põhjal piisava
täpsusega hinnata. Artikkel 10
Tegevusloa andmine 1. Liikmesriigid nõuavad, et
artikli 1 lõike 1 punktides a–c, e ja
f mittesätestatud ettevõtjad ning artikli 27 kohast erandit
mittekasutavad juriidilised või füüsilised isikud, kes kavatsevad osutada
makseteenuseid, omandavad enne makseteenuse osutamise alustamist tegevusloa
makseasutusena tegutsemiseks. Tegevusluba antakse üksnes juriidilisele isikule,
kes on asutatud liikmesriigis. 2. Tegevusluba antakse, kui koos
taotlusega esitatud teave ja tõendid vastavad kõigile artiklis 5
sätestatud nõuetele ning kui pädevad asutused annavad pärast taotluse
läbivaatamist positiivse üldhinnangu. Pädevad asutused võivad enne loa andmist
vajaduse korral konsulteerida liikmesriigi keskpanga või teiste asjaomaste
riigiasutustega. 3. Sellise makseasutuse
peakontor, kellel on tema päritoluliikmesriigi õiguse kohaselt kohustus omada
registrijärgset asukohta, on samas liikmesriigis, kus on tema registrijärgne
asukoht. 4. Võttes arvesse vajadust
tagada makseasutuse kindel ja usaldusväärne juhtimine, annavad pädevad asutused
tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusel on oma makseteenuste osutamiseks
kindel juhtimiskorraldus, mis hõlmab selget organisatsioonilist struktuuri,
mille puhul vastutusalad on selgesti määratletud, läbipaistvad ja järjepidevad,
tõhusaid menetlusi riskide või võimalike riskide kindlaksmääramiseks,
juhtimiseks, jälgimiseks ja nendest teatamiseks ning piisavaid sisekontrolli
mehhanisme, sealhulgas usaldusväärset juhtimis- ja raamatupidamiskorda;
nimetatud kord, menetlused ja mehhanismid peavad olema kõikehõlmavad ning
proportsionaalsed makseasutuse osutatavate makseteenuste laadi, ulatuse ja
keerukuse astmega. 5. Kui makseasutus osutab I
lisas loetletud mis tahes makseteenust ning tegeleb samal ajal muu
äritegevusega, võivad pädevad asutused nõuda eraldiseisva üksuse loomist
makseteenusega seotud äritegevuseks, kui makseasutuse makseteenusega
mitteseotud teenused kahjustavad makseasutuste rahalist usaldusväärsust või
pädevate asutuste võimet jälgida kõigi käesolevas direktiivis sätestatud
makseasutuse kohustuste täitmist või kui valitseb selline oht. 6. Pädevad asutused keelduvad
tegevusloa väljaandmisest, kui nad, silmas pidades vajadust tagada makseasutuse
kindel ja usaldusväärne juhtimine, ei ole veendunud olulist osalust omavate
aktsionäride või liikmete sobivuses. 7. Kui makseasutuse ja mõne
teise füüsilise või juriidilise isiku vahel on vastavalt määruse (EL) nr 575/2013
artikli 4 lõike 1 punktis 38 määratule märkimisväärne seos, annavad
pädevad asutused tegevusloa ainult sel juhul, kui nimetatud seos ei takista
neil teostada tõhusat järelevalvet. 8. Pädevad asutused annavad
tegevusloa üksnes juhul, kui makseasutusega märkimisväärselt seotud ühe või
enama füüsilise või juriidilise isiku tegevust reguleerivad kolmanda riigi
õigus- ja haldusnormid või kui nimetatud õigus- ja haldusnormide rakendamisega
seotud raskused ei takista neil täita järelevalvega seotud kohustusi. 9. Tegevusluba kehtib kõigis
liikmesriikides ning see võimaldab asjaomasel makseasutusel osutada
makseteenuseid kõikjal liidus teenuste osutamise vabaduse või asutamisvabaduse
alusel, tingimusel et nimetatud teenused on tegevusloaga hõlmatud. Artikkel 11
Otsuse teatavakstegemine Kolme kuu jooksul
taotluse saamisest või, kui taotlus ei ole täielik, otsuse tegemiseks kogu nõutava
teabe saamisest, teatavad pädevad asutused taotluse esitajale, kas talle on
antud tegevusluba või mitte. Tegevusloa andmisest keeldumist põhjendatakse. Artikkel 12
Tegevusloa kehtetuks tunnistamine 1. Pädevad asutused võivad
makseasutusele antud tegevusloa kehtetuks tunnistada ainult juhul, kui asutus: (a)
ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul,
selgesõnaliselt loobub tegevusloast või on lõpetanud tegevuse vähemalt kuueks
kuuks, juhul kui asjaomane liikmesriik ei ole ette näinud, et sellistel
juhtudel tegevusluba aegub; (b)
on saanud tegevusloa valeandmete alusel või mõnel
muul ebaausal viisil; (c)
ei täida enam tegevusloa andmise tingimusi või ei
teata pädevale asutusele nende tingimuste täitmist mõjutavatest olulistest
sündmustest; (d)
kujutab oma makseteenuste osutamise jätkamisega
ohtu maksesüsteemi stabiilsusele või usaldatavusele; (e)
vastab ühele muudest tingimustest, mille puhul
siseriiklikud õigusaktid näevad ette tegevusloa kehtetuks tunnistamise. 2. Tegevusloa kehtetuks
tunnistamist tuleb põhjendada ning asjaomastele isikutele sellest teatada. 3. Tegevusloa kehtetuks
tunnistamine avalikustatakse muu hulgas artiklites 13 ja 14 osutatud
registrites. Artikkel 13
Registreerimine päritoluliikmesriigis Liikmesriigid
loovad riikliku registri, kuhu kantakse tegevusloa saanud makseasutused, nende
agendid ja filiaalid ning samuti sellised füüsilised ja juriidilised isikud,
nende agendid ja filiaalid, mille suhtes on tehtud erand vastavalt
artiklile 27, ning artikli 2 lõikes 3 osutatud asutused, niivõrd
kui neil on siseriikliku õiguse kohaselt õigus osutada makseteenuseid. Nad
kantakse päritoluliikmesriigi registrisse. Selles registris
loetletakse makseteenused, mille jaoks makseasutusele on tegevusluba antud või
mille osutamiseks füüsiline või juriidiline isik on registreeritud. Tegevusloa
saanud makseasutused loetletakse registris artikli 27 kohaselt
registreeritud füüsilistest ja juriidilistest isikutest eraldi. Registriandmed
on avalikult kättesaadavad, nendega saab tutvuda internetis ning neid
ajakohastatakse korrapäraselt. Artikkel 14
EBA veebiportaal 1. EBA loob veebiportaali, mis
on artiklis 13 osutatud riiklikke registreid ühendav Euroopa elektrooniline
juurdepääsupunkt. Juurdepääsupunkti töötab välja ja käitab EBA. 2. Riiklike
registrite sidestamise süsteemi kuuluvad: (a)
liikmesriikide keskregistrid; (b)
Euroopa elektrooniliseks juurdepääsupunktiks olev
portaal. 3. Liikmesriigid tagavad
juurdepääsu oma riiklikele registritele juurdepääsupunkti kaudu. 4. EBA töötab välja nende
regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud, millega kehtestatakse tehnilised
nõuded seoses liidu tasandil juurdepääsuga artiklis 13 osutatud riiklike
registrite andmetele. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud komisjonile hiljemalt [... kaks aastat pärast käesoleva
direktiivi jõustumist]. Komisjonile antakse volitus võtta vastu esimeses
lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10–14
sätestatud korras. Artikkel 15
Tegevusloa säilitamine Kui mis tahes
muudatused mõjutavad artikli 5 alusel esitatud teavete ja tõendite paikapidavust,
teatab makseasutus sellest põhjendamatu viivituseta oma päritoluliikmesriigi
pädevatele asutustele. Artikkel 16
Raamatupidamine ja kohustuslik audit 1. Direktiivi 78/660/EMÜ,
vajadusel direktiive 83/349/EMÜ ja 86/635/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrust (EÜ) nr 1606/2002[48]
kohaldatakse makseasutuste suhtes mutatis mutandis. 2. Kui nende suhtes ei kehti
vabastus vastavalt direktiivile 78/660/EMÜ ja, kui see on asjakohane,
direktiividele 83/349/EMÜ ja 86/635/EMÜ, auditeerivad makseasutuse
raamatupidamise aastaaruandeid ja konsolideeritud aruandeid direktiivis 2006/43/EÜ
määratletud vannutatud audiitorid ja audiitorühingud. 3. Liikmesriigid nõuavad
järelevalve eesmärgil, et makseasutused esitaksid eraldi raamatupidamisandmed
makseteenuste ja artikli 17 lõikes 1 osutatud tegevuste kohta, mille
puhul on ette nähtud auditiaruande esitamine. Selle aruande koostavad vajaduse
korral vannutatud audiitorid või audiitorühing. 4. Direktiivi 2013/36/EL
artiklis 63 sätestatud kohustusi kohaldatakse mutatis mutandis makseasutuste
vannutatud audiitorite või audiitorühingute suhtes seoses makseteenustega
seotud tegevustega. Artikkel 17
Tegevus 1. Lisaks makseteenuste
osutamisele on makseasutusel õigus tegeleda järgmisega: (a)
halduslike ja tihedalt seotud kõrvalteenuste
osutamine, näiteks maksetehingute täitmise tagamine, valuutavahetusteenused, hoidmisteenused
ning andmete säilitamine ja töötlemine; (b)
maksesüsteemide haldamine, ilma et see piiraks
artikli 29 kohaldamist; (c)
makseteenuste osutamisest erinev äritegevus, võttes
arvesse kohaldatavat liidu ja siseriiklikku õigust. 2. Kui makseasutused tegelevad
ühe või mitme makseteenuse osutamisega, võivad neil olla üksnes maksekontod,
mida kasutatakse eranditult maksetehingute jaoks. Liikmesriigid tagavad
proportsionaalse juurdepääsu nendele maksekontodele. 3. Raha, mille makseasutused saavad
makseteenuse kasutajatelt makseteenuse osutamiseks, ei käsitata hoiuse ega muu
tagasimakstava vahendina direktiivi 2013/36/EL artikli 9 tähenduses ega e-rahana
direktiivi 2009/110/EÜ artikli 2 punkti 2 tähenduses. 4. Makseasutused võivad anda I lisa
punktides 4 või 5 osutatud makseteenustega seotud krediiti üksnes juhul, kui
täidetud on järgmised tingimused: (a)
krediit on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes
seoses maksetehingu täitmisega; (b)
olenemata krediitkaartide abil krediidi andmise
siseriiklikest eeskirjadest, tuleb maksega seoses ning kooskõlas artikli 10
lõikega 9 ja artikliga 26 antud krediit tagasi maksta lühikese aja
jooksul, mis ei tohi mingil juhul ületada 12 kuud; (c)
kõnealust krediiti ei anta rahast, mis on saadud
või mida hoitakse enda käes maksetehingu täitmise eesmärgil; (d)
makseasutuse omavahendid vastavad alati ning
järelevalveasutustele tõendatult antud krediidi kogusummale. 5. Makseasutused ei tohi
tegeleda hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite kaasamisega direktiivi 2013/36/EL
artikli 9 tähenduses. 6. Käesolev direktiiv ei piira
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ[49] ega muude
asjakohaste liidu õigusaktide ja siseriiklike meetmete kohaldamist, mis käsitlevad
liidu õigusele vastavaid tarbijatele krediidi andmise tingimusi, mida ei
ühtlustata käesoleva direktiiviga. 2. jagu
Muud nõuded Artikkel 18
Agentide, filiaalide ja selliste üksuste kasutamine, kellele on tegevus
edasi antud 1. Kui makseasutus kavatseb
osutada makseteenuseid agendi kaudu, edastab ta oma päritoluliikmesriigi
pädevatele asutustele järgmise teabe: (a)
agendi nimi ja aadress; (b)
nende sisekontrollimehhanismide kirjeldus, mida
agendid kasutavad kohustuste täitmiseks seoses rahapesu ja terrorismi
rahastamisega direktiivi 2005/60/EÜ alusel; (c)
makseteenuste osutamisel kasutatava agendi juhtide
ja juhtimise eest vastutavate isikute isikuandmed ja tõendid selle kohta, et
nad on sobivad isikud. 2. Kui pädevad asutused saavad
lõike 1 kohaselt esitatud teabe, kannavad nad agendi artiklis 13 sätestatud
registrisse. 3. Enne agendi registrisse
kandmist võivad pädevad asutused kahtluse korral, et neile esitatud teave ei
ole tõene, võtta täiendavaid meetmeid teabe kontrollimiseks. 4. Kui pädevad asutused ei ole
ka pärast teabe kontrollimist kindlad neile lõike 1 kohaselt esitatud
teabe tõesuses, keelduvad nad kandmast agenti artiklis 13 sätestatud
registrisse. 5. Kui makseasutus tahab osutada
makseteenuseid teises liikmesriigis, kaasates selleks agendi, järgib ta
artiklis 26 sätestatud korda. Enne agendi käesoleva artikli kohast
registreerimist teatavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused vastuvõtva
liikmesriigi pädevatele asutustele oma kavatsusest registreerida agent ning
võtavad arvesse vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste arvamust. 6. Kui vastuvõtva liikmesriigi pädevatel
asutustel on piisav alus kahtlustada, et seoses agendi kavandatava kaasamise
või filiaali asutamisega pannakse toime või pandi toime või proovitakse toime
panna rahapesu või terrorismi rahastamist direktiivi 2005/60/EÜ tähenduses või
et sellise agendi kaasamine või sellise filiaali asutamine võib suurendada
rahapesu või terrorismi rahastamise ohtu, teavitavad nad sellest
päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi, kes võivad keelduda agendi või filiaali
registrisse kandmisest või tühistada agendi või filiaali registrisse kandmise
korral juba tehtud kande. 7. Kui makseasutus kavatseb
makseteenusega seotud tööülesanded edasi anda, teavitab ta sellest oma
päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi. Oluliste tööülesannete edasiandmine ei või toimuda
viisil, mis kahjustab oluliselt makseasutuse sisekontrolli kvaliteeti ja
pädevate asutuste võimet jälgida käesolevas direktiivis sätestatud kõigi
kohustuste täitmist makseasutuse poolt. Teise lõigu kohaldamisel loetakse oluliseks
sellised tööülesanded, mille puhul selle puudulik täitmine või täitmata jätmine
kahjustaks oluliselt käesoleva jaotise kohaste tegevusloa nõuete jätkuvat
täitmist makseasutuse poolt või tema muude käesoleva direktiivi kohaste kohustuste
täitmist või tema finantstulemusi või tema osutatavate makseteenuste
usaldusväärsust või jätkuvust. Liikmesriigid tagavad, et kui makseasutused annavad
olulised tööülesanded edasi, järgivad makseasutused järgmisi nõudeid: (a)
edasiandmine ei too endaga kaasa makseasutuse kõrgema
juhtkonna vastutuse delegeerimist; (b)
makseasutuse suhe oma makseteenuse kasutajatega ja
käesolevast direktiivist tulenevad makseasutuse kohustused makseteenuse
kasutajate ees ei muutu; (c)
ei kahjustata käesoleva jaotise kohaseid tingimusi,
mida makseasutus peab täitma tegevusloa saamiseks ja säilitamiseks; (d)
ei tühistata ega muudeta ühtegi teist tingimust,
mille täitmise tulemusel anti makseasutusele tegevusluba. 8. Makseasutus tagab, et tema
nimel tegutsev agent või filiaal teavitab sellest makseteenuse kasutajaid. 9. Makseasutus teavitab oma
päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi viivitamata muudatustest agentide,
täiendavate agentide, filiaalide ja nende üksuste, kellele tegevus on edasi
antud, kasutamises, ning esitab lõikes 1 osutatud ajakohased andmed. Artikkel 19
Vastutus 1. Liikmesriigid tagavad, et kui
makseasutus usaldab kolmandale isikule tööülesannete täitmise, võtab
makseasutus mõistlikke meetmeid käesoleva direktiivi nõuetele vastavuse
tagamiseks. 2. Liikmesriigid kehtestavad
nõude, et makseasutus vastutab täielikult oma töötajate, agentide, filiaalide
ja üksuste, kellele tegevus on edasi antud, tegevuse eest. Artikkel 20
Dokumentide säilitamine Liikmesriigid
nõuavad, et makseasutused säilitaksid kõiki käesoleva jaotise kohaldamiseks
vajalikke dokumente vähemalt viis aastat, ilma et see piiraks direktiivi 2005/60/EÜ
ega teiste asjakohaste liidu õigusnormide kohaldamist. 3. jagu
Pädevad asutused ja järelevalve Artikkel 21
Pädevate asutuste määramine 1. Liikmesriigid määravad käesolevas
jaotises sätestatud ülesandeid täitma hakkavatele makseasutustele tegevuslubade
andmise ja nende usaldatavusnõuete täitmise üle peetava järelevalve eest
vastutavateks pädevateks asutusteks riigiasutused või siseriikliku õiguse
alusel tunnustatud asutused või siseriikliku õiguse alusel nimelt selleks
volitatud riigiasutused, sealhulgas liikmesriikide keskpangad. Pädevad asutused tagavad sõltumatuse ettevõtjatest
ning vältivad huvide konflikti. Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist,
ei või pädevateks asutusteks määrata makseasutusi, krediidiasutusi, e-raha
asutusi ega postižiiroasutusi. Liikmesriigid esitavad komisjonile andmed nende
asutuste kohta. 2. Liikmesriigid tagavad, et
lõike 1 alusel määratud pädevatel asutustel on oma ülesannete täitmiseks
kõik vajalikud volitused. 3. Kui käesolevas jaotises
käsitletud küsimustega tegeleb liikmesriigi territooriumil mitu pädevat
asutust, tagab liikmesriik nende asutuste tiheda koostöö, et nad saaksid oma
ülesandeid tulemuslikult täita. Sama kehtib ka juhul, kui käesolevas jaotises
käsitletud küsimustega tegelevad pädevad asutused ei ole pädevad asutused
teostama järelevalvet krediidiasutuste üle. 4. Lõike 1 alusel määratud
pädevate asutuste ülesannete täitmise eest vastutavad päritoluliikmesriigi
pädevad asutused. 5. Lõikest 1 ei tulene, et
pädevatelt asutustelt nõutakse järelevalve teostamist makseasutuste muu
äritegevuse kui artikli 17 lõike 1 punktis a osutatud
makseteenuste pakkumise ja muu tegevuste üle. Artikkel 22
Järelevalve 1. Liikmesriigid tagavad, et
pädevate asutuste läbiviidavad kontrollimised käesoleva jaotise nõuete pideva
täitmise üle on proportsionaalsed, piisavad ja vastavuses makseasutust
ohustavate riskidega. Selleks et kontrollida käesoleva jaotise nõuete
täitmist, on pädevatel asutustel õigus võtta eelkõige järgmisi meetmeid: (a)
nõuda makseasutuselt kogu teabe esitamist, mis on
vajalik nõuete täitmise jälgimiseks; (b)
viia läbi kohapealseid kontrolle makseasutuse,
makseasutuse vastutusel makseteenuseid osutava agendi ja filiaali või mis tahes
sellise üksuse juures, kellele tegevus on edasi antud; (c)
anda välja soovitusi ja suuniseid ning vastavalt
vajadusele siduvaid haldusnorme; (d)
peatada või tunnistada kehtetuks tegevusluba
artiklis 12 osutatud juhtudel. 2. Ilma et see mõjutaks
tegevuslubade kehtetuks tunnistamise korda ja kriminaalõiguse sätete
kohaldamist, sätestavad liikmesriigid, et nende asjaomased pädevad asutused
võivad makseasutuste järelevalvet või makseteenuste osutamist käsitlevaid
õigus- ja haldusnorme rikkuvate makseasutuste või isikute suhtes, kes
tegelikult kontrollivad nimetatud makseasutuste tegevust, määrata või rakendada
sanktsioone või meetmeid, mille abil kavatsetakse lõpetada tuvastatud rikkumine
või kõrvaldada selle põhjused. 3. Olenemata artiklis 6,
artikli 7 lõigetes 1 ja 2 ning artiklis 8 sätestatud nõuetest,
tagavad liikmesriigid, et pädevatel asutustel on õigus võtta käesoleva artikli
lõikes 1 kirjeldatud meetmeid tagamaks piisava kapitali makseteenusteks,
eelkõige juhul, kui makseasutuse makseteenusega mitteseotud tegevused
kahjustavad või tõenäoliselt kahjustavad makseasutuse rahalist usaldusväärsust. Artikkel 23
Ametisaladus 1. Liikmesriigid tagavad, et
kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevates asutustes, ning samuti
pädevate asutuste nimel tegutsevad eksperdid on seotud ametisaladuse hoidmise
kohustusega, ilma et see piiraks kriminaalõiguse valdkonda kuuluvaid juhtumeid. 2. Artikli 25 kohase
teabevahetuse suhtes kohaldatakse rangelt ametisaladust, et tagada üksikisikute
ja ettevõtjate õiguste kaitse. 3. Liikmesriigid võivad
kohaldada käesolevat artiklit, võttes mutatis mutandis arvesse
direktiivi 2013/36/EL artikleid 53 kuni 61. Artikkel 24
Õigus pöörduda kohtusse 1. Liikmesriigid tagavad, et
vastavalt käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud õigus- ja haldusnormidele
makseasutuse suhtes langetatud pädevate asutuste otsuste puhul võib kasutada
õigust pöörduda kohtu poole. 2. Lõiget 1 kohaldatakse ka
tegevusetuse suhtes. Artikkel 25
Teabevahetus 1. Erinevate liikmesriikide
pädevad asutused teevad koostööd omavahel ning vajadusel ka Euroopa Keskpanga,
liikmesriikide keskpankade, EBA ja teiste asjaomaste pädevate asutustega, kes
on määratud makseteenuse pakkujate suhtes kohaldatavate liidu ja siseriiklike
õigusaktide alusel. 2. Peale selle võimaldavad
liikmesriigid teabevahetust oma pädevate asutuste ja järgmiste asutuste vahel: (a)
teiste liikmesriikide pädevad asutused, kes
vastutavad makseasutustele tegevuslubade andmise ja makseasutuste järelevalve
eest; (b)
Euroopa Keskpank ja liikmesriikide keskpangad kui
rahandus- ja järelevalveasutused ja, kui see on asjakohane, muud riigiasutused,
kes vastutavad makse- ja arveldussüsteemide järelevalve eest; (c)
teised asjaomased asutused, kes on määratud
vastavalt käesolevale direktiivile, direktiivile 2005/60/EÜ ja makseteenuse
pakkujate suhtes kohaldatavatele muudele liidu õigusaktidele, nagu näiteks
õigusaktid, mida kohaldatakse rahapesu ja terrorismi rahastamise suhtes; (d)
EBA, kes osaleb määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 1
lõike 5 punktis a osutatud järelevalvemehhanismide ühtse ja järjepideva
tegevuse tagamisel. Artikkel 26
Asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamine 1. Tegevusluba omav makseasutus,
kes soovib esimest korda osutada makseteenuseid teises liikmesriigis, mis ei
ole tema päritoluliikmesriik, asutamisõiguse või teenuste osutamise vabaduse
alusel, teatab sellest oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teatavad ühe
kuu jooksul alates makseasutuse teatise saamisest vastuvõtva liikmesriigi pädevatele
asutustele makseasutuse nime ja aadressi, filiaali juhtimise eest vastutavate
isikute nimed, organisatsiooni struktuuri ning makseteenused, mida ta kavatseb vastuvõtva
liikmesriigi territooriumil pakkuda. Selleks et päritoluliikmesriigi pädevad asutused
saaksid kontrollida teise liikmesriigi territooriumil asuva makseasutuse
agenti, filiaali või üksust, kellele tegevused on edasi antud, ja võtta
artiklis 22 sätestatud vajalikke meetmeid, teevad nad koostööd vastuvõtva
liikmesriigi pädevate asutustega. 2. Vastavalt lõigetele 1 ja
2 tehtava koostöö raames teatavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused vastuvõtva
liikmesriigi pädevatele asutustele, kui nad kavatsevad teostada vastuvõtva
liikmesriigi territooriumil kohapealset kontrolli. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused võivad
delegeerida vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele kohapealse kontrolli
tegemise asjaomase makseasutuse juures. 3. Pädevad asutused esitavad
üksteisele kogu vajaliku ja/või asjakohase teabe, eelkõige siis, kui rikkumise
või kahtlustatava rikkumise on toime pannud agent, filiaal või üksus, kellele
tegevused on edasi antud. Sellega seoses edastavad pädevad asutused taotluse
korral kogu asjakohase teabe ja omal algatusel kogu olulise teabe. 4. Lõiked 1–4 ei piira
direktiivi 2005/60/EÜ ja määruse (EÜ) nr 1781/2006 kohast, eelkõige
direktiivi 2005/60/EÜ artikli 37 lõikest 1 ja määruse (EÜ) nr 1781/2006
artikli 15 lõikest 3 tulenevat pädevate asutuste kohustust teostada
nimetatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise järelevalvet või jälgimist. 5. EBA annab kooskõlas määruse
(EL) nr 1093/2010 artikliga 16 pädevatele asutustele suuniseid nende tegurite
kohta, millest lähtudes otsustatakse, kas tegevus, millest makseasutus teatab
ja mida ta kavatseb hakata pakkuma teises liikmesriigis vastavalt käesoleva
artikli lõikele 1, kujutab endast asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse
kasutamist. Kõnealused suunised esitatakse [...kahe aasta jooksul alates
käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast]. 6. EBA töötab vastavalt
käesolevale artiklile ja artiklile 18 välja regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud, milles määratakse kindlaks käesoleva artikli lõikes 1
osutatud päritoluliikmesriigi pädevate asutuste ja vastuvõtva liikmesriigi
pädevate asutuste koostöö ja teabevahetuse raamistik. Regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõudes määratakse kindlaks, millist teavet piiriüleselt
tegutsevad makseasutused esitavad koostöömeetodi, -vahendite ja -korra kohta,
eelkõige teabe ulatus ja selle käitlemine, sealhulgas ühine terminoloogia ja
teate tüüpvormid, et teavitamine toimuks järjekindlalt ja tõhusalt. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud komisjonile hiljemalt (kuupäev) [... kahe aasta
jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. 7. EBA töötab vastavalt
käesolevale artiklile ja artikli 22 lõigetele 2–4 välja regulatiivsete
tehniliste standardite eelnõud, milles määratakse kindlaks päritoluliikmesriigi
pädevate asutuste ja vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste koostöö ja
teabevahetuse raamistik. Regulatiivsete tehniliste standardite eelnõudes
määratakse kindlaks piiriüleselt tegutsevate makseasutuste järelevalvealase koostöö
meetodid, vahendid ja kord ning eelkõige vahetatava teabe ulatus ja selle
käitlemine, et tagada piiriüleselt makseteenuseid pakkuvate makseasutuste järjekindel
ja tõhus järelevalve. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud komisjonile hiljemalt (kuupäev) [... kahe aasta
jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. 8. Komisjonile antakse volitus
võtta vastu lõigetes 6 ja 7 osutatud regulatiivsed tehnilised standardid
määruse (EL) nr 1093/2010 artiklites 10–14 sätestatud korras. 4. jagu
Erand Artikkel 27
Tingimused 1. Sõltumata artiklist 13
võivad liikmesriigid loobuda 1.–3. jaos, v.a artiklites 21, 23, 24 ja
25 sätestatud menetluste ja tingimuste täielikust või osalisest kohaldamisest
või lubada oma pädevatel asutustel sellest loobuda ning lubada kanda füüsilisi
või juriidilisi isikuid artiklis 13 sätestatud registrisse, kui: (a)
koos kõigi agentidega, kelle eest asjaomane isik
täielikult vastutab, ei ületa kõnealuse isiku poolt eelneva 12 kuu jooksul
osutatud maksetehingute keskmine kogusumma 1 miljonit eurot kuus. Seda nõuet
hinnatakse lähtudes tema äriplaanis kavandatud maksetehingute kogusummast, kui
pädevad asutused ei nõua kõnealuse plaani kohandamist; (b)
äritegevuse juhtimise või teostamise eest
vastutavaid füüsilisi isikuid ei ole mõistetud süüdi rahapesu või terrorismi
rahastamise või muude finantskuritegudega seotud õigusrikkumiste eest. 2. Igalt käesoleva artikli lõike 1
kohaselt registreeritud füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõutakse
peakontori või alalise elukoha olemasolu liikmesriigis, kus ta tegelikult oma
äritegevust teostab. 3. Käesoleva artikli
lõikes 1 osutatud isikuid koheldakse makseasutustena, kuid neile ei
kohaldata artikli 10 lõiget 9 ja artiklit 26. 4. Liikmesriigid võivad samuti
sätestada, et iga käesoleva artikli lõike 1 kohaselt registreeritud
füüsiline või juriidiline isik võib tegeleda vaid teatavate artiklis 17
loetletud tegevustega. 5. Käesoleva artikli
lõikes 1 osutatud isikud teatavad pädevatele asutustele kõigist oma
olukorras toimunud muudatustest, mis on nimetatud lõikes määratud tingimuste
seisukohast asjakohased. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, millega
tagatakse, et kui lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatud tingimused ei ole enam
täidetud, taotleb asjaomane isik tegevusluba 30 kalendripäeva jooksul
artiklis 10 sätestatud korras. 6. Käesoleva artikli lõikeid 1–5
ei kohaldata direktiiviga 2005/60/EÜ kehtestatud sätete ega siseriiklike
rahapesuvastaste sätete suhtes. Artikkel 28
Teatamine ja teave Kui liikmesriik
kasutab artikli 27 kohast erandit, teatab ta oma otsusest komisjonile
[ülevõtmise tähtpäevaks] ning edaspidi teavitab komisjoni viivitamata kõigist
järgnevatest muudatustest. Peale selle teatab liikmesriik komisjonile
asjaomaste füüsiliste ja juriidiliste isikute arvu ning igal aastal artikli 27
lõike 1 punktis a osutatud iga kalendriaasta 31. detsembri seisuga täidetud
maksetehingute kogusumma. 2. PEATÜKK
Ühissätted Artikkel 29
Juurdepääs maksesüsteemidele 1. Liikmesriigid tagavad, et
eeskirjad, mis reguleerivad tegevusloa saanud või registreeritud juriidilistest
isikutest makseteenuste pakkujate juurdepääsu maksesüsteemidele, on
objektiivsed, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed ning nende
eeskirjadega ei takistata juurdepääsu rohkem, kui on vaja spetsiifiliste riskide,
nagu arveldusriski, operatsiooniriski ja äririski eest kaitsmiseks ning
maksesüsteemi finantsstabiilsuse ja toimimise stabiilsuse kaitsmiseks. Maksesüsteemid ei tohi makseteenuse pakkujatele,
makseteenuse kasutajatele ega teistele maksesüsteemidele kehtestada ühtegi
järgmistest nõuetest: (a)
eeskirjad, millega piiratakse tõhusat osalemist
teistes maksesüsteemides; (b)
eeskirjad, millega diskrimineeritakse tegevusloa
saanud makseteenuse pakkujaid või registreeritud makseteenuse pakkujaid
osaliste õiguste ja kohustuste osas; (c)
piirangud institutsioonilise seisundi alusel. 2. Lõiget 1 ei kohaldata: (a)
direktiivis 98/26/EÜ määratud maksesüsteemide
suhtes; (b)
maksesüsteemide suhtes, mis koosnevad üksnes
makseteenuse pakkujatest, kes kuuluvad konsolideerimisgruppi, mis koosneb
kapitaliga seotud üksustest ning kus üks seotud üksustest omab tegelikku
kontrolli teiste seotud üksuste üle. Käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaldamisel
tagavad liikmesriigid, et kui määratud maksete süsteem võimaldab makseteenuse
pakkujal maksekäsundeid läbi süsteemi suunata otseosaleja kaudu, võimaldatakse
vastavalt lõikele 1 ka teistele tegevusloa saanud või registreeritud
makseteenuse pakkujaile nende taotlusel sellist kaudset juurdepääsu. Artikkel 30
Keeld osutada makseteenuseid muudel isikutel peale makseteenuse pakkujate ja
teatamiskohustus 1. Liikmesriigid keelavad
osutada makseteenuseid füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes ei ole makseteenuse
pakkujad ega ka käesoleva direktiivi reguleerimisalast selgesõnaliselt välja
arvatud. 2. Liikmesriigid nõuavad, et teenusepakkujad
teatavad oma kavatsusest pädevatele asutustele ja esitavad piiratud võrgu
tunnustamise taotluse enne artikli 3 punktis k osutatud tegevuse alustamist,
kui vastavalt artikli 27 lõike 1 punktile a arvutatud maksetehingute maht
ületab samas punktis osutatud läve. Ühe kuu jooksul pärast tunnustamise taotluse
kättesaamist teeb pädev asutus artikli 3 punktis k osutatud kriteeriumide
alusel põhjendatud otsuse piiratud võrguna tegutsemise tunnustamise või
tunnustamata jätmise kohta, ning teavitab sellest teenusepakkujat. Otsuse
kokkuvõte tehakse kättesaadavaks artiklis 13 sätestatud riikliku registri
vahendusel. Pädevad asutused teavitavad komisjoni kõikidest
otsustest, mis on vastu võetud vastavalt teisele lõigule. III JAOTIS
MAKSETEENUSTE TINGIMUSTE LÄBIPAISTVUS JA NÕUDED TEABE KOHTA 1. peatükk
Üldeeskirjad Artikkel 31
Reguleerimisala 1. Käesolevat jaotist
kohaldatakse ühekordsete maksetehingute, raamlepingute ja nendega hõlmatud
maksetehingute suhtes. Osapooled võivad kokku leppida, et jaotist ei kohaldata
tervikuna või osaliselt, kui makseteenuse kasutaja ei ole tarbija. 2. Liikmesriigid võivad ette
näha, et käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse mikroettevõtjate suhtes
samamoodi nagu tarbijate suhtes. 3. Käesolev direktiiv ei piira
direktiivi 2008/48/EÜ ega muude asjakohaste liidu õigusaktide ja siseriiklike
meetmete kohaldamist, mis käsitlevad liidu õigusele vastavaid tarbijatele krediidi
andmise tingimusi, mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga. Artikkel 32
Muud liidu õigusnormid Käesoleva jaotise
sätted ei piira ühegi sellise liidu õigusakti kohaldamist, mis sisaldab
lisanõudeid eelneva teavitamise kohta. Juhul kui kohaldatakse
ka direktiivi 2002/65/EÜ, asendatakse nimetatud direktiivi artikli 3
lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja arvatud nimetatud
lõike punkti 2 alapunktid c–g, punkti 3
alapunktid a, d ja e ning punkti 4
alapunkt b) käesoleva direktiivi artiklitega 37, 38, 44 ja 45. Artikkel 33
Tasu teabe eest 1. Makseteenuse pakkuja ei võta
makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotise alusel antava teabe eest. 2. Makseteenuse pakkuja ja
makseteenuse kasutaja võivad kokku leppida tasudes, mida kohaldatakse täiendava
teabe või teabe sagedasema esitamise korral või teabe edastamisel raamlepingus
mitteettenähtud sidevahendi abil, kui teavet edastatakse makseteenuse kasutaja
taotlusel. 3. Kui makseteenuse pakkuja
kehtestab tasusid vastavalt lõikele 2, peavad need tasud olema asjakohased
ja vastavuses makseteenuse pakkuja tegelike kuludega. Artikkel 34
Teabele esitatavate nõuete tõendamiskohustus Liikmesriigid
võivad sätestada, et makseteenuse pakkujal on kohustus tõendada, et ta on
täitnud käesolevas jaotises sätestatud teabe kohta esitatavaid nõudeid. Artikkel 35
Makseteenustega seotud teabe osas madala väärtusega makseviiside ja e-raha
suhtes kehtestatud erandid 1. Kui makseviis hõlmab
raamlepingu kohaselt ainult kuni 30 euro suurust üksikut maksetehingut või
kui sellele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või kui sellel
säilitatav summa ei ületa mis tahes ajahetkel 150 eurot: (a)
esitab makseteenuse pakkuja maksjale erandina
artiklitest 44, 45 ja 49 üksnes teabe makseteenuse põhitunnuste kohta, sealhulgas
makseviisi kasutamismooduse, vastutuse, kehtestatud tasude ja muu asjakohase
teabe kohta, mille alusel on võimalik teha teadmistepõhine otsus; samuti
antakse maksjale teada, kust võib lihtsalt saada artiklis 45 määratletud
muud teavet ning tingimusi; (b)
võib kokku leppida, et erandina artiklist 47
ei nõuta makseteenuse pakkujalt raamlepingu tingimuste kohta
muudatusettepanekute tegemist artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil; (c)
võib kokku leppida, et – erandina artiklitest 50 ja
51 – pärast maksetehingu täitmist: i) esitab makseteenuse pakkuja või muudab
kättesaadavaks üksnes viite, mille alusel on makseteenuse kasutajal võimalik
kindlaks teha maksetehing, selle summa ja sellega seonduvad tasud ja/või mitme
samaliigilise ja samale makse saajale tehtud maksetehingu korral teabe
nimetatud maksetehingute kogusumma ja tasude kohta; ii) makseteenuse pakkujalt ei nõuta punktis
i osutatud teabe esitamist ega kättesaadavaks muutmist, kui makseviisi
kasutatakse anonüümselt või kui makseteenuse pakkujal ei ole tehniliselt
võimalik seda teavet esitada. Makseteenuse pakkuja annab maksjale siiski
võimaluse kontrollida säilitatava raha summat. 2. Liikmesriigid ja nende
pädevad asutused võivad siseriiklike maksetehingute puhul vähendada või
kahekordistada lõikes 1 osutatud summasid. Ettemakstud makseviiside puhul
võivad liikmesriigid neid summasid suurendada kuni 500 euroni. 2. PEATÜKK
Ühekordsed
maksetehingud Artikkel 36
Reguleerimisala 1. Käesolevat peatükki
kohaldatakse ühekordsete maksetehingute suhtes, mis ei ole hõlmatud
raamlepinguga. 2. Kui ühekordse maksetehingu maksekäsund
edastatakse raamlepinguga hõlmatud makseviisiga, ei ole makseteenuse pakkuja
kohustatud esitama või tegema kättesaadavaks teavet, mis on makseteenuse
kasutajale teise makseteenuse pakkujaga sõlmitud raamlepingu alusel juba
edastatud või mis talle raamlepingu kohaselt tulevikus edastatakse. Artikkel 37
Üldteabe eelnev andmine 1. Liikmesriigid nõuavad, et
enne kui makseteenuse kasutaja seob ennast ühekordset makset hõlmava
teenuslepingu või pakkumisega, peab makseteenuse pakkuja tegema kergelt
kättesaadavaks artiklis 38 kindlaks määratud teabe ja tingimused.
Makseteenuse kasutaja taotlusel edastab makseteenuse pakkuja teabe ja
tingimused paberkandjal või teisel püsival andmekandjal. Teave ja tingimused
esitatakse lihtsalt mõistetavas sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul
selle liikmesriigi ametlikus keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes
muus osapoolte vahel kokkulepitud keeles. 2. Kui ühekordset makset hõlmav
teenusleping on sõlmitud makseteenuse kasutaja taotlusel kasutades
sidevahendit, mis ei võimalda makseteenuse pakkujal järgida lõiget 1, täidab
makseteenuse pakkuja nimetatud lõikest tulenevad kohustused viivitamatult
pärast maksetehingu täitmist. 3. Käesoleva artikli lõikest 1 tulenevate
kohustuste täitmiseks võib samuti edastada ühekordset makset hõlmava
teenuslepingu kavandi koopia või maksekäsundi kavandi koopia, mis sisaldab
artiklis 38 kindlaks määratud teavet ning tingimusi. Artikkel 38
Teave ja tingimused 1. Liikmesriigid tagavad, et
makseteenuse kasutajatele esitatakse või tehakse kättesaadavaks järgmine teave
ja tingimused: (a)
täpne teave või kordumatu tunnus, mille
makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja
täitmiseks; (b)
osutatava makseteenuse maksimaalne täitmisaeg; (c)
makseteenuse pakkujale makseteenuse kasutaja
makstavate kõigi tasude summa ning vajadusel tasude koosseis; (d)
vajaduse korral maksetehingule kohaldatav tegelik
vahetuskurss või viiteintressimäär. 2. Liikmesriigid tagavad, et
makse algatamise teenuse osutamisel esitab kolmandast isikust makseteenuse
pakkuja maksjale teabe teenuse kohta ja kolmandast isikust makseteenuse pakkuja
kontaktandmed. 3. Vajadusel tehakse artiklis 42
osutatud mis tahes muu asjakohane teave ning tingimused makseteenuse kasutajale
lihtsasti kättesaadavaks. Artikkel 39
Teave, mis esitatakse maksjale ja makse saajale makse algatamise teenuse
osutamisel Kohe pärast maksja
taotlusel maksekäsundi algatamist esitab kolmandast isikust makseteenuse
pakkuja maksjale või teeb talle ning asjakohasel juhul ka makse saajale
kättesaadavaks järgmised andmed: (a)
kinnitus, et makse on maksja kontot haldava
makseteenuse pakkuja juures edukalt algatatud; (b)
viide, mille järgi maksja ja makse saaja saavad
maksetehingut ja vajadusel ka maksjat kindlaks teha, ning koos maksetehinguga
edastatud mis tahes teave; (c)
maksetehingu summa; (d)
vajaduse korral maksetehingu täitmise eest
tasumisele kuuluvate tasude suurus ning vajadusel nende koosseis. Artikkel 40
Teave, mis esitatakse maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale makse
algatamise teenuse osutamisel Kui maksekäsund on
algatatud kolmandast isikust makseteenuse pakkuja enda süsteemiga, peab see
pakkuja pettuse või vaidluse korral maksjale ja kontot haldavale makseteenuse
pakkujale tegema kättesaadavaks tehingu viite ja autoriseerimise andmed. Artikkel 41
Maksjale pärast maksekäsundi laekumist esitatav teave Kohe pärast maksekäsundi
laekumist esitab maksja makseteenuse pakkuja maksjale või teeb talle
kättesaadavaks järgmise teabe artikli 37 lõikes 1 sätestatud viisil: (a)
viide, mis võimaldab maksjal maksetehingut kindlaks
teha ning, kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave; (b)
maksetehingu summa maksekäsundil kasutatavas
vääringus; (c)
maksetehingu täitmise eest maksja tasumisele
kuuluvate mis tahes tasude summa ja ülevaade selliste tasude summade kujunemise
kohta; (d)
vajaduse korral maksja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu
teostamisel kasutatud vahetuskurss või viide sellele, kui see erineb
artikli 38 lõike 1 punktis d ette nähtud kursist ning
maksetehingu summa pärast nimetatud vääringu konverteerimist; (e)
maksekäsundi laekumise kuupäev. Artikkel 42
Makse saajale pärast maksetehingu täitmist esitatav teave Kohe pärast
maksetehingu täitmist esitab saaja makseteenuse pakkuja makse saajale või teeb
talle kättesaadavaks artikli 37 lõikes 1 sätestatud viisil järgmised
andmed: (a)
viide, mis võimaldab makse saajal maksetehingut
kindlaks teha ning vajadusel kindlaks teha maksjat ja koos maksetehinguga
edastatud teavet; (b)
maksetehingu summa vääringus, milles raha on makse saajale
kättesaadavaks tehtud; (c)
maksetehingu täitmise eest makse saaja poolt tasumisele
kuuluvate mis tahes tasude summa ja vajaduse korral nende tasude koosseis; (d)
vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkuja
poolt maksetehingu teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa enne
nimetatud vääringu konverteerimist; (e)
krediteerimise väärtuspäev. 3. PEATÜKK
Raamlepingud Artikkel 43
Reguleerimisala Käesolevat
peatükki kohaldatakse maksetehingute suhtes, mis on hõlmatud raamlepinguga. Artikkel 44
Üldteabe eelnev andmine 1. Liikmesriigid nõuavad, et
makseteenuse pakkuja esitab aegsasti enne seda, kui makseteenuse kasutaja seob
ennast mis tahes raamlepingu või pakkumisega, makseteenuse kasutajale
paberkandjal või muul püsival andmekandjal artiklis 45 kindlaks määratud
teabe ja tingimused. Teave ja tingimused esitatakse lihtsalt mõistetavas
sõnastuses ning selgel ja arusaadaval kujul selle liikmesriigi ametlikus
keeles, kus makseteenust osutatakse, või mis tahes muus osapoolte vahel kokkulepitud
keeles. 2. Kui raamleping on sõlmitud
makseteenuse kasutaja taotlusel, kasutades sidevahendeid, mis ei võimalda
makseteenuse pakkujal järgida lõiget 1, täidab makseteenuse pakkuja sellest
lõikest tulenevad kohustused viivitamatult pärast raamlepingu sõlmimist. 3. Lõikest 1 tulenevaid
kohustusi võib samuti täita, edastades raamlepingu kavandi koopia, mis sisaldab
artiklis 45 kindlaks määratud teavet ja tingimusi. Artikkel 45
Teave ja tingimused Liikmesriigid
tagavad, et makseteenuse kasutajale esitatakse järgmine teave ja tingimused: 1. makseteenuse pakkuja kohta: (a)
makseteenuse pakkuja nimi, tema peakontori aadress
ja vajadusel tema agendi või filiaali aadress liikmesriigis, kus makseteenust
osutatakse, ning mis tahes muu aadress (sealhulgas elektronposti aadress), mis
on makseteenuse pakkujaga suhtlemisel asjakohane; (b)
üksikasjad asjakohaste järelevalveasutuste ja
artiklis 13 sätestatud registri kohta või mis tahes teise asjakohase
avaliku registri kohta, mis sisaldab andmeid makseteenuse pakkuja tegevusloa kohta
ja ta registreerimisnumber või samaväärne identifitseerimisvõimalus selles
registris; 2. makseteenuse kasutamise
kohta: (a)
osutatava makseteenuse peamiste omaduste kirjeldus; (b)
täpne teave või kordumatu tunnus, mille
makseteenuse kasutaja peab esitama maksekäsundi nõuetekohaseks algatamiseks ja
täitmiseks; (c)
maksetehingu algatamise ja täitmise nõusoleku
andmise ja nõusoleku tühistamise vorm ja kord vastavalt artiklitele 57 ja 71; (d)
viide ajahetkele, mil maksekäsund artikli 69
kohaselt laekub, ja makseteenuse pakkuja kehtestatud võimalik kliendimaksete
vastuvõtmise lõppemise aeg; (e)
osutatavate makseteenuste maksimaalne täitmisaeg; (f)
see, kas on võimalus vastavalt artikli 60
lõikele 1 kokku leppida makseviisi kasutamise makselimiit; 3. tasude, intresside ja vahetuskursside
kohta: (a)
makseteenuse pakkujale makseteenuse kasutaja
makstavate tasude summa ning vajadusel tasude koosseis; (b)
vajadusel maksetehingute suhtes kohaldatavad
intressimäärad ja vahetuskursid või kui kasutatakse viiteintressimäära ja viitekurssi,
tegeliku intressi arvutusmeetod, ning asjakohane kuupäev ja indeks või baas,
mida kasutatakse viiteintressimäära või viitekursi määramisel; (c)
viiteintressimäära või viitekursi muudatuste
viivitamatu kohaldamine vastava kokkuleppe korral ning muudatusi käsitleva teabe
suhtes kehtivad nõuded vastavalt artikli 47 lõikele 2; 4. side kohta: (a)
vajadusel osapoolte vahel kokkulepitud sidevahendid
teabe või teadete edastamiseks käesoleva direktiivi alusel, sealhulgas
makseteenuse kasutaja seadmete ja tarkvara kohta esitatavad tehnilised nõuded; (b)
käesoleva direktiivi alusel teabe esitamise või
kättesaadavaks tegemise viis ja sagedus; (c)
keel või keeled, milles raamleping sõlmitakse ja
milles toimub sidepidamine kogu lepingusuhte vältel; (d)
makseteenuse kasutaja õigus saada vastavalt
artiklile 46 raamlepingu lepingutingimused ning muu teave ja tingimused; 5. kaitse- ja parandusmeetmete
kohta: (a)
vajadusel nende meetmete kirjeldus, mida
makseteenuse kasutaja võtab makseviisi turvalisuse tagamiseks ja selle kohta,
kuidas makseteenuse pakkujat teavitada artikli 61 lõike 1
punkti b kohaldamisel, samuti kliendi makseteenuse pakkuja poolt
teavitamise kord, kui ilmneb pettus või turvaoht või tekib nende ilmnemise oht; (b)
kokkuleppe korral tingimused, mille alusel on
makseteenuse pakkujal kooskõlas artikliga 60 õigus makseviis blokeerida; (c)
maksja vastutus vastavalt artiklile 66,
sealhulgas teave asjakohase summa kohta; (d)
viis, kuidas makseteenuse kasutaja teavitab
makseteenuse pakkujat artikli 63 kohaselt mis tahes autoriseerimata või
väärast maksetehingu algatamisest või täitmisest, ja sellise teavitamise
tähtaeg, ning artikli 65 kohane makseteenuse pakkuja vastutus seoses
kahjudega, mis on tekkinud autoriseerimata maksetehingute tulemusel; (e)
makseteenuse pakkuja vastutus maksetehingute
algatamise ja täitmise eest kooskõlas artikliga 80; (f)
tagasimakse tingimused kooskõlas artiklitega 67
ja 68; 6. raamlepingu muudatuste ja
lõpetamise kohta: (a)
kokkuleppe korral teave selle kohta, et
makseteenuse kasutaja on artikliga 47 kooskõlas olevate tingimuste
muudatustega nõus, välja arvatud juhul, kui ta teatab makseteenuse pakkujale
enne muudatuste jõustumise kavandatud kuupäeva, et ta ei ole nendega nõus; (b)
lepingu kestus; (c)
makseteenuse kasutaja õigus lõpetada raamleping ja
kõik selle lõpetamisega seotud kokkulepped kooskõlas artikli 47
lõikega 1 ja artikliga 48; 7. kahju hüvitamise kohta: (a)
raamlepingu suhtes kohaldatavat õigust ja/või
pädevat kohut käsitlevad lepingutingimused; (b)
kohtuvälise kaebuste esitamise ja kahju hüvitamise
menetlused, mida makseteenuse kasutaja saab kooskõlas artiklitega 88–91
kasutada. Artikkel 46
Teabe kättesaadavus ja raamlepingu tingimused Makseteenuse
kasutajal on mis tahes hetkel kogu lepingusuhte vältel õigus enda taotlusel
saada raamlepingu lepingutingimused ning artiklis 45 sätestatud teave ja tingimused
kas paberkandjal või muul püsival andmekandjal. Artikkel 47
Muudatused raamlepingu tingimustes 1. Ettepanekud raamlepingu
tingimuste ning artiklis 45 sätestatud teabe ja tingimuste muutmiseks teeb
makseteenuse pakkuja artikli 44 lõikes 1 ettenähtud korras hiljemalt kaks kuud
enne muudatuste kavandatavat kohaldamisaega. Vajadusel vastavalt artikli 45 lõike 6
punktile a peab makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajat teavitama
sellest, et makseteenuse kasutaja loetakse nende muudatustega nõustunuks, kui
ta ei ole makseteenuse pakkujale teatanud enne muudatuste jõustumise kavandatud
kuupäeva, et ta ei ole nendega nõus. Sellisel juhul täpsustab makseteenuse
pakkuja, et makseteenuse kasutajal on õigus raamleping enne muudatuste
kohaldamise kavandatud kuupäeva viivitamata ja tasuta lõpetada. 2. Intressimäära ja vahetuskursi
muudatusi võib kohaldada viivitamata ja ette teatamata, tingimusel et selline
õigus on raamlepingus kokku lepitud ning muudatused tuginevad viiteintressimäärale
või viitekursile, mis on kokku lepitud kooskõlas artikli 45 lõike 3
punktidega b ja c. Makseteenuse kasutajat teavitatakse igast intressimäära
muudatusest esimesel võimalusel vastavalt artikli 44 lõikes 1
sätestatud korrale, välja arvatud juhul, kui osapooled on kokku leppinud erineva
teabe esitamise või kättesaadavaks tegemise viisi või sageduse. Makseteenuse
kasutajatele soodsamaid intressimäärade ja vahetuskursside muudatusi võib
siiski kohaldada ette teatamata. 3. Maksetehingutes kasutatava
intressimäära või vahetuskursi muudatused tehakse ja arvutatakse neutraalsel
viisil, millega ei kaasne makseteenuse kasutajate diskrimineerimist. Artikkel 48
Lõpetamine 1. Makseteenuse kasutaja võib
raamlepingu lõpetada igal ajal, välja arvatud juhul, kui osapooled on kokku
leppinud etteteatamise aja. Etteteatamistähtaeg ei tohi olla pikem kui üks kuu. 2. Pikemaks ajaks kui 12 kuuks
või tähtajatult sõlmitud raamlepingu lõpetamine on pärast 12 kuu möödumist
makseteenuse kasutajale tasuta. Kõigil teistel juhtudel peavad lõpetamise eest
võetavad tasud olema kohased ja kuludega vastavuses. 3. Kui raamlepingus on nii kokku
lepitud, võib makseteenuse pakkuja lõpetada tähtajatult sõlmitud raamlepingu,
teatades sellest vähemalt kaks kuud ette artikli 44 lõikes 1 ettenähtud viisil. 4. Regulaarselt makseteenuste
eest võetavaid tasusid maksab makseteenuse kasutaja kuni lepingu lõpetamiseni
ainult proportsionaalselt. Kui need tasud makstakse ette, makstakse need
proportsionaalselt tagasi. 5. Käesoleva artikli sätted ei
piira liikmesriikide selliste õigusnormide kohaldamist, mis käsitlevad
lepingupoolte õigusi tunnistada raamleping kohaldamatuks või kehtetuks. 6. Liikmesriigid võivad
kehtestada makseteenuse kasutajatele soodsamaid sätteid. Artikkel 49
Enne üksiku maksetehingu täitmist esitatav teave Raamlepingu
kohaselt maksja algatatud üksiku maksetehingu korral esitab makseteenuse
pakkuja maksja taotlusel kõnealuse konkreetse maksetehingu kohta selgesõnalise
teabe maksimaalse täitmisaja ja maksja tasumisele kuuluvate tasude kohta ning
vajadusel ülevaate mis tahes tasude summade kujunemise kohta. Artikkel 50
Üksikute maksetehingute kohta maksjale esitatav teave 1. Pärast üksiku maksetehingu
summa debiteerimist maksja maksekontolt või kui maksja ei kasuta maksekontot,
pärast üksiku maksetehingu maksekäsundi laekumist esitab maksja makseteenuse
pakkuja maksjale liigse viivituseta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil
järgmise teabe: (a)
viide, mis võimaldab maksjal iga maksetehingut
kindlaks teha, ning kui see on asjakohane, makse saajaga seotud teave; (b)
maksetehingu summa selles vääringus, milles maksja
maksekontot debiteeritakse või vääringus, mida kasutatakse maksekäsundis; (c)
maksetehingu täitmise eest tasumisele kuuluvate mis
tahes tasude summa ning vajadusel ülevaade nende kujunemise kohta, või maksja
tasumisele kuuluvad intressid; (d)
vajaduse korral maksja makseteenuse pakkuja poolt maksetehingu
teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa pärast nimetatud
vääringu konverteerimist; (e)
debiteerimise väärtuspäev või maksekäsundi
laekumise kuupäev. 2. Raamleping võib sisaldada
tingimust, mille kohaselt tuleb lõikes 1 osutatud teave esitada või muuta
kättesaadavaks korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis
võimaldab maksjal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada. 3. Liikmesriigid võivad siiski
nõuda, et makseteenuse pakkujad esitaksid kord kuus tasuta teavet paberkandjal. Artikkel 51
Üksikute maksetehingute kohta makse saajale esitatav teave 1. Pärast üksiku maksetehingu
täitmist esitab makse saaja makseteenuse pakkuja makse saajale liigse
viivituseta artikli 44 lõikes 1 sätestatud viisil järgmise teabe: (a)
viide, mis võimaldab makse saajal kindlaks teha
maksetehingut ning vajadusel maksjat, samuti koos maksetehinguga edastatud muu
teave; (b)
maksetehingu summa vääringus, milles makse saaja maksekontot
krediteeritakse; (c)
maksetehingu täitmise eest tasumisele kuuluvate mis
tahes tasude summa ning vajadusel ülevaade nende kujunemise kohta, või makse saaja
poolt tasumisele kuuluvad intressid; (d)
vajaduse korral makse saaja makseteenuse pakkuja
maksetehingu teostamisel kasutatud vahetuskurss ning maksetehingu summa pärast
nimetatud vääringu konverteerimist; (e)
krediteerimise väärtuspäev. 2. Raamleping võib sisaldada
tingimust, mille kohaselt tuleb lõikes 1 osutatud teave esitada või muuta
kättesaadavaks korrapäraselt vähemalt kord kuus ja kokkulepitud viisil, mis
võimaldab makse saajal teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada. 3. Liikmesriigid võivad siiski
nõuda, et makseteenuse pakkujad esitaksid kord kuus tasuta teavet paberkandjal. 4. PEATÜKK
Ühissätted Artikkel 52
Vääring ja vääringu konverteerimine 1. Maksed tehakse poolte vahel
kokkulepitud vääringus. 2. Kui vääringu konverteerimise
teenust pakutakse enne maksetehingu algatamist ja kui seda vääringu
konverteerimise teenust pakutakse müügikohas või kui seda pakub makse saaja,
avalikustab maksjale vääringu konverteerimise teenust pakkuv pool maksjale kõik
tasud ning vahetuskursi, mida kasutatakse maksetehingu konverteerimiseks. Selle alusel peab maksja kõnealuse vääringu
konverteerimise teenusega nõustuma. Artikkel 53
Teave lisatasude ja allahindluste kohta 1. Kui makse saaja nõuab
asjaomase makseviisi kasutamiseks eest tasu või pakub allahindlust, teavitab ta
sellest maksjale enne maksetehingu algatamist. 2. Kui makseteenuse pakkuja või
kolmas isik nõuab makseviisi kasutamise eest tasu, teavitab ta makseteenuse
kasutajat sellest enne maksetehingu algatamist. IV JAGU
ÕIGUSED JA KOHUSTUSED SEOSES MAKSETEENUSTE OSUTAMISE JA KASUTAMISEGA 1. PEATÜKK
Ühissätted Artikkel 54
Reguleerimisala 1. Kui makseteenuse kasutaja ei ole
tarbija, võivad makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja kokku leppida, et
artikli 55 lõiget 1, artikli 57 lõiget 3 ning artikleid 64, 66, 67, 68, 71 ja 80
ei kohaldata täielikult või osaliselt. Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse
pakkuja võivad samuti kokku leppida muu tähtaja, kui on sätestatud artiklis 63. 2. Liikmesriigid võivad
kehtestada, et artiklit 91 ei kohaldata, kui makseteenuse kasutaja ei ole
tarbija. 3. Liikmesriigid võivad kehtestada,
et käesoleva jaotise sätteid kohaldatakse mikroettevõtjate suhtes samamoodi
nagu tarbijate suhtes. 4. Käesolev direktiiv ei piira
direktiivi 2008/48/EÜ ega muude asjakohaste liidu ja siseriiklike õigusaktide
kohaldamist, mis käsitlevad sellised liidu õigusele vastavaid tarbijatele krediidi
andmise tingimusi, mida ei ühtlustata käesoleva direktiiviga. Artikkel 55
Kohaldatavad tasud 1. Makseteenuse pakkuja ei tohi
võtta makseteenuse kasutajalt tasu käesoleva jaotisega kooskõlas oleva teabe
edastamise kohustuse täitmise ega parandus- ja ennetusmeetmete võtmise eest,
välja arvatud juhul, kui artikli 70 lõikes 1, artikli 71
lõikes 5 ja artikli 79 lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti.
Makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad nimetatud tasu suuruses
kokku ning see peab olema asjakohane ja vastavuses makseteenuse pakkuja
tegelike kuludega. 2. Kui maksetehing ei hõlma vääringu
konverteerimist, nõuavad liikmesriigid, et makse saaja maksab oma makseteenuse
pakkuja kehtestatud tasud ning et maksja maksab oma makseteenuse pakkuja
kehtestatud tasud. 3. Makseteenuse pakkuja ei
takista makse saajal nõudmast makseviisi kasutamise eest maksjalt tasu,
pakkumast talle allahindlust ega suunamast teda kasutama mõnda konkreetset
makseviisi. Kohaldatavad tasud ei tohi siiski ületada kulusid, mis makse saajal
tekivad seoses konkreetse makseviisi kasutamisega. 4. Liikmesriigid tagavad, et
makse saaja ei nõua tasu makseviisi kasutamise eest, mille vahendustasusid
reguleeritakse vastavalt määrusele (EL) nr [XX/XX/XX/]. Artikkel 56
Madala väärtusega maksete makseviiside ja e-raha suhtes kehtestatud erandid 1. Kui makseviis hõlmab
raamlepingu kohaselt kuni 30 euro suuruseid üksikuid maksetehinguid või
kui sellele on kehtestatud 150 euro suurune makselimiit või kui sellel
säilitatav summa ei ületa mis tahes ajahetkel 150 eurot võivad
makseteenuse pakkujad leppida oma makseteenuse kasutajatega kokku, et: (a)
kui makseviisi ei ole võimalik blokeerida või selle
edasist kasutamist takistada, ei kohaldata artikli 61 lõike 1
punkti b, artikli 62 lõike 1 punkte c ja d ning artikli 66
lõiget 2; (b)
artikleid 64, 65 ning artikli 66
lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata, kui makseviisi kasutatakse anonüümselt või
kui makseteenuse pakkujal ei ole võimalik muudel makseviisist tulenevatel
põhjustel tõendada, et maksetehing oli autoriseeritud; (c)
erandina artikli 70 lõikest 1 ei pea
makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajale teatama maksekäsundi täitmise
keeldumisest, kui selle täitmata jätmine on konteksti tõttu ilmne; (d)
erandina artiklist 71 ei saa maksja tühistada maksekäsundit
pärast maksekäsundi edastamist makse saajale või talle selle maksetehingu
täitmise suhtes oma nõusoleku andmist; (e)
erandina artiklitest 74 ja 75 kohaldatakse maksekäsundi
täitmise teisi tähtaegu. 2. Liikmesriigid ja nende
pädevad asutused võivad siseriiklike maksetehingute puhul vähendada või
kahekordistada lõikes 1 osutatud summasid. Nad võivad summasid suurendada
ette makstud makseviiside puhul kuni 500 euroni. 3. Käesoleva direktiivi
artikleid 65 ja 66 kohaldatakse samuti e-raha suhtes direktiivi 2009/110/EÜ
artikli 2 lõike 2 tähenduses, välja arvatud juhul, kui maksja
makseteenuse pakkujal ei ole võimalik maksekontot külmutada või makseviisi
blokeerida. Liikmesriigid võivad piirata selle erandi kohaldamist teatava
väärtusega maksekontodele või makseviisidele. 2. PEATÜKK
Maksetehingute
autoriseerimine Artikkel 57
Nõusoleku andmine ja tühistamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
maksetehingut loetakse autoriseerituks ainult siis, kui maksja on andnud
nõusoleku maksetehingu täitmiseks. Maksja võib maksetehingu autoriseerida enne
maksetehingu täitmist või maksja ja makseteenuse pakkuja vahelisel kokkuleppel
pärast maksetehingu täitmist. 2. Nõusolek maksetehingu või
järjestikuste maksetehingute täitmiseks antakse maksja ja makseteenuse pakkuja
vahel kokku lepitud viisil. Nõusoleku võib anda ka otse või kaudselt makse
saaja kaudu. Nõusolekut maksetehingu täitmiseks peetakse antuks, kui maksja
autoriseerib kolmandast isikust makseteenuse pakkujat algatama maksetehingut kontot
haldava makseteenuse pakkujaga. Kui nõusolek puudub, käsitatakse maksetehingut
autoriseerimata maksetehinguna. 3. Maksja võib nõusoleku
tühistada mis tahes hetkel, kuid mitte pärast ajahetke, millest alates maksekäsundit
enam tühistada ei saa vastavalt artiklile 71. Järjestikuste tehingute
täitmiseks antud nõusoleku võib samuti tühistada nii, et selle tühistamise
tagajärjel loetakse kõik järgnevad maksetehingud autoriseerimata
maksetehinguteks. 4. Maksja ja makseteenuse
pakkuja(d) lepivad kokku nõusoleku andmise korras. Artikkel 58
Kolmandast isikust makseteenuse pakkuja juurdepääs
maksekonto andmetele ja nende andmete kasutamine 1. Liikmesriigid tagavad, et
maksjal on õigus kasutada kolmandast isikust makseteenuse pakkuja makseteenused,
mis võimaldavad juurdepääsu maksekontodele, nagu on osutatud I lisa punktis 7. 2. Kui kolmandast isikust
makseteenuse pakkuja on saanud maksjalt loa osutada makseteenuseid lõike 1
alusel, on tal järgmised kohustused: (a)
tagada, et makseteenuse kasutaja isikustatud
turvaelemendid ei ole kättesaadavad kolmandatele isikutele; (b)
autentida end konto omaniku kontot haldavale
makseteenuse pakkuja(te)le üheselt mõistetaval viisil; (c)
mitte säilitada makseteenuse kasutaja tundlikke
andmeid maksete kohta ega tema individuaalsete turvavolituste andmeid. 3. Kui kontot haldav makseteenuse
pakkuja on makse algatamise teenuse osutamisel saanud kolmandast isikust
makseteenuse pakkuja teenuse kaudu maksja maksekäsundi, teavitab ta viimast
viivitamata maksekäsundi laekumisest ja esitab talle teabe selle konkreetse
maksetehingu jaoks piisavate rahaliste vahendite olemasolu kohta. 4. Kontot haldavad makseteenuse pakkujad
käsitlevad kolmandast isikust makseteenuse pakkuja teenuste kaudu edastatud maksekäsundeid
ilma, et nad neid võrreldes vahetult maksja enda esitatud maksekäsunditega
diskrimineeriksid muudel kui ajastamise ja prioriteetsusega seotud
objektiivsetel põhjustel. Artikkel 59
Kolmandast isikust makseviisi väljaandja juurdepääs maksekonto andmetele ja
nende andmete kasutamine 1. Liikmesriigid tagavad
maksjale õiguse kasutada maksekaarditeenuseid kolmandast isikust makseviisi
väljaandja vahendusel. 2. Kui maksja on andnud tema
käsutusse makseviisi andnud kolmandast isikust makseviisi väljaandjale
nõusoleku, et viimane võib saada teavet tema konkreetsel maksekontol selle
konkreetse maksetehingu jaoks piisavate vahendite olemasolu kohta, esitab seda
konkreetset kontot haldav makseteenuse pakkuja kohe pärast maksja maksekäsundi
saamist sellekohase teabe kolmandast isikust makseviisi väljaandjale. 3. Kontot haldavad makseteenuse
pakkujad käsitlevad kolmandast isikust makseviisi väljaandja teenuste kaudu
edastatud maksekäsundeid ilma et nad neid võrreldes vahetult maksja enda esitatud
maksekäsunditega diskrimineeriksid muudel kui ajastamise ja prioriteetsusega
seotud objektiivsetel põhjustel. Artikkel 60
Makseviisi kasutamise piirangud 1. Kui nõusoleku andmiseks
kasutatakse erimakseviisi, võivad maksja ja tema makseteenuse pakkuja leppida
kokku selle makseviisi kaudu täidetavate maksetehingute makselimiit. 2. Kui raamlepingus on nii kokku
lepitud, võib makseteenuse pakkuja jätta endale õiguse blokeerida makseviis
objektiivselt põhjendatud kaalutlustel, mis on seotud makseviisi turvalisusega
või kui esineb kahtlus makseviisi autoriseerimata või pettuse teel kasutamise
kohta või kui krediidiliiniga makseviisi korral oluliselt suureneb oht, et
maksja ei ole võimeline täitma oma maksekohustust. 3. Sellistel puhkudel peab
makseteenuse pakkuja teavitama maksjat raamlepingus kokku lepitud viisil
makseviisi blokeerimisest ja selle põhjustest ning tegema seda võimaluse korral
enne, kui makseviis blokeeritakse, ning hiljemalt kohe pärast selle
blokeerimist, välja arvatud juhul, kui sellise teabe edastamine on vastuolus
objektiivselt põhjendatud turvalisuse kaalutlustega või keelatud muude
asjaomaste liidu ja siseriiklike õigusaktidega. 4. Makseteenuse pakkuja vabastab
makseviisi blokeeringust või asendab selle uue makseviisiga, kui makseviisi
blokeerimise põhjused on ära langenud. Artikkel 61
Makseteenuse kasutaja kohustused seoses makseviisidega 1. Makseteenuse kasutaja, kellel
on õigus makseviisi kasutada, on kohustatud: (a)
kasutama makseviisi kooskõlas makseviisi
objektiivsete, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete väljaandmise ja
kasutamise tingimustega; (b)
teatama makseteenuse pakkujale või pakkuja määratud
üksusele liigse viivituseta, kui ta on saanud teadlikuks makseviisi kadumisest,
varastamisest või väärkasutamisest või selle autoriseerimata kasutamisest. 2. Lõike 1 punkti a
kohaldamiseks võtab makseteenuse kasutaja viivitamata pärast makseviisi saamist
eelkõige kõik vajalikud meetmed makseviisi isikustatud turvaelementide
turvaliseks hoidmiseks. Makseteenuse kasutajate hoolsuskohustus ei tohi
takistada käesoleva direktiivis ettenähtud makseviiside ega teenuste
kasutamist. Artikkel 62
Makseteenuse pakkuja kohustused seoses makseviisidega 1. Makseviisi väljaandval
makseteenuse pakkujal on järgmised kohustused: (a)
tagada, et makseviisi isikustatud turvaelementidele
oleks juurdepääs ainult makseviisi kasutamise õigusega makseteenuse kasutajal,
ilma et see piiraks artiklis 61 sätestatud makseteenuse kasutaja kohustusi; (b)
mitte saata makseviisi eelneva kokkuleppeta, välja
arvatud juhul, kui makseteenuse kasutajale juba antud makseviis asendatakse; (c)
tagada igal ajal kohaste vahendite olemasolu, et
makseteenuse kasutaja saaks esitada teatise artikli 61 lõike 1
punkti b kohaselt või esitada taotluse blokeeringu lõpetamise kohta
artikli 60 lõike 4 kohaselt; makseteenuse kasutaja taotluse korral
annab makseteenuse pakkuja tema käsutusse vajalikud vahendid, et tõendada
nimetatud teatise esitamist 18 kuu jooksul pärast teatise esitamist; (d)
anda maksjale võimalus esitada artikli 61 lõike 1
punkti b kohane teatis tasuta ja küsida, kui üldse, vaid asendamise kulusid,
mis on makseviisiga otseselt seotud; (e)
takistada makseviisi mis tahes kasutamist pärast
teatise esitamist artikli 61 lõike 1 punkti b kohaselt. 2. Makseteenuse pakkuja kannab
riski seoses maksjale makseviisi saatmisega või makseviisi mis tahes
isikustatud turvaelemendi saatmisega. Artikkel 63
Autoriseerimata või väärast maksetehingust teatamine 1. Makseteenuse kasutajal on
õigus nõuda kontot haldavalt makseteenuse pakkujalt vigade kõrvaldamist üksnes
juhul, kui ta pärast nõude esitamise aluseks olevast autoriseerimata või
vääralt täidetud maksetehingust, sealhulgas artikli 80 kohastest
maksetehingutest teadlikuks saamist teatab sellest makseteenuse pakkujale
liigse viivituseta ning hiljemalt 13 kuu jooksul pärast debiteerimise kuupäeva,
välja arvatud juhul, kui makseteenuse pakkuja ei esitanud teavet selle
makstehingu kohta või ei teinud seda teavet kättesaadavaks kooskõlas
III jaotisega. 2. Kui tehingus osaleb kolmandast
isikust makseteenuse pakkuja, peab makseteenuse kasutajal olema õigus nõuda
vigade kõrvaldamist ka kontot haldavalt makseteenuse pakkujalt vastavalt
käesoleva artikli lõikele 1, ilma et see piiraks artikli 65 lõike 2 ja artikli 80
lõike 1 kohaldamist. Artikkel 64
Tõendid maksetehingute autentimise ja täitmise kohta 1. Liikmesriigid nõuavad, et kui
makseteenuse kasutaja väidab, et täidetud maksetehing ei olnud autoriseeritud
või et maksetehingut ei täidetud nõuetekohaselt, peab tema makseteenuse pakkuja
ning tehingus osalemise korral ka kolmandast isikust makseteenuse pakkuja
esitama tõendid selle kohta, et maksetehing oli autenditud, korrektselt
dokumenteeritud, kajastatud kontodes ning seda ei ole mõjutanud tehniline rike
ega mõni muu puudujääk. Juhul kui maksetehing on algatatud kolmandast
isikust makseteenuse pakkuja kaudu, peab kolmandast isikust makseteenuse
pakkuja esitama tõendid selle kohta, et maksetehingut ei mõjutanud tehniline
rike ega muud sellise makseteenusega seotud puudujäägid, mille pakkumise eest
ta vastutab. 2. Kui makseteenuse kasutaja
väidab, et ta ei olnud autoriseerinud täidetud maksetehingut, ei piisa
tingimata üksnes asjaolust, et makseteenuse pakkuja ja vajaduse korral ka
kolmandast isikust makseteenuse pakkuja on dokumenteerinud makseviisi
kasutamise, et tõendada, et maksja autoriseeris maksetehingu, tegutses pettuse
teel või ei täitnud ettekavatsetult või raske hooletuse tulemusel üht või mitut
artiklist 61 tulenevat kohustust. Artikkel 65
Makseteenuse pakkuja vastutus autoriseerimata maksetehingute korral 1. Ilma et see piiraks
artikli 63 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et maksja makseteenuse
pakkuja maksab autoriseerimata maksetehingu puhul maksjale viivitamata tagasi
autoriseerimata maksetehingu summa ning, kui see on kohaldatav, taastab
debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata
maksetehing ei oleks toimunud. Lisaks tagatakse sellega, et maksja maksekonto
krediteerimise väärtuspäev ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. 2. Kui tehingus osaleb
kolmandast isikust makseteenuse pakkuja, peab kontot haldav makseteenuse
pakkuja maksma tagasi autoriseerimata maksetehingu summa ning vajaduse korral
taastama debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui
autoriseerimata maksetehing ei oleks toimunud. Kolmandast isikust makseteenuse
pakkuja suhtes võidakse kohaldada kontot haldavale makseteenuse pakkujale
rahalise hüvitise maksmise kohustust. 3. Vastavalt õigusnormidele,
mida kohaldatakse maksja ja makseteenuse pakkuja vahelise või maksja ja
kolmandast isikust makseteenuse pakkuja vahelise lepingu suhtes, võib
asjakohasel juhul määrata täiendava rahalise hüvitise. Artikkel 66
Maksja vastutus autoriseerimata maksetehingu korral 1. Erandina artiklist 65
võib maksjat kohustada kandma kuni 50 euro ulatuses mis tahes autoriseerimata
maksetehingutega seotud kahjusid, mis on tekkinud seoses kaotatud või
varastatud makseviisi kasutamisega või makseviisi väärkasutamisega. Maksja kannab kõik autoriseerimata tehingutega
seotud kahjud, kui need on tekkinud pettuse teel tegutsemise või ühe või mitme
artiklist 61 tuleneva kohustuse mittetäitmise tulemusel ettekavatsetud või
raske hooletuse tõttu. Sellistel juhtudel ei kohaldata käesoleva artikli
lõikes 1 osutatud maksimaalset summat. Kui makse tehakse sidevahendiga
ning makseteenuse pakkuja ei nõua tugevat kliendi autentimist, kannab maksja
finantstagajärgi ainult juhul, kui ta on tegutsenud pettuse teel. Kui makse
saaja ja saaja makseteenuse pakkuja ei kasuta tugevat kliendi autentimist,
hüvitavad nemad maksja makseteenuse pakkujale tekitatud rahalise kahju. 2. Maksja ei kanna mingeid
finantstagajärgi, mis tulenevad kaotatud, varastatud või väärkasutatud
makseviisi kasutamisest pärast seda, kui ta on kooskõlas artikli 61 lõike 1
punktiga b teavitanud oma makseteenuse pakkujat, välja arvatud juhul, kui
maksja on tegutsenud pettuse teel. Kui makseteenuse pakkuja ei taga igal ajal
asjakohaste vahendite olemasolu kaotatud, varastatud või väärkasutatud
makseviisist teatamiseks, nagu on nõutud artikli 62 lõike 1 punkti c alusel, ei
ole maksja vastutav selle makseviisi kasutamisest tulenevate finantstagajärgede
eest, välja arvatud juhul, kui maksja on tegutsenud pettuse teel. Artikkel 67
Tagasimaksed makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute puhul 1. Liikmesriigid tagavad, et
maksjal on õigus saada makseteenuse pakkujalt makse saaja poolt või kaudu
algatatud sellise maksetehingu tagasimakse, mis on juba autoriseeritud ja
täidetud, kui on täidetud järgmised tingimused: (a)
maksetehingu autoriseerimise ajal ei täpsustatud maksetehingu
täpset summat; (b)
maksetehingu summa ületas summat, mida maksja oleks
üldjuhul eeldanud, võttes arvesse eelnevat kulutuste jaotust, raamlepingu tingimusi
ja juhtumi asjakohaseid asjaolusid. Makseteenuse pakkuja taotlusel lasub maksjal
kohustus esitada tõendid nende tingimuste täitmise kohta. Tagasimakse võrdub täidetud maksetehingu
täissummaga. Sellega tagatakse, et maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev
ei ole hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. Otsekorralduste puhul on maksjal tingimusteta
õigus saada tagasimakse artiklis 68 sätestatud tähtaja jooksul, välja arvatud
juhul, kui makse saaja on lepingulised kohustused juba täitnud ning maksjale on
teenused juba osutatud või maksja on kauba ära tarbinud. Makseteenuse pakkuja
taotlusel lasub makse saajal kohustus esitada tõendid kolmandas lõigus esitatud
tingimuste täitmise kohta. 2. Lõike 1 esimese lõigu
punkti b kohaldamisel ei või maksja kasutada valuutavahetusega seotud
põhjuseid, kui kohaldati kooskõlas artikli 38 lõike 1 punktiga
d ning artikli 45 lõike 3 punktiga b oma makseteenuse
pakkujaga kokkulepitud viitekurssi. 3. Maksja ja makseteenuse
pakkuja võivad raamlepingus kokku leppida, et maksjal ei ole tagasimakse
saamise õigust, kui maksja on otse makseteenuse pakkujale andnud oma nõusoleku
maksetehingu täitmiseks ning, vajadusel, kui makseteenuse pakkuja või makse saaja
on maksjale vähemalt neli nädalat enne maksetähtaega edastanud või teinud
kokkulepitud viisil kättesaadavaks teabe tulevase maksetehingu kohta. Artikkel 68
Makse saaja poolt või kaudu algatatud maksetehingute tagasimaksete taotlused 1. Liikmesriigid tagavad, et
maksja saab taotleda artiklis 67 osutatud autoriseeritud ja makse saaja poolt
või kaudu algatatud maksetehingu tagasimaksmist ning teha seda kaheksa nädala
jooksul alates raha debiteerimise kuupäevast. 2. Kümne tööpäeva jooksul pärast
tagasimaksetaotluse saamist maksab makseteenuse pakkuja maksetehingu täissumma
tagasi või esitab põhjendused tagasimaksmisest keeldumise kohta, osutades
asutustele, kelle poole maksja võib kooskõlas artiklitega 88–91 selles
küsimuses pöörduda, kui ta ei ole nõus esitatud põhjendusega. Esimesest lõigust tulenevat makseteenuse pakkuja õigust
tagasimaksmisest keeldumise kohta ei kohaldata artikli 67 lõike 1 neljanda
lõigu suhtes. 3. PEATÜKK
Maksetehingute
täitmine 1. jagu
Maksekäsundid ja ülekantavad summad Artikkel 69
Maksekäsundite laekumine 1. Liikmesriigid tagavad, et
laekumise ajaks on ajahetk, mil maksja makseteenuse pakkujale on laekunud
vahetult maksja või maksja nimel kolmandast isikust makseteenuse pakkuja kaudu
või kaudselt makse saaja poolt või kaudu algatatud maksekäsund. Kui laekumise
aeg ei ole maksja makseteenuse pakkuja tööpäev, käsitatakse maksekäsundit kui
järgmisel tööpäeval laekunut. Makseteenuse pakkuja võib kehtestada tööpäeva lõppemise
ajaga ligilähedase kliendimaksete vastuvõtmise lõppemise tähtaja, pärast mida
laekunud maksekäsundeid käsitatakse kui järgmisel tööpäeval laekunuid. 2. Kui maksekäsundi algatanud
makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja lepivad kokku, et maksekäsundi
täitmine algab konkreetsel kuupäeval või kindlaksmääratud ajavahemiku
lõppemisel või kuupäeval, mil maksja annab raha makseteenuse pakkuja käsutusse,
loetakse artikli 74 kohaldamisel laekumise ajahetkeks nimetatud kokkulepitud
päev. Kui kokkulepitud päev ei ole makseteenuse pakkuja jaoks tööpäev,
käsitatakse saadud maksekäsundit kui järgmisel tööpäeval laekunut. Artikkel 70
Maksekäsundi täitmisest keeldumine 1. Juhul kui makseteenuse
pakkuja keeldub maksekäsundi täitmisest, teatatakse makseteenuse kasutajale
keeldumisest ning võimaluse korral selle põhjustest ja keeldumise aluseks olnud
vigade parandamise menetlusest, välja arvatud juhtudel, kui see on keelatud
muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega. Makseteenuse pakkuja esitab teatise või muudab
selle kättesaadavaks kokkulepitud viisil ja esimesel võimalusel ning igal juhul
artiklis 74 kindlaksmääratud aja jooksul. Raamleping võib sisaldada tingimust, et
makseteenuse pakkuja võib sellise teatise eest tasu nõuda, kui keeldumine on
objektiivselt põhjendatud. 2. Kui on täidetud kõik maksja
raamlepingus sätestatud tingimused, ei keeldu maksja kontot haldav makseteenuse
pakkuja autoriseeritud maksekäsundi täitmisest, hoolimata sellest, kas maksekäsund
on algatatud maksja või maksja nimel kolmandast isikust makseteenuse pakkuja
poolt või makse saaja poolt või kaudu, välja arvatud juhtudel, kui see on
keelatud muude asjaomaste liidu või siseriiklike õigusaktidega. 3. Artiklite 74 ja 80
kohaldamisel ei käsitata maksekäsundit, mille täitmisest on keeldutud, laekunud
maksekäsundina. Artikkel 71
Maksekäsundi tühistamatus 1. Liikmesriigid tagavad, et
makseteenuse kasutaja ei saa maksekäsundit tühistada pärast maksekäsundi
laekumist maksja makseteenuse pakkujale, kui käesolevas artiklis ei ole ette
nähtud teisiti. 2. Kui maksetehing on algatatud maksja
nimel kolmandast isikust makseteenuse pakkuja poolt või makse saaja poolt või
kaudu, ei saa maksja tühistada maksekäsundit pärast kolmandast isikust
makseteenuse pakkujale maksetehingu algatamiseks nõusoleku andmist,
maksejuhendi edastamist või makse saajale maksetehingu täitmiseks nõusoleku
andmist. 3. Otsekorralduse puhul ning
ilma tagasimakseõigusi piiramata võib maksja siiski maksekäsundit tühistada
hiljemalt kokkulepitud debiteerimispäevale eelneva tööpäeva lõpus. 4. Artikli 69 lõikes 2
osutatud juhul saab makseteenuse kasutaja maksekäsundi tühistada hiljemalt
kokkulepitud päevale eelneva tööpäeva lõpus. 5. Pärast lõigetes 1–4
kehtestatud tähtaegade lõppu saab maksekäsundit tühistada üksnes vastavalt
makseteenuse kasutaja ja asjaomase makseteenuse pakkujate vahelisele
kokkuleppele kokkuleppes ettenähtud tingimustel. Lõigetes 2 ja 3 osutatud
juhul on nõutav ka makse saaja nõusolek. Kui raamlepingus on nii kokku lepitud,
võib asjaomane makseteenuse pakkuja tühistamise eest tasu nõuda. Artikkel 72
Ülekantud ja saadud summad 1. Liikmesriigid nõuavad, et
maksja makseteenuse pakkuja(d), makse saaja makseteenuse pakkuja(d) ning
makseteenuse pakkujate kõik vahendajad kannaksid üle maksetehingu täissumma
ning ei võtaks ülekantavalt summalt maha tasusid. 2. Makse saaja ja makseteenuse
pakkuja võivad siiski kokku leppida, et asjaomane makseteenuse pakkuja arvab
maha oma tasud ülekantavalt summalt enne selle krediteerimist makse saajale.
Sellisel juhul eristatakse makse saajale esitatavas teabes maksetehingu
täissumma ja tasud. 3. Kui peale lõikes 2
osutatud tasude võetakse ülekantavalt summalt maha teisi tasusid, tagab maksja
makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksja algatatud maksetehingu
täissumma. Kui maksetehing on algatatud makse saaja poolt või tema kaudu, tagab
makseteenuse pakkuja, et makse saaja saab maksetehingu täissumma. 2. jagu
Täitmise aeg ja väärtuspäev Artikkel 73
Reguleerimisala 1. Käesolevat jagu kohaldatakse
järgmiste maksetehingute suhtes: (a)
eurodes tehtud maksetehingud; (b)
euroalasse mittekuuluva liikmesriigi vääringus
tehtud riigisisesed maksetehingud; (c)
maksetehingud, mis hõlmavad vaid ühte vääringu
konverteerimist euro ning euroalasse mittekuuluva liikmesriigi vääringu vahel
tingimusel, et nõutav vääringu konverteerimine teostatakse euroalasse
mittekuuluvas liikmesriigis ning piiriülese maksetehingu puhul tehakse
piirülene ülekanne eurodes. 2. Käesolevat jagu, välja
arvatud artiklit 78, mis ei ole suunatud osapooltele, kohaldatakse ka teiste
maksetehingute suhtes, kui makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja ei ole
kokku leppinud teisiti. Kui aga makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja
lepivad kokku pikemas tähtajas kui on sätestatud artiklis 74, ei või see
tähtaeg liidusiseste maksetehingute puhul olla pikem kui neli tööpäeva pärast
artikli 69 kohase laekumise aega. Artikkel 74
Maksetehingud maksekontole 1. Liikmesriigid nõuavad, et
maksja makseteenuse pakkuja tagaks, et pärast artikli 69 kohast laekumise
ajahetke krediteeritakse maksetehingu summa makse saaja makseteenuse pakkuja
kontole hiljemalt järgmise tööpäeva lõpuks. Nimetatud tähtaega võib pikendada
täiendava tööpäeva võrra, kui tegemist on paberkandjal algatatud
maksetehingutega. 2. Liikmesriigid nõuavad, et makse
saaja makseteenuse pakkuja märgib väärtuspäeva ja teeb maksetehingu summa makse
saaja maksekontol kättesaadavaks viivitamatult pärast seda, kui makseteenuse
pakkuja on saanud raha kooskõlas artikliga 78. 3. Liikmesriigid nõuavad, et makse
saaja makseteenuse pakkuja edastab makse saaja poolt või kaudu algatatud maksekäsundi
maksja makseteenuse pakkujale makse saaja ja makseteenuse pakkuja vahel kokku
lepitud ajavahemiku jooksul, et võimaldada otsekorraldusega seotud arveldamist
kokkulepitud tähtpäeval. Artikkel 75
Makse saaja maksekonto puudumine makseteenuse pakkuja juures Kui makse saajal
ei ole makseteenuse pakkuja juures maksekontot, teeb talle artiklis 74
sätestatud aja jooksul raha kättesaadavaks see makseteenuse pakkuja, kes saab makse
saajale määratud raha. Artikkel 76
Sularaha sissemakse maksekontole Kui tarbija teeb
makseteenuse pakkuja juures asuvale maksekontole ja antud maksekonto vääringus
oleva sularaha sissemakse, tagab makseteenuse pakkuja summa kättesaadavuse ja
väärtuspäeva märkimise viivitamata pärast raha laekumise ajahetke. Kui
makseteenuse kasutaja ei ole tarbija, tehakse summa kättesaadavaks ja
väärtuspäev märgitakse hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast raha laekumist. Artikkel 77
Riigisisesed maksetehingud Liikmesriigid
võivad sätestada riigisiseste maksetehingute jaoks käesolevas jaos sätestatud
täitmisajast lühema maksimaalse täitmisaja. Artikkel 78
Väärtuspäev ja raha kättesaadavus 1. Liikmesriigid tagavad, et makse
saaja maksekonto krediteerimise väärtuspäevaks on hiljemalt tööpäev, mil
maksetehingu summa krediteeritakse makse saaja makseteenuse pakkuja kontole. Makse saaja makseteenuse pakkuja tagab, et
maksetehingu, sealhulgas ühe ja sama makseteenuse pakkuja sisese maksetehingu
summa on makse saaja käsutuses viivitamatult pärast kõnealuse summa
krediteerimist makse saaja makseteenuse pakkuja kontole. 2. Liikmesriigid tagavad, et
maksja maksekonto debiteerimise väärtuspäev ei ole varasem kui kuupäev, mil
maksetehingu summa antud maksekontolt debiteeritakse. 3. jagu
Vastutus Artikkel 79
Väär kordumatu tunnus 1. Kui maksekäsund täidetakse
vastavalt kordumatule tunnusele, loetakse maksekäsund kõnealuse kordumatu
tunnusega määratletud makse saaja osas nõuetekohaselt täidetuks. 2. Kui makseteenuse kasutaja
esitatud kordumatu tunnus on väär, ei vastuta makseteenuse pakkuja artikli 80
kohase maksetehingu täitmata jätmise ega vigase täitmise eest. 3. Maksja makseteenuse pakkuja
teeb siiski mõistlikke jõupingutusi maksetehinguga seotud raha
tagasinõudmiseks. 4. Kui raamlepingus on nii kokku
lepitud, võib makseteenuse pakkuja makseteenuse kasutajalt raha tagasinõudmise
eest tasu nõuda. 5. Kui makseteenuse kasutaja
annab rohkem teavet, kui on kindlaks määratud artikli 38 lõike 1 punktis a ja
artikli 45 lõike 2 punktis b, vastutab makseteenuse pakkuja üksnes
maksetehingute täitmise eest vastavalt makseteenuse kasutaja esitatud
kordumatule tunnusele. Artikkel 80
Täitmata jätmine, vale ja hiline täitmine 1. Kui maksekäsundi on algatanud
vahetult maksja, vastutab makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks
artikli 63, artikli 79 lõigete 2 ja 3 ning artikli 83
kohaldamist, maksja ees maksetehingu korrektse täitmise eest, välja arvatud
juhul, kui ta tõendab maksjale ja vajaduse korral makse saaja makseteenuse
pakkujale, et makse saaja makseteenuse pakkuja sai maksetehingu summa kooskõlas
artikli 74 lõikega 1. Sellisel juhul vastutab makse saaja
makseteenuse pakkuja makse saaja ees maksetehingu korrektse täitmise eest. Kui maksekäsundi on algatanud maksja kolmandast
isikust makseteenuse pakkuja vahendusel, vastutab kolmandast isikust
makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks artikli 63, artikli 79
lõigete 2 ja 3 ning artikli 83 kohaldamist, maksja ees maksetehingu
korrektse täitmise eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab maksjale ja
vajaduse korral maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale, et makse
algatus on maksja kontot haldavale makseteenuse pakkujale laekunud kooskõlas
artikliga 69. Sellisel juhul vastutab maksja kontot haldav makseteenuse
pakkuja makse saaja ees maksetehingu korrektse täitmise eest. Kui maksja makseteenuse pakkuja või kolmandast
isikust makseteenuse pakkuja vastutab esimese või teise lõigu alusel, peab
asjaomane makseteenuse pakkuja põhjendamatu viivituseta maksma maksjale tagasi
täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu summa ning vajaduse korral
taastama debiteeritud maksekontol olukorra, mis oleks olnud, kui valesti
täidetud maksetehing ei oleks toimunud. Maksja maksekonto krediteerimise
väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa debiteerimise kuupäev. Kui makstehing täidetakse hilinemisega, võib
maksja otsustada, et makse saaja maksekontol märgitakse summa väärtuspäevaks
hiljemalt kuupäev, mis nõuetekohase täitmise korral oleks olnud väärtuspäev. Kui makse saaja makseteenuse pakkuja vastutab
esimese lõigu alusel, peab ta viivitamata andma maksetehingu summa makse saaja
käsutusse ning vajadusel krediteerima summa makse saaja maksekontole. Summa
väärtuspäevaks märgitakse hiljemalt kuupäev, mis nõuetekohase täitmise korral
oleks olnud väärtuspäev. Täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu
korral, kui maksekäsundi on algatanud maksja, teeb makseteenuse pakkuja,
olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse korral viivitamata
kõik, et maksetehingut kindlaks teha ning teavitada tulemustest maksjat. Seda
tuleb teha maksja jaoks tasuta. 2. Kui maksekäsund on algatatud makse
saaja poolt või kaudu, vastutab makseteenuse pakkuja, ilma et see piiraks
artikli 63, artikli 79 lõigete 2 ja 3 ning artikli 83
kohaldamist, makse saaja ees maksekäsundi maksja makseteenuse pakkujale
korrektse edastamise eest kooskõlas artikli 74 lõikega 3. Kui makse saaja
makseteenuse pakkuja vastutab käesoleva lõigu alusel, peab ta viivitamata
edastama maksja makseteenuse pakkujale uuesti kõnealuse maksekäsundi. Kui maksekäsund
täidetakse hilinemisega, märgitakse summa väärtuspäevaks hiljemalt kuupäev, mis
nõuetekohase täitmise korral oleks olnud väärtuspäev. Peale selle vastutab makse saaja makseteenuse
pakkuja, ilma et see piiraks artikli 63, artikli 79 lõigete 2 ja
3 ning artikli 83 kohaldamist, makse saaja ees maksetehingu artikli 78
kohase käitlemise eest. Kui makse saaja makseteenuse pakkuja vastutab käesoleva
lõigu alusel, peab ta tagama, et maksetehingu summa on makse saaja käsutuses
viivitamatult pärast seda, kui summa on krediteeritud makse saaja makseteenuse
pakkuja kontole. Maksja maksekontol märgitakse summa väärtuspäevaks hiljemalt
kuupäev, mis nõuetekohase täitmise korral oleks olnud väärtuspäev. Täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu
puhul, mille eest esimese ja teise lõigu alusel ei vastuta makse saaja
makseteenuse pakkuja, vastutab maksja ees maksja makseteenuse pakkuja. Kui
maksja makseteenuse pakkuja vastutab esimese ja teise lõigu alusel, peab ta
vajadusel põhjendamatu viivituseta maksma maksjale tagasi täitmata jäetud või
valesti täidetud maksetehingu summa ning taastama debiteeritud maksekontol
olukorra, mis oleks olnud, kui valesti täidetud maksetehing ei oleks toimunud.
Maksja maksekonto krediteerimise väärtuspäev ei tohi olla hilisem kui summa
debiteerimise kuupäev. Kui makstehing täidetakse hilinemisega, võib
maksja otsustada, et makse saaja maksekontol märgitakse summa väärtuspäevaks
hiljemalt kuupäev, mis nõuetekohase täitmise korral oleks olnud väärtuspäev. Täitmata jäetud või valesti täidetud maksetehingu
korral, kui maksekäsund on algatatud makse saaja poolt või kaudu, teeb
makseteenuse pakkuja, olenemata käesolevas lõikes sätestatud vastutusest, taotluse
korral viivitamata kõik, et maksetehingut kindlaks teha ning teavitada
tulemustest makse saajat. Seda tuleb teha makse saaja jaoks tasuta. 3. Peale selle vastutavad
makseteenuse pakkujad oma makseteenuse kasutajate ees kõigi tasude, mille eest
nad on vastutavad, ning kõigi intresside eest, mida makseteenuse kasutaja on
maksetehingu täitmata jätmise või vale, sealhulgas hilinenud täitmise tulemusel
kohustatud maksma. Artikkel 81
Täiendav rahaline hüvitis Rahalise
hüvitamise lisaks sellele, mis on sätestatud käesolevas jaos, võib kindlaks
määrata makseteenuse kasutaja ja makseteenuse pakkuja vahel sõlmitud lepingu
suhtes kohaldatavate õigusaktidega kehtestatud korras. Artikkel 82
Regressiõigus 1. Kui artikli 80 kohase
makseteenuse pakkuja vastutuse saab omistada teisele makseteenuse pakkujale või
vahendajale, kompenseerib see makseteenuse pakkuja või vahendaja esimesele
makseteenuse pakkujale mis tahes tekkinud kahju ja/või artikli 80 kohaselt
tasutud summa. See hõlmab hüvitist juhtumite puhul, kui makseteenuse pakkuja ei
kasuta tugevat kliendi autentimist. 2. Täiendav rahaline hüvitis
määratakse kindlaks vastavalt makseteenuse pakkujate ja/või vahendajate
vahelistele lepingutele ning nendevaheliste lepingute suhtes kohaldatavatele
õigusaktidele. Artikkel 83
Vastutuse puudumine Peatükkidest 2 ja 3
tulenevat vastutust ei kohaldata ebatavaliste ja ettenägematute asjaolude
korral, mille üle osapoolel, kes nendele asjaoludele viitab, ei ole kontrolli
ning mille tulemused oleks kõigile jõupingutustele vaatamata olnud vältimatud,
või kui makseteenuse pakkuja on kohustatud täitma teisi, siseriiklikes ja liidu
õigusaktides sätestatud kohustusi. 4. PEATÜKK
Isikuandmete kaitse Artikkel 84
Isikuandmete kaitse Mis tahes
isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi rakendamisel peab vastama
direktiivile 95/46/EÜ, siseriiklikke õigusaktidele, millega võetakse üle
direktiiv 95/46/EÜ, ja määrusele (EÜ) nr 45/2001. 5. PEATÜKK
Tegevuse turvalisuse tagamine ja autentimine Artikkel 85
Turvanõuded ja intsidentidest teatamine 1. Makseteenuse pakkujate suhtes
kohaldatakse direktiivi [võrgu- ja infoturbe direktiiv], eelkõige selle artiklites
14 ja 15 sätestatud riskijuhtimist ja intsidentidest teatamise nõudeid. 2. Direktiivi [võrgu- ja
infoturbe direktiiv] artikli 6 lõike 1 kohaselt määratud asutus teavitab
viivitamata päritoluliikmesriigi pädevat asutust ja Euroopa
Pangandusjärelevalvet makseteenuse pakkujatelt võrgu- ja infoturbeintsidentide
kohta saadud teadetest. 3. Euroopa Pangandusjärelevalve
teavitab pärast teate saamist vajaduse korral teiste liikmesriikide pädevaid
asutusi. 4. Lisaks direktiivi [võrgu- ja
infoturbe direktiiv] artikli 14 lõikele 4 juhul, kui turvaintsident võib
mõjutada makseteenuse pakkuja osutatava makseteenuse kasutajate finantshuve,
teatab ta intsidendist põhjendamatu viivitamata oma makseteenuse kasutajaid ja
teavitab neid sellest, milliseid negatiivse mõju leevendamise meetmeid nemad
saaksid võtta intsidendi kahjuliku mõju leevendamiseks. Artikkel 86
Rakendamine ja aruandlus 1. Liikmesriigid tagavad, et
makseteenuse pakkujad esitavad vastavalt direktiivi [võrgu- ja infoturbe
direktiiv] artikli 6 lõikele 1 määratud asutusele igal aastal ajakohastatud
teabe nende osutatavate makseteenustega seotud tegevus- ja turvariskide ning
nende suhtes rakendatud leevendusmeetmete ja kontrollimehhanismide kohta.
Vastavalt direktiivi [võrgu- ja infoturbe direktiiv] artikli 6 lõikele 1
määratud asutus edastab kõnealuse teabe viivitamata päritoluliikmesriigi
pädevale asutusele. 2. Ilma et see piiraks
direktiivi [võrgu- ja infoturbe direktiiv] artiklite 14 ja 15 kohaldamist,
töötab EBA tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga välja suunised turvameetmete
väljatöötamise, rakendamise ja järelevalve ning vajadusel ka nende
sertifitseerimise kohta. Seejuures võetakse muu hulgas arvesse standardeid
ja/või spetsifikaate, mille komisjon on avaldanud direktiivi [võrgu- ja
infoturbe direktiiv] artikli 16 lõike 2 alusel. 3. EBA vaatab tihedas koostöös
Euroopa Keskpangaga suunised läbi korrapäraselt vähemalt iga kahe aasta järel. 4. Ilma et see piiraks
direktiivi [võrgu- ja infoturbe direktiiv] artiklite 14 ja 15 kohaldamist annab
EBA välja suunised, mis abistavad makseteenuse pakkujaid suurte intsidentide ja
selliste asjaolude kvalifitseerimisel, mille puhul makseasutused peavad
turvaintsidendist teatama. Kõnealused suunised esitatakse [[kuupäev] kaks
aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Artikkel 87
Autentimine 1. Liikmesriigid tagavad, et kui
maksja algatab elektroonse maksetehingu, kasutab makseteenuse pakkuja tugevat
kliendi autentimist, kui EBA suunistega ei ole osutatava makseteenuse
riskihinnangu alusel ette nähtud konkreetset erandit. See kehtib ka juhul, kui
maksja nimel algatab maksetehingu kolmandast isikust makseteenuse pakkuja. Kui kontot
haldav makseteenuse pakkuja tegutseb makseteenuse kasutaja nimel, võimaldab ta kolmandast
isikust makseteenuse pakkujal kasutada oma autentimismeetodeid. 2. Makseteenuse pakkuja, kes
osutab I lisa punktis 7 osutatud teenuseid, peab ennast konto omaniku kontot
haldavale makseteenuse pakkujale autentima. 3. EBA avaldab tihedas koostöös
Euroopa Keskpangaga vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 16 käesoleva
direktiivi artikli 1 lõikes 1 määratletud makseteenuse pakkujatele suunised
kliendi autentimise ajakohaste meetodite ning kliendi tugeva autentimise
nõudest tehtavate erandite kohta. Kõnealused suunised esitatakse [[kuupäev]
kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] ja neid ajakohastatakse
vastavalt vajadusele korrapäraselt. 6. PEATÜKK
Kohtuvälised kaebuste esitamise ja kahju hüvitamise
menetlused vaidluste lahendamiseks 1. jagu
Kaebuste esitamise kord Artikkel 88
Kaebused 1. Liikmesriigid tagavad
selliste menetluste kehtestamise, mis võimaldavad makseteenuse kasutajatel ja
teistel huvitatud isikutel, sealhulgas tarbijaühingutel, esitada pädevatele
asutustele kaebusi, mis tulenevad käesoleva direktiivi väidetavatest
rikkumistest makseteenuse pakkuja poolt. 2. Kui see on asjakohane ning
ilma, et see piiraks vastavalt siseriiklikele menetluseeskirjadele õigust
pöörduda kaebusega kohtu poole, tuleb pädeva asutuse vastusega kaebuse esitajat
teavitada artikli 91 kohaselt kehtestatud kohtuväliste kaebuste esitamise ja
kahju hüvitamise menetluste olemasolust. Artikkel 89
Pädevad asutused 1. Liikmesriigid määravad
pädevad asutused, et tagada käesoleva direktiivi tõhus täitmine ja selle seire.
Kõnealused pädevad asutused võtavad sellise täitmise tagamiseks kõik vajalikud
meetmed. Pädevad asutused on makseteenuse pakkujatest sõltumatud. Nad on
pädevad asutused määruse (EL) nr 1039/2010 artikli 4 lõike 2 tähenduses. 2. Lõikes 1 osutatud asutustele
antakse kõik nende ülesannete täitmiseks vajalikud volitused. Kui käesoleva
direktiivi tõhusa täitmise tagamiseks ja seireks on määratud mitu pädevat
asutust, tagavad liikmesriigid nende asutuste tiheda koostöö, et asutused
saaksid oma ülesandeid tulemuslikult täita. 3. III ja IV jaotise alusel
vastu võetud siseriiklike õigusaktide rikkumise või kahtlustatava rikkumise
korral on käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädevateks asutusteks
makseteenuse pakkuja päritoluliikmesriigi pädevad asutused, välja arvatud
asutamisõiguse alusel tegutsevad agendid ja filiaalid, kelle puhul on
pädevateks asutusteks makseteenuse pakkuja vastuvõtva liikmesriigi pädevad
asutused. 4. Liikmesriigid teatavad
komisjonile lõike 1 kohaselt määratud pädevad asutused hiljemalt [ühe aasta
jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad teavitavad komisjoni
kõnealuste asutuste ülesannete jaotusest. Liikmesriigid teavitavad komisjoni
kõnealuste asutuste määramise ja vastavate ülesannetega seotud mis tahes
muudatustest. 2. jagu
Kohtuvälised kahju hüvitamise menetlused ja sanktsioonid Artikkel 90
Vaidluste lahendamise sisekord 1. Liikmesriigid tagavad, et
makseteenuse pakkujad kehtestavad piisava ja tõhusa tarbijate kaebuste
lahendamise menetluse, et lahendada kaebused, mille makseteenuse kasutajad
esitavad vastavalt käesolevast direktiivist tulenevatele õigustele ja
kohustustele. 2. Liikmesriigid nõuavad, et
makseteenuse pakkuja teeks kõik endast oleneva, et mõistliku tähtaja, kuid
hiljemalt 15 tööpäeva jooksul vastata kirjalikult makseteenuse kasutajate
kaebustele, käsitledes kõiki tõstatatud küsimusi. Erandjuhtudel, kui vastust ei
saa esitada 15 tööpäeva jooksul makseteenuse pakkujast sõltumatutel põhjustel,
on makseteenuse pakkuja kohustatud saatma vahevastuse, esitades selgelt
kaebusele vastamisel tekkinud viivituse põhjused ja konkreetse tähtaja, mille
jooksul tarbija saab lõpliku vastuse. Nimetatud tähtaeg ei või ühelgi juhul
ületada 30 tööpäeva. 3. Makseteenuse pakkuja teatab
makseteenuse kasutajale, millised kohtuvälise lahendamise üksused on pädevad
lahendama vaidlusi, mis põhinevad käesolevast direktiivist tulenevatel õigustel
ja kohustustel. 4. Lõikes 2 osutatud teave
esitatakse kergesti, otse, väljapaistvalt ja alaliselt kättesaadaval viisil
makseteenuse pakkuja veebisaidil (kui see on olemas), makseteenuse pakkuja ja
makseteenuse kasutaja vahelise lepingu üldtingimustes ning selliste lepingutega
seotud arvetel ja kviitungitel. Selles selgitatakse, kuidas saada täiendavat
teavet kohtuvälise lahendamise üksuse ja selle kasutamise tingimuste kohta. Artikkel 91
Vaidluste kohtuväline menetlemine 1. Liikmesriigid tagavad, et
kooskõlas asjaomaste siseriiklike ja liidu õigusaktidega kehtestatakse piisavad
ja tõhusad kohtuväliste kaebuste lahendamise ja kahju hüvitamise menetlused, et
lahendada makseteenuse kasutajate ja nende makseteenuse pakkujate vahelisi
vaidlusi, mis käsitlevad käesolevast direktiivist tulenevaid õigusi ja
kohustusi, kasutades selleks vajaduse korral olemasolevaid asutusi.
Liikmesriigid tagavad, et sellised menetlused on kohaldatavad makseteenuse
pakkujate suhtes, hõlmates ka määratud esindajate tegevust. 2. Liikmesriigid nõuavad, et
lõikes 1 osutatud asutused teeksid koostööd käesolevast direktiivist tulenevate
õiguste ja kohustuste alusel tekkivate piiriüleste vaidluste lahendamiseks. Artikkel 92
Karistused 1. Liikmesriigid tagavad, et
käesoleva direktiivi sätete alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide
rikkumise korral võib makseteenuse pakkujaid ja kolmandast isikust maksteenuse
pakkujaid võtta vastutusele. 2. Ilma et see piiraks
liikmesriikide õigust määrata kriminaalkaristusi, tagavad liikmesriigid, et
pädevad asutused võivad võtta asjakohaseid haldusmeetmeid ja määrata
halduskaristusi, kui lõikes 1 osutatud makseteenuse pakkujad ja kolmandast
isikust makseteenuse pakkujad rikuvad käesoleva direktiivi siseriiklikku
õigusesse ülevõtmise teel kehtestatud õigusnorme, ning tagavad nende
kohaldamise. Sellised meetmed ja karistused peavad olema tõhusad,
proportsionaalsed ja hoiatavad. V JAOTIS
DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID Artikkel 93
Delegeeritud õigusaktid Komisjon on vastavalt
artiklile 94 volitatud võtma vastu delegeeritud õigusakte, millega: (a)
soovituse 2003/361/EÜ muutmisel kohandatakse
käesoleva direktiivi artikli 4 punktis 29 esitatud viidet sellele soovitusele; (b)
ajakohastatakse artikli 27 lõikes 1 ja
artikli 66 lõikes 1 sätestatud summasid, et võtta arvesse
inflatsiooni ja olulisi turuarenguid. Artikkel 94
Delegeeritud volituste rakendamine 1. Komisjonile antakse õigus
võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel. 2. Artiklis 93 osutatud
delegeeritud volitused antakse komisjonile määramata ajaks alates [märkida
käesoleva õigusakti jõustumise kuupäev]. 3. Euroopa Parlament ja nõukogu
võivad artiklis 93 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta.
Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine.
Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu
Teatajas või otsuses kindlaksmääratud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta
juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. 4. Niipea kui komisjon on
delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa
Parlamendile ja nõukogule. 5. Kooskõlas artikliga 93
vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament
ega nõukogu ei ole esitanud vastuväiteid kahe kuu jooksul pärast kõnealusest
õigusaktist teatamist Euroopa Parlamendile ja nõukogule või kui Euroopa
Parlament ja nõukogu on mõlemad enne nimetatud tähtaja möödumist komisjonile
teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu
algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra. VI JAOTIS
LÕPPSÄTTED Artikkel 95
Täielik ühtlustamine 1. Ilma et see piiraks
artikli 31 lõike 2, artikli 34, artikli 35 lõike 2,
artikli 48 lõike 6, artikli 50 lõike 3, artikli 51 lõike 3,
artikli 54 lõike 2, artikli 56 lõike 2 ning artiklite 77 ja 96
kohaldamist seoses käesolevas direktiivis sisalduvate ühtlustatud sätetega, ei
või liikmesriigid säilitada ega kehtestada muid õigusnorme kui käesolevas
direktiivis sätestatud õigusnormid. 2. Kui liikmesriik kasutab
lõikega 1 ette nähtud võimalusi, teatab ta sellest ja hilisematest
muudatustest komisjonile. Komisjon avalikustab teabe veebilehel või mõnel muul
kergesti ligipääsetaval viisil. 3. Liikmesriigid tagavad, et
makseteenuse pakkujad ei tee makseteenuse kasutajate kahjuks erandeid
käesolevat direktiivi rakendavatest siseriiklikest õigusnormidest või sellele
vastavatest sätetest, välja arvatud juhtudel, kui see on käesolevas direktiivis
selgelt sõnastatud. Makseteenuse
pakkujad võivad siiski teha otsuse anda makseteenuse kasutajatele soodsamaid
tingimusi. Artikkel 96
Läbivaatamisklausel Komisjon esitab
Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning
Euroopa Keskpangale viie aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumisest
aruande käesoleva direktiivi kohaldamise ja mõju ning eelkõige artikli 55
lõikes 3 ja 4 esitatud tasueeskirjade asjakohasuse ja mõju kohta. Artikkel 97
Üleminekusätted 1. Liikmesriigid lubavad
juriidilistel isikutel, kes on alustanud tegevust makseasutusena enne [ülevõtmise
tähtpäeva] vastavalt direktiivi 2007/64/EÜ ülevõtmiseks vastuvõetud
siseriiklikele õigusaktidele, jätkata tegevust kooskõlas direktiivis 2007/64/EÜ
nõuetega, ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 5 alusel tegevusloa
taotlemist ega käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude
nõuete täitmist enne [ülevõtmise tähtpäev + 6 kuud]. Liikmesriigid nõuavad, et esimeses lõigus osutatud
juriidilised isikud esitaksid pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et
viimased saaksid hiljemalt [ülevõtmise tähtpäev + 6 kuud]
otsustada, kas need juriidilised isikud täidavad käesolevas direktiivis sätestatud
nõudeid, ning juhul kui ei täida, siis milliseid meetmeid tuleb neil täitmiseks
võtta, või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks tunnistada. Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et
esimeses lõigus osutatud juriidilised isikud on käesoleva direktiivi II
jaotises sätestatud nõuded täitnud, antakse osutatud juriidilistele isikutele
tegevusluba ning nad kantakse päritoluliikmesriigi ja EBA registrisse vastavalt
käesoleva direktiivi artiklitele 13 ja 14. Juriidilistel isikutel, kes ei täida
käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud nõudeid [kuupäevaks], on käesoleva
direktiivi artikli 30 kohaselt makseteenuste pakkumine keelatud. 2. Liikmesriigid võivad ette
näha, et käesoleva artikli lõike 1 esimeses lõigus osutatud juriidilistele
isikutele antakse automaatselt tegevusluba ning nad kantakse nende
päritoluliikmesriigi riiklikusse registrisse ning artiklites 13 ja 14
sätestatud EBA registrisse, kui pädevatel asutustel on juba tõendeid selle
kohta, et artiklites 5 ja 10 sätestatud nõuded on täidetud. Pädevad
asutused teavitavad asjaomaseid juriidilisi isikuid enne tegevusloa andmist. 3. Liikmesriigid lubavad
füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes on käesoleva direktiivi tähenduses
makseasutusena alustanud tegevust enne [kuupäeva] ja kellele on tehtud
direktiivi 2007/64/EÜ artikli 26 kohane erand, jätkata asjaomases
liikmesriigis tegevust osutatud direktiivi alusel kuni [ülevõtmise tähtpäev
+ 12 kuud], ilma et nõuaks neilt käesoleva direktiivi artikli 5 või 27
alusel tegevusloa taotlemist või direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud
muude nõuete täitmist. Isikutel, kes ei ole nimetatud aja jooksul saanud
käesoleva direktiivi alusel tegevusluba või erandit, on käesoleva direktiivi
artikli 30 kohaselt makseteenuste pakkumine keelatud. Artikkel 98
Direktiivi 2002/65/EÜ muutmine Direktiivi 2002/65/EÜ
artikli 4 lõige 5 asendatakse järgmisega: „5. Juhul kui kohaldatakse ka Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi [käesoleva direktiivi number]*, asendatakse käesoleva
direktiivi artikli 3 lõike 1 kohased teabe andmist käsitlevad sätted (välja
arvatud lõike 2 punktid c–g, lõike 3 punktid a, d ja e ning lõike 4 punkt b)
nimetatud direktiivi artiklitega 37, 38, 44 ja 45. ” * Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ...,
[insert full title] (ELT L..) Artikkel 99
Direktiivi 2013/36/EL muutmine Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL[50]
I lisa punkt 4 asendatakse järgmisega: „4. Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiivi 2014/XX/EL* [OP please insert name and number of this
Directive once adopted] artikli 4 punktis 3 määratletud makseteenused. * Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
..., .... Artikkel 100
Direktiivi 2009/110/EÜ muutmine Direktiivi 2009/110/EÜ artiklisse 18 lisatakse järgmine
lõige 4: „4. Liikmesriigid lubavad e-raha asutustel, kes on
alustanud tegevust vastavalt käesolevale direktiivile ja direktiivile 2007/64/EÜ
enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi [number]* vastuvõtmist
liikmesriigis, kus asub nende peakontor, jätkata tegevust asjaomases või muus
liikmesriigis, ega nõua neilt käesoleva direktiivi artikli 3 alusel tegevusloa
taotlemist ega direktiivi II jaotises sätestatud või osutatud muude nõuete
täitmist enne [ülevõtmise tähtpäev + 6 kuud]. Liikmesriigid nõuavad, et esimeses lõigus osutatud
juriidilised isikud esitaksid pädevatele asutustele kogu asjakohase teabe, et
viimased saaksid hiljemalt [ülevõtmise tähtpäev + 6 kuud]
otsustada, kas need juriidilised isikud täidavad käesoleva direktiivi II
jaotises sätestatud nõudeid, ning juhul kui ei täida, siis milliseid meetmeid
tuleb neil täitmiseks võtta, või kas oleks asjakohane tegevusluba kehtetuks
tunnistada. Kui pädevad asutused on kindlaks teinud, et esimeses lõigus
osutatud juriidilised isikud on käesoleva direktiivi II jaotises sätestatud
nõuded täitnud, antakse osutatud juriidilistele isikutele tegevusluba ning nad
kantakse registrisse. Juriidilistel isikutel, kes ei täida käesoleva direktiivi
II jaotises sätestatud nõudeid [kuupäevaks], on e-raha väljastamine keelatud.” *Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ..., [insert full
title] (ELT L..) ** Artikkel 101
Kehtetuks tunnistamine Direktiiv 2007/64/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates [kuupäev
– üks päev pärast artikli 102 lõike 2 esimeses lõigus sätestatud kuupäeva]. Viiteid kehtetuks
tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja
loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile. Artikkel 102
Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad vastu
ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid
hiljemalt [two years after adoption]. Nad edastavad kõnealuste normide
teksti viivitamata komisjonile. 2. Liikmesriigid kohaldavad neid
õigusnorme alates […]. Kui liikmesriigid võtavad kõnealused normid vastu,
lisavad nad kõnealustesse normidesse või nende ametliku avaldamise korral nende
juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette
liikmesriigid. 3. Liikmesriigid edastavad
komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt
vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti. Artikkel 103 Käesolev direktiiv
jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 104 Käesolev direktiiv
on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu
nimel president eesistuja I LISA
MAKSETEENUSED (ARTIKLI 4
PUNKT 3) 1. Teenused, mis võimaldavad
teha sularaha sissemakset maksekontole ning kõik maksekonto toimimiseks
vajalikud toimingud. 2. Teenused, mis võimaldavad
sularaha väljavõtmist maksekontolt ning kõik maksekonto toimimiseks vajalikud
toimingud. 3. Maksetehingu täitmine,
sealhulgas raha ülekanne kasutaja makseteenuse pakkuja või muu makseteenuse
pakkuja juures asuvale maksekontole: (a)
otsekorralduse täitmine, sealhulgas ühekordne
otsekorraldus; (b)
maksetehingu täitmine maksekaardi või muu
samasuguse vahendi abil; (c)
kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas
püsikorraldus. 4. Maksetehingu täitmine, kui
raha on makseteenuse kasutajale antud krediidiliinina: (a)
otsekorralduse täitmine, sealhulgas ühekordne
otsekorraldus; (b)
maksetehingu täitmine maksekaardi või muu sarnase vahendi
abil; (c)
kreeditkorralduse täitmine, sealhulgas
püsikorraldus. 5. Makseviiside väljaandmine
ja/või maksetehingute vastuvõtmine 6. Rahasiire. 7. Teenused, mis põhinevad
juurdepääsul maksekontole, mida pakub makseteenuse pakkuja, kes ei ole kontot
haldav makseteenuse pakkuja, nimelt: (a)
makse algatamise teenus; (b)
kontoteabeteenus. II LISA
VASTAVUSTABEL Käesolev direktiiv || Direktiiv 2007/64/EÜ || Artikli 1 lõige 1 || Artikli 1 lõige 1 || Artikli 1 lõige 2 || Artikli 1 lõige 2 || Artikli 2 lõige 1 || Artikli 2 lõige 1 || Artikli 2 lõige 2 || Artikli 2 lõige 2 || Artikli 2 lõige 3 || Artikli 2 lõige 3 || Artikkel 3 o) välja jäetud || Artikkel 3 || Artikkel 4 Lisatud mõisted || Artikkel 4 || || || Artikkel 5 — Lisatud loataotluse eeskirjad || Artikkel 5 Artikkel 6 || Artikkel 6 || Artikli 7 lõige 1 || Artikli 7 lõige 1 || Artikli 7 lõige 2 || Artikli 7 lõige 2 || Artikli 7 lõige 3 || Artikli 7 lõige 3 || Artikli 8 lõige 1 || Artikli 8 lõige 1 || Artikli 8 lõige 2 || Artikli 8 lõige 2 || Artikli 8 lõige 3 || Artikli 8 lõige 3 || Artikli 9 lõige 1 || Artikli 9 lõige 1 || || || Artikli 9 lõige 2 Artikli 9 lõiked 3 ja 4 välja jäetud || Artikli 9 lõige 2 Artikli 10 lõige 1 || Artikli 10 lõige 1 || Artikli 10 lõige 2 || Artikli 10 lõige 2 || Artikli 10 lõige 3 || Artikli 10 lõige 3 || Artikli 10 lõige 4 || Artikli 10 lõige 4 || Artikli 10 lõige 5 || Artikli 10 lõige 5 || Artikli 10 lõige 6 || Artikli 10 lõige 6 || Artikli 10 lõige 7 || Artikli 10 lõige 7 || Artikli 10 lõige 8 || Artikli 10 lõige 8 || Artikli 10 lõige 9 || Artikli 10 lõige 9 || Artikkel 11 || Artikkel 11 || Artikli 12 lõige 1 || Artikli 12 lõige 1 || Artikli 12 lõige 2 || Artikli 12 lõige 2 || Artikli 12 lõige 3 || Artikli 12 lõige 3 || Artikkel 13 || Artikkel 13 || Artikli 14 lõige 1 || || Artikli 14 lõige 2 || || Artikli 14 lõige 3 || || Artikli 14 lõige 4 || || Artikkel 15 || Artikkel 14 || Artikli 16 lõige 1 || Artikli 15 lõige 1 || Artikli 16 lõige 2 || Artikli 15 lõige 2 || Artikli 16 lõige 3 || Artikli 15 lõige 3 || Artikli 16 lõige 4 || Artikli 15 lõige 4 || Artikli 17 lõige 1 || Artikli 16 lõige 1 || Artikli 17 lõige 2 || Artikli 16 lõige 2 || Artikli 17 lõige 3 || || Artikli 17 lõige 4 || Artikli 16 lõige 3 || Artikli 17 lõige 5 || Artikli 16 lõige 4 || Artikli 17 lõige 6 || Artikli 16 lõige 5 || Artikli 18 lõige 1 || Artikli 17 lõige 1 || Artikli 18 lõige 2 || Artikli 17 lõige 2 || Artikli 18 lõige 3 || Artikli 17 lõige 3 || Artikli 18 lõige 4 || Artikli 17 lõige 4 || Artikli 18 lõige 5 || Artikli 17 lõige 5 || Artikli 18 lõige 6 || Artikli 17 lõige 6 || Artikli 18 lõige 7 || Artikli 17 lõige 7 || Artikli 18 lõige 8 || Artikli 17 lõige 8 || Artikli 18 lõige 9 || || Artikli 19 lõige 1 || Artikli 18 lõige 1 || Artikli 19 lõige 2 || Artikli 18 lõige 2 || Artikkel 20 || Artikkel 19 || Artikli 21 lõige 1 || Artikli 20 lõige 1 || Artikli 21 lõige 2 || Artikli 20 lõige 2 || Artikli 21 lõige 3 || Artikli 20 lõige 3 || Artikli 21 lõige 4 || Artikli 20 lõige 4 || Artikli 21 lõige 5 || Artikli 20 lõige 5 || Artikli 22 lõige 1 || Artikli 21 lõige 1 || Artikli 22 lõige 2 || Artikli 21 lõige 2 || Artikli 22 lõige 3 || Artikli 21 lõige 3 || Artikli 23 lõige 1 || Artikli 22 lõige 1 || Artikli 23 lõige 2 || Artikli 22 lõige 2 || Artikli 23 lõige 3 || Artikli 22 lõige 3 || Artikli 24 lõige 1 || Artikli 23 lõige 1 || Artikli 24 lõige 2 || Artikli 23 lõige 2 || Artikli 25 lõige 1 || Artikli 24 lõige 1 || Artikli 25 lõike 2 punkt d välja jäetud || Artikli 24 lõige 2 || Artikli 26 lõige 1 || Artikli 25 lõige 1 || Artikli 26 lõige 2 || Artikli 25 lõige 2 || Artikli 26 lõige 3 || Artikli 25 lõige 3 || Artikli 26 lõige 4 || Artikli 25 lõige 4 || Artikli 26 lõige 5 || Artikli 25 lõige 5 || Artikli 26 lõige 6 || || Artikli 26 lõige 7 || || Artikli 26 lõige 8 || || Artikli 26 lõige 9 || || Artikli 27 lõige 1 || Artikli 26 lõige 1 || Artikli 27 lõige 2 || Artikli 26 lõige 2 || Artikli 27 lõige 3 || Artikli 26 lõige 3 || Artikli 27 lõige 4 || Artikli 26 lõige 4 || Artikli 27 lõige 5 || Artikli 26 lõige 5 || Artikli 27 lõige 6 || Artikli 26 lõige 6 || Artikkel 28 || Artikkel 27 || Artikli 29 lõige 1 || Artikli 28 lõige 1 || Artikli 29 lõike 2 punkt c välja jäetud || Artikli 28 lõige 2 || Artikli 30 lõige 1 || Artikkel 29 || Artikli 30 lõige 2 || || Artikli 31 lõige 1 || Artikli 30 lõige 1 || Artikli 31 lõige 2 || Artikli 30 lõige 2 || Artikli 31 lõige 3 || Artikli 30 lõige 3 || Artikkel 32 || Artikkel 31 || Artikli 33 lõige 1 || Artikli 32 lõige 1 || Artikli 33 lõige 2 || Artikli 32 lõige 2 || Artikli 33 lõige 3 || Artikli 32 lõige 3 || Artikkel 34 || Artikkel 33 || Artikli 35 lõige 1 || Artikli 34 lõige 1 || Artikli 35 lõige 2 || Artikli 34 lõige 2 || Artikli 36 lõige 1 || Artikli 35 lõige 1 || Artikli 36 lõige 2 || Artikli 35 lõige 2 || Artikli 37 lõige 1 || Artikli 36 lõige 1 || Artikli 37 lõige 2 || Artikli 36 lõige 2 || Artikli 37 lõige 3 || Artikli 36 lõige 3 || Artikli 38 lõige 1 || Artikli 37 lõige 1 || Artikli 38 lõige 2 || || Artikli 38 lõige 3 || Artikli 37 lõige 2 || Artikkel 39 || || Artikkel 40 || || Artikkel 41 || Artikkel 38 || Artikkel 42 || Artikkel 39 || Artikkel 43 || Artikkel 40 || Artikli 44 lõige 1 || Artikli 41 lõige 1 || Artikli 44 lõige 2 || Artikli 41 lõige 2 || Artikli 44 lõige 3 || Artikli 41 lõige 3 || Artikli 45 lõige 1 || Artikli 42 lõige 1 || Artikli 45 lõige 2 || Artikli 42 lõige 2 || Artikli 45 lõige 3 || Artikli 42 lõige 3 || Artikli 45 lõige 4 || Artikli 42 lõige 4 || Artikli 45 lõige 5 || Artikli 42 lõige 5 || Artikli 45 lõige 6 || Artikli 42 lõige 6 || Artikli 45 lõige 7 || Artikli 42 lõige 7 || Artikkel 46 || Artikkel 43 || Artikli 47 lõige 1 || Artikli 44 lõige 1 || Artikli 47 lõige 2 || Artikli 44 lõige 2 || Artikli 47 lõige 3 || Artikli 44 lõige 3 || Artikli 48 lõige 1 || Artikli 45 lõige 1 || Artikli 48 lõige 2 || Artikli 45 lõige 2 || Artikli 48 lõige 3 || Artikli 45 lõige 3 || Artikli 48 lõige 4 || Artikli 45 lõige 4 || Artikli 48 lõige 5 || Artikli 45 lõige 5 || Artikli 48 lõige 6 || Artikli 45 lõige 6 || Artikkel 49 || Artikkel 46 || Artikli 50 lõige 1 || Artikli 47 lõige 1 || Artikli 50 lõige 2 || Artikli 47 lõige 2 || Artikli 50 lõige 3 || Artikli 47 lõige 3 || Artikli 51 lõige 1 || Artikli 48 lõige 1 || Artikli 51 lõige 2 || Artikli 48 lõige 2 || Artikli 51 lõige 3 || Artikli 48 lõige 3 || Artikli 52 lõige 1 || Artikli 49 lõige 1 || Artikli 52 lõige 2 || Artikli 49 lõige 2 || Artikli 53 lõige 1 || Artikli 50 lõige 1 || Artikli 53 lõige 2 || Artikli 50 lõige 2 || Artikli 54 lõige 1 || Artikli 51 lõige 1 || Artikli 54 lõige 2 || Artikli 51 lõige 2 || Artikli 54 lõige 3 || Artikli 51 lõige 3 || Artikli 54 lõige 4 || Artikli 51 lõige 4 || Artikli 55 lõige 1 || Artikli 52 lõige 1 || Artikli 55 lõige 2 || Artikli 52 lõige 2 || Artikli 55 lõige 3 || Artikli 52 lõige 3 || Artikli 55 lõige 4 || || Artikli 56 lõige 1 || Artikli 53 lõige 1 || Artikli 56 lõige 2 || Artikli 53 lõige 2 || Artikli 56 lõige 3 || Artikli 53 lõige 3 || Artikli 57 lõige 1 || Artikli 54 lõige 1 || Artikli 57 lõige 2 || Artikli 54 lõige 2 || Artikli 57 lõige 3 || Artikli 54 lõige 3 || Artikli 57 lõige 4 || Artikli 54 lõige 4 || Artikli 58 lõige 1 || || Artikli 58 lõige 2 || || Artikli 58 lõige 3 || || Artikli 58 lõige 4 || || Artikli 59 lõige 1 || || Artikli 59 lõige 2 || || Artikli 59 lõige 3 || || Artikli 60 lõige 1 || Artikli 55 lõige 1 || Artikli 60 lõige 2 || Artikli 55 lõige 2 || Artikli 60 lõige 3 || Artikli 55 lõige 3 || Artikli 60 lõige 4 || Artikli 55 lõige 4 || Artikli 61 lõige 1 || Artikli 56 lõige 1 || Artikli 61 lõige 2 || Artikli 56 lõige 2 || Artikli 62 lõige 1 || Artikli 57 lõige 1 || Artikli 62 lõige 2 || Artikli 57 lõige 2 || Artikli 63 lõige 1 || Artikkel 58 || Artikli 63 lõige 2 || || Artikli 64 lõige 1 || Artikli 59 lõige 1 || Artikli 64 lõige 2 || Artikli 59 lõige 2 || Artikli 65 lõige 1 || Artikli 60 lõige 1 || Artikli 65 lõige 2 || || Artikli 65 lõige 3 || Artikli 60 lõige 2 || Artikli 66 lõige 1 || Artikli 61 lõiked 1 ja 2 || Artikli 66 lõige 2 || Artikli 61 lõiked 4 ja 5 || Artikli 67 lõige 1 || Artikli 62 lõige 1 || Artikli 67 lõige 2 || Artikli 62 lõige 2 || Artikli 67 lõige 3 || Artikli 62 lõige 3 || Artikli 68 lõige 1 || Artikli 63 lõige 1 || Artikli 68 lõige 2 || Artikli 63 lõige 2 || Artikli 69 lõige 1 || Artikli 64 lõige 1 || Artikli 69 lõige 2 || Artikli 64 lõige 2 || Artikli 70 lõige 1 || Artikli 65 lõige 1 || Artikli 70 lõige 2 || Artikli 65 lõige 2 || Artikli 70 lõige 3 || Artikli 65 lõige 3 || Artikli 71 lõige 1 || Artikli 66 lõige 1 || Artikli 71 lõige 2 || Artikli 66 lõige 2 || Artikli 71 lõige 3 || Artikli 66 lõige 3 || Artikli 71 lõige 4 || Artikli 66 lõige 4 || Artikli 71 lõige 5 || Artikli 66 lõige 5 || Artikli 72 lõige 1 || Artikli 67 lõige 1 || Artikli 72 lõige 2 || Artikli 67 lõige 2 || Artikli 72 lõige 3 || Artikli 67 lõige 3 || Artikli 73 lõige 1 || Artikli 68 lõige 1 || Artikli 73 lõige 2 || Artikli 68 lõige 2 || Artikli 74 lõige 1 || Artikli 69 lõige 1 || Artikli 74 lõige 2 || Artikli 69 lõige 2 || Artikli 74 lõige 3 || Artikli 69 lõige 3 || Artikkel 75 || Artikkel 70 || Artikkel 76 || Artikkel 71 || Artikkel 77 || Artikkel 72 || Artikli 78 lõige 1 || Artikli 73 lõige 1 || Artikli 78 lõige 2 || Artikli 73 lõige 2 || Artikli 79 lõige 1 || Artikli 74 lõige 1 || Artikli 79 lõige 2 || Artikli 74 lõige 2 || Artikli 79 lõige 3 || Artikli 74 lõige 2 || Artikli 79 lõige 4 || Artikli 74 lõige 2 || Artikli 79 lõige 5 || Artikli 74 lõige 3 || Artikli 80 lõige 1 || Artikli 75 lõige 1 || Artikli 80 lõige 2 || Artikli 75 lõige 2 || Artikli 80 lõige 3 || Artikli 75 lõige 3 || Artikkel 81 || Artikkel 76 || Artikli 82 lõige 1 || Artikli 77 lõige 1 || Artikli 82 lõige 2 || Artikli 77 lõige 2 || Artikkel 83 || Artikkel 78 || Artikkel 84 || Artikkel 79 || Artikli 85 lõige 1 || || Artikli 85 lõige 2 || || Artikli 85 lõige 3 || || Artikli 85 lõige 4 || || Artikli 86 lõige 1 || || Artikli 86 lõige 2 || || Artikli 86 lõige 3 || || Artikli 86 lõige 4 || || Artikli 87 lõige 1 || || Artikli 87 lõige 2 || || Artikli 87 lõige 3 || || Artikli 88 lõige 1 || Artikli 80 lõige 1 || Artikli 88 lõige 2 || Artikli 80 lõige 2 || Artikli 89 lõige 1 || || Artikli 89 lõige 2 || || Artikli 89 lõige 3 || Artikli 82 lõige 2 || Artikli 89 lõige 4 || || Artikli 90 lõige 1 || || Artikli 90 lõige 2 || || Artikli 90 lõige 3 || || Artikli 91 lõige 1 || Artikli 83 lõige 1 || Artikli 91 lõige 2 || Artikli 83 lõige 2 || Artikli 92 lõige 1 || || Artikli 92 lõige 2 || || Artikkel 93 || Artikkel 84 || Artikli 94 lõige 1 || || Artikli 94 lõige 2 || || Artikli 94 lõige 3 || || Artikli 94 lõige 4 || || Artikli 94 lõige 5 || || Artikli 95 lõige 1 || Artikli 86 lõige 1 || Artikli 95 lõige 2 || Artikli 86 lõige 2 || Artikli 95 lõige 3 || Artikli 86 lõige 3 || Artikkel 96 || Artikkel 87 || Artikkel 97 || Artikkel 88 || Artikli 98 lõige 1 || || Artikli 98 lõige 2 || || Artikli 99 lõige 1 || || Artikli 99 lõige 2 || || || || Artikkel 101 || || Artikli 102 lõige 1 || Artikli 94 lõige 1 || Artikli 102 lõige 2 || Artikli 94 lõige 1 || Artikli 102 lõige 3 || Artikli 94 lõige 2 || Artikkel 103 || Artikkel 95 || Artikkel 104 || Artikkel 96 || I Lisa || Lisa || III LISA
Finantsselgitus asutuse kohta 1. ETTEPANEKU/ALGATUSE
RAAMISTIK 1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus 1.2. Asjaomased
poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise
struktuurile 1.3. Ettepaneku/algatuse liik 1.4. Eesmärgid 1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus
1.6. Meetme kestus ja finantsmõju 1.7. Ettenähtud eelarve täitmise viisid
2. HALDUSMEETMED 2.1. Järelevalve ja aruandluse
eeskirjad 2.2. Haldus- ja kontrollisüsteemid
2.3. Pettuse ja eeskirjade
eiramise ärahoidmise meetmed 3. ETTEPANEKU/ALGATUSE
HINNANGULINE FINANTSMÕJU 3.1. Mitmeaastase
finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub 3.2. Hinnanguline mõju kuludele 3.2.1. Üldine hinnanguline mõju
kuludele 3.2.2. Hinnanguline mõju [asutuse]
tegevusassigneeringutele 3.2.3. Hinnanguline mõju [asutuse]
inimressurssidele 3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase
finantsraamistikuga 3.2.5. Kolmandate isikute rahaline
osalus 3.3. Hinnanguline mõju tuludele FINANTSSELGITUS
1. ETTEPANEKU/ALGATUSE
RAAMISTIK 1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus: Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ
ja 2013/36/EL muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta. 1.2. Asjaomased
poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise
struktuurile:[51] Siseturg –
jaefinantsteenused Tarbijakaitse
– finantsteenused 1.3. Ettepaneku/algatuse liik ¨ Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet 1.4. Eesmärgid: 1.4.1. Komisjoni mitmeaastased
strateegilised eesmärgid, mida ettepaneku/algatuse kaudu täidetakse Aruka ja
kaasava majanduskasvu edendamine Majandusliku,
sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine 1.4.2. Erieesmärgid ning asjaomased
tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile Arendada kogu ELi hõlmavat e-maksete turgu, mis
võimaldab tarbijatel, jaemüüjatel ja teistel turuosalistel saada täielikult
kasu ELi siseturu eelistest. Töötada välja kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete
valdkonna puuduvad standardid ja kõrvaldada koostalitusvõime puudujäägid. Kõrvaldada konkurentsitakistused kaardi- ja
internetimaksete valdkonnas. Ühtlustada makseteenuste valdkonna tasusid ja tava
kogu ELis. Tagada, et ELi jaemaksete reguleeriv raamistik
hõlmaks uusi makseteenuste liike ja makseviise. Tagada õigusliku raamistiku (makseteenuste
direktiivi) järjekindel kohaldamine ja ühtlustada liikmesriikides tegevuslubade
andmise praktika ja järelevalve eeskirjad. Tagada piisav ja pidev tarbijate huvide kaitse
seoses maksetehingutega, sealhulgas laiendades õigusaktidest tulenevat kaitset
uutele maksekanalitele ja uuenduslikele makseteenustele. 1.4.3. Oodatavad tulemused ja mõju Täpsustage,
milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju abisaajatele/sihtrühmale. Kavandatud
muudatused edendavad õiguslikku selgust ja võrdseid võimalusi, võimaldades
ühtlustada makseteenuste kasutajate jaoks kulusid ja hindu madalamal tasemel,
suurendada uuenduslike makseteenuste valikut ja teenuse läbipaistvust ning
tagada, et makseteenused oleksid turvalised ja läbipaistvad. Meetmed on
kavandatud selliselt, et saavutada eesmärgid tehnoloogiliselt neutraalsel
viisil. Seega jäävad need meetmed ajakohaseks ka makseteenuste arenedes. Nende
eesmärkide saavutamiseks tuleb kehtivat makseteenuste raamistikku ajakohastada
ja täiendada ning kehtestada eeskirjad, millega suurendatakse jaemaksete
läbipaistvust, innovatsiooni ja turvalisust ning mis aitavad edendada
liikmesriikide eeskirjade kooskõla, pöörates erilist tähelepanu tarbijate
vajadustele. 1.4.4. Tulemus- ja mõjunäitajad Kui enamik
liikmesriike on direktiivi rakendanud, hindab komisjon selle rakendamist ja
mõju, viies läbi riiklike rakendusmeetmete vastavushindamise ning uurides
direktiivi mõju turule. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule,
Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Euroopa Keskpangale aruande
hindamise tulemuste ja kavandatud järelmeetmete kohta. 1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus
1.5.1. Lühi- või pikaajalises
perspektiivis täidetavad vajadused Ettepanek aitab parandada makseteenuste ning üldiselt
võttes kõigi kaupade ja teenuste siseturu toimimist, kuna need valdkonnad vajavad
uuenduslikke, tõhusaid ja turvalisi maksevahendeid. Ettepaneku peaeesmärgid on:
¨ tagada
võrdsed konkurentsitingimused kõigi kategooriate makseteenuse pakkujatele,
sealhulgas uutele makseteenuste pakkujatele, mis omakorda suurendab
jaemakseviiside valikut, tõhusust, läbipaistvust ja turvalisust. ¨ Hõlbustada
uuenduslike kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete teenuste piiriülest
osutamist, et luua kõiki jaemakseviise hõlmav ühtne turg. Lisaks kavatsetakse tasakaalustada
kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtete konkurentsivõime eesmärgid, nähes
ette, et kauplejad tohivad võtta tasu makseviisi kasutamise eest ainult
tegelike kulude ulatuses. Ettepanek lihtsustab majandustehingute tegemist ELis, mis
aitab saavutada strateegia „Euroopa 2020” üldisi eesmärke ja hoogustada
majanduskasvu. 1.5.2. Euroopa Liidu meetme
lisaväärtus Liikmesriigid
üksi ei suuda käesoleva ettepaneku eesmärke täielikult saavutada ning seepärast
on need Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse ja
proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt paremini saavutatavad ELi tasandil. ELi
integreeritud elektrooniliste jaemaksete turg on kooskõlas Euroopa Liidu
lepingu artiklis 3 sätestatud siseturu eesmärgiga. Turgude integreerimine
süvendab makseteenuste pakkujate vahelist konkurentsi ning toob makseteenuse
kasutajatele, eelkõige tarbijatele kasu valikuvõimaluste avardumise,
innovatsiooni edenemise ja turvalisuse paranemisega. Kuna makseturg põhineb
piiriülestel võrkudel, on selle integreerimine võimalik vaid kogu ELi hõlmava lähenemisviisi
raames, kuna põhimõtteid, eeskirju, menetlusi ja standardeid tuleb
järjekindlalt kohaldada kõigis liikmesriikides, et tagada kõigile
turuosalistele õiguskindlus ja võrdsed tingimused. Alternatiiv kogu ELi
hõlmavale lähenemisviisile oleks luua mitme- või kahepoolsete kokkulepete
süsteem, mis oleks võrreldes ELi tasandil kehtestatava õigusaktiga keeruline ja
mille kulud oleksid suured. ELi tasandil sekkumine oleks seega kooskõlas
subsidiaarsuse põhimõttega. 1.5.3. Samalaadsetest kogemustest
saadud õppetunnid Praeguse
õigusliku raamistiku ja makseteenuste direktiivi toimimise analüüsi tulemused
osutavad eelkõige järgmistele probleemidele: -
liikmesriigiti eeskirjade ebaühtlane kohaldamine, kuna valikuvõimalusi on palju
ja kriteeriumid sageli väga üldised. Eelkõige on teatavad makseteenuste
direktiivis sätestatud erandid liiga üldised või turu arengut arvesse võttes
aegunud ning neid tõlgendatakse väga erinevalt. Reguleerimisalas esineb ka
lünki seoses maksetega, mille üks osaline asub väljaspool EMPd, ning seoses
kolmanda riigi vääringus tehtavate tehingutega. See põhjustab turgude killustatust,
õiguslikku arbitraaži ja konkurentsimoonutusi. Õiguslik
vaakum valitseb selliste hiljuti asutatud internetipõhiste teenuseosutajate
suhtes, kes kolmandast isikust teenuseosutajana pakuvad internetipanga põhist
makse algatamist. Tegemist on elujõuliste ja kaardimaksest sageli odavama
makseteenustega, mis pakuvad huvi ka tarbijaile, kellel maksekaarti ei ole.
Kuid praegune ärimudel tekitab teatavat muret pankadele ja teatavatele
liikmesriikidele, kuna nende teenuseosutajate suhtes praegune õigusraamistik ei
kehti. Õiguslik vaakum aga võib takistada innovatsiooni ja kahjustada
turulepääsu tingimusi. Eri
makselahenduste (kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete) vahel, puudub
standardimine ja koostalitlusvõime, mis erineval määral puudutab eriti piiriüleste
maksete eri aspekte. Probleemi võimendab ka ELi jaemaksete turu ebapiisav
juhtimiskorraldus. Liikmesriikide
kaubandusettevõtjate poolt teatava makseviisi puhul kasutatavad erinevad ja
ebajärjekindlad tasude süsteemid (kusjuures umbes pooled ELi liikmesriigid
lubavad makse eest lisatasu võtmist ja teine pool keelab seda), mis külvab
tarbijate seas suurt segadust, kui nad sooritavad oste välismaal või
internetis, ning toob kaasa ettevõtjate jaoks erinevad tingimused. Maksekaartide
valdkonnas kehtivad piiravad äritegevuse eeskirjad ja tavad põhjustavad
konkurentsimoonutusi (pidades silmas mitmepoolseid vahendustasusid ning
eeskirju, mis reguleerivad kaubandusettevõtjate valikuvõimalusi kaardimaksete
aktsepteerimisel). Makseteenuste
õigusraamistiku, eelkõige makseteenuste direktiivi läbivaatamise ning Euroopa
kaardi-, interneti- ja mobiilimakseid käsitleva komisjoni 2012. aasta rohelise
raamatu üle toimunud arutelu tulemusel on jõutud järeldusele, et selleks, et
maksete raamistik aitaks tõhustada Euroopa makseteenusteturgu ning oleks
igakülgselt kooskõlas konkurentsi, innovatsiooni ja turvalisust toetava
maksekeskkonnaga, tuleb võtta uusi regulatiivseid meetmeid ning muu hulgas läbi
vaadata makseteenuste direktiiv. 1.5.4. Kooskõla ja võimalik koostoime
muude asjaomaste meetmetega Õiguslik
raamistik, mis koosneb makseteenuste direktiivist, piiriüleste maksete
määrusest (EÜ) nr 924/2009 ja teisest e-raha direktiivist 2009/110/EÜ, on
kokkuvõttes oluliselt kaasa aidanud Euroopa jaemaksete turgude integreerimisele.
Määrusega (EL) nr 260/2012 kehtestati tähtajad, mille jooksul ELis tuleb alates
2014. aastast eurodes tehtavate maksete puhul kasutusele võtta üle-euroopalised
kreedit- ja otsekorraldused seniste riigipõhiste siseriiklike ja piiriüleste
maksete kavade asemel. Kõnealust õiguslikku raamistikku täiendavad mitmed
komisjoni poolt ELi konkurentsiõiguse alusel jaemaksete valdkonnas teostatud
uurimised ja vastuvõetud otsused. Euroopa
jaemaksete turg on siiski väga dünaamiline ja viimaste aastate jooksul on seal
toimunud kiire innovatsioon. Olulised maksevaldkonnad, eriti kaardimaksed ja
uued maksevahendid nagu interneti- ja mobiilimaksed, on endiselt riigiti
killustatud. See pidurdab hõlpsalt kasutatavate uuenduslike makseviiside
arengut, mistõttu tarbijad ja jaemüüjad ei saa kasutada tervet Euroopat katvaid
tõhusaid, mugavaid ja turvalisi makseviise (kui krediitkaardid välja arvata)
ostude eest maksmiseks ning teenuste ja kaupade valiku suurendamiseks. Maksete
valdkonnas viimasel ajal toimunud areng heidab valgust ka teatavatele lünkadele
maksete regulatiivses õigusraamistikus ning turutõrgetele kaardi-, interneti-
ja mobiilimaksete turgudel. Käesolev algatus on mõeldud nende probleemide
lahendamiseks. 1.6. Meetme kestus ja finantsmõju:
¨ Piiratud kestusega
ettepanek/algatus ¨ Ettepanek/algatus hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA ¨ Finantsmõju avaldub ajavahemikul AAAA – AAAA ¨ Piiramatu kestusega
ettepanek/algatus 1.7. Ettenähtud eelarve täitmise
viisid [52] 2015. aasta eelarve puhul ¨ Kaudne tsentraliseeritud eelarve täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud: ¨ täitevasutustele ¨ Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega ¨ Kaudne eelarve täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded
on delegeeritud: ¨ rahvusvahelistele organisatsioonidele ja nende esindajatele
(täpsustada); ¨Euroopa Investeerimispangale ja Euroopa Investeerimisfondile; ¨ artiklites 208 ja 209 osutatud asutustele; ¨ avalik-õiguslikele asutustele; ¨ avalikke teenuseid osutavatele eraõiguslikele asutustele, kuivõrd nad
esitavad piisavad finantstagatised; ¨ liikmesriigi eraõigusega reguleeritud asutustele, kellele on
delegeeritud avaliku ja erasektori partnerluse rakendamine ja kes esitavad
piisavad finantstagatised; ¨ isikutele, kellele on delegeeritud ELi lepingu V jaotise kohaste ÜVJP
erimeetmete rakendamine ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis. 2. Haldusmeetmed 2.1. Järelevalve ja aruandluse
eeskirjad Täpsustage sagedus
ja tingimused Euroopa
Pangandusjärelevalve (EBA) loomise määruse artikliga 81 nõutakse, et komisjon
avaldab hiljemalt 2. jaanuariks 2014 ning pärast seda iga kolme aasta järel
üldaruande Euroopa Pangandusjärelevalve tegevuse tulemusena saadud kogemuste
kohta. Sel eesmärgil koostab komisjon üldaruande, mis edastatakse Euroopa
Parlamendile ja nõukogule. Haldus- ja kontrollisüsteemid: 2.1.1. Tuvastatud ohud Seoses
käesolevast ettepanekust tulenevate assigneeringute õigusliku, säästliku,
tõhusa ja tulemusliku kasutamisega eeldatakse, et ettepanekuga ei kaasneks uusi
riske, mida praegu ei ole kaetud EBA olemasoleva sisekontrolli raamistikuga. 2.1.2. Ettenähtud kontrollimeetod(id)
Kohaldatakse
haldus- ja kontrollisüsteeme vastavalt määrusele, millega asutatakse Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutus (1093/2010). 2.2. Pettuse ja eeskirjade eiramise
ärahoidmise meetmed Täpsustage
rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed. Pettuse, korruptsiooni
ja muu ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemiseks kohaldatakse EBA suhtes
piiranguteta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määrust (EÜ) nr 1073/1999
Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta. EBA ühineb Euroopa
Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjoni vahelise 25. mai
1999. aasta kokkuleppega Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) sisejuurdluste kohta
ning võtab viivitamata vastu asjakohased sätted, mida kohaldatakse EBA kõigi
töötajate suhtes. Rahastamisotsustes ning
nendest tulenevates lepingutes ja õigusaktides sätestatakse selgesõnaliselt, et
kontrollikoda ja OLAF võivad vajaduse korral teha EBA-poolsest rahastamisest
kasu saajate ning raha jaotamise eest vastutavate töötajate juures kohapealseid
kontrolle. EBA asutamist käsitleva
määruse artiklites 64 ja 65 on esitatud sätted EBA eelarve täitmise ja
kontrolli ning kohaldatavate finantseeskirjade kohta. 3. ETTEPANEKU/ALGATUSE
HINNANGULINE FINANTSMÕJU 3.1. Mitmeaastase
finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub Olemasolevad eelarveread Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku
rubriikide kaupa ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || Eelarverida || Kululiik || Osalus Number [Rubriik………………………...……………] || Liigendatud/liigendamata ([53]) || EFTA riikidest[54] || Kandidaatriikidest[55] || Kolmandatest riikidest || Rahaline osalus finantsmääruse artikli 21 lõike 2 punkti b tähenduses 1.a || 12.03.02 Euroopa Pangandusjärelevalve || Liigendatud || JAH || JAH || EI || EI 3.2. Hinnanguline mõju kuludele: Uued ülesanded täidetakse iga-aastase vahendite
eraldamise menetluse alusel kasutatavate töötajatega, võttes arvesse eelarvepiiranguid,
mida kohaldatakse kõigi ELi organite suhtes ja kooskõlas ametite
finantsprogrammiga. 3.2.1. Üldine hinnanguline mõju
kuludele: Miljonites eurodes
(kolme kümnendkohaga) Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || 1.a || Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks Siseturu ja teenuste peadirektoraat || || || 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU 12.03.02 || Kohustused || (1) || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 Maksed || (2) || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 Siseturu ja teenuste peadirektoraadi assigneeringud KOKKU || Kohustused || =1+1a +3a || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 Maksed || =2+2a +3b || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 Miljonites eurodes
(kolme kümnendkohaga) || || || 2015[56] || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || KOKKU Mitmeaastase finantsaamistiku RUBRIIKIDE 1–5 assigneeringud KOKKU || Kohustused || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 Maksed || 0,160 || 0,150 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,075 || 0,609 3.2.2. Hinnanguline mõju [asutuse]
tegevusassigneeringutele ¨ Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist 3.2.3. Hinnanguline mõju [asutuse]
inimressurssidele 3.2.3.1. Kokkuvõte ¨ Ettepanek/algatus ei hõlma haldusassigneeringute kasutamist 3.2.3.2. Haldusala peadirektoraadi
hinnanguline personalivajadus ¨ Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist 3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase
finantsraamistikuga ¨ Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase
finantsraamistikuga. 3.2.5. Kolmandate isikute rahaline
osalus Ettepanek/algatus hõlmab kaasrahastamist,
mille hinnanguline summa on järgmine: Assigneeringud
miljonites eurodes (3 kohta pärast koma) || 2015 || 2016 || 2017 || 2018 || 2019 || 2020 || Kokku Liikmesriigid || 0,240 || 0,225 || 0,112 || 0,112 || 0,112 || 0,112 || 0,913 Kaasrahastatavad assigneeringud KOKKU || 0,240 || 0,225 || 0,112 || 0,112 || 0,112 || 0,112 || 0,913 3.3. Hinnanguline mõju tuludele ¨ Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele. 1. lisa Makseteenuste
direktiivi läbivaatamisel on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010
asutatud EBA-le ette nähtud järgmised vastutusalad ja ülesanded. Artikkel
14 – veebiportaali väljatöötamine ja käikuandmine: - Töötada välja ja anda käiku
veebiportaal, mis on artiklis 13 osutatud riiklikke registreid ühendav ELi
elektrooniline juurdepääsupunkt, ning töötada välja regulatiivsete standardite
eelnõud, millega kehtestatakse tehnilised nõuded seoses juurdepääsuga riiklike registrite
teabele. Artikkel
26 – EBA ülesanded seoses tegevusloa taotlemise korraga: –
Töötada välja suuniseid selle kohta, kas teises
liikmesriigis tegutsemiseks tegevusloa taotlemine kujutab endast asutamisõiguse
ja teenuste osutamise vabaduse kasutamist. Kõnealused suunised esitatakse kahe
aasta jooksul alates käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevast. –
Töötada välja artikli 26 lõikes 1 osutatud
päritoluliikmesriigi pädevate asutuste ning artiklites 26 ja 18 osutatud vastuvõtva
liikmesriigi pädevate asutuste vahelise koostöö ja teabevahetuse regulatiivsete
tehniliste standardite eelnõud, milles määratakse kindlaks teave, mille
piiriüleselt tegutsevad makseasutused esitavad järelevalvekoostöö meetodi,
vahendite ja korra kohta, eelkõige esitatava teabe ulatus ja selle käitlemine,
sealhulgas ühine terminoloogia ja teate tüüpvormid, et teavitamine toimuks
järjekindlalt ja tõhusalt. EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud komisjonile hiljemalt kaks aastat pärast käesoleva
direktiivi jõustumist. –
Kooskõlas artikli 26 lõigetega 2–4 ja artikliga 22
töötada välja päritoluliikmesriigi pädevate asutuste ja vastuvõtva liikmesriigi
pädevate asutuste vahelise koostöö ja teabevahetuse regulatiivsete tehniliste
standardite eelnõud, milles määratakse kindlaks teave, mille piiriüleselt
tegutsevad makseasutused esitavad järelevalvekoostöö meetodite, vahendite ja
korra ning eelkõige esitatava teabe ulatuse ja selle käitlemise kohta, et piiriüleseid
makseteenuseid pakkuvate makseasutuste järelevalve oleks järjekindel ja tõhus.
EBA esitab kõnealused regulatiivsete tehniliste standardite eelnõud komisjonile
hiljemalt kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Artiklid
86 ja 87 — turvasuuniste ning suurte turvaintsidentide korral makseteenuse
osutajate toimimist käsitlevate suuniste väljatöötamine: –
Töötada välja suunised turvameetmete
väljatöötamise, rakendamise ja järelevalve kohta vastavalt artiklile 85 ning
vajaduse korral ka sertifitseerimise kohta vastavalt artikli 85 lõikes 3
osutatud põhimõtetele. Seejuures võetakse arvesse standardeid ja/või
spetsifikaate, mille komisjon on avaldanud võrgu- ja infoturbe direktiivi
artikli 16 lõike 2 alusel. EBA vaatab tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga
suunised läbi korrapäraselt vähemalt iga kahe aasta järel. –
Anda välja suunised, millest makseteenuse pakkujad
lähtuvad suurte intsidentide kvalifitseerimisel ning milles kirjeldatakse
asjaolusid, mille puhul makseasutused peavad turvaintsidendist teatama.
Kõnealused suunised esitatakse kahe aasta jooksul alates käesoleva direktiivi
jõustumise kuupäevast. –
Avaldada tihedas koostöös Euroopa Keskpangaga
käesoleva direktiivi artikli 1 lõikes 1 määratletud makseteenuse pakkujatele
vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 16 suunised kliendi autentimise
ajakohaste meetodite ning kliendi tugeva autentimise nõudest tehtavate erandite
kohta. Kõnealused suunised esitatakse kahe aasta jooksul alates käesoleva
direktiivi jõustumise kuupäevast ning neid ajakohastatakse korrapäraselt
vastavalt vajadusele. [1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta
direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul (ELT L 319, 5.12.2007, lk 1). [2] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/110/EÜ, 16.
september 2009, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning
usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse
direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ
(ELT L 267, 10.10.2009, lk 7). [3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 924/2009, 16.
september 2009, piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT L 266, 9.10.2009, lk 11). [4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 260/2012, 14.
märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja
otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr
924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22). [5] Roheline raamat „Euroopa integreerituma kaardi-,
interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine” (KOM(2011) 941 (lõplik)). [6] Euroopa Komisjoni teatis „Ühtse turu akt II. Üheskoos
uue majanduskasvu eest” (COM(2012) 573 final). [7] Euroopa Komisjoni teatis „Euroopa digitaalne
tegevuskava” (KOM(2010) 245 (lõplik)). [8] Euroopa Komisjoni ettepanek: Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus elektroonilise identifitseerimise ja elektrooniliste tehingute
jaoks mõeldud usaldushoiuteenuste kohta siseturul (COM(2012) 238 final). [9] Euroopa Komisjoni ettepanek: Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt
kõrge tase kogu Euroopa Liidus (COM(2013) 48 final). [10] Euroopa Komisjoni teatis „Ühtne raamistik usalduse
loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja internetipõhiste
teenustega” (KOM(2011) 942). [11] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, 25.
oktoober 2011, tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ
ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64) [12] http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2011:0941:FIN:ET:PDF. [13] http://ec.europa.eu/internal_market/payments/docs/cim/gp_feedback_statement_en.pdf. [14] Euroopa Parlamendi 20. novembri 2012. aasta resolutsioon
„Euroopa integreerituma kaardi-, interneti- ja mobiilimaksete turu saavutamine”
(2012/2040(INI)). [15] Uuring
on avaldatud veebiaadressil http://ec.europa.eu/internal_market/payments/framework/transposition/index_en.htm. [16] Mõjuhinnangus (vt [link to be added]) käsitleti
põhjalikult eri poliitikavalikuid ja nende mõju. [17] ELT C, lk.. [18] ELT C, lk.. [19] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2007/64/EÜ, 13.
november 2007, makseteenuste kohta siseturul (ELT L 319, 5.12.2007, lk 1). [20] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 924/2009, 16.
september 2009, piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse
kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT L 266, 9.10.2009, lk 11). [21] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/110/EÜ, 16.
september 2009, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning
usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse
direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ
(ELT L 267, 10.10.2009, lk 7). [22] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 260/2012, 14.
märts 2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja
otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr
924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22). [23] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83/EL, 25.
oktoober 2011, tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ
ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64) [24] COM(2012) 941 final. [25] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv XXXX/XX/EL
meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infoturbe ühtlaselt kõrge tase kogu
Euroopa Liidus (ELT L ..., lk...). [26] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr [XX/XX/XX]
kaardipõhiste maksetehingute vahendustasude kohta (ELT L ..., lk ...). [27] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni
2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning
krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise
järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega
tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013,
lk 338). [28] Nõukogu direktiiv 78/660/EMÜ, 25. juuli 1978, teatavat
liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruannete kohta (EÜT L 222, 14.8.1978,
lk 11). [29] Nõukogu direktiiv 83/349/EMÜ, 13. juuni 1983, konsolideeritud
aruannete kohta (EÜT L 193, 18.7.1983, lk 1). [30] Nõukogu direktiiv 86/635/EMÜ, 8. detsember 1986, pankade
ja muude rahaasutuste raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud
aruannete kohta (EÜT L 372, 31.12.1986, lk 1). [31] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23.
aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse
kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66). [32] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/26/EÜ, 19. mai 1998,
arvelduse lõplikkuse kohta makse- ja väärtpaberiarveldussüsteemides (EÜT L
166, 11.6.1998, lk 45). [33] Komisjoni soovitus 2003/361/EÜ, 6. mai 2003, mikro-,
väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlemise kohta (ELT L 124, 20.5.2003,
lk 36). [34] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, 11.
mai 2005, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud
ebaausaid kaubandustavasid siseturul, ELT L 149, 11.6.2005, lk 22. [35] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ, 8. juuni
2000, infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti
elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (EÜT L 178, 17.7.2000,
lk 1). [36] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/65/EÜ, 23. september
2002, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust (EÜT
L 271, 9.10.2002, lk 16). [37] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, 24. oktoober
1995, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete
vaba liikumise kohta (EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31). [38] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 45/2001, 18.
detsember 2000, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse
institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT
L 8, 12.1.2001, lk 1). [39] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1093/2010, 24. november
2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa
Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse
kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 12). [40] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 593/2008, 17.
juuni 2008, lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma I”)
(ELT L177, 4.7.2008, lk 6). [41] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/112/EÜ, 28.
november 2006, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006,
lk 1). [42] Liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta
ühine poliitiline avaldus selgitavate dokumentide kohta (ELT C 369, 17.12.2011,
lk 14). [43] Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrus (EL) nr 575/2013, 26. juuni 2013, krediidiasutuste ja
investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse
(EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1). [44] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/21/EÜ, 7.
märts 2002, elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva
raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 33). [45] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ, 26. oktoober
2005, rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise
vältimise kohta (ELT L 309, 25.11.2005, lk 15). [46] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1781/2006,
15. november 2006, raha ülekandmisel edastatava maksjaga seotud teabe
kohta (ELT L 345, 8.12.2006, lk 1). [47] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/43/EÜ, 17.
mai 2006, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud
aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ
ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157,
9.6.2006, lk 87). [48] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1606/2002, 19.
juuli 2002, rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamise kohta (EÜT L 243,
11.9.2002, lk 1). [49] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23.
aprill 2008, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse
kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66). [50] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni
2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning
krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise
järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega
tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013,
lk 338). [51] ABM – tegevuspõhine juhtimine; ABB: tegevuspõhine
eelarvestamine. [52] Eelarve täitmise viise selgitatakse koos viidetega
finantsmäärusele veebisaidil BudgWeb: http://www.cc.cec/budg/man/budgmanag/budgmanag_en.html [53] Liigendatud assigneeringud / liigendamata assigneeringud [54] EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon. [55] Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani
potentsiaalsed kandidaatriigid. [56] Aasta N, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist.