5.2.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 45/29

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2011. aasta aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 284,

—

võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 15,

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 1998. aasta resolutsiooni demokraatliku vastutuse kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (1),

—

võttes arvesse oma 1. detsembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga (EKP) 2010. aasta aruande kohta (2),

—

võttes arvesse kodukorra artikli 119 lõiget 1,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0031/2013),

A.

arvestades, et SKP reaalkasv euroalal oli 2011. aastal 1,5 %, mis tähendab aeglustumist 2010. aasta 1,9 % tasemelt; arvestades, et mitmed liikmesriigid tegid samal ajal läbi tõsise majanduslanguse;

B.

arvestades, et tööpuudus suurenes euroalal 10 % tasemelt 2010. aasta lõpus 10,7 % tasemeni 2011. aasta lõpus; arvestades, et samal ajal kasvas märkimisväärselt noorte töötus;

C.

arvestades, et alates 1999. aastast on euroalal loodud ligi 14,4 miljonit uut töökohta, võrrelduna ligikaudu 10,7 miljoni töökohaga Ameerika Ühendriikides;

D.

arvestades, et EKP tõstis 2011. aastal intressimäärasid kahel korral (aprillis ja juulis) (25 baaspunkti võrra kummalgi korral) ja langetas neid aasta lõpus kahel korral (novembris ja detsembris) (jälle 25 baaspunkti võrra kummalgi korral);

E.

arvestades, et keskmine inflatsioonimäär euroalal oli 2011. aastal 2,7 %, mis on kõrgem kui 1,6 % 2010. aastal, ja M3 kasv oli 2011. aastal 1,5 %, mis on väiksem võrreldes 1,7 %ga 2010. aastal;

F.

arvestades, et eurosüsteemi koondbilanss ulatus 2011. aasta lõpuks 2 735 miljardi euroni, mis tähendab 2011. aasta jooksul umbes 36 %-list kasvu;

G.

arvestades, et EKP tegi 21. detsembril 2011. aastal oma esimese kolmeaastase pikaajalise refinantseerimistehingu, millega eraldati 489,2 miljardit eurot kolmeaastase tähtajaga laenudeks;

H.

arvestades, et erasektorile krediidi andmise kasvutempo aeglustus märkimisväärselt 1,6 % tasemelt 2010. aastal 0,4 % tasemele 2011. aastal ja et erasektorile antud laenude maht vähenes 2,4 % tasemelt 2010. aastal 1,2 % tasemele 2011. aastal;

I.

arvestades, et nii laia rahaagregaati M3 kui ka erasektorile antava krediidi aastakasv tegi 2011. aasta viimases kvartalis läbi järsu languse;

J.

arvestades, et väärtpaberituruprogrammi raames arveldatud võlakirjade eest maksmisele kuuluv summa oli 2011. aasta lõpus 211,4 miljardit eurot;

K.

arvestades, et turukõlbmatutest varadest sai 2011. aasta jooksul eurosüsteemi tagatisena esitatud varade suurim osa, mis moodustasid kõikidest varadest 23 %, kusjuures mittekaubeldavad väärtpaberid koos varaga tagatud väärtpaberitega moodustavad tagatisena esitatud varadest üle 40 %;

L.

arvestades, et valitsemissektori keskmine koguvõlg suurenes 85,6 % tasemelt 88 %-ni SKPst ja valitsemissektori eelarve puudujääk kokku kahanes 6,2 %-lt 4,1 %-le SKPst; arvestades, et mõnes euroala riigis suurenes eelarve puudujääk;

M.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 282 on sätestatud, et EKP põhieesmärk on säilitada hindade stabiilsus ja EKP peaks toetama liidu üldist majanduspoliitikat, ilma et see piiraks hindade stabiilsust, ning samuti arvestades, et EKP-le on antud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga seotud konkreetseid ülesandeid;

N.

arvestades, et madala inflatsiooniga keskkond on parim viis, millega rahapoliitika saab aidata kaasa majanduskasvuks soodsate tingimuste ja töökohtade loomisele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele ja finantsstabiilsusele;

O.

arvestades, et EKP pikaajaliste refinantseerimistehingutega 2011. aasta detsembris ja 2012. aasta veebruaris anti Euroopa pankadele üle triljoni euro (vastavalt 489 miljardit ja 529,5 miljardit eurot) madala intressimääraga laenusid, mille tagasimaksetähtaeg on 3 aastat ja intressimäär 1 %;

P.

arvestades, et arvesse ei ole võetud Euroopa Parlamendi varasemates EKP aastaaruannet käsitlenud resolutsioonides tehtud soovitusi hääletamise läbipaistvuse ja kokkuvõtlike protokollide avaldamise kohta;

Q.

arvestades, et hindade stabiilsus on ülemäärase inflatsiooni ärahoidmiseks väga oluline;

R.

arvestades, et laenuvoo säilitamine VKEde jaoks on eriti oluline, sest need ettevõtjad annavad tööd 72 %-le euroala tööjõust ja neil on oluliselt suuremad töökohtade loomise (ja kaotamise) brutomäärad kui suurtel ettevõtjatel;

1.

kiidab heaks EKP ennetava hoiaku 2011. ja 2012. aastal olukorras, kus ohud euroala stabiilsusele kasvasid märkimisväärselt;

2.

pooldab EKP seisukohti praegusel kriisiajal nii tema rahapoliitika kui ka finantsturgude stabiliseerimiseks võetavate meetmete osas;

3.

märgib, et hirm keskpika perioodi inflatsiooni ees ning aprillis ja juulis 2011. aastal tehtud otsused tõsta EKP põhilisi intressimäärasid võisid koos muude teguritega aidata suurendada finantsvahendajate poliitikast tingitud riskipreemiaid ja seeläbi aidata aeglustada laenukasvu, nõrgestades veelgi juba niigi jõuetut majanduse elavnemist, mida täheldati 2011. aasta esimesel kolmel kuul; mõistab, et sel hakkas majandustegevus taastuma ja hinnatase tõusma, mistõttu hakkas EKP kartma, et keskpika perioodi jooksul tekib jälle inflatsioon;

4.

väljendab heameelt järgnenud otsuse üle neid otsuseid 2011. aasta lõpus muuta ja intressimäärasid 2012. aastal veelgi alandada, samuti mittestandardsete meetmete võtmise üle selleks, et taastada rahapoliitika ülekandumise mehhanism;

5.

märgib, et 2011. aastal täheldatud inflatsiooni kiirenemine oli peamiselt tingitud energia- ja vähemal määral ka toidu- ja muude tarbijahindade tõusust;

6.

tunnustab EKP pingutusi eesmärgiga aidata stabiliseerida turud, nimelt väärtpaberituruprogrammi, kolmeaastaste pikemaajaliste refinantseerimistehingute ja rahapoliitiliste otsetehingute kaudu, kuid märgib, et struktuurset lahendust kriisile ei ole veel näha;

7.

märgib, et väärtpaberituruprogramm on aidanud ajutiselt leevendada survet laenukuludele nendes euroala liikmesriikides, kus on suuri raskusi finantsstabiilsusega või kus on selliste raskuste oht; märgib, et nende ostude mõju neutraliseerimiseks tehtud likviidsust vähendavad operatsioonid kahandasid ülemääraste reservide taset ja aitasid teatud ulatuses saavutada eesmärki taastada kontroll euroala pankadevahelise üleööturu keskmise aastaintressimäära (EONIA) üle;

8.

tunnistab, et kuigi need kaks kolmeaastast pikemaajalist refinantseerimistehingut on aidanud üsna tõhusalt hoida ära krediidituru kriisi, kerkib ikkagi küsimus, kas finantssektor on suuteline tagastama EKP-lt saadud laene; juhib tähelepanu asjaolule, et laenukasvu seisukohalt on tulemused olnud ebarahuldavad; märgib, et otsus teha 21. detsembril 2011. aastal esimene kolmeaastane pikemaajaline refinantseerimistehing langes kokku väärtpaberituruprogrammi lõpetamisega; märgib, et EKP ei käsita oma tehinguid riigivõla otsese rahastamisena;

9.

palub EKP-l avaldada oma igakuises aruandes arvulised näitajad iga liikmesriigi valitsemissektori võla suuruse kohta, mille finantseerimisasutused on tagatisena esitanud;

10.

võtab teadmiseks riskide ülekandmise probleemsetelt pankadelt ja valitsustelt EKP bilanssi, mille väärtus moodustab nüüd üle 30 % euroala SKPst; rõhutab, et kolmeaastased pikemaajalised refinantseerimistehingud ei too kriisile tegelikku lahendust;

11.

väljendab sügavat muret ülemäärase likviidsuse kasvu üle kogu 2011. aasta vältel, eriti teisel poolaastal, mille on põhjustanud pankade omavahelise usalduse puudumine ning laenude andmatajätmine reaalmajandusele, mis omakorda tuleneb majandusseisakust tekkinud ebakindlusest ning mõne liikmesriigi avaliku ja erasektori liigsest võlakoormusest; rõhutab, et see olukord, mis viitab likviidsuslõksuni viia võivate ohtude olemasolule, nõrgestab rahapoliitiliste püüdluste tõhusust;

12.

märgib, et teiste keskpankadega tehtavad vahetustehingud, samuti põhiliste refinantseerimistehingute kasutamine, keskpika perioodi ja pikaajalised fikseeritud intressimääraga piiranguteta refinantseerimistehingud ning laenamise püsivõimaluse ja hoiustamise püsivõimaluse kasutamine jäid kõik 2011. aasta jooksul märkimisväärselt kõrgele tasemele, mis annab märku rahapoliitika ülekandemehhanismi ja euroala pankadevahelise kapitalituru tõsisest häirest;

13.

on mures 2011. aastal keskpankade poolt EKP loal antud erakorralise likviidsusabi märkimisväärselt kõrge taseme pärast ning nõuab põhjalikumat ja täiendavat teavet selle abi täpse mahu ja selle aluseks olevate toimingute või nendega seotud tingimuste kohta;

14.

märgib, et äriühingutele ja kodumajapidamistele kättesaadavad laenuvõimalused on endiselt palju väiksemad kui kriisieelsel ajal ning laenukasv aeglustus 2011. aastal; toonitab, et see koos asjaoluga, et hoiustamise püsivõimalust kasutades avatud hoiuste maht oli 28. septembril 2012. aastal 315,754 miljardit eurot, on selgelt õigustanud EKP otsust alandada laenamise püsivõimaluse, põhiliste refinantseerimistehingute ja hoiustamise püsivõimaluse suhtes kohaldatavaid intressimäärasid;

15.

võtab teadmiseks EKP meetmed tagatisnõuete vähendamiseks ja seisukoha varaga tagatud väärtpaberitele kohaldatavate tagatiste eeskirjade kohta, sest need on tugevalt seotud kodumajapidamistele ja VKEdele antavate laenudega;

16.

on siiski mures refinantseerimistehingute raames eurosüsteemile tagatisena esitatud turukõlbmatute varade ja varaga tagatud väärtpaberite märkimisväärse taseme pärast; palub EKP-l esitada teabe selle kohta, millised keskpangad on selliseid väärtpabereid vastu võtnud, ning anda üksikasjalikku teavet selliste varade, kaasa arvatud probleemsete varade hindamiseks kasutatud meetodite kohta;

17.

usub, et tagatise-eeskirjade osas tuleks samu standardeid kohaldada nii riigi kui ka piirkondlike omavalitsuste võlakirjade suhtes neil juhtudel, kui piirkonnal on seadusandlikud ja maksustamisvolitused, kuna mõlemat liiki võlakirjadel on oluline mõju EKP rahapoliitika heale ülekandumisele;

18.

toonitab, et keskpanga erakorralist likviidsustuge saanud asutused tuleks allutada teatavatele tingimustele, muu hulgas peavad sellist toetust saavad asutused kohustuma suurendama laenuandmist, kehtestades eesmärgid reaalmajandusele ja eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavate laenude osas, ilma milleta ei oleks keskpanga tegevus mõjus;

19.

palub EKP-l uurida tihedas koostöös liikmesriikide valitsuste, pädevate riiklike järelevalveasutuste ja komisjoniga võimalust rakendada sarnast raamistikku nagu Inglise Panga poolt Ühendkuningriigi riigikassaga koostöös välja töötatud MERLINi programm, mis puudutab keskpanga tavapärasest erinevatele vahenditele juurdepääsu tingimusi, näiteks eemärke VKEdele antavate laenude osas;

20.

hoiatab, et nõuetekohaste tingimusteta võivad mittestandardsed meetmed, näiteks kolmeaastased pikemaajalised refinantseerimistehingud, jääda soovitud tulemusteta, suurendada volatiilsust ja soodustada varade hinnamullide teket finantsturgudel või siis hõlbustada finantsvõimenduse vähendamist laenuandmist puudutavate mõtestatud vastumeetmeteta; nõuab seetõttu, et EKP analüüsiks põhjalikult nende või muude meetmete nii soovitud kui soovimatut mõju;

21.

märgib, et kuna rahapoliitika ülekandemehhanism ei toimi korralikult, peaks EKP otsima võimalusi, kuidas VKEdega otsesemalt tegeleda; juhib tähelepanu sellele, et praegu ei ole euroalas tegutsevate sarnaste VKEde laenuvõimalused ühesugused, kuigi nende majanduslikud väljavaated ja riskid on sarnased; kutsub EKPd üles rakendama poliitikat, mille raames ostetakse kvaliteetseid väärtpaberistatud VKEde laene otse, eelkõige sellistelt liikmesriikidelt, kus rahapoliitika ülekandemehhanism ei toimi; rõhutab, et sellisele poliitikale tuleb summaline ja ajaline piirang seada, see peab olema täiesti neutraalne ning vältima riske EKP bilansis;

22.

rõhutab, et sellised tingimused peaksid olema otseselt seotud majandusliku kasuga, mida pangad saavad tavapärasest erinevatest rahanduspoliitilistest meetmetest ja päästeabi programmidest, tagades selle, et sellest poliitikast tulenevad uued tulud tooksid kaasa laenuandmise lisandumise;

23.

tuletab meelde, et rahapoliitikal on osa vastutusest varade hinnamullide tekke eest, arvestades jätkusuutmatut laenukasvu kriisieelsetel aastatel, kuigi hinnastabiilsus oli tagatud; toonitab varahindade suundumuste ja laenudünaamika tähtsust finantsstabiilsuse järelevalve näitajatena;

24.

tuletab meelde kapitalinõuete direktiivi IV paketi läbirääkimiste käigus esitatud Euroopa Parlamendi seisukohta, et tuleks kehtestada lisatingimused asutustele, kes on saanud EKP-lt likviidsustoetust;

25.

leiab, et TARGET2 arveldussüsteemil on olnud oluline osa euroala finantssüsteemi terviklikkuse kaitsmisel; märgib siiski, et TARGET2 süsteemi ulatuslik tasakaalustamatus näitab euroala finantsturgude murettekitavat killustatust ning samuti pidevat kapitali väljavoolu nendest euroala liikmesriikidest, kus on suuri raskusi finantsstabiilsusega või kus on selliste raskuste oht;

26.

väljendab heameelt selle üle, et EKP ja eurosüsteem on suurendanud 2011. aasta aruandes TARGET2 süsteemi läbipaistvust; palub EKP-l ja eurosüsteemil avaldada süsteemi arengu kohta igakuist statistikat;

27.

usub, et TARGET2 süsteem on euro heaks toimimiseks olulise tähtsusega;

28.

rõhutab, et euroala jaoks võib teha huvitavaid järeldusi, kui uurida maksebilansi süsteemide toimimist teistes föderaalsetes rahaliitudes, nagu Ameerika Ühendriigid;

29.

palub EKP-l ja komisjonil kaaluda, kas ELi toimimise lepingu artikli 129 lõiked 3 ja 4 võivad olla asjakohaseks aluseks eurosüsteemi konsolideeritud bilansi üldise läbipaistvuse ja detailsuse suurendamiseks;

30.

kutsub EKPd üles avaldama õiguslikku otsust rahapoliitiliste otsetehingute programmi kohta, et oleks võimalik analüüsida põhjalikumalt selle üksikasju ja mõju;

31.

väljendab heameelt EKP võetud kohustuse üle tagada samasse nõudeõiguse järku kuulumine võimaliku tulevase rahapoliitiliste otsetehingute programmiga seotud varaomandile ning rõhuasetuse üle kõigi rahapoliitiliste otsetehingute programmiga seotud ostude mõju neutraliseerimiseks liigsete reservide kaotamise eesmärgil; tunnistab samas selliste neutraliseerimismeetmetega seotud probleeme ja toonitab vajadust nende mõju tähelepanelikult jälgida ja hinnata; usub, et rahapoliitiliste otsetehingute programm võib sobida nende riikide vajadustega, kes on lõpetamas päästeabi ja hakkavad uuesti võlakirju välja andma;

32.

juhib tähelepanu asjaolule, et jätkuv kriis on murettekitav, kuna see seab ohtu liikmesriikide tehtud suured pingutused seoses eelarve konsolideerimise ja kriisidele reageerimise strateegiatega; märgib, et mitmes euroala liikmesriigis praegu toimuval raskel majanduslangusel on negatiivsed tagajärjed majandusele ja fiskaalseisundile, näiteks tagajärjed nende riikide maksulaekumisele ja sotsiaalkulutustele, mis süvendavad nende valitsemissektori võlgadega seotud probleeme veelgi;

33.

juhib tähelepanu asjaolule, et riigivõlakirjad ja finantseerimisasutused näitavad pidevaid ohumärke ning negatiivset mõjuahelat riigivõlakirjade ja pankade vahel on võimalik purustada vaid eelarve konsolideerimise ja pangandussektori rekapitaliseerimisega majanduskasvu keskkonnas;

34.

on seisukohal, et euroala mõne riigi rahanduse jätkusuutmatuse üks põhjus on jätkuv majanduslangus, mis põhjustab suurenevat tööpuudust ja maksutulude vähenemist; kinnitab seega, et majanduskasvu ja töökohtade loomist edendav poliitika peab olema liidu jaoks esmatähtis;

35.

ergutab EKP presidenti Mario Draghit jätkama traditsiooni, mille algatas tema eelkäija Jean-Claude Trichet, kes tõstatas eurorühma koosolekutel visalt makromajandusliku tasakaalustamatuse teema, eriti tootlikkuse suurenemise ja palgatõusu vahelise erinevuse, mis tõi kaasa liikmesriikide konkurentsivõime taseme märgatava lahknevuse;

36.

on seisukohal, et EKP tegevust tuleks hinnata praegu majandus- ja rahaliidu tuleviku üle käiva arutelu raames; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament on nõudnud majandus- ja rahaliidule ELi eelarve raames ja konkreetsetele omavahenditele (sealhulgas finantstehingute maksule) tuginevat suuremat eelarvesuutlikkust, et toetada majanduskasvu ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning tegelda rahaliiduga otseselt seotud tasakaalustamatuse, struktuuriliste lahknevuste ja finantskriisidega, vähendamata seejuures tavapäraseid ülesandeid ühiste poliitikavaldkondade rahastamisel; on seisukohal, et selline eelarvesuutlikkus parandaks märkimisväärselt majandus- ja rahaliidu poliitikavalikut;

37.

võtab teadmiseks, et EKP on vastu sellele, et võtta enda peale oma osa laenude restruktureerimises, sealhulgas võlakirjade osas, mille keskpank ostis järelturult alla nimiväärtuse; märgib, et EKP on siiani keeldunud avaldamast asjakohast teavet selle teema kohta, eelkõige hinda, millega ta Kreeka võlakirjad ostis; mõistab, et EKP leidis, et selline osalemine oleks tähendanud valitsemissektori rahastamist keskpanga poolt;

38.

tuletab meelde, et EKP teatas valmisolekust teha koostööd riikide keskpankade ja liikmesriikide valitsustega ning luua mehhanism, mille eesmärk on suunata rahapoliitilistel põhjustel omatavatelt Kreeka riigi võlakohustustelt väärtpaberituruprogrammi abil saadud kogu kasum püüdlustesse võlga vähendada; palub eespool nimetatud osapooltel toimida hoolsalt, et luua kõnealune mehhanism;

39.

märgib, et mõne riigi majanduslik olukord põhjustab väga suuri kapitalivooge, mis halvendavad nende majanduste rahastamisraskusi ja on lähi- ja isegi kaugemas tulevikus jätkusuutmatud; toonitab, et see tasakaalustamatus on avaldanud märkimisväärset moonutavat mõju, mis on toonud kaasa kulukaid negatiivseid välismõjusid ning on probleem kogu euroalale, ohustades kõikide euroala riikide majanduse stabiilsust; seda tasakaalustamatust saab lahendada ainult siis, kui euroala kriisi suhtes rakendatakse solidaarsust ja vastutustunnet ühendavale lähenemisele tuginevat terviklikku ja kaugeleulatuvat lahendust;

40.

nõuab, et uuritaks võimalusi, kuidas muuta kolmik, milles EKP esindajad osalevad, Euroopa Parlamendi ees demokraatlikult vastutavaks; rõhutab, et avalikud kuulamised, mida parlament praegu korraldab, ei ole demokraatliku vastutuse tagamiseks piisavad;

41.

kutsub EKPd üles esitama rahandusalase dialoogi raames ja oma järgmises aastaaruandes järelhinnangut oma osalemise kohta kohandamisprogrammides ja mõju neile ning sellisest osalemisest tulenevaid võimalikke huvide konflikte ning oma makromajanduslike eelduste ja stsenaariumide asjakohasust;

42.

peab väga oluliseks luua pangandusliit, mis on võimalik ainult vahendite, vastutusvaldkondade ja üldise demokraatliku aruandekohustuse sidusa jagamisega;

43.

arvab, et majandus- ja rahaliidule omaste struktuursete puudujääkide ületamiseks ja läbiva moraaliriski tulemuslikuks piiramiseks peaks kavandatav pangandusliit lähtuma liidu finantsteenuste sektori varasemast reformist (kaasa arvatud Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu loomine), samuti tugevdatud majanduse juhtimisest (eelkõige euroalal) ning Euroopa poolaasta uuest eelarveraamistikust, et tagada liidu pangandussektori suurem vastupidavus ja konkurentsivõime, suurem usaldus selle vastu ning suuremad kapitalireservid, et liikmesriikide avaliku sektori eelarved ei peaks kandma tulevikus pankadele päästeabi andmise kulusid;

44.

nõuab ühtse järelevalvemehhanismi võimalikult kiiret loomist, et muuta euroala pangandussüsteem usaldusväärsemaks; juhib tähelepanu sellele, et järelevalveülesannete andmine EKP-le ei piira rahapoliitikast täiesti eraldatud ulatuslikuma struktuuri edaspidist loomist seadusandliku tavamenetluse korras;

45.

tunneb heameelt praeguse ajendi üle luua ühtne järelevalvemehhanism; juhib tähelepanu sellele, et vaja on parandatud ettepanekuid pankade maksevõime taastamise ja ühtse kriisilahendusasutuse kohta, samuti hoiuste tagamise skeemide kohta, mis täiendaksid pangandusliidu jaoks vajalike õigusaktide ulatuslikku komplekti;

46.

palub komisjonil esitada ettepanekud uue Euroopa kriisilahendusfondi ja Euroopa hoiuste tagamise skeemi kohta, mis täiendavad EKP järelevalveülesandeid;

47.

peab äärmiselt tähtsaks, et kehtestataks mõjusad kaitsemeetmed EKP rahapoliitika ja tema järelevalvevolituste vaheliste huvide konfliktide vältimiseks; rõhutab, et tegeleda tuleb EKP rahapoliitiliste volituste võimaliku nõrgenemise ja rahapoliitika probleemidest tuleneva järelevalvevolituste nõrgenemisega, luues sobiva mehhanismi võimalike konfliktide tuvastamiseks ja lahendamiseks;

48.

toonitab jätkuvast majanduskriisist tingitud raskusi pangandusliidu projektiga, mis käivitab protsessi, millega pangad taasriigistavad oma tegevuse; arvab, et see võib kahjustada ühtse turu vaimu ja tõhusust;

49.

märgib, et arutelu pangandusliidu loomise üle eesmärgiga rajada stabiilsem ja vastupidavam finantssüsteem on tihedalt seotud vajadusega kavandada ja sisse viia lahushoidmine ning institutsiooniline eraldamine pangandussektoris, mis on inspireeritud näiteks OECD soovitustest ning Vickersi ja Liikaneni raportites sisalduvatest soovitustest, samuti vajadusest täielikult reguleerida varipangandussektorit;

50.

on seisukohal, et kõigil ühtses järelevalvemehhanismis osalevatel liikmesriikidel peaksid olema võrdsed õigused ja kohustused;

51.

usub, et EKP järelevalvenõukogu liikmete nimetamisel tuleks konsulteerida Euroopa Parlamendiga;

52.

tunnistab, kui tähtsad on EBA välja töötatud ühtsed eeskirjad, et säilitada ühtse turu sidusus;

53.

peab kahetsusväärseks kolmiku töömeetodi läbipaistmatust ning aruandekohustuse ja demokraatlikku kontrolli puudumist kolmiku üle; usub, et iga selline praegune ja tulevane organ, millesse on kaasatud EKP ja/või komisjon, peaks olema aruandekohustuslik nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentide ees vastaval tasandil;

54.

toonitab, et tähtis on muuta EKP ja Euroopa Parlamendi vaheline korrapärane rahandusalane dialoog palju mõjusamaks, märkides eelkõige, et Euroopa Parlamendi liikmed ei saa piisavalt tagasisidet dialoogi käigus esitatud ettepanekute ja mõtete tulemuste ning nende rakendamise kohta; palub EKP-l avaldada veebilehel oma vastused Euroopa Parlamendi liikmete esitatud kirjalikelt vastatavatele küsimustele; palub EKP-l kommenteerida järgnevates aastaaruannetes üksikasjalikult EKPd käsitlevaid Euroopa Parlamendi aastaaruandeid;

55.

kutsub EKPd üles avaldama panga nõukogu koosolekute kokkuvõtlikud protokollid koos põhjenduste ja hääletustulemustega ning parandama juurdepääsu EKP dokumentidele ja poliitikat puudutavatele menetlustele;

56.

märgib, et enamikul juhtudel on otsused tehtud konsensuse alusel;

57.

rõhutab, et Euroopa Parlament täidab täies ulatuses oma rolli seadusandjana kõigis pangandusjärelevalvet hõlmavates küsimustes; rõhutab vajadust tugevdada EKP demokraatlikku aruandekohustust, pidades silmas sellele institutsioonile järelevalveülesannetega seoses antud uusi kohustusi ja tema osalemist kolmiku programmides ning üldisemalt pidades silmas tema silmapaistvat rolli kriisis;

58.

juhib tähelepanu sellele, et ei tohiks välistada aluslepingu läbivaatamist EKP uute, usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet puudutavate ülesannete tõttu, et kajastada ELi institutsioonilise korralduse arenevat olemust, aruandluskohustust ja järelevalvet puudutavaid kiireloomulisi küsimusi ja liidu süvendamisest tulenevaid väljakutseid;

59.

nõuab, et EKP nõukogu parandaks oluliselt huvide konflikti ja EKP kõrgemate ametnike suhtes kohaldatavat järelemõtlemisaega reguleerivaid eeskirju ja avalikustaks need ning peaks arvet EKP kõrgemate ametnike ja sidusrühmade vaheliste kohtumiste üle;

60.

on sügavalt mures selle pärast, et EKP juhatuses ei ole naisi, mis on vastuolus aluslepingus sätestatud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtetega (ELi toimimise lepingu artiklid 2, 3 ja 8 ning põhiõiguste harta artikkel 21), mis aitab kaasa sellele, et ELi kodanikud tunnevad, et EKP jääb nende huvidest kaugeks, mis on vastuolus komisjoni ja Euroopa Parlamendi soovitustega soolise võrdõiguslikkuse parandamiseks majandussektori kõrgetasemelistes otsustusorganites;

61.

nõuab, et juhul kui EKPst saab lõpuks euroala pankade ühtne järelevalveasutus, isegi kui see toimub ajutiselt, peaks Euroopa Parlamendil olema selge roll järelevalvenõukogu liikmete nimetamisel;

62.

nõuab Euroopa Parlamendile suuremaid volitusi võtta EKP nõukogu liige raske üleastumise korral vastutusele;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.