16.5.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/73

1.1

Vastavalt asutamislepingu artiklile 159 on komisjon kohustatud iga kolme aasta tagant avaldama aruande majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse hetkeseisu kohta Euroopas.

1.2

Kuna aruanne avaldati Lissaboni strateegia komplekssete suuniste uuendamisele eelnenud aastal, siis loodab komitee, nagu ta juba eelnevalt on palunud, et tema märkustega ei arvestata mitte üksnes uue regionaalpoliitika väljakujundamisel, vaid ka uute komplekssete suuniste koostamisel (1).

1.3

Uus, olemasolevaid lepinguid muutev leping on selles osas uuenduslik, et sellega lisatakse Euroopa Liidu üldeesmärkidesse territoriaalne ühtekuuluvus (artikkel 3), mis seni lepingutest puudus, kuni Euroopa Tulevikukonvent selle lisas ja valitsustevaheline konverents 2007. aastal kinnitas.

2.1

Aruandele lisatud teatisega avatakse arutelu tulevase struktuuripoliitika üle, esitades kümme küsimust. Komitee arvates on jäetud välja mitu väga olulist küsimust, millele peaks leidma konkreetse vastuse.

2.2

Aruandes esitatud arvud võivad tähelepanelikku lugejat segadusse viia, sest alati ei ole selge, kas käsitletakse 15-, 25- või 27-liikmelist ELi. Samuti võivad arengusuundade käsitlemisel segadust tekitada kuupäevad, millele viidatakse. Näiteks käsitletakse aruandes ühtekuuluvust 27-liikmelises Euroopa Liidus, viidates samas 1996. aastale, kui liikmesriikide arv oli just tõusnud 15-le. Seega ei kehti kirjeldatud suundumused mitte ainult ELi, vaid ka nende riikide puhul, kes ei osalenud või osalesid vähe (arvestades nende kaubandussuhete suunda) Euroopa eri valdkondade poliitikas (siseturg, konkurents, regionaalpoliitika). See aga muudab raskeks selgete järelduste tegemise struktuuripoliitika konkreetse panuse kohta suurema ühtekuuluvuse saavutamisse, kuigi selle panuses ei kahelda (3).

2.3

Laienemine on moonutanud kriteeriumi 75 % SKT-st elaniku kohta, millega määratletakse, kas piirkond on arengus maha jäänud või mitte, sest senistest liikmesriikidest palju vaesemate riikide ühinemisel ELiga langes keskmine SKT elaniku kohta (statistiline efekt). Sama kehtib ka Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisel. Seega ei saa ühtekuuluvuse olukorda enne 2004. aastat praegusega enam otseselt võrrelda. Künnise ületanud kaheteistkümne piirkonna tulemustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, sest miski ei taga, et künnist ei ületatud vaid statistilise efekti tõttu.

2.4

Aruandes teatatakse, et järgmise programmiperioodi alguses ületavad üheksa kaheteistkümnest liikmesriigist, mis ühinesid Euroopa Liiduga 2004. ja 2007. aastal, 75 % Euroopa Liidu keskmisest SKT-st elaniku kohta, mistõttu muutub see mõõdupuu tühiseks. Sellele peaks mõtlema juba praegu.

2.5

Kuigi aruanne on edastatud teabe osas väga rikas ja üksikasjalik, tunneb komitee kahetsust, et vahel puuduvad andmete vahel seosed.

2.6

Komitee juhib samuti tähelepanu sellele, et aruandes ei viidata sotsiaalmajandusele, kus tegutseb 10 % Euroopa ettevõtetest, ega selle rollile ühtekuuluvuses (eelkõige abi andmine tööturu kõige nõrgematele osapooltele). Sotsiaalmajanduse sektoris luuakse kõrgekvaliteedilisi töökohti ja panustatakse jätkusuutlikku arengusse selles osas, et tööhõive seotakse territooriumiga, maapiirkondadele antakse elujõudu, luuakse sotsiaalset kapitali ning nähakse ette valdkondlik ja territoriaalne ümberstruktureerimine. Seepärast oleks soovitatav koguda liikmesriikidelt kvantiteedi ja kvaliteedi poolest võrreldavaid statistilisi andmeid, et õppida kõnealust sektorit paremini tundma.

2.7

Komitee hinnangul tuleks põhjalikumalt uurida mitut majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tegurit, nt võrdseid võimalusi tööturul.

2.8

Kui siiski oleks veel kedagi vaja veenda ELi ühtekuuluvuspoliitika kasulikkuses, siis aruanne lisab mõned uued tegurid:

Seepärast oli vaja kiiresti tunnustada Euroopa Liidu ühe üldeesmärgina territoriaalset ühtekuuluvust, mis tundub üha enam olevat majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aluseks.

2.9

Komitee kiidab heaks Euroopa ühtekuuluvuse käsitlemise uuest küljest, milles võrreldakse seda konkurentidega ülejäänud maailmas ning tuuakse esile pealinnade roll, mõju arengu jätkusuutlikkusele (eelkõige ebavõrdne areng ja surve keskkonnale) ja kliimamuutuste piirkondlikud tagajärjed.

2.10

EMSK toetab Euroopa Liidu eesmärki võtta kliimamuutuste vastu võitlemisel juhtpositsiooni. Kui aga kolmandad riigid ELi eeskuju ei järgi, siis kahjustab see konkurentsivõimet ja avaldab mõju liidu ühtekuuluvuspoliitikale. Konkurentsi moonutamine soodustaks ettevõtete ümberkolimist riikidesse, mis ei ole võtnud meetmeid kliimamuutustega võitlemiseks.

2.11

Komitee tunneb heameelt, et taas pööratakse tähelepanu ühtekuuluvuse territoriaalsele mõõtmele, mis hoolimata Euroopa ruumi arenguplaani vastuvõtmisest 1999. aastal on jäänud siiani kõrvaliseks. Linnaarengu strateegias, territoriaalses tegevuskavas ja Leipzigi hartas on loetletud rida linnaarengu põhimõtteid ning EMSK on rõhutanud suurlinnapiirkondade ja klastrite rolli tööstuspoliitikas ja uuendustegevuses.

2.12

Kõige vähem veenev on viimane peatükk, milles tutvustatakse ELi poliitikavaldkondade ja ühtekuuluvuse vahelist seost: selles loetletakse rida meetmeid, mida on Lissaboni strateegia raames tarvitusele võetud, toomata samas esile nende konkreetset ja usaldusväärset mõju ühtekuuluvusele.

3.1

Soovimata ette rutata komitee omaalgatuslikku arvamusest, mis koostatakse komisjoni avaliku arutelu vastuseks Euroopa Liidu tulevase eelarve kohta, tuletab komitee meelde mõnda oma varasemat soovitust.

3.1.1

Struktuurifondid piirduvad praegu peamiselt toetuste andmisega. Ühes varasemas arvamuses (5) pakkus komitee välja fondide finantskorralduse ümbermääratlemise, et võimendada nende mõju Euroopa Investeerimisfondi ja Euroopa Investeerimispanga osalemisega. Komitee tegi ettepaneku osutada toetuste andmise asemel finantsteenuseid: ühe ettenähtud euro andmine riskikapitali fondi laenu tagatiseks võimaldaks rahastada näiteks viit kuni kümmet väikesesse või keskmise suurusega ettevõttesse investeeritud eurot. Laiendada tuleks JEREMIE algatust (6).

3.1.2

Samuti võiks vabastada lisavahendeid, suurendamata sealjuures liikmesriikide panust, ja suunata need Euroopa lisaväärtusega projektidesse, eelkõige puuduvatesse lülidesse üleeuroopalistes võrkudes, ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi.

3.1.2.1

Komitee on korduvalt kritiseerinud Euroopa eelarves kasutatavat käibemaksusüsteemi selle liiga kõrgete kogumis-, haldus- ja kontrollimiskulude tõttu (7). Neid kulusid tuleb vähendada ning kasutada neist üle jäänud vahendeid ühisprojektide elluviimiseks.

3.1.2.2

Peaks lõpetama Euroopa Liidu juba niigi kõhna eelarve kasutamata assigneeringute tagastamise liikmesriikidele. Kõnealused assigneeringud moodustavad küll väga väikese protsendi aastaeelarvest, kuid 2000.–2005. aastal moodustas see kogusummana ligi 45 miljardit eurot, mida oleks võinud otstarbekalt kasutada (8).

3.1.2.3

Ajal, kui kõikides liikmesriikides elanikkond vananeb, millega kaasneb sotsiaalkulude suurenemine, kandes samas stabiilsus- ja kasvupakti eelarvelisi kohustusi, võiks avaliku ja erasektori partnerlus olla alternatiivne lahendus parandamaks riigiasutuste võimet sõlmida erasektoriga tasakaalustatud lepinguid (eriti piirkondlikul tasandil), mis eeldab haldussuutlikkuse parandamist.

3.2

Regionaalpoliitikat juhtivad strateegilised suunised on kujundatud Lissaboni strateegia järgi. Komitee teeb ettepaneku, et regionaalpoliitikas võetaks tasakaalustatumalt arvesse säästva arengu strateegiat, mis keskendub eelkõige kõigi ühtekuuluvuse aspektide saavutamisele, arvestades et seda täiendav Lissaboni strateegia keskendub rohkem konkurentsivõimele (9).

3.2.1

Järgnevad Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgustiku (ESPON: European Spatial Planning Observation Network) koostatud kaardid illustreerivad polariseerumist ja järjest kasvavat suurlinnastumist, mis toimuks 2030. aastaks, kui Lissaboni strateegiat arendatakse edasi praeguses suunas. Ühtekuuluvusele keskenduv stsenaarium võimaldaks majanduskeskust laiendada ja luua uusi arengukeskusi (Läänemere piirkond, Viini, Berliini, Varssavi ja Budapestiga piirnev idapoolne ala, Lõuna-Prantsusmaa ja Kataloonia).

3.2.2

Selles osas tuletab komitee meelde (11), kui oluline on harmoonilise arengu kontekstis arendada ja rakendada kahetasandilist polütsentrismi, et vältida polariseerumise negatiivseid mõjusid (12). Esimese tasandiga soodustatakse Euroopa alal võrdselt jaotunud arengukeskuste tekkimist, et majanduskasv ja tööhõive jõuaks majanduskeskusest (kõrge majandusaktiivsusega „viisnurgast”) kaugemale. Teise tasandiga tugevdatakse linnakeskuste ja (pool)maapiirkondade sidemeid ja omavahelist sünergiat, et vältida nn territoriaalset lõhet statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri (NUTS) raames. Võrdlevad stsenaariumid: geograafiline korraldus ja linnade hierarhia 2030. aastal

3.3

Arvestades pealinnade üha suurenevat tähtsust rikkuste, tegevuste ja töökohtade loomisel, eriti teatud uutes liikmesriikides (13), ning SKT kasvu ja inflatsiooni vahelist tugevat seost, peaksid liikmesriigid ja nende riikide kodanikuühiskond, mis on valmis ühinema euroalaga, pöörama erilist tähelepanu mõjule, mida ühisrahale üleminek võib avaldada riigi sisemisele ühtekuuluvusele, mis võib sattuda surve alla, kui sama riigi eri piirkonnad arenevad eri kiirusega. Seega võib juhtuda, et kuigi euro toob endaga kasu (14), ei pruugi ühtse intressitaseme poliitika vastata riigi majanduse vajadustele ning lisaks võib ühtse intressitaseme poliitika mõju suurtes tegevuskeskustes (sh pealinn) ja teistes piirkondades olla erinev. Täiendavalt peaks probleemi leevendamiseks liikmesriikide majanduspoliitikat paremini koordineerima (15).

3.4

Aruandes rõhutatakse taas üldhuviteenuste olulisust. Seoses uue protokolliga üldhuviteenuste kohta, mis määratleti 2007. aasta valitsustevahelisel konverentsil, kordab EMSK oma soovi, et ELi tasandil määrataks kõigi üldhuviteenuste (nii majandusliku kui ka mittemajandusliku iseloomuga) jaoks kindlaks „ühised võrdlemiskriteeriumid; nimetatud ühised standardid, mis peavad käsitlema kõiki üldhuviteenuseid, sealhulgas üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused, sisalduksid kaasotsustamismenetlusega vastuvõetavas raamdirektiivis, millega loodaks kõnealustele teenustele kohandatud liidu õiguslik raamistik” (16).

3.5

Komitee on seisukohal [ja komitee seisukohaga ühines oma hiljutistes aruannetes ka Euroopa Parlament], et ühtekuuluvust ei saa käsitleda vaid SKT-ga seotud näitajatest lähtuvalt. Komitee soovib, et koostataks „esinduslikum ühtekuuluvuse näitaja, mis koosneks lisaks SKT-le sellistest muutujatest nagu tööhõive ja töötuse määrad, sotsiaalkaitse ulatus, üldhuviteenustele juurdepääsemise määr jne” (17). Neid näitajaid tuleks täiendada ka näitajatega sissetulekute erinevuse (Gini indeks või kvintiilide suhe) ja CO2 heidete kohta (elaniku kohta või areng 1990. aastast). Üldiselt peab parandama Euroopa statistika kogumise vahendit, eelkõige statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) tasemel, ning tihendama Eurostati ja liikmesriikide statistikaametite sidemeid, et saada võimalikult kiiresti võimalikult täielikke ja täpseid andmeid (18).

3.6

Komitee teeb ettepaneku kasutada struktuurifondide järgmisel jagamisperioodil sisemajanduse kogutoodangu (SKT) majandusnäitaja asemel rahvamajanduse kogutulu, nagu Ühtekuuluvusfondi puhul juba tehakse. Nii oleks võimalik arvestada teises riigis tegutsevate ettevõtetega, kes suurendavad oma ettevõtlustegevusega erinevusi, nagu toodi esile ka aruande ühes punktis. Samuti toetataks kõigil tasemetel liikuvust ja välismaiste otseinvesteeringute voolu, millest osa tulu tuleb päritoluriiki tagasi. Rahvamajanduse kogutulu puhul võetakse vastupidiselt sisemajanduse kogutoodangule arvesse sisse tulevaid ja välja minevaid voogusid. See tähendab mitmete riikide jaoks (Luksemburg, Iirimaa, Tšehhi Vabariik, Eesti, Küpros, Ungari ja vähemal määral Poola ja Rumeenia) suurt erinevust, mille tulemusel võidakse struktuurifondide vahendeid vähem optimaalsemalt jagada. Tuleb märkida ka, et kõnealused andmed ei ole kättesaadavad statistiliste territoriaaljaotuste nomenklatuuri (NUTS) tasemel, kus nad peaks seega võimalusel kättesaadavaks tegema.

4.1.1

Seoses ELi ettevõtete kvaliteedi parandamisega kasutavad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele täiendava hoo andmiseks ja nn teadmiste piirkondade edendamiseks loodud uurimis- ja arendustegevuse seitsmes raamprogramm ja ülikoolidevahelise koostöö programm liialt palju ülevalt-alla lähenemisviisi. Tasub toetada sidemeid tehnoloogiliste ja teaduslike tippkeskuste võrgustike ja tehnoloogiaparkidega ning struktureeritud kontakte kõrgkoolide, ettevõtete ja valitsuse vahel. Tuleb aga meeles pidada, et uuendamiskohustusega kaasneb risk, et tekib veelgi suurem killustatus, kui ei arendata välja „uued pädevusvaldkonnad, et valmistada kodanikke ette vajalikeks muutusteks” (19). Selleks tuleb rohkem tähelepanu pöörata tööelu kvaliteedile, sest „ettevõtete tootlikkuse ja innovaatilisuse kasvu kiirendamise võti on teadus- ja arendusinvesteeringute, üldse investeeringute, samuti tulenevalt teadmistepõhise ja infoühiskonna nõuetest haridus- ja koolitusinvesteeringute suurendamise kõrval ka tööelu kvaliteedi parandamine. Seda tõestavad uurimused, mis on analüüsinud tööelu kvaliteedi ja tootlikkuse vahelist seost ning mõju, mis töötajate seisukohalt on „heal tööl” nende töömotivatsioonile ja valmisolekule tulemuslikkust suurendada” (20).

4.1.2

Tööstuspoliitikas võivad sünergia leidmine ja huvitatud osapoolte kaasamine „võimaldada juhtida tööstuse muutusi sotsiaalselt aktsepteeritaval viisil, kui on tagatud süstemaatiline sotsiaalpartnerite hõlmamine muutuste prognoosimisel ja juhtimisel ja kui kindlalt järgitakse kahte eesmärki: ettevõtete konkurentsivõime saavutamine ja negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede vähendamine” (21).

4.1.3

Piiriülestes piirkondades saaks tööstuse muutusi lihtsustada, „määrates kollektiivsete läbirääkimiste jaoks sellise rahvusteülese raamistiku nagu on kirjeldatud sotsiaalmeetmete kavas aastateks 2005–2010” (22).

4.1.4

Komitee toetab Euroopa Parlamendi taotlust ettevõtete ümberpaiknemise hindamise ja jälgimise kohta piirkondlikul tasandil (kaotatud/loodud töökohad, töökohtade liik, mõju majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele) ning ideed teha korrapäraste aruannete kujul konkreetseid ettepanekuid (23).

4.1.5

Ühe osa kasutamata assigneeringutest võiks anda Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF) käsutusse — see on uus vahend, mis pakub ajutist kiireloomulist toetust vallandatud töötajatele, kes on „globaliseerumise ohvrid”. Samuti tuleks läbi vaadata abikõlblikkuse kriteeriumid ja vähendada vallandatud töötajate arvu, mis on nõutud fondi sekkumiseks, arvestades sellega, et VKE-d moodustavad 99,8 % ettevõtetest (millest 91,5 % on mikroettevõtted) ja 67,1 % kogu tööhõivest.

4.1.6

Tuleks säilitada struktuurifondide üldsätetes kehtestatud seitsmeaastane tähtaeg, mille jooksul abi saanud ettevõte kohustub jätkama tegevust piirkonnas, kuhu ta investeeris.

4.1.7

Esialgse hinnangu alusel näib, et JEREMIE algatuse puhul keskendutakse liigselt võtmesektoritele ning väljaspool kõnealust sektorit tegutsevad VKEd ei saa neist piisavalt kasu.

4.1.8

Kõik Euroopa Liidu piirkonnad pole võimelised olema teadmistepõhise majanduse tipptasemel, sest neil puudub vajalik infrastruktuur või inimkapital või ei võimalda kõnealuste ettevõtete suurus maastaabisäästu. Kõnealused piirkonnad peaksid paigutama end turul vastavalt lähedal asuvatele suurlinnapiirkondadele, arendades oma elamumajandust või spetsialiseerudes valdkondadele, kus turu aglomeratsiooni mõju on väiksem või kus nõutud kriitiline mass on madalam. EMSK on vastu maapiirkondade muutmisele vaid põllumajanduspiirkondadeks, ilma teiste tulevikuväljavaadeteta.

4.1.9

Üks võimalustest peitub turismis ja sellega seotud sektorites. See nõuab et „uute maapiirkonna elukutsete hulka võiksid kuuluda järgmised: kohalikel toodetel põhinev kaubandus; traditsioonilised käsitöötooted ja toiduained; sport ja ökoturism audiovisuaalsed ja virtuaalsed rajatised; kultuuri edendamine; lastesõimed, kämpinguplatsid ja matkamajad; loodusravi; iluravi; traditsiooniline ehituskunst ja käsitöö taaselustamine; internetikohvikud; kohapealne kinnisvaraarendus; nõustamine uute tegevusalade osas; kaupade tootmine ja teenuste osutamine, mida tavaliselt turistide majutuskohtades vajatakse; vanurite hooldus” (24). Bioloogilisel majandamisel põhinevale ökoturismile tuleks pühendada maksimaalne tähelepanu ja toetus. Ökoturismi eesmärk on harida kodanikke looduslikku tasakaalu säilitava, säästva ja keskkonnasõbraliku arengu valdkonnas. Euroopa Sotsiaalfond ja Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond (EAFRD) peavad sellesse andma oma panuse.

4.1.10

Paljudele piirkondadele võib pakkuda huvitavaid võimalusi kultuuriturism. Selles osas: „Euroopa Liit võiks oma programmides kasutada võistlusi ja ergutussüsteeme, et edendada parimaid tavasid kultuuriturismiteenuste juhtimisel, eelkõige Euroopa kultuuripealinnade programmi ja tulevase Euroopa tippsihtkohtade programmi raames. Euroopa Liit võiks anda nõu ka neile linnadele ja piirkondadele, mis on otsustanud esitada taotluse kõnealuses kahes programmis osalemiseks, ning eraldada senisest suuremaid summasid, eelistades selleks ehk struktuurifondide assigneeringuid” (25).

4.2.1

Komitee jagab ESPON-i (26) arvamust, et piirkonniti erinevad kliimamuutused nõuavad erinevaid vastuseid. Majanduskeskuses asuvate piirkondade eesmärk oleks säilitada tootlikkus, vähendades samal ajal majandustegevuse aglomeratsiooni negatiivseid mõjusid nagu õhusaaste ja süsinikdioksiidi heited, kasutades uuenduslikke ja tõhusaid ühistranspordisüsteeme ning juhtides paremini maakasutust. Lõuna-Euroopa piirkondade ja mägipiirkondade jaoks seisneb peamine väljakutse kontrollimatu maakasutuse ja ehitustegevuse piiramises. Kauged piirkonnad vajavad uuenduslikke lahendusi ligipääsu parandamiseks, rakendades meetmeid, millel pikas perspektiivis puuduvad negatiivsed mõjud.

4.2.2

Komitee teeb ettepaneku tugevdada ja täiendada solidaarsusfondi eelarvet, millest praegu antakse kiireloomulist abi loodusõnnetuste korral. Selleks, et muuta paremini nähtavaks EL-i pühendumine pikaajalisi meetmeid vajavale võitlusele kliimamuutustega, teeb komitee ettepaneku, et edaspidi rahastataks solidaarsusfondist ka projekte, mille eesmärk on riskide ennetamine.

4.2.3

Eri eelarveridade ja programmide raames rahastatavate projektide väljavalimiseks tuleks kasutada selgeid ja läbipaistvaid kriteeriume, mis peaksid hõlmama jätkusuutlikkuse kriteeriume, nagu projekti mõju keskkonnale, tervishoiule, töökohtade loomisele või kaotamisele ning Euroopa Liidu konkurentsivõimele

4.4

EMSK on korduvalt toetanud polütsentrismi rakendamist Euroopa Liidu territooriumil. Neljandas aruandes rõhutatakse Euroopa majanduskeskuse (kõrge majandusaktiivsusega „viisnurga”) ülemvõimu ja pealinnade kasvavat tähtsust, aga ka sellega seonduvaid sotsiaalseid ja keskkonnakulusid. Komitee toetab samuti teiseste arengukeskuste ja suurlinnapiirkondade arendamist ning linnapiirkondade ja kaugemate piirkondade vahelise koostoime ja vastasmõju tugevdamist (27). Korrapäraselt võiks koostada aruande suurlinnapiirkondade sotsiaalmajandusliku olukorra kohta, mis nõuaks statistilise seire vahendi väljatöötamist (28). EMSK on samuti arvamusel, et sel eesmärgil võiksid osutuda kasulikuks piirkondlikud arengupaktid globaliseerumise raames, eelkõige juhul, kui kõnealused arengupaktid moodustavad ühe osa tulevikku suunatud lähenemisest, mille eesmärk on panustada kõiki kaasava ühiskonna kultuurilisse arengusse (29).

4.4.1

Komitee arvates tuleb linnakeskkonna suhtes kohaldada sotsiaalselt vastutustundliku territooriumi mudelit, st territooriumid, mille areng, vastavalt Bristoli kokkuleppele (30) (detsember 2005), lähtub säästvuse põhimõttest, hõlmab majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnaaspekte ning võtab arvesse ka elanikkonna vananemisest tulenevaid sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Seega tuleb kindlasti vastavalt teadus- ja arendustegevuse kuuendale raamprogrammile säilitada ja toetada ideed kaasata kodanikuühiskonna sidusrühmad järgitavate suuniste ühisesse kindlaksmääramisse. Teadus- ja arendustegevuse seitsmendas raamprogrammis nähakse ette erimeetmeid inimarengu ja vananemise valdkonnas (31).

4.4.2

Et kõrge tööhõive- ja tööstuspotentsiaaliga valdkonnad võivad ületada riigipiire, tuleks rohkem INTEREG-i vahendeid suunata piiriülese koostöö tõhustamisse (32).

4.4.3

Seoses äärepoolseimate piirkondadega: „komitee pooldab komisjoni kavatsust luua lähenemispoliitika raames konkreetne mehhanism, mis leevendaks äärealade ja pidevate struktuuriprobleemidega regioonide mahajäämust” (33). „Silmas pidades asjaolu, et enam kui 50 % teaduse ja arenduse jaoks määratud fondi vahendeid saab osaks peamiselt väga piiratud arvule EL-i regioonidele”, kutsub komitee üles looma „tingimusi tehnoloogiasiirdeks regioonide vahel”. EMSK on arvamusel, et „Euroopa Liidu poliitika ebasoodsate püsitingimustega piirkondade suhtes peaks põhinema kolmel peamisel põhimõttel”, nimelt: 1) püsivuse põhimõte (järelejõudmise põhimõte pole kõnealuste piirkondade puhul asjakohane), 2) positiivse diskrimineerimise põhimõte, mille eesmärk on luua tõeline võrdsus teiste piirkondadega ja 3) proportsionaalsuse põhimõte, et võtta arvesse piirkondade geograafilisi, demograafilisi ja keskkonnaalaseid näitajaid ja neist tulenevaid piiranguid. Ebavõrdsuse kaotamiseks võiks rakendada järgmisi sotsiaalseid meetmeid: „otsene abi teatud äritegevustele või teenusepakkujatele, mere- või õhutranspordi erihinnad kohalikele elanikele, kvaliteetsete avalike teenuste olemasolu” jne (34).

4.4.3.1

Komisjonil on õigus, kui ta märgib, et piirangud saartele ligipääsetavuses peegelduvad tõsiasjas, et „mere ületamine pikendab auto- või rongisõidu aega”. Ligipääsetavus on „eriline probleem”, millega saared silmitsi seisavad. Samuti rõhutab komisjon õigustatult nende väikse elanikkonnaga seonduvat probleemi. Enamik saari ei saa toetuda kodumaisele turule. Samuti on saarte pikaajalise arengu perspektiivides oluline osa ka teistel probleemidel (nt ressursside piiratus, looduslikud ohud ja haavatav keskkond).

4.4.3.2

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 16 sätestatakse, et „… liikmesriigid [hoolitsevad], igaüks oma vastavate volituste ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid”.

4.4.3.3

Teiste vahendite hulgas võib nimetada universaalteenuse ühtset mudelit avalike teenuste jaoks, mille rakendamine kõnealustes valdkondades sätestatakse Euroopa Liidu poliitilistes dokumentides ja õigusaktides. Nimetatud vahend on esile tõstetud üldhuviteenuseid käsitlevas rohelises raamatus (35).

4.4.3.3

EMSK tuletab meelde, kui oluline on karistada ettevõtteid, kes saavad Euroopa Liidu toetusi, kuid viivad oma tegevuse enne 7-aastase tähtaja lõppu teise asukohta. Riiklikke vahendeid ei tohi raisata nende ettevõtete toetamiseks, kes kaotavad töökohti.

4.5.1

Struktuurifondide määruses mainitakse selgesõnaliselt soolist võrdõiguslikkust kui valdkonnaülest mõõdet. Näib siiski, et kõnealune põhimõte on tähelepanu keskpunktis üksnes tööturgu puudutavate küsimuste puhul. Liikmesriike tuleb julgustada võtma vastu tervikliku lähenemisviisi (võib-olla Lissaboni strateegia komplekssete suuniste abil, millele vajaduse korral lisatakse individuaalsed soovitused). Selleks, et tegevuskavasid oleks võimalik hinnata, on vajalikud soolise võrdõiguslikkuse kohta käivad andmed.

4.5.2

Et abielupaarid saaksid nii mitu last kui nad soovivad, peaksid liikmesriigid rakendama erinevaid meetmeid, nagu „otsesed rahalised toetused, maksusoodustused ning kompenseeritavate avalike või erateenuste (eri tüüpi lastesõimed, sealhulgas ettevõtete või ettevõtetevahelised lastesõimed) ja pikapäevakooli pakkumine; seejuures ei ole oluline mitte teenuste kvantiteet, vaid kvaliteet” (36). Lisaks tuletab komitee meelde, et Barcelona Euroopa Ülemkogu järel (2002. aasta juunis) leppisid liikmesriigid kokku selles, et 2010. aastaks luuakse lastehoiustruktuurid 90 %-le lastest, kes on kolme aasta ja koolikohustuse vahelises eas, ning 33 %-le alla kolme aastastest lastest. Samuti oleks vajalik „riigieelarves kindla põhisumma määratlemine perekonna ja lastega seonduvate meetmete (st investeeringud tulevikku) tarbeks, vältimaks kõnealusele valdkonnale ettenähtud summade vähendamist seoses vanemaealiste osakaalu suurenemisega seonduvate ühiskondlike kuludega, mida vananev valijaskond võib pidada prioriteediks” (37). Seoses sellega oleks demograafilise fondi loomine huvitav mõte. See toetaks neid riiklikke jõupingutusi, mille eesmärk on tõsta sündivust ja naiste osalust tööturul, võimaldades laste ja vanurite hooldusasutuste ning eelkõige maapiirkondade koolide renoveerimise/ajakohastamise ulatuslikumat rahastamist EL-i poolt.

4.5.3

Lisaks demograafilisele toetusele on selge, et „laste tervist ja turvalisust tuleb hoida ja parandada, võimaldada kõigile lastele kvaliteetne haridus, pakkuda vanematele abistavaid ja toetavaid teenuseid, võimaldades neil oma vajadusi rahuldada ja raskustega toime tulla. Erilist tähelepanu tuleks pöörata suures vaesuses elavatele perekondadele ja lastele, neile, kes vajavad erilist toetust ning sisserändajatele. Komitee sedastab elanikkonna vananemist ja peab rahvastiku taastootmist meie mandri püsima jäämiseks hädavajalikuks ning rõhutab massilise töötuse vähendamist, 25–35aastastele isikutele püsivale töökohale juurdepääsu tagamist ja üldist töökohtade kindlust, mis peaks tagama sissetuleku pensionieas (aktiivseks jäädes või mitte)” (38). Euroopa Sotsiaalfond peab andma olulise panuse kõnealusesse valdkonda.

4.5.4

EMSK on samuti arvamusel, et Euroopa tasemel tuleb esitada „rida ühiseid eesmärke seoses juurdepääsuga eluasemele ja miinimumstandardid eluaseme kvaliteedile, mis määratleksid korraliku eluaseme mõiste” (39).

4.5.5

„Euroopa finantsinstitutsioonid võiksid anda väga soodsaid laene eluasemeehitusprogrammidele, mis on suunatud noortele, lastega peredele, sisserändajatele, vanuritele ja puuetega inimestele, sotsiaalsetele riskirühmadele jne, et edendada töötajate liikuvust, sotsiaalset segunemist ning elanike jaoks jõukohaseid hindu. […] Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et JESSICA kasutamine pakub võimalusi sellise fondi loomiseks, mis tagaks sotsiaaleluasemeprojektidele laiema ulatuse, ning nõuab, et struktuurifondide vaheetappide hindamisel analüüsitaks seda küsimust” (40).

4.6.1

Piirkondlikud arengupaktid, mida nimetati vastuses küsimusele 2.1 kujutavad endast huvitavat lähenemist kõnealusele küsimusele, sest olukordade ja konkreetsete väljakutsete mitmekesisus sunnib rakendama erinevaid vahendeid ja pädevusi (vrd 1.1). Sotsiaalpartnereid, kes alates 2002. aastast esitavad kevadisel Euroopa Ülemkogul aruande enda elukestvasse õppesse kaasamise kohta, tuleb aktiivselt kaasata.

4.6.2

EMSK soovib meenutada, et side- ja infotehnoloogia rakendamise tähtsaim eeldus elukestva õppe jaoks eelkõige EL-i maapiirkondades ja väikelinnades on EL-i ja liikmesriikide valitsuste toetus Interneti lairibaühendusele (41), mis võimaldab juurdepääsu e-õppe süsteemidele. Siinkohal palub EMSK komisjoni tunnistada lairibaühendusele juurdepääsu ühe osana laiemast strateegiast, mille eesmärk on tagada, et e-juurdepääsule antakse üldhuviteenuse staatus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata põlvkondadevahelise lõhe tekkimise ohule (42).

4.7.1

EMSK peab vajalikuks korrata, et komitee on vastu igale katsele ühtekuuluvuspoliitika riiklikule tasandile tagasi viia, sest ühtekuuluvuspoliitika annab Euroopa tasandil kahtlemata lisaväärtust solidaarsuse, majanduskasvu ja tööhõive osas ning selle konkreetsed tulemused on Euroopa kodanikele nähtavad.

4.7.2

Komitee meenutab, et asutamislepingust (artiklid 2, 158 ja 159) lähtuvalt peavad kõik poliitikameetmed (ELi, riiklikul, valdkonnaülesel ja valdkonna tasandil) toetama nimetatud ühtekuuluvuse eesmärki. Seega on oluline arvestada ühtekuuluvuse ja eelkõige selle piirkondliku mõõtmega komplekssetes suunistes ja mõjuanalüüsides (43).

4.7.3

EMSK tervitab asjaolu, et valitsustevaheline konverents lisas territoriaalse ühtekuuluvuse ELi eesmärkide hulka, ning komisjoni kava luua regionaalpoliitika peadirektoraadi juurde uus üksus „Territoriaalne ühtekuuluvus”. Kõnealune üksus peaks jälgima, et valdkondlikud poliitikameetmed oleksid suunatud ühtekuuluvuse eesmärgi saavutamisele. Komitee hinnangul tuleks analüüsida stabiilsuse ja kasvu paktis määratletud eelarvekriteeriume ning nende mõju üleeuroopaliste võrgustike, täpsemalt nende puuduvate lõikude rajamise rahastamisele, arvestades, et Euroopa Liidu toetust antakse vaid riikide valitsuste kaasrahastatavatele projektidele.

Teatud üldsuuniseid tuleb meelde tuletada. Mõned on kirjas juba aluslepingutes, teised lisati 2007. aasta valitsustevahelise konverentsi järel. Neis sätestatakse, et poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel

ELi aluslepingus (artikkel 6) tunnustatud põhiõiguste harta sätetega tuleb samuti struktuuripoliitika määratlemisel ja rakendamisel arvestada.

4.7.4

Komitee kahetseb väga, et kõnealuse arutelu raames ei käsitleta sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna rolli struktuurifondide määratlemisel, väljatöötamisel ja rakendamisel. Nende kaasamine on hädavajalik kaasrahastatud projektide kohandamiseks tegeliku olukorra ja vajadustega, eeldusel, et need on kooskõlas strateegiliste suunistega. „Komitee soovib, et koostataks suunised, mida kohaldataks liikmesriikide väljatöötatud strateegia- ja tööprogrammidokumente käsitleva nõuandetegevuse puhul. […] Liikmesriigid peaksid selgitama, kuidas korraldatakse järelevalvekomiteede puhul tagasisidet, milles lähtutakse ka partnerluse põhimõttest. Komitee on veendunud, et nii liikmesriigid kui ka piirkondlikud asutused peaksid laialdasemalt kasutama kodanikuühiskonna organisatsioonide potentsiaali, kaasates neid struktuurifondide edendamise kavade väljatöötamisse. Peale selle peaksid liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused toetama altpoolt tulevaid algatusi, eraldades selleks eesmärgiks piisavaid rahalisi vahendeid, mis on ette nähtud struktuurifondidega seotud edendamis- ja teabealaste tegevuste jaoks. Samuti tasuks edendada piiriüleste või piirkondadevaheliste programmide puhul ühiskonsultatsioone ning piiriülest ja piirkondadevahelist ühiskondlik-ametialast partnerlust” (44).

4.7.5

Open Days ja algatuse „Piirkonnad majandusmuutustes” jätkuna toetab komitee kindlameelselt:

Eelkõige tuleks rõhutada kogemuste ja heade tavade vahetamist.

4.8.1

Komitee leiab, et suurlinnapiirkondade ja komisjoni kohtumisfoorum edendaks polütsentrismi ja parandaks kõnealuste alade tundmist. Võiks moodustada töörühma kõnealuste alade määratlemiseks ja heade tavade levitamiseks (48).

4.8.2

EPKR-i ja struktuurifondide alusel asutatud juriidilised isikud peavad vastutama erinevate finantseerimisallikate koostöö korraldamise eest ning konkreetses piirkonnas tööstuspoliitikat toetavate ja fondidest rahastatavate projektide ettevalmistamise ja elluviimise eest. Kõnealusele rahastamisele peaksid juurdepääsu saama piirkondade erinevate huvirühmade esindajad. Nimetatud juriidiliste isikute loomine äratab huvi piiriülese koostöö vastu ning anda kõnealustele piirkondadele tugevama identiteeditunde ja suurendada nende tahet oma eeskirju ühtlustada (49).

4.8.3

Samuti tuleks edendada ühiskonsultatsioone ja ühiskondlik-ametialast partnerlust nii piiriülesel kui piirkondadevahelisel tasandil ning julgustada sotsiaaldialoogi algatusi, määrates kindlaks toimiv piiriülene raamistik ühisteks läbirääkimisteks, nii nagu see nähti ette sotsiaalmeetmete kavas aastateks 2005–2010 (50).

4.8.4

Üks teine valdkond, milles piirkonnad võiksid ühtekuuluvuse soodustamiseks koostööd teha, on energeetika, arvestades selle mõju tootmiskuludele, perekondadele ja majandusarengule. Koostööd võiks teha energiavahetusega nende piirkondade, kellel on energiat odavamate hindadega suuremates kogustes, ja vaesemate piirkondade vahel. See on tänapäeval võimalik tänu reglementeeritud, kuid sõltumatumale võrkude süsteemile ja nn elektribörsi avamisele.