This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52012DC0698
GREEN PAPER An integrated parcel delivery market for the growth of e-commerce in the EU
ROHELINE RAAMAT ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg
ROHELINE RAAMAT ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg
/* COM/2012/0698 final */
ROHELINE RAAMAT ELi e-kaubanduse arengut toetav ühtne pakiveoturg /* COM/2012/0698 final - 2012/ () */
1. Sissejuhatus
E-kaubandust
peetakse üldiselt väga oluliseks ELi majanduskasvu ja tööhõivet suurendavaks
teguriks[1].
E-kaubandust
ja internetipõhiseid teenuseid käsitlevas komisjoni teatises[2] mainitakse internetist ostetud kaupade
kättetoimetamist ühena viiest prioriteedist, mis aitaks e-kaubandust 2015.
aastaks suurendada, ning selle valdkonna olulisust on rõhutanud ka Euroopa
Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament[3]. Kaupade
kättetoimetamise küsimused on e-kaubanduse lihtsustamisel tõepoolest väga
olulised ning kättetoimetamine on ka üks põhiteguritest usalduse loomisel
müüjate ja ostjate vahel[4].
E-jaemüüjate
ja tarbijate vahelised kaubandus- ja majandussuhted hõlmavad keerukaid
logistikatoiminguid. Termin
„kättetoimetamine” tähistab käesolevas dokumendis internetist tellitud
füüsiliste kaupade vedu kuni nende üleandmiseni lõpptarbijale.
Kättetoimetamisprotsessis
osaleb mitu ettevõtjat. Käesolevas dokumendis
nimetatakse neid „pakiveoettevõtjateks” ning see termin hõlmab
vedajaid,
postiettevõtjaid ja kullerteenuste pakkujaid ning muid logistikaettevõtjaid.
Rohelises
raamatus on „pakk” määratletud kõige laiemas tähenduses, hõlmates kõiki kuni 30
kg kaaluvaid saadetisi[5]. Kaupade
ostmise ja kättetoimetamise viis Euroopas on kiiresti ja põhjalikult muutumas.
ELi
tarbijad ostavad kaupu üha enam internetist, sageli piiriüleselt, ning seega
suureneb vajadus nende ootustele vastava ja sujuvalt toimiva
kättetoimetamissüsteemi järele, mis aitaks lihtsustada nende igapäevaelu ning
suurendada usaldust e-kaubanduse vastu ja selle pakutavate võimaluste
kasutamist[6].
Samuti
mõjutab kättetoimetamissüsteemi tõhusus ja taskukohasus väga oluliselt paljude
VKEde ärimudelite jätkusuutlikkust ning eelkõige nende võimet oma kliente
teenindada. Kuna VKEd on Euroopas
innovatsiooni ja majanduskasvu mootoriks,[7]
annaks internetist tellitud kaupade üldise kättetoimetamissüsteemi parandamine
eeldatavasti väga märkimisväärseid tulemusi majanduskasvu kiirendamisel ja
töökohtade loomisel[8]. Paljud
uuringud ja jaekaubandussektori aruanded[9] ning samuti rohelise
raamatu ettevalmistamise ajal läbi viidud intervjuud sidusrühmadega kinnitavad
e-kaubandust ja internetipõhiseid teenuseid käsitlevas komisjoni teatises
esitatud kättetoimetamisteenuste analüüsi. Piiriülest
kättetoimetamist peavad takistuseks 57 % jaeettevõtjatest,[10] ning ka 46,7 % tarbijatest väidavad,
et neid paneb muretsema saadetiste kättetoimetamine piiriüleste tehingute
puhul. Probleemid toodete kättetoimetamisel ja
tagastamisel on tarbijate kaks peamist internetiostudega seotud etteheidet[11].
Tarbijate
kümne põhiprobleemi hulka kuuluvad ka kättetoimetamata jäänud, rikutud või
kaotsi läinud esemed ning kõrged kättetoimetamiskulud, mis kahandavad tarbijate
usaldust piiriülese e-kaubanduse vastu. Tarbijate
soov kaupu internetist osta suureneks, kui nad saavad olla kindlad, et ostud
jõuavad kohale heas korras ja lubatud tähtajaks ning et ostude tagastamiseks on
kehtestatud hõlpsad menetlused[12].Uute
tehnoloogiate suurem kättesaadavus ja kasutamine pakub uusi võimalusi
kättetoimetamisteenuste kvaliteedi parandamiseks ja tarbijate rahulolu
suurendamiseks. Ka sotsiaalvõrgustike areng on
oluliselt mõjutanud tarbijate brändivalikut ja internetioste.
Innovatiivsete
elektroonilise side vahendite kasutamine e-jaemüüjate, teenuseosutajate ja
klientide vahelises suhtluses võib samuti aidata muuta kättetoimetamise ja
kaupade tagastamise protsesse tõhusamaks ja mugavamaks ning suurendada
tarbijate rahulolu teenuse kvaliteediga. E-kaubanduse
turu sujuvam toimimine on vastastikku kasulik nii tarbijatele ja VKEdele kui ka
kõigile e-kaubanduses osalevatele ettevõtjatele ja sektoritele. Rahvusvahelises
jaekaubanduses on veo ja kättetoimetamise küsimused veelgi olulisemad.
Kuna
üha enam ostetakse kaupu Aasiast ja Vaikse ookeani piirkonnast ning
Põhja-Ameerikast ning üha enam Euroopa e-jaemüüjaid püüavad kaupu nendesse
piirkondadesse eksportida, on kaubavood kõnealuste piirkondade vahel järsult
suurenenud. Seetõttu on veo- ja
kättetoimetamisküsimused muutunud veelgi keerukamaks, tõstatavad täiendavaid
probleeme ning turvakaalutlusi ja kujutavad endast tõsist probleemi, kuid
samuti unikaalset võimalust Euroopa e-kaubanduse arenguks, eelkõige VKEde jaoks[13]. Tulemuslikum
pakkide kättetoimetamise ahel ELi e-kaubanduses mõjutab positiivselt ka mitut
poliitikavaldkonda. Ø
Ühtekuuluvus: hästi
toimiva kättetoimetamisteenuse pakkumisega kogu Euroopas saaks teha
e-kaubanduse hüved kättesaadavaks kõigile kodanikele ja äriühingutele nende
suurusest hoolimata. Ø
Tööhõive: tuleks
tagada rahuldavad töötingimused pakiveosektoris, mille tegevust iseloomustab
suur surve kulude vähendamiseks ja paindlikkuse suurendamiseks. Ø
Innovatsioon: tuleks
edendada uute infotehnoloogiate laialdast kasutuselevõttu
kättetoimetamissüsteemides, mis tooks kohest kasu kõigile kodanikele ja
äriühingutele ning mis oleks kohandatud uue sotsiaalmeedia keskkonnaga. Ø
Keskkond: tuleks
edendada säästvat arengut ning optimeerida kättetoimetamise logistikat, mis
võimaldaks suurendada energiasäästu ning üldiselt vähendada negatiivseid
välismõjusid. Ø
Euroopa e-jaekaubanduse konkurentsivõime:
Euroopa
e-jaemüügi ja pakiveosektori tugevustest lähtudes tuleks edendada
investeeringuid Euroopa pakiveovõrku, mis seisab silmitsi tõsise rahvusvahelise
konkurentsiga. Käesolevas
rohelises raamatus vaadeldakse e-kaubanduse ja pakiveoturgude arengut Euroopas,
uuritakse, mida on vaja ühtse pakiveoturu loomiseks, analüüsitakse selles
protsessis osalejate põhiprobleeme ning tuuakse välja võimalused
kättetoimetamisprotsessi tõhustamiseks kodanike ja äriühingute, esmajoones
VKEde huvides. Konsultatsioonide käigus
kogutud teabe alusel määrab komisjon 2013. aasta kevadel täpsemalt kindlaks
lahendamist vajavad probleemid ja teeb järeldused ühtse pakituru
lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta.
2. Turu
praegune olukord ja väljavaated
2.1 Euroopa
e-kaubanduse turg ning kättetoimetamise tähtsus
E-kaubanduse
turud ELis on eri tarbimistavade, maksustamisküsimuste, toodete kättesaadavuse,
lairibaühenduse ja konkurentsitiheduse poolest väga erinevad ning eri
arengutasemel. Ka liikmesriikide turgude
kaubandusprofiil[14] mõjutab
oluliselt pakkide kättetoimetamist[15] ning
Euroopa-sisene piiriülene edastamine on tarbijate ja e-jaemüüjate jaoks
jätkuvalt probleem[16].
Lisaks
saab tõhusa piiriülese kättetoimetamisega toetada uute turuniššide
kasvupotentsiaali tänu nn pika saba efektile[17]. E-kaubanduse
turu kiire areng nõuab üha uusi innovatiivseid ärilahendusi ja ka tarbijate
ootused aina suurenevad. Kaupade
kättetoimetamisega seotud vajadused selles sektoris on samuti väga erinevad,
kuna sektor hõlmab üha uusi tootesegmente (nt raamatud, DVD-plaadid, rõivad,
väike- ja koduelektroonika, mööbel, kodumasinad) ning tooted erinevad suuresti
väärtuselt, kaalult ja pakendi suuruselt. Ka
sotsiaalvõrgustikud, kiirsuhtlust võimaldavad IT-lahendused ning nutitelefonide
ja muude pihuseadmete lai levik on tõstnud tarbijate ootusi reaalajas saadaval
teabel põhinevate lahenduste ja paindlike kättetoimetamisvõimaluste suhtes.
E-jaemüüjad
peavad kiiresti tegutsema. Uusi
kontseptsioone ja ideid tuleb kiiresti rakendada. Nende
äritegevuse elujõulisus ja edukus sõltub logistikasektori võimest toimetada
kaup kätte soodsa hinnaga ja mugavalt[18].
See mõjutab eelkõige väiksemaid e-kaubanduse turul
tegutsevaid ettevõtjaid, kellel ei ole piisavat mõjukust, et veoettevõtjate
hinda oluliselt alla kaubelda, ning kes ei suuda investeerida omaenda
logistikavõrku. Keskkonnas, kus olulist rolli
mängib mastaabisääst, võib see vähendada väikeettevõtjate võimet konkureerida
suuremate e-jaemüüjatega, kuna tarbijad ootavad internetioste tehes üha enam
tasuta kättetoimetamist lubavaid pakkumisi[19].
2.2 Euroopa
pakiveoturg
ELi
postipakkide turg oli 2008. aastal väärt hinnanguliselt 42,4 miljardit eurot
ning ettevõtjalt tarbijale suunatud (B2C) teenused moodustasid sellest turust
15 %[20].
Viimase
viie aasta jooksul on posti- ja pisipakkide turu B2C segment e-kaubanduse kasvu
mõjul kiiresti suurenenud. Hinnanguliselt
moodustab kõnealune segment arenenumatest e-kaubanduse turgudest, nagu
Ühendkuningriik, praegu 20−40 %. Tavapäraselt
jaguneb kättetoimetamisturg kiir- ja standardteenuste vahel.
Praegused
määratlused[21] aga ei
peegelda eri teenuste (liht-, kuller- või tähtpost või kättetoimetamine samal
päeval, saadetise teekonna jälgimine, kättetoimetamise tõendamine) keerukust ja
suhtelist tähtsust ega e-kaubanduse sektori tegelikku sisu, mis hõlmab ka
pisipakkide (väikesed saadetised kaaluga alla 2 kg) saatmist. Eurostati
hinnangul saadavad üle neljandiku kõigist ettevõtjatest e-kaubanduse tellimusi
teistesse ELi liikmesriikidesse: 23 %
neist on väikeettevõtjad, suurettevõtjate puhul on kõnealune määr 41 % ja
keskmise suurusega ettevõtjate puhul 33 %[22].
Väikestele
ja ebaregulaarsetele klientidele, kellel ei ole piisavat mõjukust, et
teenusepakkujate hinda alla kaubelda, pakutakse palju vähem erinevaid
kättetoimetamisvõimalusi. FTI
hinnangute kohaselt on riiklike postiettevõtjate avaldatud rahvusvahelise
pakiveo hinnad (kontota klientidele) riigisisese pakiveo hindadest keskmiselt
kaks korda kõrgemad. Postivõrkude
kaudu toimetatakse kohale ainult osa pakke (turuosad on riigiti väga erinevad)[23]
ning nendest ainult väikese osa (5−10 %) suhtes kohaldatakse
universaalteenuse osutamise kohustust, mille kohaselt liikmesriigid peavad
tagama nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste pakkide edastamise kõigisse oma
territooriumil asuvatesse punktidesse kõigi kasutajate jaoks taskukohase hinnaga[24].
Kuna
kõnealustes kohustustes lepiti kokku ammu ende e-kaubanduse sündi, ei ole need
mõeldud selle kiiresti areneva sektori praeguste vajaduste täitmiseks.
Postivõrkude
kaudu edastatakse tavapäraselt 2−30 kg kaaluvaid pakke, kuid sel
süsteemil puudub paindlikkus ja tõhusus, mida nõuab internetimüügi areng.[25]
Viimastel
aastatel on mõned ettevõtjad siiski suutnud oma pakiveovõrgustiku ümber
korraldada või on ümberkorraldusprotsess käimas, kuna riigisisesel turul
valitseb selles sektoris tihe konkurents. Kiirkullerteenuste
pakkujad on loonud sihtotstarbelised integreeritud
võrgustikud, mis võimaldavad neil pakkuda esmaklassilist ettevõtjalt
ettevõtjale suunatud (B2B) teenust (kiirus, teekonna jälgimise võimalused).
Olles
teadlikud e-kaubanduse kasvuga avanevatest võimalustest ja e-kaubanduse
ettevõtjate jaoks rahuldavate lahenduste vähesusest, pakuvad kiirkullerteenuste
osutajad Euroopas üha aktiivsemalt ka ettevõtjalt tarbijale suunatud teenust.
Muud
logistikaettevõtjad – konsolideerimisteenuse pakkujad,
kaubaveomaaklerid, tellimuste täitmise teenuste pakkujad, kolmandatest
isikutest logistikateenuse osutajad[26]
− täidavad järjest olulisemat rolli, et täita e-kaubandusettevõtjate
vajaduste ja veoettevõtjate võimaluste vahelist lünka uuenduslike ja paindlike
lahendustega laovarude juhtimiseks ning pakkide veoks ja tagastamiseks.
Nende
pakutavad lahendused ei ole veel kuigi laialt tuntud, eelkõige VKEde hulgas.
Kui
sellised ettevõtjad oleksid nähtavamad, võiksid need tulevikus üha enam
lihtsustada e-jaemüüjate logistikategevust. Sellised
ettevõtjad saaksid väikesemahulisi saadetisi koondades pakkuda oma
lepingupartneritele ja seeläbi ka klientidele soodsamaid
kättetoimetamistingimusi. Turule
on ilmumas ka nišiettevõtjad, kes on
välja töötanud erilahendused teatava tootesegmendi jaoks (näiteks spetsiaalsed
veo- ja kättetoimetamisteenused internetist tellitud rõivaste jaoks). Lisaks
on viimasel ajal ka mõned suuremad e-jaemüüjad üha aktiivsemalt
tegutsenud ka logistika ja kättetoimetamise alal ning pakuvad oma
logistikateenuseid ka väiksematele e-jaemüüjatele. Mitmes
riigis testitakse praegu pakiautomaate (lukustatud kapid, kust klient
saab paki kätte koodi abil) ning nende üldine kasutuselevõtt sõltub sellest,
kas need on tarbijate arvates piisavalt mugavad ning kas sel viisil
toimetatakse kätte piisavas mahus saadetisi. Kaugmüügis
on traditsiooniliselt kasutusel olnud üleandmispunktide võrgustik
(tehnoloogilise platvormiga toetatavad poed, kust kliendid võivad oma pakid
kätte saada). Selliseid võrgustikke on
ajakohastatud uute infosüsteemidega ning need on alternatiiviks kallimatele
kojuveoteenustele. Võrgustike edu sõltub
kohalikest eelistustest ja ajalooliselt väljakujunenud tavadest, kuid leidub
märke sellest, et need on elujõuline ja paljutõotav alternatiiv muudele
e-kaubanduses kasutatavatele kättetoimetamisteenustele.
2.3 Seosed
e-kaubanduse ja pakiveoturu vahel
Pakiveoettevõtjad
on ära tundnud e-kaubanduses peituvad võimalused. Uute
mudelite loomine ettevõtjatelt tarbijatele suunatud pakiveoteenustele võib
nõuda suuri investeeringuid ning nende tegevuse põhjalikku ümberkorraldamist.
Tegevus
muutub keerukaks aga siis,[27]
kui eesmärk on jõuda teatava territooriumi igasse punkti ning saadetiste mahud
on samas ebaühtlased ja prognoosimatud. Paki
lõplikuks üleandmiseks pakutakse täiendavaid valikuid, näiteks paki toimetamine
kliendile tööle või naabri juurde, suurendades järk-järgult kliendi
valikuvõimalusi otsustamisel, kus ja millal ta soovib pakki kätte saada.
Välja
on töötatud ka mõned uued ärimudelid toodete tagastamisteenuse parandamiseks. Selliste
uute lahenduste käivitamine kulgeb aga aeglaselt ning neid on sageli täiendatud
kulukate lisaväärtust suurendavate omadustega, mis ei ole alati vajalikud. Praegu
on puudus teenustest, mis võimaldavad lihtsate teekonna jälgimise lahendustega[28] ja soodsa hinnaga[29] kohale toimetada pisipakke. Kättetoimetamisteenused
on keerukad ja nende suhtes kohaldatakse arvukaid piiranguid.
Tavapäraseid
pakiteenuseid (põhiteenus, millega kaasnevad suured piiriülese saatmise kulud)
ja suure lisaväärtusega (algselt ettevõtjalt ettevõtjale suunatud)
kiirkullerteenuseid ei ole veel kohandatud e-kaubanduse spetsiifiliste
vajaduste jaoks. Postiettevõtjate vaheline
koostöö piiriülesel kättetoimetamisel on paranemas, eelkõige Euroopa pakiveo
rühma (European Parcel Group) [30]
raames. Siiski kulgeb ainult osa
pakivoogudest selle kanali kaudu ning puudub alternatiiv pisipakiteenuste ja
mitteprioriteetsete pakkide jaoks. Tegelikult
eksisteerib kõrvuti kaks eri maailma, millest üks (e-kaubandus) toimib
turunduspõhimõtete ning teine (logistika) teatavate tegevusnõuete alusel.
Need
valdkonnad erinevad äritegevuse ajakava, tausta, IT-süsteemide ja lahenduste
kasutuse ja tegevuse tulemusnäitajate poolest. Seetõttu
vajavad nii e-kaubanduse kui ka pakiveoturul lahendamist tõsised ja
põhimõttelised probleemid: e-kaubanduse
mudel ei ole veel täielikult stabiliseerunud ning logistikasektor peab veel
kohanema e-kaubanduse nõuete ja vajadustega. Sellises
kiiresti muutuvas keskkonnas on keeruline teha investeerimisvalikuid ja
-otsuseid.
3. Põhiprobleemid
3.1 Tarbijate
kogemused ja ootused
Tarbijad
soovivad mugavamat kättetoimetamist: rohkem
võimalusi, mille hulgast saaks sobivaima valida, paremat eelteavet
kättetoimetamisprotsessi kohta, hõlpsamaid tagastamistoiminguid ja
kasutajasõbralikke teenuseid, mis põhinevad uutel tehnoloogiatel
(nutitelefonid, tahvelarvutid, teavitamine SMSiga)[31]
Tarbijad
ootavad, et nende tellitud kaupade veo tingimused oleksid läbipaistvamad, eriti
juhul, kui pakid hilinevad, neid kahjustatakse või need kaotsi lähevad.
Samas
ootavad nad suuremat selgust ka hindade selguse ja võrreldavuse ning
konkurentsi taseme suhtes. Tarbija
kui kauba saaja ostuotsust mõjutab oluliselt tasuta või odava kättetoimetamis(-
ja tagastamis)võimaluse olemasolu. Tarbijad
tunnevad üha suuremat huvi ka teiste riikide turgude vastu, kuid suureks
takistuseks on piiriülese kättetoimetamise keerukus ja läbipaistvuse puudumine.
Pakkide
saatjana ja eelkõige tellitud kaupade tagastamisel peavad tarbijad tegutsema
üsna monopoolsel turul ning internetiostudega rahulolematuse ühe peamise
põhjusena mainitakse kättetoimetamise kulukust[32].
Kokkuvõttes
mõjutab hinnafaktor piiriülese kättetoimetamisteenuse valikut kõige enam[33].
Kättetoimetamise
mugavusele esitatavad nõuded sõltuvad riigist ja tooteliigist.
Tarbijaeelistuste
uuringud näitavad, et mugavust saab suurendada kogu kättetoimetamisprotsessi
lõikes. Näiteks
ühe Ühendkuningriigis korraldatud uuringu tulemusena tehti kindlaks kuus
peamist tarbijaeelistuste valdkonda: paindlikud
kättetoimetamisvõimalused, taskukohased kättetoimetamistasud, paindlikkus
tellimuse kättetoimetamise koha valikul, tõhus teavitamine, tellimuste kiire
täitmine ja meeldivad kogemused pakkide kojutoomisel[34].
Eriti
noorem põlvkond peab aina olulisemaks teabe saamist reaalajas[35]. Nad
tahavad kättetoimetamisprotsessiga kursis olla ning eeldavad, et neile
pakutakse teekonna jälgimise lahendusi (näiteks teavitamine SMSiga)[36].
3.2 E-jaemüüjate
probleemid kaupade kättetoimetamisel klientidele
E-jaemüüjad
soovivad oma klientide vajadustele ja ootustele vastata lihtsate, läbipaistvate
ja usaldusväärsete veoteenustega[37].
Nad
on vägagi teadlikud asjaolust, et kaupade kättetoimetamisel saadud kogemused
mõjutavad oluliselt tarbijate tagasisidet, mis omakorda mõjutab nende brändi ja
kuvandit. Nad
vajavad rohkem valikuvõimalusi, mida neile saaks pakkuda konkurentsitihedam
turg, kus suurem arv ettevõtjaid pakuks eri teenuseid ja
kättetoimetamisvõimalusi. Neil
võib olla teatavate toodete (nt ravimid, värsked tooted või vääriskaubad)
kättetoimetamisega seotud erivajadusi. Ent
isegi kõige konkurentsitihedamatel turgudel püsib endiselt lõhe turunduspõhise
e-kaubanduse ja toimingupõhiste logistikaprotsesside vahel. Logistika
on e-jaemüüjate ning eelkõige VKEde tegevuse jätkusuutlikkuse tagamiseks keskse
tähtsusega. Taskukohaste ja tõhusate
logistikalahenduste leidmine on eriti oluline kaugemates piirkondades
tegutsevate VKEde ja mikroettevõtjate jaoks. Tiheda
konkurentsi tingimustes sõltub turuosa saavutamine peamiselt hinnasurvest.
VKEd,
kes otsivad tuluteenimisvõimalusi piiriülese tegevusega, vajavad integreeritud
üleeuroopalist kättetoimetamissüsteemi, mida pole veel loodud.
Nad
püüavad leida kasvuvõimalusi teiste riikide turgudel, kuid takistuseks saavad
piiriülese veo kallim hind, keerukus ja läbipaistvuse puudumine[38].
Suurtel
müüjatel on parem positsioon veoettevõtjatelt soodsama hinna ja tingimuste
väljakauplemiseks. Üldiselt
vajavad nii suured kui ka väikesed e-jaemüüjad, et kättetoimetamisteenused
oleksid paindlikumaid, eelkõige vedajate suutlikkuse ja tehnoloogiliste
uuenduste poolest. E-jaemüüjatel on eriti
raske toime tulla tipphooaegadel, nagu näiteks jõulueelne aeg, kui vedajate
suutlikkusest ei tarvitse nõudluse rahuldamiseks piisata. See
on ettevõtjate kasvu ja müügi seisukohast väga oluline probleem, kuna kõnealune
periood aitab oluliselt aastakäivet suurendada. E-jaemüüjad
tahavad veo-/kättetoimetamisprotsessi üha enam kontrollida ning sõlmivad
pakiveoettevõtjatega partnerlusi. Sõltumata
sellest, kas nad juhivad logistikatoiminguid ettevõttesiseselt või tellivad
selle teenuse allhanke korras, vajavad nad kättetoimetamisteenuste osutajatelt
ikka palju rohkem teavet ja suuremat läbipaistvust. Samuti
vajavad nad rohkem ühiselt kokku lepitud näitajaid vedude tulemuslikkuse
mõõtmiseks, et kohandada oma ärimudelit reaalajas lahendamist vajavatele
vajadustele (laovarude juhtimine, maksed, tagastatud kaup).
Nende
äritegevuse edasist arengut takistab nende konkreetsetest vajadustest lähtuva
kättetoimetamisvõrgustiku puudumine (selle asemel, et lihtsalt kohandada
traditsioonilist pakiveo või kiirkullerteenuste logistikamudelit).
Kasvuvõimaluste
ärakasutamiseks on vaja integreeritumat turgu. Tõhusam
teabejagamine ja turundustegevust toetavad paindlikumad lahendused võimaldaksid
nende tegevust oluliselt tulemuslikumaks muuta.
3.3 Pakiveoettevõtjate
probleemid
Pakiveoettevõtjad
on kõik ettevõtjad, kes osalevad internetist tellitud kaupade veos kuni nende
lõpliku üleandmiseni tarbijale, ja see mõiste hõlmab näiteks vedajaid, pakiveo-
ja logistikaettevõtjaid, muid logistikateenuste osutajaid ning postiettevõtjaid
ja ettevõtjalt tarbijale suunatud kiirkullerteenuste pakkujaid.
Logistikasektorit
iseloomustab tavapäraselt madal kasumimarginaal ja suured püsikulud.
Suured
e-jaemüüjad avaldavad pakiveoettevõtjatele tohutut survet hinna langetamiseks. Samas
vajavad pakiveoettevõtjad pikas perspektiivis jätkusuutlikke hindu
logistikavõrgu kõrgete püsikulude[39]
katmiseks. Suurte müüjatega läbi räägitud
hinda ei saa laiendada väikese müügimahuga ettevõtjatele, rääkimata
üksiktarbijatest. Pakiveoettevõtjad
seisavad ikka sagedamini silmitsi e-jaemüüjate nõuetega pakkuda väga lühikese
ajaga ja madala hinnaga uusi teenuseid ja valikuvõimalusi. Samas
vajavad nad aega, et kohandada oma keerukaid ja paljudele välistele
piirangutele alluvaid logistikatoiminguid. Neilt
(ja nende töötajatelt) nõutakse ka väga suurt paindlikkust. Veo- ja
logistikaahelas osalevate ettevõtjate elektrooniliste
kommunikatsioonisüsteemide vähene integreeritus on eelkõige väiksemate
ettevõtjate jaoks tõsine probleem ning piirab oluliselt nende veo- ja
logistikavõimaluste valikut. Suurem
koostalitlusvõime saaks aidata kiirendada teabevahetust, lihtsustada
veovajaduste konsolideerimist, pakkide kättetoimetamist ja arvete esitamist,
hõlbustada mitmeliigilist transporti ning vähendada halduskulusid ja IT
rakendamisega seotud kulusid[40].
4. Praeguse
reguleeriva ja institutsioonilise raamistiku piisavus
Logistikasektor
allub mitmesugustele eeskirjadele ja sätetele, mis mõjutavad veo ja
kättetoimetamise korraldamist. Allpool
kirjeldatakse ja hinnatakse neist kõige olulisemaid. ·
Postidirektiiv[41]:
Postidirektiivi
sätted keskenduvad (põhilise) universaalse postiteenuse tagamisele.
Enamikku
direktiivi sätetest kohaldatakse ainult selle väikese osa suhtes pakiturust,
mis kuulub universaalteenuse osutamise kohustuse alla (pakkide mahust
ligikaudu10 %)[42]. (Minimaalset)
kvaliteedistandardit, kulu- ja hinnapõhimõtteid, hindade reguleerimist ning
teabe ja andmete kogumist käsitlevad sätted on otseselt seotud
universaalteenuse osutamise kohustusega ja enamikul juhtudel vaid sellega. Mõned
sätted, eelkõige artikkel 19 kaebuste esitamise menetluste kohta, võimaldavad
kohaldada täiendavaid reguleerivaid meetmeid sellise pakiveo suhtes, mis ei
kuulu universaalteenuse osutamise kohustuse alla. Kõnealused
sätted võiksid teoreetiliselt sobida teenuse kvaliteediga seotud probleemide
lahendamiseks. Ent suurem osa kindlaks tehtud
probleemidest (liiga pikad kättetoimetamisajad, pakkidele järeletulemise
teenuste, pakkide teekonna jälgimise teenuste ja tagastamistoimingute
puudumine; selguse puudumine vastutuse
suhtes kaotsimineku, varguse, saadetise rikkumise või hilinemise korral ning
teenuste vähene läbipaistvus ja teabe puudumine) jääks hõlmamata.
Kokkuvõttes
võib öelda, et praegune postiteenuste reguleeriv raamistik ei kata internetist
oste tegevate tarbijate vajadusi. ·
Tarbijakaitseraamistik: Teenuste
kvaliteet ja tarbijakaitse (eelkõige internetiostude valdkonnas) peaksid veelgi
paranema pärast tarbijaõiguste direktiivi ülevõtvate siseriiklike sätete
täielikku kohaldamist 13. juuniks 2014. Tarbijaõiguste
direktiivi mitme sättega tõhustatakse teavitamist ja suurendatakse
läbipaistvust, näiteks a) keelatakse kauglepingu või väljaspool äriruume
sõlmitava lepinguga kaasnevate varjatud tasud ja muudetakse hinnad
läbipaistvamaks; b) kehtestatakse pikem taganemisõiguse tähtaeg (14 päeva);
c)
tugevneb õigus raha tagasi saada (nt kättetoimetamiskulude hüvitamisega);
d)
tarbijatele antakse võimalus kasutada lepingust taganemise näidisvormi (kus
tuleb selgelt ära näidata kontaktandmed ja tagastamisaadress);
e)
kehtestatakse selged teabenõuded ostetud eseme tagastamiskulude suhtes
lepingust taganemise korral. Tarbijaõiguste
direktiiv mõjutab ka pakiveoteenuseid, sest kõnealused teenused, eelkõige
saadetiste tarbijatele kättetoimetamise teenused, on osa direktiiviga hõlmatud
kauglepingutest või väljaspool äriruume sõlmitavatest lepingutest.
Kui
tarbijaõiguste direktiiv on rakendatud, saab see suurendada tarbijate usaldust
piiriüleste ostude vastu. Siiski
ei aita see lahendada pakiveo hinnaga seotud probleeme; see
ei võimalda selgitada pakiveoettevõtjate potentsiaalset vastutust ega parandada
teenuste kvaliteeti täiendavate võimalustega (paki teekonna jälgimise võimalus,
pakile järeletuleku võimalus), mida tarbijad võiksid eeldada. Ettepanekuga
võtta vastu määrus Euroopa ühise müügiõiguse kohta[43] nähakse ette iseseisvad ja ühtsed
lepinguõiguse normid, mida kohaldatakse piiriüleste ettevõtjate ja tarbijate
vaheliste ning ettevõtjatevaheliste (B2C ja B2B) lepingute suhtes.
Määrus
hõlmab eeskirju kaupade kättetoimetamise ja digitaalse infosisu üleandmise kohta,
esmajoones selliste müügilepingute puhul, mis hõlmavad kaupade vedu vedaja
poolt. Selliseid eeskirju kohaldataks üksnes
juhul, kui pooled on otsustanud kohaldada Euroopa ühist müügiõigust.
Sarnaselt
tarbijaõiguste direktiiviga ei aita ka tulevane Euroopa ühine müügiõigus
lahendada ülemäära kõrgete hindade ja teatavate kvaliteediaspektidega seotud
pakiveoprobleeme. Komisjoni
uued ettepanekud tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta[44] aitavad veelgi tugevdada tarbijakaitset
vaidluste lahendamisel. Vaidluste kohtuvälise
lahendamise direktiiviga tugevdataks veelgi praeguseid tarbijakaitse sätteid
(posti)pakkide edastamise valdkonnas (postiteenuste direktiivi artikkel 19)[45]. ·
Konkurentsiõigus: Sellise
pakiveo hinna suhtes, mis ei kuulu universaalteenuse alla, ei kohaldata
sektorikohaseid õigusakte, vaid konkurentsiõigust. Kohaldatakse
otseselt ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102. ELi
konkurentsiõiguse (siin: ELi toimimise lepingu artikkel 102) rikkumist kujutaks
endast näiteks see, kui mõni domineeriv (piiriülese) pakiveo teenust pakkuv
ettevõtja takistaks ELi-sisesel piiriülesel pakiturul turuvallutusliku
äritegevuse abil sisenemist piiriülesele pakiturule. ELi
toimimise lepingu artikliga 101 keelatakse mis tahes ettevõtjatevahelised
kokkulepped, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille
eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi
siseturul. ·
Teatavates piirides kohaldatakse
logistikasektori suhtes ka teenuste direktiivi[46] ja
selle siseriiklike rakendusmeetmete sätteid. E-kaubanduse
ja pakkide kättetoimetamise seisukohast väärivad erilist tähelepanu järgmised
kaks sätet: o
teenuste direktiivi artikli 20 lõikes 2
keelatakse teenusele juurdepääsu üldtingimustes diskrimineerimine teenuse
kasutaja elukoha alusel. Kõnealuse
sätte eesmärk on seega hõlbustada teenuste piiriülest pakkumist.
8.
juunil 2012 avaldasid komisjoni talitused suunised selle kohta, kuidas riikide
ametiasutused peavad kõnealust diskrimineerimisest hoidumise kohustust
tõlgendama[47].
See
peaks (enne Euroopa tarbijaõiguste direktiivi artikliga 8 ette nähtud kohustuse
rakendamist) suurendama kättetoimetamispiirangute kohaldamise läbipaistvust
ning vähendama tarbijate pettumust, kui neile elukoha alusel keeldutakse kaupa
müümast.. Suunistes selgitatakse ka seda,
et universaalse postiteenuse olemasolu tõttu saab ettevõtja väidet
kättetoimetamisvõimaluste puudumise kohta üksnes harvadel juhtudel tuua
õiguspärase põhjusena ostetud kauba teatavasse liikmesriiki edastamisest
keeldumisele. o
Teenuste direktiivi artikliga 22, milles
käsitletakse teenuseosutajatele esitatavaid teabenõudeid, püütakse tagada, et
teenuste kasutajatele tehakse alati hõlpsasti kättesaadavaks teatav teave (nt
teenuseosutaja nimi ja kontaktandmed; üldtingimused,
teenuse
hind). ·
Transpordi- ja
logistikaküsimused on ELi ja rahvusvahelisel tasandil hõlmatud arvukate
eeskirjadega, eelkõige seoses transpordi siseturu lõpuleviimisega ning
keskkonna- (nt tarneahela süsinikdioksiidiheite ja mootorsõidukite heitgaaside
tekitatud õhusaaste vähendamine) ja turvaküsimustega. Olulised
poliitilised algatused on esitatud komisjoni valges raamatus „Euroopa ühtse
transpordipiirkonna tegevuskava” ja praegu ettevalmistamisel olevas e-kaubaveo
algatuses[48]. ·
Kõnealust sektorit mõjutada võivad muud
asjaomased eeskirjad linnaplaneerimise, turujärelevalve, käibemaksu,
töötingimuste ning väliskaubanduse puhul tolli, turvalisuse ja muude
rahvusvaheliste küsimuste valdkonnas: o
linnaplaneerimine: paljud
liikmesriigid on hiljuti hakanud kohaldama erieeskirju linnakeskuse (või isegi
suurema piirkonna) liikluse suhtes näiteks õhusaaste vähendamise (õhukvaliteedi
parandamise poliitika raames)[49]
või kultuuripärandi säilitamise eesmärgil. Sellised
siseriiklikud eeskirjad võivad mõjutada pakiveoettevõtjate tegevust, nõudes
neilt näiteks järelemineku- ja kättetoimetamisaegade kohandamist liikluseks
avatud ajavahemikega või isegi kättetoimetamise tagamist muude vahenditega (nt
jalgrattad), kuna linnaliiklus võib olla teatavatel aegadel keelatud. o
Toodete turujärelevalve: pakiveosektori
suhtes kohaldatakse ka turujärelevalve sätteid[50].
Neid
sätted kohaldatakse turustuskanalist sõltumata, sealhulgas ka kaug- ja e-müügi
suhtes, ning nendega nähakse ette ELi turule sisenevate toodete kontrollimine
tolli- ja turujärelevalveasutuste poolt. Kui
näiteks turujärelevalveasutused leiavad, et mõni pakiveoettevõtja poolt ELi
toodud toode ei ole ELi õigusaktidega kooskõlas, peavad ametiasutused võtma
piisavaid meetmeid, mis võivad vajaduse korral hõlmata ka toote turuletoomise
keelamist. See mõjutab otseselt
pakiveoettevõtjat, kellel tuleb tooted sellisel juhul tagasi viia või kes peab
mõnel juhul laskma turujärelevalveasutusel tooted hävitada. o
Käibemaks: siseriiklikud
käibemaksueeskirjad ja -määrad võivad mõjutada ostjaid ja kättetoimetamisteenuste
valikut. Kui kättetoimetamisteenust
pakutakse osana riiklikest postiteenustest, on need käibemaksuvabad, muul juhul
tuleb selliste teenuste kasutajatel (vajaduse korral) kanda käibemaksukulud[51]. Ka
kättetoimetamisteenuste käibemaksumäärad on liikmesriigiti erinevad.
See
võib mõjutada ELi-siseseid kaubavooge. o Töötingimused: kättetoimetamist
peetakse traditsiooniliselt tööjõumahukaks sektoriks, kus lõviosa kuludest on
seotud nn viimase miili teenustega. Seda arvesse võttes on pakiveosektoris välja töötatud
mitu tasulise kättetoimetamise lahendust (nt kättetoimetamine kindla tasu eest,
pakkide hulgast sõltumata, või tasu iga paki kohta), mille rakendamine sõltub
ka kohaldatavast õigusraamistikust.[52]. o
tolli- ja muud rahvusvahelised küsimused:
piiriüleseid
logistikalahendusi, sealhulgas ELi-sisest kättetoimetamist, võivad mõjutada
mitmesugused muud kas rahvusvahelistest kaubanduslepingutest või ELi
õigusaktidest tulenevad eeskirjad. Näiteks
alluvad kolmandatesse riikidesse eksportivad ja kolmandatest riikidest
importivad pakiveoettevõtjad tolliprotseduuridele ja turvanõuetele, mis
tulenevad kas rahvusvahelistest kokkulepetest (nt Maailma Tolliorganisatsiooni
ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni eeskirjad) või ELi
õigusaktidest (ajakohastatud tolliseadustik[53], määrus 2320/2002
lennundusjulgestuse kohta). o
Peale selle kohaldatakse riiklike
postiettevõtjate suhtes Ülemaailmse Postiliidu erieeskirju.
Küsimused:
ELi pakiveoturu reguleeriv ja institutsiooniline
raamistik 1) Käesolevas
rohelises raamatus on „pakk” määratletud kõige laiemas tähenduses, hõlmates
kõiki kuni 30 kg kaaluvaid saadetisi. Kas
ühtsema ja hästi toimiva pakiveoturu saavutamiseks ELis peaks Teie arvates pakk
selle määratluse alla kuulumiseks vastama veel mingitele eritingimustele[54]? 2) Kas
ja mil määral takistab praegune raamistik tõeliselt ühtse ja nii e-jaemüüjate
kui ka tarbijate ja kõnealuse sektori töötajate vajadustele ja ootustele
vastava Euroopa pakiveoturu loomist? 3) Mis
on reguleeriva raamistikuga seotud kolm põhiprobleemi? Mida
saaks teha nende probleemide lahendamiseks nii lühikeses kui ka pikas
perspektiivis? 4) Kas
Teie arvates esineb reguleerimises õiguslikke lünki või on vaja täiendavaid
meetmeid/eeskirju? Kui jah, palun
täpsustage.
5. Tõeliselt
ühtse ELi pakiveoturu suunas
Lähtudes
praeguse reguleeriva ja institutsioonilise raamistiku analüüsist, keskendutakse
järgmistes peatükkides kolmele põhiküsimusele, mida peetakse eriti vajalikuks
nii e-jaemüüjatele kui ka nende klientidele sobivaid kättetoimetamislahendusi
pakkuva ühtse ELi pakiveoturu loomisel: ·
mugavus − tarbijatele mugavamate ja
läbipaistvamate lahenduste pakkumine[55];
·
kulud − kulutõhusamad lahendused, eelkõige
piiriülesel kättetoimetamisel; ·
koostalitlusvõime − kättetoimetamisahelas
osalevate ettevõtjate suurem koostalitlusvõime ning e-jaemüüjate ja
pakiveoettevõtjate tegevuse parem kooskõlastamine. Järgmistes
osades vaadeldakse neid kolme eesmärki eri külgedest, et leida kõige paremad
võimalused praeguse olukorra parandamiseks. Lisaks
kaalutakse, mil määral tõhusad turud saavad soovitud tulemusi saavutada või kas
tuleb kavandada praeguse järelevalve- ja reguleeriva raamistiku muutmist.
5.1 Tarbijatele
paremate ja mugavamate lahenduste pakkumine
5.1.1
Suurem läbipaistvus
Internetist
ostvatele klientidele tuleks anda rohkem teavet kättetoimetamisvõimaluste,
nende hinna ja teenuse taseme kohta ning kättetoimetamise praktilise korralduse
(st aja ja koha) kohta[56]. Kättetoimetamisprotsessi
jooksul ja pärast seda peaksid tarbijad saama avaldada oma arvamust
kättetoimetamisteenuse tegeliku kvaliteedi kohta. Läbipaistvam
teave kättetoimetamise tegeliku kvaliteedi kohta aitab saavutada mitut
eesmärki, eelkõige piiriüleste ostude puhul. Eelkõige
võimaldab see tarbijatel teha oma edasiste ostude puhul teadlikumaid valikuid,
valides võimaluse korral sellise kättetoimetamisviisi, mida nad kõige enam
usaldavad ja mis nende vajadustega kõige paremini sobib. Teiseks
tõstab suurem läbipaistvus kättetoimetamisteenust pakkuvate ettevõtjate
motivatsiooni oma tegevust veelgi tulemuslikumaks muuta. Kolmandaks aitab
kättetoimetamisteenuse „musta kasti” avamine muuta klientide arusaama
kättetoimetamise tegelikust käigust juhul, kui see on olnud ekslik või
ebarealistlik. Pakkide
ja pisipakkide kättetoimetamise läbipaistvuse suurendamiseks kaalutakse erinevaid
võimalusi. Küsimused:
tarbijatele paremate ja mugavamate lahenduste
pakkumine – suurem läbipaistvus 5) Teave
kättetoimetamisvõimaluste ja -viiside kohta a) Millist
teavet[57] tuleks
tarbijatele e-jaemüüja veebisaidil anda (pakiveoettevõtja(te) nimi ja kontaktandmed,
kättetoimetamisteenuse hind, kättetoimetamise aeg ja koht, teave kaebuste
menetlemise kohta, paki teekonna jälgimise võimalused, tagastamisvõimalused)? b) Mida
tuleks teha selleks, et anda tarbijatele õigel hetkel selget, läbipaistvat ja
võrreldavat teavet kättetoimetamise kohta, vältides samas teabe üleküllust? 6) Teave
kättetoimetamise kvaliteedi/tulemuslikkuse kohta a)
Tulemusnäitajad on
seotud näiteks kättetoimetamise kiiruse, pakiveoettevõtja tegevuse
geograafilise ulatuse, hilinemiste, rikutud või kaotsiläinud saadetistega.
Kuidas
saab sellist tulemuslikkust kajastavat teavet mõõta ja koguda?
Kas
tulemusnäitajate avaldamine looks tarbijate jaoks lisaväärtust?
Kas
tulemuslikkuse jälgimiseks tuleks välja töötada standardid? b)
Kas nn usaldusväärsuse märgised (nt
ettevõtjate ühenduse välja antud tõend selle kohta, et teatava pakiveoettevõtja
tegevus vastab parimatel tavadel põhinevatele nõuetele ja seda võib usaldada)
aitavad tõhusamalt suurendada tarbijausaldust? c)
Kas tõhusale kättetoimetamisele keskenduva kvaliteediprotsessi
ISO kohane sertifitseerimine oleks sobiv vahend tarbijausalduse
suurendamiseks? 7) Sõltumatu
järelevalve: Kes
peaks korraldama järelevalvet tulemuslikkuse üle: ettevõtjate
organisatsioon, sõltumatu asutus, reguleeriv asutus?
5.1.2
Kvaliteetsem teenus ja suurem tarbijakaitse
Ehkki
tarbijad peavad oma pakkide kättetoimetamist oluliseks, ei tarvitse nad alati
eriti palju teada sellest, mis liiki pakiveoettevõtja neile teenust pakub.
Nende
jaoks on kõige olulisem see, kelle poole nad võivad pöörduda, kui neil on oma
ostude kättetoimetamise kohta küsimusi ning kes annab neile kiireid vastuseid
ja täpset teavet. Eriti oluline on see piiriülese
kättetoimetamise puhul, milles tavaliselt osaleb mitu pakiveoettevõtjat.
Praegune
reguleeriv raamistik katab internetist oste tegevate tarbijate kauba
kättesaamisega seotud vajadusi ainult osaliselt. ELi
postiteenuste direktiiv ei ole mõeldud e-kaubanduse eesmärkide täitmiseks ning
postiettevõtjad on ainult üks paljudest kättetoimetamisprotsessi osalistest.
Tarbijaõiguste
direktiiviga nähakse ette palju meetmeid internetist oste tegevate tarbijate
kaitseks, näiteks seoses hinna teatamise, kättetoimetamise hilinemise ja
tagastamisprotsessiga. Teatavad
kättetoimetamisega seotud probleemid on siiski veel alles ning nende
lahendamiseks võib olla vaja spetsiifilisemaid kaitsemeetmeid. Praegune
universaalne postiteenus tagab „turvavõrgu” ainult juhuslikele pakisaatjatele.
Mõned
sidusrühmad on väitnud, et pidades silmas e-kaubanduse kasvu B2C segmendis ja
„viimase miili” kättetoimetamise tähtsust, võib osutuda vajalikuks välja
töötada (universaalteenuse) mõiste uus määratlus, mis oleks paremini kooskõlas
internetipoodide klientide ootustega. Selline
„uus” universaalteenus peaks tagama tarbijatele minimaalsel tasemel mugavuse
eelkõige seoses kättetoimetamisprotsessi ja ostude tagastamise võimaluste kohta
kättesaadava teabega ning vastama e-jaemüüjate nõudmistele saadetiste
jälgitavuse ja turunduspakkumise taskukohasuse suhtes. Väidetakse,
et kui tarbijad soovivad teenust, mis ületaks kõnealust miinimumtaset, pakuvad
turud neile nende vajaduste rahuldamiseks alternatiivseid võimalusi ja
teenuseid. Küsimused:
tarbijatele paremate ja mugavamate lahenduste
pakkumine − kvaliteetsemad teenused ja suurem tarbijakaitse 8) Võimalik
vajadus universaalse pakiveoteenuse järele ja selle ulatus a)
Kas on tekkinud vajadus uue universaalteenuse
kohustuse järele, et parandada pakkide kättetoimetamise teenuse kättesaadavust,
taskukohasust ja kvaliteeti? b)
Kui jah, siis mis võiks olla selle „uue”
universaalteenuse peamised omadused (teenuse taseme, mugavuse ja kulukuse
mõttes)? c)
Kas leiate, et universaalse (paki)teenuse
kulusid/tasuvust silmas pidades oleks see pakiveoettevõtja seisukohast
teostatav? Kui jah, siis millisel tasemel? d)
Mis võiksid olla parimad vahendid sellise
kontseptsiooni elluviimiseks (nt suunised, postidirektiivi läbivaatamine, uus
reguleeriv instrument, mis suurendaks riiklike reguleerivate asutuste volitusi?
9) Tarbijatele
meeldivamate kogemuste pakkumine a)
Kuidas saaks praegusi tarbijaõigusi arvestades
tarbijate ostude kättetoimetamisega seotud probleeme ja kaebusi kõige
tõhusamalt käsitleda[58]? b)
Kas Teil on etteheiteid vastutuskorrale[59] pakkide kaotsimineku või rikkumise puhul?
Mida
saaks teha olukorra parandamiseks? c)
Kas e-kaubanduses tegutsevad ettevõtjad ja
pakiveoettevõtjad saaksid välja töötada proaktiivsemaid lahendusi, mis
vastaksid paremini tarbijate vajadustele? Milliseid
meetmeid saaks võtta olukorra kiireks parandamiseks? Milliseid
lahendusi võiks kavandada keskmises või pikas perspektiivis?
5.2 Tasuvamad
ja konkurentsivõimelisemad pakiveolahendused
Tarbijad
ja e-jaemüüjad peavad praegust hinnataset üldiselt liiga kõrgeks.
Pakiveoettevõtjad
seevastu väidavad, et nad töötavad juba praegu madala marginaaliga ning et
nende pikaajalise majandusliku elujõulisuse tagamiseks on vaja jätkusuutlikke
hindu.
5.2.1
Kulude kontrolli all hoidmine
Nagu
eespool kirjeldatud, peavad eelkõige väikese pakimahuga saatjad piiriüleseid
pakke liiga kalliks. Käesolevas peatükis
vaadeldakse võimalusi kättetoimetamisteenuste kulutõhusamaks muutmiseks, mis
võimaldaks ka selliste teenuste kasutajate kulude vähendamist. Ettevõtjate
kulustruktuur varieerub märkimisväärselt erinevate geograafiliste ja
individuaalsete tegurite (rahvastikutihedus, maht, ajapiirangud) tõttu.
Avaldatud
hinnad põhinevad tavapäraselt keskmisel kaalul, kindlustatuse tasemel ja
kiirusel, kuid need ei tarvitse peegeldada pakiveoettevõtjate tegelikke kulusid[60].
Eriti
kulukaks peavad pakiveoettevõtjad pisipakkide kättetoimetamist ettevõtjatelt
tarbijatele. Lisakulusid saab vähendada
lahendustega, mis tagavad kättetoimetamise õnnestumise esimesel katsel (nt
aadressiandmebaasi ajakohastamine, kättetoimetamisest ette teatamine).
Kättetoimetamiskulusid
saab piirata ka kättetoimetamisteenuse teistsuguse kavandamisega (kasutades
näiteks üleandmispunkte või pakiautomaate). Ka
eelkõige VKEde väikeste pakimahtude suurem konsolideerimine võimaldab kulusid
vähendada. Pakiveoettevõtjate vahelise
sünergia suurendamine aitaks mastaabisäästul põhinevat turgu tõhusamaks muuta.
Samuti
muudaks see piiriülesed pakiveovood sujuvamaks. Küsimused:
tasuvamad ja konkurentsivõimelisemad
logistikalahendused − kulude kontrolli all hoidmine 10) Kulude
kontrolli all hoidmiseks on erinevaid võimalusi a)
Kas on häid näiteid väiksemate kuludega
alternatiivsete kättetoimetamislahenduste kohta? b)
Kas on häid näiteid tõhusust suurendavate
parimate tavade kohta[61]? c)
Millise tehnoloogiaga saab või saaks
kättetoimetamiskulusid vähendada? d)
Mida saaks Teie arvates teha praeguste
reguleerivate piirangute kaotamiseks või vähendamiseks, ohustamata samas nende
aluseks olevate eesmärkide saavutamist[62]?
5.2.2
Konkurentsivõimelised, kuid
jätkusuutlikud hinnad
Jätkusuutlike
hindade vajadus Pakiveoettevõtjatele
teeb muret kulude võimalik kasv, mis võib kaasa tuua kõrgemad hinnad klientide
jaoks. Samas harjuvad tarbijad üha
enam sellega, et neile pakutakse tasuta kättetoimetamise võimalust, mistõttu
nad võivad alahinnata tegelikke pakkide kättetoimetamisega seotud tegevus- ja
ühiskondlikke kulusid. Suured
e-jaemüüjad saavad tänu oma pakimahule välja kaubelda madalama hinna.
Pakiveoettevõtjate
marginaalidele avaldatakse suurt survet ning samas on neil vaja teha uusi
investeeringuid, et kohandada oma tegevust e-kaubanduse vajadustele. Hindade
jätkusuutlikkuse mõiste hõlmab käesolevas peatükis hinda, mis peegeldaks
teenuse tõelist hinda nii teenuseosutajate (st mis tagaks nende pikaajalise
kasumlikkuse) kui ka ühiskonna (st mis aitaks vältida keskkonna- ja
ühiskondlikke probleeme) jaoks, seda siiski eeldusel, et riigisisesed ja
piiriülesed logistikaturud on piisavalt konkurentsitihedad ja seega tõhusad. Küsimused:
konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud hinnad
− hindade jätkusuutlikkus ja läbipaistvus 11) Hindade
jätkusuutlikkus a)
Kas leiate, et tarbijatelt tellitud kaupade
kojutoimetamise eest küsitava hinna praegune tase on keskmises ja pikas
perspektiivis jätkusuutlik? Kui ei,
siis mida tuleks teha olukorra parandamiseks? b)
Kas kättetoimetamise tegelik maksumus
e-jaemüüjate jaoks tuleks teha tarbijatele läbipaistvamaks?
Kui
jah, siis miks? c)
Kas kättetoimetamise tegelik maksumus ühiskonna
jaoks tuleks teha läbipaistvamaks? Kui
jah, siis miks? Ja kuidas?
Konkurentsi
suurendamine pakiveoturgudel Tarbijad
leiavad turu läbipaistmatuse ja konkurentsi tegeliku või arvatava puudumise
pärast tihti, et kättetoimetamisvõimaluste valik on väga piiratud.
Mõnel
juhul võib asjaomast turgu valitseda väike arv pakiveoettevõtjaid, kelle
käitumine takistab e-jaemüüjaid ja tarbijaid saamast kasu, mida võimaldaks
tõeliselt konkurentsitihe turg. Tarbijaid
võiks aidata konkreetsed regulatiivsed eelkohustused, mis aitaksid püsivalt
suurendada konkurentsi pakiveoturul. Küsimused:
konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud
hinnad − konkurentsi suurendamine pakiveoturgudel 12) Konkurentsi
tase pakiveoturgudel a)
Millistes turusegmentides või millistel turgudel
oleks väga vaja konkurentsi suurendada? b)
Hinnavõrdluste avaldamine aitaks luua tarbijate
ja VKEde jaoks suuremat selgust. Kuidas
seda teha saaks? Millised oleksid poolt- ja
vastuargumendid? 13) Järelevalve
ja reguleerimine Regulatiivsete eelkohustuste (näiteks
läbipaistvuskohustused, kohustus tagada juurdepääs logistikavõrkudele ja
kohustus lähtuda hindade kehtestamisel kuludest) kehtestamine märkimisväärse
turujõuga pakiveoettevõtjate suhtes võib suurendada konkurentsi turgudel. a)
Milliseid turge tuleks siin silmas pidada? b)
Milliste piiriüleste toimingute puhul oleksid
hinnapiirangud õigustatud? Palun
täpsustage. c)
Kas reguleerival asutusel peaks olema rohkem
teavet ettevõtjate kuluarvestuse kohta, et paremini hinnata pakkide ja
pisipakkide kulu- ja hinnastruktuuri? d)
Kas reguleerivad asutused ja/või
konkurentsiasutused peaksid mängima aktiivsemat rolli riigisiseste turgude või
asjaomaste turusegmentide üle järele valvamisel? Piiriüleste
kättetoimetamisteenuste konkurentsivõimelisemad hinnad Eriti
suurt muret valmistab tarbijatele ja e-jaemüüjatele, eelkõige VKEdele
piiriüleste teenuste hind. Hinnad
varieeruvad märkimisväärselt[63] isegi
samu kaupu sisaldavate ja samasse sihtkohta saadetud tellimuste puhul.
Järelikult
tuleb leida lahendused, mis aitaksid leevendada piiriületamise mõju pakkide
kättetoimetamise hindadele ning likvideerida praeguse lõhe riigisisese ja
piiriülese hinna vahel, kui see ei ole objektiivselt põhjendatud. Küsimused:
konkurentsivõimelised, kuid jätkusuutlikud
hinnad − piiriülese kättetoimetamise konkurentsivõimelisem hind 14) Kuidas
saaks tagada konkurentsivõimelisemad ja läbipaistvamad piiriülesed hinnad?
a)
Kas hinnataseme ja e-jaemüüjate ja tarbijate
jaoks vajaliku läbipaistvuse üle otsustamine tuleks jätta turujõudude hooleks? b)
Kas reguleerivate asutuste poolne rangem
järelevalve aitaks tarbijate jaoks jätkusuutlikumat hinda saavutada? c)
Kas arvate, et piiriüleste pakkide ja
pisipakkide puhul teatavat laadi hinnapiirangute kehtestamine oleks
e-jaemüüjate ja tarbijate vajaduste paremaks rahuldamiseks teostatav ja tõhus
võimalus? Kuidas selline hinnapiirang
mõjutaks pakkumist turul ja konkurentsi?
5.3 Kättetoimetamisahela
eri osaliste vahelise koostalitlusvõime parandamine
E-jaemüüjate
vajadustele mõeldes on vaja suurendada läbipaistvust ja luua tugevamaid
partnerlusi, et paremini mõista, mis oleks kõige paremad logistika- ja
kättetoimetamistavad ning anda tarbijatele tõhusamalt teavet kättesaadavate
võimaluste kohta. Kõnealuse kahe sektori
sisesed ja vahelised edukad partnerlused on e-kaubanduse tulevikku silmas
pidades otsustava tähtsusega.
5.3.1
Investeeringud tehnoloogia kasutamise
suurendamisse
Pakkide
teekonna jälgimise võimaluse laialdasem kasutamine aitaks klientidel määrata
kättetoimetamise kohta ja aega. See
suurendaks esimese kättetoimetamiskatse õnnestumise määra ning vähendaks seega
kulusid. Samas saaksid e-jaemüüjad
täpset ja asjakohast teavet ning saaksid seeläbi paremini juhtida laovarusid,
optimeerida ostude ja raha tagastamise protsesse ja lihtsustada
haldusprotsesse. Küsimused:
koostalitlusvõime parandamine −
investeerimine tehnoloogiasse 15) Vajalike
investeeringute tase a)
Kuivõrd on võimalik hinnata üldkasutatava
pakkide teekonna jälgimise süsteemi ligikaudset maksumust nii mikro- kui ka
makrotasandil? Mis oleks kõige olulisemad
parameetrid, mida tuleks arvesse võtta? b)
Milliseid konkreetseid pilootprojekte võiks
e-kaubanduses müüdavate toodete kättetoimetamisel edendada, seda näiteks info-
ja kommunikatsioonitehnoloogia investeeringute toetamiseks mõeldud laiemate
programmide raames[64]?
5.3.2
Tugevamad partnerlused e-jaemüüjate ja
pakiveoettevõtjate vahel.
Logistikaettevõtjad
keskenduvad tihti suurt mahtu pakkuvatele suurklientidele ning ei ole nii
motiveeritud investeerima oma teenuste turundamisse väiksemate pakisaatjate
hulgas, ehkki ka sellised ettevõtjad saaksid põhimõtteliselt nende käivet
suurendada. E-jaemüüjad ei ole alati
teadlikud võimalikest alternatiivsetest lahendustest ning pakkumistest turul. Küsimused:
koostalitlusvõime parandamine − tugevamad
partnerlused 16) Partnerlused
ja koostöö a)
Kas parem koostöö e-jaemüüjate ja
pakiveoettevõtjate vahel suurendaks tõenäoliselt toimingute koostalitlusvõimet?
Kui
jah, siis mida täpsemalt saaksid jaemüüjad ja pakiveoettevõtjad teha uute
partnerluste loomiseks või olemasolevate tugevdamiseks? b)
Kas tippkoormusega toimetulekuks tuleks ühiselt
välja töötada täiendav võimsus? Kui
jah, siis kuidas võiks seda teha? c)
Kas oleks vaja vahendajate ja kolmandatest
isikutest logistikateenuste osutajate teenuseid? Kuidas
saaks kõnealuseid nii uusi kui ka olemasolevaid teenuseid arendada, neid
paremini tutvustada ja nähtavamaks muuta?
5.3.3
Vastastikku seotud võrgud ja platvormid
E-jaemüüjate jaoks on
väga oluline internetist tehtud ostude kättetoimetamise ühtse turu
lõpuleviimine. Vähene integreeritus ja
asjaolu, et eri infosüsteemide vahel ei ole võimalik andmeid vahetada, seab
piiriülesele kaubandusele olulised tõkked[65]
ning praeguste süsteemide kohandamiseks on vaja suuri investeeringuid. Ent kui
lennuettevõtjad ja toll avaldasid pärast tõsiste turvariskide kindlakstegemist
rahvusvahelise kaubaveoga tegelevatele postiettevõtjatele survet vastata
rangematele turvastandarditele, suutsid need leida lahendusi nõutavate andmete
vahetamiseks. Et ühel jõul e-jaemüüjatega
täita e-kaubanduse vajadusi, võib olla vaja võtta sarnaseid meetmeid.
Komisjoni
talitused on juba käivitanud mitu projekti eesmärgiga parandada Euroopa
transpordi- ja logistikasektori konkurentsivõimet, kasutades infotehnoloogilisi
lahendusi ning ühendades eelkõige väiksemad ettevõtjad digitaalsete transpordi
ja logistika väärtusahelatega[66]. Küsimused:
koostalitlusvõime parandamine −
vastastikused seosed 17) Tugevamate
seoste loomine a)
Kas logistikaettevõtjate rühmade jaoks loodud
logistikaplatvormid[67]
saaksid aidata paremini täita e-jaemüüjate vajadusi? Kui
jah, siis kuidas? b)
Kas valdkondlik töörühm[68]
saaks aidata edendada innovatsiooni ja suurendada uute tehnoloogiate kasutamist
tihedamate vastastikuste seoste loomiseks? Kui
jah, siis kuidas? c)
Kas kaupade tagastamise protsesse (nii
riigisiseseid kui ka piiriüleseid) tuleks tõhustada? Kui
jah, siis kuidas? d)
Kas koostalitlusvõime suhtes kehtestatud
nõudmised ja uute tehnoloogiate edendamine on kättetoimetamisahelas osalevate
VKEde jaoks koormavad? Milliste meetmetega
saaks seda protsessi lihtsustada? e)
Mis on kolm peamist meedet, millega saaks parandada
koostalitlusvõimet internetist tellitud kaupade veol üle ELi piiride[69]? Mida saaks teha olukorra kiireks parandamiseks
ning milliseid algatusi võiks kavandada keskmises või pikas perspektiivis?
Mida
on vaja teha selleks, et parandada koostalitlusvõimet rahvusvahelisel tasandil?
6. Integreeritud
üleeuroopalise pakiveoturu juhtimine
Euroopa
e-kaubanduse tulevikku kujundamises mängivad suurt osa lähitulevikus välja
kujunevad veomahud ja logistikavõrgud. Sellega seotud muutusi ja nende mõju
e-kaubanduse sektorile tuleb jälgida ning e-kaubanduse tellimuste tõhusa ja
jätkusuutliku kättetoimetamise nimel tehtavat tööd tuleb koordineerida. Mõnel
sidusrühmal on juba loodud selliseks koordineerimiseks platvormid, näiteks Euroopa
pakirühm[70], kus on
esindatud turgu valitsevad postiettevõtjad. Euroopa
postiteenuseid reguleerivate asutuste töörühma[71]
eesmärk on lihtsustada koordineerimist ja koostööd sõltumatute riiklike
reguleerivate asutuste vahel, et tagada postiteenuste direktiivi järjekindel
kohaldamine. Nende praegused rollid ja
tegevus ei hõlma kogu e-kaubandust. Uued
foorumid saaksid aidata luua ühtset Euroopa pakiveoturgu e-kaubanduse jaoks.
E-kaubanduse
pakiveosektori edendamiseks on vaja tööd paremini koordineerida sihipärasema
koostöö, järelevalve ja jõustamisega. See
aitaks märkimisväärselt tõhustada internetist ostetud kaupade kättetoimetamist.
Küsimused:
juhtimine 18) Kas
mõnes valdkonnas saaks sidusrühmade tõhusa tegevusega aidata lahendada
käesolevas rohelises raamatus kirjeldatud probleeme? Kuidas
seda teha saaks[72]?
Kuidas
saaks sellisesse tegevusse kaasata nii e-kaubanduse kui ka pakiveo valdkonna
sidusrühmi? 19) Kuidas
tuleks lahendada praegused standardimise ja koostalitlusvõime juhtimise
küsimused[73]?
Kas
e-kaubanduse esindajate, eelkõige VKEde, ning tarbijate osalust tuleks
suurendada?
7. Jätkumeetmed
ja järgmised sammud
Kõigil
huvitatud isikutel palutakse esitada oma arvamus eelnimetatud küsimustes.
Arvamused
tuleks saata hiljemalt 15. veebruariks 2013 järgmistel aadressidel:
markt-delivery@ec.europa.eu või Euroopa
Komisjon Siseturu
ja teenuste peadirektoraat Internetipõhiste
teenuste üksus Rue de
la Loi 200 1049
Brüssel Arvamus
ei pea hõlmama kõiki rohelises raamatus tõstatatud küsimusi.
Seepärast
tuleb selgelt märkida, milliseid küsimusi arvamuses käsitletakse.
Võimaluse
korral palume esitada konkreetsed poolt- või vastuargumendid dokumendis
esitatud võimaluste ja lähenemisviiside kohta. Vastuses
palutakse Teil avaldada arvamust ka selle kohta, kas ühtse pakiveoturu
saavutamiseks Euroopa Liidus tuleb käsitleda veel mingeid küsimusi. Arvamused
avaldatakse siseturu ja teenuste peadirektoraadi veebisaidil.
Need
on komisjoni veebisaidil kättesaadavad, välja avatud juhul, kui palutakse
konfidentsiaalsust. Käesoleva
rohelise raamatu jätkumeetmena ja saadud vastuste alusel teeb komisjon 2013.
aasta kevadel kindlaks, milliseid meetmeid tuleb võtta ühtse pakituru
lõpuleviimiseks. [1] Internetimajandus on suurendanud SKP kasvu
viimase viie aasta jooksul ligikaudu 21 %. Samuti luuakse sellega
ka 2,6 töökohta ühe kaotatud töökoha asemele ja see võib moodustada kuni 25 %
kõikidest loodud töökohtadest (KOM(2011) 942 (lõplik)). [2] „Ühtne raamistik
usalduse loomiseks digitaalse ühtse turu vastu seoses e-kaubanduse ja
internetipõhiste teenustega”, KOM(2011) 942 (lõplik). [3] Nõukogu
järeldused digitaalse ühtse turu ja ühtse turu juhtimise kohta, 31. mai 2012; Resolutsioon
(P7_TA82010)0320), 21. September 2010, e-kaubanduse siseturu väljakujundamise
kohta. [4] 42 %
Ühendkuningriigi veebiettevõtjatest peavad esmatähtsaks kättetoimetamisteenuste
parandamist, investeeringuid kiiremasse lairibaühendusse peab prioriteetseks
18 %. [5] Lühidalt hõlmab mõiste kõiki väikesi esemeid ja
kaupu, mida saab kätte toimetada üks inimene. [6] Royal Mail’i uuringu
„2011 consumer trends in multi-channel retailing” („Tarbimissuundumused
mitmekanalilises jaekaubanduses 2011. aastal”) järgi on juhtudest, kus kliendid
lahkuvad internetipoest ostu kinnitamata, 66 % põhjustatud
kättetoimetamisega seotud teguritest. [7]
Konsultatsioonifirma FTI Consulting hinnangul moodustab väikeste
jaemüügiettevõtjate käive piiriülesest e-kaubandusest 22 %. Eurostati
hinnangul saadavad üle neljandiku kõigist ettevõtjatest e-kaubanduse tellimusi
teistesse ELi liikmesriikidesse: 23 % neist on väikesed, 41 % suured
ja 33 % keskmise suurusega ettevõtjad. [8]
Konsultatsioonifirma Civic Consulting korraldatud uuringust saab järeldada, et
EL ei kasuta täielikult ära e-kaubanduse pakutavaid võimalusi: Kui e-kaubandus
moodustaks jaekaubandusest 15 % (tegelik osakaal 2010. aastal oli 3,5%),
kasvaks ELi tarbijate heaolu hinnanguliselt 204,5 miljardit eurot aastas ehk
1,7% ELi SKPst. [9] „Focus on the
Future” („Keskendudes tulevikule”), BCG, mai 2012; IMRG; ACSEL; „Intra-community
cross-border parcel delivery” („Ühendusesisene piiriülene pakkide
kättetoimetamine”), FTI 2011; E-bay internetibaromeetrid riikide kohta; „The evolution
of the European Postal market since 1997” („Euroopa postituru areng alates
1997. aastast”), ITA/ WIK 2009; IPC aruanne piiriülese e-kaubanduse kohta 2010.
aastal; Eurobaromeetri uuring „Consumer market study on the functioning of
e-commerce and Internet marketing and selling techniques in the retail of
goods” („Tarbijaturu uuring e-kaubanduse ja internetituru toimimise ning jaemüügi
meetodite kohta”), Civic 2011. [10] Eurobaromeetri
uuring „Business attitude Towards cross-border sales and consumer protection”
(„Ettevõtjate suhtumine piiriülesesse müüki ja tarbijakaitsesse”), analüütiline
aruanne, Eurobaromeetri kiiruuring 224, juuli 2008, 2. peatükk, jaotis 2.1, lk
21. [11] „Consumer market
study on the functioning of e-commerce and internet market and selling
techniques in the retail of goods” („Tarbijaturu uuring e-kaubanduse ja
internetituru toimimise ning jaemüügi meetodite kohta”), CIVIC consulting,
september 2011, lk 132, 40.. [12] Hiljuti Ühendkuningriigis korraldatud
uuringu käigus mainis ligi 65 % vastanutest internetist ostmist takistava
tegurina ohtu, et ostud jäävad kätte saamata (kuna kedagi ei ole kodus, et
saadetis vastu võtta). Ligi 43 %
vastanutest peavad probleemiks ka liiga ebamääraseid tähtaegu ning ohtu, et
ostud ei jõua õigeaegselt kohale („A
study of online fulfilment requirements”, IMRG UK Consumer Home Delivery Review 2012). [13] Teatis „Väike
ettevõte, suured ideed – uus partnerlus, et aidata VKEdel saada osa
üleilmsetest võimalustest”, KOM(2011) 702 (lõplik). [14] „E-commerce in
the Nordics 2012” („E-kaubandus Põhjamaades 2012. aastal”), Postnord. [15] EL-27s kasutavad
piiriülest e-kaubandust üksnes 9 % ELi tarbijatest ja 18 % ELi
jaemüüjatest;
48 %
tarbijatest väitsid, et nad tunnevad end riigisiseseid internetioste tehes
kindlamalt kui piiriüleste internetiostude puhul (Euroopa Komisjon, tarbijate
tulemustabel „Tarbijad tunnevad end ühtsel turul koduselt”, märts 2011). [16] Kasutusel on
mitu piiriülese veo mudelit, mis põhinevad eelkõige riikide postiteenistuste
koostööl, otsesel suunamisel riiklikusse postisüsteemi või muudel
logistikaettevõtjatega sõlmitud kokkulepetel. [17]
Vähese
nõudlusega või vähese müügimahuga toodete kogumüük võib endast kujutada kõige
paremini müüvate toodetega võrdset või sellest isegi suuremat turuosa, kui
müüjad suudavad pakkuda suuremat valikut. [18]
Näiteks
peab 57 % jaemüüjatest piiriülest kättetoimetamist takistuseks
(Eurobaromeetri kiiruuring 224, juuli 2008). 78 %
eBay müüjatest peavad kättetoimetamiskulusid piiriülese e-kaubanduse peamiseks
takistuseks, 42 % mainivad kättetoimetamisteenuste halba kvaliteeti
(FreshMinds, piiriülese kaubanduse uuring Ühendkuningriigis, Saksamaal ja
Prantsusmaal). [19] Ühendkuningriigis
läbi viidud uuringus oli tasuta kättetoimetamine kõige enam nimetatud tegur,
mis paneb tarbijaid mõne e-jaemüüja teenuste kasutamist jätkama või suurendama;
seda mainisid 67 % vastanutest („Delivery Matters, 2011 Consumer Trends in
multi-channel retailing”, Royal Mail). [20] ITA/WIK 2009. Kõnealused arvud
kirjeldavad 2008. aastat ning hõlmavad postipakkide ja kiirpostiteenuste turgu. Ühes teises IPC
uuringus on ELi kuller-, kiirposti- ja pakiteenuste turu väärtuseks märgitud
37,38 miljardit eurot (ei hõlma pisipakke), B2C segment moodustas koguturust
26 %.
[21] Postidirektiivis (direktiiv 97/67/EÜ, mida
on muudetud direktiividega 2002/39/EÜ ja 2008/6/EÜ) liigitatakse kuni 2 kg
kaaluvad kirisaadetised või dokumendid kirjadeks, kuni 20 kg kaaluvad esemed
postipakkudeks. [22] Eurostat
(Isoc_ec_ebuyn2) joonis 11 [23] Universaalse
postiteenuse osutajate turuosa on liikmesriigiti väga erinev: Bulgaarias,
Hispaanias ja Ühendkuningriigis jääb see alla 10 %, Ungaris ja Itaalias on
see 10−15 % ning Tehhi Vabariigis,
Taanis, Prantsusmaal ja Eestis üle 25 % („The Evolution of the European
Postal Market since 1997”, ITA/ WIK 2009). [24] Lähem teave
postiteenuste direktiivi kohta vt ptk 4. [25] Samuti puudub
soodsa hinnaga võimalus pisipakkide (alla 2 kg) kättetoimetamiseks, mis mõjutab
esmajoones tarbijaid ja VKEsid; selliseid teenuseid nagu pakkide teekonna
jälgimine küll pakutakse, kuid vahel ainult koos suuremat lisandväärtust
loovate teenustega. [26] Kolmandatest
isikutest logistikateenuste osutajad võimaldavad klientidel logistikateenust
osaliselt või täielikult sisse osta (nt valimis- ja pakkimistoimingud,
ladustamine, dokumenteerimine, märgistamistoimingud ja turustus). Internetis
tegutsevad kaubaveomaaklerid ja konsolideerimisteenuse pakkujad pakuvad
soodustusi integraatorite või riiklike ettevõtjate üheks saadetiseks koondatud
saadetistele.
[27] Mahtude
prognoosimine ja töömahu kavandamine, ajakavad, kui arvesse tuleb võtta
mahtusid, marsruute ning tarbijate ootusi. [28]
FTI
(2011); Civic Consulting (2011);
ELi
uuring piiriüleses e-kaubanduses sooritatud testostude hindamise kohta (2009).
[29] Uuringust, mis
IRMG korraldas aruande UK Consumer Home Delivery Review 2012 raames,
ilmnes, et 85 % vastanutest pidasid internetis paki teekonna jälgimise
võimalust ainsaks oluliseks viisiks, kuidas kättetoimetamist saaks mugavamaks
muuta („IRMG UK Consumer Home Delivery Review 2012 – a study of online
fulfilment requirements”). 2011. aasta uuringus, mis Accenture korraldas
Euroopa jaemüüjate ümarlaua jaoks, nimetasid 34 % vastanutest turulepääsu
takistusena tarneahela ja kättetoimetamisega seotud probleeme ning 42 %
vastanutest kaubaveo infrastruktuuriga seotud probleeme („European Cross-border
E-commerce – the challenge of achieving profitable growth”, Accenture, jaanuar
2012). [30] Postiettevõtjad,
kes kasutavad prioriteetsete postipakkide edastamiseks Euroopa pakiveo rühma
ühtset kättetoimetamisvõrgustikku, saavad kasutada pakkide teekonna jälgimise
süsteemi ning automaatset klienditeenindussüsteemi, mis ühendab
postiettevõtjate kõnekeskusi. [31] Tarbijate
vajaduste kindlakstegemiseks seoses internetist tellitud kaupade
kättetoimetamisega on korraldatud mitu uuringut. näiteks Snow Valley
uuring „Home delivery in the UK 2011” („Saadetiste kojutoimetamine
Ühendkuningriigis 2011. aastal”), IPC piiriülese e-kaubanduse aruanne 2010, IRMG (2012),
CIVIC (2011). [32] Tarbijate
internetiostude kogemuste uuring näitab, et suurem osa tarbijate probleemidest
on seotud kättetoimetamisega: pikk kättetoimetamisaeg (probleemi mainisid
28 % vastanutest), kahjustatud toote kättetoimetamine (20 %), toote
kättetoimetamata jätmine (17 %), vale toote kättetoimetamine (14 %),
kõrgemad kättetoimetamiskulud või kõrgem lõpphind kui veebisaidil näidatud
(7 %).
[33] IPC piiriülese
e-kaubanduse aruanne. [34] Snow Valley
2011. aasta internetiostude kättetoimetamise aruanne. [35] Consumer Focus. [36] Üha enam
Ühendkuningriigi tarbijaid sooviksid saada SMSi, mis teavitaks neid saadetise
kulgemisest: 80 % internetiostude tegijatest on öelnud, et nad tahaksid
saada teave kättetoimetamise iga etapi kohta, „Delivery matters”, 2011. [37] IPC 2010. aasta
piiriülese e-kaubanduse aruanne. [38] Prantsusmaal on
piiriüleste vedude puhul kaks peamist takistust vedude kallis hind (78 %)
ja veoteenuste madal kvaliteet (42 %); 28 % vastanutest mainisid
nõudluse puudust ja 12 % kultuuridevahelisi erinevusi (eBay aruanne). [39] Sealhulgas
sõidukite uuendamise kulud, et need vastaksid keskkonnastandarditele. [40] Nt projekt
DiSCwise, (http://www.discwise.eu/). [41] Direktiiv 97/67/EÜ,
muudetud direktiividega 2002/39/EÜ ja 2008/6/EÜ. [42] Kõigest 36 % pakiturust on
universaalteenuse osutajate käes ning ainult väike osa kõnealusest 36 %
pakkidest kuulub universaalteenuse kohustuste alla. Postidirektiivis
sätestatud miinimumnõuded näevad ette „üleletiteenuste” või põhiliste
pakiteenuste osutamist. Universaalse postiteenusega seotud
miinimumnõuded on esitatud postidirektiivi artiklis 3, kuid liikmesriigid
võivad neid nõudeid ületada. [43] KOM(2011) 635 (lõplik), 11.10.2011. [44] Komisjoni ettepanek: Euroopa Parlamendi ja
nõukogu direktiiv, milles käsitletakse tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist
ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ
(tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv), KOM (2011) 793 (lõplik),
vastu võetud 29. novembril 2011. [45] Postidirektiivi artiklis 19 kutsutakse
liikmesriike üles välja arendama vaidluste lahendamiseks sõltumatut kohtuvälist
korda. [46] Direktiiv
2006/123/EÜ. [47] http://ec.europa.eu/internal_market/services/docs/servicesdir/implementation/report/SWD_2012_146_en.pdf [48] Valge
raamat „Euroopa ühtse transpordipiirkonna
tegevuskava”, KOM(2011) 144 (lõplik) ja e-kaubaveo algatus http://ec.europa.eu/governance/impact/planned_ia/docs/2013_move_001_e_freight.pdf. [49] Näiteks
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiiviga 2008/50/EÜ
välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta, ELT L 152, 11.
juuni 2008, nähakse ette reguleeriv raamistik ELi õhukvaliteedi eesmärkide
saavutamiseks. [50] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ)
nr 765/2008, 9. juuli 2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja
turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks
määrus (EMÜ) nr 339/93 ja direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta. [51] Käibemaksuvabastuse
ulatuse kohta postisektoris vt
Euroopa Liidu Kohtu
eelotsus kohtuasjas C-357/07: TNT Post UK Ltd, The Queen vs. The
Commissioners of Her Majesty’s Revenue & Customs, EKL [2009] I – 03025,
punktid 36 – 40. [52] Näiteks
postiteenuste direktiivi artikli 2 punktis 19 nimetatakse töötingimuste
täitmist ühe võimaliku olulise nõudena, mida postiteenuse osutajad peavad luba
taotledes täitma. [53] Nõukogu määrus
(EMÜ) nr 2913/92, 12. oktoober 1992, millega kehtestatakse ühenduse
tolliseadustik, EÜT L 302, 19.10.1992. [54] Teie vastused järgmistele küsimustele peaksid
igal juhul põhinema käesolevas rohelises raamatus esitatud määratlusel. [55] 47 %
tarbijatest on märkinud, et mugavate kättetoimetamisvõimaluste puudumine võib
panna neid internetiostude tegemisest loobuma (Consumer Focus’e
tarbijavajaduste uuring, november 2010). [56] Lisaks ELi tarbijakaitse õigusaktides
sätestatud nõuetele, millega kaubandusettevõtjatelt nõutakse tarbijatele selge
ja läbipaistva teabe esitamist, eelkõige seoses nende õigusega kauglepingust
taganeda. [57] Lisaks ELi
tarbijakaitse õigusaktides ning teenuste direktiivis (2006/123/EÜ) ja
e-kaubanduse direktiivis (2000/31/EÜ) sätestatud teabenõuetele. [58] Vt postiteenuste
direktiivi artikkel 19, millega nähakse ette läbipaistev kaebuste esitamise
kord, vahendusteenused ja vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteem. [59] Mitmeliigilise
transpordiga seotud vastutuse valdkonnas ootab komisjon Rotterdami eeskirjade
liikmesriikidepoolse ratifitseerimise tulemusi. [60] Kulude
jaotamisel tuleb silmas pidada, et selliseid kulutegureid nagu „kaal,
kindlustatuse tase ja kiirus” ei saa alati kõigi postitoimingutega (kogumine,
vedu, sorteerimine ja kättetoimetamine) seostada. Peale selle kasutatakse
ühiste kulude seostamisel mitmesuguste postitoodetega harilikult üldist
jaotustegurit (nt EPMU – võrdselt proportsionaalne juurdehindlus), mille puhul
ei ole sellised hinnategurid nagu kaal otseselt olulised. See tähendab, et
kõnealustest kulude jaotamise põhimõtetest lähtuv kuluarvutus ei tarvitse anda
sama tulemust , mille saame juhul, kui asenduskuluna kasutatakse kaalu või muid
üksikuid tegureid. [61] Nt
kättetoimetamisprotsessi suurem ühtlustamine, tõhususe suurendamine,
konsolideerimine ja kohalike logistikakeskuste võimaluste ühine kasutamine. Vt ka e-kaubaveo
algatus:
http://ec.europa.eu/governance/impact/planned_ia/docs/2013_move_001_e_freight.pdf [62] Vt ptk 4
praeguse reguleeriva raamistiku kohta. [63] FTI, CIVIC
(2011), Eurobaromeetri uuring, Accenture „European cross border e-commerce”
(2011), YouGov Psychonomics „Mystery Shopping Evaluation of Cross-Border
e-commerce in the EU” (2009). YouGov Psychonomics’i uuringust nähtub, e-müüjad
ja kaugmüüjad küsivad tarbijatelt piiriülese kättetoimetamise eest keskmiselt
kaks korda kõrgemat hinda kui riigisisese kättetoimetamise eest. Riigisisese
kättetoimetamise keskmine hind oli 8 eurot, piiriülesel veol 16 eurot. [64] Konkurentsivõime
ja uuendustegevuse raamprogramm, digitaalse lähenemise rakenduskava või muud
algatused eritehnoloogiate arendamiseks, näiteks raadiosagedustuvastuse andmete
kasutamine. [65] Riigisisesed
IT-platvormid erinevad piiriülestest, vahel isegi selliste logistikaettevõtjate
puhul, kes tegutsevad mitmes ELi liikmesriigis. Samuti tuleks teatavat
teavet e-jaemüüjate ja logistikaettevõtjate vahel jagada, et jõudlust saaks
mõlemal poolel paremini kavandada. Näiteks on e-jaemüüjatel olemas andmed
internetist ostetud toodete kohta ning nad teavad, millal ja millisel hulgal
need kättetoimetamist vajavad. Samas oleks e-jaemüüjatel kasulik reaalajas
teada tagastatava kauba mahtu ja tagastamise aega, mis võimaldaks klientidega
proaktiivselt suhelda ja laovarusid tõhusalt juhtida. [66] Projekti
DiSCwise (http://www.discwise.eu/)
raames, mida rahastab ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat, toetatakse
sidusrühmade integreerimist tõhusatesse koosmodaalsetesse
kättetoimetamisahelatesse. Sellega aidatakse transpordi- ja
logistikateenuste kasutajatel, eelkõige VKEdel, lihtsamalt osaleda transpordi
planeerimises ja korraldamises, kasutades jätkusuutlikke alternatiivseid
transpordilahendusi. [67] Ideaaljuhul
muudaksid sellised platvormid e-kaubanduse kaubaveo sujuvamaks, integreeriksid
logistikateenused ühistesse infosüsteemidesse, parandaksid kooskõlastamist ja
kasutaksid kaupade kättetoimetamisel ühist või kokku lepitud veoettevõtjat (mis
piiraks keskkonnamõju ning lihtsustaks tagastatud kauba käitlemist ja laovarude
juhtimist. [68] Selline töörühm
oli varem näiteks USA postiettevõtjate töörühm, mis loodi 1990ndatel ning
milles osalenud kesksete sidusrühmade tehnoloogiadirektorid otsisid
innovatiivseid ja intelligentseid lahendusi postisaadetiste paremaks
edastamiseks. [69] Praegu on
ligikaudu 30 % Ühendkuningriigis elavatest internetipoodide klientidest
märkinud, et nad ostavad kaupu välismaistelt veebisaitidelt (ka väljastpoolt
Euroopat). ELi-siseselt
teevad piiriüleseid oste keskmiselt ligikaudu 10 % klientidest. Seda silmas
pidades on selge, kui oluline on leppida kokku Euroopa ja rahvusvahelistes standardites
ja luua tihedamad vastastikused seosed, seda eelkõige VKEde ja tarbijate puhul,
keda praegune olukord mõjutab eriti märkimisväärselt. [70] Vt joonealune
märkus 17. [71] Komisjoni otsus
2010/C217/07. [72] Näiteks parimate
tavade edendamise, partnerluslepingute, käitumisjuhendite, elektroonilise
andmeedastuse standardite, märgiste, aadressiandmebaaside, üleeuroopalise
pakiveomärgise väljatöötamise abil. [73] Praegu tegeleb
standardimisküsimustega CENi postiteenuste tehniline komitee ning mõnede
postiettevõtjate koostalitlusvõime küsimustega Euroopa pakirühm.