13.9.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 277/23

—

väljendab heameelt sammu üle saavutada tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala eelarveettepanekute kaudu, milles arvestatakse, kui oluline on tagada vajalikud vahendid sisserände, varjupaiga ja turvalisuse valdkonnale;

—

kinnitab esitatud muutuste olulisust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, sest muutustel on otsene mõju nende ülesannetele ja Euroopa Liidu elanike igapäevaelule;

—

rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste üldise kaitse kontekstis on oluline reageerida turvalisusprobleemidele, mis tekivad suurenenud ülemaailmse liikuvuse tagajärjel;

—

toetab paindlikkusele ja tulemuste saavutamisele keskendumist, rõhutades, et see eeldab head planeerimist ning kõigi sidusrühmade osalemist ja nendepoolset vastutuse võtmist. Seepärast toob komitee esile vajaduse kaasata juba kavandamisetapis nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka muud sidusrühmad, nagu rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja toetusesaajad ise, sest nemad on sageli programmide ja projektide elluviijad;

—

on seisukohal, et pakutud reformidega parandatakse juurdepääsu rahalistele vahenditele suurel määral. Küll aga julgustab komitee arendama edasi viise rahastamisvõimalusi tutvustava teabe levitamiseks. Suuremates riikides võiks kasutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi konsultatsioonide korraldamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et anda suurtest linnadest kaugemal tegutsevatele organisatsioonidele ja sidusrühmadele võimalus osalemiseks.

Raportöör

Samuel AZZOPARDI (MT/EPP), Victoria (Gozo) linnapea

Viitedokumendid

1.

väljendab heameelt sammu üle saavutada tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala eelarveettepanekute kaudu, milles arvestatakse, kui oluline on tagada vajalikud vahendid sisserände, varjupaiga ja turvalisuse valdkonnale (1);

2.

toetab olemasolevate vahendite lihtsustamist, millega need liidetakse kaheks fondiks;

3.

kinnitab esitatud muutuste olulisust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, sest muutustel on otsene mõju nende ülesannetele ja Euroopa Liidu elanike igapäevaelule;

4.

rõhutab, et põhiõiguste ja -vabaduste üldise kaitse kontekstis on oluline reageerida turvalisusprobleemidele, mis tekivad suurenenud ülemaailmse liikuvuse tagajärjel;

5.

toonitab, et seda on võimalik saavutada sidusate meetmete rakendamisega vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas, toetudes inimõiguste austamisele, solidaarsusele ja vastutusele, pöörates seejuures eritähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele ja diskrimineerimiskeelule (2);

6.

on seisukohal, et tasakaal tuleb leida ühelt poolt turvalisuse ja piiriküsimuste kuluvaldkondade ning teiselt poolt selliste kuluvaldkondade vahel nagu rändajate integreerimine ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused;

7.

toetab vajaduspõhist eelarvet, mis aitab luua koostoimet ELi rahastamisvahendite vahel, eelkõige struktuurifondide ja siseasjade valdkonna fondide vahel. ELi eelarves tuleks eraldada piisavad ressursid siseasjade valdkonnale nii struktuurifondide kui ka vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonna erivahendite kaudu;

8.

viitab sellele, et teiste ELi ja ühenduse vahendite täiendava kasutamise äralangemine nõukogu otsuse 2007/125/JSK tühistamisega piirab oluliselt finantsvahendite kasutamise soovitud paindlikkust ja ohustab siiani Euroopa Regionaalarengu Fondi põhiselt eesmärgi 3 raames rahastatud sisejulgeoleku valdkonna piiriüleste piirkondlike projektide sujuvat jätkumist; pooldab seetõttu vastastikuse täiendavuse säilitamist ühenduse rahastamisvahendite vahel;

9.

märgib, et eelarve ja rahastamisvahendite kasutamisel on vaja teatud paindlikkust, mis võimaldaks tõelist vahehindamist määratletud poliitiliste prioriteetide valgel. Samas rõhutab komitee, et sellise paindlikkusega peab kaasas käima ressursside õiglane jaotus;

10.

pooldab sisserändepoliitikat, mis saab alguse päritoluriikides, arvestab Euroopa tööturu vajadusi ja demograafilisi muutusi ning viib süsteemini, mis on kasulik kõigile osapooltele, sh päritoluriikidele, kes nii sageli saavad kasu EList saadetavatest rahaülekannetest (3);

11.

rõhutab vajadust tugeva koostöö järele ELi tasandil, et saavutada liikmesriikide vahel parem kooskõlastamine ELi välispiiride haldamisel ning liikuda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi suunas;

12.

toonitab vajadust läbipaistvuse järele eelarve kasutusel, et ettepanekud, projektid ja saavutatud tulemused oleksid tavakodaniku jaoks nähtavad, lihtsalt ligipääsevad ja mõistetavad;

13.

toetab paindlikkusele ja tulemuste saavutamisele keskendumist, rõhutades, et see eeldab head planeerimist ning kõigi sidusrühmade osalemist ja nendepoolset vastutuse võtmist. Seepärast toob komitee esile vajaduse kaasata juba kavandamisetapis nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka muud sidusrühmad, nagu rahvusvahelised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja toetusesaajad ise, sest nemad on sageli programmide ja projektide elluviijad;

14.

toonitab vajadust sõltumatu järelevalve ja hindamise järele, et tagada vahendite tõhus kasutus ja tugev juhtimine rakendusasutuste poolt. See võib motiveerida parandama institutsioonilise tasandi tulemuslikkust. Kõik sidusrühmad peavad osalema kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete näitajate valimisel. Komitee täheldab, et teatud kvalitatiivsed näitajad võivad olla tõhusad ja kulutasuvad. Komitee kutsub üles tugevdama ka Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi kontrolli fondide üle, et tuua järelevalvesse ja hindamisse sõltumatust;

15.

on seisukohal, et pakutud reformidega parandatakse juurdepääsu rahalistele vahenditele suurel määral. Küll aga julgustab komitee arendama edasi viise rahastamisvõimalusi tutvustava teabe levitamiseks. Suuremates riikides võiks kasutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi konsultatsioonide korraldamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et anda suurtest linnadest kaugemal tegutsevatele organisatsioonidele ja sidusrühmadele võimalus osalemiseks;

16.

märgib, et lisaks lihtsustamise ja paindlikkuse positiivsetele aspektidele toovad pakutud reformid kaasa ka ebakindluse ressursside jaotamisel eri sektorite ja temaatiliste küsimuste vahel. Seetõttu rõhutab komitee, et vahendeid tuleb eraldada vajaduspõhiselt põhjaliku vajaduste analüüsi alusel, seades prioriteete õigustepõhiselt. Seda on võimalik saavutada mehhanismide ja tagatiste kaudu, millega kindlustada tõhus prioriteetide seadmine, sh kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja teiste sidusrühmade osalemine riiklike strateegiate koostamisel;

17.

rõhutab vajadust jaotada vahendid ühtlaselt sõltuvalt institutsionaalsest suutlikkusest ja projektide ettepanekutest, mitte suunata vahendid vaid vähestele abisaajatele;

18.

leiab, et ebapiisavate vahendite puhul tuleks prioriteediks seada vahendid, mille eesmärk on kaitsta inimeste põhiõigusi ja -vabadusi, sh neid, mis puudutavad minimaalset elatustaset, sooküsimusi ja varjupaigaõigust, samuti ressursid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse suurendamiseks rändevoogude haldamisel;

19.

rõhutab osaluspõhise tegutsemise tähtsust tõhusate tulemuste saavutamiseks ning toetab ettepanekuid, mis kohustavad liikmesriike looma riiklike programmide väljatöötamiseks, rakendamiseks ja järelevalveks partnerlusi kõigi asjaomaste ametiasutustega ja sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna ja rahvusvaheliste organisatsioonidega;

20.

kutsub seetõttu üles sidusrühmade partnerlust tugevdama ja kohustuslikuks muutma. Komitee arvates ei pruugi üldsätteid kehtestava määruse eelnõus (4) esitatud põhimõttega saavutada osalemist piisavalt siduval viisil. Kuigi kooskõlastamismehhanismid on siduvad, on teistes valdkondades palju vabadust otsustada, kas tegelikult luua mõnda toimivat partnerlust või mitte;

21.

on seisukohal, et kõigi fondidest toetatavate meetmete jaoks ühtse vastutava asutuse nimetamine ei pruugi olla asjakohane sellega kaasnevast lihtsustamisest hoolimata. Otsuste õigluse tagamiseks on vaja läbipaistvust, kontrolli ja tasakaalustatust. Komitee on mures, et võimalikud õigusprobleemid ei pruugi volitatud asutusel lubada töötada riikliku vastutava asutuse järelevalve all, ning leiab, et seetõttu peaksid määrused olema piisavalt paindlikud, et võtta arvesse kõiki ELi liikmesriikide kehtivaid eeskirju, ega tohiks sundida liikmesriike muutma oma konstitutsioonilist struktuuri, kui eesmärke on sama hästi võimalik saavutada partnerluse kaudu;

22.

tervitab sammu Euroopa ühise varjupaigasüsteemi suunas ja rõhutab samas, et selle abil tuleb püüda saavutada paremate süsteemide ja struktuuride standardid, mitte jõuda kvaliteedi üldise vähenemiseni nõrgemate süsteemide eeskujul;

23.

soovib suuremat selgust küsimuses, kas Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet kasutab ainult talle otse eraldatud vahendeid või on ametil juurdepääs ka siseasjade rahastamisvahenditele;

24.

kiidab heaks, et tunnustatud on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsust vastuvõtu- ja varjupaigasüsteemide puhul ning kolmandate riikide kodanike ja seaduslike rändajate integreerimisel;

25.

peab ideed keskenduda kõige haavatavamatele isikutele, sh inimkaubanduse ohvritele, väga positiivseks;

26.

toonitab, et integratsioonis tuleb keskenduda pikaajalistele jätkusuutlikele meetmetele, pidades meeles, et integratsioon on kahesuunaline protsess, kus meetmeid võib suunata nii vastuvõtvatele kui ka rändajate kogukondadele;

27.

soovib näha, et siseasjade rahastamisvahenditega toetatakse ka Euroopa Komisjoni soovitatud meetmeid, tunnustades mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi Euroopa teises integratsioonikavas (5);

28.

märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohus ja inimõiguste asutused on hakanud täpsemalt kontrollima ELis levinud haldusaresti tavasid, ning rõhutab, et isikute kinnipidamisega seotud projektide rahastamisel tuleb tagada, et kinnipidamine oleks kooskõlas ELi õigusega ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustega;

29.

toonitab, et eri liikmesriikides rahvusvahelise kaitse all olevatel perekonnaliikmetel tuleks lubada koos elada ja saada kaitset samas liikmesriigis;

30.

rõhutab, et ELi piirialad peavad varjupaiga ja rändevaldkonnas saama rohkem sobivat toetust, eelkõige eriliste raskuste korral (6);

31.

toonitab, et ümberpaigutamise kriteeriumid ja mehhanismid ei tohi olemuselt olla diskrimineerivad ning peavad keskenduma kõige haavatavamatele isikutele, pidades seejuures silmas ka ELi tööturu vajadusi, eelkõige inimeste puhul, kes on kinni jäänud piirkondadesse, kus juurdepääs tööturule on piiratud. Neis kriteeriumides ei tohiks keskenduda hästi kvalifitseeritud ja juba vastuvõtvasse ühiskonda integreerunud isikute eelistamisele;

32.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on heal positsioonil selliste mehhanismide loomisel osalemiseks (7);

33.

on seisukohal, et solidaarsus koormatud riikide toetamisel peaks sõltuma inimõigustealasest praktikast ja ELi vastuvõtunõuete järgimisest, motiveerides nii olukorda parandama;

34.

pooldab ELi ümberasustamisprogrammi loomist ja julgustab töötama välja selge raamistiku partnerluses Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ja valitsusväliste organisatsioonidega, pidades silmas mujal maailmas järgitavaid häid tavasid. EL peaks andma eeskuju, püüdes leida üles isikud, keda rahvusvaheline üldsus on kõige rohkem unarusse jätnud, ja pakkuda neile kaitset;

35.

toob välja vajaduse stiimulite ja eeliseid puudutava teabe järele, et suurendada liikmesriikide lubatud ümberasustatavate pagulaste arvu;

36.

rõhutab vajadust säilitada selge vahe kolmandatest riikidest ümberasumise ja ELi-sisese ümberpaigutamise vahel ning samuti mõlemast programmist abi saavate isikute arvu vahel;

37.

kinnitab taas, et programme tuleks teostada põhimõtteliselt vaid vabatahtlikkuse alusel ja kooskõlas arenduskoostöö eesmärkidega, nii et tulemuseks oleks asjaomaste inimeste jätkusuutlik integratsioon ühiskonda (8). Tagasipöördumine peab olema elujõuline ja tagama, et ei algatata uut rändeprojekti (9). Seda oleks võimalik saavutada partnerluses erialaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon;

38.

märgib, et tagasipöördumisstrateegiate edu ei saa asjakohaselt mõõta vaid ainult tagasipöördujate arvu peegeldavate kvantitatiivsete näitajatega. Valida võiks näitaja, mis kajastab tagasipöördujate arvu suhet juhtumite arvusse, võttes arvesse pikaajalisi kvaliteeditegureid;

39.

rõhutab enda vältimatut osalemist ELi sisejulgeoleku parandamisel ja vajadust suurendada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkust;

40.

rõhutab, et Sisejulgeolekufondist rahastamisel tuleb meeles pidada vajadust investeerida täiendavalt uurimistegevusse, tegeleda innovatsiooni ja eksperditeadmiste levitamisega küberjulgeoleku, kriminalistika, esmatähtsate infrastruktuuride kaitse ja linnade turvalisuse valdkondades. Euroopa Komisjon peaks seda toetama – vastavalt kasvanud vajadusele leida lahendusi järjest spetsiifilisematele ja keerulisematele küsimustele;

41.

kinnitab taas, et oluline on kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused politsei- ja julgeolekukoostöösse. See võib toimuda koolituste, heade tavade tutvustamise ja ennetusprogrammide kaudu, samuti ühiste vahendite ja IT-süsteemide arendamise ja parema teabevahetuse abil;

42.

soovitab, et igas liikmesriigis tugevdataks ja kasutataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olemasolevaid võrgustikke või vajadusel loodaks uusi, et soodustada heade tavade vastastikust tutvustamist sotsiaalse integratsiooni valdkonnas ning professionaalset teemakäsitlust selle kohta, kuidas vägivaldne ekstremism kohalikul tasandil tekib ja kuidas seda nähtust mõista. See võiks toetada hiljuti loodud Euroopa radikaliseerumisvastase võrgustiku tööd;

43.

soovitab Sisejulgeolekufondist rahastamise korral konsulteerida liikmesriikides üldsusega kohalikul tasandil, sealhulgas ka nendega, kes tunnevad end ühiskonnast eraldatuna. See võib aidata luua mitmetahulist pilti kohaliku tasandi kogemustest ja ettekujutustest seoses terrorismiga ja ekstremistliku mõttelaadi põhjustest;

44.

rõhutab, et rohkem tuleb uurida panga- ja äritoiminguid, et tuvastada terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse rahastamine, mis toimub rahapesu kaudu ning kuritegevuse sidumise teel seaduslikel ajenditel tegutsevate ettevõtetega, ja tegeleda nende väljakutsetega;

45.

tuletab samuti meelde, kui oluline on kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimine, mis kujutab endast vaieldamatult olulist viisi võitluses igat liiki kuritegevuse vastu. Seetõttu on komiteel hea meel, et komisjon soovib seadusandlike ettepanekutega tugevdada ELi õigusraamistikku konfiskeerimise küsimustes (10);

46.

märgib, et kuigi avaliku ja erasektori partnerlusel võib olla positiivseid tagajärgi, tuleks vältida turvalisuse valdkonna erastamist;

47.

rõhutab vajadust rahastada piirkontrolli piisavalt (11). Samal ajal leiab komitee, et ebaseadusliku rändega tegelemise seisukohast on küsitav, kas suurte investeeringute tegemine piirikontrolli aitab kõige tõhusamalt ja tulemuslikumalt kaasa tuua pikaajalisi ja mõttekaid muutusi;

48.

toonitab, et piirikontrolli tegevuse üle peaks sõltumatut järelevalvet teostama mõni selline organisatsioon nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, et tagada peamiste inimõiguste, sh soolise võrdõiguslikkuse järgmine;

49.

rõhutab, et inimelud peaksid olema esikohal enne kõiki muid küsimusi. Päästetegevuse edendamise eesmärgil kutsub komitee üles suuremale koostööle ja vastutuse jagamisele liikmesriikide seas, kust päästetud isikud pärit on. Komitee arvates aitaks automaatne vastutuse jagamine päästa merel rohkem elusid;

50.

kiidab heaks muudatused, millega soovitakse suurendada hädaolukordadele reageerimise kiirust;

51.

kutsub komisjoni üles võtma endale ülesanne kavandada ja arendada piiriüleseid meetmeid, millesse kaasatakse aktiivselt ka piiriäärsed piirkonnad. See võimaldaks piirkondadel koguda kokku oma kogemused kodanikukaitse vallas ja pakkuda tugeva tegutsemisaluse, millele ehitada Euroopa päästeüksused;

52.

kutsub komisjoni üles võtma rolli, milles suureneks komisjonipoolne otsene juhtimine hädaolukordades, et säilitada teatud ülevaade ja aidata piiriülest kooskõlastamist;

53.

julgustab liikmesriike looma mitut eriala hõlmavaid meeskondi, mille ülesanne on hädaolukorras kiiresti reageerida, eelkõige juhul, kui hädaolukord on seotud erinevatest rühmadest koosnevate rändevoogudega, kus on äärmiselt vajalik omada eksperditeadmisi varjupaigaõigusest ja inimõigusest;

54.

märgib, et mõne hädaolukorra puhul võib tegemist olla pikaajaliste olukordadega ning hädaolukorda tuleb rahastada niikaua, kuni see kestab;

55.

toetab rände juhtimise sise- ja välisaspektide ja sisejulgeoleku sidusamat käsitust, märkides, et nii ebaseadusliku sisserändega tegelemiseks kui ka seaduslikule rändele keskendumiseks on vaja koostööd ja dialoogi kolmandate riikidega;

56.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, mis on kolmandatele riikidele kõige lähemal või millel on kolmandate riikidega tugevaimad sidemed, võivad pakkuda väga olulisi sidemeid ELi koostöös nende riikidega, andes märkimisväärse panuse päritolu- ja transiidilinnade ja -piirkondade suhete ja elutingimuste parandamisse (12). Tänu koostööle kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kandidaatriikides ja naaberriikides (nt töörühmad ja ühised nõuandekomiteed, CORLEAP, ARLEM) on komitee heal positsioonil, et edendada fondide eesmärke väljaspool ELi piire;

57.

ei näe selget seost kolmandate riikide osas toimuva arengutegevuse ja muu tegevuse vahel. Komitee kutsub üles sidususele ja kooskõlastamisele abi ja arenguvaldkonnas rahastatavate projektide ja siseasjade projektide vahel, toetudes solidaarsusele ja vastutuse jagamisele kolmandate riikidega;

58.

kutsub üles võtma tagatismeetmed, millega ära hoida seda, et liikmesriigid järgivad siseasjade rahastamisvahendite välisaspekti kaudu oma riiklikke huve, ning looma mehhanismid, millega tagada läbipaistvus liikmesriikide ja kolmandate riikide kahepoolses koostöös.