(1)

Lissaboni lepingu jõustumisega on liit omandanud ainupädevuse investeeringute kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks. Liit on juba lepinguosaline energiaharta lepingus, milles on sätestatud investeeringute kaitse.

(1)

Lissaboni lepingu jõustumisega on liit omandanud ainupädevuse investeeringute kaitset käsitlevate rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks. Liit , nagu ka liikmesriigid, on juba lepinguosalised energiaharta lepingus, milles on sätestatud investeeringute kaitse.

(2)

Lepingud, milles sätestatakse investeeringute kaitse , sisaldavad tavaliselt investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi, mis võimaldab kolmanda riigi investoril esitada nõude riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib viia otsusega mõistetud rahalise hüvitise maksmiseni. Lisaks tekivad igal juhul seoses vahekohtumenetlusega ja nõude vastu kaitsmisega vältimatult märkimisväärsed kulud.

(2)

Põhjendatud juhtudel võivad Euroopa Liidu sõlmitavad tulevased investeeringute kaitse lepingud sisaldada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi, mis võimaldab kolmanda riigi investoril esitada nõude riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib viia otsusega mõistetud rahalise hüvitise maksmiseni. Lisaks tekivad igal juhul seoses vahekohtumenetlusega ja nõude vastu kaitsmisega vältimatult märkimisväärsed kulud.

(3a)

Kui investeerimislepingutes pakutud kaitsestandardid peaksid märgatavalt ületama liidus ja enamikus liikmesriikides tunnustatud vastutusriski piire, ei saa finantsvastutust nõuetekohaselt juhtida. Seega peaksid liidu tulevased lepingud pakkuma välisinvestoritele sama kõrget kaitsetaset, kuid mitte kõrgemat kaitsetaset kui see, mida liidu õigusaktidega ja liikmesriikide õigusaktide ühiste üldpõhimõtetega pakutakse liidust pärinevatele investoritele.

(3b)

Finantsvastutuse välispiiride kindlaksmääramine vastavalt käesolevale määrusele seondub ka liidu seadusandliku võimu kindlustamisega, mida kasutatakse aluslepingutes sätestatud ja seaduspärasuse suhtes pädevuste raames, mida Euroopa Kohus kontrollib, ja neid ei tohi põhjendamatult piirata väljaspool aluslepingutega loodud tasakaalustatud süsteemi määratletud võimaliku vastutusriskiga. Euroopa Kohus on vastavalt kinnitanud, et liidu vastutus seadusandlike aktide eest, eelkõige koostoimes rahvusvahelise õigusega, peab olema kitsalt piiritletud ning seda ei saa kasutada süü selge tõendamiseta  (2) . Liidu sõlmitavates tulevastes investeerimislepingutes tuleks neid liidu seadusandliku võimu kaitsemeetmeid austada ning nendega ei tohiks kehtestada rangemaid vastutusstandardeid, mis võimaldaksid hoida kõrvale Euroopa Kohtu määratletud standarditest.

(4)

Kui kohaldatava kohtlemise rahvusvaheline vastutus lasub liidul, eeldatakse temalt rahvusvahelise õiguse kohaselt, et ta maksab ebasoodsate otsustega mõistetud hüvitised ja kannab vaidluse kulud. Ebasoodne otsus võib tuleneda kas liidu enda kohaldatud kohtlemisest või liikmesriigi kohaldatud kohtlemisest. Seega oleks ebaõiglane, kui otsusega mõistetud hüvitise ja vahekohtu kulud makstaks liidu eelarvest, kui kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Seepärast tuleb liidu õiguse kohaselt ja ilma, et see piiraks liidu rahvusvahelist vastutust, jagada finantsvastutus liidu ja kohaldatud kohtlemise eest vastutava liikmesriigi vahel käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel.

(4)

Kui kohaldatava kohtlemise rahvusvaheline vastutus lasub liidul kui juriidilisel isikul , eeldatakse temalt rahvusvahelise õiguse kohaselt, et ta maksab ebasoodsate otsustega mõistetud hüvitised ja kannab vaidluse kulud. Ebasoodne otsus võib tuleneda kas liidu enda kohaldatud kohtlemisest või liikmesriigi kohaldatud kohtlemisest. Seega oleks ebaõiglane, kui otsusega mõistetud hüvitise ja vahekohtu kulud makstaks Euroopa Liidu eelarvest ( liidu eelarvest), kui kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Seepärast tuleb liidu õiguse kohaselt ja ilma, et see piiraks liidu rahvusvahelist vastutust, jagada finantsvastutus liidu enese ja kohaldatud kohtlemise eest vastutava liikmesriigi vahel käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel.

(6)

Finantsvastutus tuleks määrata üksusele, kes vastutab kohtlemise eest, mis leitakse olevat vastuolus lepingu asjaomaste sätetega. See tähendab, et liit peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liidu institutsioon, asutus või amet. Asjaomane liikmesriik peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liikmesriik. Ent kui liikmesriik toimib viisil, nagu on nõutud liidu õigusaktidega, näiteks võttes üle liidu vastu võetud direktiivi, peaks liit kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist nõutakse liidu õigusaktidega. Määrusega on vaja ette näha ka võimalus, et üksikjuhtumi puhul võidakse käsitleda nii liikmesriigi kohaldatud kohtlemist kui ka liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist. See hõlmab kõiki meetmeid, mida on võtnud liikmesriigid ja Euroopa Liit .

(6)

Finantsvastutus tuleks määrata üksusele, kes vastutab kohtlemise eest, mis leitakse olevat vastuolus lepingu asjaomaste sätetega. See tähendab, et liit ise peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud liidu mis tahes institutsioon, asutus, amet või muu juriidiline isik . Asjaomane liikmesriik peaks kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist on kohaldanud see liikmesriik. Ent kui liikmesriik toimib viisil, nagu on nõutud liidu õigusaktidega, näiteks võttes üle liidu vastu võetud direktiivi, peaks liit ise kandma finantsvastutust, kui asjaomast kohtlemist nõutakse liidu õigusaktidega. Määrusega on vaja ette näha ka võimalus, et üksikjuhtumi puhul võidakse käsitleda nii liikmesriigi kohaldatud kohtlemist kui ka liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist. See hõlmab kõiki meetmeid, mida on võtnud liikmesriigid ja liit . Sellisel juhul peaksid liikmesriigid ja liit kandma finantsvastutust konkreetse kohtlemise eest, mida kumbki neist on kohaldanud.

(6a)

Kui liikmesriik tegutseb vastuolus liidu õiguses nõutud toimimisviisiga, näiteks kui liikmesriik ei suuda võtta üle liidu vastuvõetud direktiivi või ületab liidu vastuvõetud direktiivi sätteid selle rakendamisel riiklikus õiguses, peaks liikmesriik selle tagajärjel kandma finantsvastutust asjaomase kohtlemise eest.

(8)

Teisest küljest kui liikmesriik kannab vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust, on põhimõtteliselt asjakohane lubada sellisel liikmesriigil esineda vastustajana kohtlemise kaitsmisel, mida ta on investori suhtes kohaldanud. Käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt on see võimalik. Sellel on märkimisväärne eelis, sest liidu eelarvet ja vahendeid ei koormataks isegi ajutiselt protsessi kulude või asjaomase liikmesriigi vastu tehtud otsusega mõistetud võimaliku hüvitisega.

(8)

Teisest küljest kui liikmesriik kannab vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust, on põhimõtteliselt õiglane ja asjakohane lubada sellisel liikmesriigil esineda vastustajana kohtlemise kaitsmisel, mida ta on investori suhtes kohaldanud. Käesolevas määruses sätestatud korra kohaselt on see võimalik. Sellel on märkimisväärne eelis, sest liidu eelarvet ja liidu mitterahalisi vahendeid ei koormataks isegi ajutiselt protsessi kulude või asjaomase liikmesriigi vastu tehtud otsusega mõistetud võimaliku hüvitisega.

(10)

Teatavatel tingimustel on liidu huvide asjakohase kaitsmise tagamise eesmärgil oluline, et liit esineb ise vastustajana vaidlustes mis on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega. See võib olla nii eelkõige siis, kui vaidlus on seotud liidu kohaldatud kohtlemisega, kui selgub, et liikmesriigi kohaldatud kohtlemist on nõutud liidu õigusaktidega, kui on tõenäoline, et samasuguseid nõudeid võidakse esitada teiste liikmesriikide vastu või kui juhtum on seotud lahendamata õigusküsimustega, mille lahendamine võib mõjutada võimalikke tulevasi kaebusi teiste liikmesriikide või liidu vastu. Kui vaidlus käsitleb osaliselt liidu kohaldatud või liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist, peaks liit esinema vastustajana nõuete puhul, mis käsitlevad liikmesriigi kohaldatud kohtlemist, kui sellist kohtlemist käsitlevad nõuded ei ole vähetähtsad, võttes arvesse sellega seotud võimalikku finantsvastutust ja tõstatatud õigusküsimusi.

(10)

Teatavatel tingimustel on liidu huvide asjakohase kaitsmise tagamise eesmärgil oluline, et liit võib ise esineda vastustajana vaidlustes, mis on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega. See võib olla nii eelkõige siis, kui vaidlus on seotud liidu kohaldatud kohtlemisega, kui selgub, et liikmesriigi kohaldatud kohtlemist on nõutud liidu õigusaktidega, kui samasuguseid nõudeid on esitatud teiste liikmesriikide vastu või kui juhtum on seotud õigusküsimustega, mille lahendamine võib mõjutada praeguseid või võimalikke tulevasi kaebusi teiste liikmesriikide või liidu vastu. Kui vaidlus käsitleb osaliselt liidu kohaldatud või liidu õigusaktidega nõutud kohtlemist, peaks liit esinema vastustajana nõuete puhul, mis käsitlevad liikmesriigi kohaldatud kohtlemist, kui sellist kohtlemist käsitlevad nõuded ei ole vähetähtsad, võttes arvesse sellega seotud võimalikku finantsvastutust ja tõstatatud õigusküsimusi.

(12)

On asjakohane, et komisjon otsustab käesolevas määruses sätestatud raamistiku põhjal, kas vastustajana peaks esinema liit või liikmesriik.

(12)

Toimiva süsteemi loomiseks peaks komisjon otsustama käesolevas määruses sätestatud raamistiku põhjal, kas vastustajana peaks esinema liit või liikmesriik , ning teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu mis tahes sellisest otsusest oma käesoleva määruse rakendamist käsitleva aastaaruande osana .

(14)

Samamoodi, kui liikmesriik esineb vastustajana on asjakohane, et hoiab komisjoni kursis juhtumi arengutega ja et komisjon saab vajaduse korral nõuda, et vastustajana esinev liikmesriik võtab liidu huvidega seotud küsimustes teatava seisukoha.

(14)

Samamoodi, kui liikmesriik esineb vastustajana, on asjakohane, et ta hoiab komisjoni kursis juhtumi arengutega ja et komisjon saab vajaduse korral nõuda, et vastustajana esinev liikmesriik võtab liidu ülekaalukaid huvisid mõjutavates küsimustes teatava seisukoha.

(15)

Liikmesriik võib igal ajal nõustuda sellega, et ta võtab finantsvastutuse juhul, kui tuleb maksta hüvitis. Sellisel juhul võivad liikmesriik ja komisjon leppida kokku perioodiliste maksete tegemises kulude katmiseks ja hüvitise maksmises. Selline nõusolek ei tähenda, et liikmesriik nõustub sellega, et vaidlusalune nõue on põhjendatud. Komisjonil peab olema võimalik võtta vastu otsus , millega nõutakse liikmesriigilt, et ta tagab selliste kulude maksmise. Juhul kui vahekohus mõistab otsusega kulud liidu kasuks, peaks komisjon tagama, et kõik kulude ettemaksed hüvitatakse asjaomasele liikmesriigile viivitamata.

(15)

Ilma et see piiraks vahekohtu menetluste tulemusi, võib liikmesriik igal ajal nõustuda sellega, et ta võtab finantsvastutuse juhul, kui tuleb maksta hüvitis. Sellisel juhul võivad liikmesriik ja komisjon leppida kokku perioodiliste maksete tegemises kulude katmiseks ja hüvitise maksmises. Selline nõusolek ei tähenda ühelgi õiguslikul viisil , et liikmesriik nõustub sellega, et vaidlusalune nõue on põhjendatud. Komisjon võib sellisel juhul võtta vastu otsuse , millega nõutakse liikmesriigilt, et ta tagab selliste kulude maksmise. Juhul kui vahekohus mõistab otsusega kulud liidu kasuks, peaks komisjon tagama, et kõik kulude ettemaksed hüvitatakse asjaomasele liikmesriigile viivitamata.

(16)

Teatavatel juhtudel võib olla asjakohane saavutada kokkulepe, et vältida kulukat ja tarbetut vahekohtumenetlust. On vaja sätestada kord selliste kokkulepete tegemiseks. Selline menetlus peaks lubama komisjonil, kes tegutseb kontrollimenetluse kohaselt, saavutada juhtumi puhul kokkulepe, kui see on liidu huvides. Kui juhtum on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega, on asjakohane, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuks tihe koostöö ja konsultatsioonid. Liikmesriigile peaks igal ajal jääma vabadus saavutada juhtumi puhul kokkulepe tingimusel, et ta võtab täieliku finantsvastutuse ja et selline kokkulepe on kooskõlas liidu õigusaktidega ega ole liidu huvidega vastuolus.

(16)

Teatavatel juhtudel võib olla asjakohane saavutada kokkulepe, et vältida kulukat ja tarbetut vahekohtumenetlust. On vaja sätestada tõhus ja kiire menetlus selliste kokkulepete tegemiseks. Selline menetlus peaks lubama komisjonil, kes tegutseb kontrollimenetluse kohaselt, saavutada juhtumi puhul kokkulepe, kui see on liidu huvides. Kui juhtum on seotud liikmesriigi kohaldatud kohtlemisega, on asjakohane, et komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuks tihe koostöö ja konsultatsioonid , sealhulgas seoses kokkuleppemenetluse korraga ning rahalise hüvitise suurusega . Liikmesriigile peaks igal ajal jääma vabadus saavutada juhtumi puhul kokkulepe tingimusel, et ta võtab täieliku finantsvastutuse ja et selline kokkulepe on kooskõlas liidu õigusaktidega ega ole liidu kui terviku huvidega vastuolus.

(18)

Komisjon peaks pidama tihedaid konsultatsioone asjaomase liikmesriigiga, et saavutada kokkulepe finantsvastutuse jaotamise üle. Kui komisjon otsustab, et liikmesriik vastutab ja liikmesriik ei nõustu selle otsusega, peaks komisjon maksma otsusega mõistetud hüvitise, kuid adresseerima liikmesriigile otsuse, milles palutakse tal maksta asjaomased summad koos kohaldatava intressiga Euroopa Liidu eelarvesse. Makstav intress tuleks kehtestada [nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse ( EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, (muudetud kujul)) artikli 71 lõike 4] kohaselt. Aluslepingu artikli 263 kohaldamine on võimalik juhtudel, kui liikmesriik leiab, et otsus ei täida käesolevas määruses sätestatud kriteeriume.

(18)

Komisjon peaks pidama tihedaid konsultatsioone asjaomase liikmesriigiga, et saavutada kokkulepe finantsvastutuse jaotamise üle. Kui komisjon otsustab, et liikmesriik vastutab ja liikmesriik ei nõustu selle otsusega, peaks komisjon maksma otsusega mõistetud hüvitise, kuid adresseerima liikmesriigile otsuse, milles palutakse tal maksta asjaomased summad koos kohaldatava intressiga liidu eelarvesse. Makstav intress tuleks kehtestada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse ( EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju)  (3) artikli 78 lõike 4 kohaselt. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 263 kohaldamine on võimalik juhtudel, kui liikmesriik leiab, et otsus ei täida käesolevas määruses sätestatud kriteeriume.

(19)

Liidu eelarves tuleks ette näha nende kulutuste katmine, mis tulenevad aluslepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud lepingutest, milles on sätestatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine. Kui liikmesriigil lasub käesoleva määruse kohaselt finantsvastutus, peaks liidul olema võimalik kas asjaomase liikmesriigi osamakseid akumuleerida enne asjaomase kulutuse tegemist või teha vastav kulutus kõigepealt ja asjaomane liikmesriik teeb hiljem tagasimakse. Mõlema kõnealuse mehhanismi kasutamine peaks olema eelarvemenetluses võimalik, sõltuvalt sellest, mis on teostatav, eelkõige ajalisest seisukohast. Mõlema mehhanismi puhul tuleks liikmesriigi tehtavaid osamakseid või tagasimakseid käsitleda Liidu eelarve sihtotstarbelise sisetuluna. Kõnealusest sihtotstarbelisest sisetulust tulenevad assigneeringud peaks vastavate kulude katmise kõrval olema kõlblikud ülekandmiseks muudesse liidu eelarve osadesse, millest nähti ette algsed assigneeringud teise mehhanismi raames vastavate kulutuste rakendamiseks.

b)

vahekohtumenetluse kulud – vahekohtu tasud ja kulud ning esindamise kulud ja kulud, mille vahekohus on nõude esitaja kasuks otsusega välja mõistnud;

b)

vahekohtumenetluse kulud – vahekohtu ja arbitraažiasutuse tasud ja kulud ning esindamise kulud ja kulud, mille vahekohus on nõude esitaja kasuks otsusega välja mõistnud;

c)

vaidlus – nõue, mille nõude esitaja on esitanud Euroopa Liidu vastu lepingu kohaselt ja mille kohta vahekohus teeb otsuse;

c)

vaidlus – nõue, mille nõude esitaja on esitanud Euroopa Liidu või liikmesriigi vastu lepingu kohaselt ja mille kohta vahekohus teeb otsuse;

ja)

liidu ülekaalukad huvid – mis tahes järgmine olukord:

c)

on tõenäoline, et sama lepingu raames esitatakse samasuguseid nõudeid teiste liikmesriikide vastu ja komisjon on kõige sobivam institutsioon tagamaks nõuete vastu tulemusliku ja järjekindla kaitse; või

c)

sama lepingu raames on esitatud samasuguseid nõudeid või taotlusi samasuguseid nõudeid puudutavateks konsultatsioonideks teiste liikmesriikide vastu ja komisjon on kõige sobivam institutsioon tagamaks nõuete vastu tulemusliku ja järjekindla kaitse; või

d)

vaidluses tõestatakse reguleerimata õigusküsimusi , mis võivad korduda muudes vaidlustes liidu sama või muu lepingu raames, mis käsitleb liidu või teiste liikmesriikide kohaldatud kohtlemist .

d)

vaidluses tõstatatakse tundlikke õigusküsimusi , mille lahendamine võib mõjutada kõnealuse lepingu või muude lepingute tulevast tõlgendamist .

b)

teatab komisjonile kõikidest olulistest menetlustoimingutest ja peab regulaarselt konsultatsioone ning igal juhul alati siis, kui komisjon seda nõuab; ning

b)

teatab komisjonile viivitamata kõikidest olulistest menetlustoimingutest ja peab regulaarselt konsultatsioone ning igal juhul alati siis, kui komisjon seda nõuab; ning

c)

komisjon esitab liikmesriigile kõik menetlusega seotud dokumendid, et tagada võimalikult tulemuslik kaitsmine; ning

c)

komisjon esitab liikmesriigile kõik menetlusega seotud dokumendid , teavitab liikmesriiki kõigist olulistest menetlustoimingutest ning teavitab liikmesriiki viivitamata kõigist menetlustoimingutest ja peab liikmesriigiga konsultatsioone siis, kui asjaomane liikmesriik seda taotleb , et tagada võimalikult tulemuslik kaitsmine; ning