11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/91

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab nõukogu soovituse eelnõu ja kiidab heaks Euroopa kooskõlastatud tegevuse haruldaste haiguste valdkonnas nende tuvastamiseks, määratlemiseks ja liigitamiseks.

1.2

Komitee toetab haruldaste haigustega tegelevate riiklike ja piirkondlike ekspertkeskuste määramist ning nende Euroopa tugikeskuste võrgustikes osalemise innustamist ja edendamist.

1.3

Komitee kiidab heaks praegu haruldaste haiguste valdkonnas toimuva kooskõlastatud teadustegevuse toetamise ja edendamise. Samas kiidab komitee heaks kooskõlastamisprojektid, millega soovitakse optimeerida olemasolevate tagasihoidlike vahendite kasutust, ning rahvusvahelise koostöö tõhustamise.

1.4

Komitee soovitab võtta haruldaste haiguste alaste ekspertteadmiste koondamisel Euroopa tasandil nõuetekohaselt arvesse ka intellektuaalomandi õigusi ja pakkuda sobivaid tagatisi.

1.5

Komitee kiidab heaks riiklike tegevuskavade koostamise, ent on seisukohal, et 2011. aasta tähtaeg on liiga lühike, et töötada kavad välja vajaliku põhjalikkusega.

1.6

Komitee tervitab riiklike ja piirkondlike keskuste määramist 2011. aastaks, ent see sõltub riiklike kavade asjakohasest koostamisest.

1.7

Komitee soovitab parandada kooskõlastamist ja teavitamist ELi tasandil ning välja töötada ühine ühtne erialane terminoloogia. Ta soovitab samuti koostada sektori eripäraga arvestava juhendi, millega edendataks dialoogi eri ametialaste kultuuride vahel.

1.8

Komitee soovitab töötada välja konkreetse teabevahetus- ja teavitamissüsteemi, mis annaks toimiva tugikeskuste võrgustiku ja nn liikuva teenuse, mis tagaks kõigile asjaomastele isikutele ligipääsu asjaomasele teabele.

1.9

Komitee kiidab heaks tõiga, et ka sotsiaalteadustel on oma osa haruldaste haiguste valdkonnas esinevate vajaduste väljaselgitamisel.

1.10

Komitee soovitab, et igas liikmesriigis loodaks oma haruldaste haiguste keskus, mis kooskõlastaks teadus- ja raviasustuste, tervishoiuteenuste pakkujate ning ametiasustuste tegevust.

1.11

Komitee soovitab, et liikmesriikides loodavate haruldaste haiguste keskused hoolitseksid andmekogumise, akrediteerimise ja metoodika ning kooskõlastamisega seonduva eest.

1.12

Komitee soovitab hõlmata riiklikud haruldasi haigusi käsitlevad tegevuskavad lahutamatu osana riiklikesse tervishoidu ja tervishoiu arendamist käsitlevatesse kavadesse.

1.13

Komitee soovitab üksikute projektide rahastamise asemel arendada pikaajalisemat rahastamist. Selle tulemusena muutuks vahendite kasutamine tõhusamaks ja kulutasuvamaks ning oleks tagatud patsiendiõiguste tõhusam kasutamine.

1.14

Komitee soovitab uurida patsiendiühenduste, ametialaste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite osalemist ning analüüsida ja hinnata võimalusi kasutada liikmesriikides juba olemasolevaid tugikeskuste võrgustikke, arvestades seejuures patsientide huve ja õigusi.

1.15

Komitee soovitab analüüsida ametialaste organisatsioonide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite osalusel senisest põhjalikumalt tervishoiuekspertide kaasamist, et suuta pakkuda vajalikke tagatisi.

1.16

Tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks soovitab komitee selgitada välja tingimused, mis võimaldaksid ressursside proportsionaalset kasutamist, kuna siin vaadeldava soovitusega püütakse tagada ravile juurdepääs kõigile raskesse haigusesse haigestunud patsientidele.

1.17

Komitee toetab ELi haruldaste haiguste nõuandekomitee (EUACRD) loomist ja soovitab, et komitee tegevuses osaleks lisaks liikmesriikide esindajatele tervishoiutööstus, patsientide esindusorganisatsioonid ja eksperdid ning sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskonna teised organisatsioonid, kuna ilma nende osalemiseta osutub kõnealuse soovituse rakendamise eelduseks oleva riiklike tegevuskavade väljatöötamine võimatuks.

1.18

Komitee soovitab, et rahvusvaheline tervishoiupoliitika toetaks haruldaste haiguste Euroopa päeva liikumist haruldaste haiguste ülemaailmse päeva korraldamisega.

1.19

Komitee kiidab heaks ettepaneku koostada aruanne soovituse rakendamise kohta viis aastat pärast selle vastuvõtmist. Rakendamise jooksul tuleb siiski tagada vajalike paranduste tegemine, arvestades patsientide õigusi. Komitee soovib osaleda soovituse rakendamise pidevas hindamises.

2.1.1

Haruldasi haigusi, sealhulgas geneetilisi haigusi käsitlev ühenduse tegevusprogramm võeti vastu ajavahemikuks 1. jaanuar 1999 – 31. detsember 2003 [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 1999. aasta otsus nr 1295/1999/EÜ, millega võetakse vastu ühenduse tegevusprogramm haruldaste haiguste kohta rahvatervise valdkonnas (1999–2003)]. Tegevusprogrammis toodud määratluse kohaselt on haruldane haigus selline haigus, mille esinemissagedus Euroopa Liidus ei ole suurem kui viis haigusjuhtu kümne tuhande inimese kohta. Samale määratlusele tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1999. aasta määrus (EÜ) nr 141/2000 harva kasutatavate ravimite kohta.

2.1.2

Vähese levimuse ja suure keerukuse tõttu on haruldaste haiguste puhul vaja konkreetsetel ja ühendatud jõupingutustel põhinevat üldist lähenemisviisi, et ära hoida märkimisväärset haigestumust või välditavat enneaegset suremust ning parandada haigestunud isikute elukvaliteeti ja sotsiaal-majanduslikke väljavaateid.

2.1.3

Komisjoni loodud haruldaste haiguste tugikeskustega tegeleva töörühma ülesanne on määratleda peamised põhimõtted, ravi ja kriteeriumid, millele peaksid vastama Euroopa tugikeskused. Kõnealused küsimused on ka hõlmatud kuuenda ja seitsmenda Euroopa teadusuuringute ja arendustegevuse raamprogrammiga.

2.1.4

Maailma Terviseorganisatsioon (edaspidi „WHO”) töötab 2014. aastaks välja rahvusvahelise haiguste klassifikaatori 11. versiooni WHO palus ELi haruldaste haiguste töökonnal osaleda nõuandva rühmana kõnealuste haiguste kodeerimisel ja klassifitseerimisel.

2.1.5

Haruldaste haiguste ühtse klassifikatsiooni rakendamine kõigis liikmesriikides suurendaks tunduvalt Euroopa Liidu panust ELi ja WHO vahelisse koostöösse ning võimaldaks liidul etendada väljaspool oma piire senisest tähtsamat rolli ülemaailmsete tervishoiuga seotud probleemide lahendamisel.

2.1.6

Haruldasi haigusi põdevatele inimestele tagatav juurdepääs kvaliteetsele diagnostikale, ravile ja teabele kuulub 2007. aastal vastu võetud Euroopa tervishoiustrateegia esmatähtsate prioriteetide hulka.

3.1.1

Haruldased haigused vajavad konkreetsetel ja ühendatud jõupingutustel põhinevat üldist lähenemisviisi, et ära hoida märkimisväärset haigestumust või välditavat enneaegset suremust ning parandada haigestunud isikute elukvaliteeti ja sotsiaal-majanduslikke väljavaateid.

3.1.2

Andmetest kõnealuste haiguste esinemise kohta selgub, et on olemas 5 000 kuni 8 000 haruldast haigust, mis puudutavad umbes 6 % ELi kogu elanikkonnast, st et 27 kuni 36 miljonit inimest põeb praegu mõnd haruldast haigust või haigestub sellesse kunagi tulevikus.

3.1.3

Paljud haruldased haigused on üliharuldased, neid põeb maksimaalselt üks inimene 100 000 inimese kohta. Üliharuldasi haigusi põdevate patsientide ja nende perede olukord on eriti haavatav, nad jäävad sageli oma haigusega üksi.

3.1.4

Haruldaste haiguste esimeste sümptoomide tekkimise aeg võib samuti olla väga erinev: neist pooled ilmnevad sünnil või lapsepõlves ning pooled täiskasvanueas. Enamik haruldasi haigusi on geneetilised haigused, ent nad võivad samuti olla seotud kokkupuutega keskkonnateguritega raseduse ajal või hiljem, sageli koostoimes geneetilise eelsoodumusega. Mõned haigustest on tavahaiguste erilised vormid või komplikatsioonid.

3.2.1

Haruldased haigused on väga erinevad ka raskus- ja väljendusastme poolest. Haruldasi haigusi põdevate patsientide eluiga on teiste inimeste omast märkimisväärselt lühem. Haigustest on mõned komplekssed, degeneratiivsed ja jäävalt invaliidistavad, teised jälle lubavad elada tavalist elu eeldusel, et need diagnoositakse varakult ja neid ravitakse asjakohaselt. Tihti esineb korraga mitu puuet, mille tagajärjel on toimimisvõime mitmel viisil häiritud. Puuete tõttu kasvab isoleerituse tunne, need võivad olla diskrimineerimise allikaks ja vähendada haridus-, töö- ja sotsiaalseid võimalusi.

3.3.1

Haruldased haigused põhjustavad suure osa haigestumusest ja suremusest, ent nad puuduvad tervishoiualastest teabesüsteemidest, kuna puuduvad sobivad kodeerimise ja klassifitseerimise süsteemid. Kõnealuseid haigusi käsitleva konkreetse tervishoiupoliitika ja ekspertteadmiste puudumise tõttu esineb viivitusi diagnoosimisel ja raskusi ravile pääsemisel. Eri liikmesriikide vahel esineb olulisi erinevusi haruldaste haiguste diagnoosimise ning patsientide ravimise ja rehabiliteerimise osas. Eri liikmesriikide kodanikel ja/või sama liikmesriigi eri piirkondade elanikel ei ole võrdseid võimalusi kasutada spetsiaalseid raviteenuseid ja haruldaste haiguste ravimeid.

3.3.2

Haruldasi haigusi uurivale teadustegevusele ning nende diagnoosimisele ja ravimisele eraldatavate vahendite maht erineb liikmesriigiti märkimisväärselt. Lisaks vähendab vahendite killustatus tõhusust, mille tõttu viibib või jääb täielikult ära paljude patsientide ravimine.

3.3.3

Haruldaste haiguste diagnoosimine ja ravimine nõuab personali eriväljaõpet. Ressursside puudumise tõttu esineb suuri erinevusi ja paljud patsiendid kannatavad eksliku või puuduliku diagnoosi tagajärgede all.

3.3.4

Haruldaste haiguste eripära, mis seisneb patsientide vähesuses ning eriteadmiste ja -oskuste puudulikkuses, nõuab lisaväärtust loovat rahvusvahelist koostööd. Tõenäoliselt ei ole teist rahvatervise valdkonda, kus 27 riikliku lähenemisviisi koostöö võiks osutuda niivõrd tulemuslikuks ja kasulikuks kui haruldaste haiguste valdkonnas. Sellega nõustuvad nii liikmesriikide kui ka ELi poliitilised juhid ning kõik asjaomased osapooled. Kasutada olevate piiratud vahendite koondamine annaks paremaid tulemusi. Andmete kogumise tavad – kogumisviis ja ajakava – ning teatamiskohustus on liikmesriigiti erinev. Teatamiskohustus võib kehtida kogu elanikkonna suhtes või andmete kogumine on ette nähtud vaid üksikutel juhtudel. Ühtsed andmed ja teave on erilise tähtsusega ennetavate ja senisest tõhusamate tervishoiupoliitiliste meetmete väljatöötamise ja rakendamise ning liikmesriikides ja ELi tasandil toimuva teadustegevuse jaoks. Samuti on oluline, et asjaomastel inimestel oleks ligipääs vastavatele andmetele ja teabele.

3.3.5

Eriti tähtis on parandada mõnda rasket haigust põdevate patsientide ja nende perede elu kvaliteeti ning hoolitseda nende integreerimise eest ühiskonda ja tööellu. Nende elu on pidev võitlus erilisuse ning füüsiliste ja hingeliste raskustega.

3.3.6

ELi liikmesriikides on palju valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonna algatusi, kes tegutsevad haruldasse haigusse haigestunud patsientide teavitamise, olemasolevate teaduslike ja kliiniliste teadmiste levitamise ning tasku- ja asjakohastele raviteenustele ja ravimitele ligipääsu parandamise, teisisõnu haigete sotsiaal-majandusliku integreerimise nimel. Kõnealused kodanikuühiskonna algatused kannatavad rahapuuduse all, puudub kooskõlastatud ja ühtlustatud toetus valitsuste poolt ja kooskõlastatud võrgustik – see kõik kahjustab pidevalt patsientide õigusi. Seni puudub igasugune kooskõlastamine patsientide, nende perede, kodanikuühiskonna organisatsioonide, ekspertide ja sotsiaalpartnerite vahel. Raviteenuste ja nende kasutamise võimaluste osas võib täheldada tõsist ebavõrdsust ning raskused kuhjuvad.

3.3.7

Haruldaste haiguste diagnoosimine ja ravimine on äärmiselt kulukad. Uute tehnoloogiate ja uute ravivormide kasutamine nõuab suuri väljaminekuid. Haruldaste haiguste puhul ongi vältimatu, et iga liikmesriik määraks kindlaks võimalikult kõrge piirmäära ja kohaldaks seda.

3.3.8

Euroopa Komisjon avaldas 2008. aastal teatise haruldaste haiguste kohta ja viis seoses selle koostamisega läbi ulatusliku avaliku arutelu, mis viidi lõpule sama aasta veebruaris.

3.3.9

Kõnealuse arutelu käigus saadud materjal kinnitas vajadust võtta meetmeid ELi tasandil. Nõukogu soovituse ettepanekus keskendutakse peamiselt järgmisele kolmele valdkonnale:

3.3.10

Teatise eesmärk on soodustada ühise Euroopa üldstrateegia väljatöötamist, et edendada haruldaste haiguste tõhusat äratundmist, ennetamist, diagnoosimist ja ravimist ning tulemuslikku uurimustegevust kõnealuses valdkonnas. Lisaks soovitakse teatisega tugevdada liikmesriikide koostööd ning toetada Euroopa teabevõrgustike ja patsientide ühenduste tegevust. ELi iga poliitilise meetme või tegevuse määratlemisel ja rakendamisel tuleb tagada inimtervise kaitse kõrge tase. Kõik need jõupingutused aitavad saavutada üldeesmärki parandada tervislikku seisundit ja suurendada hea tervise juures elatavate aastate arvu, mis kuulub Lissaboni strateegia võtmenäitajate hulka. Ent selleks tuleb tugevdada sidusust ELi eri programmide ja algatuste vahel, nende hulgas ELi rahvatervise programmid, teadus- ja arendustegevuse raamprogrammid, harva kasutatavate ravimite strateegia, piiriülest tervishoidu käsitlev direktiiv ning muud praegused ja tulevased ELi ja liikmesriikide meetmed.

3.3.11

Nõukogu soovituse ettepanekus peetakse vältimatuks, et liikmesriigid töötavad 2011. aasta lõpuks välja haruldaste haiguste tervikliku riikliku üldstrateegia ning et nad kaasavad poliitiliste meetmete väljatöötamise ja otsuste tegemise protsessi igasse etappi patsiendid ja neid esindavad organisatsioonid. Nende tegevust tuleb aktiivselt, eelkõige rahaliselt julgustada ja toetada.

3.3.12

Kuigi komitee toetab terviklike riiklike üldstrateegiate väljatöötamist, peab ta siiski vajalikuks teha muudatusi ajakavas, et üldstrateegias võetaks arvesse ka patsientide huvisid. Selleks tuleks liikmesriikide tasandil luua haruldastele haigustele spetsialiseerunud keskused, kes tegeleksid metoodika, andmete kogumise, akrediteerimise ja kooskõlastamisega.

3.3.13

Teabe liikumine ELi tasandil, teadustegevus ning tugikeskuste loomine ja määramine eeldavad ühise ühtlustatud erialase terminoloogia ning diagnostika- ja raviprotokollide määratlemist ja heakskiitmist. Nende tunnustamine ei oleks mitte ainult patsientide, vaid ka tervishoiutöötajate ja selle sektori teenuseosutajate huvides. Seetõttu oleks kasulik koostada valdkondlik juhend, millega edendataks haruldaste haiguste, nende diagnoosimise ja ravimise üle peetavat dialoogi eri ametialaste kultuuride vahel.

3.3.14

Euroopa tugikeskuste võrgustiku arendamine, selle kindlaksmääramine ja nn liikuva teenuse loomine vajavad konkreetseid teabevahetuse alaseid jõupingutusi ja teavitamissüsteemi kehtestamist selleks, et kõigile oleks tagatud ligipääs teabele.

3.3.15

Kuna kõnealuse uudse teadustegevus- ja teenusstruktuuri loomisega kaasneb tõenäoliselt intellektuaalne looming, on esmatähtis võtta vajalikud õiguskaitse alased meetmed antud valdkonnas.

3.3.16

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab esimese haruldaste haiguste Euroopa päeva korraldamist 29. veebruaril 2008 ja toetab algatust alustada haruldaste haiguste ülemaailmse päeva tähistamist. See võimaldaks algatada rahvusvahelise liikumise, mis aitaks märkimisväärselt kaasa uuringute ja ravimise tõhustamisele. Komitee arvates on ülimalt tähtis tagada asjakohane teabevahetus, edendada kultuuridevahelist dialoogi ning eelkõige kaotada keelelised tõkked ja lahendada ebapiisavate tehniliste tingimuste probleem, et asjaomastel osapooltel (patsiendid, nende lähedased, tervishoiuteenuste osutajad, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalpartnerid) oleks ligipääs piisavale ja korrektsele teabele.

3.3.17

Komitee juhtis mitmes varasemas arvamuses tähelepanu kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite olulisele rollile ühiste väärtuste säilitamisel ja rakendamisel, et saavutada tõelist lisaväärtust. Seetõttu on komitee arvates oluline, et organiseeritud kodanikuühiskonna osalejad ja sotsiaalpartnerid saaksid etendada sobivat osa haruldasi haigusi käsitlevas teatises püstitatud eesmärkide saavutamisel. Kuna just ühiskond ja sotsiaalpartnerid toodavad tervishoiu jaoks vajalikke ressursse, peaksid nad saama etendada strateegilist osa nende jaotamisel.

3.3.18

Tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks soovitab komitee erakorraliste kulude tõttu uurida ressursside ühtlase kasutamise võimalust, kuna soovitusega püütakse tagada ravile juurdepääs kõigile raskesse haigusesse haigestunud patsientidele. Eraldatud vahendite maht erineb liikmesriigiti ning erinevused selles, kui paljusid inimesi peaks ravima ja kui paljusid neist tegelikult ravitakse, on väga suured.

3.3.19

Komitee toetab kooskõlastatud uuringute korraldamist ning tugikeskuste loomist ja määramist, kuna sellest võib ELi jaoks kujuneda erakordne võimalus aidata kaasa kogu maailmas esinevate tervishoiualaste probleemide lahendamisele. See võimalus vastab valges raamatus „Üheskoos tervise nimel: ELi strateegiline lähenemine aastateks 2008–2013” püstitatud eesmärgile, mille kohaselt tuleks Euroopa Liidul etendada senisest tõhusamat osa.

3.3.20

ELi haruldaste haiguste nõuandekomitee (EUACRD) loomine on oluline samm edasi eesmärkide saavutamise poole. Komitee soovitab, et lisaks liikmesriikide esindajatele, ekspertidele, patsiente esindavatele organisatsioonidele ja tööstuse esindajatele kaastakse alaliselt nõuandekomitee tegevusse ka kodanikuühiskonna esindajad ja sotsiaalpartnerid. Ilma nende osalemiseta osutuks soovituse ellurakendamise üheks eelduseks oleva riikliku tegevuskava väljatöötamine võimatuks.