20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/128

1.1

2004. aasta aprillikuu kirjaga taotles tulevane eesistuja Holland EMSK uurimuslikku arvamust teemal “keskkond kui majanduslik võimalus”. Eesistujariik soovis esile tuua võimalused, kus mõlemad pooled on võitjateks, mille abil areng keskkonnatehnoloogia ja keskkonnakaitse valdkonnas võib aidata saavutada Lissaboni strateegia majanduslikke ja sotsiaalseid eesmärke.

1.2

Euroopa Ülemkogu ei rõhutanud keskkonnaeesmärke isegi siis, kui ta pani Euroopa Liidule ülimalt ambitsioonikad eesmärgid: saada “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistel põhinevaks majanduseks, mis on võimeline jätkusuutlikuks majanduskasvuks, looma rohkem ja kvaliteetsemaid töökohti suuremas sotsiaalses ühtekuuluvuses”. Ainus säästavale arengule viitav sõna oli võib-olla jätkusuutlikkus.

1.3

Alles kaks aastat hiljem võttis Euroopa Ülemkogu vastu säästva arengu strateegiani viinud otsused. Niisiis lisandus see Lissaboni strateegiale.

1.4

Kas siiski saab kindlalt väita, et keskkond on Lissaboni strateegiasse täiel määral kaasatud? Jõuetus, mis on tabanud mõningaid Euroopa Liidu majandusi, on muutnud majanduskasvu saavutamise ja uute töökohtade loomise absoluutseks prioriteediks, ja keskkond on jäänud tahaplaanile, lähtudes rooma kõnekäänust “primum vivere, deinde philosophare”. Kuid kas just keskkond ei olegi see, mis teeb elu võimalikuks ja mis peaks seega olema kõigi, mitte ainult spetsialistide mure?

1.5

Selles kontekstis on paljud olulised Euroopa majandussektorid tundnud muret liidu, ja eelkõige komisjoni soovi üle olla rahvusvahelisel tasandil keskkonna alal esirinnas, kartes olla seal ainsad.

1.6

Nii on tahtmine kohaldada Kyoto protokolli, isegi kui meie peamiste konkurendid ei ole seda ratifitseerinud, tekitanud tugevaid emotsioone teatud majandusringkondades, kes on näinud selles soovis ohtlikku naiivsust, mis võib kahjustada Euroopa majanduse konkurentsivõimet, kes on ometi mõjutatud ülemaailmsest konkurentsist. Teised on leidnud, et Kyoto eesmärgid võivad olla teguriks, mis aitab tõhustada tootmisviise, vähendada kulusid, vähendada survet energiavarude ja tooraine osas ning suurendada seega Euroopa majanduse konkurentsivõimet. Niisiis on tekkinud arutelu ja seda tuleks valgustada konkreetsete näidetega.

1.7

Samamoodi on keemilisi aineid kasutavad tööstused tundnud muret keemiliste ainete registreerimise, hindamise ja lubamise ettepaneku (REACH) üle. REACH mõju uuringut, mille viis läbi komisjon, on väga tugevalt kritiseeritud.

1.8

Neid muresid ja kriitikat ei saa lihtsa käeliigutusega ümber lükata. Nad ei ole suunatud põhimõtete või poliitikate vastu. Nad toovad välja veendumuse, et on konflikt ühelt poolt majanduskasvu vajaduse, töökohtade loomise ja praeguste praktikate ning teiselt poolt keskkonnamurede vahel, mis väljenduvad ülemäärastes ja majandusliku konkurentsi vajadustega mittearvestavates reeglites. Probleemid paistavad tulenevad vahendite, protseduuride ja strateegiate alahindamisest ja halvast juhtimisest.

1.9

Kuid samal ajal on mõned ettevõtted, nende hulgas väga suured ettevõtted või isegi terved tööstussektori harud, teinud säästva arengu arvestamisest oma strateegia olulise osa. Nii näiteks teatas valitsuse tasandil toimunud seminarile kutsutud prantsuse kontserni Veolia environnement president: “ettevõtte saavutused säästva arengu kriteeriumi osas on muutunud mitte ainult nende õiguspärasuse osaks kodanikühiskonna suhtes, vaid ka üha enam eeliseks ülemaailmses konkurentsis ja atraktiivsuses investorite jaoks”. See lähenemine on tänaseks majandussfääris normiks muutumas.

1.10

Arutelu on seega olemas. See on tugev ja läbib kogu ühiskonda, puudutades esmajoones majanduslikku ja sotsiaalset maailma ja keskkonnakaitseorganisatsioone. Esitatud küsimus on selge: kas keskkonnanõudmiste arvestamine on ainult takistuseks ettevõtete konkurentsivõimele, või võib sellest tulla ka võimalus arendada välja uusi ameteid, uusi turge, uusi tehnoloogiaid?

1.11

Avalik arvamus, valitsused, majanduslikud vastutajad ja ametiühingud, tarbijad ja keskkonnakaitseühingute juhid ei või enam rahulduda teoreetiliste ja häid tundeid tulvil kõnedega, millel ei ole praktilist rakendust. Nad ootavad täpseid analüüse ja konkreetseid näiteid, kuna poliitika on tõsieluline kunst, isegi kui sellele peab lisanduma ideaal, mis annab talle mõtte. Säästva arengu strateegia Euroopa paberitööstuses on selle lähenemise väga hea näide.

2.1

Esitada endale selline küsimus tähendab ühelt poolt esitada endale küsimus, kas teatud majandussektorite arengut ei ole sõltuvuses kvaliteetse loodusliku või kultuurilise keskkonna olemasolust, ja teiselt poolt, kas ökotehnoloogiad võivad anda tõelise panuse Lissabonis strateegias määratletud majandusliku ja sotsiaalse arengu eesmärkide saavutamiseks. See tähendab samuti küsimist, kas keskkonnanormid ja –piirangud pole vaid takistuseks majanduskasvule, konkurentsivõimele ja seega ka tööhõivele.

2.2

Loomulik on, et turismi ja vabaajasektor sõltub kvaliteetse keskkonna olemasolust. Terved Euroopa piirkonnad, et mitte öelda terved riigid, sõltuvad oma majanduslikus ja sotsiaalses arengus suures osas turismist. Keskkonna kvaliteet on vältimatu tingimus selle ala ettevõtete tasakaaluks. Moonutatud maastikud, ülemäärastest kinnisvaratehingutest laastatud linnad, rikutud loodus ja saastatud ookeanid on põhjustanud ja põhjustavad edaspidigi parandamatuid majanduslikke katastroofe. Sama kehtib kalanduse, põllumajandussektori ja jahi kohta. Ökotehnoloogiate osas tuleb endalt küsida, kas need võivad olla majanduskasvu ja uuenduste teguriks, ning otsida võimalusi julgustamaks nende arengut ja levikut, kahjustamata ebaõiglaselt konkurentsi.

2.3

Vastamisi arenevate riikide rahvaste seaduspärase ootusega saavutada meiega võrreldav elatustase ja arvestades survet loodus- ja keskkonnaressurssidele, mis tekiks, kui areng toimuks praegustes tehnilistes ja majanduslikes tingimustes, on vajalik saavutada tõeline tehnoloogiline revolutsioon. Marginaalsed uuendused ei ole enam vajaduste kõrgusel. Praktiliselt soovib 80 % planeedi elanikkonnast saavutada sama elatustaset, mis on 20 % elanikkonna kõige rikkamal osal. Seega on mõeldamatu jätkata sellist elu, millest kujuneks katastroof, isegi kui tuleb hoiduda kõige pessimistlikumate ennustuste ülemäärasest rõhutamisest. Teatav hulk tegureid (jääliustike sulamine, ohud bioloogilisele mitmekesisusele, metsade maharaiumine, üleujutused jne) on märgiks keskkonna muutustest, kus segunevad looduslikud põhjused ja inimtegevuse tagajärjed. Meetmed, mis on võetud vähendamaks kahjulikku mõju keskkonnale, näiteks väävlist puhastamise tehnikate kasutamine, et maksimaalselt piirata happevihmasid, on oluliselt aidanud võidelda Euroopa metsade hävimise vastu. Keskkonnakaitsjate õigeaegsed hoiatused, kuigi need on mõnikord liialdatud, on sageli kohustanud avalikku arvamust ja avalikke võimuorganeid reageerima. Kõik asjaomased pooled peavad üles näitama oma huvi tasakaalustatud lahenduste leidmise vastu keskkonnakaitse meetmete raames.

2.4

Kui mõelda tööstusliku tootmise tehnikate peale, tuleb rõhutada, et põllumajandusliku tootmise tehnikal, transpordil ja energia tootmisviisidel on vaieldamatult mõju keskkonnale ja tervishoiule, mida ei tohi tähelepanuta jätta. Uuendused ja ökotehnoloogiad puudutavad ka neid elulisi majandussektoreid.

2.5

Teaduse ja tehnika arengul ja muutustel on kindlasti tagajärjed sotsiaalses plaanis. Lisaks kõigile muudele uuendustele puudutab see ka ökotehnoloogiaid, eriti kui need peavad asendama traditsioonilisi ja läbiproovitud, kuid mitte keskkonnasõbralikke tehnikaid. Enne neid muutusi tuleb hoolega ette valmistuda, ning lisada neile pingutusi kutseõppe ja algõpetuse valdkonnas. Keskkonnakaitse ei tohi olla tööpuudust ja deindustrialiseerimist suurendav tegur, kuivõrd ta toetub vajalikele ja hästi väljatöötatud menetlustele ja vahenditele. Seega tuleb korraldada pidev dialoog nende vahel, kes koostavad keskkonnaalaseid seaduseid ning majanduslike ja sotsiaalsete jõudude esindajatega, et kavandada ja mõõta meetmete mõju, sealhulgas ka negatiivset mõju, aktiivsusele ja tööhõivele.

2.6

Me oleme seega vastamisi tõelise tehnoloogilise väljakutsega. Euroopa võiks tänu oma teaduslikule ja tehnilisele potentsiaalile poliitilise tahte olemasolu korral olla pioneeri rollis laiaulatuslikes keskkonnaalastes uuendustes. Kindlasti on keskkonna kaitsel oma hind, kuid kas praegusel juhul pole tegevuse hind mitte madalam tegevusetuse hinnast?

3.1

Praktikas on võimalik määratleda kaht tüüpi keskkonnatehnoloogiaid:

3.1.1

Alati ei ole kerge tõmmata piiri ennetava ja raviva tehnoloogia vahele. Nii on integreeritud toote- poliitika (PIP) (1) ja direktiivi saastatuse integreeritud ennetamise ja vähendamise kohta (PRIP) (1) väga olulised ja kasulikud põhimõtted ühtaegu raviva kui ennetava lähenemisega, sobides täiuslikult säästva arengu strateegiasse. On selge, et arutlused ümber toote mõtte, arvestades kogu toodete elutsüklit, viivad rohkem säästva arengu põhimõtetele vastavate tehnoloogiate sissetoomiseni.

3.2

Tuleb rõhutada, et need kaks tehnoloogiate tüüpi on soodsa mõjuga keskkonnale ja võivad tekitada majanduslikku aktiivsust ja uusi töökohti.

3.3

EMSK on korduvalt rõhutanud vajadust kavandada “öko-tööstust” tervikuna ja meenutanud, et ülesanne oli ka “parendada järkjärguliselt nii keskkonna kui ressursside vaatepunktist kõiki tootmisviise ja kõiki tooteid”. (2)

3.4

On võimalik eristada nelja sorti ökotehnoloogiaid: protsessi lõpu tehnoloogiad, integreeritud tehnoloogiad, progressiivsed tehnoloogiad, radikaalsed uuendused (näiteks keemia ilma kloorita). Sageli on arvatud, et integreeritud tehnoloogiad ja radikaalsed uuendused võivad pikas perspektiivis anda konkurentsieeliseid. Probleem on selles, et väga tiheda konkurentsiga turgudel ei ole ettevõtetel alati võimalik teha pikaajalisi valikuid. Nad pöörduvad pigem progressiivsete protsesside poole, mis tagavad keskkonnaparanduste laiaulatusliku leviku nende tavalise investeerimistsükli raames.

3.5

Tegelikult võimaldavad tööstuse ja teenuste edusammud majandusliku efektiivsuse alal pidevalt parendada keskkonna seisukorda. Siiski on majanduskasv eriti esilekerkivates riikides selline, et vaatamata tehnoloogilisele progressile ei hakka surve keskkonnale ja loodusressurssidele vähenema.

4.1

Viimase kolmekümne aasta jooksul, kui majanduskasvu tegurite hindamine on muutunud keerukamaks kui eelneva kolmekümneaastase õitsenguperioodi jooksul, on ettevõtte tuleviku ja lõppkokkuvõttes tema aktsionäride huvide parimaks tagatiseks osutunud ettevõtte suutlikkus uuendusi läbi viia ja tagada oma toodete ja tootmisprotsessi kvaliteet — nii tema klientide, keskkonna kui töötajate jaoks.

4.2

Juba enne igasuguse seadusandluse ilmumist on üha suurem hulk ettevõtteid valinud säästva arengu tee ja otsustanud anda avalikult aru oma tegevustest ja tulemustest selles valdkonnas, ja seda klientide, kodanikuühenduste, turu ja avaliku arvamuse järjest valvsama pilgu all.

4.3

Väga tugeva konkurentsi tingimustes, mis sündis majanduse üleilmastumisest, on keskkonna kvaliteet ja sotsiaalne tasakaal muutunud samuti määravaks teguriks inimeste ja kapitali ligitõmbamisel. On oluline, et neid tegureid arvestataks ka WTO läbirääkimiste raames.

4.4

Seepärast saab kinnitada, et ettevõtte saavutusi säästva arengu valdkonnas peetakse üha enam eeliseks ülemaailmses konkurentsis ja investorite ligitõmbamisel.

4.5

Niisiis ei ole keskkonnanõudmised üldiselt takistuseks konkurentsivõimele ja majandusarengule, nagu lihtsustatult arvatakse. Turg on juba vastanud paljudele seadusandlusest sündinud keskkonnaalastele väljakutsetele. Nõudmised vee kvaliteedi ja jäätmekäitluse alal on selle näideteks. Neis kahes sektoris on ökotehnoloogiad pidevalt arenenud. Andes majandusliku vastuse neile väljakutsetele, on keskkonnateenuste ettevõtted loonud ja säilitanud töökohti. Näiteks on Prantsusmaal jäätmekäitlussektoris loodud hinnanguliselt 300 000 töökohta.

4.6

Soov säästa loodusressursse on tulemuseks andnud tehnilisi uuendusi nii ökonoomsema haldamise kui kulude vähendamise suunas. Näiteks on paberitööstus viimastel aastatel märgatavalt vähendanud oma veetarbimist. Kui viisteist aastat tagasi oli tonni paberi tootmiseks vaja ligi 100 m3 vett, siis täna kulub seda keskmiselt umbes 48 ja heitvete saastatust on vähendatud ligi 90 %. Kasu on ühtaegu nii keskkonnalane kui majanduslik.

4.7

Nagu juba on välja toodud, sõltub turismi ja vabaajasektor suures osas looduskeskkonna ja kultuuripärandi kvaliteedist. Keskkonnanõudmised ei ole seega takistus konkurentsivõimele ja majanduslikule arengule, vaid nende esimene tingimus. Turism on aga peamine majandussektor paljudes Euroopa Liidu riikides. Näiteks aastal 2003 moodustasid turismiga seotud tulud Hispaanias 41,7 miljardit $, Prantsusmaal 36,6 miljardit $, Itaalias 31,3 miljardit $, Saksamaal 23 miljardit $, Ühendkuningriigis 19,4 miljardit $, Austrias 13,6 miljardit $, Kreekas 10,7 miljardit $. Tuleb märkida, et keskkonnaeesmärkide vahel võib esineda ka vastuolusid. Nii võib maastike ja keskkonna kvaliteedi säilitamist võib-olla ohustada tuulegeneraatorite väljade sisseseadmine. Lõpuks tuleb märkida, et turism aitab tasakaalustada paljude liikmesriikide maksebilanssi, et see loob töökohti ning on tegevus, mida juba oma olemuse tõttu ei saa dislokaliseerida.

4.8

Siiski on vajalik, et keskkonnaalased korraldused alluks proportsionaalsuse reeglile. Tuleb vältida, et õigusakti majanduslik kulu oleks ebaproportsionaalselt suur võrreldes loodetava sotsiaal- ja keskkonnalase kasuga. EMSK on siiski täiesti teadlik, et selliseid hinnanguid on väga raske koostada: kuidas hinnata näiteks inimtervise hinda? On selge, et peaks olema reaalne tasakaal keskkonnamõõtme hinna ja välditud kahjude hinna vahel. Samal ajal peavad seadusandluse kohaldamise protseduurid olema kättesaadavad kõigile osapooltele. Nende aspektide eiramisel võib olla vastupidine mõju ja see võib muuta seaduse kohaldamise raskeks nii majanduslikel kui sotsiaalsetel põhjustel ja tarbijate vastupanu tõttu.

4.8.1

Väga huvitav näide on autotööstussektori ettevõtted, kes peavad tegutsema väga piiratud keskkonnas, kus manööverdusruum on väga kitsas tiheda konkurentsi tõttu ning tarbijate käitumise tõttu, kellele keskkonnaaspektid on hinna, turvalisuse ja mugavuse järel teisejärgulisel kohal. Neis tingimustes on keskkonnatehnoloogiate lisandumine toimunud järkjärguliselt, pigem järjestikuste parenduste kui tehnoloogiliste revolutsioonide läbi, mis tänaseks on veel liiga kallid endale tõelise turu leidmiseks. Ometi on Toyota Prius, elektri ja bensiini hübriidauto, suurepärane näide tarbijate suhtumise muutumisest, kuna selle tootmist tuli hiljuti poole võrra suurendada, et vastata ülemaailmsele nõudlusele, mis absoluutväärtuses jääb aga küllaltki marginaalseks võrreldes maailma autotootmisega. Ometi on need andmed julgustavad.

4.8.2

Osakeste filtrite näide on väga huvitav. Diiselmootorid toodavad 25 % vähem CO2 kui bensiinimootorid, kuid osakesed, mida need eritavad, on tervisele kahjulikud. Osakeste filtri lisakulu on umbes 500 € (5—10 % väikse auto hinnast). Kuna filtrid pole seadusandlusega ette nähtud, on autotootjatel seega valik, kas pakkuda neid lisavarustuses või paigaldada need süstemaatiliselt, vähendades oma kasumit, kuna turutingimustes oleks hinnatõus keeruline. Kui 90 % saksa klientidest valiks filtriga auto, siis ülejäänud Euroopa osas langeks suhe 5 %-le! Mõned tootjad (3) on seega otsustanud varustada oma autod järkjärguliselt osakeste filtriga, vähendades oma kasumimarginaali, kuid on selge, et see ei ole lõpmatuseni võimalik, eriti väga tiheda rahvusvahelise konkurentsi olukorras. Osakeste filtri üleüldiseks muutumine tuleb kahtlemata, kuid see toimub samas rütmis klientide ostujõuga, eriti väikeste autode osas.

See näide tõestab selgelt, kuidas turg ökotehnoloogia valdkonda mõjutab: kas tekib tarbijal keskkonnaalane teadlikkus ja ta tunnistab investeeringute vajalikkust kas tema enda või keskkonna jaoks, või võetakse vastu seadusandlikud meetmed. Suur osa keskkonnakaitses siiani saavutatud edust tuleneb sellekohasest seadusandlusest, ja autotööstus on selle heaks näiteks (muuhulgas näiteks kolmefunktsiooniliste katalüsaatorite sisseviimine).

4.8.3

Selles sektoris on ka teisi ökotehnoloogiliste uuenduste võimalusi: elektriautod, taaskasutamise parendamine, võitlus müra vastu, turvalisuse suurendamine. Peamiseks küsimuseks jääb tehnoloogia maksumus.

4.8.4

Järeldus, mille saab teha autotööstuse sektori näitest, on see, et ökotehnoloogiatel ei ole laiaulatuslikku levi, kui nad ei ole majanduslikult elujõulised. Kuid et olla efektiivne, on vaja saavutada massilist mõju. Praktikas toimub nii tihedakonkurentsiga turul ökotehnoloogiate lisamine järkjärguliselt ja pidevalt. See eeldab tõsiseltvõetavaid ja dokumenteeritud mõjuuuringuid, mis arvestavad keskkonna seisundiga ja turgudega mitte ainult liidu raames, vaid ka rahvusvahelises plaanis.

4.8.5

Üks teine näide proportsionaalsuse põhimõttele vastavuse tähtsusest on kergetööstusettevõtetele (metallurgiatööstus, keemia-, paberimassitööstus) esitatud väljakutse. Need tööstused töötavad väga rake ülemaailmse konkurentsi tingimustes, ja on eriliselt seotud keskkonnaga. Võrdlevate uuringute kohaselt on nende tööstuste tootmisüksused üldiselt Euroopa Liidu raames väga öko-efektiivsed: toormaterjali ja energia kasutamist ning heitgaaside taset on vähendatud niipalju, kui tehnoloogia seda võimaldab. Keskkonnaalane seadusandlus nende tööstuste osas on maailmas kõige rangem. Parimaid keskkonnatulemusi võib saada vähehaaval, investeerides kõige uuematesse ja tõhusamatesse tehnoloogiatesse, mis eeldab, et need ettevõtted peavad olema maailma tasemel konkurentsivõimelised. On oluline nõuda paremaid keskkonnanäitajaid, mis järgiks tehnilist arengut ja iga tööstuse investeerimistsüklit. Kui nõudmised karmistuvad liiga kiiresti, võib lisakulu ja vajaliku tehnoloogia mitte-kättesaadavus ohustada konkurentsivõimet ja majanduslike tegevuste jätkamist ELis.

5.1

Kui uuenduslike ökotehnoloogiate all mõista neid, mis juba väljatöötamise hetkel sisaldavad muret keskkonna ja ressursside väiksema kasutamise pärast, erinevalt “toru- suudme” tehnoloogiatest, siis tuleb tunnistada, et nad on veel algus- või isegi katsetuste staadiumis.

5.2

Lisaks on olukorrad väga erinevad. Kui tuulegeneraatorite tehnika on läbiproovitud ja jõudnud tööstusliku arengu staadiumisse tänu väga oodsale seadusandlusele, saab see siiski olla vaid täienduseks teistele energialiikidele ning igasugusele soojuse ja energia koostootmise protsessidele. Uue põlvkonna elektripirnid (LED) on alles turule jõudnud, sellel on paljulubav tulevik tehnilise progressi osas. Nii on näiteks Shangai Oriental pearl tower (480 m) öösel valgustatud protseduuri abil, mille töötas välja üks Euroopa VVK (4) ning valgusdioodlambid tootis üks hiina ettevõte. (5) Membraanprotseduurid vee puhastamiseks on alles uuringustaadiumis. Teised tehnoloogiad on veel kasulik olemiseks liiga kitsa levikuga.

5.3

Selline olukordade mitmekesisus eeldab niisiis kohaseid vahendeid nii rahastamise kui informatsioonivahetuse ja seadusandlike ning rahaliste vahendite ühendamise tasandil. Samuti tuleb meeles pidada vajadust selgelt vahet teha tõeliselt paljulubavate ökotehnoloogiate eristamiseks, et mitte rahalisi vahendeid raisata.

5.4

Mitmesugused rahalised, maksunduslikud ja korralduslikud küsimused, mida võib ette kujutada, vastavad tegelikult ökotehnoloogiliste uuenduste teostamise erinevatele etappidele:

Näiteks biokütused (diester), mille hind on kõrgem kui naftatoodetel, ei arene Prantsusmaal, kuna neile on kehtestatud liiga kõrge maksumäär, sama mis ka naftatoodete puhul. Kui tahetakse arendada biokütuste kasutamist ja tootmist, võiks neile kas kehtestada oma soodsama maksumäära, või kasutada seadusandlikku teed, sätestades teatud proportsioonis segu kasutamise klassikaliste kütustega. Siin tuleks määratleda tasakaal majandusliku kulu, välditud ebameeldivuste ja ökoloogilise kasu vahel.

5.5

Tuleb arendada ka vahetus- ja informatsioonivõrke parimate praktikate ja uute tehnoloogiate kohta. See element on eriliselt tähtis nii ettevõtjatele kui omavalitsuste juhtidele, kes vajavad abivahendit usaldusväärsete ja efektiivsete otsuste tegemiseks, et suuta teha valikuid läbiproovitud ja kindlate traditsiooniliste tehnikate ning uute rohkem keskkonda austavate kuid vähem tuntud ja testitud tehnikate vahel.

5.6

See osutub eriliselt oluliseks, kui on vaja teha riigihangetest vahend ökotehnoloogiate levitamiseks ja arendamiseks. Kui riigihanked peavad koguma tähelepanu, et tohi siiski eirata ka eapakkumisi, mida hallataks paindlikumalt ja reageerivamalt. Mõned ettevõtted on juba viinud sisse säästva arengu järgimise tarnijate valikukriteeriumide nimekirja koostamisel, vastu võtnud tüüplausleid, mis on seotud säästva arenguga, ja kuhu pidevalt lisatakse nende kontaktid tarnijatega, mida täiendatakse säästva arengu koolitustega ostjatele.

5.7

Kasutusele tuleb võtta ökosildid ning kõik ökotehnoloogiate hinna kompenseerimise süsteemid, et neid esile tõsta ja tutvustada.

5.7.1

Eesistujariik Soome algatusel võeti aastal 1999 ette arutelu Euroopa kvaliteedivisiooni üle, mis kestis läbi terve 2000. aasta Portugali ja Prantsusmaa eesistumise ajal. Selle tulemuseks oli olulise dokumendi avaldamine Euroopa kvaliteediorganisatsiooni egiidi all. Mõningaid sealseid arutlusi ökotehnoloogiate üle oleks kasulik korrata.

6.1

Teha keskkonnakaitsest tõeline majanduslik võimalus, see ei ole ainult keskkonnaspetsialistide töö. See on juba nii olulise majandussektori nagu turism ja vaba aeg põhialuseks. Mis puudutab ökotehnoloogiaid, siis on edu võti tõelise turu loomises ja ettevõtete reaktiivsuses. Oleks vaja paremini esile tuua ettevõtete või professionaalse sektori vabatahtlikud algatused tehnoloogiliste uuenduste ja keskkonnakaitse valdkonnas.

6.2

On selge, et kui ökotehnoloogiad võimaldavad tõesti tootmiskulude vähendamist tänu väiksemale energia ja tooraine kasutamisele, kui nad annavad ettevõttest ja tema toodetest parema pildi, arendavad müüki ja vähendavad keskkonnakulutusi, hakkavad ettevõtted nende vastu huvi tundma ja tagavad nende edasiarendamise. On lihtsalt vaja, et nad tunneksid neid tehnoloogiaid ja suudaksid hinnata nende efektiivsust. Siit tuleneb vajadus luua tõeline võrgustik informatsiooni ja kogemuste vahetamiseks parimate praktikate ja keskkonnatehnoloogiate kohta, mis võiks ühendada avalik-õiguslikke asutusi, ametiliite, tehnika- ja teaduskeskuseid.

6.3

Ettevõtjate ja erialainimeste motiveerimine on vajalik. Sama vajalik on klientide ja tarbijate motiveerimine. Ilma nendeta ei saa olla turgu. Ökotehnoloogiaid tuleb seega näidata avalikkusele efektiivsetena nii keskkonnakaitse tasandil kui ka tootmistasandil, vastasel korral jäävad nad majandusarengu marginaalseks ja nähtamatuks osaks ning majandusareng toimub ilma nendeta.

6.3.1

On esmatähtis, et keskkonnapoliitikad arvestaks nende majandusliku mõjuga, samuti nagu majanduspoliitikas tuleb arvestada keskkonnanõudmistega. Nad peavad mingil moel interaktiivsed, sest edu ei saa saavutada arvestamata läbiviidavate poliitikate majandusliku teostatavuse ja positiivsete keskkonnamõjudega.

6.3.2

Samuti tuleb võimalikult kaugele ette kavandada keskkonnanormide ja ökotehnoloogiate rakendamise sotsiaalsed tagajärjed ning vajaliku kutseõppe loomine, et töötajad kes peavad neid rakendama, saaks seda teha parimates tingimustes ja ilma, et nende töökohad ohtu satuks.

6.4

Väga tihedalt asustatud ja väga ettevõtlike riikide juurdepääs moodsale elule ja majanduskasvule muudab väga efektiivsete ökotehnoloogiate arendamise eluliselt tähtsaks küsimuseks. Tuleb välja töötada ja konkreetselt ellu viia uus majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaarengu meetod. Euroopa Liit võiks tänu oma erilistele teadmistele ökotehnoloogiate valdkonnas muutuda esilekerkivate majanduste eelispartneriks ja kasutada võimalust arendada välja uusi turge.

6.5

Keskkonnatehnoloogiate alane uurimistöö ja arendamine on ja võib muutuda veel enam majanduslikuks eeliseks, nagu näitavad konkreetsed näited progressiivsete, integreeritud või radikaalsete tehnoloogiate rakendamisest. Kuid need on ka vajadus, kuna tegemist on meie maailma tulevikuga ja mitte kellelgi ei ole õigust selle vastu mitte huvi tunda. Me vastutame planeedi Maa eest, mille me jätame oma lastele.