14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/26

—

võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. mai 2011. aasta ühisteatist uue lähenemisviisi kohta muutuvale naabrusele (KOM(2011)0303) ja 8. märtsi 2011. aasta ühisteatist partnerluse kohta Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel (KOM(2011)0200),

—

võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2003. aasta teatist laienenud Euroopa naaberriikide kohta, milles esitatakse uus raamistik suheteks ida- ja lõunanaabritega (KOM(2003)0104), 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika strateegiadokumendi kohta (KOM(2004)0373), 4. detsembri 2006. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726), 5. detsembri 2007. aasta teatist tõhusa Euroopa naabruspoliitika kohta (KOM(2007)0774), 3. detsembri 2008. aasta teatist idapartnerluse kohta (KOM(2008)0823), 20. mai 2008. aasta teatist Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta (KOM(2008)0319), 12. mai 2010. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika hindamise kohta (KOM(2010)0207) ning 24. mai 2011. aasta teatist dialoogi kohta Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes (KOM(2011)0292),

—

võttes arvesse Euroopa naabruspoliitika arengut alates 2004. aastast ja eelkõige komisjoni eduaruandeid selle rakendamise kohta,

—

võttes arvesse koos Egiptuse, Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Maroko, Palestiina omavalitsuse, Tuneesia, Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia ja Moldovaga vastu võetud tegevuskavasid ning koos Ukrainaga vastu võetud assotsieerimiskava,

—

võttes arvesse välisasjade nõukogu 26. juuli 2010. aasta ja 20. juuni 2011. aasta järeldusi Euroopa naabruspoliitika kohta ning välisasjade nõukogu (kaubandusküsimused) 26. septembri 2011. aasta järeldusi,

—

võttes arvesse idapartnerluse riikide välisministrite 13. detsembri 2010. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse 7. mail 2009. aastal Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ja 29.–30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusi,

—

võttes arvesse Barcelona deklaratsiooni, mis võeti vastu 27. ja 28. novembril 1995. aastal toimunud Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide välisministrite konverentsil ja millega loodi Euroopa–Vahemere piirkonna partnerlus,

—

võttes arvesse, et Euroopa Ülemkogu kiitis 13. ja 14. märtsil 2008. aastal Brüsselis toimunud kohtumisel heaks Barcelona protsessi ja Vahemere Liidu,

—

võttes arvesse 13. juulil 2008. aastal Pariisis toimunud Vahemeremaade tippkohtumise deklaratsiooni,

—

võttes arvesse ELi ja Maroko assotsieerimisnõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldusi, millega Marokole anti edasijõudnu staatus,

—

võttes arvesse ELi ja Jordaania assotsieerimisnõukogu 26. oktoobri 2010. aasta järeldusi, millega Jordaaniale anti edasijõudnu staatus,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (1),

—

võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa – Vahemere piirkonna programmide Erasmus ja Leonardo da Vinci loomise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 13/2010 „Kas uue Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi kasutuselevõtt Lõuna- Kaukaasias (Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia) on olnud edukas ja tulemuslik?”,

—

võttes arvesse nõukogu 18. juuli 2011. aasta otsust 2011/424/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Vahemere lõunapiirkonnas (3) ja nõukogu 25. augusti 2011. aasta otsust 2011/518/ÜVJP, millega nimetatakse ametisse Euroopa Liidu eriesindaja Lõuna-Kaukaasias ja Gruusia kriisi jaoks (4),

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsioone Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamise kohta (5) ja Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (6),

—

võttes arvesse oma 19. jaanuari 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika kohta (7), 15. novembri 2007. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (8) ,6. juuli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa naabruse ja partnerluse instrumendi kohta (9), 5. juuni 2008. aasta resolutsiooni nõukogu aastaaruande kohta Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta (10), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi läbivaatamise kohta (11), 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni Barcelona protsessi (Vahemere Liit) kohta (12), 17. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Musta mere regionaalpoliitilise lähenemisviisi kohta (13), 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu Musta mere strateegia kohta (14), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni Vahemere Liidu kohta (15), 20. mai 2010. aasta resolutsiooni vajaduse kohta ELi Lõuna-Kaukaasia strateegia järele (16), 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni Jordani jõe olukorra kohta, eelkõige alamjooksu piirkonnas (17), 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tuneesias (18), 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Egiptuses (19), 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni lõunapoolsete naaberriikide ja eelkõige Liibüa ning humanitaaraspektide kohta (20), 7. juuli 2011. aasta resolutsiooni Süüria, Jeemeni ja Bahreini kohta araabia maailmas ja Põhja-Aafrikas valitseva olukorra taustal, 15. septembri 2011. aasta ja 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Valgevenes ja kõiki oma varasemaid resolutsioone Valgevene kohta, 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Liibüas (21) ja 15. septembri 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias (22),

—

võttes arvesse Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee komisjonide soovitusi, mis võeti vastu assamblee seitsmendal täiskogu istungil Roomas 3. ja 4. märtsil 2011. aastal,

—

võttes arvesse 3. mai 2011. aasta Ida-Euroopa naabruspoliitika parlamentaarse assamblee (Euronest) moodustamisakti,

—

võttes arvesse 21. jaanuaril 2010. aastal Barcelonas toimunud Euroopa – Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) avakoosoleku järeldusi,

—

võttes arvesse oma 12. mai 2011. aasta resolutsiooni ELi välistegevuse kultuurilise mõõtme kohta (23),

—

võttes arvesse Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava üleilmastuvas maailmas (KOM(2007)0242),

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 8 ja 21,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, eelarvekomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, regionaalarengukomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A7-0400/2011),

A.

arvestades, et demokraatia ja inimõiguste – eeskätt naiste, laste ja alaealiste õiguste – austamine ja edendamine, õigus ja õigusriigi põhimõtted, põhivabadused – sealhulgas sõnavabadus, südametunnistuse, usu- või veendumusvabadus, seksuaalne sättumus, ühinemis- ja meediavabadus, sealhulgas piiranguteta juurdepääs teabele, kommunikatsioonivahenditele ja internetile, kodanikuühiskonna ja julgeoleku tugevdamine, sealhulgas konfliktide rahumeelne lahendamine ja heanaaberlikud suhted, demokraatlik stabiilsus, heaolu, sissetuleku õiglane jagunemine, jõukus ja võimalused, sotsiaalne ühtekuuluvus, võitlus korruptsiooni vastu ning hea valitsemistava ja jätkusuutliku arengu edendamine on ELi aluspõhimõtted ja eesmärgid, mis peavad olema ühised väärtused, mida Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisel kindlalt silmas pidada;

B.

arvestades, et EL peaks olema ambitsioonikas majanduskoostöös ja võtma vastu vastastikku kasulikud, vastutustundlikud ja paindlikud strateegiad, mis põhinevad demokraatiale ülemineku toetamisel, inimõiguste kaitsmisel, ELi ja liikmesriikide poliitika ebaõnnestumistest ja vigadest õppimisel, eriti mis puutub leppimisse lõunanaabruse autoritaarsete režiimidega, mille põhjal on tehtud järeldus, et kogu ELi naabruspoliitika peaks olema väärtuspõhine;

C.

arvestades, et selles uues olukorras peavad suhted kõnealuste riikidega saavutama uued mõõtmed ning tuginema koostööle, mille prioriteediks ei ole ainult julgeolek ja rände kontrollimine, vaid ka demokraatia ja heaolu Vahemere mõlemal kaldal;

D.

arvestades, et Vahemere Liit loodi julge eesmärgiga kui alaline instrument suhete tugevdamiseks lõunapoolsete naaberriikidega ning sellega asendati endine Barcelona protsess, et seda tugevdada ja nähtavamaks muuta,

E.

arvestades, et koostöö eesmärk Euronesti parlamentaarse assamblee raames on toimiv platvorm arvamuste vahetamiseks, ühiste seisukohtade leidmiseks tänastes ülemaailmsetes demokraatia, poliitika, majanduse, energiajulgeoleku ja sotsiaalküsimustes, piirkonna riikide omavaheliste ja ELiga tekkinud sidemete tugevdamiseks ning seeläbi positiivse mõju tekitamine;

F.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 49 on sätestatud, et liidu liikmeks astumise avalduse võib esitada iga Euroopa riik, kes austab põhimõtteid, millel EL rajaneb, nimelt demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste austamine, ning võtab endale kohustuse neid edendada;

G.

arvestades, et tugevdatud suhted eeldavad selget ja tõestatud pühendumust reformidele eesmärgiga teha konkreetseid edusamme kindlaksmääratud kriteeriumide täitmiseks,

H.

arvestades, et EL peaks võtma kasutusele paindlikud ja piisavalt rahastatud vahendid, et oma soovitud eesmärke saavutada ja piirkonnas aset leidnud sündmustele reageerida, soodustades olemasolevate rahastamisvahendite optimaalset kasutamist;

I.

arvestades, et majandus- ja finantskriisi mõju on lisandunud partnerriikides juba olemasolevatele poliitilistele, sotsiaalsetele ja eelkõige töötusega seotud probleemidele; arvestades, et nende riikide ja ELi ühistes huvides on vähendada tööpuuduse määra piirkonnas ning anda selle elanikkonnale, eelkõige naistele, noortele ja maaelanikele lootus tulevikuks;

J.

arvestades, et Euroopa Parlament toetab Euroopa – Vahemere piirkonna programmide Erasmus ja Leonardo da Vinci loomist oma 27. septembri 2011. aasta deklaratsiooni kaudu;

1.

tervitab Euroopa komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühiseid teatisi „Uus lähenemisviis muutustele naaberriikides” ja „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” ning nendes esitatud lähenemisviisi, eeskätt vastastikuse vastutuse põhimõtte osas ja ühise pühendumise osas universaalsetele väärtustele – inimõigustele, demokraatiale ja õigusriigi põhimõttele, samuti tingimuslikkust ja eripära arvestavat lähenemist partnerriikidele, mitmepoolse ja allpiirkondliku koostöö edendamist ning põhimõtet kaasata ühiskondi rohkem naabruspoliitikasse;

2.

tunnustab mõne partnerriigi püüdlusi Euroopa suunal ja Euroopale orienteeritust ning pühendumust luua igakülgset ja jätkusuutlikku demokraatiat ning rõhutab vajadust arendada ELi ja idapartnerluse riikide vahel välja uued ja erilised suhted, toetades nende tööd jätkusuutliku demokraatia ja turumajanduse kindlustamiseks;

3.

rõhutab siiski, et naaberriikidele tuleks luua materiaalsed ja kindlad stiimulid, et nad võtaksid omaks eesmärgi ehitada üles tugev demokraatia, ning et diferentseerimine iga riigi poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse olukorra, tulemuslikkuse ja saavutuste alusel peaks tuginema selgelt kindlaksmääratud kriteeriumidele ning hinnatavatele ja regulaarselt kontrollitavatele võrdlusalustele iga partnerriigi puhul; palub sellega seoses komisjonil ja Euroopa välisteenistusel lugeda ühisteatises sätestatud võrdlusalused saavutamist vajavateks eesmärkideks ja märgib, et tehtud edusammude hindamiseks on tarvis konkreetsemaid, paremini hinnatavaid, saavutatavaid ja ajapiirangutega võrdlusaluseid, mille lähtepunkt on erinev lõuna- ja idanaaberluse puhul; on arvamusel, et tulemustele orienteeritud poliitikas on vajadus selgema võrdlusaluste metoodika järele, ning rõhutab, et naabruspoliitika partnerriikide edusammude hindamiseks on tähtis kehtestada asjakohased järelmehhanismid; rõhutab, et seda tuleb kajastada naabruspoliitika tegevuskavade ja nendega seotud iga-aastaste eduaruannete struktuuris;

4.

on veendunud, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine loob ELile võimaluse saavutada tõhusal viisil poliitika eesmärgid ja pidada kinni selle väärtustest, mis on sätestatud ELi lepingu artiklites 2, 3, 6, 8 ja 21;

5.

rõhutab, et kuigi ELi arengukoostöö poliitika puhul lähtutakse ELi välistegevuse põhimõtetest ja eesmärkidest ning seetõttu kehtib see ka Euroopa naabruspoliitika puhul, on ELil siiski aluslepingust tulenev, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 lõike 1 teises lõigus sätestatud kohustus võtta arvesse arengukoostöö eesmärke muu sellise poliitika puhul, mida ta rakendab ja mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid; kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles pidama Euroopa naabruspoliitika rakendamisel alati silmas neid eesmärke, milleks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine, olenemata sellest, kas tegu on ida- või lõunapoolsete partnerriikidega;

6.

toetab seda, et Euroopa naabruspoliitikas ühendatakse välis- ja abipoliitika harud, mis olid varem eraldatud; loodab, et luuakse tugevam, kindel ja ökonoomne institutsioonilise korra võrk, mille eesmärk on arendada kõikide osaliste vahel tihedamat majanduslikku integratsiooni ja poliitilist ühinemist, muu hulgas ka lähendades kõigil rahvusvahelistel foorumitel, eeskätt ÜROs, oma väärtusi Euroopa Liidu väärtustele;

7.

kuigi EL ei soovi peale suruda poliitilise reformi mudelit ega valmisretsepti, toonitab, et Euroopa naabruspoliitika põhineb jagatud väärtustel, ühisvastutusel, vastastikusel usaldusel ja demokraatia ja inimõiguste austamisel ning nendele ning õigusriigi põhimõtetele, korruptsioonivastasele võitlusele, turumajandusele ja heale valitsemistavale pühendumisel;

8.

rõhutab aktiivsete ja sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide, sealhulgas sotsiaalpartnerite olulisust demokraatiale; rõhutab, kui oluline on dialoogi pidamine ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi kaudu eraldatavad vahendid kodanikuühiskonna organisatsioonidele; rõhutab, et ELi, naabruspoliitika partnerriikide ja vastavate kodanikuühiskondade partnerlust tuleks tugevdada, et aidata luua toimivaid demokraatlikke riike, edendada reformide elluviimist ja jätkusuutlikku majanduskasvu; rõhutab, et partnerlus kodanikuühiskonnaga peab olema avatud kõigile, sealhulgas eelkõige naisorganisatsioonide ja vähemusrühmade esindajatele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles toetama parlamente, kohalikke ja piirkondlikke ametivõime ning kodanikuühiskonda nende jõupingutustes täita õiget rolli naabruspoliitika strateegiate kindlaksmääramisel, valitsuste vastutusele võtmisel ning varasema tulemuslikkuse ning saavutatud tulemuste seirel ja hindamisel;

9.

rõhutab, kui oluline on luua partnerlussuhteid kodanikuühiskondadega, sest see aitaks luua soodsat pinnast muutustele ja demokratiseerimisele; märgib selles kontekstis ära 22 miljoni euro eraldamise kodanikuühiskonna rahastamisvahendile ajavahemikuks 2011–2013 ja loodab väga, et eraldised rahastamisvahendile on järgmises mitmeaastases finantsraamistikus palju suuremad; palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil paremini selgitada potentsiaalse kodanikuühiskonna rahastamisvahendi ulatust ja eesmärke ning nõuab, et täpsustataks, kui palju kodanikuühiskonna rahastamisvahend, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend ning Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument üksteist vastastikku täiendavad; märgib, et tuleks määrata kindlaks instrumendid, millega toetada konkreetselt usulisi ja etnilisi vähemusi algatuse piirkondades; soovitab kasutada vahendit selleks, et parandada idapartnerluses kodanikuühiskonna foorumi tööd ja võimaluse korral luua selline foorum ka lõunapoolsete partnerite jaoks;

10.

tervitab ettepanekut luua Euroopa demokraatia sihtkapital, mis on naaberriikide elanikkonna häälekaid demokraatianõudeid arvestades õigeaegne samm; rõhutab, et see peaks olema paindlik, kiire ja suunatud toetusmehhanism ning täiendama ELi olemasolevaid rahastamisvahendeid ja pikaaegsete poliitiliste või mittepoliitiliste fondide eeskujulikku tööd ning et algatuse üks eesmärke peaks olema saavutada reaalsed tulemused; rõhutab, et nimetatud sihtkapital ei tohiks takistada ega dubleerida tööd, mis on juba tehtud olemasolevate sihtasutuste või Euroopa programmide, nt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames; rõhutab, et selle ulatus ja korraldus peavad olema selgelt kindlaksmääratud ning struktuuri ja menetluskorra poolest peab see olema lihtne ja arusaadav; kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni ja eesistujariiki (Poolat) üles piiritlema selgelt tulevase Euroopa demokraatia sihtasutuse volitused seoses nimetatud instrumentide ja raamistikega; rõhutab kontrolliõigust ning nõuab, et Euroopa Parlament kaasataks sihtkapitali juhtimisstruktuuri, et aidata üldjoontes määratleda iga-aastased eesmärgid, prioriteedid, oodatavad tulemused ja rahaeraldised ning osaleda tegevuse järelevalves; väljendab muret seoses tõsiasjaga, et tulevast fondi võiks kas osaliselt või tervikuna rahastada ELi eelarve väliselt, ning rõhutab eelarvepädevate institutsioonide õigust jälgida ja kontrollida fondi rakendamist; nõuab seetõttu komisjonilt ja nõukogult selgitust selles küsimuses;

11.

palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil jätkata vastavalt uuele, saavutuspõhisele lähenemisviisile „rohkema eest rohkem” poliitiliste reformide edendamist, võttes arvesse iga partnerriigi vajadusi ning majandusliku ja sotsiaalse arengu taset; palub neil koostada selge ja sobiva metoodika ning üksikasjalikud kriteeriumid Euroopa naabruspoliitika riikide arengu hindamiseks demokraatia ja inimõiguste (sealhulgas eelkõige sõna-, südametunnistuse-, usu-, ühinemis- ja meediavabadus) austamise ja edendamise osas ja esitada regulaarselt piisavalt detailseid aruandeid, mis peaksid olema vahendite eraldamise aluseks vastavalt uuele, saavutuspõhisele lähenemisviisile „rohkema eest rohkem”; palub, et need hindamised lisataks naabruspoliitika eduaruannetesse ja esitataks igal aastal Euroopa Parlamendi väliskomisjonile; rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad olema süstemaatiliselt kaasatud läbivaatamise protsessi igas etapis; leiab, et selline tulemuspõhine lähenemine tähendab samuti „vähema eest vähem”, ja kordab oma nõudmist, et ELi lepingutes kolmandate riikidega rakendataks tõhusalt inimõiguste ja demokraatia klauslit;

12.

kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles esitama rohkem teavet selle kohta, kuidas rakendada vastastikuse vastutuse põhimõtet;

13.

on seisukohal, et inimõiguste olukorda tuleks pidevalt jälgida, pöörates erilist tähelepanu laste, naiste ja vähemuste õigustele, ja pidada kõigi partnerriikidega inimõigustealast dialoogi ning et iga partnerriigi iga-aastase eduaruande lisa peab sisaldama hinnangut olukorrale ja dialoogi tulemusi, samuti oleks vaja selget mehhanismi, mille alusel kahepoolne koostöö läbi vaadata ja seda järk-järgult piirata, kui inimõiguste rikkumised kinnitust leiavad; rõhutab, et lähenemisviis erinevate partnerriikide inimõiguste olukorrale peab olema usaldusväärne;

14.

kutsub ELi ja liikmesriike üles keskenduma oma naabruspoliitika koostöös ELi demokraatlike osalejate, nagu ametiühingute, vabaühenduste, asjaomaste tööandjate organisatsioonide, põllumajandustootjate, naiste, religioosses dialoogis osalejate, tarbijate, noorte, ajakirjanike ja õpetajate, kohalike omavalitsusorganite, ülikoolide, üliõpilaste, kliimamuutustega tegelevate osalejate ja naabruspoliitika partnerriikides tekkivate vastavate osalejate partnerlusele;

15.

rõhutab, et sõnavabadus, meedia sõltumatus ja pluralism on tugeva ja jätkusuutliku demokraatia ning ühiste väärtuste nurgakivid; peab väga oluliseks, et sõltumatu, jätkusuutlik ja vastutustundlik avalik-õiguslik meedia pakuks kvaliteetset ja mitmekesist infosisu, ja tuletab meelde, et vaba ja sõltumatu avalik-õiguslik meedia mängib alati olulist rolli demokraatia süvendamisel, kodanikuühiskonna võimalikult suurel kaasamisel avalikesse küsimustesse ja kodanike võimestamisel demokraatia ülesehitamise käigus;

16.

nõuab, et tagataks teabe vaba liikumist, ajakirjanike tõhusat tööd võimaldavad tingimused, kus puudub poliitiline, majanduslik või muu surve, ning infrastruktuuri loomine, mis võimaldab arendada nüüdisaegset elektroonilist tehnoloogiat, ning toetab neid jõuliselt; väljendab heameelt ÜRO 6. juuni 2011. aasta deklaratsiooni üle, milles tunnistatakse juurdepääs internetile inimõiguseks; nõuab seoses sellega, et Euroopa välisteenistus ja komisjon looksid erivahendid naabruspoliitika partnerriikide kodanikuühiskonna organisatsioonide ja üksikisikute abistamiseks, et neil oleks takistusteta juurdepääs internetile ja muule elektroonilisele sidetehnoloogiale;

17.

rõhutab, et araabia kevade riikide käimasolevates demokraatiale ülemineku protsessides omandab otsustava tähtsuse naiste, noorte ja kodanikuühiskonna osalemine ning vaba ja sõltumatu meedia toimimine, ning kutsub ELi suurendama toetust nende osalejate koolitamiseks ja organiseerimiseks, muu hulgas kutsudes neid vaatlema demokraatlike ELi institutsioonide valimisi ja toimimist;

18.

toetab usuvabaduse õiguse täieliku ja tõhusa austamise (individuaalses, kollektiivses, riiklikus, isiklikus ja institutsionaalses mõõtmes) käsitlemist prioriteedina eelkõige piirkonnas asuvate usuvähemuste puhul koos sellest tuleneva vajadusega neid gruppe konkreetselt toetada;

19.

rõhutab eriti lapse õiguste edendamise ja lastekaitse olulisust, nagu on sätestatud Lissaboni lepingus;

20.

nõuab, et toetataks demokraatlikult meelestatud erakondade arengut ja vabaühenduste ning kodanikuühiskonna organisatsioonide loomist endiselt demokraatia poole püüdlevates naaberriikides;

21.

Rõhutab, et on tähtis, et naised oleksid hästi esindatud parlamendis, ministeeriumides, valitsuse juhtivatel kohtadel, otsuste tegemisega seotud ametikohtadel avalikus halduses ja kohalikes omavalitsustes ning avalik-õiguslike äriühingute juhtimises; innustab naabruspoliitika partnerriike võtma vastu soolise võrdõiguslikkuse poliitika, seda süvalaiendama ja kehtestama soolise võrdõiguslikkuse valdkonna tegevuskavad;

22.

kiidab heaks ELi kõrgetasemelise Armeenia Vabariigi nõuanderühma töö ja sarnase rühma loomise Moldovas; innustab komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat pakkuma sellist abi kõigile idapartneritele ja hoolitsema selle eest, et nagu Armeeniagi puhul, tegeletakse parlamentaarse mõõtmega; palub kõnealust instrumenti uuendada ja soovitab, et Euroopa välisteenistus vastutaks otseselt nii nõustajate värbamise kui ka juhtimise eest, et ELi teadmisi antaks idapartnerluse riikidele edasi kõige asjakohasemalt;

23.

kutsub komisjoni üles suurendama idapartnerluse ja Vahemere Liidu projektide nähtavust partnerriikides ja muutma need kodanikele arusaadavamaks, juhtides tähelepanu ELiga koostöö tegemise lisandväärtusele;

24.

tuletab meelde, et ELi suhted naabritega peaksid sõltuma nende demokraatlikust arengust ja inimõiguste austamisest; kutsub seetõttu rahvusvahelist üldsust ja rahvusvahelisi finantsinstitutsioone, millesse selle liikmed kuuluvad, üles külmutama finantsabi Valgevene režiimile, kuni kõik kinnipeetud ja vahistatud opositsiooniliidrid, ajakirjanikud, presidendikandidaadid ja nende toetajad on vabaks lastud, süüdistustest vabastatud ja rehabiliteeritud;

25.

toetab ELi praegust ametlikku vaatenurka, mille kohaselt karistatakse Valgevene võime ja püütakse tugevdada sidemeid Valgevene kodanikuühiskonna ja inimestega; nõuab tungivalt, et Euroopa Liit orienteeruks ümber ühiskonnale ja suurendaks abi Valgevenele, selleks et tegeleda elanikkonna vajadustega, tugevdada finants- ja tehnilist abi demokraatlikule opositsioonile, inimõiguste kaitsjatele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele – sealhulgas registreerimata kodanikuühiskonna organisatsioonid –, õpilastele ning vabale meediale;

26.

rõhutab, et jätkusuutlik demokraatia, toimivad ja bürokraatiavabad institutsioonid, õigusriigi põhimõtted ja kvaliteetne haridus mitte ainult ei edenda poliitilist stabiilsust, sotsiaalset heaolu ja ühtekuuluvust, vaid aitavad kaasa ka majanduskasvule, parandades ärikeskkonda ja tõmmates ligi investeeringuid, võimaldades uute VKEde teket ja kindlustades kaubandust, keskkonnahoidlikku majandust ning turismi, mis kõik loovad uusi töökohti ja võimalusi; tuletab meelde vajadust luua investeeringutele soodne raamistik, milles on keskne roll stabiilsusel ja õiguskindlusel ning võitlusel korruptsiooni vastu; kutsub sellega seoses Euroopa Liitu üles soodustama oma demokraatiale ülemineku toetamise raamistikus struktuurireforme majandus-, sotsiaal- ja õigusvaldkonnas ja rõhutab, et demokraatlik ja sotsiaalmajanduslik areng on omavahel tihedalt põimunud; väljendab heameelt komisjoni juhtalgatuste üle, mis on seotud VKEde, piirkondlike energiaturgude ja energiatõhususega; usub, et need jõupingutused peaksid kajastuma ka mitmeaastases finantsraamistikus;

27.

rõhutab, et sotsiaalmajanduslikus kriisis olevate riikide olukorra leevendamiseks tuleks kiiresti võtta vahetuid meetmeid, näiteks tuleks kaasrahastada juba kindlaksmääratud juht- või katseprojekte või muid konkreetseid strateegilise tähtsusega majandusprojekte, mida saab kohapeal kiiresti ellu viia ja mis annavad vaieldamatult käegakatsutavaid tulemusi, kusjuures erilist tähelepanu tuleks pöörata partnerriikidele, kus üleminek demokraatiale süvendab majanduslikke raskusi; rõhutab, et selliseid ELi rahastatavaid meetmeid tohib võtta ainult tingimusel, et kõik osalejad kohustuvad konkreetsel juhul kontrollitaval viisil järgima rahvusvaheliselt ja ELis kehtivaid sotsiaalseid, keskkonna- ja tööõigusealaseid standardeid ning et kõnealused meetmed on suunatud Euroopa naabruspoliitika riikide kodanike sotsiaalse olukorra otsesele parandamisele;

28.

toetab kindlalt allpiirkondlikku koostööd ja piiriüleseid projekte ning rõhutab, kui oluline on arendada partneritevahelist kahepoolset ja mitmepoolset majanduskoostööd, mis tooks kodanikele reaalset kasu ja parandaks piirkonna poliitilist kliimat; rõhutab, et selline allpiirkondlik majanduskoostöö peaks olema osa laiemast integratsiooniprojektist, et soodustada liikuvuse, sotsiaal- ja keskkonnakaitse ning kultuuri ja haridusega seotud allpiirkondlike projektide rakendamist; rõhutab eriti lõuna-lõuna ja ida-ida telje kaubanduse arendamise ja asjaomaste riikide omavahelise majandusintegratsiooni edendamise olulisust; leiab, et partnerite omavahelise koostöö edendamine oleks märk pühendumisest Euroopa heanaaberlike suhete ja vastastikku kasulike partnerluste väärtustele;

29.

nõuab tungivalt, et komisjon toetaks haldussuutlikkuse suurendamist tööhõive ja sotsiaalvaldkonnas, pöörates eraldi tähelepanu suutlikkuse arendamisele õigusteenuste valdkonnas, aidates sellega kaasa reformide ettevalmistamisele ja läbiviimisele;

30.

rõhutab, et naabruspoliitika partnerriikide demokraatia arengus on olulised ametiühingud ja sotsiaalne dialoog; julgustab partnerriike tugevdama tööõigusi ja ametiühingute õigusi; märgib, et sotsiaalsel dialoogil võib olla tähtis osa piirkonna sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamisel;

31.

tuletab meelde vajadust tagada, et riigi tavade kohane miinimumpalk annaks töötajatele ja nende peredele piisava elatustaseme ja et kinnipidamised palgast ei jätaks töötajaid ja nende ülalpeetavaid ilma põhilistest elatusvahenditest;

32.

märgib, et töösuhte lõpetamise teated tuleks esitada piisavalt aegsasti, võttes arvesse töötaja tööstaaži pikkust;

33.

märgib, et liit peab pöörama erilist tähelepanu detsentraliseeritud koostööle kohalikul tasandil, mis hõlmab naaberriikide kodanike elukvaliteeti kohe ja käegakatsutavalt parandavaid väikeprojekte ning soodustab ühtlasi ka demokraatiaalaseid edusamme kõnealuste riikide kogu territooriumil;

34.

kutsub komisjoni üles tunnustama vaesuse vähendamise strateegia dokumente peamise poliitikaraamistikuna vaeseid toetava keskpika majanduskasvu ja rikkuse võrdse jagamise eesmärgil vastavalt riigi vajadustele;

35.

toonitab, et läbirääkimised assotsiatsioonilepingute üle annavad hea võimaluse reformide edendamiseks; rõhutab, et kõik komponendid peavad olema ühendatud, et EL süvendaks oma suhteid ulatuslikult ja sidusalt; usub, et seepärast peaksid need hõlmama konkreetseid tingimusi, ajakavasid ja võrdlusaluseid, mida tuleks regulaarselt jälgida; rõhutab vajadust lisada nimetatud lepingutesse partnerite jaoks reaalsed ja materiaalsed stiimulid, et reformid nende jaoks atraktiivsemaks muuta;

36.

märgib, et kaupade ja teenuste kaubanduse suhtes tuleks rakendada diferentseerimist; kutsub Euroopa naabruspoliitika partnerriike üles looma tingimusi, mis võimaldavad rajada laialdasi ja terviklikke vabakaubandusalasid, ja palub ELil neid reformipüüdlustes aidata, avada oma siseturg koos ohutus- ja kvaliteedinõuete vajaliku kohandamisega Euroopa standarditele ning viia sellega paralleelselt läbi oma turu järkjärguline ja tasakaalustatud avamine, mis on kasulik mõlemale poolele; rõhutab, et EL peaks tulevases laialdases ja terviklikus vabakaubandusalas osalemise kontekstis hindama ka iga riigi olukorda poliitilisest, sotsiaalsest ja keskkonnaaspektist ning määrama kindlaks lõpuks vabakaubandusala kehtestamise järkjärgulised sammud ja tagama, et jälgitakse tööõiguste- ja lapstööjõuteemaliste rahvusvaheliste konventsioonide järgimist; rõhutab, et kaubandussidemeid, eriti laialdast ja terviklikku vabakaubandusala tuleks nende nõuete põhjal vaadelda kui vahendeid, millega suurendada naabruspoliitika partnerriikide pühendumust demokraatlikele väärtustele ja mille puhul kehtib tingimuslikkuse põhimõte; toetab samal ajal kõikide idapartnerluse riikide WTO täisliikmeks saamist;

37.

rõhutab, et väljavaade Euroopa Liiduga ühineda ja Euroopa Liidu lepingu artikkel 8 ning idapartnerluse riikide ühinemispüüdlused kooskõlas ELi lepingu artikliga 49 on nendes riikides reformide edasiviivaks jõuks ja tugevdavad veelgi riikide pühendumist jagatud väärtustele ja põhimõtetele, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte, inimõiguste austamine ja hea valitsemistava; usub, et assotsieerimislepingute sõlmimine võib olla oluline samm edasiste poliitiliste suhete suunas ja tugevamate suhete loomisel Euroopaga heade tavade ning ühtse poliitilise ja majandusliku dialoogi kaudu;

38.

kinnitab taas, et lõunapoolsete naaberriikidega loodava partnerluse eesmärk on lähendada Vahemere riike, et luua rahul, demokraatial, turvalisusel ja heaolul rajanev ala nende riikide 800 miljoni elaniku jaoks ning pakkuda tõhusat kahe- ja mitmepoolset raamistikku ELile ja ELi partneritele, et lahendada demokraatia, sotsiaalseid ja majandusprobleeme, edendada piirkondlikku integratsiooni, sealhulgas kaubandust, ning tagada nende kaasarenemist, millest saavad kasu kõik, ning aidata partneritel ehitada üles demokraatlikud, mitmekesised ja ilmalikud riigid, eelkõige institutsionaalse suutlikkuse suurendamise programmide kaudu, ning töötada välja vastastikku kasulikud ja ambitsioonikad kaupade ja teenuste kaubandustingimused, mis võivad viia laialdaste ja terviklike vabakaubandusalade loomiseni, mis omakorda on kindlasti esimeseks sammuks suure Euroopa – Vahemere majandusruumi loomisel ja võiks aidata leevendada meie lõunapoolsete naabrite majandusprobleeme ning lihtsustada lõuna-lõuna telje integratsiooni; palub komisjonil ja nõukogul lihtsustada kuue meetmete paketi rakendamist, mis esitati komisjoni 30. märtsi 2011. aasta dokumendis kaubanduse ja Vahemere lõunapiirkonna partnerite kasuks tehtavate investeeringutega seotud algatuste järelevalve kohta;

39.

soovib kindlaks määrata objektiivsed ja siduvad kriteeriumid, mis võimaldavad kohaldada edasijõudnud riigi staatuse korda; rõhutab vajadust selgitada kõnealuste kahepoolsete suhete õigusi ja kohustusi partnerriikide ja Euroopa Liidu jaoks;

40.

toonitab, et lepingulised suhted kõigi Euroopa naabruspoliitika riikidega peaksid hõlmama sätteid inimõigustega seotud küsimustega tegeleva regulaarse foorumi kohta, mis toimub inimõiguste allkomitee vormis; palub Euroopa välisteenistust nimetatud sätteid maksimaalselt ära kasutada ning hõlmata mis tahes läbirääkimistesse olemasolevaid allkomiteesid;

41.

rõhutab, et EL peaks suurendama sünergiat Euroopa välis- ja sisepoliitika vahel, eeskätt ühtlustades õigusakte, mille eesmärk on töökohtade loomine, vaesuse vähendamine, tööhõivepoliitika ajakohastamine, energiajulgeolek ja -tõhusus, taastuvate energiaallikate areng ja keskkonnasäästlikkus, sotsiaalse kaitse parandamine, heaolu loomine ja õigus ning kaubanduse edendamine lähtuvalt mitmekesistamise põhimõttest;

42.

on seisukohal, et ühise ruumi jagamisega kaasneb ka kohustuste võrdne jagamine, ning kutsub üles tegema tihedamat koostööd, eelkõige piiriülese mõõtega probleemide ja poliitika valdkonnas; kutsub sellega seoses üles tugevdama valdkondliku koostöö piirkondlikku ja piiriülest mõõdet;

43.

väljendab heameelt selle üle, et partnerriigid osalevad rohkem ELi ametite töös mitmes valdkonnas; kutsub komisjoni üles esitama selge ja põhjaliku nimekirja vastavatest ametitest ja programmidest, milles naaberriigid võiksid osaleda, ning ülevaate sellise diferentseeritud osaluse vormi, rahalise toetuse ja meetodite kohta;

44.

toetab edasist koostööd sellistes sektorites nagu tööstus, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon, info- ja sidetehnoloogia, sealhulgas IT-süsteemide turvalisus, kosmos ja turism ning rõhutab Euroopa Liidu ja tema naabrite ühiste teadusprogrammide eeliseid; väljendab heameelt komisjoni ettepanekute üle, mis käsitlevad ühise teadus- ja innovatsiooniruumi ning digitaalse majanduse väljaarendamist info- ja kommunikatsioonitehnoloogia põhjal, ning kutsub liikmesriike ja naaberriike üles kinnitama veel kord oma jõupingutusi selle arengu suunas töötamise nimel; kordab, kui tähtsad on ELi ja naaberriikide vahelist kaubandust ja investeeringuid lihtsustavad tulemuslikud mehhanismid, mis aitavad tugevdada kaubandusalaseid partnerlussuhteid ja võimaldavad ettevõtjatel, iseäranis VKEdel saada piisavat ja usaldusväärset teavet partnerriikide kaubandus- ja investeerimistingimuste kohta;

45.

pooldab Euroopa naabruspoliitika energiakoostöö mõõtme tugevdamist; rõhutab energiasektori reformide valdkonnas naaberriikidega ELi kogemuste jagamise tähtsust; peab vajalikuks suurendada energiatõhusust ja taastuvenergia edendamist; nõuab, et energiavarustuse kindlus allikate mitmekesistamise, nõudluse haldamise ning põhitarnijate ja transiitriikidega koostöö tugevdamise ning tuumaohutusmeetmete abil, eelkõige kõrge seismilise aktiivsusega piirkondades, ning suurem läbipaistvus täieliku vastavuse tagamiseks keskkonna- ja rahvusvaheliste tuumaohutuslepetega jääks ELi energiapoliitika prioriteediks ning et ELi energiaalases välispoliitikas oleks jätkuvalt tähelepanu keskmes ida- ja lõunanaabrid; nõuab tulemuslikke meetmeid, et tagada solidaarsuspõhimõtte kohaldamine energia valdkonnas;

46.

väljendab heameelt Euroopa energiaühenduse loomise ettepaneku üle ning usub, et see võib osutuda tähtsaks sammuks koostöö suunas meie naabritega; rõhutab lõunapoolsete naaberriikide olulist rolli paljude liikmesriikide energiaga varustamisel; märgib vajadust edendada Euroopa – Vahemere ühenduste loomist gaasi ja elektri sektoris; rõhutab, et strateegilise tähtsusega on Nabucco projekt ja selle kiire elluviimine ning veeldatud maagaasi vedu AGRI kava raames; kutsub komisjoni üles soodustama muu hulgas investeeringute abil koos ELi naabritega arukate energiavõrkude ja infrastruktuuride rajamist, uuendamist ja arendamist;

47.

juhib lisaks tähelepanu toetavale rollile, mis võiks ELil olla keskkonnaprobleemide lahendamisel naaberriikides, eelkõige ulatuslikku kemikaalisaastet põhjustada võivate üleliigsete taimekaitsevahendite suurte varude kõrvaldamisel;

48.

toetab täiendavat koostööd transpordisektoris, sealhulgas kavatsust ühendada omavahel tihedamalt ELi ja partnerriikide infrastruktuurivõrgud, et hõlbustada inimeste ja kaupade liikumist, mis on võimalik saavutada tihedama turuintegratsiooni ja paremate infrastruktuuriühenduste abil;

49.

peab väga oluliseks rahvusvahelist, piirkondlikku ja piirkondadevahelist kultuurikoostööd, mis põhineb tõelisel kultuuridevahelisel dialoogil ja kaasab kõiki ühiskonna osapooli (kultuuriasutusi, institutsioone, organisatsioone ja liite); kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles koordineerima välispoliitika kultuuriaspektide strateegilist rakendamist, püüdes täiendada liikmesriikide kultuurialast välispoliitikat;

50.

kinnitab veendunult seost ühelt poolt ELi ja selle naabruspoliitikas osalevate riikide vahel kultuuri, hariduse ja spordi valdkondades toimuva vahetuse ja koostöö ning teiselt poolt avatud kodanikuühiskonna, demokraatia ja õigusriigi arendamise ja tugevdamise, samuti põhivabaduste ja inimõiguste edendamise vahel; rõhutab, et koostöö nendes valdkondades on lisandväärtus nii ELi kui ka selle naabruspoliitikas osalevate riikide jaoks;

51.

usub, et Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide majanduse ja majandusvälisele arengule on kasulik edendada osalemist ELi kultuuriprogrammides, ning rõhutab seepärast, kui olulised on sellised programmid nagu MEDIA Mundus ning Vahemere Liidu ja idapartnerluse kultuuriprogrammi raames toimuvad projektid; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et kultuuriprogrammides ja liikuvust edendavates programmides tuleks samuti keskenduda kunstnike ja kunstiõpingutega tegelevate isikute liikuvusele; pooldab Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide kodanikest kunstnike ja teiste kultuurikutsealade esindajate jaoks kultuuriviisa loomist; palub samuti komisjonil teha ettepanek lühiajaliste viisade algatuse kohta eesmärgiga kaotada liikuvuse takistused kultuurisektoris;

52.

rõhutab, kui tähtis on tugevdada Euroopa naabruspoliitika raames koostööd spordi arendamiseks asjaomastes riikides, võttes arvesse sporditegevuse hariduslikku väärtust; palub Euroopa institutsioonidel ja liikmesriikidel teha tööd sportlaste vaba liikumise võimaldamiseks maailmas, alustades Euroopa naabruspoliitika riikide sportlastest;

53.

nõuab tungivalt olemasolevate programmide hindamist, et tagada vahendite tõhus kasutamine ELi eesmärkide täitmiseks; toetab komisjoni sisemise tegevuse täiustamist seoses erinevate olemasolevate kultuuri- ja haridusprogrammide ning -projektidega;

54.

toonitab programmi Tempus IV lisandväärtust koostöö edendamises ja ELi naaberriikide haridussüsteemide moderniseerimispüüdlustes ning kutsub komisjoni üles toetama seda programmi järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

55.

soovib partnerriikide suuremat osalemist Euroopa Koolitusfondi ja Euroopa Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusameti töös;

56.

märgib, et idapartnerluse ja Vahemere Liidu noorte mõõtme tugevdamine on oluline investeering ELi ja naabruspoliitika tulevikku ja sel on suur potentsiaal nende partnerite demokratiseerimisel ja nende õigusaktide ühtlustamisel Euroopa normidega; kordab, et ELi 2012. aasta eelarves programmidele Erasmus Mundus ja Euroopa Noored 2012. aastaks täiendavalt eraldatud vahendid peaksid edendama kõrgkoolide koostööd ning õppejõu- ja üliõpilasvahetust ning looma võrgustikke, mis tugevdavad vabaühenduste suutlikkust Euroopa ja Euroopa naabruspoliitika partnerriikide noorte valdkonnas;

57.

usub, et Euroopa – Vahemere piirkonna ülikool (EMUNI) on ainulaadne platvorm ja võimalus tugevdada meie lõunanaabritega koostööd kõrghariduse ja üliõpilaste liikuvuse valdkonnas ajal, mil on eriti oluline süvendada suhteid lõunanaabruse partnerriikidega ja eelkõige nende noorte põlvkondadega; rõhutab sellega seoses, et Euroopa – Vahemere piirkonna ülikooli potentsiaali tuleks arendada nii palju kui võimalik;

58.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma omaks Euroopa Parlamendi ettepanekut, mis esitati araabia kevade tulemusel ning millega toetatakse Euroopa – Vahemere programmi Erasmus loomist – algatus, mis õnnestumise korral võiks laieneda kogu naabruskonda; taunib selles etapis Euroopa Komisjoni nende ettepanekute nõrkust, milles hoolimata 27. septembri 2011. aasta teadaannetest suurendati väga vähe Erasmus Munduse stipendiumite arvu;

59.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma omaks Euroopa Parlamendi ettepanekut, mis esitati araabia kevade tulemusel ning millega toetatakse Euroopa – Vahemere piirkonna programmi Leonardo da Vinci loomist, mille eesmärk on soodustada nende noorte praktikantide liikuvust, kes soovivad omandada kutseharidust välismaal ning aidata sellega kaasa võitlusele noorte töötuse vastu, mis on paikkondlik nähtus Vahemere lõunapiirkonna riikides;

60.

kinnitab veel kord, et toetab täiesti ELi rahastatud naabruspoliitika partnerriikide ja ELi ülikoolilõpetajate stipendiumite projekti Euroopa Kolledžis; usub, et see viib tulevased Euroopa ja ELi naaberriikide eestkõnelejad kokku ELi poliitika, õiguse ja institutsioonide sisu ja olemusega ning aitab neid valmistada täielikult ja professionaalselt ette ELi ja naabruspoliitikaga seotud tööks; palub, et partnerriigid, kelle kodanikud on saanud nimetatud stipendiumi, kaasaksid need kodanikud riigiasutuste töösse ja pakuksid neile adekvaatseid töötingimusi ning kasutaksid nii nende teadmisi ja kogemusi;

61.

rõhutab, et kohalikel omavalitsustel on meie partnerriikide demokraatlikus arengus oluline roll; palub seepärast komisjonil tugevdada ja laiendada TAIEXi (Technical Assistance and Information Exchange – tehnilise abi ja infovahetuse programm) ning ELi ja partnerriikide kohalike omavalitsuste vahelisi mestimisprogramme;

62.

tuletab meelde, et EL peaks parandama rändevoogude juhtimist ja maksimeerima rände vastastikust kasu arengule, muu hulgas luues seaduslikele sisserännanutele ELis sisseseadmiseks paremad tingimused ja tegeldes partnerriikide ebaseadusliku rände algpõhjustega; on seisukohal, et EL peab toetama seaduslikku tööjõu rännet, sõlmides partnerlussuhteid liikuvuse tagamiseks, võttes arvesse mõlema poole elanikkonna koosseisu, sotsioloogilist ja kutsealast tasakaalu ning edendades spetsialistide vahetamist ELi ja kolmandate riikide vahel; palub liikmesriikidel lugeda liikuvust käsitlevat arutelu naabruspoliitika oluliseks osaks, milles julgeolekukaalutlused ei tohiks peamist mõju avaldada; toonitab, et on oluline vältida ebaseaduslikku sisserännet ning anda rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise eest vastutavad organisatsioonid kohtu alla;

63.

on seisukohal, et EL peaks edendama oma tööd viisamenetluste lihtsustamisel ja tagasivõtulepingute sõlmimisel suurema läbipaistvusega, et liikuda järk-järgult ja igal üksikjuhul eraldi viisanõude täieliku kaotamise suunas, kuni vajalikud tingimused on täidetud; nõuab samuti viisa andmise ja uuendamise materiaalsete tingimuste loomist, millega austatakse senisest enam isikute õigusi; toonitab siinkohal, et noorte ja õpilaste liikuvust tuleb käsitleda prioriteedina; rõhutab, et ELi ettepanek idapartnerluse riikidele viisavabaduse kohta on idapartnerluse riikidele kasulik nii ajaliselt kui ka sisuliselt; rõhutab, et sätted varjupaiga andmise kohta peavad olema täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustuste ja ELi normidega, eriti inimõiguste valdkonnas;

64.

tuletab sellega seoses meelde, et liikmesriigid peavad järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning tegema kõik võimaliku, et võimaldada üles ehitada kergesti ligipääsetav, õiglane ja kaitsev Euroopa varjupaigasüsteem;

65.

kutsub liikmesriike ja ELi üles ratifitseerima rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni täiendavat maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestavat protokolli; on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine peaks lihtsustama konkreetsete meetmete võtmist neis valdkondades; nõustub komisjoni tähelepanekutega perekondlikel põhjustel toimuva rände olukorra kohta ning tervitab komisjoni selleteemalise rohelise raamatu peatset ilmumist;

66.

rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele, ning toonitab, et tuleb suurendada sünergiat juhtalgatuse „Noorte liikuvus” ja Euroopa naabruspoliitika vahel; rõhutab, et EL peaks suurendama koostööd kõrg- ja kutsehariduse valdkonnas, laiendama stipendiumiprogramme ja suurendama tudengite, ülikoolilõpetajate, õpetajate ja akadeemikute liikuvust, edendades vahetusi kõrg- ja kutseharidusasutuste vahel ning avaliku ja erasektori partnerlust teadusuuringutes ja ettevõtluses; peab vältimatuks määrata kindlaks paindlikum ja kiirendatud viisa andmise kord nendes programmides osalejatele; rõhutab, et koos naabruspoliitika partnerriikidega on vaja edendada kvalifikatsioonide ja haridussüsteemide vastastikuse tunnustamise alast tööd, eelkõige kõrgharidusdiplomite ja normide vastavusse viimist Euroopa kõrgharidusruumiga; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika partnerriikide kodanike jaoks on tungivalt vaja struktureeritud teabepoliitikat, informeerimaks neid võimalustest osaleda ELi programmides;

67.

palub nõukogul ja komisjonil algatada struktureeritud dialoog kolmandate riikide ametiasutustega, et töötada välja kõigi jaoks kasulik lähenemisviis liikuvuse valdkonnas, muuta viisaformaalsusi paindlikumaks, kasutada rohkem ELi viisaeeskirjaga pakutavaid võimalusi ning edendada ja ühtlustada eeskirja rakendamist, et tagada kõigis liikmesriikides viisataotlejatele võrdsed ja õiglased tingimused, keskendudes eelkõige sellele, millist mõju avaldab vastastikune sõltuvus arenguabi, julgeoleku, seadusliku rände ja ebaseadusliku rände vahel, nagu need on määratletud üldises lähenemisviisis migratsioonile; palub pöörata tähelepanu eriti sellele, et partnerriigid ei kannataks ajude äravoolu all;

68.

kutsub ELi üles parandama ELi vahendite kättesaadavust ja suunama neid eelkõige nendele projektidele, mille eesmärk on teavitada rändajaid nende õigustest ja kohustustest ning kaitsta rändajate õiguseid, pidades eelkõige silmas saatjata alaealiste, naiste ja muude haavatavate rühmade õiguseid; palub komisjonil seetõttu esitada parlamendile üksikasjalik aruanne naabruspoliitikas osalevate riikide jaoks mõeldud Euroopa rahade kasutamise kohta, sealhulgas komisjoni kolmandate riikidega rände- ja varjupaigaküsimuste vallas teostatavat koostööd käsitleva temaatilise programmi raames eraldatavad vahendid;

69.

kordab oma veendumust, et Euroopa naabruspoliitika saab olla täiesti tõhus ainult siis, kui on loodud sünergia selle kahe- ja mitmepoolsete mõõtmete vahel; peab seetõttu oluliseks tugevdada mitmepoolseid suhteid Euroopa naabruspoliitika raames ning pühendada oluliselt rohkem vahendeid Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi rahastamisele;

70.

tunneb heameelt ettepaneku üle kasutada mitmepoolset raamistikku strateegilisemalt, et arendada partnerite kahepoolseid suhteid, ja eeldab, et ettepaneku elluviimiseks võetakse konkreetseid meetmeid; samuti ootab suure huviga, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjon esitaksid tegevuskava, milles käsitletakse eesmärke, vahendeid ja meetmeid;

71.

peab vajalikuks tugevdada ja arendada idapartnerluse mitmepoolset mõõdet, kaasa arvatud kodanikuühiskonna foorumit; märgib, et tähtis on alustada Türgi ja Venemaaga konstruktiivset dialoogi piirkondlike küsimuste üle, mis on meie ühistes huvides, ning kindlasti julgeolekuküsimuste üle;

72.

märgib, et pikaajaliste sotsiaal- ja majandusreformide edu tagamisel ning jätkusuutliku arengu kindlustamisel on regioonide roll otsustavalt tähtis; rõhutab, et Euroopa naabruspoliitikat tuleks käsitleda terviklikult, et elavdada piirialade majanduslikku arengut; on seisukohal, et territoriaalse koostöö põhimõtted kehtivad ka välispiiride kohta ning on peamine vahend nii ELi majandusliku arengu kui ka liidu üldiste Euroopa naabruspoliitikaga seotud poliitiliste eesmärkide paremaks edendamiseks; on seisukohal, et Euroopa naabruspoliitika uus lähenemine peab võimaldama ELi makroregioonide strateegiate rakendamist ning et naaberriike hõlmavate ELi makroregioonide potentsiaali tuleks täielikult ära kasutada Euroopa Liidule ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikidele huvi pakkuvate prioriteetide ja projektide paremaks koordineerimiseks, et saavutada mõlemale poolele positiivseid tulemusi ja optimeerida investeeritud vahendeid;

73.

rõhutab euroregioonide väljapaistvat rolli ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisel ning ergutab komisjoni edendama ja toetama nende arengut, eriti piirialadel, et suurendada euroregioonide osatähtsust Euroopa naabruspoliitikas;

74.

rõhutab Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste (ETKRide) suurt potentsiaali väljaspool välispiire asuvate piirkondade kaasamisel; julgustab sõlmima erikokkuleppeid naabruses asuvate kolmandate riikidega seoses siseriiklike seaduste kehtestamisega, mis võimaldaksid ETKRi struktuuride loomist nende siseriiklike seaduste raames, ning riikidevahelisi kokkuleppeid, mis võimaldaksid kolmandate riikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ETKRides osaleda;

75.

leiab, et Euroopa naabruspoliitika peaks tulevikus arvesse võtma kaugeimate piirkondade rolli ELi välissuhetes; märgib, et need piirkonnad annavad reaalse võimaluse liidu välispoliitikat mõjutada, sest võimaldavad ühest küljest arvukate kolmandate riikidega tihedamaid sidemeid hoida ja teisest küljest lahendada keerukaid küsimusi, nagu ebaseaduslik ränne; palub komisjonil võimaldada suuremat paindlikkust seoses ühtekuuluvuspoliitika raamistikus välja valitud projektide uuenduslike rahastamisvõimalustega, et neid projekte rakendataks ja neist saadaks kasu nii ELi kui ka kolmandate riikide piirkondades;

76.

rõhutab, et edasises naabruspoliitikas on tähtis kasutada laiemat geograafilist ja strateegilist meetodit, ja tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 19. jaanuari 2006. aasta naabruspoliitika resolutsiooni tulemusel arendas Euroopa Liit 2007. aasta novembris välja konkreetse poliitika Atlandi ookeani saartel asuvate Euroopa maailmajaoga külgnevate ELi äärepoolseimate piirkondade naaberriikide kohta, kus eriküsimused geograafilisest lähedusest, kultuurilisest ja ajaloolisest seotusest ning vastastikusest julgeolekust leiti olevat asjakohased; tervitab saavutatud kõrgetasemelisi tulemusi ja juba elluviidud konkreetse poliitika, nimelt ELi ja Roheneemesaarte eripartnerluse dünaamilisust; kutsub ELi üles tugevdama veelgi oma dialoogi ja poliitika lähendamist kõnealuste riikidega ning toetama nende püüdlusi kindlustada poliitilisi, sotsiaal- ja majandusreforme;

77.

mõistab, et komisjoni regionaalarengu peadirektoraadil on Euroopa Regionaalarengu Fondi juhtimises suured kogemused, ning on veendunud, et Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi eesmärkide huvides tuleks rahastamisvahendite haldamisel tugineda regionaalpoliitika peadirektoraadi nõuannetele; on seetõttu veendunud, et piiriülese koostöö programmidega seotud finantsvahendite haldamine tuleks uuesti anda regionaalpoliitika peadirektoraadi kätte, kes varem selle eest vastutas;

78.

väljendab heameelt 30. septembril 2011. aastal Varssavis toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisavalduse üle ja avalduse üle olukorra kohta Valgevenes, eelkõige seoses demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetega, pühendumusega süvendada nii majanduslikke kui ka poliitilisi kahepoolseid suhteid, sealhulgas valmisolekut jätkata assotsiatsioonilepingute läbirääkimistega, tugevdada partnerite mitmepoolset koostööd ja hõlbustada liikuvust, pühenduda selle rakendamise tõhustamisele, millest saaks selget kasu partnerriikide ühiskonnad;

79.

on veendunud, et idapartnerluse tugevdamine on ELi piirialade arengus keskse tähtsusega; rõhutab, et idapartnerlus ja piirkondlik areng peavad olema kooskõlas ning tuleks julgustada kahe- ja mitmepoolset koostööd, nagu vabakaubanduslepingute sõlmimine ning nõuetekohaselt rahastatud ühisprojektid, näiteks kultuuri ja kodanikuühiskonna vallas;

80.

rõhutab, et tähtis on soodustada veelgi piirkondlikku koostööd Musta mere piirkonnas ja arendada edasi ELi Musta mere strateegiat; toonitab, et Musta mere piirkonda käsitlev ELi poliitika ja idapartnerlus täiendavad üksteist; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel kasutada hästi ära nende kahe algatuse erinevaid meetodeid ja selgitada igal tasandil, kuidas nii suurt vastastikust täiendavust hästi ära kasutada;

81.

rõhutab Vahemere Liidu tähtsust dialoogi ja koostöö alalise foorumina ning demokraatia edendamise vahendina; nõuab tungivalt, et (järgmised) Vahemere Liidu kaaseesistujad täidaksid jätkuvalt alguses seatud ambitsioonikaid eesmärke, ning aitaksid kaasa Euroopa naabruspoliitika Vahemere mooduli tõhusale arengule; on arvamusel, et Vahemere Liit peab edendama soodsat majanduslikku, sotsiaalset ja demokraatlikku arengut ning moodustama tugeva ühtse aluse ELi ja lõunapoolsete naaberriikide vahelistele tihedale piirkondlikule koostööle; väljendab heameelt Vahemere Liidu pakutava võimaluse üle, et kahepoolne poliitika ja piirkondlik poliitika täiendaksid üksteist paremini, et saavutada tõhusamalt Euroopa – Vahemere piirkonna koostöö eesmärgid, mis põhinevad ühiste väärtuste vastastikusel tunnustamisel ning rahul, turvalisusel ja heaolul rajaneva ala loomisel; tunneb eriti heameelt Vahemere Liidu uue peasekretäri pühendumuse üle teha demokraatia- ja kodanikuühiskonnaalast tööd ja esitada nendes valdkondades Vahemere Liidu projektid; tervitab sellega seoses juba praegu naaberriikide investeerimisrahastule jaotatud vahendite suurendamist;

82.

tuletab meelde, kui oluline on, et Euroopa naabruspoliitika oma mitmepoolsetes suhetes toetab Vahemere Liidu konkreetsete projektide tõhusat ja kiiret käivitamist, mille eesmärk on toetada arengu ja integratsiooni ühist protsessi, eelkõige otstarbekusuuringute kaasrahastamise ja toetuslaenude suurendamise toetamise kaudu;

83.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles uurima naabruspoliitika ja peamiste piirkondlike osalejate, eelkõige Türgi naabruspoliitika institutsioonide ühendamise võimalusi; tuletab meelde Ankara soovi innustada lõunanaabruses üleminekut demokraatiale ja sotsiaal-majanduslike reformide läbiviimist ning olla selles abiks; märgib, et Türgi institutsioonide ja vabaühenduste osalemine naabruspoliitika vahendites looks unikaalse sünergia, eelkõige sellistes valdkondades nagu institutsioonide ja kodanikuühiskonna väljaarendamine; leiab, et praktilist koostööd peaks täiendama struktureeritud dialoog ELi ja Türgi vahel, et kooskõlastada mõlema naabruspoliitikat; leiab, et samalaadse ettepaneku teha naabruspoliitika-alast koostööd peaks põhimõtteliselt esitama ka Venemaale ja teistele asjaomastele sidusrühmadele;

84.

tuletab meelde, et piirkondlike sõjaliste, sealhulgas külmutatud konfliktide rahumeelne lahendamine on demokraatia kindlustamise, inimõiguste austamise, heaolu ja majanduskasvu oluline eeltingimus ja peaks seega olema eriti ELi huvides;

85.

tuletab meelde, et EL peaks osalema aktiivsemalt, ühtsemalt ja konstruktiivsemalt piirkondlike konfliktide lahendamises, muu hulgas Euroopa välisteenistuse kaudu, töötades välja rohkem meetmeid usalduse tugevdamiseks, ning lepitus- ja vahendustöös, kaaludes uusi pragmaatilisi ja innovaatilisi lähenemisviise, sealhulgas võttes kasutusele avalikkusele suunatud kommunikatsioonistrateegiaid partnerriikides, toetades Euroopa tsiviilotstarbelise rahukorpuse ja kohalike vahendusmeetmete loomist, kodanikukultuuri, eelkõige laste ja noorte koolitamist, haridust ja osalemist ning kogukondadevahelist dialoogi, millest võtavad osa kodanikuühiskonna organisatsioonid ja milles arendatakse välja piiriülesed projektid, ning tugevdades heanaaberlikke suhteid; tuletab meelde turvalisuse ning terrorismi- ja ekstremismivastase võitlusega seotud poliitilise koostöö tugevdamise strateegilist tähtsust;

86.

leiab, et vastastikuse mõistmise, austuse, solidaarsuse ja sallivuse suurendamise jaoks naaberriikidega ja nende vahel on ülitähtis kultuuride- ja religioonidevaheline dialoog; palub, et esitatud uute naabruspoliitika instrumentide puhul pöörataks erilist tähelepanu sellise dialoogi edendamisele;

87.

rõhutab Põhja-Aafrika revolutsioonidejärgse olukorra taustal, et tähtis on pakkuda tuge üleminekuperioodi õigusemõistmisele, ja nõuab, et kõik partnerriigid teeksid koostööd rahvusvahelise õigusemõistmisega, nimelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

88.

rõhutab, et on vaja säilitada piirkondlik lähenemisviis ja tervitab otsust määrata ELi eriesindaja nii Lõuna-Kaukaasiasse kui ka Vahemere lõunapiirkonda ning määrata töörühm Vahemere lõunapiirkonda; on seisukohal, et tuleks kaaluda sarnase töörühma määramist Lõuna-Kaukaasiasse; rõhutab, et ELi ettevaatavat tegevust 5+2- kõnelustel Transnistria üle tuleb piisavalt rahastada, eriti pärast ELi eriesindaja volituste lõppemist;

89.

rõhutab, et piirkondlikke konflikte saab mõista ainult siis, kui võetakse arvesse nende kultuurilist tausta; kutsub üles rakendama ühtset strateegiat, nagu seda on teinud Blue Shield, andes kultuurile oma rolli seoses konfliktide ennetamise ja rahu taastamisega;

90.

kiidab heaks rahvusvaheliste organisatsioonide, eeskätt OSCE ja ÜRO agentuuride töö konfliktipiirkondades ja konfliktijärgsetes oludes ning jätkusuutliku arengu edendamisel kogu naabruskonnas, eelkõige UNRWA pikaajalise pühendumuse palestiinlastest põgenike aitamisel;

91.

toetab ELi humanitaarabimeetmeid ning tegevust arengu ja rahu hüvanguks idapoolsetes partnerriikides, eriti ELi olulist panust Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetava ÜRO abiorganisatsiooni UNRWA töösse; väljendab siiski kahetsust, et sellele tegevusele ei ole järgnenud ELi suuremat juhtrolli Lähis-Idas; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja komisjon teeksid kõik võimaliku, et lisada ELi kohalolekule ja tegevusele selles piirkonnas poliitilist kaalu, mis vastab liidu otsustavale rollile humanitaarabi ja arenguabi valdkonnas;

92.

rõhutab, et Euroopa Parlament täidab oma parlamendidelegatsioonide kaudu ja delegatsioonide kaudu parlamentaarsetes assambleedes tähtsat rolli poliitilise dialoogi tugevdamisel ja täielike vabaduste, demokraatlike reformide ja õigusriigi põhimõtete edendamisel naaberriikides, ning toonitab, et need kontaktid võivad ka pakkuda võimalust tulevaste kriteeriumide täitmise hindamiseks ning kohandada kahe- ja mitmepoolset koostööd, võttes arvesse toimunud sündmusi ja saavutatud edu;

93.

kinnitab veel kord, et mitmepoolsed parlamentaarsed assambleed, nagu Euronest ja Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee on üliolulised vahendid ühtsuse ja usalduse suurendamiseks ELi ja partnerriikide vahel ning partnerriikide endi seas ning aitavad seepärast suuresti kaasa idapartnerluse ja Vahemere Liidu eesmärkide saavutamisele; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kaasama Euronesti liikmeid nii palju kui võimalik idapartnerluse mitmepoolsetesse struktuuridesse ja platvormidesse; rõhutab, et Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee tuleb tunnistada Vahemere Liidu seaduslikuks parlamentaarseks institutsiooniks; rõhutab, et täieõiguslik sekretariaat annab Euronesti ja Vahemere Liidu parlamentaarse assamblee tööle suurema sidususe ja kooskõla Euroopa naabruspoliitika ida- ja lõunapiirkonna jaoks kavandatud programmidega;

94.

kutsub komisjoni üles toetama idapartnerluse riikide parlamentide juhtkondi tervikliku institutsioonide ülesehitamise programmi raames parema oskusteabe ning tehnilise ja finantsabiga, et tugevdada nende tõhusust, läbipaistvust ja vastutust, mis on oluline, et parlamendid saaksid täita oma õiget rolli demokraatlikes otsustusprotsessides;

95.

kinnitab oma nõusolekut võtta Valgevene parlamendi esindajaid vastu Euronesti niipea, kui selgub, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon on Valgevene parlamendivalimised demokraatlikuks tunnistanud;

96.

tervitab ettepanekut luua uus Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, samuti Euroopa naabruspoliitikale eraldatavate vahendite suurendamist, nagu Euroopa Parlament oma varasemates resolutsioonides taotles; on seisukohal, et vahendeid tuleb jagada paindlikult ja asjakohaselt mõlemas piirkonnas, säilitades piirkondlikku tasakaalu ja rakendades partnerriikide kohustustel ja reformide edukusel põhinevat, aga ka nende vajadustel ja suutlikkusel põhinevat lähenemisviisi; märgib, et suurem paindlikkus ja lihtsus peaks olema kooskõlas demokraatliku kontrolli põhimõttega ning sellega peaks kaasnema suurem järelevalve kulutuste üle;

97.

on arvamusel, et on oluline säilitada mõistlik tasakaal ida- ja lõunapoolsete riikide vahel eelkõige sellepärast, et idapoolsed naaberriigid rakendavad idapartnerlusega seotud programme ja reforme ning neil on väljavaade saada ELi liikmeks; on siiski veendunud, et sellist tasakaalu ei saa käsitleda lõplikuna; toetab täielikult põhimõtet, et finantsabi peab olema diferentseeritud, tulemuslikkusele suunatud ja paindlik ning põhinema tegelikel vajadustel, abi vastuvõtmise suutlikkusel ja saavutatud sihtidel;

98.

on arvamusel, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi läbivaatamine peab toimuma ajavahemikku 2007–2013 hõlmava mitmeaastase finantsraamistiku hindamisega ning 2013. aasta järgset perioodi käsitlevate läbirääkimistega samal ajal ja olema nendega kooskõlas, et 2012. ja 2013. aastal mitte alustada uuesti naabruspoliitika rahastamise läbirääkimisi;

99.

nõuab ELi eelarve rubriigi 4 ülemmäära märkimisväärset suurendamist Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi jaoks, võttes arvesse, et kuigi viimaste aastate jooksul on saavutatud mõningast edu Euroopa Liidu ja partnerriikide vahelise tõhusama koostöö edendamisel ning järkjärgulises majanduslikus integratsioonis, on vaja teha rohkem, sest esile kerkivad uued probleemid ja koostöövaldkonnad;

100.

rõhutab, et naabruspoliitika rahastamise suurendamiseks vajalike eraldiste ümberjaotamisel tuleks lähtuda selgetest prioriteetidest ja nagu mainib komisjon, ei tohi seetõttu kahjustada stabiliseerimisvahendit, mis on ELi ainuke kriisidele reageerimise ja rahutagamise vahend; rõhutab, et praegune valitsemissektori võlakriis ei tohiks Euroopa naabruspoliitika rahastamist mõjutada;

101.

avaldab kahetsust, et suurt osa naabruspoliitika vahenditest kasutatakse nõustamise jaoks, mitte projektide ega programmide tarbeks, ja nõuab uue instrumendi raames vahendite kasutamise kiiret tasakaalustamist;

102.

rõhutab, et olukorras, kus EL on kasutusele võtnud humanitaarabi, on oluline tagada asjakohane üleminek taastamise, ümberkorralduste ja arengu vahel, et tegeleda revolutsioonide mõningate hävitavate tagajärgedega;

103.

märgib, et kodanikuühiskonna rahastamisvahend võiks olla Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi osa; soovitab kaaluda võimalust suunata Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi fondide haldamine üle kodanikuühiskonna rahastamisvahendile, kui riigid ei täida mitterahuldavate tulemuste tõttu rahastamiseks vajalikke tingimusi;

104.

rõhutab Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi otsustavat rolli selliste ELi makropiirkondlike strateegiate toetamisel nagu ELi Läänemere strateegia ja ELi Doonau piirkonna strateegia, sest rahastatakse nende strateegiate välismõõdet, enamasti tegevusi, mis hõlmavad naaberriike;

105.

rõhutab, et vahendite eraldamisel tuleb lähtuda piiratud arvust selgesti määratud prioriteetidest ja mõõdetavatest eesmärkidest kokkuleppel partnerriikidega, võttes arvesse partnerriikide vajadusi ja tuginedes selgelt tingimuslikkusele ja juba tehtud edusammudele; toonitab, et eelarvetoetust võib kasutada ainult siis, kui on kindel, et eelarvet juhitakse mõistlikult, ning et kõiki olemasolevaid vahendeid tuleks kasutada rohkem prioriteete arvestades; märgib sellega seoses, et on vaja tõhustada naabruspoliitika partnerriikide riigihanke õigusakte ja riigi rahanduse juhtimist;

106.

rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika raames liikmesriikide ja ELi poolt naaberriikidele antava abi suhtes tuleb kohaldada järjekindlat lähenemisviisi; toetab kõiki mehhanisme, mis aitaksid erinevate ELi doonorite tegevust Euroopa naabruspoliitika riikides koordineerida ja sujuvamaks muuta, lisamata tarbetut bürokraatiat;

107.

juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi abi võib naabruspoliitika partnerriikidele olla finantsvõimenduseks, ei piisa sellest jätkusuutlikuks ja püsivaks arenguks; palub seetõttu naabruspoliitika partnerriikidel tugevdada oma riigi ressursse ja need kasutusele võtta, luua läbipaistvad maksusüsteemid ning kaasata Euroopa naabruspoliitika kavva tõhusalt erasektor, kohalikud omavalitsused ja kodanikuühiskond, kel lasuks suurem vastutus naabruspoliitika projektide eest;

108.

tunneb heameelt G8 riikide otsuse üle suurendada laene, mida antakse nendele lõunapartnerluse riikidele, kes lähevad üle demokraatiale; on seisukohal, et 27. mail 2011. aastal Deauville'i partnerluse raamistikus võetud kohustused, mis oma olemuselt julgustavad rahaliste vahendite kasutusele võtmist demokraatia soodustamiseks ning arendamiseks Euroopa Liidu partnerriikides;

109.

kutsub üles seoses araabia kevadega ning demokraatiast taganemisega mõnedes idapartnerluse riikides konkreetselt ja enesekriitiliselt hindama Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raames varem kasutatud rahastamisvahendeid ja nende toimimist demokraatia, inimõiguste, valitsemise, korruptsioonivastase võitluse, institutsioonide ülesehitamise ja kodanikuühiskonna toetamise valdkonnas; usub, et EL peab omandama uuema lähenemise, et edendada koostööd konfliktide ärahoidmiseks;

110.

on kindlalt veendunud, et selle läbivaatamisega seoses tuleb üle vaadata ka finantsabi andmine Palestiina omavalitsusele ja Palestiina pagulasi Lähis-Idas toetavale ÜRO abiorganisatsioonile, ning kuna see on naabruspoliitika lahutamatu osa, tuleb selles valdkonnas kohaldada pikaajalise kavandamise põhimõtet; ei pea õigeks väidet, et piirkonna poliitilise ebastabiilsuse ja rahuprotsessi erisuste tõttu on võimalik ainult ajutiste kavade koostamine ja iga üksikjuhtumi puhul eraldi otsustatav toetuste suurendamine;

111.

nõuab, arvestades praeguste pakiliste vajadustega – seda eriti lõunapoolsetes naaberriikides –, et Euroopa Parlament ja nõukogu lepiksid kiiresti kokku ettepaneku osas tugevdada 2012. kuni 2013. aastal naabruspoliitika instrumenti; kutsub ühtlasi liikmesriike üles viivitamata täitma kahepoolsed lubadused, mis on antud Vahemere lõunapiirkonnale ja idapartnerluse riikidele;

112.

palub tungivalt nõukogul viivitamata vastu võtta Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi määruse artikli 23 muutmist käsitlev seadusandlik ettepanek, mille komisjon esitas 2008. aasta mais ja mille Euroopa Parlament 8. juulil 2008 heaks kiitis, see võimaldaks reinvesteerida varasematest tehingutest tagasimakstud vahendid; tuletab meelde, et seda meedet loetakse juba vastuvõetuks ning see kajastub Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise rahastamist käsitlevas ettepanekus 2011.–2013. aasta eelarves; kutsub komisjoni üles kaaluma alternatiivseid võimalusi, et täiendavad riskifondid oleksid kohe Euroopa Investeerimispanga kaudu kättesaadavad nii lõuna- kui ka idamõõtme jaoks;

113.

tervitab Euroopa Investeerimispanga, eelkõige Euroopa – Vahemere investeerimisrahastu kaudu, ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) tööd ning rõhutab, kui oluline ja vajalik on suurem sünergia teiste riiklike ja rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega, kes samuti nendes riikides tegutsevad; toetab EBRD põhikirja muutmist, nii et ka lõunapoolsed naaberriigid võiksid sellelt pangalt abi saada, tagades samal ajal viljaka koostöösuhte loomist Euroopa Investeerimispanga ja EBRD vahel, kuna mõlemad põhinevad peamiselt Euroopa kapitalil ning ei peaks üksteisega konkureerima;

114.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide ja Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide valitsustele ja parlamentidele ning Vahemere Liidu peasekretärile.