23.12.2009

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 317/110

---

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded”

KOM(2008) 815 lõplik – 2008/0244 COD

(2009/C 317/21)

Raportöör: An LE NOUAIL-MARLIÈRE

1. aprillil 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (uuesti sõnastatud)

KOM(2008) 815 lõplik – 2008/0244 COD.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 25. juunil 2009. Raportöör oli An Le Nouail Marlière.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 455. istungjärgul 15.–16. juulil 2009 (16. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 154, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

1.   Järeldused

1.1.   Tundes muret otsese toetuse pärast, mida pakub kõige autoritaarsemate ja vähem demokraatlike süsteemide jaoks liiga piirav või vaenulik raamistik, märgib komitee huviga vastuvõtutingimuste direktiivi uuesti sõnastamist ja parandamist, kuid annab siiski mõned soovitused, mida ta on esitanud oma varasemates arvamustes ja eelkõige vastuses rohelisele raamatule Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta (1) ning kavale ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta (2).

Varjupaigataotlejate vastuvõtu osas peaks direktiivi uuesti sõnastamise ettepanek edendama pigem ühiseid kui miinimumnõudeid ning sisaldama selliste liikmesriikides rakendatavate nõuete kaitseklausleid, millega austatakse kõige rohkem rahvusvahelise kaitse, pagulase staatuse või täiendava kaitse taotlejate põhiõigusi, eelkõige järgmist:

—	riigi territooriumile juurdepääsu tagamine;

—	vabadus valida koht, kus esitada varjupaiga ja kaitse taotlus;

—	kõigepealt peaks kaaluma pagulase staatuse andmist ning alles seejärel täiendava kaitse andmist, kui pagulase staatuse andmiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud;

—	mittetagasisaatmise põhimõte, kui taotleja elu oleks päritolu- või viimases transiitriigis ohus;

—	taotlejat ei saadeta välja enne pädeva kohtu vastavat otsust, et tagada täiel määral edasikaebamisõigus vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale (vt punkti 4.8.1)

—	alaealiste või eeldatavate alaealiste puhul on nõutav erikaitse;

—	isikuõiguste austamine, eelkõige naiste õiguse esitada kaitse taotlus.

1.2.   Komitee soovib, et kõikjal täpsustataks, et „lapse huvid tuleb esikohale seada”, viidates lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõikele 1 (direktiivi artikli 22 lõige 1).

1.3.   Kinnipidamist võiks kasutada vaid viimase abinõuna, kui alternatiive enam ei ole, ning mitte kunagi ilma kohtuotsuseta, võttes arvesse õigust õiguslikule kaitsele, ja kooskõlas inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

1.4.   Inimõiguste vallas tegutsevatel pädevatel valitsusvälistel organisatsioonidel peaks alati olema juurdepääs kaitse taotlejatele ning taotlejad peaksid alati saama kas riikidelt või valitsusvälistelt organisatsioonidelt õiguskaitset ja humanitaarabi.

1.5.   Komitee kutsub liikmesriike üles kiirendama läbirääkimisi, et võtta Euroopa Parlamendiga kaasotsustamismenetluse abil vastu uuesti sõnastatud direktiiv, mis võimaldaks parandada Euroopa Liidu võimet vastata väärikalt talle esitatud taotlustele varjupaigataotlejate kaitsmiseks.

1.6.   Komitee toetab liikmesriikidele varjupaiga ja rahvusvahelise kaitse valdkonnas abi pakkuva ameti loomist, tingimusel et see võimaldaks ELi liikmesriikide vahel kiiremini vastuvõtu- ja kaitsekohustusi jagada, korraldada varjupaiga- ja rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõttu läbipaistvalt, hinnata varjupaigataotlejatele abi ja toetust pakkuvate assotsiatsioonide ja organisatsioonide kogemust ning parandada üksikjuhtumite käsitlemise menetlust.

2.   Sissejuhatus ja komisjoni ettepaneku kokkuvõte

2.1.   Euroopa ühine varjupaigasüsteem on arenenud kahes erinevas etapis. Esimene etapp algas Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel (1999), pärast Amsterdami lepingu kinnitamist, mis andis sisserände- ja varjupaigapoliitikale ELi mõõtme. Esimene etapp lõppes 2005. aastal.

2.2.   Esimene etapp võimaldas teha edusamme varjupaigaõigust käsitlevate direktiivide väljatöötamisel, tõhustada liikmesriikide vahelist koostööd ja saavutada edu varjupaigaalase välistegevuse valdkonnas.

2.3.   Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamise teine etapp algas Haagi programmiga (kinnitati 2004. aasta novembris), milles kehtestati nõudmine saavutada aastaks 2010 Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peaeesmärgid nende vahendite ja meetmete rakendamise teel, mille eesmärk on kaitsenõuete suurem ühtlustamine ja tõhustamine Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames.

2.4.   Enne uute algatuste vastu võtmist töötas komisjon 2007. aastal välja rohelise raamatu, (3) eesmärgiga algatada arutelu eri institutsioonide, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna (4) vahel, mille alusel võttis komisjon seejärel vastu varjupaigaalase tegevuskava. Selles määratleti järgmiste aastate tegevuskava, loetledes meetmed, mis komisjonil oli kavas Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teise etapi elluviimiseks vastu võtta.

2.5.   Selline on selle direktiivi kontekst, mille uuestisõnastamise kohta teeb komisjon siinkohal ettepaneku ning mille nõukogu kinnitas 27. jaanuaril 2003. aastal. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas selle kohta arvamuse (5).

2.6.   Kõnealuse ettepaneku peamine eesmärk on tagada varjupaigataotlejate kohtlemise kõrgemad nõuded, et saavutada vastuvõtutingimused, mis tagaksid väärika elatustaseme kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Vastuvõtutingimusi reguleerivate liikmesriikide eeskirjade edasist ühtlustamist on vaja ka varjupaigataotlejate edasiliikumise piiramiseks liikmesriikide vahel, kui selline liikumine tuleneb riiklike vastuvõtutavade erinevusest.

2.7.   Ettepanekuga laiendatakse direktiivi kohaldamisala, et hõlmata täiendava kaitse taotlejad. Direktiivi on kavas kohaldada kõikide varjupaigamenetluste suhtes ning kõikide geograafiliste piirkondade ja varjupaigataotlejaid vastuvõtvate majutuskohtade suhtes.

Samuti on selle eesmärk lihtsustada juurdepääsu tööturule. Direktiivis sätestatakse, et varjupaigataotlejad saavad juurdepääsu tööturule pärast maksimaalselt kuue kuu pikkuse ajavahemiku möödumist rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest ning täpsustatakse, et siseriiklike tööturupiirangute kehtestamisega ei või piirata varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule.

2.8.   Eesmärgiga tagada materiaalsete vastuvõtutingimuste vastamine elatustasemele, mis on varjupaigataotleja tervise jaoks asjakohane ja võimaldab tagada tema toimetuleku, kohustatakse ettepanekuga liikmesriike arvestama varjupaigataotlejatele rahalise toetuse andmisel kodanikele pakutava sotsiaalabi tasemega.

2.9.   Ettepanekus tagatakse, et kinnipidamist tuleks kasutada vaid direktiivis ettenähtud erandolukordades.

2.10.   Samuti tagatakse ettepanekuga, et kinnipeetud varjupaigataotlejaid koheldakse inimlikult ja väärikalt, järgides põhiõigusi, ning kooskõlas rahvusvahelise ja siseriikliku õigusega.

2.11.   Ettepanekuga tagatakse, et liikmesriigis oleksid kehtestatud meetmed erivajaduste koheseks väljaselgitamiseks.

Ettepanek sisaldab arvukaid õiguslikke tagatisi, et vastuvõtutingimused oleksid konkreetselt loodud varjupaigataotlejate erivajaduste katmiseks.

2.12.   Eeskirjade rakendamise ja riiklike süsteemide täiustamise kohta on ettepanekus meetmeid, mille eesmärk on tagada järjepidev järelevalve ja tugevdada komisjoni rolli ELi õigusaktide täitmise järelevalvajana.

3.   Üldised märkused

3.1.   Komitee kiidab heaks parandused, mida komisjoni ettepanekutega soovitakse teha rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute vastuvõtutingimuste osas, ning soovi ühtlustada liikmesriikide eeskirju ja laiendada kohaldamisala täiendavale kaitsele. Ta tuletab siiski meelde vajadust uurida alati iga taotleja olukorda individuaalselt, samuti siis, kui tehakse kindlaks, milline liikmesriik vastutab taotluse põhjaliku uurimise eest, ning kaaluda täiendava kaitse andmist vaid siis, kui pagulase staatuse andmiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud.

3.2.   Komitee toetab eesmärki tagada kaitse taotlejatele väärikas elatustase ning lihtsustada integratsiooni vastuvõturiiki, (6) pakkudes neile juurdepääsu tööturule pärast maksimaalselt kuue kuu pikkuse ajavahemiku möödumist, ilma liikmesriikide omapoolsete asjatute piiranguteta (artikli 15 lõige 2) ja austades rangelt varjupaiga- või rahvusvahelise kaitse taotlejate põhiõigusi Euroopa positiivse õiguse järgi tuginedes inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 23 lõikele 1, (7) majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile (artiklid 2, 9, 10, 11 ja 12), Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonile nr 118 seoses riigi kodakondsusega ja kodakondsuseta isikute võrdse kohtlemisega sotsiaalkindlustuse alal, Euroopa sotsiaalhartale, põhiõiguste hartale ja Genfi konventsioonile pagulaste kaitse kohta (8). Sama kehtib antavale sotsiaalabi tasemele, erinevatele elamistingimustele vastavalt iga inimese konkreetsetele vajadustele, taotleja peresidemete laiemale määratlusele ning vajadusele võtta nimetatud asjaolusid taotluse uurimisel täiel määral arvesse.

3.3.   Vastavalt üldpõhimõtetele ja rahvusvahelistele suunistele, millel põhinevad hädaolukorda sattunud inimeste põhiõiguste tunnustamine ja kaitse ning rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamine Genfi konventsiooni, eelkõige selle liikumisvabadust käsitleva artikli 26 ja pagulase ebaseaduslikku viibimist vastuvõturiigis käsitleva artikli 31 järgi, (9) ning nagu komisjon oma põhjendustes (artikkel 16) meelde tuletas, ei või ühtegi isikut kinni pidada üksnes põhjendusega, et ta taotleb kaitset. Seega võib kinnipidamist kaaluda vaid äärmise vajaduse korral nõuetekohaselt õigustatud juhtudel, ning seda ei tohiks käsitleda vastuvõetava tavana tingimustes, millega ei kaasne taotlejapoolset pettust ega edasi lükkamise kavatsust.

3.4.   Komitee kiidab heaks direktiivis soovitatud meetmed alaealiste laste erivajadustele vastamiseks. Ta sooviks siiski märkida, et viide Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1989. aasta lapse õiguste konventsioonile oleks selgem, kui lisaks artiklile 37 (10) viidataks regulaarselt artikli 3 lõikele 1, (11) ning mitte ainult lapse huvide esikohale seadmisele, mida võib teatavasti mitmeti tõlgendada.

3.5.   Lõpuks pöörab komitee suurt tähelepanu sellele, et varjupaigataotlejatele ja pagulastele oleks alati tagatud võimalus neid puudutavad haldus- ja kohtuotsused edasi kaevata. Ta märgib siiski, et edasikaebusel peab alati olema edasilükkav toime, et see täielikult kehtiks.

4.   Konkreetsed märkused

4.1.   Teave (II peatükk, artikkel 5)

4.1.1.   Komitee soovitab lisada järgmise lause: „Liikmesriigid teavitavad varjupaigataotleja pereliikmeid võimalusest esitada eraldi taotlus”.

4.2.   Kinnipidamine ja kinnipidamistingimused (II peatükk, artiklid 8–11)

Komitee arvates peaks kaitse taotlejate kohtlemine üldiselt põhinema direktiivi eelnõu artiklil 7, milles sätestatakse, et prioriteetseks tuleb pidada isikute vaba liikumise põhimõtet ja alternatiivseid lahendusi kinnipidamisele.

4.2.1.1.   Teisiti öeldes võib taotlejat pidada kinni (artikkel 8) ainult eriolukorras, s.t

—	kui varjupaigataotlus esitati pärast seda, kui taotlejat oli eelnevalt teavitatud väljasaatmismeetmest;

—	selleks, et otsustada menetluse raames tema õiguse üle siseneda riigi territooriumile, kui teda peetakse kinni või kui ta on ootetsoonis.

4.2.1.2.   Komitee leiab, et v.a nendel juhtudel, ei tohiks varjupaigataotlejat kinni pidada ega kinnipidamise otsust põhjendada vajadusega „määrata kindlaks või tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida” ja veelgi vähem „selleks, et määrata kindlaks tema varjupaigataotluse aluseks olevad asjaolud, mis muus olukorras võiksid kaduda”.

4.2.1.3.   Komitee teeb ettepaneku muuta uuesti sõnastatud artikli 9 lõiget 5 järgmiselt: „Kinnipidamise vaatab kohtuasutus ametiülesande korras mõistliku ajavahemiku järel läbi asjaomase varjupaigataotleja taotlusel nii pea, kui asjaolud seda nõuavad või kui tuleb välja uut teavet, mis mõjutab kinnipidamise õiguspärasust.”

4.2.2.   Komitee arvates tuleks kinnipidamistingimustega tagada inimlik kohtlemine, mille puhul peetakse kinni inimväärikusest. Mis puudutab kinnipidamistingimusi (artikkel 10) kinnipidamisasutustest erinevates spetsiaalsetes kohtades, siis on õigustatud, et varjupaigataotlejat ei hoita koos muude kolmandate riikide kodanikega, kes ei ole esitanud varjupaigataotlust, ilma tema kirjaliku nõusolekuta (artikli 10 lõige 1).

Lisaks sellele, arvestades kinnipidamisviiside mitmekesisusega Euroopa Liidu riikides, tuleb täpsustada, et ÜRO pagulaste ülemvolinik ning muud organisatsioonid võivad taotlejatega kõikides kinnipidamiskohtades suhelda ja neid külastada (artikli 10 lõige 2). Sama terminoloogiat peaks kasutama artikli 10 lõikes 3.

4.2.3.1.   Komitee kordab oma soovitust, mida ta tegi seoses Dublini teise määruse uuesti sõnastamise ettepanekuga kriteeriumite ja mehhanismide kohta „selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest”, (12) et rahvusvahelise kaitse taotlejale edastataks artikli 10 lõikes 3 kirjeldatud teave tema emakeeles või keeles, millest ta enda sõnul aru saab, sh notariaalse tõlgi või õigustõlke abil.

4.2.4.   Teksti sidususe huvides tuleks väljend „varjupaigataotlejad” asendada väljendiga „rahvusvahelise kaitse taotlejad” (artikli 11 lõige 4).

4.2.5.   Komitee tervitab saatjata alaealiste kinnipidamise keeldu (uuesti sõnastatud artikli 11 lõige 1) ja toetab kinnitust, et erivajadustega inimesi põhimõtteliselt kinni ei peeta (uuesti sõnastatud artikli 11 lõige 5).

4.3.   Alaealiste koolitamine, tööhõive ja kutseõpe (II peatükk, artiklid 14–16)

Direktiivi eelnõu eesmärk on lihtsustada ja kiirendada varjupaigataotlejate integreerumist vastuvõturiiki. Sellele aitavad kaasa alaealiste koolitamine, juurdepääs tööhõivele ja kutseõpe.

4.3.1.1.   Seetõttu usub komitee, et alaealised tuleks integreerida haridussüsteemi nii pea kui võimalik ning et kolmekuuline tähtaeg on ebavajalikult pikk ning seda tuleks lühendada kahele kuule (artikli 14 lõige 2).

Komitee kiidab heaks komisjoni algatuse võimaldada varjupaigataotlejatele juurdepääs tööturule maksimaalselt kuue kuu jooksul ning peab vajalikuks kitsendada artikli 15 lõike 1 tõlgendamisvõimalusi, täpsustades, et „liikmesriigid tagavad taotlejale tegeliku juurdepääsu tööturule”, mis eeldab juurdepääsu tööotsijat abistavatele sotsiaalteenustele.

4.3.2.1.   Komitee tunnistab, et vastuvõtumeetmed võivad olla kasulikud nii riigile kui ka varjupaigataotlejale, kuna need pakuvad varjupaigataotlejale võimaluse saavutada teatud iseseisvuse.

4.3.3.   Tuletades meelde oma arvamust (13) esimese vastuvõtudirektiivi kohta, rõhutab komitee, et „vastuvõtva riigi hoolde antud kolmandate riikide kodanikele peaks pakkuma nii laialdast koolitust kui võimalik. See on oluline kahel põhjusel. Esiteks on nendele isikutele antud koolitusel positiivne mõju nende päritoluriigi arengule, kui nad peaksid sinna tagasi pöörduma. (…). Teiseks, kui need isikud peaksid jääma ühte liikmesriiki, lihtsustaks saadud koolitus juurdepääsu tööturule.” Samamoodi peab komitee vajalikuks ohjeldada liikmesriike artikli 16 tõlgendamisel, kasutades otsesemat ja täielikumat sõnastust: „Liikmesriigid annavad ja korraldavad varjupaigataotlejatele juurdepääsu kutseõppele olenemata sellest, kas neil on või ei ole juurdepääs tööturule”.

4.4.   Materiaalsete vastuvõtutingimuste ja tervishoiu üldised eeskirjad (artikkel 17)

4.4.1.   Komitee soovitab täpsustada, et eeskirjad kehtivad ka edasikaebamismenetluse ajal.

4.4.2.   Komitee toetab artikli 17 lõike 5 uuesti sõnastamist, mis peaks tõstma materiaalsete vastuvõtutingimuste taset nendes liikmesriikides, kus praegune tase on ebapiisav.

4.5.   Materiaalsete vastuvõtutingimuste kitsendamine või tühistamine (III peatükk, artikkel 20)

4.5.1.   Komitee kahtleb taolises meetmes, kui varjupaigataotleja „on selles liikmesriigis juba esitanud varjupaigataotluse”. Nimelt näitab kogemus, et algsele taotlusele võib järgneda taotlus juhtum üle vaadata, mida õigustab täiendava teabe või täiendavate tõendite ilmnemine taotleja olukorra kohta. Seetõttu oleks taotleja jaoks väga karm, kui ta jäetaks materiaalsest vastuvõtusüsteemist välja. Seega palub komitee kõnealune punkt (artikli 20 lõike 1 punkt c) välja jätta.

Selline meede tundub olevat vastuolus määruse, „millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab […] rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest” (14) uuesti sõnastamise põhimõttega.

4.5.2.   Komitee tervitab uuesti sõnastatud artikli 20 lõike 2 ettepanekut piirata võimalusi vastuvõtutingimuste tühistamiseks ning uuendatud artikli 20 lõike 4 ettepanekut tugevdada sätteid, mille eesmärk on tagada, et varjupaigataotlejatele pakutakse minimaalsed materiaalsed vastuvõtutingimused.

4.6.   Sätted erivajadustega isikute kohta (IV peatükk, artiklid 21–24)

Komitee soovib, et kõikjal täpsustataks, et „lapse huvid tuleb esikohale seada”, viidates lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõikele 1 (direktiivi artikli 22 lõige 1).

4.7.   Piinamise või vägivalla ohvrid (artikkel 24)

4.7.1.   Komitee teeb ettepaneku, et piinamise või vägivalla ohvrite ja isikute eest, kes kannatavad füüsilise või vaimse tervise probleemide all, hoolitsetaks haiglas.

4.7.2.   Neile tuleb vajadusel võimaldada juurdepääs spetsiaalsetele keskustele. Üldisel ja spetsialiseerunud tervishoiupersonalil peab olema juurdepääs vastuvõtukeskustele või kinnipidamiskohtadele ning rahvusvahelise kaitse taotlejatele peab olema võimalik määrata diagnoosi ja spetsiaalset ravi, mida osutab pädev ja vastuvõturiigis kehtivas üldises tervishoiusüsteemis tunnustatud tervishoiupersonal.

4.7.3.   Kuigi Euroopa Komisjon ei ole teinud ettepanekut muuta artiklit 13, mis võimaldab liikmesriikidel nõuda rahva tervisega seotud põhjustel, et varjupaigataotlejad läbiksid arstliku läbivaatuse, tuletab komitee meelde, et HIVi kohustuslik testimine rikub teatud inimõigusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (15). Testimine ei peaks olema territooriumile sisenemise lubamise või rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute varjupaigamenetluse eeltingimus. Üldisemalt peaks arstliku läbivaatusega kaasnema asjakohane teave keeles, millest taotleja aru saab (vt punkt 4.2.3.1), ja sellega tuleks tagada nõusolek, nõustamine ja konfidentsiaalsus nagu ka asjakohane meditsiiniline järelevalve ja ravi.

4.8.   Edasikaebused (V peatükk, artikkel 25)

4.8.1.   Komitee kiidab heaks, et liikmesriigid peavad taotlejatele tagama õigusabi (artikli 25 lõige 2), kuid peab vajalikuks täpsustada, et edasikaebusel on edasilükkav toime (artikli 25 lõige 1), et ei tekiks ohtu, et see säte muutub mõttetuks (16).

---

(1)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. märtsi 2008. aasta arvamus teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(2)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. veebruari 2009. aasta arvamus teemal: „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus””, raportöör Luis Miguel Pariza Castańos, kaasraportöör Ana Bontea (ELT C 218, 11.9.2009).

(3)  KOM(2007) 301 lõplik, 6. juuni 2007.

(4)  Selle kohta avaldas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. märtsil 2008 arvamuse teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. novembri 2001. aasta arvamus teemal: „Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele liikmesriikides”, raportöör: Dario Mengozzi, kaasraportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (EÜT C 48, 21.2.2002).

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. novembri 2001. aasta arvamus teemal „Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele liikmesriikides”, raportöör: Dario Mengozzi, kaasraportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (EÜT C 48, 21.2.2002).

(7)  „Igal inimesel on õigus tööle, töö vabale valikule, õiglastele ja soodsatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse eest”.

(8)  1951.

(9)  Genfi konventsioon, artikkel 31 „Kui pagulane on saabunud riiki otse territooriumilt, kus tema elu või vabadus on olnud ohus artiklis 1 käsitletud põhjustel, ei kohalda osalisriik karistust ebaseadusliku riiki sisenemise või seal viibimise eest, kui pagulane viivitamata teatab endast ametiasutusele ning põhjendab riiki loata sisenemist või seal viibimist.”

(10)  Artiklis 37 käsitletakse eelkõige kinnipidamist.

(11)  Lapse õiguste konventsioon, artikli 3 lõige 1: „Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid.”

(12)  Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 115.

(13)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 28. novembri 2001. aasta arvamus teemal „Ettepanek: Nõukogu direktiiv, millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele liikmesriikides”, raportöör: Dario Mengozzi, kaasraportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (EÜT C 48, 21.2.2002) – direktiiv 2003/9/EÜ.

(14)  KOM(2008) 820 lõplik, mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee koostas 16. juulil 2009. aastal arvamuse teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (uuesti sõnastatud)”, raportöör An Le Nouail Marlière (CESE 443/2009 – SOC/333, vt ülalnimetatud väljaannet).

(15)  Nagu on muu hulgas sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8.

(16)  Gebremedhin versus Prantsusmaa; Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsus: Euroopa Nõukogu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, 1950, artiklid 3 ja 13, pöördumatu olemusega kahju, mis võib tekkida, kui realiseerub piinamise või halva kohtlemise oht; edasilükkava toimega edasikaebus. Punktid 66 ja 67 http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view.asp?action=html&documentId=816069&portal=hbkm&source=externalbydocnumber&table=F69A27FD8FB86142BF01C1166DEA398649.

---