6.3.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 67/160

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni esitatud kliimamuutustega kohanemist käsitlevat ELi strateegiat. Komitee toonitab samal ajal kliimamuutuste leevendamise meetmete esmatähtsust ja olulisust, arvestades Euroopas juba avaldunud negatiivset mõju.

1.2

Uue kohanemisstrateegia rakendamisel tuleb arvestada sellega, et temperatuuri tõus Euroopas ja äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemise võimalus võivad põhjustada inimestele, majandusele ja keskkonnale tõenäoliselt suuremat kahju, kui esialgu arvati.

1.3

Kohanemisstrateegia peab hõlmama erimeetmeid linnapiirkondade (kus elab kolm neljandikku Euroopa elanikkonnast) ja maapiirkondade jaoks (mis on kliima kõikumise suhtes eriti tundlikud).

1.4

Arvestades, kui tähtis on liikmesriikide tegevus, tuleb mõnes valdkonnas märkida ebapiisavat arengut alates valge raamatu avaldamisest 2009. aastal. Komisjon peab võtma arvesse vajadust aktiivsemalt tegutseda, rakendades Euroopa Liidu toimimise lepinguga talle antud pädevust.

1.5

Komitee peab väga oluliseks, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku eelarve kogusummast eraldataks 20 % kliimaalaseks tegevuseks. Selleks määratud summa (192 miljardit eurot) on varasemast palju suurem.

1.6

Nii uus kohanemisstrateegia kui ka mitmeaastane finantsraamistik hõlmavad olulisi edusamme ELi eri poliitikasuundade ja finantsvahendite integreerimisel.

1.7

Komisjoni ettepanekuga tuleks esitada laiem finantsmaastik, hõlmates ka liikmesriikide, ärisektori ja perekondade olulise panuse.

1.8

Komitee kutsub liikmesriike, kes ei ole veel riiklikke kohanemisstrateegiaid koostanud ja neid rangelt rakendanud, kiiresti tegutsema.

1.9

Komitee nõustub üldjoontes komisjoni kavandatud meetmetega, esitades käesolevas arvamuses siiski teatud märkusi.

1.10

Komitee soovitab konkreetselt analüüsida struktuurilisi muutusi, mida kohanemisstrateegiaga teatavates poliitikavaldkondades ning kaupade ja teenuste tootmises nõutakse, võttes muu hulgas arvesse mõju tööhõivele, tööstusele, ehitusele ning teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile.

2.1

2009. aasta valges raamatus kliimamuutustega kohanemise kohta (1) tehti ettepanek võtta vastu kaheetapiline tegevusraamistik, mille esimene etapp (2009–2012) hõlmas 33 meetmele toetuvat kohanemisstrateegiat.

2.2

Siin vaadeldavas teatises käsitletakse teist etappi, milles keskendutakse kolmele eesmärgile:

Nimetatud eesmärkidel esitatakse kaheksa meedet.

2.3

Ühtsete, paindlike ja koostööd soodustavate lähenemisviiside valimise korral on komisjonil soodsam kavandada kohanemismeetmeid piisavalt varakult, kui kanda hiljem tegevusetusest tulenevaid kulusid. Eri hinnangute alusel tooksid praeguseid tendentse arvesse võttes kliimamuutused õigete meetmete rakendamata jätmise korral ELile suurt majanduslikku kulu, eeskätt kõige ebasoodsama stsenaariumi korral (2).

2.4

Kohanemismeetmeid tuleb võtta nii kohalikul, piirkondlikul kui ka üleriigilisel tasandil.

3.1

Komitee toetab komisjoni esitatud kliimamuutustega kohanemise strateegiat ning on nõus komisjoni väitega, et ebakindlust ei saa kasutada vabandusena tegevusetusele. Komitee toonitab samal ajal kliimamuutuste leevendamise meetmete esmatähtsust ja olulisust, arvestades seda, et saadavalolevad andmed on piisavad, illustreerimaks Euroopas juba ilmnenud negatiivset mõju ja tulevikus selle mõju süvenemise prognoosi.

3.2

1990. aastate keskel alustas EL kampaaniat, et peatada üleilmne kliimasoojenemine enne, kui temperatuur tõuseb rohkem kui 2 °C üle tööstusajastu eelse taseme. See eesmärk kehtestati viimaks Cancuni konverentsil (2010). Kõnealuse eesmärgi saavutamine nõuab kasvuhoonegaaside heitkoguste olulist vähendamist, kuid praegune suundumus on vastupidine. Uue kohanemisstrateegia rakendamisel tuleb arvestada sellega, et kliimasoojenemine on Euroopas olnud kiirem kui maailmas keskmiselt, mistõttu võivad sageneda äärmuslikud ilmastikunähtused, põhjustades inimestele, majandusele ja keskkonnale suuremat kahju kui esialgu hinnati.

3.3

Komitee märgib, et linnapiirkondades (kus elab kolm neljandikku Euroopa elanikkonnast) võimendab loodusliku taimkatte asendamine hoonete ja igasuguste ehitistega teatud loodusnähtustest tekkivat kahju. Muude nähtuste hulgas mõjutavad inimesi, eelkõige haavatavaid isikuid (lapsed, eakad), majandust, turismi ja taristuid kuumus ja üleujutused, mõjudes halvasti tööhõivele ja elanikkonna elatustasemele. Maapiirkonnad omakorda on kliima kõikumise ees eriti haavatavad, sest see mõjutab põllumajandust, loomakasvatust ja metsamajandust, tekitades elanikkonna vähenemise ja vaesuse suurenemise ohu.

3.4

Oluline tegur kliimamuutustega kohanemisel on asjaolu, et kliimanäitajad varieeruvad nii ajaliselt kui ka mikropiirkonniti. Eelkõige puudutab see temperatuuri, lund, vihma, tuult ja niiskust. Detailplaneeringud ja ehitusstandardid tuleb kohandada tuleviku maksimaalsete ja minimaalsete väärtustega. Näiteks peaks metsadel olema piisav vastupanuvõime, et tulla toime (enamasti saja-aastase) tsükli kõige tugevama orkaaniga.

3.5

Kliimamuutustega kohanemine toob paratamatult kaasa kulusid kaudsete võlgade näol vastavalt riigivõla arvutamise meetodi aluseks olevate põhimõtete määratlusele. Kui riigi rahanduses tekib seda tüüpi lisapuudujääk, muutub kaudne võlg otseseks. Siiski on võimalik suurt kahju vältida näiteks üleujutuste vastaste kaitsemeetmetega. Kohanemisalaste investeeringute tulemused on väga erinevad sõltuvalt rahastamise allikast, milleks võib olla EL, riik, ettevõte või perekond. Komisjoni ettepanekus määratakse ELi allikad koguseliselt üksnes teatud määral. Siiski on vajalik kasutada kõiki neid allikaid ning teha seda tulemuslike struktuuride ja kogustega.

3.6

Seni on 15 ELi liikmesriiki võtnud vastu riikliku kohanemisstrateegia, kuid ainult 13 liikmesriigil on konkreetne tegevuskava. Komisjon osutab asjaolule, et neli aastat pärast valge raamatu ilmumist ja teema pakilisusest hoolimata on kohanemisprotsess „enamikul juhtudel alles algusjärgus ning kohapeal on võetud vaid mõned üksikud konkreetsed meetmed”. Seepärast kutsub komitee liikmesriike, kes ei ole veel riiklikke kohanemisstrateegiaid koostanud ja neid rangelt rakendanud, kiiresti tegutsema.

3.7

ELi kohanemisstrateegias on komisjon siiani täitnud väga olulist rolli liikmesriikide otsuste toetamisel, edendamisel ja kooskõlastamisel, kuid liikmesriikidel endil lasub esmane vastutus võtta kliimamuutustest tulenevate ohtude ennetamisele suunatud tõhusaid ja kooskõlastatud meetmeid. Liikmesriikide tegevus on ülitähtis, kuid sellega seoses tuleb ära märkida, et pärast valge raamatu avaldamist on kohanemisega seotud areng olnud mõnes valdkonnas ebapiisav. Seega peab komisjon võtma arvesse vajadust tegutseda kliimamuutuste valdkonnas palju aktiivsemalt, rakendades Euroopa Liidu toimimise lepinguga talle antud pädevust.

3.8

Mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus ajavahemikuks 2014–2020 (3) soovitas komisjon eraldada vähemalt 20 % eelarve kogusummast kliimaga seotud tegevuseks. Komitee peab väga oluliseks asjaolu, et nõukogu ja parlament asjaomase kriteeriumi heaks kiitsid. Uues mitmeaastases finantsraamistikus moodustab kliimaalase tegevuse (kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise) kogusumma ligikaudu 192 miljardit eurot. Võttes arvesse, et mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2007–2013 eraldati kohanemismeetmetele üksnes 6 miljardit eurot, on tegu suure edasiminekuga.

3.9

Komitee peab väga oluliseks ELi eri poliitika- ja rahastamisvahendite (Ühtekuuluvusfond, struktuurifondid, teadus- ja arendustegevus, ühine põllumajanduspoliitika, üleeuroopalised võrgud jne) kliimaalase tegevuse lõimimist ja selle horisontaalset olemust. Nii uus strateegia kui ka mitmeaastane finantsraamistik ajavahemikuks 2014–2020 teevad selles suunas edusamme.

3.10

Kuna kliimamuutuste mõju süvenemine ning ELi kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise alased tegevuskavad toovad kaasa Euroopa Keskkonnaameti ülesannete kasvu, soovitab komitee kaaluda inim- ja finantsressursside suurendamist.

3.11

Komitee märgib, et kohanemisstrateegias tuleb arvesse võtta kliimamuutuste mõju inimtervisele, mille kohta on juba tehtud uuringuid (vt „Impacts of climate change in human health in Europe. PESETA-Human health study”, 2009), ning vajadust tagada äärmuslike loodusnähtuste korral asjakohased hädaabiteenused.

4.1.1

Komisjon viitab kohanemisvalmiduse tulemustabeli väljatöötamisele 2014. aastal. 2017. aastal hindab komisjon meetmete piisavust, tuginedes seiremehhanismi määruse (hetkel menetluses) kohaselt saadud aruannetele ja nimetatud tulemustabelile, ning võib vajaduse korral esitada õiguslikult siduva õigusakti ettepaneku.

4.1.2

Komitee toetab võimalust rakendada ka keskkonnavaldkonnas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 192 seadusandliku menetluskorra kohta. Asjaomase ELi õigusakti vastuvõtmise korral peaks see hõlmama eriomaseid meetmeid, kohaldamise tähtaegu, kontrollimehhanisme ja võimalikke sanktsioone mittetäitmise korral. Selle teema kiireloomulisus nõuab antud otsuse tähtaegade muutmist.

4.2.1

Komitee on juba väljendanud oma toetust programmi LIFE määruse ettepanekule, pidades heaks märgiks eelarve suurendamist 3,2 miljardi euroni ajavahemikul 2014–2020 (4). Kliimameetmete alaprogramm (904,5 miljonit eurot komisjoni esialgses ettepanekus) koosneb kolmest prioriteetsest alast, mis esialgselt jaguneksid järgmiselt: kliimamuutuste leevendamine (45 %), kliimamuutustega kohanemine (45 %) ning juhtimine ja teavitus (10 %)

4.2.2

Komisjon on välja toonud viis haavatavat valdkonda, mille vahel tuleb vahendid võrdselt ära jagada:

4.3.1

Komisjoni linnapeade pakti algatuse eesmärk on ületada 2020. aastaks ELi eesmärk vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid 20 % võrra, mis väärib kahtlemata täielikku toetust.

4.3.2

Komisjon märgib üksnes lühidalt, et toetab kliimamuutustega kohanemist linnades seda detailsemalt täpsustamata. Võttes arvesse pakti vabatahtlikku olemust, võiksid selle osalised komisjoni toetusel kehtestada mõõdetavad eesmärgid ja luua kasutusele võetavate kohanemismeetmete jälgimismehhanismid. Komitee arvates peaks komisjon asjaomaseid aspekte täpsustama, et kujundada välja tõeline ELi linnapiirkondade kohanemispoliitika, mille osas on mõnel liikmesriigil juba kogemus olemas (nt kliimamuutustega kohanemise tulemusnäitaja (NI188) Ühendkuningriigis).

4.4.1

Komisjon viitab neljale peamisele vajakajäämisele, märkides, et ta teeb jätkuvalt koostööd liikmesriikide ja sidusrühmadega nende vähendamiseks:

4.4.2

Programmiga „Horisont 2020” (ajavahemikuks 2014–2020) määratakse Teadusuuringute Ühiskeskusele 1,962 miljardit eurot, millele tuleb lisada 656 miljonit eurot Euratomist. Võrreldes 7. raamprogrammiga, on programmi eelarve oluliselt kasvanud (ligikaudu 17 miljardi euro võrra).

4.4.3

Komitee soovib toonitada, et konkreetsete andmete puudumine teatud aspektide kohta ei saa olla otsuste edasilükkamisel ettekäändeks, kuna kliimamuutuste negatiivse mõju kohta on mitmeid tõendeid.

4.5.1

Komitee toetab otsust koondada kliimamuutusi käsitleva teabe kogumine ja jagamine Climate-ADAPTi veebisaidile. Climate-ADAPTi koostoime riiklike platvormidega nõuab liikmesriikidelt lisapingutusi, kui võtta arvesse, et praegu on asjaomased kõikehõlmavad portaalid olemas üksnes kuuel liikmesriigil. Piirkondlike omavalitsuste ja erasektori antav teave ei ole praegu piisav.

4.5.2

Komitee leiab, et programmi Copernicus kliimateenused (teabe kogumine Euroopa satelliidivõrgu ja maale ehitatud süsteemide kaudu) on meetmete võtmisel väga olulised. Liidetuna muude ametite, eelkõige NASA vaatlustulemustega, annab Euroopa sellega oma panuse üleilmsesse kliimamuutuste vastasesse võitlusesse.

4.6.1.1

Ühine põllumajanduspoliitika. Üleilmselt on põllumajandus otseselt või kaudselt vastutav 30 % kasvuhoonegaasi heitkoguste eest, mistõttu on olemas hea võimalus neid tõhusamate viljelusmeetoditega vähendada. Erinevalt muudest sektoritest on otsesed heitkogused põllumajanduslikule tootmisviisile loomupäraselt omased, mistõttu tuleb selle eripära arvesse võtta.

4.6.1.2

Arvamuses „Kliimamuutuste ja põllumajanduse seosed Euroopas” (5) rõhutas komitee tõsiseid probleeme, mida põud Lõuna-Euroopa piirkondades põhjustaks, ning märkis muu hulgas, et „põllumajandus ei ole mitte ainult kliimamuutuste ohver, vaid annab panuse ka kasvuhoonegaaside heitkogustesse”. Seepärast kutsub komitee „komisjoni üles täpsemalt analüüsima, kuidas erinevad üksteisest eri põllumajanduslike kasutusvormide klimaatilised mõjud, et selle põhjal tuletada poliitilised tegutsemisvõimalused, nt toetuspoliitika raames”.

4.6.1.3

Komitee võtab teadmiseks, et 26. juuni 2013. aasta poliitilise kokkuleppe [ühise põllumajanduspoliitika osas] alusel investeeritakse aastatel 2014–2020 rohkem kui 100 miljardit eurot, aitamaks põllumajandusel toime tulla pinnase kvaliteedi, vee, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutustega seotud probleemidega. Sellel eesmärgil on 30 % otsetoetustest seotud keskkonnale kasulike põllumajandustavade täitmisega ja vähemalt 30 % maaelu arengu programmide eelarvest tuleb eraldada keskkonnahoidlikule põllumajandusele.

4.6.1.4

Ühtekuuluvus. Mittetegutsemine või tegutsemise edasilükkamine võib nõrgendada ELi ühtekuuluvust. Samuti suurenevad prognooside kohaselt kliimamuutuste mõju tõttu kogu ELis sotsiaalsed erinevused. Seepärast on vaja erilist tähelepanu pöörata muutustest kõige enam mõjutatud ja juba niigi ebasoodsas olukorras (halb tervis, madal sissetulek, puudulikud elamistingimused, vähene liikuvus) olevatele sotsiaalsetele rühmadele ja piirkondadele.

4.6.1.5

Programmitöö perioodiks 2014–2020 peab komisjon tulema välja tugeva sõnumiga, et kõik Euroopa poliitikavaldkonnad peavad olema seotud kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega. Kliimamuutustega kohanemine peab olema selgesõnaliselt sees igas riiklikus strateegilises raamistikus ja rakenduskavas. Selles osas soovitab komitee, et projektide heakskiitmise eeltingimus oleks keskkonnaalaste eesmärkide täitmine. Projekte, millel on kliimamuutuste osas negatiivne mõju, tuleb vähendada miinimumini või need täielikult välistada. Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika kohta tehtud seadusandlikes ettepanekutes, mis jõustuvad 2014. aastal, mainitakse küll kliimamuutustega kohanemist, kuid komitee arvates tuleks sellealaseid nõudeid rangemaks muuta.

4.6.1.6

Ühine kalanduspoliitika. Komisjon ei maini mingeid asjaomaseid erimeetmeid. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni arvates peab kohanemismeetmete üks põhieesmärk olema veeökosüsteemide jätkusuutlikkus, millest sõltub kalandus.

4.6.1.7

Metsandus, mis on ülioluline looduslik süsinikdioksiidi talletaja, on üks valdkondadest, mida kliimamuutused tõsiselt mõjutavad. Väga tugevad orkaani tüüpi tuuled hävitavad tulevikus metsaalasid, mistõttu on vaja need enneaegselt asendada. Kuival ja kuumal ajal suureneb hävitavate metsatulekahjude arv. Neil teguritel on oluline mõju kõnealuse sektori majandusele ja erinevatele maaelu aspektidele.

4.7.1

Tõenäoliselt on see suurim proovikivi, millega avaliku sektori otsustajad peavad kliimamuutustega kohanemist käsitleva strateegia osas silmitsi seisma. Peamised ohud taristule on kliimamuutustega võimenduda võivate äärmuslike ilmastikunähtuste tekitatud kahju või häving; rannikualade üleujutused jõgede kallastel ja meretaseme tõusust tingitud üleujutused; elektrienergia ja joogivee tagamise raskused ning kliima soojenemise mõjud ettevõtete tegevuskuludele. Mõnda taristut ei pruugi kliimamuutused otseselt mõjutada, kuid teenustele füüsilise juurdepääsu puudumise korral need ei toimi (nt info- ja kommunikatsioonitehnoloogia).

4.7.2

Avalikud ja erainvestorid peavad taristuprojektide rahastamiskavades arvestama üleilmse soojenemisega kaasneva mõjuga. Teatud ehitustööd nõuavad investeeringuid liikmesriikidelt, kes on majanduskriisi tõttu sageli eelarvepiirangute küüsis.

4.7.3

Tuginedes volitustele hinnata kliimamuutuste mõju eurokoodeksitele, teeb komisjon ettepaneku töötada koos Euroopa standardimisasutuste (Euroopa Standardikomitee, Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee ja Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituut), finantsasutuste ning teadusorganisatsioonidega välja hoonete ja riiklike ehitustööde standardimise programmides vajalikud muudatused. Komitee märgib selles osas, et standardimudelites peavad taristu vastupidavus ja usaldusväärsus olema tähtsamad läbinisti majanduslikest ja investeerijatele kasumlikest kriteeriumidest. Võttes arvesse, et Euroopas on näiteid selle kohta, et jõesängide ahendamine või soode kuivendamine on üleujutuste mõju süvendanud, tuleks rajada mõistlikud linnaplaneerimismudelid. Samuti võiks soovitada näiteks selliseid meetmeid nagu taimkattega katused või fassaadid hoonetele, kus see võimalik on.

4.7.4

Kohanemisstrateegias tuleb arvesse võtta elanikkonna vananemist, kuna vanemad ja eelkõige eakaimad inimesed on väga tundlikud äärmusliku temperatuuri ja niiskuse suhtes. Ühe näitena tuleb kaaluda tervishoiu- ja hooldekeskuste varustamist piisavalt võimsate, vähese CO2-heitega ja usaldusväärsete kliimaseadmetega.

4.7.5

Komitee on oma varasemates arvamustes (ces1607-2011 ja ces492-2012) toetanud üleeuroopaliste transpordivõrkude (TEN-T) kahetasandilise käsitluse kasutuselevõttu ja spetsiaalsete Euroopa transpordikoridoride loomist, mille eesmärk on luua sidus transpordivõrk kõige olulisemate kauba- ja reisijateveovoogude jaoks. Komitee arvates on see kasulik eesmärk, mis tugineb samuti vajadusele kehtestada prioriteedid nappide rahastamisvahendite kasutamisel. Kuid taristuinvesteeringute koondamine kõnealustesse koridoridesse suurendab ka ELi transpordisüsteemi haavatavust, juhul kui neis peaksid häired tekkima. Komitee rõhutab, et kõnealuste transpordikoridoride investeeringute kavandamisel ja rahastamisel on vaja sellega arvestada. Lisaks ehituskonstruktsioonide suurele vastupidavusele tähendab see, et Euroopa transpordikoridoride ühe osana tuleb kavandada ümber- ja möödasõiduteid.

4.8.1

Aruanne looduskatastroofide vastase kindlustamise kohta ELis (Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (2012), „Natural Catastrophes: Risk Relevance and Insurance Coverage in the EU”) osutab parema statistilise teabe vajadusele. Ent tuginedes saadaolevale teabele, on kindlustuse leviku määr (erakindlustuste katted ja valitsuse ex ante või ex post sekkumise osa SKPst) üldiselt madal. Näiteks üleujutuste osas ei ole leviku määr enamikes liikmesriikides eriti kõrge, välja arvatud neil juhtudel, kui üleujutuste vastane kindlustus kaasneb mõne muu kindlustuskattega. Samuti on asjaomane määr madal seoses tormi- ja põuariskiga, ehkki viimane neist avaldab liikmesriikidele mõõdukat mõju.

4.8.2

Komitee toetab komisjoni otsust esitada loodus- ja inimtekkeliste katastroofide vastu kindlustamise kohta roheline raamat (6) kindlustusturu tugevdamiseks ning riigieelarve liigse riskikoormuse vähendamiseks, tehes sellega seoses järgmised märkused:

—

Tööhõive. Seni ei ole tehtud üksikasjalikke analüütilisi uuringuid kohanemismeetmete mõju kohta töötajate ametialasele väljaõppele ja tööhõivele.

—

Tööstus. Tööstussektorite suure mitmekesisuse tõttu ei ole kliimamuutuste mõju kõikjal ühesugune. Kliimamuutustega kohanemine, juhul kui see on vajalik, nõuab investeeringuid ning sellised tööstusharud nagu raua- ja terasetööstus peavad heitkoguste vähendamiseks tegema olulisi tehnoloogilisi ja rahalisi jõupingutusi. Nõutavad investeeringud tuleks hõlmata finantsprognoosidesse ja teavitada neist asjakohaselt investoreid.

—

Ehitus. Kohanemismeetmed mõjutavad oluliselt elamute ja taristute ehitamist, tuues eeldatavasti kaasa kulude suurenemise. Eurokoodeksitega ei ole siiani sätestatud kliimamuutuste alaseid nõudeid ja see viga tuleb kahtlemata parandada (7).

—

Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon. Kliimamuutused on juba viimastel kümnenditel mõjutanud vahendite jaotamist (seda tõendab ELi uus rahastamiskava) ning ülikoolide ja ekspertkeskuste teadusprogramme. On loodud uusi erialasid ja kutsekirjeldusi. See on suundumus, mis eeldatavalt tulevikus süveneb.