22.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 51/72

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 1, 10 ja 16 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 15 ja 298;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ning eriti selle artikleid 41 (õigus heale haldusele) ja 42 (õigus tutvuda dokumentidega);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (1);

—

võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1700/2003, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 354/83, mis käsitleb Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ajalooarhiivide üldsusele kättesaadavaks tegemist (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (3);

—

võttes arvesse Euroopa Kohtu ja Üldkohtu dokumentidele juurdepääsu käsitlevat kohtupraktikat ning eeskätt kohtu otsuseid kohtuasjades Turco (liidetud kohtuasjad C-39/05 P ja C-52/05 P) (4), Bavarian Lager (kohtuasi C-28/08) (5), Volker und Marcus Schecke (liidetud kohtuasjad C-92/09 ja C-93/09) (6), Technische Glaswerke Ilmenau - TGI (C-139/07 P) (7) ning API (liidetud kohtuasjad C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P) (8) ning Üldkohtu otsuseid kohtuasjades Access Info Europe (T-233/09) (9), MyTravel (kohtuasi T-403/05) (10), Borax (kohtuasjad T-121/05 ja T-166/05) (11), Joséphidès (kohtuasi T-439/08) (12), Co-Frutta (liidetud kohtuasjad T-355/04 ja T-446/04) (13), Terezakis (kohtuasi T-380/04) (14), Agrofert Holdings (kohtuasi T-111/07) (15) ning Editions Jacob (kohtuasi T-237/05) (16);

—

võttes arvesse Euroopa Ombudsmani tegevust ja dokumente dokumentidele juurdepääsemise küsimuses ning Euroopa Andmekaitseinspektori tegevust ja dokumente läbipaistvuse ja andmekaitse vahelise õiglase tasakaalu teemal;

—

võttes arvesse komisjoni 30. aprilli 2008. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele” (KOM(2008)0229);

—

võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2011. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekut, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele” (KOM(2011)0137);

—

võttes arvesse 1998. aasta ÜRO Euroopa Majandusorganisatsiooni (UNECE) keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon);

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2008. aasta konventsiooni ametlikele dokumentidele juurdepääsu kohta;

—

võttes arvesse nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi 2009. ja 2010. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 17 kohaseid aruandeid dokumentidele juurdepääsu kohta;

—

võttes arvesse 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet (17);

—

võttes arvesse 20. novembri 2002. aasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahelist institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi juurdepääsu kohta nõukogu tundliku sisuga teabele julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas (18);

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone 14. jaanuarist 2009 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (19), 25. novembrist 2010 Euroopa Ombudsmani 2009. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (20) ning 17. detsembrist 2009 dokumentidele juurdepääsu käsitleva õigusliku raamistiku vajaliku edasiarenduse kohta lähtuvalt Lissaboni lepingu jõustumisest, määrus (EÜ) nr 1049/2001 (21);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 104 lõiget 7;

—

võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0245/2011),

A.

arvestades, et Lissaboni lepinguga kehtestati uus ELi institutsioonide läbipaistvuse konstitutsiooniline raamistik, kehtestades – tagamaks avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus (ELi toimimise lepingu artikkel 298) – kindla põhiõiguse tutvuda ELi institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidega; arvestades, et õigus, mis aluslepingu kohaselt ei ole üksnes ELi kodanikel, vaid ka kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes elavad mõnes liikmesriigis, ja mille puhul tuleks järgida üldpõhimõtteid ja piiranguid (lähtudes avalikest ja erahuvidest), mis Euroopa Parlament ja nõukogu on kehtestanud määrustega (ELi toimimise lepingu artikkel 15);

B.

arvestades, et praegu kehtib üldreegel, mille kohaselt peab andma seadusloomega seotud dokumentidele täieliku juurdepääsu, samas kui seadusloomega mitteseotud dokumentidega seotud erandeid tuleks kitsendada, kusjuures need kaks lähenemisviisi ei tohi teineteist õõnestada;

C.

arvestades, et uutes aluslepingutes ei mainita enam „nõukogu otsustamisprotsessi tõhususe säilitamist” (endise Euroopa Liidu lepingu artikkel 255 ja artikli 207 lõige 3) ehk nn mõtlemisruumi kui võimalikku piirangut läbipaistvusele, vähemalt seadusandlike menetluste puhul; arvestades, et haldusmenetluste korral tuleks nn mõtlemisruumi käsitleda kooskõlas ELi lepingu artikliga 1 ja ELi toimimise lepingu artikliga 298, mille kohaselt on nõutav avatud, tõhus ja sõltumatu halduskorraldus;

D.

arvestades, et läbipaistvus on osalusdemokraatia oluline osa, täiendades esindusdemokraatiat, millel põhineb liidu toimimine, nagu see on selge sõnaga sätestatud ELi lepingu artiklites 9–11, võimaldades kodanikel osaleda otsustamisprotsessis ja viia ellu üldsuse poolset järelevalvet, tagades seeläbi demokraatliku poliitilise süsteemi legitiimsuse;

E.

arvestades, et kodanikud nõuavad suuremat demokraatiat, läbipaistvust, institutsioonide ja poliitikategijate avatust ning tugevamat korruptsioonivastast võitlust; arvestades, et juurdepääs dokumentidele ja informatsioonile on üks viis, kuidas kindlustada kodanikele võimalus osaleda demokraatlikus protsessis ning tõkestada korruptsiooni ja võidelda selle vastu;

F.

arvestades, et Euroopa Liidul on jätkuvalt oht sattuda kriitika alla pideva läbipaistvuse, avatuse ning kodanike teavitamise ning dokumentidele juurdepääsu puudumise tõttu, mida näitab suutmatus võtta vastu dokumentidele juurdepääsu reguleerivat määrust, kuna komisjon lükkab tagasi Euroopa Parlamendi muudatusettepanekud ning liikmesriigid ei soovi anda kodanikele ja Euroopa Parlamendile juurdepääsu dokumentidele, nõupidamistele ja aruteludele;

G.

arvestades, et ELi tasandil peaks võtma täiendavaid ja karmimaid korruptsioonivastaseid meetmeid selleks, et tagada ELi institutsioonide korruptsioonivabadus kõikjal ning kõigil tasanditel, ja arvestades, et Euroopa Parlament peaks tegema oma järeldused hiljutistest negatiivsetest kogemustest ning koostama eeskirjad, sh eeskirjad, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi liikmete ja töötajate ning lobistide ja huvigruppide vaheliste suhete läbipaistvuse suurendamine;

H.

arvestades, et selleks et tagada demokraatliku poliitilise süsteemi vastutus ja legitiimsus, peab kodanikel olema õigus teada, kuidas nende esindajad tegutsevad, olles valitud või nimetatud avalikesse organitesse või esindades liikmesriike Euroopa või rahvusvahelisel tasandil (aruandluskohustuse põhimõte), kuidas toimib otsustusprotsess (sh dokumendid, muudatusettepanekud, ajakavad, seotud osapooled, hääletused jne) ning kuidas eraldatakse ja kasutatakse avaliku sektori raha ning millised on tulemused (ressursside jälgitavuse põhimõte);

I.

arvestades, et määruses (EÜ) nr 1049/2001 ei ole selgelt kindlaks määratud mitut olulist küsimust, nagu liikmesriikide vetoõigus, nn mõtlemisruumi piirangud, erandite selge ja kitsas määratlus, dokumentide salastamine ning läbipaistvuse ja andmekaitse tasakaal;

J.

arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisega sai EL uued pädevused kriminaalõiguse (ELi toimimise lepingu artiklid 82 ja 83) ja politsei koostöö valdkonnas; arvestades, et sellised uued pädevused võivad mõjutada põhilisi inimõigusi ja tuua esile vajaduse avatuma seadusandliku menetluse järele;

K.

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikliga 15 ja põhiõiguste harta artikliga 42 on kehtestatud mõiste „dokument” laiem tähendus ja see hõlmab teavet kõikvõimalikel andmekandjatel;

L.

arvestades, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamine ei ole ühetaoline, sest statistika andmetel esineb eri institutsioonides erinevusi; arvestades, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaldamist käsitlevate ELi institutsioonide 2009. aasta aruannetes sisalduvad kvantitatiivsed andmed viitavad keeldumiste arvu ja osakaalu üldisele vähenemisele, mis on Euroopa Parlamendis 12 % (22) (2008. aastal 16 %) (33 juhtu), nõukogus 22,5 % (23) (2008. aastal 28 %) (2 254 juhtu) ning komisjonis 11,65 % (2008. aastal 13,99 % (589 juhtu), samas kui keeldumise põhjused olid 2009. aastal ELis institutsiooniti erinevad, kusjuures üks enim kasutatavaid erandeid oli otsustamisprotsessi kaitse (parlamendil (39,47 % (24)), nõukogul (39,2 %) (25) esialgsetest taotlustest ja komisjonil (26 %)) (26);

M.

arvestades, et Üldkohus tühistas kohtuasjas Toland v. parlament (27) viimase tehtud otsuse keelduda andmast juurdepääsut siseauditi teenistuse 9. jaanuari 2008. aasta aruandele parlamendiliikmete assistentide hüvitiste maksmise auditi kohta;

N.

arvestades, et komisjon ja parlament ei kandnud 2009. aastal oma registritesse ühtki tundlikku dokumenti, samas kui nõukogu sisestas 157 tundlikku dokumenti 445st sellisel viisil salastatud dokumendist kas liigitusega „CONFIDENTIEL UE“ või „SECRET UE“;

O.

arvestades, et rahvusvahelistel kokkulepetel on ELi õiguskorras sarnane mõju ELi sisemiste õigusaktidega, ning arvestades, et üldsust tuleks teavitada rahvusvahelistest kokkulepetest ning tagama nendega seotud dokumentidele juurdepääsu;

P.

arvestades, et määrusega (EÜ) nr 1049/2001 kehtestatakse institutsioonidele kohustus kaaluda osalise juurdepääsu andmist dokumendile juhul, kui ainult selle mõned osad kuuluvad erandite alla; arvestades, et osaline juurdepääs on tihti ülemäära piiratud ning puudutab ainult dokumendi pealkirja või sissejuhatavaid lõike, kuid samas keelatakse juurdepääs olulistele osadele;

Q.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41 kehtestab „igaühe õiguse tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve”; arvestades, et nimetatud õiguse rakendamisel esineb tõsiseid puudujääke ning see tekitab survet kasutada üldsuse juurdepääsu eeskirju selleks, et saada juurdepääs isikut puudutavatele andmetele;

R.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 15 kehtestab kõikidele Euroopa Liidu institutsioonidele, organitele, ja asutustele selge kohustuse „teha oma tööd võimalikult avalikult”; arvestades, et antud kohustus kehtib ka komisjoni abistavate komiteede kohta; arvestades, et antud kohustust ei ole võetud arvesse komisjoni komiteede töökorra standardeeskirjades, milles on sätestatud, et kõik komiteede komiteemenetlusi puudutavad arutelud ja dokumendid on salajased,

1.

tuletab meelde, et läbipaistvus on üldreegel ja muutus Lissaboni lepinguga (ja sellest tulenevalt ELi põhiseaduste harta õigusliku siduvusega) õiguslikult siduvaks kodaniku põhiõiguseks, mistõttu peavad kõik dokumentidele juurdepääsust keeldumise otsused põhinema selgesõnaliselt ja rangelt määratletud eranditel, olema hästi põhjendatud ja mõistlikult selgitatud, võimaldades kodanikel keeldumisest aru saada ning kasutada tõhusalt nende käsutuses olevaid õiguskaitsevahendeid;

2.

on arvamusel, et EL peaks olema selles osas eestvedaja, näidates institutsioonilise läbipaistvuse ja kaasaegse demokraatia eeskuju nii liikmesriikidele kui kolmandatele riikidele;

3.

tuletab meelde, et läbipaistvus on parim viis korruptsiooni, pettuse, huvide konfliktide ning juhtimisvigade vältimiseks;

4.

palub kõigil ELi institutsioonidel, organitel ja asutustel, sh vastloodud Euroopa välisteenistusel, asuda viivitamata täielikult rakendama määrust (EÜ) nr 1049/2001, nagu nõutakse aluslepingutes, ning avaldama seoses sellega määruse (EÜ) nr 1049/2001 artiklis 17 ettenähtud aastaaruanded;

5.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtu, Euroopa Ombudsmani ja Euroopa Andmekaitseinspektori sekkumised, millega põhimõtteliselt võetakse seisukoht üksikjuhtumite kohta, ei saa asendada õiguskindluse ja seaduse ees võrdsuse osas seadusandlikku tegevust; avaldab kahetsust selle üle, et isegi siis, kui Euroopa Kohus on kehtestanud selge põhimõtte seadusandluse läbipaistvuse kohta, nagu näiteks Turco kohtuasjas, ei järgita seda ikkagi; kutsub seepärast taas institutsioone kinni pidama Turco kohtuotsusest seadusloome protsessis õigustalituste koostatud arvamuste kohta; kinnitab veelkord, et seadusandja peab käsitlema Euroopa Kohtu poolt väljatoodud probleeme ja need lahendama ning täielikult ja laialdasemalt rakendama dokumentidele juurdepääsu õigust uute aluslepingute muudatuste vaimus, mis selgelt sätestavad dokumentidele juurdepääsu põhiõiguse;

6.

on seisukohal, et määrus (EÜ) nr 1049/2001 tuleb läbi vaadata, et täpsustada mõned selle sätted, täpselt määratleda erandid ja neid kitsendada ning tagada, et erandid ei vähendaks aluslepingute ja hartaga tagatud läbipaistvust; märgib, et läbivaatamine peaks suurendama dokumentidele juurdepääsuõigust, ilma et see vähimalgi määral vähendaks nimetatud õiguse kaitse suhtes kehtivaid norme, ning võtma arvesse Euroopa Kohtu praktikat; rõhutab, et antud kontekstis peab läbivaadatud määrus olema kodanike jaoks lihtne ja mõistetav, et võimaldada neil tõhusalt oma õigust kasutada;

7.

leiab, et komisjoni 2008. aastast pärinev ettepanek määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmiseks ei tõsta ELi tegevuse läbipaistvust Lissaboni lepingus nõutavale tasemele, vaid vastupidi, paljud komisjoni esitatud ettepanekud isegi vähendavad praegust taset; peab eriti silmas komisjoni esitatud artikli 3 muudatust, mis piirab Lissaboni leppele mittevastaval moel oluliselt dokumendi praegust tähendust; palub, et komisjon esitaks määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamise kohta muudetud ettepaneku, milles võetakse täielikult arvesse suurema läbipaistvuse nõudeid, mis on sätestatud Lissaboni lepingus, välja toodud Euroopa Kohtu praktikas ja esitatud Euroopa Parlamendi varasemates dokumentides;

8.

tuletab meelde, et Euroopa Kohus on selgitanud kohtuotsuses Rootsi v. komisjon (kohtuasi C-64/05 P) (28), et liikmesriikidel ei ole neist pärinevate dokumentide suhtes mitte absoluutset vetoõigust, vaid ainult nõuandemenetluse võimalus, mille eesmärk on hinnata, kas dokumentidele juurdepääsu suhtes saab kohaldada määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud erandeid (29); on arvamusel, et selle kohtupraktika õige kohaldamise tagamiseks on vaja õigusaktidega täpsustust, et vältida veel esinevaid viivitusi ja vastuolusid, mida näitab IFAW juhtum (30);

9.

tuletab meelde, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikkel 9 tundlike dokumentide kohta on kompromiss, mis ei kajasta enam Lissaboni lepingu jõustumise järgseid uusi konstitutsioonilisi ja õiguslikke kohustusi;

10.

rõhutab, et dokumentide salastamine mõjutab otseselt kodanike õigust dokumentidele juurde pääseda; tuletab meelde, et praegune salastamissüsteem toimib vaid institutsioonidevaheliste kokkulepete alusel ja sisaldab ülesalastamise ohtu; nõuab ühiseid salastamiseeskirju määruse vormis;

11.

palub eelkõige komisjoni võimaldada Euroopa Parlamendile täielik juurdepääs rahvusvaheliste kokkulepetega seotud salastatud dokumentidele, nagu näeb ette ELi toimimise lepingu artikkel 218, ning ka ELi hindamismenetlusega seotud salastatud dokumentidele, et vältida institutsioonidevahelisi probleeme, millega puututi kokku näiteks seoses ELi liitumisega Euroopa inimõiguste konventsiooniga, Bulgaaria ja Rumeenia Schengeni-hindamisega, võltsimisvastast võitlust käsitleva kaubanduslepinguga või ELi ja Hiina inimõiguste dialoogiga;

12.

rõhutab nõuetekohaste salastamiseeskirjade olulist osa institutsioonidevahelises lojaalses koostöös; pooldab seoses sellega institutsioonidevahelisi kokkuleppeid salastamise ja dokumentidele juurdepääsu kohta, kuigi need ei saa asendada korralikku seadusandlikku alust; kutsub seoses sellega nõukogu ning Euroopa välisteenistust järgima Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eeskuju ning sõlmima kiiremas korras parlamendiga samasuguse lepingu;

13.

kutsub ELi institutsioone tegema tööd teabevabaduse läbipaistvamate eeskirjade nimel ELis, milles võetaks igakülgselt arvesse käesoleva raporti ettepanekuid, viimase aja kohtupraktikat ja uusi lepinguid;

14.

tuletab meelde, et Euroopa Kohtu otsuses liidetud kohtuasjades Rootsi ja Turco v. nõukogu rõhutati seadusandliku menetluse läbipaistvuse kohustust, kuna „avatus selles osas aitab tugevdada demokraatiat, võimaldades kodanikel kontrollida kogu õigusakti aluseks olnud teavet” (31); rõhutab seepärast, et kõik seadusandlikule menetlusele viitavad erandid, k.a juriidiline konsultatsioon, peavad olema väga täpselt piiritletud ja nn mõtlemisruum väga täpselt määratletud (32);

15.

rõhutab, et vaatamata sellele selgele põhimõttele ei rakendata seda endiselt praktikas, nagu näitab hiljutine otsus kohtuasjas Access Info Europe (33) seoses nõukogu keeldumisega liikmesriikide seisukohtade avaldamisest määruse (EÜ) nr 1049/2001 uuesti sõnastamise suhtes ning Üldkohtus menetletav kohtuasi ClientEarth v. nõukogu (34) määrust (EÜ) nr 1049/2001 puudutava õigusliku arvamuse kohta; märgib, et üldsuse teavitamine liikmesriikide seisukohtadest määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbirääkimiste ajal ning paljud edasised vastuvõetud meetmed, ei kahjustanud ühelgi viisil nõukogu otsustusvõimet, kuna need avalikustamised ei takistanud asjaomaste seadusandlike menetluste edukat lõpuleviimist;

16.

palub nõukogul vaadata läbi oma eeskirjad ning suurendada töörühmade ja nõukogu organite seadusandlike menetluste läbipaistvust, tehes kättesaadavaks vähemalt ajakavad, päevakorrad, arutelude protokollid, läbivaadatavad dokumendid, muudatusettepanekud, heakskiidetud dokumendid ja otsused, liikmesriikide delegatsioonide koosseisud ja nimekirjad, ilma et see piiraks võimalust kasutada määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 1 loetletud erandeid selliste nimekirjade avaldamise kohta; palub nõukogul teha nimetatud organite otsused üldsusele kättesaadavaks; on vastu nn piiratud kasutusega dokumentide (termin, mis ei tulene määrusest (EÜ) nr 1049/2001) kasutamisele sel eesmärgil;

17.

on seisukohal, et seadusloome protsessi üldsuse jaoks vastutustundlikumaks, arusaadavamaks ja juurdepääsetavamaks muutmiseks tuleks enne nõukoguga kolmepoolsete kohtumiste alustamist küsimus kõigil juhtudel parlamendikomisjonides heaks kiita vähemalt seisukohtade väljaselgitamiseks peetaval hääletusel; nõukogu peaks omalt poolt vastu võtma „üldise lähenemisviisi” või heaks kiitma COREPERis vastu võetud läbirääkimisseisukohad enne kolmepoolsete kohtumiste alustamist parlamendiga, kõik need parlamendi ja nõukogu dokumendid peab koheselt avaldama;

18.

kutsub komisjoni tegema üldsusele kättesaadavaks eksperdirühmade päevakorrad, protokollid ja huvide deklaratsioonid ning komiteemenetluse komiteede liikmete nimed, tegevuse ja hääletused, samuti antud rühmade ja komiteede käsitletud dokumendid, k.a delegeeritud õigusaktide eelnõud ja rakendusaktide eelnõud; kutsub Euroopa Parlamenti võtma nimetatud dokumentidega tegelemisel kasutusele läbipaistvamad ja avatumad menetlused, ka parlamendisiseselt;

19.

tuletab meelde, et läbipaistvus, mida nõuavad aluslepingud, ei piirdu seadusandlike menetlustega, vaid hõlmab ka ELi institutsioonide, organite ja asutuste muud kui seadusandlikku tööd; rõhutab, et dokumentidele juurdepääsu õiguse hindamise ainus nõuetekohane õiguslik alus on määrus (EÜ) nr 1049/2001 ning et teiste õigusaktidega, näiteks sise-eeskirjade või institutsioonide, organite ja asutuste loomist käsitlevate määrustega, ei tohi kehtestada täiendavaid juurdepääsust keeldumise põhjuseid;

20.

tunneb kahetsust, et hiljutised ELi institutsioonide vahelised läbirääkimised delegeeritud õigusaktide ning uue komisjoni ja parlamendi vahelise lepingu raamistiku „ühise arusaama” üle pole olnud täielikult läbipaistvad; võtab endale kohustuse muuta nõukogu ja komisjoniga peetavad käimasolevad ja tulevased läbirääkimised institutsioonidevaheliste lepingute või samaväärsete lepingute üle täielikult läbipaistvaks;

21.

avaldab taas tunnustust Euroopa Ombudsmani tööle läbipaistvuse tagamisel ELis, kuna umbes kolmandik tema päringutest käsitlevad läbipaistvuse puudumist, nagu on märgitud 2009. aasta aruandes, ning tõstab esile ombudsmani rolli näiteks Euroopa Ravimiameti läbipaistvuspõhimõtete muutmisel seoses kahjulikke kõrvaltoimeid käsitlevate aruannete (35) ja kliiniliste uuringute aruannete (36) avalikustamisega; rõhutab, et ELi üksuste koostatavad andmed peaksid üldiselt olema avalikkusele kättesaadavad;

22.

tuletab meelde, et Euroopa kohus on mõnes oma hiljutises otsuses, näiteks eespool nimetatud API ja TGI kohtuasjades, kehtestanud „üldise eelduse” põhimõtte, vabastades seega mõnel juhul komisjoni kohustusest kontrollida taotletavaid dokumente üksikult; rõhutab, et põhimõtteliselt on see vastuolus määruse (EÜ) nr 1049/2001 aluspõhimõtetega; tuletab meelde, et Euroopa Kohtu praktikas tuuakse esile ka vajadus muuta juurdepääsueeskirju otseselt seotud osapoolte jaoks seoses nende enda institutsioonides hoitavate toimikutega;

23.

rõhutab, et kuigi ELi lepingu artiklit 15 kohaldatakse konkreetselt kohtu haldusdokumentide suhtes, peab Euroopa Kohus nagu kõik teisedki ELi institutsioonid, organid ja asutused tegema ELi lepingu artikli kohaselt oma tööd „nii avalikult kui võimalik”; palub seepärast kohtul uurida võimalusi, kuidas muuta kohtumõistmine läbipaistvamaks, sest kohut ei tule ainult mõista, vaid kohtumõistmine peab olema ka nähtav (37), ning järgida haldustegevuses täielikult määrust (EÜ) nr 1049/2001;

24.

rõhutab taas jälgitavuse põhimõtte olulisust, et tagada kodanikele võimalus teada saada avaliku sektori raha eraldamisest, kasutamisest ja selle tulemuslikkusest, ning kutsub ELi institutsioone rakendama antud põhimõtet kõikidel tasanditel institutsioonide juhtimises ning poliitika elluviimiseks eraldatud vahendite kasutamises;

25.

tuletab meelde, et uutes aluslepingutes ei viidata konkreetselt nõukogu kohustusele määrata kindlaks juhtumid, millal ta tegutseb seadusandjana, ega vajadusele säilitada otsustamisprotsessi tõhusus (endise EÜ asutamislepingu artikli 207 lõige 3) ehk nn mõtlemisruum ning et selle põhimõtte praegune edasikestmine seadusandlike menetluste osas põhineb ainult määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikel 3;

26.

rõhutab, et kooskõlas suuremate valitsusväliste organisatsioonide poolt väljatöötatud parimate standarditega (38) on vaja kasutada ranget kolmeosalist testi, et õigustada dokumendi avalikustamisest keeldumist: 1) dokumendis sisalduv informatsioon peab olema seotud õigusaktis nimetatud seaduspärase eesmärgiga; 2) dokumendi avalikustamine peab antud eesmärki oluliselt ohustama ja 3) eesmärgile tekitatav kahju peab olema suurem kui avalik huvi dokumendis sisalduva teabe vastu;

27.

tuletab meelde, et määrus (EÜ) nr 1049/2001 sätestab institutsioonidele selge kohustuse tagada juurdepääs kõigile nendele dokumentidele, mis ei kuulu ühegi erandi alla; märgib, et antav osaline juurdepääs on sageli põhjendamatult piiratud, ning rõhutab, et taotlejale huvipakkuvate dokumendi sisulistele osadele juurdepääsu võimaldamist peab tõsiselt kaaluma;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et kehtiva määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 püütakse piirata nn mõtlemisruumi kohaldamisala ja kehtestatakse juurdepääsu andmisest keeldumise eeltingimusena, et dokumendi avaldamine mitte ainult ei kahjusta, vaid kahjustab oluliselt institutsiooni otsustamisprotsessi, lubades kehtestatud piirangust üle astuda vaid juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve; kuid rõhutab (vaatamata äsjamainitud asjaolule) määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõike 3 avatud määratlust, mis ei anna selgeid kohaldamistingimusi ega võta arvesse Euroopa Kohtu praktikat; rõhutab vajadust kehtestada asjakohane määratlus kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kitsendades vastavat põhimõtet;

29.

rõhutab, et kolmepoolsed kohtumised ja lepitusmenetlused (mis on selgesõnaliselt sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 294) on seadusandliku menetluse olulised järgud, mitte aga eraldi mõtlemisruum; arvab, et eelkõige praeguse menetlusega, mille eesmärk on jõuda kolmepoolsetel kohtumistel kokkuleppele enne esimest lugemist, ei suudeta tagada ei sisemiselt Euroopa Parlamendile ega väliselt kodanikele ja avalikule arvamusele rahuldavat seadusloome läbipaistvuse ja dokumentidele juurdepääsu taset; nõuab seepärast, et selles raamistikus koostatud dokumente, nagu tegevuskavad, tulemuste kokkuvõtted ja läbirääkimiste lihtsustamiseks koostatud nn nelja veeru dokumendid, ei koheldaks põhimõtteliselt teistest seadusloomega seotud dokumentidest erinevalt ning need avaldataks esimesel lugemisel kokkuleppele jõudmiseks peetavate kolmepoolsete kohtumiste osas; teeb seepärast oma pädevatele organitele ülesandeks ühtlustada see menetlus ja kutsub teisi institutsioone samuti käituma;

30.

toonitab vajadust leida läbipaistvuse ja andmekaitse vahel sobiv tasakaal (39), mida võib näha Bavarian Lageri kohtuotsuses, ning rõhutab, et andmekaitset ei tohiks kuritarvitada, eelkõige huvide konfliktide ja kohatu mõjutamise varjamiseks ELi halduse ja otsustamisprotsessi kontekstis; märgib, et Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Bavarian Lager põhineb määruse (EÜ) nr 1049/2001 praegusel sõnastusel ega takista sõnastuse muutmist, mis on oluline ja kiireloomuline, eriti peale dokumentidele juurdepääsu õiguse selgesõnalist väljakuulutamist aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

31.

tunneb heameelt Euroopa Andmekaitseinspektori ja Euroopa Ombudsmani konsensusele jõudmist andmekaitse ja läbipaistvuse sobiva tasakaalu osas, eriti seoses ennetava lähenemisega, mis tähendab, et „institutsioonid hindavad ja teevad seejärel andmesubjektidele selgeks – kas enne andmete kogumist või vähemalt selle ajal –, millises ulatuses võib selliste andmete töötlemine hõlmata avaldamist üldsuse jaoks” (40);

32.

toob esile mitmed lahknevused määruse (EÜ) nr 1049/2001 ja Århusi konventsiooni vahel, mida rakendatakse määrusega (EÜ) nr 1367/2006, näiteks asjaolu, et Århusi konventsioonis puuduvad nn absoluutsed alused keeldumiseks, samuti liidu või liikmesriigi sõjaliste küsimuste, finants-, rahandus- või majanduspoliitilistel alustel, juriidilisel nõustamise või kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli kaitsel põhinevad erandid ning ärihuvidel põhinevate erandite piiramine juhtudega, mil sellist konfidentsiaalsust kaitseb seadus õiguspärase majandushuvi kaitseks;

33.

kutsub kõiki ELi institutsioone, organeid ja asutusi kohaldama määrust (EÜ) nr 1049/2001 kooskõlas Århusi konventsiooni sätetega; kutsub seoses sellega komisjoni tegema avalikuks oma vastavuskontrolli uuringud seoses ELi keskkonnadirektiivide ülevõtmisega (41) ja teadusuuringud, näiteks biokütuste mõju kohta (42), ning kutsub Euroopa Kemikaaliametit kohaldama täies ulatuses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH)) (43) artiklit 119 elektroonilise juurdepääsu osas, nõustuma konfidentsiaalseks tunnistamisega ainult siis, kui see on selgelt põhjendatud kooskõlas REACHi raames registreeritud ainete artikli 119 lõikega 2, ning tõlgendama teavet, mida tavaliselt peetakse ärihuvide kaitset kahjustavaks, üksnes vastavalt REACHi artikli 118 lõikele 2 ja ilma et see mõjutaks määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohast kohustust leida igal juhtumil eraldi tasakaal konfidentsiaalseks tunnistamise ja ülekaaluka avaliku huvi vahel;

34.

rõhutab, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmisel tuleb Århusi konventsiooni täielikult arvesse võtta ning määratleda kõik erandid täielikus kooskõlas konventsiooniga;

35.

rõhutab, et rahvusvaheliste kokkulepetega seotud dokumendid, sh dokumendid, mille on vastu võtnud või esitanud mis tahes asutus, mis neid kokkuleppeid rakendab või nende täitmist kontrollib, tuleksid teha üldsusele kättesaadavaks, kuna juurdepääsu nendele ei ole rangelt keelatud, ning juurdepääsu andmisest tuleks keelduda ainult juhul, kui see reaalselt ohustab rahvusvahelisi suhteid, ja võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 4 kolmandate osapooltega konsulteerimise kohta; rõhutab, et kuna rahvusvahelistel kokkulepetel on siduv mõju, peaks erandite korral läbi viima avaliku huvi kontrolli; märgib, et ELi kodanike poolt valitud Euroopa Parlamendile kui institutsioonile on aluslepingutega antud eriline roll avaliku huvi esindamisel; väljendab kindlat kavatsust tagada, et Euroopa Parlamendile kui institutsioonile Lissaboni lepinguga (ELi toimimise lepingu artikkel 218) antud uusi õigusi rahvusvaheliste lepingute valdkonnas järgitakse täielikult ning seda ei tohi keelata ühegi kahepoolse kokkuleppega kolmandate riikidega;

36.

rõhutab, et läbipaistvus on tihedalt seotud õigusega heale halduskorraldusele, mis on ette nähtud ELi toimimise lepingu artikliga 298 ja põhiõiguste harta artikliga 41; toonitab, et haldusalane läbipaistvus tagab ELi haldusülesannete demokraatliku kontrolli, kodanikuühiskonna osalemise ja hea valitsemistava edendamise (ELi toimimise lepingu artikkel 15);

37.

rõhutab, et praegu ei ole ELi institutsioonidel, organitel ja asutustel ühtset haldusõigust, näiteks edasikaebamist võimaldavate haldusotsuste kättetoimetamise kord (44) või ELi toimimise lepingu artikli 15 lõikes 3 nimetatud haldusülesannete mõiste selge määratlus; kutsub seetõttu ELi institutsioone kiiremas korras määrama kindlaks ühise ELi haldusõiguse ELi toimimise lepingu artikli 298 kohaselt ning nägema ette haldusülesande mõiste ühise ja horisontaalselt kohaldatava määratluse eelkõige Euroopa Keskpanga, Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Kohtu jaoks; palub komisjonil koostada selle kohta õigusakti ettepaneku kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 225, mis peaks muu hulgas lahendama komisjoni rikkumismenetluste läbiviimise läbipaistvuse ja vastutuse küsimuse kaebuse esitajate, Euroopa Parlamendi ja kodanike jaoks;

38.

rõhutab, et määrusega (EÜ) nr 1049/2001 nähakse ette ranged tähtajad dokumentidele juurdepääsutaotluste käsitlemiseks (45); märgib suure murega, et komisjon ei ole neist kinni pidanud isegi Euroopa Ombudsmani soovituse ja range meetme osas, näiteks kohtuasjas 676/2008/RT (nn Porsche kohtuasi); avaldab kahetsust, et pärast Euroopa Parlamendi viimast, 2009. aasta aruannet ei ole tava muutunud, mida näitavad kaks menetluses olevat kohtuasja ClientEarth ja teised (T-120/10 ja T-449/10);

39.

rõhutab, et mitmel juhul tõi pikaajaline hilinemine kaasa menetluse algatamise Euroopa Kohtus vastuse puudumise alusel, millele järgnes komisjoni hilinenud vastus, mis muutis kohtuasja tühiseks ja sundis asjaomast isikut kogu menetlust uuesti alustama (46); kutsub komisjoni järgima määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud tähtaegu; teeb ettepaneku näha juhul, kui tähtaegadest kinni ei peeta, ette tagajärjed, nagu kohustus avaldada dokumendid;

40.

nõuab, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 17 kohaselt koostatavates ja avaldatavates aastaaruannetes oleks toodud taotluse käsitlemisele keskmiselt kulunud aeg, nagu on esitatud nõukogu 2009. aasta dokumentidele juurdepääsu aruandes;

41.

tuletab meelde, et hea valitsemistava ühendab dokumentidele juurdepääsu ja teabele juurdepääsu põhimõtted; nõuab, et muudetaks kehtivaid õigusakte, millega kohaldatakse määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 6 lõikeid 2 ja 4, laiendades taotluste selgitamist ja kodanike abistamist käsitlevaid sätteid teabetaotlustele, kui taotluse seisukohast olulised dokumendid on olemas;

42.

tuletab meelde, et läbipaistvus ei seisne mitte ainult ELi institutsioonide, organite ja asutuste passiivses reageerimises, vaid nõuab ennetavat lähenemist, nagu on korduvalt rõhutanud Euroopa Ombudsman; kutsub ELi institutsioone muutma vaikimisi nii palju dokumendi kategooriaid kui võimalik oma interneti lehekülgedel avalikult kättesaadavaks (sh eelarved ja viimase kolme aasta riigihangete lepingute nimekirjad); rõhutab, et ennetava lähenemisega on võimalik vältida asjatuid kohtuvaidlusi, mis kulutavad ebatõhusalt nii maksumaksjate raha kui ka põhjustavad tarbetuid viivitusi, kulusid ja koormust juurdepääsu taotlejatele;

43.

kutsub komisjoni tagama Euroopa Liidu rahaliste vahendite haldamise läbipaistvus, avaldades samaliigilist informatsiooni ühel veebilehel, ühes ELi töökeeles kõikide raha saajate kohta;

44.

on seisukohal, et tuleks luua dokumentidele juurdepääsu küsimusega tegelevad teabekeskused ning igas peadirektoraadis või institutsioonide vastavates üksustes tuleks anda ametnikele asjakohast koolitust, et luua parim võimalik ennetav poliitika, hinnata taotlusi võimalikult tõhusalt ja tagada, et kõiki määruses (EÜ) nr 1049/2001 sätestatud tähtaegu järgitakse täielikult;

45.

kordab, et Euroopa Parlament peaks olema avalikustamise, läbipaistvuse, avatuse ja dokumentide juurdepääsu ennetava lähenemisviisi eestvedaja; rõhutab lisaks täiskogu istungitele ka kuulamiste ja komisjonide koosolekute veebis otse ülekandmise edukust ja on seisukohal, et see peaks saama normiks ning et õigusloome jälgimise süsteemi (OEIL) tuleks veelgi laiendada nii, et see hõlmaks kõiki ELi ametlikke keeli ning komisjonide tööd ja täiskogu istungeid puudutavat teavet, näiteks muudatusettepanekud, teiste komisjonide arvamused, õigusteenistuse arvamused, hääletusnimekirjad, nimelised hääletused, kohalviibivad ja hääletavad parlamendiliikmed, institutsioonidevaheline kirjavahetus, variraportööride nimed, sõnaotsingu-funktsiooni, mitmekeelne otsing, esitamistähtajad, RSS vood, seadusandliku menetluse selgitus, veebis otse ülekantavate arutelude lingid jne, tehes seda eesmärgiga anda kodanikele pidevat teavet, tagada juurdepääs dokumentidele ja kodanikele mõeldud õigusaktide ettepanekute mitmekeelsetele kokkuvõtetele ning ELi kehtivate õigusaktide kokkuvõtetele (SCADPLUS), mille tarbeks tuleks samuti pakkuda asjakohaseid võimalusi otsingute tegemiseks ja brauseri kasutamiseks;

46.

tuletab meelde, et oluline on kaitsta Euroopa Parlamendi liikmete mandaadi sõltumatust; on seisukohal, et samasugust läbipaistvust tuleks rakendada Euroopa Parlamendi ametlike organite (näiteks esimeeste konverentsi, juhatuse (47), kvestorite) tööle, samuti Euroopa Parlamendi liikmete tegevusele, näiteks osalemisele parlamendi töös ja kohalviibimisele, vastavalt Euroopa Parlamendi 14. jaanuari 2009. aasta resolutsioonis esitatud tingimustele; on seisukohal, et parlamendiliikmete hüvitiste küsimust tuleks käsitleda läbipaistval viisil, järgides samal ajal täielikult isikuandmete kaitse eeskirju;

47.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid peegeldama ELi tasandi läbipaistvust ELi õigusaktide ülevõtmisel siseriiklikku õigusesse, eriti koostades vastavustabeleid ja võttes muu hulgas eeskujuks e-parlamendi ja e-valitsuse läbipaistvuse parimad tavad;

48.

rõhutab, et kodanike õigust saada informatsiooni rikuvad enamasti liikmesriikide ametiasutused ning palub seepärast komisjoni, et see uuriks hea valitsemistava põhimõtteid arvesse võttes liikmesriikide õigusakte, mis puudutavad ligipääsu dokumentidele, ning peale selle ergutaks liikmesriike välja töötama eeskirju, mis oleksid võimalikult läbipaistvad ning parandaksid kodanike juurdepääsu dokumentidele;

49.

märgib, et nõukogu registrid on mõnevõrra paranenud, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et eri institutsioonide vahel ei ole endiselt kooskõlastatust ja koostoimivust, kuna nende registrite jaoks ei ole olemas ühist teabemudelit, mis võimaldaks kodanikel leida vajalikud dokumendid ja neis sisalduva teabe ühest kohast ning kasutada ühtset Euroopa Parlamendi õigusloome jälgimissüsteemiga (OEIL) terviklikult ühendatud otsingumootorit, milles ühe seadusandliku menetluse dokumendid oleksid kokku koondatud;

50.

kutsub selleks komisjoni ja nõukogu pidama Euroopa Parlamendiga läbirääkimisi kaasotsustamismenetlust käsitleva ühisdeklaratsiooni ja paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe muutmise üle; võtab endale kohustuse muuta vahepeal oma kodukorda, kaasa arvatud lisatud seadusandliku tavamenetluse dokumentide üle peetavate läbirääkimiste eeskirja, et anda nendele põhimõtetele täielik siduv jõud;

51.

on arvamusel, et määruse (EÜ) nr 1049/2001 artikli 15 lõike 2 kohaselt moodustatud institutsioonidevaheline komitee peaks töötama intensiivsemalt ja andma pädevatele komisjonidele aru käsitletavatest teemadest, Euroopa Parlamendi kaitstavatest seisukohtadest, teiste institutsioonide tõstatatud probleemsetest küsimustest ning võimalikest edusammudest; kutsub seepärast komiteed kohtuma korrapäraselt ja igal juhul vähemalt üks kord aastas ning alustama siseseid arutelusid, tagades nende avalikkuse ning paludes kodanikuühiskonnal ja Euroopa Andmekaitseinspektoril teha ettepanekuid ning võtta neid arvesse; komitee peaks tegelema auditi aastaaruandega ELi läbipaistvuse ja avatuse kohta, mille peaks ette valmistama Euroopa Ombudsman; palub ombudsmanil kõige kiiremas korras tegelda käesolevas resolutsioonis käsitletud küsimustega;

52.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Ombudsmanile, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Euroopa Nõukogule.