52006DC0073

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 21.2.2006

KOM(2006) 73 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Süüdimõistvate kohtuotsuste järgne õiguste äravõtmine Euroopa Liidus{SEC(2006)220}

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Süüdimõistvate kohtuotsuste järgne õiguste äravõtmine Euroopa Liidus

1. Õiguste äravõtmist võib määratleda kui meedet, mis piirab määratud või määramata ajaks füüsilisel või juriidilisel isikul teatud õiguste kasutamist, teatud ametite pidamist, teatud tegevuste sooritamist, teatud kohta minemist või teatud meetmete võtmist.[1] Tegemist on karistuse tüübiga, mille eesmärk on eelkõige ennetav. Kui süüdi mõistetud isikult võetakse võimalus kasutada teatud õigusi (näiteks õigus töötada alaealistega), tehakse seda eelkõige selleks, et takistada tal kuritegu uuesti sooritada. Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, kus inimestel peaks olema tugev kaitse, oleks kasulik, kui teatud õiguste äravõtmisi tunnustataks kogu liidu raames. Küsimus on veelgi olulisem siseturul, mille piires inimesed vabalt liiguvad.

2. Õiguste äravõtmine on karistuse tüüp, mida teatud tingimustel tuleks selleks, et see oleks tõhus, tunnustada ja rakendada terves liidus. Seda tõdetakse Haagi programmis,[2] milles Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni üles esitama ettepanekuid, kuidas tõhustada süüdimõistvate kohtuotsuste ja õiguste äravõtmise riiklike registri andmete, eelkõige seksuaalkurjategijaid käsitleva teabe, vahetust. Kõnealune eesmärk on sätestatud ka nõukogu ja komisjoni 2.–3. juunil 2005 vastuvõetud ühises tegevusplaanis Haagi programmi elluviimiseks ja komisjoni 2005. aasta mai teatises kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja liikmesriikidevahelise usalduse tugevdamise kohta.[3] Mõlemas dokumendis teatatakse käesoleva teatise vastuvõtmisest.

3. Käesoleva teatise eesmärk on selgitada õiguste äravõtmise mõistet, hinnata asjaomaseid õigusakte Euroopa tasandil ja visandada kõnealuses küsimuses tõenäoliselt rakendatav lähenemisviis.

1. ÜLDANDMED

4. Esimeses lõikes 1 määratletud õiguste äravõtmine on väga lai mõiste, mida käesolevas teatises tuleb lähemalt selgitada.

5. Muude kui kriminaalasjades tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste puhul õiguste äravõtmiste väljajätmine. Kooskõlas lõikes 2 nimetatud raamistikuga käsitleb käesolev teatis ainult kriminaalasjades tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste järgset õiguste äravõtmist ja mitte näiteks pooleliolevate menetluste raames kehtestatud meetmeid, meetmeid, mille eesmärk on puhtalt ennetav inimeste puhul, keda ei saa võtta kriminaalvastutusele , või keelud, mis tulenevad teguviisis, mis ei ole kuritegelik.

6. Õiguste äravõtmise olemus. On erinevaid mooduseid, kuidas süüdimõistva kohtuotsuse tagajärg võib olla õiguste äravõtmine:

- see võib olla kohtu määratud karistus kas täiendava karistusena põhikaristusele või alternatiivse karistusena juhul, kui see määratakse ühe või mitme põhikaristuse asemel;

- see võib olla täiendav karistus, mis kehtestatakse automaatselt põhikaristuse tõttu, isegi juhul, kui seda ei määra kohus;

- seda võib määrata haldus- või distsiplinaarmenetluse raames, mis on algatatud süüdimõistva otsuse korral.

7. Reguleerimisala. Õiguste äravõtmise potentsiaalne ulatus vastab õigustele, mida saab füüsiliselt või juriidiliselt isikult ära võtta (nt sõiduki juhtimise keeld, keeld elada teatud piirkonnas, riigihanke menetlustest kõrvalejätmine, tsiviil-, kodaniku- või perekonnaõiguste äravõtmine).

8. Reguleerimisalasse kuuluvad isikud. Õiguste äravõtmist kohaldatakse nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute suhtes. Kõik liikmesriigid ei tunnusta juriidiliste isikute kriminaalvastutust.[4] Kõnealune küsimus ei ole konkreetselt seotud õiguste äravõtmisega ja seda käsitletakse täielikumalt komisjoni rohelises raamatus karistuste kohta.[5]

9. Õiguste äravõtmise ebaühtlus liidu sees : nagu on kirjeldatud rohelises raamatus karistuste kohta, erinevad liikmesriikide õigusaktid karistuste kohta oluliselt ja seda sama võib öelda ka õiguste äravõtmise alaste õigusaktide kohta. Ühe liikmesriigi sees on õiguste äravõtmise meetmete ulatus lai ning kõnealuste karistuste kohaldamise olemus ja viis võib suuresti varieeruda. Ebaühtlus on selgemalt näha, kui vaadata küsimust Euroopa Liidu tasandilt. Kuigi mõned õiguste äravõtmise meetmed, näiteks sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, on olemas kõikides liikmesriikides, ei ole see sugugi üldine reegel.[6]

2. EUROOPA LIIDU TASANDIL VASTUVÕETUD ÕIGUSAKTIDE NIMEKIRI

10. Õiguste äravõtmist käsitlevad mitmed ELi tasandil vastuvõetud õigusaktid. Ühest küljest on vastu võetud õigusakte, mille eesmärk on ühtlustada õiguste äravõtmisega seotud riiklikke õigusakte (punkt 2.1). Teisest küljest on õigusakte, mis käsitlevad ühes liikmesriigis määratud õiguste äravõtmise meetme (või süüdimõistva otsuse) tõenäolist mõju teistes liikmesriikides (punkt 2.2).

2.1. Karistuste ühtlustamiseks ettenähtud õigusaktid

11. Kõnealused õigusaktid on loetletud käesoleva teatise lisas. Suurem osa neist viitavad õiguste äravõtmisele kui võimalikule karistusele teatud kuritegude eest tehtavate süüdimõistvate otsuste korral. Järgmised õigusaktid sisaldavad rohkem suunavaid sätteid süüdimõistvale otsusele järgnevate õiguste äravõtmiste kohta:

a) raamotsusega 2004/68/JSK laste seksuaalse ekspluateerimise ja lapsporno vastu võitlemise kohta[7] nõutakse liikmesriikidelt, et need võtaksid vajalikud meetmed, et tagada võimalus tõkestada füüsilisel isikul, kes on süüdi mõistetud mõne õigusaktis sätestatud kuriteo eest, laste järele vaatamisega seotud kutsetegevust ajutiselt või alaliselt (artikli 5 lõige 3). See ei tähenda, et õiguste äravõtmine on automaatselt ühe asjaomase kuriteo eest tehtud süüdimõistva otsuse tagajärg, vaid et iga liikmesriik peab tagama võimaluse takistada isiku teatavat kutsetegevust ühe süüdimõistvale otsusele järgneva võimaliku karistusena.

b) raamotsus 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris[8] sisaldab artikli 4 lõikes 3 samalaadset sätet;

c) viimased õigusaktid, mis käsitlevad riigihankelepingute sõlmimise menetlust, muudavad selliste lepingute sõlmimise protsessi läbipaistvamaks ning seega aitavad võidelda korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevusega. Riigihanke direktiivi[9] artikli 45 lõikes 1 on sätestatud, et teatud tingimustel jäetakse hankelepingu sõlmise menetluses osalemisest välja kõik kandidaadid või pakkujad, kelle suhtes on langetatud lõplik kohtuostus osalemise eest kuritegelikus organisatsioonis, korruptsiooni eest, pettuse eest ühenduste finantshuvide kahjuks või rahapesu eest. Direktiivi kohaldatakse nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute suhtes.[10]

Paralleeli võib tõmmata muude EÜ direktiividega, mida kohaldatakse rahandussektoris. Suurem osa õigusakte sisaldab standardset sätet, mille kohaselt peab asjaomase asutuse juhtorgan koosnema hea mainega inimestest. Näiteks ei või pangadirektiivi[11] kohaselt anda krediidiasutusele luba täita oma ülesandeid juhul, kui asjaomaste isikute maine ei ole piisavalt hea. Seetõttu on tõenäoline, et kontrollitakse inimeste karistusregistrit ja neile ei anta tegevusluba, kui nad on süüdi mõistetud sellistes kuritegudes nagu rahapesu või korruptsioon. Mõiste „hea maine“ tõlgendamine aga on jäetud liikmesriigi ülesandeks ja teatud kuritegude sooritamisele järgnev süstemaatiline õiguste äravõtmine puudub. Sama kehtib ka õigusaktide kohta, mis käsitlevad investeerimisühinguid,[12] väärtpaberitega kauplemist,[13] raamatupidamisdokumentide seadusjärgset auditeerimist[14] ja kindlustust[15].

2.2. Süüdimõistva kohtuotsuse või õiguste äravõtmise mõjuga seotud meetmed

12. Õigusakte, mis käsitlevad ühes liikmesriigis määratud õiguste äravõtmise (või süüdimõistva kohtuotsuse) mõju teistes liikmesriikides, võib jagada kolme rühma.

13. Esimene rühm hõlmab mitmeid direktiive, mida võib pidada õigusaktideks, mis lubavad osalist vastastikkust tunnustamist. Mõned käsitlevad otseselt teises liikmesriigis määratud õiguste äravõtmise tunnustamist (a ja b). Teine osa käsitleb õiguste äravõtmise tagajärgi, mis võivad järgneda ühes liikmesriigis tehtud süüdimõistva otsuse tunnustamisele (c ja d).

a) direktiivid õiguse kohta valida ja kandideerida kohalikel[16] ja Euroopa valimistel[17]. Esimese direktiivi kohaselt võib liikmesriik tunnustada teises liikmesriigis määratud valimistel kandideerimise õiguse äravõtmist. Teise direktiivi kohaselt peab liikmesriik tunnustama teises liikmesriigis määratud valimistel kandideerimise õiguse äravõtmist ja võimaldab liikmesriigil tunnustada teises liikmesriigis määratud valimisõiguse äravõtmist;

b) direktiiv väljasaatmise otsuste vastastikuse tunnustamise kohta[18] võimaldab tunnustada ühe liikmesriigi väljasaatmise otsust kolmanda riiki kodaniku suhtes, kes viibib teise liikmesriigi territooriumil. Eriti kehtib see väljasaatmise otsuste kohta, mis põhinevad tõsisel või aktuaalsel ohul, mis ähvardab avalikku korda või riiklikku julgeolekut ja mis on vastu võetud pärast süüdimõistvat otsust kuriteo eest, mille karistuseks on vähemalt üheaastane vangistus. Seda ei kohaldata Euroopa Liidu kodanike pereliikmete suhtes, kes on kasutanud vaba liikumise õigust. Nende suhtes kohaldatakse direktiivi 2004/38/EÜ, milles on rangelt sätestatud liikumisvabaduse lubatavad piirangud ja milles rõhutatakse, et eelmised süüdimõistvad kohtuotsused üksi ei õigusta selliseid piiranguid;[19]

c) eespool nimetatud riigihanke direktiiv. Tegemist on õigusaktiga, mis lubab osalist vastastikust süüdimõistvate otsuste tunnustamist, sest selle kohaselt on ühes liikmesriigis tehtud süüdimõistva otsuse tulemus riigihankemenetlusest kõrvaldamine kogu liidus. Kui süüdimõistev otsus on tehtud ühes liikmesriigis, kuid ostja asub teises liikmesriigis, võib viimane taotleda teha koostööd esimese liikmesriigi asjaomaste ametiasutustega, et saada süüdimõistva otsuse kohta teavet.

ELi tasandil loob finantsmäärus[20] ka mehhanismi, et kõrvaldada teatud kuritegusid toime pannud füüsilised või juriidilised isikud Euroopa pakkumismenetlustest ja toetuste saajate seast.

d) 7. septembril 2005 võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu uue direktiivi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise kohta,[21] mis asendab 15 kõnealuses valdkonnas praegu kohaldatavat direktiivi. Direktiivis on sätestatud, et vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevad ametiasutused vahetavad teavet rakendatud distsiplinaar- või kriminaalkaristuste kohta, millel on tõenäoliselt tagajärjed asjaomastel tegevusaladel tegutsemisele (artikli 56 lõige 2). Kõnealune uus direktiiv tugevdab olemasolevat teavitamise kohustust. Vaatamata sellele ei too teabe vahetamine praegu automaatselt kaasa vastuvõtvas liikmesriigis asjaomasel tegevusalal tegutsemise õiguse äravõtmist. Selle üle otsustamine on jäetud vastuvõtva riigi ülesandeks. Selles punktis tuleks mainida erinevust uue direktiivi ja direktiivi 98/5/EÜ[22] vahel, mis käsitleb advokaatide asutamisõigust (mida uus direktiiv ei mõjuta). Et asutamisõigus põhineb advokaatide kutse registreerimisel, mitte nende kvalifikatsioonil, tagab direktiiv 98/5/EÜ, et päritoluliikmesriigi määratud õiguste äravõtmise kehtib vastuvõtvas riigis.

14. Teine rühm koosneb õigusaktidest, mis ei ole jõustunud või mille on ratifitseerinud ainult piiratud hulk liikmesriike:

a) Taani algatus, “ mille eesmärk on vastu võtta nõukogu otsus tihedama koostöö kohta Euroopa Liidu liikmesriikide vahel õiguste äravõtmise osas” .[23] Kõnealune algatus, mida nõukogu veel arutab, keskendub tööturule juurdepääsule ja piirdub füüsiliste isikutega. Lisaks sellele nähakse algatuses ette ainult liikmesriikide vahel teabe vahetamist ja mitte vastastikust õiguste äravõtmise otsuste tunnustamist;[24]

b) ELi 1998. aasta sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise konventsioon.[25] Kõnealuses konventsioonis ei ole sätestatud otsene ühes liikmesriigis määratud sõiduki juhtimise keelu tunnustamine kõikides teistes liikmesriikides ja selles loodud mehhanism ei järgi aluspõhimõtet, millel põhineb vastastikune tunnustamine. Lisaks sellele võimaldatakse konventsiooniga liikmesriikidel rakendamisel valida, kas teisendada välisotsus riiklikuks kohtulikuks või halduslikuks korralduseks. Siiamaani on konventsiooni ratifitseerinud väga väike hulk liikmesriike.[26]

15. Kolmanda rühma moodustavad resolutsioonid, st mittekohustuslikud õigusaktid, mille eesmärk on võidelda jalgpalliga seotud vägivallaga. Nõukogu 1997. aasta resolutsioonis[27] rõhutatakse, et staadionile pääsu keelamist peetakse tõhusaks viisiks, kuidas ära hoida või ohjeldada rahvusmeeskondade jalgapallimängudega seotud rahutusi, ja et on soovitav, kui ühes liikmesriigis kehtestatud staadionile pääsu keeldu täidetakse ka teistes liikmesriikides toimuvatel Euroopa jalgapallimängudel. 2003. aasta resolutsioonis[28] kutsutakse liikmesriike üles uurima võimalust laiendada staadionile pääsu keeldu teatud jalgpallimängudele teistes liikmesriikides ja siduda see karistuste määramisega juhul, kui kõnealustest keeldudest kinni ei peeta.

2.3. Järeldus

16. Eespool loetletu põhjal on võimalik teha järgmised järeldused:

a) on olemas suhteliselt piiratud arv Euroopa õigusakte, milles õiguste äravõtmine on sätestatud kohustuslikult, st õigusaktid, millega nõutakse liikmesriikidelt, et need arvestaksid kutseõiguste äravõtmist kui ühte võimalikku karistust süüdimõistva otsuse korral (vt lõike 11 punkte a ja b), või millega lisatakse õiguste äravõtmine teatud süüdimõistvatele otsustele (nagu see on sätestatud riigihanke direktiivis);

b) välja arvatud väljasaatmise otsuste alases direktiivis[29], ei ole õigusaktides, mis käsitlevad mõju, mis on teatud õiguste äravõtmistel või süüdimõistvatel otsustel väljaspool nende määramise liikmesriiki, sätestatud konkreetseid teabevahetussüsteeme, mis pakuksid liikmesriikidele usaldusväärset ja täielikku teavet teistes liikmesriikides määratud õiguste äravõtmise või süüdimõistvate otsuste kohta.

17. Komisjon uurib praegu juhilubadealase teabevahetussüsteemi loomist. Kõnealune algatus põhineb hiljutistel Euroopa Kohtu otsustel, milles tõdetakse, et liikmesriikidel on kohustus teatud asjaoludel vahetada teavet, ja millega seega laiendatakse vabatahtlikku teabevahetussüsteemi, mis on loodud direktiiviga 91/439/EMÜ juhilubade kohta[30]. Hiljutises direktiivi ettepanekus juhilubade kohta, mille abil koostatakse uuesti direktiiv 91/439/EMÜ, rõhutatakse vajadust rakendada üldine kohustuslik teabevahetussüsteem.[31]

3. VÕIMALIKUD LÄHENEMISVIISID ÕIGUSTE ÄRAVÕTMISELE

18. Tagamaks, et õiguste äravõtmine muutub ELi tasandil tõhusaks tööriistaks, mida saaks kasutada teatud kuritegeliku käitumise eest karistamiseks ja selle kordumise ärahoidmiseks, on kaks võimalikku lähenemisviisi, mis üksteist ei välista. Esiteks võiks kaaluda ELi hõlmavat teatud tegevuste sooritamise õiguste äravõtmist pärast teatud kuritegude sooritamist. Teiseks võiks kaaluda vaatenurka, et teatud tingimustel võiks laiendada riiklikku õiguste äravõtmist kogu ELi territooriumile. Igal juhul korraldatakse iga käesolevat valdkonda käsitleva õigusakti ettepaneku korral vastavalt komisjoni 27. aprilli 2005. aasta teatisele[32] põhjalik mõjude hindamine, et eelkõige hinnata ettepaneku mõju põhiõigustele.

3.1. Siduda õiguste äravõtmine süüdimõistmisega teatud kuritegude eest

19. Teoreetiliselt oleks võimalik kohaldada riigihanke direktiivis võetud lähenemisviisi ka muudes valdkondades, eesmärgiga keelata juurdepääs teatud ametitele või tegevustele kogu liidus pärast eriti tõsise kuriteo eest tehtud süüdimõistvat otsust.

20. Sellise õigusakti vastuvõtmine eeldab tõenäoliselt:

- asjaomaste tegevuste ja ametite määratlemist;

- kuritegude minimaalset ühtlustamist;

- õiguste äravõtmise kestuse ühtlustamist selleks, et vältida võimalikku diskrimineerimist. Praegu varieerub õiguste äravõtmise kestus suuresti olenevalt ajavahemikust, kui kaua teave säilib riiklikus karistusregistris. Komisjoni algses ettepanekus riigihangete direktiivi kohta[33] ühtlustati automaatse õiguste äravõtmise kestus viiele aastale, kuid kõnealust sätet ei viidud lõplikku teksti üle.

21. Tegelikkuses tähendaks sellise õigusakti vastuvõtmine seda, et juurdepääsu teatud tegevustele hakatakse teatud ulatuses reguleerima Euroopa tasandil ja seda peaks vastavalt lähimus- ja proportsionaalsuse põhimõtetele põhjendama. Regulatiivne lähenemisviis ei ole võib olla kõige sobivam tegevuste puhul, mis ei hõlma tingimata kogu ELi, näiteks riigihanke direktiivis käsitletud tegevused. See ei ole ka finantssektoris rakendatav lähenemisviis (vt lõike 11 punkti c).

3.2. Näha ette õiguste äravõtmise vastastikune tunnustamine

22. Kuigi vastastikune tunnustamine on Euroopa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise nurgakivi, võib õiguste äravõtmise territoriaalse ulatuse laiendamist vaadata kui karistuse raskendamist ja see tõstatab selle inimese õiguste küsimuse, kelle puhul laiendatakse õiguste äravõtmise territoriaalset kohaldamisala kogu Euroopa Liidule. Lisaks sellele valitseb Euroopa Liidus kriminaalkaristuste osas ulatuslik mitmekesisus ja ühes liikmesriigis määratud õiguste äravõtmise mõju laiendamisele üle kogu liidu võib vastu olla mõni teine liikmesriik, kus kõnealuse kuriteo puhul ei kohaldata sama tüüpi karitust.[34]

23. Esimeses etapis oleks seetõttu mõistlik läheneda küsimusele sektorite kaupa ja eelisjärjekorras tuleks saavutada vastastikuse õiguste äravõtmise tunnustamine valdkondades, kus liikmesriikidel on juba ühine alus olemas. See eeldab piisavat ühtsust karistuste puhul, mis eelkõige kehtib juhul, kui:

- teatud tüüpi kuriteo puhul on õiguste äravõtmine (nt sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine) kõikides liikmesriikides juba olemas või

- õigusaktis nõutakse konkreetselt sellist tüüpi karistuse rakendamist kõikides liikmesriikides teatud tüüpi kuriteo puhul (nt lastega töötamise õiguse äravõtmine, vt lõige 11). Juhul kui õiguste äravõtmine on ainult üks võimalik karistus käitumise eest, mida õigusaktis peetakse kuritegelikuks, ilma et liikmesriigilt nõutaks sellist tüüpi karistuse rakendamist, ei ole kindel, et ühine alus on olemas.

24. Isegi kui ühine alus on olemas, võivad raskused tekkida sellest, et keelu[35] olemus või selle sisu (nt kestus) liikmesriigiti erineb. Kindlaks tuleks määrata rakendavale riigile jääv manööverdamisruum.

4. EELTINGIMUS: TEABEVAHETUSE PARANDAMINE

25. Eespool kirjeldatud kaks lähenemisviisi eeldavad, et teave süüdimõistvate otsuste ja õiguste äravõtmise kohta liigub liikmesriikide vahel.

4.1. Süüdimõistvad otsused

26. Olemasoleva teabevahetussüsteemi parandamiseks on juba tehtud mitmeid samme:

- 13. oktoobril 2004 võttis komisjon vastu ettepaneku nõukogu otsuse kohta, mis käsitleb kohtutoimikutest väljavõetud informatsiooni vahetamist;[36] otsuse eesmärk on tagada olemasoleva liikmesriikidevahelise teabevahetussüsteemi kiire parandamine, peamiselt kõnealuse teabe vahetamise tähtaegade määramise kaudu. Nõukogu võttis otsuse vastu 21. novembril 2005.[37]

- 25. jaanuaril 2005 esitles komisjon valget raamatut, milles analüüsiti põhilisi raskusi seoses süüdimõistvate kohtuotsustega seotud teabevahetusega ja tehti ettepanekuid elektroonilise teabevahetussüsteemi loomiseks.[38] Pärast valge raamatu alast arutelu leppis justiits- ja siseküsimuste nõukogu 14. aprillil 2005 kokku, kuidas edasi minna. Selle põhjal ja arvestades Haagi programmis määratletud eesmärke, esitas komisjon 22. detsembril 2005 õigusakti ettepaneku, milles nähakse ette ulatuslik olemasolevate teabevahetusmehhanismide reform.[39] Täiendavalt tuleb 2006. aastal teha tööd, et parandada juurdepääsu teabele süüdimõistvate otsuste kohta, mille Euroopa Liit on teinud kolmanda riigi kodanike suhtes.

27. Siinkohal tuleks ka mainida, et 17. märtsil 2005 võttis komisjon vastu ettepaneku nõukogu raamotsuse kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikide vahel süüdimõistvate kohtuotsuste arvesse võtmist uue kriminaalmenetluse korral.[40] Kõnealuses ettepanekus määratletakse tingimused, mille puhul teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust tuleb arvesse võtta muudel asjaoludel algatatud uue kriminaalmenetluse korral.

4.2. Õiguste äravõtmine

28. Õiguste äravõtmine on karistuse liik, mille olemus tõenäoliselt varieerub ühe liikmesriigi piires ja a fortiori liikmesriigiti. Seda võib määrata kriminaal-, tsiviil-, kaubandus-, haldus- või distsiplinaarmenetluse raames või see võib olla süüdimõistva otsuse automaatne tagajärg. Lisaks sellele määratakse õiguste äravõtmist teatud liikmesriikides sagedamini haldus- või distsiplinaarkaristusena kui kriminaalkaristusena. Need erinevused muudavad keeruliseks pääseda ligi ammendavale teabele, eriti arvestades, et riiklike registrite korraldamise reeglid suuresti erinevad: igas liikmeriigis on olemas karistusregister, kuid komisjoni kogutud andmete põhjal ilmneb, et liikmesriikide vahel on suuri erinevusi, eriti selliste registrite sisu osas.[41] Mõnes liikmesriigis registreeritakse ainult kriminaalkohtute otsused, samal ajal kui teiste liikmesriikide registrid sisaldavad tsiviil-, kaubandus- või haldusasutuste otsuseid. Näiteks sisaldavad teatud riiklikud registrid vanemaõiguste äravõtmise otsuseid.

29. Konkreetse õiguste äravõtmise olemus ja asjaomase riikliku registri korraldus määrab seega kindlaks, kuidas õiguste äravõtmine registrisse kantakse. Kriminaalkohtu määratud õiguste äravõtmised sisalduvad tavaliselt kõikides registrites, kuid sama ei kehti sugugi süüdimõistvale kohtuotsusele automaatselt järgnevate õiguste äravõtmiste kohta või pärast süüdimõistvat otsust haldusasutuse või kutseorganisatsiooni määratud õiguste äravõtmiste kohta. Riiklikesse registritesse õiguste äravõtmiste sissekandmise ulatus erineb seega tõenäoliselt suuresti liikmesriikide vahel.

30. Seetõttu tuleks hinnata õiguste äravõtmise alase teabevahetuse parandamise ulatust ja arvesse tuleks võtta vajadust tagada isikuandmete kindel kaitse. Isikuandmete töötlemine ja õiguste äravõtmise alane teabevahetus peaksid igal juhul vastama olemasolevale õiguslikule raamistikule isikuandmete töötlemiseks Euroopa Liidus.[42] Eesmärk peaks olema põhjaliku teabevahetuse võimaldamine järgmiste õiguste äravõtmise liikide puhul:

i) kohtu määratud õiguste äravõtmine, mis järgneb süüdimõistvale otsusele (st üks osa süüdimõistvast otsusest);

ii) liikmesriigi määratud õiguste äravõtmine, mis selles riigis automaatselt järgneb süüdimõistvale otsusele;

iii) ühes liikmesriigis pärast samas liikmesriigis tehtud süüdimõistvat otsust määratud õiguste äravõtmine, olenemata sellest, milline asutus õiguste äravõtmist määrab, kui asjaomane menetlus annab sama garantii kui kriminaalmenetlus;

iv) juriidilistele isikutele määratud õiguste äravõtmine kuritegude või rikkumiste eest, mis oleksid olnud kriminaalkuriteod, juhul kui tegemist oleks olnud füüsilise isikuga, ja mille eest juriidilist isikut võib vastutusele võtta (kriminaal- või halduskorras) kõikides liikmesriikides.[43]

31. Eelnevat arvestades tuleks hinnata vajadust võtta vastu minimaalne ELi eeskiri, milles nõutaks liikmesriikidelt vähemalt mõnede õiguste äravõtmiste süstemaatilist registreerimist oma riiklikes karistusregistrites või registrites,[44] juhul kui liikmesriikide vahel on juba ühine alus olemas.

5. JÄRELDUS

32. Süüdimõistvale otsusele järgneva õiguste äravõtmise olemasolu on liikmesriikides ühine nimetaja. Parem juurdepääs ühes liikmesriigis tehtud süüdimõistvate otsuste alasele teabele võimaldab liikmesriikidel arvestada kõnealust teavet, eriti hinnates, kas inimesel võiks olla juurdepääs teatud ametitele või tegevustele. Seetõttu eelistab komisjon süüdimõistvate otsuste alase teabe ringluse parandamist ja jätkab juba alustatud tööd järgmistel aastatel.

33. Õiguste äravõtmise vastastikuse tunnustamise osas eelistab komisjon läheneda küsimusele sektorite kaupa ja valdkondades, kus liikmesriikide vahel on ühine alus olemas. Suurem osa liikmesriike jagab seda seisukohta. Selline ühine alus on olemas lastega töötamise õiguste äravõtmise ja sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise puhul (vt lõige 23). 2004. aasta oktoobris esitas Belgia algatuse lastega töötamise õiguse äravõtmise vastastikuse tunnustamise kohta, juhul kui õiguste äravõtmine on laste vastu toime pandud seksuaalkuritegude eest süüdimõistva otsuse tagajärg. Tulevikus on komisjonil plaanis esitada ettepanek raamotsuseks, et asendada 1998. aasta sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise konventsioon (vt lõike 14 punkt b). Eesmärk on täiendada olemasolevaid EÜ õigusakte ja tagada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise täielik tunnustamine.

[1] Roheline raamat kriminaalkaristuste ühtlustamise, vastastikuse tunnustamise ja rakendamise kohta Euroopa Liidus (edaspidi ”Roheline raamat karistuste kohta”), KOM (2004) 334 (lõplik), 30.4.2004.

[2] Vastu võetud 4.–5. novembril 2004 (ELT C 53, 3.3.2005, lk 1).

[3] KOM (2005) 195, 19.5.2005

[4] Belgia, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik näiteks tunnustavad juriidiliste isikute kriminaalvastutust, erinevalt Kreekast, Saksamaast ja Itaaliast.

[5] Punkt 3.1.6.

[6] Kõnealust ebaühtlust ja üldise lähenemisviisi raskusi käsitleti arutluse ajal, mis järgnes Taani 2002. aastal esitatud algatusele, mille eesmärk oli võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise tihedama koostöö kohta õiguste äravõtmise osas, EÜT C 223, 19.9.2002, lk 17). See algatus on ikka veel nõukogus arutlusel.

[7] ELT L 13, 20.1.2004, lk 44.

[8] ELT L 192, 31.7.2003, lk 54. On huvitav, et 26. mai 1997. aasta korruptsioonivastase võitluse konventsioon, mis hõlmab Euroopa ühenduste ametnikke või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikke (EÜT C 195, 25.6.1997, lk 2) ei sisalda ühtegi sätet õiguste äravõtmise kohta.

[9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta. ELT L 134, 30.4.2004, lk 114 Liikmesriikidelt nõutakse kõnealuse direktiivi rakendamist 31. jaanuariks 2006.

[10] Käesolevas kontekstis tuleks viidata ka teenuste direktiivi artikli 29 punktile c, tarnete direktiivi artikli 20 lõike 1 puntkile c ja ehitustööde direktiivi artikli 24 lõike 1 punktile c, mida käsitletakse lähemalt lisas. Riigihanke direktiiviga tühistatakse kõnealused sätted alates 31. jaanuarist 2006.

[11] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiiv 2000/12/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta (EÜT L 126, 26.5.2000, lk 1).

[12] Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ) artiklit 9, ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

[13] Vt nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiiv 85/611/EMÜ (avatud investeerimisfonde (UCITS) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikli 5 punkte a ja b, EÜT L 375, 31.12.1985, lk 3.

[14] Vt nõukogu 10. aprilli 1984. aasta kaheksanda direktiivi 84/253/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb raamatupidamisdokumentide põhikirjajärgse auditeerimise eest vastutavate isikute tunnustamist) artikkel 3, EÜT L 126, 12.5.84, lk 20.

[15] Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. novembri 2002. aasta direktiivi 2002/83/EÜ (elukindlustuse kohta) artikli 6 lõige 1 ja artikkel 8, EÜT L 345, 19.12.2002, lk 1; direktiivi 73/239/EÜ (otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) artikkel 8, EÜT L 228, 16.8.1973, lk 3 (muudetud direktiiviga 92/49/EÜ, EÜT L 228, 11.8.1992, lk 1).

[16] Nõukogu 19. detsembri 1994. aasta direktiiv 94/80/EÜ, millega kehtestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust valida ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel, EÜT L 368, 31.12.1994, lk 38. Direktiivi on muudetud nõukogu 13. mai 1996. aasta direktiiviga 96/30/EÜ, EÜT L 122, 22.5.1996, lk 14.

[17] Nõukogu 19. detsembri 1994. aasta direktiiv 93/109/EÜ, millega kehtestatakse üksikasjalik kord, mille alusel liikmesriigis elavad, kuid selle riigi kodakondsuseta liidu kodanikud saavad kasutada õigust valida ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel, EÜT L 329, 30.12.1993, lk 34.

[18] Nõukogu 28. mai 2001. aasta direktiiv 2001/40/EÜ, EÜT L 149, 2.6.2001, lk 34. Hiljutises komisjoni ettepanekus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviks ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (KOM (2005) 391 (lõplik), 1.9.2005) sätestatakse pandlik ja ulatuslik kord, mida kohaldada juhul, kui kolmanda riigi kodanik, kelle kohta üks liikmesriik on välja andnud väljasaatmiskorralduse või tagasisaatmisotsuse, viibib teise liikmesriigi territooriumil. Liikmesriigid võivad valida erinevate võimaluste vahel, millest üks on vastastikune tunnustamine, olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest. Kõnealuse ettepaneku vastuvõtmisel muutub direktiiv 2001/40/EÜ üleliigseks ja see tuleks seetõttu tunnistada kehtetuks.

[19] 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/38/EÜ (ELT L 158, 30.4.2004, lk 77) ühendab eelmised õigusaktid ja see tuleb üle võtta 30. aprilliks 2006.

[20] Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1. Vt artikli 93 punktid b ja e.

[21] ELT L 255, 30.9.2005, lk 22.

[22] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon, EÜT L 77, 14.3.1998, lk 36.

[23] EÜT C 223, 19.9.2002, lk 17.

[24] Siinkohal võib tõmmata paralleeli Euroopa Nõukogu 1970. aasta Euroopa kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse konventsiooniga. Konventsiooni on ratifitseerinud 9 liikmesriiki (6. oktoobri 2005. aasta seis) ja see käsitleb eelkõige õiguste äravõtmist. Kuid konventsioonis sisalduv mehhanism ei järgi aluspõhimõtet, millel põhineb vastastikune tunnustamine: konventsioonis nõutakse kahepoolset karistatavust, lubatakse õiguste äravõtmise sisulist läbivaatamist ja sätestatakse õiguste äravõtmisele kestuse määramine, samuti sisaldab konventsioon võimalust piirata õiguste äravõtmise ulatust.

[25] EÜT C 216, 10.7.1998, lk 1. Vt ka sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise konventsiooni seletuskirja, EÜT C 211, 23.7.1999, lk 1.

[26] Hispaania ja Slovakkia. 5. oktoobri 2005. aasta seis.

[27] Nõukogu 9. juuni 1997. aasta resolutsioon jalgpallihuligaansuse ärahoidmise ja ohjeldamise kohta kogemuste vahetamise, staadionile pääsu keelamise ja meediapoliitika abil, EÜT C 193, 24.6.1997, lk 1.

[28] Nõukogu 17. novembri 2003. aasta resolutsioon, mis käsitleb liikmesriikides rakendatavaid rahvusvahelise mõõduga jalgpallimängude toimumispaikadele juurdepääsu keelde, ELT C 281, 22.11.2003, lk 1.

[29] Kõnealusel juhul toimub teabevahetus Schengeni infosüsteemi sisestatud teabe abil vastavalt 19. juuni 1990. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni artikli 96 lõikele 3.

[30] EÜT L 237, 24.8.1991, lk 1.

[31] Eelnõu eesmärk on eelkõige lõpetada nn juhiloa turism ja hõlbustada sellise põhimõtte rakendamist, mille kohaselt ühel inimesel võib olla ainult üks juhiluba. Ettepanekus säilitatakse sätted, mille kohaselt liikmesriikidel on õigus keelduda tunnustamast sellise isiku juhiluba, kelle juhiluba on tühistatud ja kellel kaudselt on veel teine juhiluba. Ettepanekuga tugevdatakse ka liikmesriikide kohustusi ja selles nõutakse, et liikmesriik tagaks, et uue juhiloa taotleja kohta ei ole teise liikmesriigi ametiasutused välja andnud juhtimiskeeldu (eelnõu artikli 8 lõige 5). KOM (2003) 621.

[32] Komisjoni teatis põhiõiguste harta järgimise kohta komisjoni õigusaktide ettepanekutes. Korrapärase ja nõuetekohase kontrollimise metoodika. KOM (2005) 172 (lõplik), 27.4.2005.

[33] KOM (2000) 275 (lõplik).

[34] Vt eespool nimetatud rohelist raamatut karistuste kohta.

[35] Mõnedes õigussüsteemides näiteks on vaja konkreetsete otsuste vastuvõtmist, mis kuulutaksid välja kõnealused keelud, samal ajal kui teistes süsteemides on see automaatselt süüdimõistva otsuse tagajärg. Isegi kui võetakse vastu otsus, võib selle olemus (nt kas see on tehtud haldus- või kriminaalkorras) erineda.

[36] KOM (2004) 664, 13.10.2004.

[37] ELT L 322, 9.12.2005, lk 33.

[38] KOM (2005) 10, 25.1.2005.

[39] KOM (2005) 690.

[40] KOM (2005) 91, 17.3.2005.

[41] Vt valge raamatu (KOM (2005) 10) lisa.

[42] Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta, EÜT L 281, 23.11.1995), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta, EÜT L 8, 12.1.2001). 4. oktoobril 2005 võttis komisjon vastu ka ettepaneku nõukogu raamotsuseks kriminaalasjadega seotud politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta (KOM (2005) 475).

[43] Mitmetes ELi õigusaktides nõutakse liikmesriikidelt, et need võtaksid vajalikke meetmeid, et juriidilisi isikuid oleks võimalik võtta vastutusele (kriminaal- või halduskorras) kuritegude eest, mida asjaomane õigusakt käsitleb, ja et neid karistataks sellele vastavalt. See tähendab, et vähemalt piiratud hulga kuritegude puhul võib juriidilisi isikuid kõikides liikmesriikides vastutusele võtta.

[44] Olenemata vastutuse tüübist, erineb liikmesriigiti sagedus, kui tihti juriidilisele isikule määratud karistus sisestatakse riiklikkuse registrisse (vt valge raamatu (KOM (2005) 10) lisa). Riikides, kus tunnustatakse juriidilise isiku kriminaalvastutust, hõlmab riiklik karistusregister tihtipeale (kuid mitte alati) nii füüsilisi kui ka juriidilisi isikuid. Juhul kui juriidilistele isikutele määratud karistusi (sealhulgas õiguste äravõtmisi) kuritegude eest, mis oleksid kriminaalkuriteod juhul, kui neid oleks sooritanud füüsiline isik, sisestataks süstemaatiliselt riiklikesse registritesse, oleks see kahtlemata samm edasi.