This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52012DC0022
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL AND THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE Trade, growth and developmentTailoring trade and investment policy for those countries most in need
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Kaubandus, majanduskasv ja arengKaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Kaubandus, majanduskasv ja arengKaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele
/* KOM/2012/022 lõplik */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Kaubandus, majanduskasv ja arengKaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate riikide vajadustele /* KOM/2012/022 lõplik */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE NING EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE Kaubandus, majanduskasv ja areng
Kaubandus- ja investeerimispoliitika kohandamine kõige enam abi vajavate
riikide vajadustele
1.
Eesmärk
Maailma majandusmaastik on viimasel
aastakümnel märkimisväärselt muutunud, see mõjutab sügavalt kaubandus-,
investeerimis- ja arengupoliitikat. Ajalooliselt
madalad tollitariifid ja rahvusvahelise kaubanduse ümberkorraldamine sõltuvalt
üleilmsetest tarneahelatest nihutavad kaubanduspoliitika keskpunkti üha enam
õigusküsimustele ja muudele piiriülestele teemadele. Arenguriikides on toimunud
radikaalseid muutusi. Mõned neist, näiteks Hiina, India ja Brasiilia, on
suutnud ära kasutada avatud ja üha enam integreeritud maailmaturgude eeliseid
ja on nüüd maailma suurimate ja konkurentsivõimelisimate majanduste hulgas,
samas kui teised on endiselt maha jäänud ja võivad muutuda veelgi
marginaalsemateks. Eelkõige vähimarenenud riigid, peamiselt Aafrikas, on
endiselt vastamisi paljude probleemidega ja on aastatuhande arengueesmärkide
saavutamises kõige rohkem maha jäänud. Arenguriikide kui rühma mõiste on selle
tulemusena oma olulisust kaotamas ning kaubandus-,
investeerimis- ja arengupoliitikat tuleb seda arvesse võttes kohandada. Arengu
teema ja kaubanduse eriline roll arengus jäävad siiski aktuaalseks. ELil on
eriline vastutus maailma suurima kaubandusjõuna, paljude vähimarenenud riikide
ning teiste väikese sissetulekuga ja keskmisest madalama sissetulekuga riikide
suurima kaubanduspartnerina ja maailma suurima arenguabi pakkujana (sealhulgas
kaubandusega seotud programmid). Täiendades 2010. aasta teatist „Kaubandus,
majanduskasv ja maailmapoliitika”[1] ajakohastab käesolev teatis 2002. aasta teatist kaubanduse ja
arengu kohta[2],
et kajastada muutusi majandusolukorras, koostada ülevaade selle kohta, kuidas
EL on oma kohustusi täitnud ja tuua välja, mis suunas peaksid ELi kaubandus-,
investeerimis- ja arengupoliitika järgmisel kümnendil arenema. Kinnitades küll
peamisi 2002. aastal esitatud põhimõtteid, rõhutab käesolev teatis vajadust
teha arengumaadel vahet, et keskenduda neile, kes vajavad kõige enam abi, ning
parandada rahastamisvahendite soovitud mõju saavutamist. Samuti rõhutatakse, et
meie arenguriikidest partnerid peavad viima läbi sisereforme ning teised
arenenud ja kiiresti areneva majandusega riigid peavad toetama meie algatusi
avada turud kõige rohkem abi vajavatele riikidele. Käesolevas teatises pakutakse välja
konkreetsed võimalused tõhustada sünergiat kaubandus- ja arengupoliitika vahel. Tõhus kaubanduspoliitika on oluline majanduskasvu kiirendamiseks ja
töökohtade loomiseks Euroopas ja väljaspool ning ELi väärtuste propageerimiseks
ja huvide kaitsmiseks kogu maailmas. Samuti võib see olla võimas arengu
käivitaja, vastavalt ELi poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttele[3]. Tõhus
arengupoliitika on esmatähtis, et aidata luua arenguriikides paremaid
kaubandus- ja investeerimistingimusi ning tagada nende tulude õiglane jaotamine
vaesuse kaotamiseks. Teatis „Muutuste kava”[4] lubab suuremat toetust ettevõtluskeskkonna
parandamiseks, piirkondliku integratsiooni edendamiseks ja abi, et kasutada ära
võimalusi, mida pakub maailmaturg, edendades seeläbi kaasavat majanduskasvu ja
säästvat arengut. Kogu ELi välistegevust juhivad tema olemasolu aluseks olevad
põhiväärtused, sealhulgas inimõiguste austamine ja edendamine[5].
2.
Muutuv maailm
2.1.
Suured ümberkorraldused maailma majanduskorras
Maailma majandus muutub enneolematu
kiirusega. Paljud riigid on edukalt ära kasutanud
avatud kaubandussüsteemi potentsiaali, et edendada oma toodetud kaupade ja
teenuste eksporti võrreldes traditsioonilise toormeekspordiga ning nende SKP
kasvumäär on püsiv. Hiina on muutunud maailma suurimaks eksportijaks ELi järel
ja kolmandaks suurimaks majanduseks ELi ja USA järel. India, Brasiilia ja
teiste kiiresti areneva majandusega riikide puhul on suundumused samad. Nad on
kaasanud välismaiseid otseinvesteeringuid ja on nüüd ise olulised
välisinvestorid. Kiiresti areneva majandusega riigid on maailmas majanduskasvu
osas esirinnas ja neid tunnustatakse rahvusvaheliselt kui olulist majanduslikku
ja poliitilist jõudu. Nad tugevdavad oma kohalolu vaesemates riikides ja oma
sidemeid nendega. Esimest korda lähiajaloos moodustavad arenguriigid tervikuna
üle poole maailma kaubandusest. Üleilmne majandus- ja finantskriis on
kiirendanud majandusliku jõu üleminekut arenenud riikidelt kiiresti areneva
majandusega riikidele, keda nähakse nüüd osana kriisi lahendusest. Arenguriikide
kaubandustulemused Allikas: IMF Kuigi need muutused on päästnud sadu
miljoneid inimesi vaesusest, ei ole sugugi kõik arenguriigid selliseid tulemusi
saavutanud. Eelkõige vähimarenenud riigid on
muutunud veelgi marginaalsemateks[6].
Kuigi SKP ja kaubandus on mõnes neist märkimisväärselt kasvanud, on see
peamiselt tänu nafta- ja tooraineekspordi suurenemisele, millel on piiratud
mõju vaesuse vähendamisele. Paljud vähimarenenud riigid on muutunud üha enam
sõltuvaks vähestest eksporditoodetest, eelkõige põhitarbeainetest[7]. Siiski
on mõned vähimarenenud riigid, näiteks Bangladesh ja Kambodža, saavutanud edu,
spetsialiseerudes vähem tehnoloogilisele tootmisele, peamiselt tekstiilile.
Mõned Aafrika riigid, kes ei ekspordi naftat või põhitarbeaineid, on samuti
viimasel kümnendil häid tulemusi saavutanud ja isegi oma teenuseid laiendanud.
Osaliselt tänu põllumajandustoodete (näiteks kohvi) ekspordi edendamiseks ja
turistide ligitõmbamiseks loodud programmile on Rwanda eksport alates 2001. aastast
kasvanud keskmiselt 19 % aastas, millega kaasneb kiire majanduskasv ja
inimarengu näitajate pidev paranemine. Teine näide on Cabo Verde, mis tõusis 2007.
aastal vähimarenenud riikide hulgast keskmisest madalama sissetulekuga riikide
tasemele tänu heale makromajanduslikule juhtimisele ja valitsemisele,
sealhulgas kaubanduse järkjärgulisele avamisele ja lõimumisele
maailmamajandusega. Vähimarenenud riikide ja kiiresti areneva
majandusega riikide vahel paiknevate riikide tulemused varieerusid, eelkõige sõltuvalt siseriiklike reformide ulatusest ja nende
lõimumisest maailmamajandusega.
2.2.
Õppetunnid kaubandus- , investeerimis- ja
arengupoliitika jaoks
Kaubanduse avatus on olnud edukate
majanduskasvu ja arengustrateegiate võtmeelement.
Ükski riik ei ole suutnud toetada pikaajalist majanduskasvu ilma
maailmamajandusega lõimumata. Juurdepääs välismaa turgudele võimaldab suuremat
majanduslikku mastaabisäästu ja spetsialiseerumist, samas kui juurdepääs
odavamatele ja mitmekesisematele sisenditele, sealhulgas tõhusamatele
teenustele, avab uusi tootmisvõimalusi. Otsesed välisinvesteeringud aitavad
oluliselt kaasa ka majanduskasvule ja ekspordijõudlusele (näiteks
välisfiliaalid moodustavad praegu 75 % Hiina kaubavahetusest). Avatus
inimeste liikuvusele võib aidata kaasa oskuste edasiandmisele ja
investeeringutele arenguriikidesse, eelkõige pidades silmas diasporaa
kogukondade rolli[8]. Kuigi kaubandus on arengu jaoks oluline
tingimus, sellest üksi ei piisa. Kaubandus võib
edendada majanduskasvu ja vaesuse vähendamist, sõltuvalt majanduse struktuurist
ning kaubanduse liberaliseerimise meetmete ja täiendavate vahendite õigest
järjestusest. Sisereformid on olulised, et toetada kaubanduse ja
investeeringute poolt kaasa toodud majanduskasvu. Vähimarenenud riikide
majandustulemusi halvendavad sageli mitte ainult ühekülgne majandus ja
ekspordibaas, puudulik taristu ja teenused või vajalike oskuste puudumine, vaid
ka poliitilised tegurid, mis on seotud halva valitsemistava, korruptsiooni ja
pettuse, inimõiguste kaitse ja läbipaistvuse puudumise, nõrga
haldussuutlikkuse, ebatõhusa maksupoliitika ja laiaulatusliku maksudest
kõrvalehoidmise, ebapiisavate tulude ümberjaotamise vahendite, nõrga sotsiaal-
ja keskkonnapoliitika, loodusvarade mittesäästva kasutamise ja
julgeolekuriskidega ning stabiilsuse puudumisega. Et panna kaubandus arengu heaks tööle, on
vaja palju rohkemat kui tollitariifide alandamine.
Tänapäevane ja arengut soodustav kaubanduspoliitika peab vastama mitmetele
keerukatele küsimustele, alates kaubanduse lihtsustamisest kohalikul ja
piirkondlikul tasandil kuni tehniliste, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste õigusaktide,
põhiõiguste kaitse, investeerimist toetavate meetmete, intellektuaalomandi
õiguste kaitse, teenuste reguleerimise, konkurentsipoliitika, läbipaistvuse ja
riigihangetele ligipääsuni. Areng nendes valdkondades võib edendada
läbipaistvust, prognoositavust ja vastutust, mis on olulised kaasava arengu
toetamiseks ja vaesuse leevendamiseks ning mida ainuüksi tariifide
vähendamisega saavutada ei saa. Kaubavahetuse avamise kahjuliku mõju
vähendamiseks on vaja aktiivset poliitikat. Arenguriikide üha suurem mitmekesisus nõuab
ELi poliitika väljakujundamisel ja rakendamisel suuremat diferentseerimist. Kiiresti areneva majandusega ja vaesematel riikidel on erinev
potentsiaal ning erinevad vajadused ja eesmärgid, seega nõuavad nad erinevaid
strateegiaid. Poliitika peab olema välja töötatud erinevaid olukordi
arvestades. Prioriteediks peavad olema riigid, kellel on ilma välisabita
piiratud väljavaated pikaajaliseks majanduskasvuks ja säästvaks arenguks,
eelkõige vähimarenenud riigid ja muud kõige rohkem abi vajavad riigid,
kooskõlas arengupoliitika valdkonnas tehtud ettepanekutega[9]. Samal
ajal suurendame oma kohustusi kiiresti areneva majandusega riikide suhtes, nagu
on esile toodud 2010. aasta teatises „Kaubandus, majanduskasv ja
maailmapoliitika” Kuid meie suhted nendega on muutumas, keskendudes vähem
arengule ja rohkem uutele partnerlusvormidele, mis toetuvad vastastikustele
huvidele ja kasule ning võrdselt jagatud üleilmsele vastutusele[10].
3.
Mida me oleme siiani teinud
2002. aasta teatises kaubanduse ja arengu
kohta võeti kohustus anda arenguriikidele parem juurdepääs ELi turule,
võimaldada kaubandusega seotud abi asjakohast rahastamist ning muuta kaubandus
arengustrateegiate keskseks osaks. Kohustuste hulka kuulus kaubanduslepingute
kasutamine turule juurdepääsu parandamiseks, piirkondliku integratsiooni
toetamiseks ja kaubanduseeskirjade parandamiseks, et aidata edendada arengut.
ELi turg on arenguriikidele kõige rohkem avatud. Kui kütused välja arvata, siis
impordime me vähimarenenud riikidest rohkem kui USA, Kanada, Jaapan ja Hiina
kokku. Me oleme täitnud oma kohustusi, näidates sageli teed kogu maailmas.
Siiski on vaja saavutada veel rohkem.
3.1.
Innovaatilised autonoomsed kavad
Me oleme üldise soodustuste süsteemi (GSP)[11] osana
loonud kaks uut soodustuskava. ·
2001. aasta algatus „Kõik peale relvade“
(EBA) oli radikaalne samm, avades ELi turu vähimarenenud riikidele täielikult
ilma mingite tariifide või kvootideta. Kümme aastat
hiljem on EBA osutunud tõhusaks vahendiks, et edendada vähimarenenud riikide
eksporti meie turule. ELi import vähimarenenud riikidest kasvas enam kui 25 %
kiiremini kui import riikidest, kelle suhtes soodustuskorrad ei kehti
(Bangladeshi tekstiilieksport on selle kohta silmapaistev näide)[12]. Teisest
küljest on mõju ekspordi mitmekesistamisele varieeruv. Kasutamise taset saaks
veelgi parandada. Konkurentsisurve rohkem arenenud sooduspartnerite poolt (kes
moodustavad enam kui 40 % GSP alla kuuluvast soodusekspordist) ja
soodustuste kaotamine on muutunud tugevamaks, viidates vajadusele GSP kava
reformi järele (vt 4.1.1). ·
Aastal 2006 loodud GSP+ kava on ELi
kaubanduspoliitika väga innovaatiline vahend säästva arengu toetuseks, mis on
eelkõige suunatud haavatavatele arenguriikidele. Selle
lisasoodustused on osalevatele riikidele võimsaks stiimuliks rakendada peamisi
rahvusvahelisi konventsioone, mis käsitlevad inim- ja tööõigusi,
keskkonnakaitset ja head valitsemistava. Kava hõlmab praegu 16 riiki[13] ja see
on edendanud nende eksporti ELi, suurendades märkimisväärselt praktiliselt
kõigi riikide sissetulekuid. Tulevikus tuleb laiendada juurdepääsukriteeriume
ja stiimuleid ning tugevdada järelevalvet peamiste rahvusvaheliste
konventsioonide tegeliku rakendamise üle. Me oleme teinud
suuri pingutusi olemasolevate soodustuskavade kasutamise lihtsustamiseks: ·
Alates 2011. aastast kohaldatavad uued
üldiste soodustuste kava päritolureeglid[14] on vastuseks kriitikale, et ranged
päritolueeskirjad takistavad arenguriikidel täielikult ELi soodustusi ära
kasutada. Uued eeskirjad on lihtsamad ja neid on
kergem järgida. Need pakuvad laiemaid
hankimisvõimalusi ja uusi piirkondliku ja piirkondadevahelise kumulatsiooni
võimalusi riikide vahel. Vähimarenenud riigid saavad täiendavat
manööverdamisruumi võrreldes tasemetega, mida pakuvad enamik teisi arenenud
riike oma GSP tüüpi kavades. Samuti on välja
pakutud uued eeskirjad majanduspartnerluslepingute üle peetavates
läbirääkimistes (vt 3.3). ·
Aastal 2004 avas komisjon arenguriikide
potentsiaalsetele eksportijatele abiliini ELi turule pääsemise praktiliste
aspektide kohta (Export Helpdesk)[15]. Teenus pakub üksikasjalikku infot ELi imporditariifide,
päritolueeskirjade, tolliprotseduuride, tehniliste nõudmiste ja muu kohta. See
on kogu maailmas ainulaadne vahend, kuid selle kasutamine vähimarenenud
riikides võiks suureneda.
3.2.
Juhtroll kaubandusabi osas
·
EL ja tema liikmesriigid on juhtinud
ülemaailmseid pingutusi kaubandusabi osas, andes enam kui kolmandiku
kogusummast. Aastal 2007 võttis EL koos
liikmesriikidega vastu ühisstrateegia. Me oleme pingutusi kahekordistanud,
jõudes 2009. aastal 10,5 miljardi euroni, mis on kavandatust rohkem. Üle
kolmandiku ELi arenguabist toetab nüüd kaubandusega seotud vajadusi. Siiski
tekitab muret, et vähimarenenud riigid saavad kaubandusabist vaid piiratud osa
(22 %). Me oleme tegutsenud tõhususe suurendamise nimel, edendades
kaubandusvõimaluste paremat ärakasutamist, muu hulgas suurema rahvusvahelise
sidususe ja järelevalve kaudu, kuigi me tunnistame, et ka siin on veel palju
ära teha. ELi kollektiivne
kaubandusabi (EL ja liikmesriigid)
3.3.
Uuendatud kahepoolsed ja piirkondlikud meetmed
Lisaks
Cotonou lepingule algasid 2002. aastal Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani
piirkonna (AKV) riikidega läbirääkimised majanduspartnerluse lepingute
sõlmimiseks. Terviklik piirkondlik
majanduspartnerlusleping CARIFORUMi riikide rühmaga Kariibi mere piirkonnas on
alla kirjutatud ja seda kohaldatakse ajutiselt. Me sõlmisime
majanduspartnerluse vahelepinguid teiste riikide ja piirkondadega, et tagada
kaubavahetuse jätkumine pärast Cotonou soodustuste lõppemist 2007. aasta lõpus.
Läbirääkimised tõhustatud lepingute sõlmimiseks jätkuvad kõigi piirkondadega.
Oodates majanduspartnerluse vahelepingute ratifitseerimist võeti 2007. aasta
detsembris vastu ajutised meetmed[16].
2011. aasta septembris tegi komisjon ettepaneku säilitada need turulepääsu
korraldused pärast 2013. aastat ainult neile riikidele, kes on võtnud
vajalikke samme oma majanduspartnerluslepingu ratifitseerimiseks[17]. 2006. aastal algatati „Globaalse Euroopa”[18]
teatisega rida uusi vabakaubanduslepete läbirääkimisi rohkem arenenud
arenguriikidega ja piirkondadega. Läbirääkimised
käivad India ja Mercosuriga. Kuna piirkondadevahelised läbirääkimised ASEANiga
kulgesid aeglaselt, arenevad nüüd kahepoolsed läbirääkimised Singapuri ja
Malaisiaga. Samuti on lõpetatud läbirääkimised ulatuslike
vabakaubanduslepingute üle Peruu, Colombia, Kesk-Ameerika ja Ukrainaga. EL on pidevalt püüdnud edendada piirkondlikku
integratsiooni, eelkõige selleks, et ületada väikestest ja killustatud
turgudest tulenevaid probleeme, et muuta riigid välismaiste otseinvesteeringute
jaoks atraktiivsemateks ja kiirendada majanduskasvu. Meie lepingud
Kesk-Ameerika ja CARIFORUMiga toetasid tugevalt piirkondlikku integratsiooni,
kuid me saime aru, et peame kohandama oma lähenemisviisi seal, kus poliitiline
tahe või piirkondlik suutlikkus ei ole veel piisavalt tugevad. Mõnel juhul
liikusime edasi kahepoolsel tasandil, mis oli vaheaste pikemaajalise eesmärgi,
piirkondadevahelise kokkuleppe suunas, takistamata teiste piirkondlike
partnerite liitumist, kui nad on selleks valmis. Me oleme ulatuslikult
rahastanud piirkondlikku integratsiooni kuigi tulemused ei ole sageli ootustele
vastanud. Peamine probleem on piirkondlike organisatsioonide piiratud võime
koostada projekte, mis oleksid elujõulised ja mida liikmed toetaksid.
3.4.
Vastuoluline üldpilt
EL mängis olulist rolli mitmepoolsete
kaubandusläbirääkimiste Doha vooru käivitamisel aastal 2001. Siiski ei ole
kümme aastat kestnud läbirääkimised tulemusi andnud. Isegi
vaheleping vaeseimatele riikidele mõeldud meetmetepaketi kohta näib
saavutamatu. Me oleme teinud läbirääkimiste edasiviimiseks suuri pingutusi,
sealhulgas esitanud pretsedendituid pakkumisi, mis annavad arenguriikidele
olulisi eeliseid näiteks turulepääsu või põllumajandustoetuste põhimõtete osas.
Me oleme korduvalt esitanud kompromissettepanekuid. Kuid struktuuriliste
probleemide ning mõne WTO liikme vähese angažeerituse tõttu ei ole olnud
võimalik põhiliste parameetrite osas kokkuleppele jõuda. Maailma majandus- ja finantskriisi alguses
võetud kohustus hoiduda protektsionismist, mida EL
tugevalt toetas, on olnud edukam, kuid siiski on vaja säilitada valvsus[19]. EL
toetas ka mitme arenguriigi integratsiooni WTOsse (nt hiljuti Samoa ja
Vanuatu).
4.
Ülesanded järgmiseks aastakümneks
Hiljutistele saavutustele ja pingutustele toetudes, kuid ka õppides
kogemustest valdkondades, kus areng ei ole olnud nii kiire kui loodeti,
intensiivistab EL pingutusi nende riikide abistamiseks, kes vajavad kõige enam
abi üha rohkem integreerunud maailmaturgude eeliste ärakasutamiseks. Edu sõltub aga peamiselt arenguriikide
suutlikkusest ja valmidusest teha vajalikke sisereforme. Veel palju on ära teha
mitmepoolsel tasandil, kus meie pingutused kõige enam abi vajavate riikide
nimel ei ole veel saanud toetust teistelt suurimatelt kaubandusjõududelt.
4.1.
Mida Euroopa saab pakkuda
EL peab koondama oma pingutused kõige vaesematele ja haavatavamatele
riikidele ning veenduma, et pingutused vastavad nende vajadustele ja
piirangutele, tagades samal ajal kaubanduse, arengu ja muude poliitikate
sidususe ja vastastikuse täiendavuse. 4.1.1. Sihipärasemad soodustused Komisjon on esitanud ettepaneku GSP kava
reformimiseks, et oleks kindel, et soodustused toovad kasu kõige rohkem abi
vajavatele riikidele[20]. Arvesse võetakse üha
suuremat erinevust arenguriikide vahel ja nende erinevaid vajadusi, ning
tehakse ettepanek vaadata läbi abikõlblikkuse kriteeriumid ja
astmestamismehhanismid, tagamaks, et süsteemist saavad kasu ainult
vähimarenenud, väikese sissetulekuga ja keskmisest madalama sissetulekuga
riigid sektorites, kus abi on vajalik. Samuti parandatakse prognoositavust
ettevõtjate jaoks, tänu tähtajatutele abikavadele ja läbipaistvamatele
menetlustoimingutele vajalike paranduste puhul ning asjakohastele
üleminekuperioodidele. Pakett kaubanduse edendamiseks arenguriikide väikeettevõtjatele Väikeettevõtjad moodustavad paljudes
arenguriikides majanduse alustala, eelkõige laiaulatuslikus mitteametlikus
sektoris, ja nad kannatavad ebaproportsionaalselt keerukate haldusprotseduuride
ning info, koolituse, sidemete ja rahastamisele juurdepääsu puudumise tõttu.
Nende probleemide lahendamiseks kaalutakse järgmiseid algatusi. ·
Pakkuda rohkem praktilist teavet
kaubanduspoliitika kohta ja turuteavet. ELi
ekspordiettevõtete abiliini täienduseks toetame mitmepoolset kaubanduse
läbipaistvuse algatust, et pakkuda kõigil turgudel sarnast teavet. See on eriti kasulik lõuna-lõuna teljel toimuva ja
piirkondliku kaubanduse puhul. ·
Lihtsustada intellektuaalomandi vahendite
kasutamist väiketootjate ja põllumeeste poolt, et
aidata neil suurendada oma kauba majanduslikku väärtust, arendades ja kaitstes
toote identiteeti ja kvaliteeti, kasutades kaubamärke, geograafilisi tähiseid
ja disainilahendusi[21].
·
Koolitada diasporaa liikmetest väikekaupmeeste
võrgustikke ELis (nt kaubandusprotseduuride,
standardite, rahastamisvõimaluste kohta), et anda positiivne panus nende
päritoluriikide arengusse. ·
Edendada dialoogi väikeste ja keskmise suurusega
ettevõtetega 2011. aastal loodud VKEde
Aafrika-teemalise rahastamisfoorumi ja 30. novembril 2011 Aafrika Liidu
komisjoniga allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi raames. ·
Lihtsustada arenguriikide
väikeeksportijate/-kaupmeeste juurdepääsu rahastamisele. Me oleme valmis toetama rahvusvaheliste finantseerimisasutuste tööd
selles valdkonnas ning vajaduste ülevaadet, mida G20 väikese sissetulekuga
riikides korraldab[22]. ·
Laiendada lihtsustatud menetlust päritolutõendi
saamiseks. Kaubandussoodustusi kasutatakse suhteliselt
vähe väikestes tehingutes, osaliselt seoses päritolutõendi kõrge kulude ja
tulude suhtega. 2011. aasta GSP päritolueeskirjade reform võimaldab lihtsamat
menetlust, mis põhineb kõigi saadetiste päritolu kinnitamisel eksportija enda
poolt, kui saadetis on eelnevalt registreeritud. Kui see süsteem toimib,
kaalume me selle laiendamist ka muudele sooduskordadele. ·
Toetada väikeettevõtjate osalemist
kaubanduskavades, mis kindlustavad tootjate jaoks lisaväärtuse, sealhulgas
kavades, mis vastavad jätkusuutlikkuse kriteeriumidele
(nt aus, eetiline ja mahekaubandus) ja geograafilise päritolu kriteeriumile
arengukoostöös kolmandate riikidega. See võib olla tootjate jaoks tõhus
viis oma toote eristamiseks ning suurema läbirääkimisjõu ja kõrgema hinna
saamiseks. 4.1.2. Eesmärgipärasem
kaubandusabi Me innustame jätkuvalt arenguriike kaasama kaubandust oma arengustrateegiatesse. Siinkohal võib kaubandusabi olla otsustava tähtsusega ja me jätkame
oma pingutusi abi paremaks kavandamiseks ja edastamiseks. ·
Parandada kaubandus- ja arengupoliitikate
vastastikust täiendavust. Kui
kaubanduspoliitika meetmed loovad suuremaid võimalusi meie arenguriikidest
partneritele (nt majanduspartnerluslepingud, uus GSP, uued päritolueeskirjad),
oleme valmis pakkuma kaubandusabi, et aidata neid eeliseid ära kasutada.
Sellised vahendid nagu valdkondlikud programmid või eelarvetoetus võivad olla
abiks majanduslike reformide läbiviimisel, mis on vajalikud kaubandus- ja
investeerimisvõimaluste ära kasutamiseks[23]. Lisaks geograafilistele programmidele võib
kaubanduse avamiseks kasutada uusi teemaprogramme[24]. ·
Keskenduda vähimarenenud riikidele. Me peame säilitama tõhusat toetust kaubandusabi identifitseerimise,
prioriteetide seadmise ja rakendamise suutlikkuse tugevdamiseks, tuginedes
mitme rahastajaga tõhustatud integreeritud raamistikule, mis toetab
vähimarenenud riikide kaubanduse arendamist. ·
Keskenduda väikeettevõtjatele. Me peame tagama, et väikeettevõtjatel, sealhulgas väikepõllumeestel
oleks piisav juurdepääs kaubandusabile, et hõlbustada nende osalemist
välisturgudel. ·
Tugevdada majanduspartnerlust, õigusalaseid
dialooge ja ärikoostööd. ELi
kogemuste jagamine võib aidata meie partnerriikidel oma sisereforme hallata (vt
4.2) ja pääseda ELi turule. Komisjoni
esildatud uus partnerluse rahastamisvahend võib selliseid algatusi toetada,
eelkõige kiiresti areneva majandusega riikides, ja aidata edendada uusi
koostöövorme riikides, mis ei vaja enam kahepoolset arenguabi. ·
Vaadata läbi meie lähenemisviis piirkondliku
integratsiooni toetamisel. Keskendudes küll endiselt
integratsiooni eest vastutavate piirkondlike ja riiklike ametivõimude
suutlikkuse arendamisele, peame me neid küsimusi oma poliitilises dialoogis
arenguriikidega strateegilisemalt käsitlema. Kaubanduse lihtsustamiseks ja
ühenduvuse parandamiseks võib koostada spetsiaalseid piirkondlikke kaubandusabi
programme. Kui piirkondlikud organisatsioonid tõhustavad oma koosseisu, et
paremini kajastada majanduslikku ja poliitilist olukorda, oleme valmis neid
toetama. ·
Valmistada inimesed ette muutusteks. Oskuste ja hariduse, tööõiguse ja sotsiaalkaitsega seotud poliitikad
on eriti olulised elanikkonna kõige vaesemate ja kaitsetumate rühmade,
sealhulgas naiste ja laste jaoks, eelkõige kaubandusreformidega seoses. See
mõõde tuleb seega täielikult kaasata ELi arengukoostöösse, kooskõlas selle
pideva panusega inimväärse töö, inimõiguste ja sotsiaalkaitse toetamiseks[25]. ·
Parandada abi tulemuslikkust. Kaubandusabi andmisel peaks järgima abitõhusust käsitlenud
kõrgetasemelistel foorumitel[26]
kokkulepitud põhimõtteid ja kohustusi. Nagu lepiti kokku Busani foorumil, peaks
kaubandusabi keskenduma tulemustele ja mõjule, et suurendada tootmisvõimsust,
aidata lahendada turutõrkeid, parandada juurdepääsu kapitaliturgudele ja
edendada strateegiaid, mis leevendavad erasektori riske. Oluline on paremini
kooskõlastada ELi rahastajate tegevust. Samuti on vaja parandada koostööd kolmandate
riikide traditsiooniliste või uute rahastajatega. Samuti lepiti Busanis kokku,
et me keskendume kohustuste rakendamisele riikide tasandil ja toetame uut
kaasavat üleilmset tulemusliku arengukoostöö partnerlust[27]. 4.1.3. Otseseid
välisinvesteeringuid edendavad lisameetmed Viimasel
kümnendil on küll suurenenud otsesed välisinvesteeringud arenguriikidesse ja
arenguriikidest, kuid viletsate majandusväljavaadete ja ebasoodsa
investeerimiskeskkonna tõttu on kõige rohkem abi vajavad riigid sellest
arengust kõrvale jäänud. Investorid vajavad stabiilset, läbipaistvat ja
prognoositavat õiguskorda. EL saab aidata ärikeskkonda parandada kaubandusabi
ja mitmete otseseid välisinvesteeringuid puudutavate meetmete kaudu, mida on
laiendatud Lissaboni lepinguga, millega toodi investeerimine ELi
kaubanduspoliitika alla, mis kuulub ELi ainupädevusse[28]. ·
ELi vabakaubanduslepingute sätted annavad
investoritele suurema õiguskindluse turulepääsu ja
tegutsemistingimuste osas. Lepingutesse on lisatud valdkonnad (näiteks
telekommunikatsioon, transport, pangandus, energia, keskkonnateenused, ehitus
ja turustamine), mis aitavad luua soodsat ärikeskkonda ja arendada taristut. EL
näitab läbirääkimistes oma partnerite vajaduste suhtes üles paindlikkust ja
tundlikkust: hõlmatud on ainult sõnaselgelt loetletud valdkonnad ja säilib
riikide õigus reguleerida ning lisada piiranguid ja tingimusi. ·
Kahepoolsetes investeerimislepingutes sätestatud
investeeringute kaitse võib samuti välismaiste otseinvesteeringute potentsiaali
suurendada, kuna selline kaitse annab lisatagatise ja
suurendab investorite jaoks õiguskindlust. ELi liikmesriigid on sõlminud juba
hulgaliselt kahepoolseid investeerimislepinguid arenguriikidega. Me kavatseme
investeeringute kaitse lepinguid ELi tasandil järk-järgult laiendada, seda kas
käimasolevate vabakaubanduslepingute läbirääkimiste raames või iseseisvate
lepingutena. Me oleme valmis läbi vaatama sellest võimalusest huvitatud
arenguriikide taotlusi. ·
ELi kombineerimismehhanisme saab kasutada
sisemaiste ja välisinvesteeringute võimendamiseks arenguriikides[29]. Toetusi võib kombineerida näiteks laenude või riskikapitaliga, et
toetada strateegiliste investeeringute rahalist elujõulisust. Meie eesmärk on,
et suurem osa abist antaks selliste uuenduslike finantsvahendite kaudu vastavalt
mitmeaastases finantsraamistikus aastateks 2014‑2020[30] ette
nähtud uutele rahastamisvahenditele. Selliste rahastamisvahendite kasutamist
hinnatakse igal üksikjuhtumil nende riikide puhul, kus võla jätkusuutlikkus on
nõrk. Muude arutlusse võetud vahendite hulka kuuluvad tagatised, börsiväline
kapital ning avaliku ja erasektori partnerlus. Püütakse teha koostööd Euroopa
Investeerimispangaga ning liikmesriikide või muude arengu rahastamise
asutustega. Samuti on vaja suuremat kooskõla kaubandus- ja investeerimislepingute
vahel. 4.1.4. Laiaulatuslikud ja
kohandatud kahepoolsed/piirkondlikud lepingud Vastavalt tegevuskavale „Globaalne Euroopa”[31] on
meie eesmärgiks laiaulatuslikud vabakaubanduslepingud ja me võtame jätkuvalt
arvesse meie partnerite arengutaset, pakkudes
paindlikke lähenemisviise vastavalt iga riigi vajadustele ja võimetele. Me püüame lõpule viia
majanduspartnerluslepingute üle peetavad läbirääkimised kõigi huvitatud AKV
riikide ja piirkondadega, kooskõlas Cotonou lepingu
eesmärgiga toetada sügavamat piirkondlikku integratsiooni, ajakohastada
majandussuhteid ja kasutada kaubandust majanduskasvu kiirendamiseks. Aeg on
oluline element ettevõtjatele kindlustunde ja prognoositavuse pakkumiseks. Mida varem need lepingud sõlmitakse, seda varem
hakkavad nad soovitud kasu tooma[32].
Kui AKV riigid seda soovivad, hõlmavad majanduspartnerluslepingud kohustusi
teenuste, investeerimise ja kaubandusega seotud valdkondades, mis on Cotonou
lepingus esitatud oluliste majanduskasvu liikumapanevate jõududena. Kui laiaulatuslikud
ja piirkondlikud lepingud osutuvad kättesaamatuks, võib kasutada muutuva
geomeetria põhimõtet või mitme kiirusega lepinguid. Me kinnitame oma pakkumist
ELi turule vaba juurdepääsu ja paremate päritolueeskirjade kohta neile AKV
riikidele, kelle suhtes varem kehtisid Cotonou kaubandussoodustused, samas kui
AKV riigid liberaliseerivad vaid osaliselt ja järk-järgult. Me oleme esitanud
järelejäänud läbirääkimistakistuste pragmaatilised lahendused ja oleme valmis
neid viimistlema, toetudes põhimõttele, et tulemuseks saadud
majanduspartnerluslepingud peavad järgima Cotonou lepingu sihti edendada AKV
riikide ja piirkondade arengut. Riigid, kes ei ole valmis täitma WTO
tingimustele vastavate kaubanduslepingute kohustusi, võivad kasutada GSP
soodustusi, kui nad vastavad nõuetele. Siiski ei paku see sama
arengupotentsiaali kui majanduspartnerluslepingud, eriti piirkondliku
integratsiooni ning parandatud investeerimis- ja ärikeskkonna osas. Vastuseks nn Araabia kevadele on EL välja
kuulutanud partnerluse demokraatia ja ühise heaolu nimel, mis läheb turulepääsust kaugemale, eesmärgiga süvendada
integratsiooni Vahemere lõunapiirkonna riikidega ning edendada inimõigusi, head
valitsemistava ja demokraatikke reforme[33]. Me alustame läbirääkimisi põhjalike ja
laiaulatuslike vabakaubanduslepingute sõlmimiseks Egiptuse, Tuneesia, Jordaania
ja Marokoga. Samuti loome me tihedamad kaubandussidemed Armeenia, Georgia ja
Moldovaga meie idanaabruses. Lõppeesmärk on aidata luua ühine jõukas piirkond,
mis pakuks mõlema piirkonna riikidele võimalust osaleda tingimuste täitmise
korral ELi siseturus[34]. 4.1.5. Väärtustel põhinev
kaubanduse tegevuskava säästva arengu edendamiseks Üks ELi peamisi eesmärke on tagada, et majanduskasv ja areng käivad
käsikäes sotsiaalse õiglusega, sealhulgas tööõiguse põhireeglitega, ja
säästvate keskkonnatavadega ka välispoliitikas. Need
jõupingutused on eriti tähtsad arengu kontekstis, kus riigid on vastamisi
oluliste probleemidega. GSP+ kava on
ELi kaubanduspoliitika olulisim vahend säästva arengu ja heade valitsemistavade
toetamiseks arenguriikides. Komisjon tegi ettepaneku
muuta see atraktiivsemaks, kõrvaldades abisaajate astmestamise, leevendades
majanduslikke liitumiskriteeriume ja võimaldades riikidel oma kandidatuuri
esitada igal ajal. Samal ajal tugevdatakse seire- ja tühistamismehhanisme, et
tagada soodustatud riikide võetud kohustuste tõhus rakendamine. ELi hiljutised
vabakaubanduslepingud sisaldavad süstemaatiliselt sätteid kaubanduse ja säästva
arengu kohta. Eesmärk on kaasata partnerriigid
kodanikuühiskonda hõlmavasse koostööprotsessi ning tugevdada riiklikest ja
rahvusvahelistest töö- ja keskkonnastandarditest kinnipidamise taset. Samuti on
ette nähtud sõltumatu ja erapooletu läbivaatamine. Kui need lepingud jõustuvad,
peame kindlustama, et neid mehhanisme kasutatakse tõhusalt ja et nad pakuksid
arengukoostööle asjakohast toetust. Me oleme võtnud
kohustuse hinnata paremini kaubandusalgatuste mõju ELile ja selle
kaubanduspartneritele, sealhulgas arenguriikidele[35]. Me tagame, et analüüsid, mis korraldatakse uute strateegiate
väljatöötamisel (mõju hindamine), lepingu üle läbirääkimiste pidamisel
(säästvuse mõju hindamine) ja rakendamisel (järelhindamine), käsitleksid kõiki
olulisi majanduslikke, sotsiaalseid, inimõigustealaseid ja keskkonnamõjusid ning
toetuksid laiaulatuslikule konsulteerimisele asjakohaste sidusrühmadega.
Sellised analüüsid peaksid aitama ka koostada kaasnevaid kaubandusabimeetmeid. Me oleme võtnud
meetmeid ELis turustatud oluliste loodusvarade (näiteks puidu ja kalavarude)
säästva majandamise edendamiseks[36]. Me aitame oma arenguriikidest partnereid nende kavade rakendamisel,
et nad saaksid suurendada oma jätkusuutliku majanduskasvu potentsiaali. Teeme
sarnaste standardite edendamiseks koostööd ka teiste riikidega, mis on olulised
loodusvarade turud. Me edendame
keskkonnale kasu toovate kaupade ja teenuste tariifsete ja mittetariifsete
tõkete kaotamist. See toetab meie püüet tagada
arenguriikidele parem juurdepääs keskkonnahoidlikule tehnoloogiale. Kaubandusstiimulid
ei tulene mitte ainult valitsuse tegevusest, vaid ka turul toimuvast muutusest
säästvamate toodete suunas. Eraõiguslikud säästva
arenguga seotud kavad (nt õiglane, eetiline või mahekaubandus) võivad olla
tõhus viis jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu kiirendamiseks arenguriikides[37].
Riigiasutused võivad neid algatusi toetada. Me tugevdame oma toetust
arenguriikide tootjatele, kes osalevad säästva kaubanduse kavades, edendades
koostööd, sealhulgas kaubandusabi meetmeid, parandame sellega seotud meetmete
järelevalvet ja toetame jätkuvalt oma partnerriike õiglase ja eetilise
kaubanduse edendamisel. Me kavatseme riigihankedirektiivide eelseisva
läbivaatamise raames veelgi lihtsustada riigiasutuste õiglasi ja eetilisi
ostuvalikuid Euroopas. Ka ettevõtja
sotsiaalne vastutus mängib rahvusvahelisel tasandil üha suuremat rolli, kuna ettevõtjad saavad jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu
toetada, võttes rohkem arvesse inimõigusi ning oma tegevuse sotsiaalset ja
keskkonnamõju. Me julgustame ettevõtjaid võtma selles valdkonnas kasutusele
rahvusvaheliselt tunnustatud suunised ja põhimõtted,[38] näiteks
OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, ning ärgitame oma
kaubanduspartnereid nendega liituma. Samuti lisame oma lepingutesse sätteid
investorite vastutustundliku ettevõtluse edendamiseks. 4.1.6. Aidata
haavatavatel riikidel parandada vastupanuvõimet ja reageerimist kriisidele Vähimarenenud
riigid ja muud haavatavad riigid on vastuvõtlikumad kriisidele, mis võivad
takistada nende pikaajalisi arengupüüdeid, eelkõige kehtib see peamiselt
ekspordile toetuva kasvustrateegiaga riikide puhul, sest üleilmne toormehindade
järsk muutus või kohalik looduskatastroof võib kaasa tuua tõsiseid
maksebilansiraskusi, kui eksporditulud vähenevad või impordikulud järsult
kasvavad. Me saame aidata tõhustada vastupanuvõimet välistele löökidele ja
reageerimissuutlikkust. ·
Looduskatastroofidel võib olla negatiivne mõju
tarneahelale, kaubandusele ja majandustegevusele.
Pärast 2010. aasta juuli üleujutusi pakkus EL lisasoodustuste andmist
Pakistanile, kuid kogemused näitasid, et selline lähenemine ei võimalda
piisavalt kiiret reageerimist. Samuti põhjustas muret võimalike
kaubandushäirete mõju teistele vaestele riikidele. Tulevikus püüame uutes GSP
päritolueeskirjades kasutada kriisist mõjutatud riikide puhul ajutisi erandeid
päritolueeskirjade nõuetest. Looduskatastroofideks valmisoleku parandamiseks
püüame kaubavahetuse nõrku kohti ELi humanitaarabipoliitika raames korraldatud
vajaduste hindamises arvesse võtta. EL aitab ka partnerriikides välja töötada
uuenduslikku indeksitel põhinevat ilmastikukahjude kindlustust. Me võime ka
õppida edukatest näidetest, kuidas ilmastikutingimustega seotud riske saab üle
kanda finantsturule, näiteks kasutades katastroofivõlakirju, et maandada
maavärinaga seotud finantsriski valitsuse eelarvele. ·
Mitu arenguriiki vaevlevad konfliktide küüsis,
mis on sageli seotud kontrolliga loodusvarade üle.
Komisjon on esitanud direktiivi eelnõud, et nõuda mäetööstuse ja
metsatööstusega tegelevate ettevõtjate poolt valitsemissektorile tehtud maksete
avalikustamist ELi börsil noteeritud äriühingute[39] ja muude
ELi suurettevõtjate[40]
puhul. See on esimene samm läbipaistvama investeerimiskeskkonna suunas, mis
võib vähendada maksudest kõrvalehoidmise ja korruptsiooni ohtu. Toetudes
Kimberley protsessi, mäetööstuse läbipaistvust käsitleva algatuse,
metsaõigusnormide täitmise järelevalvet, metsahaldust ja puidukaubandust
käsitleva tegevuskava ja puidumääruse kogemustele, uurime võimalusi
läbipaistvuse suurendamiseks kogu tarneahelas, arvestades ka hoolsuskohustuse
aspekte. Samal ajal propageerime hiljuti ajakohastatud OECD rahvusvahelistele
ettevõtetele mõeldud suuniste ning OECD hoolsuskohustust ja tarneahela
vastutustundlikku haldamist käsitlevate soovituste suuremat toetamist ja
sagedamat kasutamist – neid põhimõtteid tuleks levitada ka OECD riikidest
väljaspool. Samuti jätkame koostööd arenguriikidest partneritega ja toetame
neid säästliku kaevandamise, geoloogiliste teadmiste ja loodusvarade haldamise
hea juhtimistava valdkonnas[41].
·
Toormehindade kõikumine mõjutab partnerriikide
riigieelarvet. Me saame aidata partnerriikidel
kasutada turupõhiseid kindlustusmehhanisme, näiteks kaubafutuuride turg, et
maandada tulude vähenemise riske. Toetudes 2009. aastal loodud ülemaailmse
finants- ja toidukriisi mõju leevendamiseks AKV riikides mõeldud
FLEX-mehhanismile (V-FLEX), kavatseme me luua uue väliste vapustuste
leevenduskava, mis keskendub laiematele riikideülese mõjuga välistele
vapustustele[42].
4.2.
Sisereformid ja hea valitsemistava on kaubandusel
põhineva majanduskasvu võtmeelemendid
Majanduskasvu
peamine impulss on eelkõige riigisisene. Hea
valitsemistava on erasektori arengu ning jätkusuutliku kaubandusel ja
investeeringutel põhineva majanduskasvu jaoks eluliselt tähtis. See algab
stabiilsetest poliitilistest institutsioonidest ja tavadest, kohtusüsteemi
sõltumatusest, inimõiguste kaitsest, riigi rahanduse, eeskirjade ja
institutsioonide läbipaistvusest ning rangest seisukohast pettuse ja
korruptsiooni suhtes. Erasektori arengut toetavad poliitikad, õigusaktid ja institutsioonid,
inimväärsed töökohad ja ekspordi konkurentsivõime on samuti olulised.
Sisereformid on vajalikud tarnevõimsuse ja kapitali (sealjuures inimkapitali)
parandamiseks, transpordikulude vähendamiseks, põllumajanduse ja tööstuse
tootlikkuse suurendamiseks ning teatavate töö- ja keskkonnastandardite
rakendamise ja investeerimiskliima parandamiseks. Need on olulised
tollimaksutulude võimaliku kaotuse leevendamiseks ja vajalike kohanduste
tegemiseks tõhusa maksustamise, tulude ümberjagamise vahendite ning
turvavõrgustike kaudu. Need on otsustava tähtsusega, et kasutada
majanduskasvust saadud tulu tõhusaks vaesuse kaotamiseks. Välisabi ja
kaubanduslepingud võivad seda protsessi toetada. Paljude
riikide reformistid püüavad sõlmida kahepoolseid või piirkondlikke
kaubanduslepinguid, et saada toetust oma sisepoliitilisele programmile ja
kinnistada sisereforme. Et need lepingud oleksid tõhusad, peavad nad sisaldama
eeskirju, mis edendavad läbipaistvust, prognoositavust ja vastutust. Omandiline
kuuluvus on äärmiselt tähtis tingimus edu saavutamiseks. Lahendusi ei saa kehtestada väljastpoolt. Lõpuks peavad arenguriigid
tegema oma valikud. Peruu ja Colombia,
Kesk-Ameerika ja CARIFORUMi riigid on teinud läbi kvalitatiivse muudatuse ja
sõlminud ambitsioonikad lepingud ELiga, mis tähistavad pigem struktuurilisi
muutusi nende majanduses, mitte ei toetu ainult ühepoolsetele
kaubandussoodustustele. Need lepingud aitavad
tugevdada kõige olulisemaid reforme, mille Ladina-Ameerika riigid on pärast
impordi asendamise poliitikat ette võtnud. See on selge näide poliitilise tahte
domineerimisest arengutaseme üle, kuna sellised riigid nagu Honduras, Nicaragua
ja Haiti ei kuulu just kõige jõukamate hulka.
4.3.
Mitmepoolne tegevuskava kuni aastani 2020
Tugev mitmepoolne
kaubandussüsteem on arenguriikide pikaajaliste huvide jaoks eluliselt tähtis,
seda nii oma reeglistiku tõttu kui ka tänu juurdepääsule, mille see tagab
kõigile olulistele turgudele. Turud asuvad üha
enam ka arenguriikides. Esimest korda
lähiajaloos ületab lõuna-lõuna suunaline kaubandus põhja-lõuna suunalise
kaubanduse, kuigi lõuna-lõuna suunal on kaubandustõkked märgatavalt kõrgemad
kui pääsuks arenenud riikide turule[43].
Mitmepoolsed läbirääkimised on seega olulise tähtsusega. Me peame käimasolevad
läbirääkimised lõpule viima, looma tugeva aluse tulevasteks läbirääkimisteks ja
viimistlema mitmepoolset süsteemi, et panna kaubandus veelgi tõhusamalt arengu
heaks tööle. 4.3.1. Täita Doha
arengukava arengu mõõtmega seotud kohustused Mitmepoolne tegevuskava jääb ELi jaoks prioriteediks. Doha arengukava on tõsises ummikus, kuid sellel on arenguriikide jaoks
üldiselt ja eriti vähimarenenud riikide jaoks liiga suur potentsiaal, et seda
saaks hüljata. EL peab Doha arengukava ja selle vähimarenenud riikidele
suunatud eripaketti jätkuvalt oluliseks. Me usume, et WTO liikmed peaksid
võimaluse korral jätkama läbirääkimisi aastal 2012 ja edaspidi, et lisada
näiteks kohustuslikud teemad nagu kaubanduse lihtsustamine, mittetariifsed
tõkked ja vaidluste lahendamine, mis kõik on olulise arengumõõtmega. Kaubanduse lihtsustamise leping soodustab oluliselt arengut, tagades ühtsed reformid kõigis WTO liikmesriikides, et lihtsustada
kaubandust nii sise- kui ka eksporditurgudel. Kuigi sellest saaksid kasu kõik
WTO liikmed, oleks see eriti kasulik arenguriikidele, ning nende hulgast
eelkõige sisemaariikidele. Rakendamist kohandataks vastavalt iga riigi
vajadustele ja võimetele ning toetataks vajaduse korral välisabiga.
Läbirääkimiste kiire lõpuleviimine oleks kasulik kõigile. Me jätkame
survet konkreetsete, vähimarenenud riikidele kasulike tulemuste saavutamiseks. Me ei saa rahulduda WTO liikmete jätkuva suutmatusega rakendada
kehtivaid otsuseid tollimaksuvaba ja kvoodivaba turulepääsu kohta, mis on
olulised vähimarenenud riikidele uute kindlate kaubandusvõimaluste loomiseks.
Samuti on oluline saavutada põllumajandusläbirääkimistes positiivne tulemus
puuvilla küsimuses. Toetudes hiljutisele
päritolueeskirjade reformile, nõuame suuremat ühtsust vähimarenenud riikide
sooduspäritolureeglites, sealhulgas suuremat läbipaistvust, lihtsust ja paremat
turulepääsu. Kaheksandal WTO ministrite
konverentsil 2011. aasta detsembris vastu võetud vähimarenenud riikide
vabastamine teenuste eest tasumisest, mis võimaldab WTO liikmetel anda
vähimarenenud riikidele teenuste valdkonnas soodustatud turulepääs, on esimene
samm vähimarenenud riikide paketi suunas. Lisaks Doha arengukava läbirääkimistele ja
selleks, et anda võimalikult paljudele riikidele võimalus süsteemist kasu
saada, toetame ja lihtsustame vähimarenenud riikide ühinemist WTOga ja osaleme
aktiivselt ühinemissuuniste läbivaatamises, et teha selle kohta 2012. aasta
juuliks asjakohaseid soovitusi. Ühinemisprotsess on
kasulik ja reformide liikumapanev jõud, kuid sageli on see liiga pikk ja
vaevanõudev. Säilitades küll WTO eeskirjade terviklikkuse, jätkame turu
avamisel vajalike piirangute kohaldamist ja aitame vähimarenenud riike uute
eeskirjade vastuvõtmisel ja rakendamisel. Vähimarenenud riikide vajaduste ja
nõudmiste vaatlemisel seoses WTO intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide
lepingu (TRIPS) rakendamisega suhtume pooldavalt varasema rakendamistähtaja
(aasta 2013) pikendamise taotlustesse ning anname asjakohast tehnilist abi. 4.3.2. Kindla aluse
loomine tulevikuks Meie täielik
prioriteet peab olema säilitada ja tugevdada mitmepoolset kaubandussüsteemi. Igasugune WTO nõrgestamine kahjustaks selle väikseimaid ja nõrgimaid
liikmeid. See on eriti terav kriisi ajal, kui kiusatus protektsionismi poole
pöörduda on suur. Doha arengukava praegune ummikseis annab
tunnistust olulisest nõrkusest WTO struktuuris, mis ei ole arenenud nii
kiiresti kui majandusolukord. Oluline nihe
majandusjõudude vahekorras peamiste kaubanduspartnerite vahel ei kajastu veel
täielikult WTO süsteemis. Ebavõrdsus suurte kiirelt areneva majandusega riikide
poolt mitmepoolsesse kaubandussüsteemi antava panuse ja sellest saadava kasu
vahel järjest kasvab. See on üha enam tuntav vaesemates riikides, kes näevad
lõhet nende ja kiirelt areneva majandusega riikide vahel laienemas. See
tendents oli tuntav juba Doha arengukava algatamise ajal, kuid on sellest ajast
saadik märgatavalt kasvanud ja jätkab kasvu ka tulevikus. Mitmepoolse süsteemi ja arengu huvides on
vaja käsitleda diferentseerimise küsimust ja kiiresti areneva majandusega
riikide rolli. Kiiresti areneva majandusega riigid
peaksid haarama rohkem juhtrolli ja võtma suurema vastutuse oma turgude
avamiseks vähimarenenud riikidele soodustuskavade kaudu, kuid diskrimineerimata
ülejäänud WTO liikmeid, kellest neli viiendikku on arenguriigid. Meie hinnangul ei tähenda see, et Doha
arengukava tulemuseks peaks olema kohustuste täielik vastastikkus arenenud
riikidega, vaid nende panuse suurem vastavus
süsteemist saadud kasule. 4.3.3. Uute
väljakutsetega tegelemine Arenguriikidele on kasulikud
tugevad ja jõustatavad mitmepoolsed eeskirjad. Kaubandustõkked
moodsas maailmamajanduses puudutavad üha vähem tollitariife ja üha enam
ebavajalikke koormavaid või vastastikku kokkusobimatuid reguleerivaid meetmeid,
mis tekitavad sageli rohkem probleeme vaesematele arenguriikidele ja väga
piiratud haldussuutlikkusega riikidele. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata sellele,
kuidas suhestub kaubandus muude vaeseimate arenguriikide jaoks oluliste
teemadega. Näiteks seos kaubanduse ja toiduainetega
kindlustatuse vahel, eelkõige pärast G20 ja ÜRO seni täitmata jäänud
üleskutseid kaotada lõplikult toiduekspordi piirangud ja tollimaksud maailma
toiduabi programmi raames humanitaareesmärgil ostetud toidu puhul. Teha võiks
veelgi rohkem, näiteks parandada toiduga seotud ekspordipiirangute
läbipaistvust, arvestada nende mõju ja konsulteerida teiste WTO liikmetega.
Vaesemad arenguriigid peavad tegelema ka muude üleilmsete probleemidega,
näiteks piisavate ja usaldusväärsete energiavarude tagamine või
majandussüsteemi kohandamine kogu maailmas muutuvatele kliimatingimustele ja
oma loodusvarade kaitsmine, samuti oma ettevõtete konkurentsivõime edendamine
ja säilitamine maailmaturul. WTO liikmed peavad lähiaastail neile olulistele
teemadele rohkem tähelepanu pöörama. Tõhus koostöö kiiresti areneva majandusega
riikidega on ülioluline. 5. Kokkuvõte Kiiresti
areneva majandusega riikide esiletõus annab selge märguande selle kohta, areng
on võimalik ja et avatud turud üha enam integreeritud maailmamajanduses
mängivad selles protsessis olulist rolli. Kuid paljud arenguriigid on endiselt maha jäänud. Nad vajavad abi ja see tähendab, et EL peab
säilitama ja suurendama oma kindlat pühendumist, keskendudes selgemalt kõige
rohkem abi vajavatele riikidele. Toetust antakse partnerluse vormis, kus ka
arenguriigid peavad kaubanduse ja investeeringute pikaajalise kasu tugevdamise
huvides valikuid tegema ja vastutust võtma. Omandiline kuuluvus ja head valitsemistavad on siin
keskse tähtsusega. Me pakume toetust
arengukoostöö kaudu, pakume kaubandus- ja investeerimislepinguid ja kinnistame
institutsionaalseid muudatusi, mis on arengu jaoks esmatähtsad. Pikemas perspektiivis peavad kõik osapooled
kohanduma viimasel aastakümnel nähtud nihkega majandusjõudude vahekorras. Esmakordselt ületab lõuna-lõuna suunaline kaubandus põhja-lõuna
suunalist kaubandust. Paljud arenenud ja kiirelt areneva majandusega riigid
peavad endiselt saavutama ELi tasemel avatuse kauplemises vaesemate
arenguriikidega. See on otsustav argument nii mitmepoolsete meetmete toetuseks
(sealhulgas Doha arengukava ja tulevased programmid) kui ka mitmepoolsete
läbirääkimiste aluse põhjalikuks läbivaatuseks. Suured kiiresti areneva
majandusega riigid peavad võtma rohkem juhtrolli ja vastutust mitmepoolses
kaubandussüsteemis, see tooks kasu süsteemile ja üleilmsele arengule. Istanbuli vähimarenenud riikide teemalisel
konverentsil 2011. aasta mais püstitati ambitsioonikas eesmärk kahekordistada
aastaks 2020 vähimarenenud riikide osakaalu kogu maailma ekspordis. Käesolevas teatises visandatud lähenemisviis võib selle eesmärgi
saavutamisele kaasa aidata. Seda tuleks arvestada tulevastel suurtel
rahvusvahelistel kohtumistel, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni
kaubandus- ja arengukonverentsi 13. istungjärgul (UNCTAD XIII) 2012. aasta
aprillis Dohas ja Rio+20 jätkusuutliku arengu konverentsil 2012. aasta juunis,
mis peaksid andma uue suuna liikumisel rohelise majanduse poole. [1] „Kaubandus,
majanduskasv ja maailmapoliitika: kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta
strateegia keskne teema”, KOM(2010) 612, 9.11.2010. [2] „Kaubandus
ja areng: abi arengumaadele kaubanduse ärakasutamiseks”, KOM(2002) 513, 18.9.2002. [3] Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikli 208 kohaselt peab EL oma rakendatavates
poliitikates, mis tõenäoliselt mõjutavad arengumaid, võtma arvesse arengukoostöö
eesmärke, eelkõige vaesuse kaotamist. [4] „Muutuste
kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”, KOM(2011) 637, 13.10.2011. [5] „Inimõiguste
ja demokraatia tulemuslikum edendamine välistegevuse raames”, KOM(2011) 886,
12.12.2011. [6] Koos
moodustasid nad 2010. aastal 0,6 % maailma SKPst, võrreldes 0,7 %-ga
aastal 2000. [7] Keskmiselt
kolm eksporditoodet moodustavad enam kui 75 % nende ekspordist. Kaheksas
vähimarenenud riigis on see osakaal üle 95 %. [8] „Rände ja
liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis”, KOM(2011) 743, 18.11.2011
ja direktiivi ettepanek kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja
seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral, KOM(2010) 378,
13.7.2010. [9] KOM (2011)
637. [10] Euroopa
Ülemkogu järeldused, 16.9.2010. [11] GSP kava
ise vaadati läbi aastal 2006, et hõlmata rohkem tooteid, lihtsustada eeskirju
ja parandada prognoositavust. Reform ergutas abisaavate riikide eksporti ja
otseseid välisinvesteeringuid ning toetas mitme riigi ekspordi
mitmekesistamist. [12] CARIS, ELi
GSP kava vahehindamine, 2010. [13] Armeenia,
Aserbaidžaan, Boliivia, Cabo Verde, Colombia, Costa Rica, Ecuador, El Salvador,
Gruusia, Guatemala, Honduras, Mongoolia, Nicaragua, Panama, Paraguay, Peruu. [14] Nõukogu
määrus (EÜ) nr 1063/2010, 18.11.2010. [15] www.exporthelp.europa.eu [16] Nõukogu määrus (EÜ) nr 1528/2007, 20.12.2007. [17] KOM(2011) 598, 30.9.2011. [18] „Globaalne
Euroopa: konkurentsivõime maailmas”, KOM(2006) 567, 4.10.2006. [19] Vt ELi kaheksas aruanne potentsiaalselt kaubandust
piiravate meetmete kohta (oktoober 2010 – september 2011): http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2011/october/tradoc_148288.pdf [20] KOM(2011) 241,
10.5.2011. [21] Komisjoni
tulevane teatis „Strateegia intellektuaalomandi õiguste kaitse ja jõustamise
kohta kolmandates riikides” [22] G20
Cannes'i tippkohtumine – lõppdeklaratsioon, „Meie ühise tuleviku ülesehitamine:
tugevdame oma kollektiivset tegevust kõigi hüvanguks”, 4.11.2011. [23] „Kolmandatele
riikidele antava ELi eelarvetoetuse tulevik”, KOM(2011) 638, 13.10.2011. [24] Arengukoostöö
rahastamisvahendi „ülemaailmsete avalike hüvede ja probleemide” teemaprogramm,
mille komisjon esildas teatises „EL kui ülemaailmne partner: Uus lähenemisviis
ELi välistegevuse rahastamisele” (KOM(2011)865, 7.12.2011) näeb ette muu hulgas
ette toetust kaubanduspoliitika ja lepingute kavandamisele ja rakendamisele,
abi mitmepoolse kaubandussüsteemiga lõimumiseks ning investeerimissuhete
edendamist ELi ja partnerriikide ja -piirkondade vahel. [25] KOM (2011)
637. [26] Rooma 2003, Pariis 2005, Accra 2008, Busan 2011. [27] Busani
tulemusliku arengukoostöö partnerlus, neljas abitõhusust käsitlenud
kõrgetasemeline foorum, Busan, Korea Vabariik, 29.11.2011-1.12.2011. [28] Teatises
„Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (KOM(2010)343,
7.7.2010) tõi komisjon esile ELi tulevase investeerimispoliitika eesmärgid. [29] Näiteks
EL-Aafrika infrastruktuuri sihtfond, Naabruspoliitika Investeerimisfond,
Ladina-Ameerika investeerimisrahastu ja Kesk-Aasia Investeerimisrahastu. [30] KOM (2011)
865. [31] KOM(2006) 567,
4.10.2006. [32] Kui mõned
AKV riigid on majanduspartnerluslepingu sõlminud, võivad teised AKV riigid
muidugi sellega liituda. [33] „Partnerlus
Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel”, KOM(2011) 200,
8.3.2011. [34] „Uus
lähenemisviis muutuvale naabrusele”, KOM(2011) 303, 25.5.2011. [35] KOM (2010)
612. [36] Puidumäärus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 995/2010, 20.10.2010) ja määrus
ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks (nõukogu määrus
(EÜ) nr 1005/2008, 29.10.2008) [37] „Säästva
arengu toetamine: ausa kaubanduse ja valitsusväliste organisatsioonide
kaubandusliku jätkusuutlikkuse tagamise kavade roll”, KOM(2009)0215, 5.5.2009. [38] „ELi
uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse
valdkonnas”, KOM(2011) 681, 25.10.2011. [39] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ
läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta teabele, mis kuulub avaldamisele
emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul
kauplemisele, ning millega muudetakse direktiivi 2001/34/EÜ. [40] Direktiivi
ettepanek teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete,
konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta, KOM(2011) 684. [41] Kaubaturgusid
ja toorainet käsitlev teatis, KOM(2011) 25, 2.2.2011. [42] AKV
riikide ning ülemeremaade ja -territooriumidega ajavahemikus 2014–2020 tehtava
ELi koostöö rahastamist (11. Euroopa Arengufond) käsitlev mitmeaastane
finantsraamistik. [43] P.
Kowalski ja B. Shepherd'i hinnangu kohaselt peaaegu kolm korda kõrgemad
„South-South Trade In Goods”, OECD Trade Policy Working Papers, nr 40 (2006).