This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013DC0866
REPORT FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT AND THE COUNCIL on the case for a local farming and direct sales labelling scheme
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta
/* COM/2013/0866 final */
KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta /* COM/2013/0866 final */
SISUKORD 1............ Sissejuhatus. 3 2............ Aruande taust ja
andmeallikad. 3 3............ Kohaliku
põllumajandustootmise ja otsemüügi olukord. 4 3.1......... Kohaliku
põllumajandustootmise ja otsemüügi sotsiaal-majanduslik tähtsus. 5 3.2......... Keskkonnakriteeriumid. 6 4............ Liikmesriikides
kohaldatavad märgistamiskavad. 8 5............ Kas on vaja ELi
märgistamiskava?. 8 5.1......... Erimärgistamiskava. 9 5.2......... Alternatiivne
lähenemisviis. 10 6............ Kokkuvõte. 10 KOMISJONI ARUANNE
EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi
märgistamiskava kohta 1. Sissejuhatus Määrus (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja
toidu kvaliteedikavade kohta[1]
jõustus 3. jaanuaril 2013. Määruse artiklis 55 on sätestatud, et „hiljemalt
4. jaanuariks 2014 esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule
aruande uue kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta,
mille eesmärk on aidata tootjatel turustada oma toodangut kohalikul tasandil.”
Käesolevas aruandes „keskendutakse põllumajandustootja võimalustele oma
toodetele uue märgistuse abil väärtust lisada ja võetakse arvesse muid
kriteeriume, näiteks süsinikuheite ja jäätmete vähendamist tänu lühikesele
tootmis- ja turustamisahelale.” Aruandele „lisatakse vajaduse korral asjakohased
seadusandlikud ettepanekud kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi
märgistamiskava loomiseks.” Käesolevas aruandes vaadeldakse kohaliku
põllumajandustootmise ja otsemüügi mõju sotsiaal-majanduslikule olukorrale ja
keskkonnale ning arutatakse võimalusi võtta kasutusele ELi märgistamiskava. 2. Aruande taust ja andmeallikad Resolutsioonis „Õiglane tasu
põllumajandustootjatele ja toiduainete tarneahela parem toimimine Euroopas”[2] palus Euroopa Parlament
komisjonil „esitada ettepaneku vahendite vastuvõtmiseks
põllumajandustootjate poolt hallatavate toiduainete tarneahelate, ebapiisava
varuga ahelate ja põllumajandustootjate turgude toetamiseks ja edendamiseks, et
luua otseside tarbijatega ja võimaldada põllumajandustootjatel saada õiglasem
osa lõplikust müügihinnast vahendajate arvu ja vaheetappide vähendamise teel
kogu protsessis.” Resolutsioonis „Ühise põllumajanduspoliitika
tulevik pärast 2013. aastat”[3]
ütleb Euroopa Parlament selgelt, et pärast 2013. aastat peaks ühise
põllumajanduspoliitika põhieesmärk olema konkurentsivõime parandamine eri
tasanditel, sealhulgas kohalikul turul. Regioonide Komitee on seisukohal,[4] et komisjon peaks
„võtma vastu määratlused järgmiste mõistete kohta: „kohalikud toiduained” ja
„kohalikud toidusüsteemid”, võtma kohalike toodete jaoks kasutusele uue logo
ning määrama kindlaks ühise sümboli ja süsteemi […].” Pidades silmas pärast 2013. aastat ühise
põllumajanduspoliitika ees seisvaid väljakutseid,[5] rõhutab komisjon, et
„ELi kodanikud nõuavad, et toiduained oleksid kõrge kvaliteediga ja nende valik
lai, mis osutab ohutuse, kvaliteedi ja heaolu kõrgetele standarditele, sh
kohalike toodete puhul.” Selleks et saada parem ülevaade kohalikust põllumajandustootmisest
ja otsemüügist kogu Euroopa Liidus (EL), on komisjon võtnud mitmesuguseid
meetmeid, sealhulgas konsulteerinud liikmesriikide ning sidusrühmadega, loonud
asjakohase töörühma ja tellinud välisuuringu[6].
Huvitatud isikuid kutsuti osalema 2012. aasta aprillis toimunud
kõrgetasemelisele konverentsile „Kohalik põllumajandus ja lühikesed
tarneahelad”. Üksikasjalikum teave nende meetmete kohta on esitatud komisjoni
talituste töödokumendis,[7]
mis on lisatud käesolevale aruandele. Need meetmed andsid olulise panuse käesoleva
aruande koostamisse. Käesolev aruanne sisaldab ka kirjalikes
eksperdihinnangutes ning muudes välisdokumentides ja artiklites avaldatud
teavet. 3. Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi olukord Käesolevas aruandes on kasutatud järgmisi
mõisteid: –
„kohalik põllumajandustootmine” –
põllumajandustoodete ja toidu tootmine, et müüa neid põllumajandusliku
majapidamise lähipiirkonnas; –
„otsemüük” – müük põllumajandustootjalt otse
tarbijale ilma, et müügiprotsessis osaleks vahendajaid; –
„toiduainete lühike tarneahel” – müük
põllumajandustootjalt tarbijale väheste vahendajate kaasabil; –
„kohalik toidusüsteem” – toidu tootmine,
töötlemine, müük ja tarbimine toimub suhteliselt väikses geograafilises
piirkonnas. Mõiste „kohalik piirkond” kohta puudub ühtne
määratlus. Mitme allika kohaselt on tegemist suhteliselt väikese geograafilise
piirkonnaga, kuid kaugust ei ole kokku lepitud ning see võib ulatuda
tootmiskohast 20 kuni 100 km kaugusele. Võttes arvesse mõiste „kohalik
piirkond” laia tõlgendust, oleks selle määratlemine ELi tasandil meelevaldne.
Otsuse selle kohta, kas toode on kohalik või mitte, teeb enamasti tarbija. Kohalik põllumajandustootmine ja otsemüük seisavad
silmitsi mitme probleemiga, millele 2012. aasta aprillis toimunud konverentsil
tähelepanu juhiti. Konverentsil kutsuti komisjoni üles pakkuma asjakohast tuge
kohaliku põllumajandustootmise ja toiduainete lühikeste tarneahelate
arendamiseks, kohandama ELi avalike hangete eeskirju, täpsustama ELi
hügieenieeskirju ja arutlema selle üle, kuidas parandada juurdepääsu turgudele,
näiteks erimärgistamiskava abil. Komisjoni talituste töödokumendis, mis on
lisatud käesolevale aruandele, käsitletakse nimetatud probleeme ja seda, kuidas
oleks võimalik neid lahendada olemasolevate või uute ELi vahendite abil. 3.1. Kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi
sotsiaal-majanduslik tähtsus Eurostati 2007. aasta põllumajandusettevõtete
struktuuriuuringust[8]
ilmnes, et otsemüügi valdkonnas on liikmesriikide vahel märkimisväärsed
erinevused. Keskmiselt ligikaudu 15 % põllumajanduslikest majapidamistest
müüb rohkem kui 50 % oma toodangust otse tarbijatele, kuid liikmesriigiti
on need näitajad väga erinevad, ulatudes peaaegu neljandikust kõikidest
põllumajanduslikest majapidamistest Kreekas kuni 0,1 % -ni Hispaanias.
Väärib märkimist, et väikesed põllumajanduslikud majapidamised on suhteliselt
rohkem kaasatud toiduainete lühikestesse tarneahelatesse. Empiirilised uuringud näitavad, et ostukäitumist
iseloomustab suur huvi kohaliku toidu ostmise vastu. Üks uuring[9] osutab, et
Ühendkuningriigis soovib 70 % tarbijatest osta kohalikku toitu, ligikaudu
50 % soovib osta tulevikus rohkem kohalikku toitu ning 60 % ostab
juba praegu kohalikku toitu. Vastavalt uurimisinstituudi Natural Marketing
Institute uuringule[10]
kinnitab 71 % Prantsusmaa ning 47 % Hispaania ja Ühendkuningriigi
tarbijatest, et oluline on osta kohalikke tooteid. Meetmed, mis aitavad rahuldada kasvavat nõudlust
kohalike toodete järele, võivad tugevdada ja arendada maapiirkondade
konkurentsivõimet. Kohalik toidusüsteem ei ole mitte ainult võimaluste loomine
põllumajandustootjatele, see mõjutab ka esmatootmisele järgnevat töötlemist,
turustamist ja jaemüüki ning seega on sellisel toidusüsteemil kordistav mõju
kohalikule kogukonnale, luues tööhõivevõimalusi. Praeguse majanduskriisi ajal
on see eriti oluline. Riiklik toetus kohalikule põllumajandustootmisele ja
otsemüügile aitaks suurendada saadavat kasu. Kogu Euroopat hõlmava uuringu IMPACT[11] raames täheldati, et
kuigi otsemüügiga tegelevate põllumajanduslike majapidamiste osatähtsus
liikmesriigiti märkimisväärselt erineb (ulatudes 0,5 %-st Iirimaal kuni
34,6 %-ni Itaalias) oli EL 15 hinnanguline näitaja 20,2 %.
Otsemüügist tulenev täiendav netoväärtus EL 15 riikides oli hinnanguliselt
2,7 % kogu netolisandväärtusest. Uuringu üks järeldus oli, et otsemüügi
edendamisel on mitmes liikmesriigis oluline roll maaelu arendamisel. Kvantitatiivsete andmete puudumist kompenseeriti
hinnangutega majandusliku tähtsuse kohta asjaomases sektoris. Näiteks osutab
valitud liikmesriikide kohta esitatud hinnang ELi maaelu ülevaates[12] olulistele
erinevustele ELis: näiteks on Taanis otseturustamisega seotud ainult umbes
3 % tootjatest, Austrias aga on otsemüüki kaasatud üks kolmandik kõikidest
põllumajanduslikest majapidamistest. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas
uuringus analüüsiti 84 lühikese tarneahela kava kogu ELis, toetudes viiele
peamisele näitajale[13].
Uuringu tulemusena selgus, et enamik tarneahelatest (54) on tugevasti seotud
sotsiaalse kapitali loomisega, suurendades inimestevahelist suhtlemist,
ühtekuuluvustunnet ja usaldust ning edendades koostööd nii ettevõtete kui ka
tootjate ja tarbijate vahel. Uuring näitas ka, et tihedad suhted tootjate ja
tarbijate vahel suurendavad tarbijate teadmisi ja teadlikkust toidust ning
avaldavad positiivset mõju põllumajandustootmisele ja keskkonnaga seotud
küsimustele. Mõnel juhul võib see viia käitumise (nt toitumisharjumuste ja
ostuotsuste) muutumiseni. Lisaks selgus uuringust, et töötlemise, pakendamise
ja turunduse tõttu on toiduainete lühikese tarneahela kasutamine
põllumajanduslike majapidamiste jaoks töömahukam kui põllumajandustoodete ja
toiduainete müük tavapäraste turuväljundite kaudu. 3.2. Keskkonnakriteeriumid Toiduainete tarneahelate puhul vaadeldakse tehtud
uuringutes toiduainete tootmise, töötlemise, ladustamise ja jaotamisega seotud
energiatarbimist ja süsinikdioksiidi heitkogust. Kuna toidusektori arvele
langeb ligikaudu 30 % kogu energiatarbimisest,[14] on sellel otsene mõju
kliimamuutustele. Jones'i uuringus,[15] milles analüüsiti toiduainete
tarneahelas sisalduva transpordi keskkonnamõju, jõuti järeldusele, et kui osta
selvehallist kohalikke, Ühendkuningriigis kasvatatud õunu, siis tekib vähem
süsinikdioksiidi heiteid kui Uus-Meremaalt imporditud õunte ostmisel. Saundersi
jt teostatud uuringus[16]
kasutati aga teistsugust lähenemisviisi ning jõuti vastupidisele tulemusele.
Leiti, et koguenergia komponendist lähtudes on Uus-Meremaa energiatõhusam kui
Ühendkuningriik, võttes arvesse õunte tootmiseks ning transpordiks ja
ladustamiseks otse ja kaudselt kasutatud energiat. Hispaanias tehtud uuringus, milles kasutati
transpordimudelit, jõuti järeldusele, et üleminek suuremale kohalike toodete
tarbimisele aitab säästa energiat (Aranda jt[17]). Ühe teise uuringu (Sundkvist
jt[18]) raames analüüsiti kohaliku
väikesemahulise ja tsentraliseeritud laiaulatusliku leivatootmise mõju
keskkonnale. Tulemused osutasid, et Rootsi mandriosas on kohalike pagariäride
puhul CO2, SO2 ja NOx heide väiksem kui suurte
pagaritöökodade puhul. Coley jt[19]
uuring käsitles energiatarbimist ja tarbija ökoloogilist jalajälge, kui toodete
ostmiseks tuleb sõita talupoodi. Leiti, et toote ostmiseks läbitava vahemaa
piiriks on 7,4 kilomeetrit. Kui vahemaa on pikem, siis on süsiniku heitkogused
suuremad kui toiduainete tavapärase tarneahela korral. Toidujäätmete keskkonnamõju osas pööratakse
uuringus tähelepanu kahele aspektile. Esiteks, kui palju raisatakse energiat ja
vett tootmises, ning teiseks, kui suur on süsinikdioksiidi, metaani ja
ammoniaagi täiendav kogus, mis tekib toote lagunemisetapis[20]. Gustavssoni jt[21]
tehtud uuring osutab, et kõige suurema osa toidujäätmetest moodustab puu-,
köögi- ja teravili. Andmete kohaselt läheb Euroopas jäätmetesse rohkem kui
30 % teraviljast ja umbes 45 % puu- ja köögiviljast. Seemnete puhul
on kadu 20 %, liha puhul üle 20 % ning piimatoodete puhul rohkem kui
10 %. Samas uuringus rõhutatakse, et jäätmetega seotud
tulemuste tõlgendamisel tuleb olla ettevaatlik, sest andmed ei ole piisavad,
olemasolevad andmed ei ole täpsed ning toidujäätmete kogused on paljus
oletuslikud. Ka Halli jt[22]
uuringus tõsteti esile asjaolu, et toidujäätmete kogust on keeruline kindlaks
määrata, sest meetodid tuginevad valimisse kaasatud elanike jäätmekäitumisele.
Lisaks osutasid Parfitt jt[23], et
toidujäätmete mõõtmisel kasutatakse väga erinevaid meetodeid ja määratlusi ning
seetõttu on uuringuid keeruline võrrelda. Komisjoni uuringus[24]
vaadeldi toidujäätmete tekke põhjuseid järgmises neljas valdkonnas:
tootmine, hulgi- ja jaemüük, toitlustus ja kodumajapidamised. Uuringus jõuti
järeldusele, et konkreetsete järelduste tegemine selles valdkonnas on
keeruline, sest andmed hõlmavad vaid kahte tooterühma (piima- ja lihatooted).
Lisaks ei ole kõnealuses uuringus käsitletud toiduainete lühikese tarneahela
võimalikku rolli toidujäätmete vähendamisel. Usaldusväärsete järelduste tegemiseks on vaja
rohkem uuringuid, mis keskenduksid toiduainete tarneahela liigi ja tarbijate
hoiakute mõjule jäätmete vähendamisel. Tundub, et tarbijad väärtustavad rohkem
neid tooteid, mis on ostetud otse põllumajanduslikest majapidamistest või
talulaatadelt ning selle tulemusena võiks jäätmete kogus väheneda. Võttes aga
arvesse toiduainete lühikeste tarneahelate ja kohalike toidusüsteemide
suhteliselt väikest osatähtsust ülemaailmses tootmis-, töötlemis- ja
jaotussüsteemis, ei tohiks nende võimalikku mõju üle hinnata. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlev uuring
osutas, et keskkonnale tekitatava negatiivse mõju vähendamiseks peavad
toiduainete lühikesed tarneahelad olema ühtaegu kohalikud, hooajalised,
kasutama ökoloogiliselt tõhusaid tootmismeetodeid ja püüdma vähendada
ökoloogilist jalajälge. Kohaliku ja hooajalise tarneahela puhul väheneb
ladustamisvajadus. Loodussõbralikud tootmismeetodid aitavad vähendada
pestitsiidide kasutamist, pinnase ja vee saastamist ning pinnase seisundi
halvenemist, soodustavad bioloogilist mitmekesisust ja kestlikku veekasutust. 4. Liikmesriikides kohaldatavad märgistamiskavad Euroopa Liidus on kasutusel mitmesugused
märgistamiskavad. Enamik neist on suunatud müügile tootmiskoha lähedal. Selline
müük toimub otse põllumajanduslikes majapidamistes (nt müük talupoes ja
tee-äärsel müügiletil, süsteem „korja ise”) või väljaspool (nt talu- ja muud
turud, tarnimine otse tarbijale, müük jaemüüjatele või toitlustusasutusele).
Mõnel juhul on tegemist kaugmüügiga, näiteks otse tarbijale tarnimise ja
interneti-müügi korral. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlenud uuring
osutas, et märgistusi ja logosid kasutatakse pigem pikaks perioodiks kavandatud
ja ulatuslike piirkondlike märgistamiskavade puhul ning need on vähem levinud
kohalikule tarbijale suunatud müügi puhul, kus tootja suhtleb tarbijaga
isiklikult. Liikmesriikide vastused küsimustikule
põllumajandustoodete ja toiduainete otse- ja kohaliku müügi kohta annavad
tunnistust erinevustest selliste müügimeetodite arengus ja nende toetamisel.
Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitleva uuringus leiti ka, et ELi ja
liikmesriikide tasandil on palju vahendeid, mille kaudu saaks
põllumajandustootjaid aidata. Paraku ei rakendata neid kõikjal ELis
järjekindlalt ning seepärast on toiduainete lühikeste tarneahelate areng
ebaühtlane. Kohaliku põllumajandustootmisega seotud probleemid on ELis
liikmesriigiti erinevad, seega peaks iga liikmesriik kombineerima niisuguse
meetmekogumi, mis võtaks arvesse just tema arenguvajadusi. Kõnealuse uuringu kohaselt on märgistus kasulik,
kui soovitakse osutada sellele, et toode on sertifitseeritud. See aspekt on
oluline, et kaitsta toodet jäljendamise eest. Märgistus, mille sisu reguleeritakse
õigusaktiga, on vahend, et võidelda eksitava teabe või isegi pettuste vastu. Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas
uuringus väidetakse, et erinevad märgistamiskavad tekitavad tarbijates
segadust. Tarbija ootab märgistuselt eelkõige teavet hinna ja kõlblikkusaja
kohta. Järgmisel kohal on teave geograafilise päritolu ja tootja kohta. Oluline
on ka toote tarneahelat käsitlev teave, et otsustada, kas toote müügihind on
nii tootja kui ka tarbija suhtes õiglane. Lõpuks võib kõnealuse uuringu ja selle tulemuste
analüüsi põhjal järeldada, et tootja jaoks kaasnevad märgistamiskavaga
vältimatult kulud, mistõttu võib toode muutuda kallimaks. 5. Kas on vaja ELi märgistamiskava? 2012. aasta aprillis toimunud konverentsil rõhutati ühise visiooni tähtsust, mis pööraks erilist
tähelepanu kvaliteedi, keskkonna, eetika, kultuuri, sotsiaalsete seoste ja
toidu nautimisega seotud küsimustele. Kohaliku tasandi edendamisel on võtmesõnadeks võrgustike
loomine, usaldus ja vastastikune tundmaõppimine ning nii põllumajandustootjate
kui ka tarbijate harimine. Konverentsi järeldused osutavad, et nende
valdkondade edendamisel oleks abi toiduainete lühikese tarneahela uuest
märgistusest, tingimusel et see oleks vabatahtlik ja lihtne vahend, mis ei
tekita tootjatele täiendavaid kulusid. Foorumil, kus käsitleti kohaliku
põllumajandustootmise ja otsemüügiga seotud küsimusi, rõhutati vajadust
lihtsustada juurdepääsu investeeringutele ja teadmistele, võimaldada osalemist
riigihangetes ning kohandada hügieeninõudeid, mis on sageli takistuseks seda
tüüpi põllumajandustootmisele ja müügitegevusele. Aruandele lisatud Euroopa
Komisjoni talituste töödokumendis esitatakse ülevaade tootjate toetamiseks
loodud vahenditest ning antakse liikmesriikidele soovitusi, milliseid meetmeid
võtta. Liikmesriigid peaksid astuma ennetavaid samme ja kohandama võimaluse
korral õigusakte, et need oleksid väikeste põllumajandustootjate ja otsemüügi
jaoks soodsamad. Toit ja toitlustamine kuuluvad keskkonnasäästlike riigihangete
prioriteetsete valdkondade hulka. Selleks, et pakkuda avalike asutuste
sööklates kohalikku toitu, peavad riigiasutused kasutama uuenduslikke
lähenemisviise, et sõlmida keskkonnasõbralikke lepinguid, ning
põllumajandustootjad peavad koonduma ja kasutama mitmesuguseid koostöövorme, et
osaleda ühiselt riigihangetes. Tarbijad, kes soovivad osta kohapeal toodetud
toitu, ei tunne seda sageli turul ära[25].
Tarbijate teadlikkuse suurendamist käsitlevast Eurobaromeetri uuringust[26] selgus, et tarbijate
teadmised on puudulikud (sh ka märgistuse ja logode tõlgendamisel). Neid
järeldusi kinnitasid ka selle uuringu tulemused, milles käsitleti lihatoodete
turu toimimist tarbijate jaoks[27].
Toiduainete lühikesi tarneahelaid käsitlevas
uuringus osutati mitu korda eksitavale või ebaseaduslikule märgistamisele, mis
põhjustab kõlvatut konkurentsi. ELi tasandi asjakohased nõuded märgistusel
oleva teabe kohta kaitseksid jäljendamise eest ja vähendaksid tarbijate
eksitamise ohtu. 5.1. Erimärgistamiskava Analüüsides märgistamiskava[28] loomise võimalusi,
küsis komisjon nõu spetsialistidelt. Spetsialistide nõuanne oli selgesõnaline: kui
märgistamiskava luuakse, peab see –
olema tootjate jaoks vabatahtlik; –
vältima sertifitseerimis- ja
akrediteerimismenetlusi, mida peetakse aeganõudvateks ja kulukateks; –
kehtestama märgistamiskavaga hõlmatud toodete jaoks
selged kriteeriumid. Spetsialistid selgitasid, et erimärgistamiskava on
kasulik ainult juhul, kui see on integreeritud või seotud muude meetmetega, mis
aitavad põllumajandustootjatel leida alternatiivseid müügikanaleid. Sellised
meetmed on olemas maaelu arengu valdkonnas ning need hõlmavad eelkõige nõuande-
ja teabetuge, investeeringuid materiaalsesse varasse; põllumajandus- ja
äritegevuse arendamist; tarneahelas osalejate horisontaalset ja vertikaalset
koostööd ning kohaliku tasandi müügiedendusmeetmeid; toetust osalemiseks
kvaliteedisüsteemides ning teabe- ja müügiedendamismeetmetes. Märgistamiskava loomisel tuleks pöörata tähelepanu
tarneahela liigile. Otsemüük on müük põllumajandustootjalt otse tarbijale ilma,
et müügiprotsessis osaleks vahendajaid. Märgistuse eesmärk on asendada otsest
teabeedastust, kui selle korraldamine ei ole võimalik. Mida rohkem on tootja ja
tarbija vahel vahendajaid, seda rohkem läheb kaduma teavet, mida edastatakse
tavaliselt otsemüügi korral, ning seda rohkem teavet on vaja esitada
märgistusel. Seega võib teha järelduse, et ainult otsemüügi tarbeks loodud
märgistamiskava mõju oleks piiratud. 5.2. Alternatiivne lähenemisviis Eraldiseisva sertifitseerimissüsteemi
alternatiivina võiks olla kasutusel vabatahtlik kvaliteedimõiste. Mõjuhinnangus[29]
jõuti järeldusele, et vabatahtlike kvaliteedimõistete kasutamine on
põllumajandustootjate jaoks tõhus vahend, et anda teada lisaväärtusest, mis nad
on tootele andnud, ja tagada, et selle nimel tehtud täiendavad jõupingutused
saavad tasutud. Selline vabatahtlik kvaliteedimõiste vastaks
tarbijate peamistele ootustele saada teavet toote päritolu ning tarneahela
kohta. Õiguslikel põhjustel ei saa vabatahtliku kvaliteedimõiste puhul kasutada
logo või sümbolit, vaid ainult sõnalist väljendusviisi. Vabatahtliku kvaliteedimõiste kasutamine oleks
tõhus järgmistel põhjustel: –
seda peetakse lihtsaks vahendiks, millel on
suhteliselt väike haldus-, kontrolli- ja eelarvekoormus; –
see võib pakkuda kaitset väärkasutuse, pettuse ja
eksitavate tavade eest; –
see avab juurdepääsu ELi muudele
tugimehhanismidele, eelkõige maaelu arengu vahenditele. Kui soovitakse, et ELi märgistuse kõrval oleksid
kasutuses ja jätkuksid riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud avalik-õiguslikud
või eraõiguslikud märgistamiskavad, on vaja kaaluda, kuidas sellist samaaegset
kasutamist korraldada ning kas see muudaks tarbijate jaoks olukorra
keerukamaks. 6. Kokkuvõte Kohalik põllumajandustootmine ja otsemüük on osa
Euroopa Liidu igapäevaelust ning kõnealune tegevus jätkub Euroopa
põllumajanduses ka tulevikus. Käesolev aruanne osutab järgmisele: –
on olemas nõudlus autentsete põllumajanduslikes
majapidamises valmistatud toodete järele, mida müüakse toiduainete lühikese
tarneahela kaudu, ning samuti on olemas vajadus neid tooteid ära tunda. –
Otsemüügi arengutase on liikmesriigiti väga erinev,
mis on tõenäoliselt tingitud põllumajanduslike majapidamiste struktuuri ja
turustuskanalite erinevustest riigiti ja piirkonniti ning kultuurilistest
erinevustest. –
Nagu on üksikasjalikult kirjeldatud komisjoni
talituste töödokumendis, on lühikeste tarneahelate arendamine seotud
mitmesuguste probleemidega, mida tuleks lahendada muude vahenditega kui
märgistamiskavaga. ELi ja riiklikul tasandil on olemas on mitu vahendit, kuid
neid ei rakendata järjekindlalt. Sidusrühmad on arvamusel, et mõned ELi
eeskirjad takistavad kohalikku põllumajandustegevust. –
Võimalik uus märgistus peaks olema lihtne ja
tootjate jaoks vähese koormusega, samas peaks see olema kontrollitav, et tagada
märgistuse piisav usaldusväärsust tarbijate jaoks. Märgistuse eesmärk peaks
olema vähendada tarbijate eksitamise ohtu, kuigi ELi kehtivate õigusaktide
nõuetekohase jõustamine võimaldab võtta meetmeid eksitavate kaubandustavade
vastu. –
Uus märgistus võiks anda kohalikele
põllumajandustoodetele lisaväärtust, kui seda kasutatakse ka väljaspool
otsemüüki ja kui liikmesriigid tagavad selle integreerituse või seotuse muude
meetmetega. Komisjon on käesolevas aruandes esitanud faktid,
mis aitavad hõlbustada arutelu nii uue ELi märgistamiskava loomise üle, kui ka
kohaliku põllumajandustootmise ja otsemüügi üle laiemalt. Käesoleva aruande
lisas on esitatud küsimused, millest arutelu käigus võiks juhinduda. Komisjon kutsub Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles
arutama käesolevat aruannet ja esitama oma arvamuse. [1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL)
nr 1151/2012, 21. november 2012, põllumajandustoodete ja toidu
kvaliteedikavade kohta (ELT L 343, 14.12.2012, lk 1). [2] Euroopa Parlamendi 7. septembri 2010. aasta
resolutsioon põllumajandustootjate õiglase sissetuleku ja toiduainete
tarneahela parema toimimise kohta Euroopas (P7_TA(2010)0302). [3] Euroopa Parlamendi 8. juuli 2010. aasta
resolutsioon ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta pärast
2013. aastat (P7_TA(2010)0286) [4] Regioonide Komitee arvamus teemal „Kohalikud
toidusüsteemid” (perspektiivarvamus), 2011/C 104/01. [5] Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid
2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud
tulevikuprobleemide lahendamine (KOM(2010) 672 (lõplik)). [6] Knefsey, M., Schmutz, U., Venn, L., Balint, B.,
Trenchard, E.: Short Food Supply Chains and Local Food Systems in the EU. A
State of Play of their Socio-Economic Characteristics. Euroopa Liit, 2013. [7] http://ec.europa.eu/agriculture/quality/reports/index_en.htm [8] http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Farm_structure_survey_2007 [9] Local Government Regulation, Buying food with
geographical descriptions – How ‘local’ is ‘local’?, 2011. [10] Les chiffres de la consommation responsable, édition 2010,
avaldatud veebisaidil http://www.mescoursespourlaplanete.com/medias/pdf/RapportwebVF-2010.pdf. [11] Projekt IMPACT: „The socio-economic impact of rural
development policies: realities and potentials” (CT-4288), neljanda
raamprogrammi programm FAIR, 2002. Asjaomased liikmesriigid: Madalmaad,
Ühendkuningriik, Iirimaa, Saksamaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa. [12] ELi maaelu ülevaade nr 12 (2012), lk 11–12. [13] Viis peamist näitajat hõlmavad mõju uurimist inim-,
finants-, füüsilisele, sotsiaalsele ja looduskapitalile. [14] FAO Policy Brief 2011: The case for energy–smart food
systems, 2011, avaldatud veebilehel http://www.fao.org/docrep/014/i2456e/i2456e00.pdf. [15] Jones, A.: An environmental assessment of Food Supply
Chains: a case study on dessert apples, in: Environmental Management, köide 30,
4 (2002), lk 560–576. [16] Saunders, S.; Barber, A.; Taylor, G.: Food miles -
Comparative energy/emissions performance of New Zealand’s agriculture industry,
Research Report, 2006 (285). [17] Aranda, A.; Scarpellini, S.; Zabalza, I.; Valero Capelli,
A.: An analysis of the present food's transport model based on a case study
carried out in Spain. 6th International Conference on LCA in the Agrifood
sector, Zürich, 2008, lk 12–14. [18] Sundkvist, A., Jansson A., Larsson, P.: Strengths and
limitations of localizing food production as a sustainability building strategy
— an analysis of bread production on the island of Gotland, Sweden, in:
Ecological Economics, 37 (2001), lk 217–227. [19] Coley, D., Howard, M., Winter, M.: Local food, food miles
and carbon emissions: a comparison of farm shop and mass distribution
approaches, in: Food Policy, 34 (2009), lk 150–155. [20] Hall, K. D., Guo, J., Dore, M., Chow, C. C.: The progressive increase
of food waste in America and its environmental impact, in: PLoS ONE, Vol 4, 11
(2009). [21] Gustavsson, J., Cederberg, C., Sonesson, U.: Global food
losses and food waste. Extent, causes and prevention, FAO, 2011. [22] Hall, K. D., Guo, J., Dore, M., Chow, C. C.: The
progressive increase of food waste in America and its environmental impact, in:
PLoS ONE, Vol 4, 11 (2009). [23] Parfitt, J., Macnaughton, S. Food waste within food supply
chains: quantification and potential for change to 2050, in: Philosophical
Transactions of the Royal Society: Biology, 365 (2010), lk 3065–3081. [24] Euroopa Komisjon: „Eeluuring toidujäätmete kohta EL 27
riikides”, 2010, avaldatud veebilehel: http://ec.europa.eu/environment/eussd/pdf/bio_foodwaste_report.pdf. [25] Eurobaromeetri eriuuring: Europeans’ attitudes towards
food security, food quality and the countryside (Eurooplaste arvamus toiduga
kindlustatuse, toidu kvaliteedi ja maaelu kohta), 389, 2012. [26] Eurobaromeetri eriuuring: Consumer Empowerment (tarbijate
teadlikkuse kohta), 342, 2011. [27] http://ec.europa.eu/consumers/consumer_research/market_studies/docs/mms_follow-up_study_2012_en.pdf. [28] Põllumajandusliku tootmiskvaliteedi nõuanderühma juurde
loodi asjakohane töörühm. [29] Põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika. Mõju hindamine
A lisa II osa: turustusnormid, 2009. Avaldatud veebilehel http://ec.europa.eu/agriculture/quality/policy/com2009_234/ia_annex_a2_en.pdf. LISA Probleemid, mida peaks arutama seoses Euroopa
Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni aruandega kohaliku
põllumajandustootmise ja otsemüügi märgistamiskava kohta. –
Tundub, et teatavaid ELi tasandil kehtestatud
meetmeid, mille eesmärk on toetada kohalikku põllumajandust ja otsemüüki, ei
ole rakendatud järjekindlalt ja ühtselt. Kas need meetmed on veel asjakohased? –
Sidusrühmad on osutanud teatavatele ELi
eeskirjadele, näiteks hügieeni- või riigihanke-eeskirjadele, mis takistavad
nende arvates kohaliku põllumajandustootmise arengut. Komisjon on seisukohal,
et ELi õigusaktidega lubatud paindlikkust ei ole täielikult ära kasutatud. Kas
Euroopa Parlament ja nõukogu jagavad komisjoni arvamust? Kas väiketootmist
käsitlevaid eeskirju oleks vaja ELi tasandil täpsemalt selgitada? –
Riiklikul ja piirkondlikul tasandil on loodud
mitmeid märgistamiskavasid, et toetada kohalikku põllumajandustootmist. Kas ELi
märgistamiskava looks põllumajandustootjate jaoks lisaväärtust ja aitaks samas
tarbijaid teavitada ning võimaldaks seega vähendada tarbijaid eksitavat teavet?
Kas sellisel märgistamiskaval peaks olema oma sümbol/logo? –
Märgistamiskavaga kaasnevad paratamatult kulud.
Kuidas töötada välja ELi märgistamiskava, mis ei koormaks põllumajandustootjaid
ning pakuks tarbijatele piisavaid tagatisi?