42014X0614(02)

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

EUROPA
EUR-Lex home
EUR-Lex - 42014X0614(02) - EN

Help

Search tips

Need more search options? Use the Advanced search

Document 42014X0614(02)

Help

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 113 — Sümmeetrilist lähituld, kaugtuld või mõlemat kiirgavate ning hõõglampide, gaaslahenduslampide või LED-moodulitega varustatud mootorsõiduki esilaternate tüübikinnituse ühtsed sätted

ELT L 176, 14.6.2014, pp. 128–192 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2014/113/oj

HTML

PDF

Official Journal

14.6.2014

Euroopa Liidu Teataja

L 176/128

Rahvusvahelise avaliku õiguse alusel on õiguslik toime ainult ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni originaaltekstidel. Käesoleva eeskirja staatust ja jõustumise kuupäeva tuleks kontrollida ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni staatust käsitleva dokumendi TRANS/WP.29/343 uusimast versioonist, mis on kättesaadav järgmisel veebilehel: http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29fdocstts.html.

Sisaldab kogu kehtivat teksti kuni:

eeskirja muudatuste seeriaga 01 muudetud versiooni 3. täiendus – jõustumise kuupäev: 9. oktoober 2014

SISUKORD

REGULEERIMISALA

Mõisted

Esilaterna tüübikinnituse taotlemine

Märgised

Tüübikinnitus

Üldnõuded

Valgustatus

Värvus

Esilaterna tüübi muutmine ja tüübikinnituse laiendamine

Toodangu nõuetele vastavus

10.

Karistused toodangu nõuetele mittevastavuse korral

11.

Tootmise lõplik peatamine

12.

Tüübikinnituskatsete eest vastutavate tehniliste teenistuste ja tüübikinnitusasutuse nimed ja aadressid

13.

Üleminekusätted

LISAD

Teatis

Tüübikinnitusmärkide kujunduse näited

Sfääriline koordinaatide mõõtmise süsteem ja katsepunktide paigutus

Töötavate esilaternate fotomeetriliste näitajate püsivuse katsetamine – komplektsete B-, C,- D- ja E-klassi esilaternate katsetamine

Toodangu vastavuse kontrollimise menetluse miinimumnõuded

Plastmaterjalist hajutiklaasidega laternatele esitatavad nõuded – hajutiklaasi või materjalinäidiste ja komplektsete laternate katsetamine

Näidiste võtmise miinimumnõuded kontrollijale

Ülevaade fotomeetriliste tööparameetrite püsivuse katsetamisega seotud tööperioodidest

Sümmeetriliste lähitulelaternate valguse ja varju piirjoone definitsioon ja teravus ning selle piirjoone joondamise menetlus

10.

Nullkese

11.

Pinge märgistus

12.

LED-moodulitele ja neid sisaldavatele esilaternatele esitatavad nõuded

REGULEERIMISALA (1) (2),

Käesolevat eeskirja kohaldatakse L- ja T-kategooria (3) sõidukite esilaternate suhtes.

1. MÕISTED

Käesolevas eeskirjas kasutatakse järgmisi mõisteid:

1.1.	„hajutiklaas” – esilaterna või laternaüksuse välimine osa, mis kannab valgust läbi valgusava;

1.2.	„pinne” – toode või tooted, mis paigaldatakse ühes või mitmes kihis hajutiklaasi välispinnale;

1.3.

„eri tüüpi esilaternad” – esilaternad, mis erinevad üksteisest järgmiste oluliste näitajate poolest:

1.3.1.

kaubanimi või -märk;

1.3.2.

optilise süsteemi omadused;

1.3.3.

niisuguste osade lisamine või kõrvaldamine, mis võivad seadmete töötamise ajal esineva peegeldumise, murdumise, neeldumise ja/või moonutuste tõttu muuta optilist toimet;

1.3.4.

tekitatava valgusvihu laad (lähituli, kaugtuli või mõlemad);

1.3.5.

kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) või gaaslahenduslambi kategooria või valgusallikamooduli tunnuskood(id);

1.4.	„erineva „klassi” (A, B, C, D või E) esilaternad” – konkreetsete fotomeetriliste omaduste järgi eristuvad esilaternad;

1.5.	„valgustusseadme kiiratava valguse värvus” – käesolevas eeskirjas kasutatakse tüübikinnituse taotlemise ajal kehtivas eeskirjas nr 48 ja selle muudatustes sätestatud kiiratava valguse värvuse mõisteid;

1.6.	kui on tegemist kahte esilaternat sisaldava süsteemiga, millesse kuuluvad sõiduki vasakule küljele paigaldamiseks ette nähtud seade ja vastav sõiduki paremale küljele paigaldamiseks ette nähtud seade, käsitatakse neid siiski üht ja sama tüüpi seadmena;

1.7.	käesoleva eeskirja viidetega standardse(te)le (võrdlus-)hõõglambile(-lampidele) ja eeskirjale nr 37 osutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 37 ja selle muudatuste seeriale.

1.8.	käesoleva eeskirja viidetega standardse(te)le (võrdlus-)gaaslahendusvalgusallika(te)le ja eeskirjale nr 99 osutatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivale eeskirjale nr 99 ja selle muudatuste seeriale;

1.9.	„täiendav valgustusüksus” – kurvivalgustuse saamiseks kasutatav esilaterna osa. See on sõltumatu lihtlähituld andvast seadmest, see võib koosneda optilistest, mehaanilistest ja elektrilistest osadest ning olla grupeeritud ja/või vastastikku ühendatud muude valgustus- ja valgussignaalseadmetega;

1.10.

käesoleva eeskirja suhtes kohaldatakse tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivates eeskirjades nr 48, 53 ja 74 ning nende muudatustes sätestatud mõisteid.

2. ESILATERNA TÜÜBIKINNITUSE TAOTLEMINE (4)

2.1.

Tüübikinnitustaotluse esitab kaubamärgi või kaubanime valdaja või tema nõuetekohaselt volitatud esindaja. Taotluses tuleb märkida:

2.1.1.

andmed selle kohta, kas laternat kavatsetakse kasutada nii lähi- kui ka kaugtule valgusvihu andmiseks või ainult üheks neist;

2.1.2.

kas taotlus hõlmab A-, B-, C-, D või E-klassi esilaternat;

2.1.3.

kasutatava(te) hõõglambi(-lampide) kategooria vastavalt tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatuste seeriates esitatud loetelule;

2.1.4.

gaaslahenduslambi kategooria, kui seda kasutatakse, vastavalt eeskirjas nr 99 esitatud loetelule;

2.1.5.

LED-moodulite olemasolu korral valgusallika mooduli tunnuskood(id);

2.1.6.

täiendava(te) valgustusseadme(te) olemasolu korral täiendava valgustusüksuse tunnuskood(id).

2.2.

Igale tüübikinnitustaotlusele tuleb lisada:

2.2.1.

kolmes eksemplaris piisavalt üksikasjalikud joonised, mis võimaldavad kindlaks teha laterna tüübi ja millel on kujutatud esilaterna eestvaade koos hajutiklaasi rihvelmustriga (kui viimane on olemas) ning ristlõige; joonistel peab olema märgitud tüübikinnitusmärgi asukoht ja vajaduse korral:

a)	LED-mooduli(te) olemasolu korral peab joonistel olema näidatud ka mooduli(te) tunnuskoodi(de) asukoht(-kohad);

b)	täiendava(te) valgustusüksus(t)e olemasolu korral tunnuskood(ide) asukoht(-kohad) täiendava(te)l valgustusüksus(t)el ja lihtlähituld andva(te)l esilaterna(te)l;

c)	täiendava(te) valgustusüksus(t)e olemasolu korral seadme(te) paigaldamise geomeetrilised tingimused vastavalt punkti 6.2.8 nõuetele;

2.2.2.

tehniline lühikirjeldus, milles sisalduvad:

2.2.2.1.

gaaslahenduslampide puhul liiteseadis(t)e mark ja tüüp, kui liiteseadis(ed) ei ole valgusallika(te)sse integreeritud;

2.2.2.2.

LED-moodulite puhul:

a)	LED-mooduli(te) tehniliste omaduste lühikirjeldus;

b)	joonis, millel on näidatud mõõtmed, peamised elektrilised ja fotomeetrilised näitajad ning objektiivne valgusvoog ja iga LED-mooduli kohta teave selle koha, kas see on asendatav või mitte;

c)	kui on olemas valgusallika elektrooniline juhtimisseadmestik, siis teave tüübikinnituskatsete jaoks vajaliku elektrilise liidese kohta;

2.2.2.3.

kurvivalgustuseks projekteeritud esilaterna puhul minimaalne(sed) kaldenurk(-nurgad), mis tagavad vastavuse punktile 6.2.8.1;

2.2.3.

kaks näidist iga esilaternatüübi kohta. Kui süsteem sisaldab kahte esilaternat, siis üks näidis peab olema ette nähtud sõiduki vasakule küljele paigaldamiseks ja teine sõiduki paremale küljele paigaldamiseks;

2.2.4.

ainult B-, C-, D või E-klassi esilaternate puhul, hajutiklaaside valmistamiseks kasutatud plastmaterjali katsetamiseks:

2.2.4.1.

B-, C-, D või E-klassi puhul neliteist hajutiklaasi;

2.2.4.1.1.

B-, C-, D- või E-klassi puhul võib kümme neist hajutiklaasidest asendada kümne, vähemalt 60 × 80 mm suuruse materjalinäidisega, mille välispind on lame või kumer ning mille keskel on vähemalt 15 × 15 mm suurune praktiliselt tasapinnaline ala (kõverusraadiusega vähemalt 300 mm);

2.2.4.1.2.

kõik need hajutiklaasid või materjalinäidised peavad olema valmistatud masstootmises kasutatavate meetoditega;

2.2.4.2.

peegeldi, millele saab tootja juhendi kohaselt kinnitada hajutiklaasid;

2.2.5.

eeskirjale nr 99 vastavate valgusallikatega varustatud või ainult LED-moodulitega varustatud esilaternate puhul ultraviolettkiirguse eest kaitsvast plastist valmistatud valgust ülekandvate osade esilaterna valgusallikate ultraviolettkiirgusele vastupidavuse katsetamiseks:

2.2.5.1.

üks näidis igast esilaternas kasutatavast asjaomasest materjalist või üks kõnealuseid materjale sisaldava esilaterna näidis. Iga materjalinäidis peab välimuse ja pinnatöötluse (olemasolu korral) poolest olema selline, nagu kavatsetakse kasutada tüübikinnituse saamiseks esitatavas esilaternas.

2.2.5.2.

Süsteemi sisedetailides kasutatavate plastmaterjalide vastupidavust valgusallika ultraviolettkiirguse mõjule ei ole vaja kontrollida:

2.2.5.2.1.

kui tegemist on gaaslahenduslambiga, mis on madala ultraviolettkiirguse tasemega, nagu on täpsustatud eeskirjas nr 99 või

2.2.5.2.2.

kui tegemist on LED-moodulitega, mis on madala ultraviolettkiirguse tasemega, nagu täpsustatud käesoleva eeskirja 12. lisas või

2.2.5.2.3.

kui esilaterna asjaomaste osade kaitsmiseks ultraviolettkiirguse eest kasutatakse eraldi vahendeid, näiteks klaasfiltreid;

2.2.6.

vajaduse korral üks liiteseadis või valgusallika elektrooniline juhtimisseadmestik.

2.3.

Hajutiklaaside ja võimalike pinnete materjalide kohta peab olema lisatud nende materjalide ja pinnete omaduste katsearuanne, kui neid materjale on juba katsetatud.

3. MÄRGISED

3.1.

Tüübikinnituse saamiseks esitatud esilaternatel peab olema taotleja kaubanimi või -märk.

3.2.

Hajutiklaasil ja korpusel (5) peavad olema piisava suurusega alad punktis 4 osutatud tüübikinnitusmärgi ja lisatähiste jaoks, need kohad peavad olema märgitud eespool punktis 2.2.1 osutatud joonistele.

3.3.

Esilaterna tagaküljel peab olema märgitud kasutatava hõõglambi(-lampide) või gaaslahenduslambi kategooria.

3.4.

E-klassi esilaternatel võib valgust kiirgavale pinnale olla märgitud nullkese, nagu näidatud 10. lisas.

3.5.

E-klassi esilaternatele peab olema kantud pinge märgistus, nagu on näidatud 11. lisas.

3.6.

LED-mooduli(te)ga laternatele peab olema märgitud nimipinge ja nimivõimsus ning valgusallika mooduli tunnuskood.

3.7.

Laterna tüübikinnituse taotlusega koos esitatava(te)le LED-mooduli(te)le peab olema märgitud:

3.7.1.

taotleja kaubanimi või -märk. See märgistus peab olema selgelt loetav ja kustutamatu;

3.7.2.

mooduli tunnuskood. See märgistus peab olema selgelt loetav ja kustutamatu.

Tunnuskood algab tähtedega „MD”, mis tähistavad sõna „moodul” ja millele järgneb punktiga 4.2.1. ette nähtud tüübikinnitusmärk ilma ringjooneta. Kui kasutatakse mitut mitteidentset valgusallika moodulit, järgnevad nimetatud tähtedele lisatähised või -märgid. See tunnuskood tuleb näidata eespool punktis 2.2.1 nimetatud joonistel. Tüübikinnitusmärk ei pea olema sama, mis on laternal, milles moodulit kasutatakse, kuid mõlemad märgistused peavad olema sama taotleja esitatud.

3.7.3.

Kui LED-moodul(id) ei ole asendatavad, siis LED-mooduli(te) märgistamist ei nõuta.

3.8.

Kui LED-mooduli(te) käitamiseks kasutatakse valgusallika elektroonilist juhtimisseadmestikku, mis ei ole LED-mooduli osa, märgitakse sellele asjaomase juhtseadme tunnuskood(id), nimisisendpinge ja võimsus.

3.9.

Täiendava(te) valgustusüksus(t)e olemasolu korral peab lihtlähituld andvatele esilaternatele olema märgitud punktis 3.10.2 kirjeldatud täiendava(te) valgustusüksus(t)e tunnuskood.

3.10.

Täiendava(te)le valgustusüksus(t)ele peavad olema kantud järgmised märgised:

3.10.1.

taotleja kaubanimi või -märk. See märgistus peab olema selgelt loetav ja kustutamatu;

3.10.2.

hõõglambi kasutamise korral hõõglambi(-lampide) kategooria(d) ja/või

LED-mooduli(te) puhul LED-mooduli(te) nimipinge, nimivõimsus ja tunnuskood(id);

3.10.3.

täiendava(te) valgustusüksus(t)e tunnuskood(id). See märgistus peab olema selgelt loetav ja kustutamatu.

Tunnuskood algab tähtedega „ALU”, mis tähistavad sõnu „täiendav valgustusüksus” ja millele järgneb punktiga 4.2.1 ette nähtud tüübikinnitusmärk ilma ringjooneta (näiteks ALU E43 1234). Kui kasutatakse mitut mitteidentset täiendavat valgustusüksust, järgnevad nimetatud tähtedele lisatähised või -märgid (näiteks ALU E43 1234-A, ALU E43 1234-B). See tunnuskood tuleb näidata eespool punktis 2.2.1 nimetatud joonistel. Tüübikinnitusmärk ei pea olema sama, mis on laternal, milles täiendavat (täiendavaid) valgustusüksust(-üksusi) kasutatakse, kuid mõlemad märgistused peavad olema sama taotleja esitatud.

4. TÜÜBIKINNITUS

4.1. Üldosa

4.1.1.

Kui kõik punkti 2 kohaselt esitatud esilaternatüübi näidised vastavad käesoleva eeskirja nõuetele, antakse tüübikinnitus.

4.1.2.

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad rohkem kui ühe eeskirja nõuetele, võib laternale kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi tingimusel, et igaüks nendest grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatest vastab selle suhtes kohaldatavatele nõuetele.

4.1.3.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Selle kaks esimest kohta näitavad muudatuste seeriat, mis hõlmab kõige hilisemaid tehnilisi muudatusi, mis on eeskirja tehtud tüübikinnituse väljastamise ajaks. Sama kokkuleppeosaline ei või anda sama numbrit teisele käesoleva eeskirjaga hõlmatud esilaternatüübile.

4.1.4.

Teade esilaternatüübi käesoleva eeskirja kohase tüübikinnituse andmise, laiendamise, kinnituse andmisest keeldumise, kinnituse tühistamise või tootmise lõpliku peatamise kohta edastatakse käesoleva eeskirja 1. lisa vormi kasutades käesolevat eeskirja kohaldavatele 1958. a kokkuleppe osalistele.

4.1.5.

Lisaks punktis 3.1 kirjeldatud märgile peab igale käesoleva eeskirja kohaselt kinnitatud esilaternale kandma punktis 3.2 osutatud aladele punktides 4.2 ja 4.3 kirjeldatud tüübikinnitusmärgi.

4.2. Tüübikinnitusmärgi sisu

Tüübikinnitusmärgil on:

4.2.1.

rahvusvaheline tüübikinnitusmärk, mis koosneb:

4.2.1.1.

ringjoonega ümbritsetud E-tähest, millele järgneb tüübikinnituse andnud riigi tunnusnumber (6);

4.2.1.2.

punktis 4.1.3 ette nähtud tüübikinnitusnumbrist;

4.2.2.

järgmised lisatähised:

4.2.2.1.

horisontaalne nool teravikuga mõlemas otsas, mis osutavad paremale ja vasakule;

4.2.2.2.

esilaternatel, mis vastavad ainult käesoleva eeskirja lähitulega seotud nõuetele, tähed „C-AS” A-klassi esilaternate puhul, „C-BS” B-klassi esilaternate puhul, „WC-CS” C-klassi esilaterna puhul, „WC-DS” D-klassi esilaterna puhul või „WC-ES” E-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.3.

esilaternatel, mis vastavad ainult käesoleva eeskirja kaugtulega seotud nõuetele, tähed „R-BS” B-klassi esilaternate puhul, „WR-CS” C-klassi esilaterna puhul, „WR-DS” D-klassi esilaterna puhul või „WR-ES” E-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.4.

esilaternatel, mis vastavad käesoleva direktiivi lähi- ja kaugtulega seotud nõuetele, tähed „CR-BS” B-klassi esilaternate puhul, „WCR-CS” C-klassi esilaterna puhul, „WCR-DS” D-klassi esilaterna puhul või „WCR-ES” E-klassi esilaterna puhul;

4.2.2.5.

plastist hajutiklaasiga varustatud esilaternate puhul kantakse punktidega 4.2.1 ja 4.2.2 ette nähtud tähiste lähedale tähed „PL”;

4.2.2.6.

muude kui A-klassi kuuluvate esilaternate puhul, mis vastavad käesolevas eeskirjas kaugtule kohta kehtestatud nõuetele, maksimaalse valgustugevuse tähis punktis 6.3.4 nimetatud viitemärgi kujul, mis asetatakse tähte „E” ümbritseva ringjoone lähedale.

4.2.3.

Kõikidel juhtudel tuleb tüübikinnitustunnistustes ja käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele riikidele edastatavates teatisevormides ära näidata 4. lisa punktis 1.1.1.1 määratletud katsetusmenetluse ajal kohaldatav kasutusrežiim ja 4. lisa punkti 1.1.1.2 kohaselt kinnitatud lubatav(ad) pinge(d).

Vastavatel juhtudel märgistatakse seade järgmiselt:

4.2.3.1.

käesoleva eeskirja nõuetele vastavate esilaternate puhul, mis on konstrueeritud nii, et lähituld andev hõõglamp, gaaslahenduslamp või LED-moodul(id) ei sütti samaaegselt mis tahes muu valgustusseadmega, millega see võib olla vastastikku ühendatud, märgitakse tüübikinnitusmärgil oleva lähitulelaterna tähise taha kaldjoon (/).

4.2.4.

Eespool kirjeldatud lisatähiste lähedale võib märkida kinnitusnumbri need kaks numbrit, mis näitavad tüübikinnituse andmise ajaks käesolevasse eeskirja tehtud viimast peamisi tehnilisi muudatusi hõlmavat muudatuste seeriat, ja punktis 4.2.2.1 kirjeldatud noole.

4.2.5.

Punktides 4.2.1–4.2.3 nimetatud märgid ja tähised peavad olema selgelt loetavad ja kustutamatud. Need võib paigutada esilaterna sisemisele või välimisele osale (ei ole tähtis, kas see on läbipaistev või mitte), mida ei saa esilaterna läbipaistvast valgust kiirgavast osast eraldada. Igal juhul peavad need olema nähtavad, kui esilatern on sõidukile paigaldatud või kui liikuv osa on avatud.

4.3. Tüübikinnitusmärgi asukoht

4.3.1.

Käesoleva eeskirja 2. lisa joonistes 1–15 on esitatud tüübikinnitusmärgi kujunduse näited koos eespool nimetatud lisatähistega.

4.3.2.

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad

4.3.2.1.

Kui grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad vastavad mitme eeskirja nõuetele, võib neile kinnitada ühe rahvusvahelise tüübikinnitusmärgi, millel on E-tähte ümbritsev ringjoon, millele järgneb kinnituse andnud riigi tunnusnumber ja tüübikinnitusnumber. See tüübikinnitusmärk võib asuda ükskõik kus grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternatel, tingimusel et:

4.3.2.1.1.

see on nähtav vastavalt punkti 4.2.5 nõuetele;

4.3.2.1.2.

valgust edastavate grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate ühtegi osa ei ole võimalik eemaldada, eemaldamata samaaegselt ka tüübikinnitusmärki.

4.3.2.2.

Iga laterna tunnusmärk, mis on tüübikinnituse andmise aluseks olnud eeskirja suhtes asjakohane, nagu ka vastava tüübikinnituse andmise ajaks eeskirja viimasena tehtud peamisi tehnilisi muudatusi hõlmav muudatuste seeria ning vajaduse korral nõuetekohane nool märgitakse:

4.3.2.2.1.

kas vastavale valgust kiirgavale pinnale

4.3.2.2.2.

või laternate grupile sellisel viisil, et kõik grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternad oleksid selgesti tuvastatavad.

4.3.2.3.

Tüübikinnitusmärgi osade mõõtmed ei tohi olla väiksemad miinimummõõtmetest, mis on tüübikinnituse aluseks oleva eeskirja kohaselt nõutavad kõige väiksemate üksiktähiste puhul.

4.3.2.4.

Igale kinnitatud tüübile antakse tüübikinnitusnumber. Sama kokkuleppeosaline ei tohi anda sama numbrit käesoleva eeskirjaga hõlmatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud teist tüüpi laternatele.

4.3.2.5.

Käesoleva eeskirja 2. lisa joonisel 13 on esitatud grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate tüübikinnitusmärkide kujunduse näidised koos kõikide eespool nimetatud lisatähistega.

4.3.3.

Laternate suhtes, mille hajutiklaase saab kasutada ka muude esilaterna tüüpide juures ja mis võivad olla muude laternatega vastastikku ühendatud või kombineeritud,

kohaldatakse punkti 4.3.2 sätteid.

4.3.3.1.

Peale selle võivad samade hajutiklaaside kasutamisel olla nendel klaasidel erinevad tüübikinnitusmärgid, mis vastavad esilaternate või laternaüksuste eri tüüpidele, tingimusel et ka esilaterna hajutiklaasiga lahutamatult ühendatud korpusel on punktis 3.2 kirjeldatud ala ning tegelikule talitlusele vastavad tüübikinnitusmärgid. Kui eri tüüpi esilaternatel on ühine korpus, siis võivad korpusel olla erinevad tüübikinnitusmärgid.

4.3.3.2.

Nimetatud juhul kasutatava tüübikinnitusmärgi kujunduse näidised on esitatud käesoleva eeskirja 2. lisa joonisel 14.

5. ÜLDNÕUDED (7)

5.1. Iga näidis peab vastama punktides 6–8 esitatud nõuetele.

5.2. Esilaternad tuleb valmistada nii, et tavapärastes kasutustingimustes, vaatamata neile mõjuda võivale vibratsioonile, säiliksid nende ettenähtud fotomeetrilised omadused ja nad oleksid heas töökorras.

5.2.1. Esilaternad peavad olema varustatud seadmega, mis võimaldab sõidukil esilaternate reguleerimist vastavalt kohaldatavatele eeskirjadele. Selline seade võib, aga ei pruugi võimaldada horisontaalset reguleerimist, tingimusel, et esilaternad on projekteeritud selliselt, et need säilitavad õige horisontaalse paigutuse ka vertikaalse paigutuse reguleerimise järel. Sellist seadet ei ole vaja paigaldada üksustele, mille peegeldit ja hajutiklaasi ei saa teineteisest eraldada, tingimusel et selliste üksuste kasutamine piirdub sõidukitega, mille puhul esilaterna seadistust saab reguleerida teistmoodi.

Kui lähitulelatern ja kaugtulelatern, millest kumbki on varustatud oma hõõglambiga(-lampidega), gaaslahenduslambiga või LED-mooduli(te)ga, on ühtseks seadmeks kokku ühendatud, peab reguleerimisseade võimaldama iga optilist süsteemi eraldi nõuetekohaselt reguleerida.

5.2.2. Nimetatud nõudeid ei kohaldata siiski püsivalt kokkuehitatud peegelditega komplektsete esilaternate suhtes. Seda tüüpi komplektsete esilaternate suhtes kohaldatakse käesoleva eeskirja punkti 6.3 nõudeid.

5.3. A-, B-, C- või D-klass

5.3.1. Esilaternad peavad olema varustatud vastavalt eeskirjale nr 37 kinnitatud hõõglambiga(-lampidega) ja/või C- või D-klassi esilaternad LED-mooduli(te)ga.

Kui kurvivalgustuseks kasutatakse lisavalgusallikat(id) ja/või täiendavat (täiendavaid) valgustusüksust(-üksusi), siis tohib kasutada ainult eeskirjaga nr 37 hõlmatud hõõglampe, kui tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatuste seerias ei ole seatud mingeid kasutuspiiranguid kurvivalgustuseks, ja/või LED-moodulit(eid).

5.3.2. Lihtlähitule jaoks on võimalik kasutada kahte hõõgniidiga valgusallikat ja kaugtule jaoks mitut hõõgniidiga valgusallikat.

Kasutada võib eeskirjas nr 37 osutatud mis tahes hõõglampi, tingimusel, et:

a)	tüübikinnitustaotluse esitamise hetkel kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatustes ei ole piiranguid kasutamise kohta;

b)	A- ja B-klassi puhul ei ületa selle lihtlähitule etalonvalgusvoog 13,2 V juures 900 lm;

c)	C- ja D-klassi puhul ei ületa selle lihtlähitule etalonvalgusvoog 13,2 V juures 2 000 lm.

Seadme ehitus peab võimaldama hõõglampi paigaldada vaid õiges asendis (8).

Hõõglambi pesa peab vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaandes nr 60061 esitatud näitajatele. Sellega seoses kohaldatakse asjaomase kategooria hõõglambi pesa andmelehte.

5.3.3. LED-mooduli(te)ga varustatud laternad

5.3.3.1.

Valgusallika elektroonilist (elektroonilisi) juhtimisseadmestikku(-seadmestikke) võib pidada esilaterna osa(de)ks; need võivad kuuluda LED-mooduli(te) koosseisu.

5.3.3.2.

Esilatern ja LED-moodul(id) peavad seejuures vastama käesoleva eeskirja 12. lisa asjakohastele nõuetele. Nõuetele vastavust kontrollitakse katsetamise teel.

5.3.3.3.

Kõigi lihtlähituld andvate LED-moodulite objektiivne koguvalgusvoog mõõdetakse 12. lisa punkti 5 kohaselt. Kohaldatakse järgmisi minimaalseid ja maksimaalseid piirväärtusi:

esilaternad

A-klassi

esilaternad

B-klassi

esilaternad

C-klassi

esilaternad

D-klassi

Lihtlähitule miinimum

150 luumenit

350 luumenit

500 luumenit

1 000 luumenit

Lihtlähitule maksimum

900 luumenit

1 000 luumenit

2 000 luumenit

5.3.3.4.

Kui on tegemist asendatavate LED-moodulitega, siis tuleb nende moodulite 12. lisa punkti 1.4.1 kohast eemaldamist ja asendamist tõendada tehnilist teenindust rahuldaval viisil.

5.4. E-klassi esilaternad

5.4.1. Esilaternad peavad olema varustatud vastavalt eeskirjale nr 99 kinnitatud gaaslahenduslambiga(-lampidega) ja/või LED-mooduli(te)ga.

Kui kurvivalgustuseks kasutatakse lisavalgusallikat(-allikaid) ja/või täiendavat (täiendavaid) valgustusüksust(-üksusi), siis tohib kasutada ainult eeskirjaga nr 37 hõlmatud hõõglampe, kui tüübikinnitustaotluse esitamise ajal kehtivas eeskirjas nr 37 ja selle muudatuste seerias ei ole seatud mingeid kasutuspiiranguid kurvivalgustuseks, ja/või LED-mooduleid.

5.4.2. Asendatavate gaaslahenduslampide puhul peab valgusallika pesa vastama Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) väljaande 60061-2 andmelehel esitatud asjaomasele gaaslahenduslambi kategooriale ette nähtud mõõtmetele. Gaaslahenduslamp peab olema hõlpsalt esilaternasse paigaldatav.

5.4.3. LED-mooduli(te) puhul kohaldatakse järgmisi nõudeid:

5.4.3.1.

Valgusallika elektroonilist (elektroonilisi) juhtimisseadmestikku(-seadmestikke) võib pidada esilaterna osa(de)ks, need võivad kuuluda LED-mooduli(te) koosseisu;

5.4.3.2.

esilatern ja LED-moodul(id) peavad seejuures vastama käesoleva eeskirja 12. lisa asjakohastele nõuetele. Nõuetele vastavust kontrollitakse katsetamise teel;

5.4.3.3.

lihtlähituld andvate LED-moodulite objektiivne koguvalgusvoog mõõdetakse 12. lisa punkti 5 kohaselt. Kohaldatakse järgmisi minimaalseid piirväärtusi:

	E-klassi esilaternad
Lihtlähitule miinimum	2 000 luumenit

5.5. Lisaks sellele katsetatakse täiendavalt B-, C-, D- või E-klassi esilaternate vastavust 4. lisa nõuetele, et tagada, et kasutamisel ei esine fotomeetriliste tööparameetrite ülemäärast muutust.

5.6. Kui B-, C-, D või E-klassi esilaterna hajutiklaas on plastmaterjalist, tuleb teostada katsed vastavalt 6. lisa nõuetele.

5.7. Kaugtuld vaheldumisi lähitulega andvatel esilaternatel või kurvivalgustuse lisavalgusallika(te)ga ja/või täiendava(te) valgustusüksus(t)ega esilaternasüsteemidel peab mehaaniline, elektromehaaniline või muu nendeks eesmärkideks esilaternasse paigaldatud seade olema konstrueeritud niisugusel viisil, et:

5.7.1.

seade on normaalsetes kasutustingimustes piisavalt vastupidav 50 000 lülituseks. Kõnealusele nõudele vastavuse kontrollimiseks võib tüübikinnituskatsete eest vastutav tehniline teenistus:

a)	nõuda, et taotleja hangiks katse tegemiseks vajalikud seadmed;

b)	loobuda katsest, kui taotleja esitatud esilaternaga koos on esitatud sama ehitusega (komplektsusega) esilaternate tüübikinnituskatsete eest vastutava tehnilise teenistuse välja antud katsearuanne, milles kinnitatakse käesoleva nõude täitmist;

5.7.2.

välja arvatud kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad) ja täiendav(ad) valgustusüksus(ed), peab süsteem häire korral automaatselt ümber lülituma lähitulede režiimi, või selliste meetmete nagu valgusvihu kustutamise, nõrgendamise või allasuunamise ja/või valgustusfunktsiooni muutmise teel minema režiimi, mille korral süsteemi fotomeetrilised omadused 1. tsoonis ei ületa 1 200 cd ja punktis 0,86 D-V oleksid vähemalt 2 400 cd;

5.7.3.

välja arvatud kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad) ja täiendav(ad) valgustusüksus(ed), peab nii lähi- kui ka kaugtuld alati saama sisse lülitada, välistades mehhanismi seiskumise võimaluse kahe asendi vahel;

5.7.4.

kasutaja ei saa liikuvate detailide kuju ega asendit tavaliste tööriistadega muuta.

5.8. E-klassi esilaterna ja liiteseadise süsteem ei tohi tekitada kiirgus- ega toiteahela häiringuid, mis põhjustavad sõiduki muude elektriliste/elektrooniliste süsteemide tõrkeid (9).

5.9. Eeskirja nr 48 punktides 2.7.1.1.3 ja 2.7.1.1.7 esitatud määratlused lubavad kasutada LED-moodulit, milles võib olla muude valgusallikate pesasid. Vaatamata sellele sättele ei ole lubatud koos LED-valgusallika(te)ga muid käesolevas eeskirjas sätestatud lähitule või kaugtule andmiseks kasutatavaid valgusallikaid samaaegselt paigaldada.

5.10. LED-moodul peab olema:

a)	ainult tööriista abil seadmest eemaldatav, välja arvatud juhul, kui andmelehel on näidatud, et LED-moodul ei ole asendatav;

b)	projekteeritud nii, et sõltumata tööriista(de) kasutamisest ei ole seda võimalik muude tüübikinnituse saanud valgusallikate vastu välja vahetada.

6. VALGUSTATUS

6.1. Üldsätted

6.1.1. Esilaternad tuleb valmistada nii, et need valgustavad piisavalt ja pimestamata lähitule režiimis ning hästi kaugtulena.

6.1.2. Esilaterna valgustugevust mõõdetakse 25 m kauguselt sellise fotoelemendi abil, mille kasulik pind koosneb 65 mm küljepikkusega ruudust. Punkt HV on vertikaalse polaarteljega koordinaadistiku keskpunkt. Sirge H on punkti HV läbiv horisontaalne sirge (vt käesoleva eeskirja 3. lisa).

6.1.3. A-, B-, C- või D-klass

6.1.3.1. Esilaternaid, välja arvatud nende LED-moodulit(-mooduleid), tuleb kontrollida värvitu standardse (võrdlus-)hõõglambi abil, mis on projekteeritud nimipingele 12 V. Esilaterna kontrollimisel tuleb hõõglambi klemmidele rakendatav pinge reguleerida selliseks, et saavutatakse eeskirja nr 37 asjakohasel andmelehel osutatud etalonvalgusvoog pingel 13,2 V.

Standardhõõglambi kaitsmiseks fotomeetrilise mõõtmise ajal on lubatud mõõtmisi läbi viia valgusvooga, mis erineb etalonvalgusvoost pingel 13,2 V. Kui katseid läbi viiv laboratoorium otsustab sel viisil mõõtmisi teostada, siis tuleb mõõdetud väärtusi fotomeetrilistele nõuetele vastavuse kindlaksmääramiseks korrigeerida, korrutades neid standardhõõglambi individuaalteguriga Flamp, kus

Flamp = Φetalon / Φkatse

Φetalon on etalonvalgusvoog 13,2 V juures, nagu on esitatud eeskirja nr 37 vastaval andmelehel;

Φkatse on tegelik mõõtmise ajal kasutatud valgusvoog.

6.1.3.2. Sõltuvalt hõõglampide arvust, mille jaoks esilatern on projekteeritud, loetakse esilatern nõuetekohaseks, kui see vastab punkti 6 nõuetele sama arvu standardhõõglampide kasutamisel, mille võib esitada koos esilaternaga.

6.1.3.3. LED-mooduli(te) mõõtmised tehakse vastavalt 6,3 V või 13,2 V pingel, kui käesoleva eeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Valgusallika elektroonilise juhtimisseadmestikuga juhitava(te) LED-mooduli(te) korral tehakse mõõtmised taotleja osutatud viisil.

6.1.4. Eeskirjale nr 99 vastava(te) gaaslahenduslambiga(-lampidega) E-klass

6.1.4.1. Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui üks valgusallikas, mida on vanandatud vähemalt 15 tsükli jooksul vastavalt eeskirja nr 99 4. lisa punktile 4, täidab käesolevas punktis 6 sätestatud fotomeetrilised nõuded.

Kui gaaslahenduslamp on saanud eeskirja nr 99 kohase tüübikinnituse, on tegemist standardvalgusallikaga ning selle valgusvoog võib erineda eeskirjaga nr 99 ette nähtud objektiivsest valgusvoost. Sellisel juhul tuleb valgustugevust vastavalt korrigeerida.

Korrigeerimist ei kohaldata hajuvalgustussüsteemide suhtes, milles kasutatakse mitteasendatavat gaaslahenduslampi, ega esilaternate suhtes, mille liiteseadis(ed) on täielikult või osaliselt integreeritud.

Kui gaaslahenduslamp ei ole eeskirja nr 99 kohaselt tüübikinnitust saanud, on tegemist masstootmises oleva mitteasendatava valgusallikaga.

Liiteseadis(t)e klemmidel rakendatav pinge on kas 13,2 V ± 0,1 V 12-voldistel süsteemidel või muu sätestatud pinge (vt 11. lisa).

6.1.4.2. Mõõtmed, mis määravad kaare asukoha standardse gaaslahenduslambi sees, on näidatud eeskirja nr 99 asjaomasel andmelehel.

6.1.4.3. Neli sekundit pärast vähemalt 30 minuti jooksul väljalülitatud olekus olnud esilaterna süütamist peab kaugtule ja lähitule funktsiooniga esilaterna kaugtule valgustugevus punktis HV olema vähemalt 37 500 cd ja lähitule valgustugevus punktis 2 (0,86 D-V) olema vähemalt 3 750 cd ning ainult lähitule funktsiooniga esilaterna valgustugevus punktis 2 (0,86 D-V) olema vähemalt 3 750 cd. Elektrivarustus peab olema piisav, et tagada tugeva vooluimpulsi järsk tõus.

6.1.5. LED-mooduli(te)ga varustatud E-klass

6.1.5.1. LED-mooduli(te) mõõtmised tehakse vastavalt 6,3 V või 13,2 V pingel, kui käesoleva eeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Valgusallika elektroonilise juhtimisseadmestikuga juhitava(te) LED-mooduli(te) korral tehakse mõõtmised taotleja osutatud viisil.

6.1.6. Kurvivalgustust andva(te) lisavalgusallika(te)ga ja/või täiendava(te) valgustusüksus(te)ga esilaternasüsteemide puhul viiakse lisavalgusallika(te) mõõtmised läbi vastavalt punktidele 6.1.3, 6.1.4 ja 6.1.5.

6.2. Lähituledele esitatavad nõuded

6.2.1. Esilaterna õigeks reguleerimiseks fotomeetriliste mõõtmiste ja sõidukil suunamise jaoks peab lihtlähitule esilaterna valgusvihk moodustama piisavalt terava valguse ja varju piirjoone, nagu on näidatud joonisel 6.2.2. Suunamiseks kasutatakse tasapinnalist vertikaalset ekraani, mis seatakse üles esilaterna ette 10 või 25 m kaugusele ja sirge H-V suhtes täisnurkselt. Ekraan peab olema piisavalt lai, et võimaldada lähitule valguse ja varju piirjoone uurimist ja reguleerimist vähemalt 3° ulatuses kummalgi pool joont V-V. Valguse ja varju piirjoon peab olema täiesti horisontaalne ja vahemikus 3° L kuni 3° R olema võimalikult sirge. Kui visuaalne suunamine tekitab probleeme või annab ebamäärase positsioneerimise, tuleb kasutada 9. lisa punktides 2 ja 4 kirjeldatud mõõtmismeetodit ning valguse ja varju piirjoone kvaliteeti ehk teravust ja lineaarsust kontrollitakse töötaval laternal.

6.2.2. Lihtlähituli suunatakse nii, et:

6.2.2.1.

horisontaalseks reguleerimiseks: valgusvihk on joone V-V suhtes võimalikult sümmeetriline;

6.2.2.2.

vertikaalseks reguleerimiseks: valguse ja varju piirjoone horisontaalset osa reguleeritakse selle nimikõrgusele (0,57 kraadi) allpool joont H-H.

Kui aga vertikaalne reguleerimine nõutavasse asendisse lubatud hälvete piires korduvalt ebaõnnestub, kasutatakse valguse ja varju piirjoone nõutavale miinimumkvaliteedile vastavuse katsetamiseks ning tule vertikaalseks reguleerimiseks 9. lisa punktides 4 ja 5 kirjeldatud mõõtmismeetodit.

6.2.3. Selliselt suunatud esilatern peab juhul, kui kinnitust soovitakse üksnes lähitulele (10), vastama punktides 6.2.5 ja 6.2.6 esitatud nõuetele ning kui kinnitust soovitakse nii lähi- kui ka kaugtulele, vastama punktides 6.2.5, 6.2.6 ja 6.3 esitatud nõuetele.

6.2.4. Kui eespool kirjeldatud viisil suunatud esilatern ei vasta punktides 6.2.5, 6.2.6 ja 6.3 esitatud nõuetele, võib seadistust muuta, v.a esilaternate puhul, millel ei ole horisontaalse reguleerimise mehhanismi, tingimusel, et valgusvihu telg ei nihku külgsuunas rohkem kui 0,5° võrra paremale või vasakule ja vertikaalsuunas mitte rohkem kui 0,25° võrra üles või alla. Valguse ja varju piirjoone reguleerimise hõlbustamiseks võib esilatern olla osaliselt varjatud, mis teravdab valguse ja varju piirjoont. Valguse ja varju piirjoon ei tohiks aga minna üle joone H-H.

6.2.5. Lähitule valgusvihk peab vastama allpool esitatud tabelis ja 3. lisa asjaomasel joonisel esitatud nõuetele.

Märkused

E-klassi esilaternate liiteseadis(t)e klemmidele rakendatav pinge on 12 V süsteemide puhul 13,2 V ± 0,1 V, kui ei ole ette nähtud teisiti (vt 11. lisa).

„D”	tähendab joonest H-H allpool;
„U”	tähendab joonest H-H kõrgemal;
„R”	tähendab joonest V-V paremal;
„L”	tähendab joonest V-V vasakul.

6.2.5.1. A-klassi esilaternate puhul (3. lisa joonis B):

Katsepunkt/joon/tsoon	Nurkkoordinaadid - kraadid (*1)		Nõutud valgustugevus, cd
Mis tahes punkt 1. tsoonis	0° kuni 15°U	5°L kuni 5°R	≤ 320 cd
Mis tahes punkt joonel 25 L kuni 25 R	1,72°D	5°L kuni 5°R	≥ 1 100 cd
Mis tahes punkt joonel 12,5 L kuni 12,5 R	3,43°D	5°L kuni 5°R	≥ 550 cd

6.2.5.2. B-klassi esilaternate puhul (3. lisa joonis C):

Katsepunkt/ joon/tsoon	Nurkkoordinaadid - kraadid (*2)		Nõutud valgustugevus, cd
Mis tahes punkt 1. tsoonis	0° kuni 15°U	5°L kuni 5°R	≤ 700 cd
Mis tahes punkt joonel 50 L kuni 50 R v.a 50 V	0,86°D	2,5°L kuni 2,5°R	≥ 1 100 cd
Punkt 50 V	0,86°D	0	≥ 2 200 cd
Mis tahes punkt joonel 25 L kuni 25 R	1,72°D	5°L kuni 5°R	≥ 2 200 cd
Mis tahes punkt 2. tsoonis	0,86°D kuni 1,72°D	5°L kuni 5°R	≥ 1 100 cd

6.2.5.3. C-, D- või E-klassi esilaternate puhul (3. lisa joonis D):

Katsepunkt/joon/tsoon	Nurkkoordinaadid - kraadid (*3)		Nõutud valgustugevus, cd
			Miinimum			Maksimum
			C-klass	D-klass	E-klass	C-, D- ja E-klass
1	0,86°D	3,5°R	2 000	2 000	2 500	13 750
2	0,86°D	0	2 450	4 900	4 900	—
3	0,86°D	3,5°L	2 000	2 000	2 500	13 750
4	0,50°U	1,50°L ja 1,50°R	—	—	—	900
5	2,00°D	15°L ja 15°R	550	1 100	1 100	—
6	4,00°D	20°L ja 20°R	150	300	600	—
7	0	0	—	—	—	1 700
Joon 1	2,00°D	9°L kuni 9°R	1 350	1 350	1 900	—
8 (*4)	4,00°U	8,0°L	(*4)			700
9 (*4)	4,00°U	0				700
10 (*4)	4,00°U	8,0°R				700
11 (*4)	2,00°U	4,0°L	(*4)			900
12 (*4)	2,00°U	0				900
13 (*4)	2,00°U	4,0°R				900
14 (*4)	0	8,0°L ja 8,0°R	50 cd (*4)	50 cd (*4)	50 cd (*4)	—
15 (*4)	0	4,0°L ja 4,0°R	100 cd (*4)	100 cd (*4)	100 cd (*4)	900
1. tsoon	1°U/8°L-4°U/8°L-4°U/8°R-1°U/8°R-0/4°R-0/1°R-0,6°U/0–0/1°L-0/4°L-1°U/8°L		—	—	—	900
2. tsoon	> 4 U kuni < 15 U	8°L kuni 8°R	—	—	—	700

Muu üldine tekst:

Euroopa Majanduskomisjoni tüübikinnitus etalonvalgusvoo juures vastavalt eeskirjale nr 37.

Nominaalne suund fotomeetrilistel mõõtmistel:

vertikaalselt

1 % D (0,57°D) ja

horisontaalselt

0°.

Fotomeetrilistel mõõtmistel lubatud hälbed:

vertikaalselt

0,3°D kuni 0,8°D ja

horisontaalselt

± 0,5°D L-R.

6.2.6. C-, D- ja E-klassi esilaternate puhul peab alades 1 ja 2 valgus jaotuma võimalikult ühtlaselt.

6.2.6.1. Lisavalgusallikat või valgusallikaid või täiendavat valgustusseadet või seadmeid ei lülitata sisse, kui kaldenurk on alla 3 kraadi.

6.2.7. Lihtlähitule puhul on lubatud üks või kaks hõõgniidiga valgusallikat (A-, B-, C-, D-klass) või üks gaaslahenduslamp (E-klass) või üks või mitu LED-moodulit (C-, D-, E-klass).

6.2.8. Lisavalgusallikad või valgusallikad ja/või täiendav valgustusseade või seadmed on lubatud, kui:

6.2.8.1.

kui lihtlähituli(-tuled) ja vastav(ad) kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad) on samaaegselt sisse lülitatud, siis vastab valgustus järgmistele nõuetele:

a)	vasakkaldel (kui mootorratas on pööratud oma pikitelje suhtes vasakule) ei tohi valgustugevus ületada 900 cd tsoonis, mis jääb joonest HH rohkem kui 15 kraadi kõrgemale ja joonest VV rohkem kui 10 kraadi vasakule.

b)	paremkaldel (kui mootorratas on pööratud oma pikitelje suhtes paremale) ei tohi valgustugevus ületada 900 cd tsoonis, mis jääb joonest HH rohkem kui 15 kraadi kõrgemale ja joonest VV rohkem kui 10 kraadi paremale.

6.2.8.2.

See katse viiakse läbi väikseima kaldenurgaga, mille on määratlenud tüübikinnituse taotleja ning kaldenurga simulatsiooniks kasutatakse katserakist vms.

6.2.8.3.

Tüübikinnituse taotleja nõudmisel võib selle mõõtmise läbiviimiseks lihtlähituld ja kurvivalgustuse lisavalgusallikat(-allikaid) mõõta individuaalselt ja saadud fotomeetrilised väärtused nõutud valgustugevuse väärtustele vastavuse leidmiseks liita.

6.3. Kaugtuledele esitatavad nõuded

6.3.1. Kui esilatern on projekteeritud andma nii kaug- kui ka lähituld, tehakse kaugtule valgustugevuse mõõtmised sama esilaterna joondusega kui punkti 6.2 tingimuste puhul; kui esilatern annab ainult kaugtuld, reguleeritakse see nii, et maksimaalne valgustugevus (IM) keskendub joonte H-H ja V-V ristumiskohta; selline esilatern peab vastama ainult punkti 6.3 nõuetele.

6.3.2. Olenemata lähitule saamiseks kasutatava valgusallika tüübist (LED-moodul(id) või hõõglamp(-lambid) või gaaslahenduslamp), võib iga konkreetse kaugtule saamiseks kasutada erinevaid valgusallikaid:

a)	üks või rohkem eeskirjas nr 37 loetletud hõõglampi (A-, B-, C-, D-klass) või

b)	eeskirjas nr 99 loetletud gaaslahenduslamp (E-klass) või

c)	igas üksikus kaugtules võib kasutada LED-moodulit(-mooduleid) (C-, D-, E-klass).

6.3.3. Välja arvatud A-klassi esilaterna puhul, peab kaugtule valgustugevus vastama punkti 6.3.3.1 (esmane kaugtuli) või punkti 6.3.3.2 (teisene kaugtuli) nõuetele.

Punktile 6.3.3.1 vastav esmane kaugtuli võib igal juhul tüübikinnituse saada.

Punktile 6.3.3.2 vastav teisene kaugtuli võib tüübikinnituse saada vaid juhul, kui see on ette nähtud töötama samaaegselt lähitulega või esmase kaugtulega. See peab olema selgelt ära näidatud 1. lisas esitatud teatisevormi punktis 9.1.

6.3.3.1. Esmase kaugtule valgustugevus peab vastama järgmisele tabelile (3. lisa joonis E)

Katsepunkti number	Katsepunkti nurkkoordinaadid – kraadid (*5)	Nõutud valgustugevus, cd
		B-klass		C-klass		D- ja E-klass
		MIN	MAX	MIN	MAX	MIN	MAX
1	H-V	16 000	—	20 000	—	30 000	—
2	H-2,5°R ja 2,5°L	9 000	—	10 000	—	20 000	—
3	H-5°R ja 5°L	2 500	—	3 500	—	5 000	—
4	H-9°R ja 9°L	—	—	2 000	—	3 400	—
5	H-12°R ja 12°L	—	—	600	—	1 000	—
6	2°U-V	—	—	1 000	—	1 700	—
	Maksimumi minimaalne valgustugevus (IM)	20 000	—	25 000	—	40 000	—
	Maksimumi maksimaalne valgustugevus (IM)	—	215 000	—	215 000	—	215 000

6.3.3.2. Teisese kaugtule valgustugevus peab vastama järgmisele tabelile (3. lisa joonis F)

Katsepunkti number	Katsepunkti nurkkoordinaadid – kraadid (*6)	Nõutud valgustugevus, cd
		B-klass		C-klass		D- ja E-klass
		MIN	MAX	MIN	MAX	MIN	MAX
1	H-V	16 000	—	20 000	—	30 000	—
2	H-2,5°R ja 2,5°L	9 000	—	10 000	—	20 000	—
3	H-5°R ja 5°L	2 500	—	3 500	—	5 000	—
6	2°U-V	—	—	1 000	—	1 700	—
	Maksimumi minimaalne valgustugevus (IM)	20 000	—	25 000	—	40 000	—
	Maksimumi maksimaalne valgustugevus (IM)	—	215 000	—	215 000	—	215 000

6.3.4. Punktides 4.2.2.6 ja 6.3.3.1 või 6.3.3.2 viidatud maksimaalse valgustugevuse (IM) viitemärk (I′M) leitakse järgmise suhte abil:

I′M = IM / 4 300

See väärtus ümardatakse üheni järgmistest väärtustest: 7,5 – 10 – 12,5 – 17,5 – 20 – 25 – 27,5 – 30 – 37,5 – 40 – 45 – 50.

6.4. Reguleeritava peegeldiga esilaternate puhul tuleb läbi viia lisakatsed pärast peegeldi asendi muutmist esilaterna reguleerimisseadme abil ± 2° võrra vertikaalsuunas selle algasendist või siis vähemalt maksimaalsesse asendisse juhul, kui see on vähem kui 2°. Seejärel liigutatakse (nt goniomeetrit kasutades) kogu esilaternat sama arvu kraadide võrra peegeldi liigutamisega vastupidises suunas. Tuleb teha järgmised mõõtmised ja punktid peavad jääma nõutud piiridesse:

lähitule puhul	:	punktid HV ja 0,86 D-V
kaugtule puhul	:	IM ja punkt HV (% IM-st).

6.5. Punktides 6.2 ja 6.3 nimetatud valgustugevuse väärtusi mõõdetakse fotoretseptori abil, mille tegelik tajupind asub 65 mm küljepikkusega ruudu sees.

7. VÄRVUS

7.1.

Kiiratav valgus peab olema valge värvusega.

8. ESILATERNA TÜÜBI MUUTMINE JA TÜÜBIKINNITUSE LAIENDAMINE

8.1.

Igast esilaternatüübi muutmisest tuleb teatada esilaternatüübile kinnituse andnud tüübikinnitusasutusele. Seejärel võib asutus kas:

8.1.1.

võtta seisukoha, et tõenäoliselt ei avalda tehtud muudatused märgatavat ebasoovitavat mõju ning et esilatern vastab igal juhul endiselt nõuetele või

8.1.2.

nõuda katsete eest vastutavalt tehniliselt teenistuselt uut katsearuannet.

8.2.

Tüübimuutmist lubav või keelav teade edastatakse käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele punktis 4.1.4 ette nähtud korras.

8.3.

Tüübikinnituse laienduse andnud pädev asutus annab iga sellise laienduse kohta koostatud teatisele seerianumbri ja teatab sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele vastava teatisevormiga 1958. aasta kokkuleppe teistele osalistele, kes kohaldavad käesolevat eeskirja.

9. TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

Toodangu nõuetele vastavuse järelevalvemenetlus peab olema kooskõlas kokkuleppe (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) 2. liitega ja vastama järgmistele nõuetele.

9.1.	Käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud esilaternad peavad olema valmistatud nii, et need vastavad kinnitatud tüübile, täites punkti 6 ja 7 nõuded.

9.2.	Käesoleva eeskirja 5. lisas sätestatud miinimumnõuded tootmise vastavuskontrolli menetluse jaoks peavad olema täidetud.

9.3.	Käesoleva eeskirja 7. lisas sätestatud miinimumnõuded kontrollijapoolse näidiste võtmise kohta peavad olema täidetud.

9.4.	Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses rakendatavaid vastavuse kontrollimise meetodeid. Kõnealuste kontrollimiste tavaline sagedus on kord iga kahe aasta järel.

9.5.	Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

9.6.	Käesoleva eeskirja punktis 6.2.5.3 osutatud mõõtepunkte 8–15 ei võeta arvesse.

10. KARISTUSED TOODANGU NÕUETELE MITTEVASTAVUSE KORRAL

10.1.

Esilaternatüübile käesoleva eeskirja kohaselt antud tüübikinnituse võib tühistada, kui nõuded ei ole täidetud või kui tüübikinnitusmärki kandev esilatern ei vasta kinnitatud tüübi nõuetele.

10.2.

Kui käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline tühistab tüübikinnituse, mille ta on eelnevalt andnud, teatab ta sellest käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud vormi abil kohe teistele käesolevat eeskirja kohaldavatele kokkuleppeosalistele.

11. TOOTMISE LÕPLIK PEATAMINE

Kui tüübikinnituse omanik lõpetab käesoleva eeskirja kohaselt tüübikinnituse saanud esilaternatüübi tootmise, teatab ta sellest tüübikinnituse andnud asutusele. Pärast asjaomase teatise saamist teavitab kõnealune asutus sellest teisi käesolevat eeskirja kohaldavaid 1958. aasta kokkuleppe osalisi teatisega, mille vorm vastab käesoleva eeskirja 1. lisas esitatud näidisele.

12. TÜÜBIKINNITUSKATSETE EEST VASTUTAVATE TEHNILISTE TEENISTUSTE JA TÜÜBIKINNITUSASUTUSE NIMED JA AADRESSID

Käesolevat eeskirja kohaldavad 1958. aasta kokkuleppe osalised peavad edastama ÜRO sekretariaadile tüübikinnituskatsete tegemise eest vastutavate tehniliste teenistuste ja nende tüübikinnitusasutuste nimed ja aadressid, kes annavad tüübikinnitusi ja kellele tuleb saata vormikohased teatised teistes riikides välja antud tüübikinnituste, tüübikinnituste laiendamise, tüübikinnituste andmisest keeldumise, tüübikinnituste tühistamise või tootmise lõpetamise kohta.

13. ÜLEMINEKUSÄTTED

13.1.

Pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva ei tohi ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda tüübikinnituse andmisest vastavalt käesolevale eeskirjale, mida on muudetud 01-seeria muudatustega.

13.2.

Seoses fotomeetriliste töömenetluste katsetamisega (sh sfäärilise koordinaatsüsteemi kasutamine ja valgustugevuse väärtuste määratlemine) ning tehnilistele teenistustele (katselaboritele) oma katseseadmete ajakohastamiseks võimaluse andmiseks ei tohi kuni 60 kuu jooksul pärast käesoleva eeskirja 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva ükski käesolevat eeskirja kohaldav kokkuleppeosaline keelduda käesoleva 01-seeria muudatustega muudetud eeskirja kohase tüübikinnituse andmisest juhul, kui olemasolevaid katseseadmeid kasutatakse tüübikinnituse eest vastutavat asutust rahuldaval viisil, väärtusi sobivalt konverteerides.

13.3.

Hiljem kui 60 kuud pärast 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva annavad käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised tüübikinnituse üksnes siis, kui esilatern vastab 01-seeria muudatustega muudetud käesoleva eeskirja nõuetele.

13.4.

Käesoleva eeskirja kohased esilaternate tüübikinnitused, mis on antud juba enne 01-seeria muudatuste jõustumise kuupäeva, kehtivad tähtajatult.

13.5.

Käesolevat eeskirja kohaldavad kokkuleppeosalised ei tohi keelduda käesoleva eeskirja varasemate seeriate muudatuste kohastele tüübikinnitustele laienduse andmisest.

(1) Esilaternate rakendused on esitatud asjakohastes eeskirjades valgustus- ja valgussignaalseadmete paigaldamise kohta.

(2) Käesolev eeskiri ei takista eeskirja kohaldaval kokkuleppeosalisel keelata käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud plastmaterjalist hajutiklaasiga esilaterna kombinatsiooni esilaterna mehaanilise puhastusseadmega (klaasipuhastitega).

(3) Nagu on määratletud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooniga (R.E.3), dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2, punkt 2.

(4) Gaaslahenduslampide kohta vt eeskirja nr 99.

(5) Kui hajutiklaasi ei saa esilaterna korpusest eraldada, piisab punkti 4.2.5 kohasest ühisest märgistusest.

(6) 1958. aasta kokkuleppe osaliste tunnusnumbrid on esitatud sõidukite ehitust käsitleva konsolideeritud resolutsiooni (R.E.3) 3. lisas (dokument TRANS/WP.29/78/Rev.2/Amend.1).

(7) Hõõglampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt eeskirja nr 37. Gaaslahenduslampidele esitatavad tehnilised nõuded: vt eeskirja nr 99.

(8) Esilaternat peetakse käesoleva punkti nõuetele vastavaks, kui ka pimedas on võimalik hõõglampi esilaternasse panna ja kinnitushaake õigesti pesadesse kinnitada.

(9) Elektromagnetilise ühilduvuse nõuetele vastavus on seotud konkreetse sõidukitüübiga.

(10) Niisuguse spetsiaalse „lähitule” esilaterna juurde võib kuuluda kaugtuli, mille suhtes nõudeid ei kohaldata.

(*1) Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on sõltumatult lubatud hälve 0,25°.

(*2) Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on sõltumatult lubatud hälve 0,25°.

(*3) Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on sõltumatult lubatud hälve 0,25°.

(*4) Tüübikinnituse taotleja soovi korral peab kõnealuste punktide mõõtmise ajal kombineeritud, grupeeritud või vastastikku ühendatud süsteemi puhul olema SISSE lülitatud eeskirja nr 50 või eeskirja nr 7 kohase kinnituse saanud eesmine ääretulelatern.

(*5) Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on sõltumatult lubatud hälve 0,25°.

(*6) Kui ei ole teisiti märgitud, siis iga fotomeetrilise mõõtmise katsepunkti puhul on sõltumatult lubatud hälve 0,25°.

1. LISA

TEATIS

(suurim formaat: A4 (210 × 297 mm))

Tekst pildi

Tekst pildi

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUSE NÄITED

Joonis 1

Joonis 2

Üht eespool kujutatud tüübikinnitusmärki kandev esilatern on saanud Madalmaades (E4) eeskirja nr 113 kohase kinnituse kinnitusnumbriga 243, ja see vastab käesoleva eeskirja nõuetele, mida on muudetud 01-seeria muudatustega. Tähtedest C-AS (joonis 1) nähtub, et tegemist on A-klassi lähitule esilaternaga, ja tähtedest CR-BS (joonis 2) nähtub, et tegemist on B-klassi lähi- ja kaugtule esilaternaga.

Märkus: tüübikinnitusnumber ja lisatähised paigutatakse ringjoone lähedale ja E-tähe kohale või alla või E-tähest paremale või vasakule. Tüübikinnitusnumbri numbrid peavad olema E-tähest ühel pool ja sellega samas suunas. Rooma numbrite kasutamisest tüübikinnitusnumbrites tuleks hoiduda, et vältida segiajamist muude sümbolitega.

Joonis 3

Joonis 4

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga, vastab käesoleva eeskirja nõuetele ja on projekteeritud:

joonis 3	:	B-klassi lähituleks;
joonis 4	:	B-klassi lähi- ja kaugtuleks.

Joonis 5

Joonis 6

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva eeskirja nõuetele:

joonis 5	:	B-klassi lähi- ja kaugtulena;
joonis 6	:	C-klassi lähitulena.

Lähituld ei tohi kasutada samaaegselt kaugtulega ega muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Joonis 7

Joonis 8

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga, vastab käesoleva eeskirja nõuetele ja on projekteeritud:

joonis 7	:	C-klassi lähituleks;
joonis 8	:	C-klassi lähi- ja kaugtuleks.

Joonis 9

Joonis 10

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva eeskirja nõuetele:

joonis 9	:	D-klassi lähitulena;
joonis 10	:	D-klassi lähi- ja kaugtulena.

Lähituld ei tohi kasutada samaaegselt kaugtulega ega muu vastastikku ühendatud esilaternaga.

Joonis 11

Joonis 12

Eespool kujutatud tüübikinnitusmärgiga esilatern vastab käesoleva eeskirja nõuetele:

joonis 11	:	E-klassi lähitulena;
joonis 12	:	E-klassi lähi- ja kaugtulena.

Joonis 13

Grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud laternate lihtsustatud märgistus

(Püst- ja horisontaaljooned näitavad skemaatiliselt valgussignaalseadme kuju. Need ei ole tüübikinnitusmärgi osad).

Näide A

Näide B

Näide C

Näide D

Märkus: neli eespool kujutatud näidet vastavad valgustusseadmele, millel olev tüübikinnitusmärk hõlmab:

eeskirja nr 50 algversiooni (00) kohaselt kinnitatud eesmist ääretulelaternat;

käesoleva eeskirja muudatuste 01-seeriaga muudetud versiooni kohaselt kinnitatud plastist hajutiklaasiga D-klassi esilaternat lähi- ja kaugtulede jaoks maksimaalse valgustugevusega 123 625 kuni 145 125 cd (nagu osutab nr 30);

eeskirja nr 19 03-seeria muudatustega versiooni kohaselt kinnitatud B-klassi eesmist udulaternat, mis on varustatud plastist hajutiklaasiga;

kategooria 11 esisuunatulelaternat, mis on saanud tüübikinnituse eeskirja nr 50 00-seeria muudatuste kohaselt.

Joonis 14

Esilaternaga vastastikku ühendatud latern

Näide 1

Eespool esitatud näidis vastab eri esilaternatüüpidel kasutamiseks ettenähtud plastist hajutiklaaside märgistustele, nimelt:

kas D-klassi lähi- ja kaugtulega esilaternal, mille maksimaalne valgustugevus on vahemikus 86 250 – 101 250 cd (nagu osutab nr 30), mis on saanud käesoleva eeskirja 01-seeria muudatustega versiooni kohase kinnituse Saksamaalt (E1) ja mis on vastastikku ühendatud eesmise ääretulelaternaga, millele on antud eeskirja nr 50 algversiooni (00) kohane kinnitus

või

C-klassi lähi- ja kaugtulega esilaternal, mille maksimaalne valgustugevus on vahemikus 48 375 – 64 500 cd (nagu osutab nr 12.5), mis on saanud käesoleva eeskirja 01-seeria muudatustega versiooni kohase kinnituse Saksamaalt (E1) ja mis on vastastikku ühendatud sama eesmise ääretulelaternaga nagu eespool kirjeldatu.

Joonis 15

LED-moodulid

Eespool kujutatud valgusallika mooduli tunnuskoodiga LED-moodul on saanud koos esilaternaga esmase tüübikinnituse Itaalias (E3) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 17325.

Joonis 16

Kurvivalgustuseks projekteeritud täiendavad valgustusüksused

Eespool kujutatud tunnuskoodiga täiendav valgustusüksus on saanud koos esilaternaga esmase tüübikinnituse Jaapanis (E43) ja kannab tüübikinnitusnumbrit 1234.

3. LISA

SFÄÄRILINE KOORDINAATIDE MÕÕTMISE SÜSTEEM JA KATSEPUNKTIDE PAIGUTUS

Joonis A

Sfääriline koordinaatide mõõtmise süsteem

Tekst pildi

Nurkkoordinaadid esitatakse kraadides vertikaalse polaarteljega keral vastavalt rahvusvahelise valgustuskomisjoni (CIE) väljaandele nr 70-1987 „Absoluutse valgustugevuse jaotuse mõõtmine”, st vastavalt goniomeetrile, mille horisontaaltelg on maapinna suhtes fikseeritud ja liikuv telg on horisontaalteljega risti.

Joonis B

A-klassi esilaterna(te) lähitule katsepunktid ja -tsoonid

H-H: esilaterna fookust läbiv horisontaalpind V-V: esilaterna fookust läbiv vertikaalpind

Joonis C

B-klassi esilaterna(te) lähitule katsepunktid ja -tsoonid

H-H: esilaterna fookust läbiv horisontaalpind V-V: esilaterna fookust läbiv vertikaalpind

Joonis D

C-, D- ja E-klassi esilaterna(te) lähitule katsepunktid ja -tsoonid

Joonis E

Esmase kaugtule katsepunktide asukohad

Joonis F

Teisese kaugtule katsepunktide asukohad

4. LISA

TÖÖTAVATE ESILATERNATE FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSETAMINE – KOMPLEKTSETE B-, C,- D- JA E-KLASSI ESILATERNATE KATSETAMINE

Pärast fotomeetriliste näitajate mõõtmist käesoleva eeskirja ettekirjutuste kohaselt kaugtule puhul väärtusele Imax vastavas punktis ning B-klassi lähitule puhul punktides 0,50 U / 1,5 L ja 0,50 U / 1,5 R, 50 R, 50 L ning C-, D- ja E-klassi lähitule puhul punktides 0,86 D – 3,5 R, 0,86 D – 3,5 L, 0,50 U – 1,5 L ja 0,50 U – 1,5 R, kontrollitakse töötava komplektse esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite püsivust. Komplektse esilaterna all peetakse silmas laternakoostu koos seda ümbritsevate korpuse osade, hõõglampide, gaaslahenduslampide ja LED-moodulitega, mis võivad mõjutada selle soojust hajutavaid omadusi.

Katsed viiakse läbi:

a)	kuivas ja tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C; katsenäidis kinnitatakse alusele, mille asend vastab laterna õigele paigaldusele sõidukil;

asendatavate valgusallikate korral kasutatakse masstootmises olevaid hõõglampe, mida on vanandatud vähemalt 1 tund, või masstootmises olevaid gaaslahenduslampe, mida on vanandatud vähemalt 15 tundi või masstootmises olevaid LED-mooduleid, mida on vanandatud vähemalt 48 tundi ning mis enne käesoleva eeskirjaga ette nähtud katsete alustamist jahutatakse ümbritseva keskkonna temperatuurini. Kasutatakse taotleja esitatud LED-mooduleid.

Mõõteseadmed peavad olema samaväärsed esilaterna tüübikinnituskatsetel kasutatutega.

Katsenäidis lülitatakse sisse ilma seda katseseadmest eemaldamata ja näidise asendit katseseadme suhtes muutmata. Kasutatakse asjaomase esilaterna jaoks ette nähtud kategooria valgusallikat.

1. FOTOMEETRILISTE NÄITAJATE PÜSIVUSE KATSE

1.1. Puhas esilatern

Esilaternal lastakse töötada 12 tundi, nagu kirjeldatud punktis 1.1.1, ning seda kontrollitakse vastavalt punktile 1.1.2.

1.1.1. Katsemenetlus (1)

Esilaternal lastakse töötada ettenähtud aja vältel järgmisel viisil:

1.1.1.1.

a)	kui tüübikinnitus tuleb anda ainult ühele valgustusfunktsioonile (lähi- või kaugtulele või eesmisele udutulelaternale), lülitatakse vastav valgusallikas ettenähtud ajaks sisse (2),

lähitule ja ühe või mitme kaugtulega esilaterna puhul või lähitule ja eesmise udutulega esilaterna puhul:

lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi:

a)	15 minutit on sisse lülitatud lähituli;

b)	5 minutit on sisse lülitatud kõik funktsioonid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled) (3), viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule ning kaugtule(d) (samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1 määratletud ajast;

kui esilaternasse kuulub eesmine udutuli ja üks või mitu kaugtuld:

lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi:

a)	15 minutit on sisse lülitatud eesmine udutuli,

b)	5 minutit on sisse lülitatud kõik funktsioonid;

ii)

kui taotleja teatab, et esilaternat tuleb kasutada nii, et samaaegselt on sisse lülitatud ainult eesmine udutulelatern või ainult kaugtuli(-tuled) (3), viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi eesmise udutulelaterna ning kaugtule(d) (samaaegselt) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1 määratletud ajast.

kui komplektsesse esilaternasse kuulub lähituli, üks või mitu kaugtuld ja eesmine udutuli:

lastakse esilaternal töötada ettenähtud aja vältel järgmise tsükli järgi:

a)	15 minutit on sisse lülitatud lähituli;

b)	5 minutit on sisse lülitatud kõik funktsioonid;

ii)

kui tüübikinnituse taotleja teatab, et esilatern on ettenähtud kasutamiseks nii, et korraga on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled) (3), viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähituld ja kaugtuld(-tulesid) ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1 ettenähtust, ning eesmisel udutulel lastakse töötada kogu ajast poole vältel – kaugtule töötamise ajal sellise tsükli järgi, kus see on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud;

iii)

kui tüübikinnituse taotleja teatab, et esilatern on ettenähtud kasutamiseks nii, et korraga on sisse lülitatud ainult lähituli või eesmine udutuli (3), viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähituld ja eesmist udutuld ajavahemiku jooksul, mis moodustab poole punktis 1.1 ettenähtust, ning kaugtule(de)l lastakse töötada kogu ajast poole vältel – lähitule töötamise ajal sellise tsükli järgi, kus see on 15 minutit välja lülitatud ja 5 minutit sisse lülitatud;

iv)

kui taotleja teatab, et esilatern on ettenähtud kasutamiseks nii, et korraga on sisse lülitatud ainult lähituli või ainult kaugtuli(-tuled) (3) või ainult eesmine udutuli (3), viiakse katse läbi sellele tingimusele vastavalt, aktiveerides (2) vaheldumisi lähitule, kaugtule(d) ja eesmise udutule, igaüht ajavahemikul, mis moodustab kolmandiku punktis 1.1 määratletud ajast;

e)	Kui esilaternal on kurvivalguse andmiseks lisavalgusallikas(-allikad), kuid pole tegemist täiendava(te) valgustusüksus(t)ega, lülitatakse see (need) lihtlähitule põlemise vältel üheks minutiks sisse ja üheksaks minutiks välja.

Kui esilaternal on kurvivalguse andmiseks mitu lisavalgusallikat, siis viiakse katse läbi valgusallikate kombinatsiooniga, mis vastab kõige enam tööolukorrale.

1.1.1.2. Katsepinge

Katsenäidise klemmidele rakendatakse pinget järgmiselt:

Otseselt sõiduki elektrisüsteemi pingel töötava(te) asendatava(te) hõõglambi(-lampide) puhul: katse viiakse läbi pingega 6,3 V, 13,2 V või 28,0 V vastavalt vajadusele, välja arvatud juhul, kui tüübikinnituse taotleja märgib, et katsenäidist võib kasutada teistsugusel pingel. Viimati nimetatud juhul viiakse hõõglambiga katse läbi suurima lubatud pingega.

b)	Asendatava(te) gaaslahenduslambi(-lampide) puhul: valgusallika elektroonilise juhtimisseadmestiku või valgusallikaga integreeritud liiteseadise korral on katsepinge 13,2 V ± 0,1 V, kui sõiduki elektrisüsteemi nimipinge on 12 V, välja arvatud juhul, kui tüübikinnitustaotluses on osutatud teisiti.

Otseselt sõiduki elektrisüsteemi pingel töötavate mitteasendatavate valgusallikate puhul: peab kõigi mitteasendatavate valgusallikatega (hõõglampidega ja/või muud tüüpi lampidega) läbiviidavatel mõõtmistel pinge olema 6,3 V, 13,2 V või 28,0 V või vajadusel mõni muu pinge, mis vastab taotleja poolt määratletud sõiduki elektrisüsteemi pingele.

Asendatavate või mitteasendatavate valgusallikate puhul, mis töötavad sõiduki elektrisüsteemi pingest sõltumatult ning mida juhitakse täielikult süsteemi poolt, või toite- ja tööseadme abil käivitatavate valgusallikate puhul rakendatakse ülalmainitud toitepingeid kõnealuse seadme sisendklemmidele. Katseid läbi viiv laboratoorium võib nõuda tootjal talle edastada toite- ja tööseadme või valgusallika(te) töölerakendamiseks vajaliku spetsiaalse toiteallika.

e)	LED-moodulite puhul viiakse mõõtmised läbi vastavalt pingega 6,75 V, 13,2 V või 28,0 V, kui käesolevas eeskirjas ei ole sätestatud teisiti. Valgusallika elektroonilise juhtimisseadmestikuga juhitava(te) LED-mooduli(te) korral tehakse mõõtmised taotleja osutatud viisil.

f)	Kui signaallaternad on grupeeritud, kombineeritud või vastastikku ühendatud katsenäidisega ja töötavad muul kui nimipingel 6 V, 12 V või 24 V, reguleeritakse pinget laterna nõuetekohase fotomeetrilise talitluse saavutamiseks vastavalt tootja juhendile.

1.1.2. Katsetulemused

1.1.2.1. Visuaalne kontroll

Kui esilaterna temperatuur on ühtlustunud ümbritseva keskkonna temperatuuriga, puhastatakse esilaterna hajutiklaas ja väline hajutiklaas (kui see on olemas) puhta niiske puuvillase lapiga. Seejärel tuleb seda visuaalselt kontrollida: esilaterna hajutiklaasil ega välisel hajutiklaasil (kui see on olemas) ei tohi olla ühtki nähtavat moonutust, deformatsiooni, mõra ega värvimuutust.

1.1.2.2. Fotomeetriline katse

Käesoleva eeskirja nõuete kohaselt tuleb fotomeetrilisi väärtusi kontrollida järgmistes punktides:

B-klassi esilaterna puhul:

lähituli: 50 R – 50 L – 0,50 U / 1,5 L ja 0,50 U / 1,5 R;

kaugtule puhul: väärtusele Imax vastav punkt;

C-, D- ja E-klassi esilaterna puhul:

lähituli: 0,86 D / 3,5 R – 0,86 D / 3,5 L – 0,50 U / 1,5 L ja 1,5 R.

kaugtuli: väärtusele Imax vastav punkt.

Esilaterna aluse võimaliku kuumusdeformatsiooni arvessevõtmiseks võib joondada teist korda (valguse ja varju piirjoone asukoha muutumist käsitletakse käesoleva lisa punktis 2).

Lubatav erinevus fotomeetriliste näitajate ja enne katset mõõdetud väärtuste vahel on 10 % (välja arvatud punktid 0,50 U / 1,5 L ja 0,50 U / 1,5 R), mis sisaldab ka fotomeetriliste mõõtmiste lubatud hälvet. Punktides 0,50 U / 1,5 L ja 0,50 U / 1,5 R mõõdetud väärtus ei tohi ületada enne katset mõõdetud fotomeetrilist väärtust rohkem kui 255 cd.

1.2. Määrdunud esilatern

Pärast esilaterna katsetamist punkti 1.1 kohaselt tuleb lasta sel pärast punktis 1.2.1 ette nähtud viisil ettevalmistamist töötada ühe tunni vältel punktis 1.1.1 kirjeldatud viisil ning seejärel kontrollida seda punktis 1.1.2 ette nähtud viisil.

1.2.1. Esilaterna ettevalmistamine

1.2.1.1. Katsesegu

1.2.1.1.1.

Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on klaasist:

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:

a)	üheksast massiosast kvartsliivast, mille terasuurus on vahemikus 0–100 μm,

b)	1 massiosast taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm,

c)	0,2 massiosast NaCMC-st (4) ja

d)	sobivast kogusest destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m.

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.1.2.

Esilaterna puhul, mille välimine hajutiklaas on plastist:

peab esilaternale kantav vee ja saasteaine segu koosnema:

a)	üheksast massiosast kvartsliivast, mille terasuurus on vahemikus 0–100 μm;

b)	1 massiosast taimsest söetolmust (pöök) osakese suurusega 0–100 μm;

c)	0,2 massiosast NaCMC-st (4),

d)	13 massiosast destilleeritud veest maksimaalse elektrijuhtivusega ≤ 1 mS/m ja

e)	2 ± 1 massiosast pindaktiivsest ainest (5).

Segu ei tohi olla vanem kui 14 päeva.

1.2.1.2. Katsesegu kandmine esilaternale

Katsesegu kantakse ühtlaselt tervele esilaterna valgust kiirgavale pinnale ja lastakse siis kuivada.

Menetlust korratakse seni, kuni valgustatuse väärtus on langenud 15–20 protsendini käesolevas lisas kirjeldatud tingimustes mõõdetud väärtustest igas järgmises punktis:

B-klassi esilaterna puhul:

lähi- ja kaugtuli ning ainult kaugtuli: väärtusele Emax vastav punkt

ainult lähituli: B 50 ja 50 V

C-, D- ja E-klassi esilaterna puhul:

lähi- ja kaugtuli ning ainult kaugtuli: väärtusele Emax vastav punkt

ainult lähituli: 0,50 U / 1,5 L ja 1,5 R ja 0,86 D/V

2. KATSE SOOJUSE MÕJUL TOIMUVA VALGUSE JA VARJU PIIRJOONE VERTIKAALSE NIHKUMISE MÄÄRAMISEKS

Selle katse käigus kontrollitakse, kas valguse ja varju piirjoone vertikaalne nihkumine soojuse mõjul ei ületa töötava esilaterna puhul ette nähtud väärtust.

Punktile 1 kohaselt katsetatud esilaternaga teostatakse katse nii, nagu on kirjeldatud punktis 2.1, eemaldamata esilaternat katseseadmelt või muutmata selle asendit katseseadme suhtes.

2.1. Katse

Katse tuleb läbi viia kuivas tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Kasutades masstootmises olevat hõõglampi(-lampe), mis on töötanud vähemalt 1 tunni, või masstootmises olevat gaaslahenduslampi, mis on töötanud vähemalt 15 tundi, või masstootmises olevat(olevaid) LED-moodulit(-mooduleid), mis on töötanud vähemalt 48 tundi, lülitatakse esilaterna lähituli sisse ilma laternat katseseadmelt eemaldamata või selle asendit katseseadme suhtes muutmata. (Käesolevaks katseks reguleeritakse pinge niisuguseks, nagu on ette nähtud punktiga 1.1.1.2). Valguse ja varju piirjoone horisontaalse osa (B-klassi esilaterna puhul punkte 50 L ja 50 R läbivate vertikaaljoonte vahel ning C-, D- ja E-klassi esilaterna puhul punkte 3,5 L ja 3,5 R läbivate vertikaaljoonte vahel) asendit tuleb kontrollida vastavalt 3 minutit (r3) ja 60 minutit (r60) pärast esilaterna sisselülitamist.

Eespool kirjeldatud valguse ja varju piirjoone nihkumist mõõdetakse mis tahes meetodil, mis tagab piisava täpsuse ja tulemuste korratavuse.

2.2. Katsetulemused

2.2.1.

Milliradiaanides (mrad) väljendatud tulemus loetakse lähitulelaterna puhul vastuvõetavaks, kui esilaterna kohta registreeritud absoluutväärtus

ei ületa 1,0 mrad (ΔrI ≤ 1,0 mrad).

2.2.2.

Kui eespool osutatud väärtus ületab 1,0 mrad, kuid ei ületa 1,5 mrad (1,0 mrad < ΔrI ≤ 1,5 mrad), tehakse punktis 2.1 kirjeldatud viisil uus katse teise esilaternaga, mille puhul on eelnevalt kolm korda järjest rakendatud allpool kirjeldatud tsüklit, et stabiliseerida laterna mehaanilised osad statiivil asendis, mis kajastab esilaterna korrektset paigaldust sõidukil:

lähitulel lastakse töötada 1 tunni vältel (pinge tuleb reguleerida punktis 1.1.1.2 ette nähtud viisil)

ja seejärel lülitatakse latern 1 tunniks välja.

Esilaterna tüüp loetakse vastuvõetavaks, kui esimese proovilaterna kohta mõõdetud absoluutväärtuse ΔrI ja teise proovilaterna kohta mõõdetud absoluutväärtuse ΔrII aritmeetiline keskmine ei ületa 1,0 mrad.

(1) Katsetamise ajakava on esitatud käesoleva eeskirja 8. lisas.

(2) Kui katsetatavas esilaternas sisalduvad ka signaallaternad, tuleb need kogu katse ajaks sisse lülitada. Kui on olemas suunatulelatern, peab see töötama vilkuvas režiimis, kus põlemise ja mittepõlemise kestuse suhe on ligikaudu üks ühele.

(3) Kui esilaternal töötab vilgutamisel korraga kaks või rohkem valgusallikat, ei käsitata seda valgusallikate normaalse samaaegse kasutamisena.

(4) NaCMC on karboksümetüültselluloosi naatriumsool, mida tavaliselt tähistatakse lühendiga CMC. Segus kasutataval NaCMC-l peab temperatuuri 20 °C juures olema asendatud rühmade määr 0,6–0,7 ja 2 % lahuse puhul viskoossus 0,2–0,3 Pa·s.

(5) Koguse lubatud hälve tuleneb vajadusest saavutada määrdumine, mis jaotub ühtlaselt kogu plastist hajutiklaasil.

5. LISA

TOODANGU VASTAVUSE JÄRELEVALVEMENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

1. ÜLDOSA

1.1.

Vastavusnõuded loetakse mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid käesoleva eeskirja piires. See tingimus kehtib ka värvuse kohta.

1.2.

A-, B-, C- ja D-klassi esilaternad

1.2.1.

Fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata masstoodanguna valmistatud seadmete nõuetele vastavust juhul, kui mitte ühegi juhuslikult valitud ja standardse hõõglambiga(-lampidega) ja/või LED-mooduli(te)ga varustatud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.2.

A-klassi esilaternate puhul ei hälbi ükski mõõdetud väärtus üle 20 % käesoleva eeskirjaga ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas;.

1.2.3.

B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul:

1.2.3.1.

ükski mõõdetud väärtus ei hälbi üle 20 % käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas. B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul võib maksimaalne hälve ebasoodsas suunas 1. tsoonis olla vastavalt:

255 cd (vastab 20 %-le)

380 cd (vastab 30 %-le)

1.2.3.2.

ja kui kaugtule puhul jäävad kõikides käesoleva eeskirja punktides 6.3.3.1 või 6.3.3.2 määratletud mõõtepunktides mõõdetud väärtused vahemikku + 20 % maksimumväärtusest kuni – 20 % miinimumväärtusest.

1.2.4.

Kui laternal on eeskirja nr 37 nõuetele vastav asendatav hõõglamp ja kui kirjeldatud katse tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid teist standardhõõglampi(-lampe) kasutades.

1.2.5.

Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, on lubatud esilaterna suunda muuta tingimusel, et valgusvihu telje ümberpaiknemine ei ületa horisontaalsuunas 0,5 kraadi vasakule või paremale ning vertikaalsuunas 0,2 kraadi üles või alla.

1.3.

E-klassi esilaternad

1.3.1.

E-klassi esilaternate puhul, mida mõõdetakse pingel 13,2 V ± 0,1 V või muul sätestatud pingel ja mis on varustatud:

a)	eeskirjale nr 99 vastava standardse gaaslahenduslambiga. Sel juhul võib selle gaaslahenduslambi valgusvoog erineda eeskirjas nr 99 määratud etalonvalgusvoost ja valgustatust tuleb vastavalt korrigeerida või

masstoodanguna valmistatud gaaslahenduslambiga ja masstoodanguna valmistatud liiteseadisega. Sel juhul võib selle valgusallika valguvoog erineda nimivalgusvoost eeskirjas nr 99 sätestatud valgusallika ja liiteseadise lubatud hälvete tõttu ja vastavalt võib mõõdetud valgustatust korrigeerida soodsas suunas 20 % võrra

või

c)	LED-moodulitega,

juhuslikult valitud masstoodanguna valmistatud ja gaaslahenduslambiga ja/või LED-mooduli(te)ga varustatud esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata tingimusel, et

1.3.2.

ükski mõõdetud väärtus ei hälbi rohkem kui 20 % käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas. 1. tsoonis võivad väärtusel esineda vastavalt järgmised maksimaalsed ebasoodsad kõrvalekalded:

255 cd (vastab 20 %-le)

380 cd (vastab 30 %-le)

1.3.3.

ja kui kaugtule puhul igas käesoleva eeskirja punktides 6.3.3.1 ja 6.3.3.2 sätestatud mõõtepunktis fotomeetrilised tööparameetrid jäävad vahemikku + 20 % maksimumväärtusest kuni – 20 % miinimumväärtuseni.

1.3.4.

1.3.5.

Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid, kasutades teist standardset gaaslahenduslampi ja/või liiteseadist või LED-moodulit ja valgusallika elektroonilist juhtimisseadmestikku olenevalt sellest, mis on punkti 1.3.1 kohaselt nõutav.

1.4.

Valguse ja varju piirjoone kuumusest tingitud vertikaalasendi muutumise kontrollimiseks tuleb läbi viia järgmine menetlus (ainult B-, C-, D- ja E-klassi esilaternate puhul):

ühte esilaternanäidist katsetatakse vastavalt 4. lisa punktis 2.1 kirjeldatud menetlusele pärast seda, kui näidisele on kolm korda järjest rakendatud 4. lisa punktis 2.2.2 kirjeldatud tsüklit.

Esilatern loetakse nõuetele vastavaks, kui Δr ei ole suurem kui 1,5 mrad.

Kui nimetatud väärtus on suurem kui 1,5 mrad, kuid ei ole suurem kui 2,0 mrad, katsetatakse teist esilaternat ning seejärel ei tohi mõlema näidise puhul registreeritud absoluutväärtuste keskmine ületada 1,5 mrad.

1.5.

Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

1.6.

Kui mitut näidist ei saa korduvalt lubatud tolerantsidega määratletud nõutavasse vertikaalasendisse reguleerida, katsetatakse valguse ja varju piirjoone kvaliteeti ühe esilaterna näidisega 9. lisa punktidega 2 ja 4 ette nähtud korras.

2. TOOTJAPOOLSE VASTAVUSKONTROLLI MIINIMUMNÕUDED

Tüübikinnitusmärgi omanik peab piisavalt sageli tegema iga esilaternatüübiga vähemalt järgmised katsed. Katsed tuleb läbi viia vastavalt käesoleva eeskirja sätetele.

Kui mõni näidis ei vasta asjaomase katsetüübi nõuetele, tuleb võtta uued näidised ja katsetada neid. Tootja peab võtma meetmeid, et tagada toodangu vastavus nõuetele.

2.1. Katsete laad

Käesoleva eeskirja nõuetele vastavuse katsed käsitlevad fotomeetrilisi omadusi ning B-, C-, D- ja E-klassi esilaternate puhul valguse ja varju piirjoone kuumusest tingitud vertikaalasendi muutumise kontrolli.

2.2. Katsemeetodid

2.2.1.

Katsed tehakse üldiselt käesolevas eeskirjas kirjeldatud meetodite järgi.

2.2.2.

Tootja tehtavatel nõuetele vastavuse katsetel võib tüübikinnituskatsete eest vastutava pädeva asutuse nõusolekul kasutada samaväärseid meetodeid. Tootjal on kohustus tõendada, et kasutatavad meetodid on käesolevas eeskirjas sätestatud meetoditega samaväärsed.

2.2.3.

Punktide 2.2.1 ja 2.2.2 kohaldamine nõuab katseseadmete regulaarset kalibreerimist ja nende vastavusse viimist pädeva asutuse poolt teostatud mõõtmistulemustele.

2.2.4.

Kõikidel juhtudel, eelkõige haldusasutuste teostataval kontrollimisel ja näidiste võtmisel, tuleb võrdlusmeetoditena kasutada käesolevas eeskirjas sätestatud meetodeid.

2.3. Näidiste võtmine

Esilaternate näidised valitakse ühtliku partii hulgast juhuslikkuse põhimõttel. Ühtlik partii tähendab tootja tootmismeetodite kohaselt määratletud sama tüüpi esilaternate rühma.

Hindamine hõlmab tavaliselt ühe tehase seeriatoodangut. Tootja võib siiski koguda sama tüübi kohta andmeid eri tehastest, kui need tehased töötavad sama kvaliteedisüsteemi ja -juhtimise alusel.

2.4. Mõõdetud ja registreeritud fotomeetrilised parameetrid

Näidisteks valitud esilaternatega viiakse läbi fotomeetrilised mõõtmised käesoleva eeskirjaga ettenähtud punktides, tulemid võetakse punktidest:

2.4.1.

A-klassi esilaternate puhul: HV, LH, RH, 12,5 L ja 12,5 R

2.4.2.

B-klassi esilaternate puhul: kaugtule puhul Imax ja HV (1), lähitule puhul HV, 0,86 D / 3,5 R ja 0,86 D / 3,5 L.

2.4.3.

C-, D- ja E-klassi esilaternate puhul: kaugtule puhul Imax ja HV (1), lähitule puhul HV, 0,86 D / 3,5 R ja 0,86 D / 3,5 L.

2.5. Nõuetele vastavuse kriteeriumid

Tootja peab katsetulemusi statistiliselt töötlema ning määrama koos pädeva asutusega kindlaks oma toodete nõuetele vastavust reguleerivad kriteeriumid nii, et on täidetud käesoleva eeskirja punktis 9.1 sätestatud toodete vastavushindamise nõuded.

Toodete nõuetele vastavuse kriteeriumid peavad olema niisugused, et 7. lisas kirjeldatud juhusliku kontrollnäidise (esimese võetud näidise) puhul on kontrolli läbimise minimaalne tõenäosus 0,95 (95 % usaldatavusega).

(1) Kui kaugtuli ja lähituli on vastastikku ühendatud, on mõõtepunkt HV mõlema tule jaoks sama.

6. LISA

PLASTIST HAJUTIKLAASIDEGA LATERNATELE ESITATAVAD NÕUDED – HAJUTIKLAASI- VÕI MATERJALINÄIDISTE JA KOMPLEKTSETE LATERNATE KATSETAMINE

1. ÜLDNÕUDED

1.1.

Vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.4 katsetamiseks antud näidised peavad vastama käesoleva lisa punktides 2.1–2.5 esitatud nõuetele.

1.2.

Käesoleva eeskirja punkti 2.2.3 kohaselt katsetatavate plastist hajutiklaasidega komplektsete esilaternate kaks näidist peavad hajutiklaasi materjali suhtes vastama punkti 2.6 nõuetele.

1.3.

Plastist hajutiklaaside näidistele või materjalinäidistele koos peegeldiga, millele on ette nähtud paigaldada hajutiklaas (kui peegeldi on kasutusel), tehakse tüübikinnituskatsed käesoleva lisa 1. liite tabelis A määratletud kronoloogilises järjekorras.

1.4.

Kui aga tootja suudab tõendada, et toode on juba läbinud punktidega 2.1–2.5 ette nähtud katsed või mõne muu eeskirja kohased samaväärsed katsed, ei ole nimetatud katseid vaja korrata; kohustuslikud on ainult 1. liite tabelis B ette nähtud katsed.

2. KATSED

2.1. Vastupidavus temperatuurimuutustele

2.1.1. Katsed

Kolme uut näidist (hajutit) katsetatakse temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse muutumise viie tsükli jooksul vastavalt järgmisele programmile:

a)	3 tundi temperatuuril 40 °C ± 2 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 85–95 %;

b)	1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

c)	15 tundi temperatuuril – 30 °C ± 2 °C;

d)	1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %;

e)	3 tundi temperatuuril 80 °C ± 2 °C;

f)	1 tund temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Enne seda katset hoitakse näidiseid vähemalt 4 tundi temperatuuril 23 °C ± 5 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 60–75 %.

Märkus:

näidiste ühetunnine temperatuuril 23 °C ± 5 °C hoidmine peab sisaldama termilise šoki ärahoidmiseks vajalikku ühelt temperatuurilt teisele ülemineku etappi.

2.1.2. Fotomeetrilised mõõtmised

2.1.2.1. Meetod

Enne ja pärast katset tehakse näidiste fotomeetrilised mõõtmised.

Mõõta tuleb standardse (võrdlus-)hõõglambiga, standardse gaaslahenduslambiga või LED-mooduli(te)ga varustatud esilaternaga järgmistes punktides:

lähitulelaterna või lähi- ja kaugtulelaterna puhul B-klassi esilaternal punktides B 50, 50 L ja 50 R ning C- D ja E-klassi esilaternal punktides 0,86 D / 3,5 R, 0,86 D / 3,5 L, 0,50 U / 1,5 L ja 1,5 R;

kaugtulelaterna või kaug- ja lähitulelaterna kaugtulega punktis Imax.

2.1.2.2. Tulemused

Igal näidisel enne ja pärast katset mõõdetud fotomeetriliste väärtuste erinevus ei tohi ületada 10 %, mille hulka kuulub fotomeetrilise mõõtmise lubatud hälve.

2.2. Vastupidavus atmosfäärimõjudele ja keemilistele ainetele

2.2.1. Vastupidavus atmosfäärimõjudele

Kolmele uuele näidisele (hajutiklaasile või materjalinäidisele) suunatakse valguskiirgus allikast, mille spektraaljaotus on samasugune kui mustal kehal temperatuurivahemikus 5 500 – 6 000 K. Kiirgusallika ja näidiste vahele asetatakse sobivad filtrid, et minimeerida alla 295 nm ja üle 2 500 nm lainepikkusega kiirgust. Näidistele suunatakse valguskiirgus kiiritustihedusega 1 200 W/m2 ± 200 W/m2, kuni saadav valguskiirguse koguenergiatihedus on 4 500 MJ/m2 ± 200 MJ/m2. Katseseadmes näidiste tasemele paigutatud mustal paneelil mõõdetud temperatuur peab olema 50 °C ± 5 °C. Ühtlase valguskiirguse tagamiseks peavad näidised pöörlema ümber kiirgusallika kiirusega 1–5 p/min.

Näidistele pihustatakse destilleeritud vett juhtivusega alla 1 mS/m temperatuuril 23 °C ± 5 °C, vastavalt järgmisele tsüklile:

pihustamine: 5 minutit; kuivatamine: 25 minutit.

2.2.2. Vastupidavus keemilistele ainetele

Pärast punktis 2.2.1 kirjeldatud katset ja punktis 2.2.3.1 kirjeldatud mõõtmist töödeldakse kolme nimetatud näidise välispinda punktis 2.2.2.2 kirjeldatud viisil punktis 2.2.2.1 määratletud seguga.

2.2.2.1. Katsesegu

Katsesegu sisaldab (mahuprotsentides) 61,5 % n-heptaani, 12,5 % tolueeni, 7,5 % etüültetrakloriidi, 12,5 % triklooretüleeni ja 6 % ksüleeni.

2.2.2.2. Katsesegu pealekandmine

Niisutada (ISO 105 nõuetele vastavat) puuvillasest riidest lappi, kuni see on punktis 2.2.2.1 kirjeldatud segust märg, ja hõõruda sellega enne 10 sekundi möödumist 10 minutit näidise välispinda survega 50 N/cm2, mis vastab 14 × 14 mm suurusega katsepinnal jõule 100 N.

Nimetatud kümneminutilise ajavahemiku jooksul niisutatakse lappi seguga uuesti, nii et pealekantav vedelik oleks koostiselt jätkuvalt identne ettenähtud katseseguga.

Pealekandmise ajal on pragude tekkimise ärahoidmiseks lubatud kompenseerida näidisele rakendatavat survet.

2.2.2.3. Puhastamine

Pärast katsesegu pealekandmist kuivatatakse näidiseid välisõhus ja pestakse seejärel punktis 2.3 (vastupidavus puhastusainetele) kirjeldatud seguga temperatuuril 23 °C ± 5 °C.

Seejärel loputatakse näidiseid hoolikalt temperatuuril 23 °C ± 5 °C destilleeritud veega, mis ei sisalda üle 0,2 protsendi lisandeid, ja pühitakse seejärel pehme lapiga.

2.2.3. Tulemused

2.2.3.1.

Pärast atmosfäärimõjudele vastupidavuse katset ei tohi näidiste välispinnas olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone ja valgusläbivuse keskmine muutus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi ületada 0,020 (Δtm < 0,020).

2.2.3.2.

Pärast keemilistele ainetele vastupidavuse katset ei tohi näidistel olla keemiliste ainete jälgi, mis võib põhjustada muutusi valguse hajumises, mille keskmine hälve

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ei tohi olla suurem kui 0,020 (Δdm ≤ 0,020).

2.3. Vastupidavus puhastusainetele ja süsivesinikele

2.3.1. Vastupidavus puhastusainetele

Kolme näidise (hajutiklaasi või materjalinäidise) välispinda kuumutatakse temperatuurini 50 °C ± 5 °C ja kastetakse seejärel viieks minutiks segusse, mille temperatuur on 23 °C ± 5 °C ja mis koosneb 99 osast destilleeritud veest maksimaalse lisandite sisaldusega 0,02 % ja ühest osast alküülarüülsulfonaadist.

Katse lõpul kuivatatakse näidiseid temperatuuril 50 °C ± 5 °C.

Näidiste pind puhastatakse niiske lapiga.

2.3.2. Vastupidavus süsivesinikele

Kolme näidise välispinda hõõrutakse seejärel ühe minuti vältel kergelt puuvillase lapiga, mida on niisutatud 70 % n-heptaanist ja 30 % tolueenist (mahuprotsentides) koosnevas segus, ning kuivatatakse seejärel välisõhus.

2.3.3. Tulemused

Pärast kahe eespool nimetatud katse järjestikust teostamist ei tohi valgusläbivuse muutumise keskmine väärtus

, mida on mõõdetud kolmel näidisel vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele, ületada 0,010 (Δtm ≤ 0,010).

2.4. Vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.4.1. Mehaanilise kulumise katse

Kolme uue näidise (hajuti) välispinnale rakendatakse ühtlase mehaanilise kulutamise katset käesoleva lisa 3. liites kirjeldatud meetodil.

2.4.2. Tulemused

Pärast nimetatud katset mõõdetakse muutusi:

valgusläbivuses:

ja valguse hajumises:

vastavalt käesoleva lisa 2. liites kirjeldatud menetlusele käesoleva eeskirja punktis 2.2.4.1.1 määratletud alal. Kolme näidise keskmine väärtus peab vastama järgmistele tingimustele:

Δtm ≤ 0,100;

Δdm ≤ 0,050.

2.5. Pinnete olemasolu korral: pinnete nakkekatse

2.5.1. Näidise ettevalmistamine

Hajutiklaasi pindesse lõigatakse žiletitera või nõelaga 20 mm × 20 mm suurune ruudustik ruutude suurusega umbes 2 mm × 2 mm. Terale või nõelale avaldatav surve peab olema piisav vähemalt pinde läbilõikamiseks.

2.5.2. Katse kirjeldus

Kasutage kleeplinti nakkejõuga 2 N/(laiuse cm) ± 20 %, mida mõõdetakse käesoleva lisa 4. liites määratletud standardtingimustes. Nimetatud kleeplint, mille laius peab olema vähemalt 25 mm, surutakse vähemalt 5 minutiks vastu punkti 2.5.1 kohaselt ette valmistatud pinda.

Seejärel koormatakse kleeplindi otsa nii, et katsetatava pinna nakkejõule rakendub vastava pinna suhtes risti mõjuv vastujõud. Selles faasis tõmmatakse kleeplint ühtlase kiirusega 1,5 ± 0,2 m/s pinnalt ära.

2.5.3. Tulemused

Ruudustikuga kaetud alas ei tohi esineda märgatavaid kahjustusi. Ruutude lõikepunktides või lõigete servades on kahjustused lubatud juhul, kui kahjustatud ala ei ületa 15 % ruudustikuga kaetud pindalast.

2.6. Plastist hajutiklaasiga komplektse esilaterna katsetamine

2.6.1. Hajutiklaasi pinna vastupidavus mehaanilisele kulumisele

2.6.1.1. Katsed

Laternanäidise nr 1 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.4.1 kirjeldatud katse.

2.6.1.2. Tulemused

Pärast katset ei tohi laternal tehtud käesoleva eeskirja kohaste fotomeetriliste mõõtmiste tulemused ületada:

a)	punktile HV ette nähtud maksimaalseid väärtusi enam kui 30 % võrra ega olla enam kui 10 % võrra väiksemad B-klassi esilaterna punktidele 50 L ja 50 R ning C-, D- ja E-klassi esilaternate punktidele 0,86 D / 3,5 R, 0,86 D / 3,5 L ette nähtud minimaalsetest väärtusest;

b)	rohkem kui 10 % alla punktile HV ette nähtud minimaalseid väärtusi üksnes kaugtuld kiirgava esilaterna korral.

2.6.2. Pinnete nakkekatse pinnete olemasolu korral

Laternanäidise nr 2 hajutiklaasiga tehakse punktis 2.5 kirjeldatud katse.

2.7. Vastupidavus valgusallika kiirgusele

Tehakse järgmine katse:

esilaterna kõikide valgust edastavate plastdetailide näidised asetatakse LED-mooduli(te) või gaaslahenduslambi valgusvihku. Parameetrid, näiteks nurgad ja näidiste vahelised kaugused, peavad olema samasugused kui esilaternas. Kõik kasutatud näidised peavad olema sama värvuse ja pinnatöötlusega kui esilaterna vastavad osad.

Pärast 1 500 tundi pidevat valgusvihus viibimist peavad läbiva valguse värvusomadused olema nõuetekohased ja näidiste välispinnas ei tohi olla pragusid, kriimustusi, mõrasid ega deformatsioone.

3. TOOTMISE NÕUETELE VASTAVUSE KONTROLLIMINE

3.1.

Hajutiklaaside valmistamiseks kasutatavate materjalide osas peetakse seeriasse kuuluvaid laternaid käesoleva eeskirja nõuetele vastavaks, kui:

3.1.1.

pärast keemilistele ainetele, puhastusainetele ja süsivesinikele vastupidavuse katseid ei esine näidiste välispinnal palja silmaga märgatavaid pragusid, lõhesid ega deformatsioone (vt punkte 2.2.2, 2.3.1 ja 2.3.2);

3.1.2.

pärast punktis 2.6.1.1 kirjeldatud katset jäävad punktis 2.6.1.2 nimetatud mõõtepunktide fotomeetrilised väärtused käesoleva eeskirjaga toodangu nõuetele vastavuse suhtes kehtestatud piiridesse.

3.2.

Kui katsetulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid juhuslikkuse põhimõttel valitud teise esilaternanäidisega.

1. liide

TÜÜBIKINNITUSKATSETE KRONOLOOGILINE JÄRJEKORD

A. Plastide katsetamine (hajutiklaasid või materjalinäidised, mis on esitatud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.4).

Näidised

Katsed

Hajutiklaasid või materjalinäidised

Hajutiklaasid

1.1.	Piiratud fotomeetrilised parameetrid (punkt 2.1.2)

1.1.1.

Temperatuurimuutus

(punkt 2.1.1)

1.1.2.

Piiratud fotomeetrilised parameetrid

(punkt 2.1.2)

1.2.1.

Valgusläbivuse mõõtmine

1.2.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.3.	Atmosfäärimõjud (punkt 2.2.1)

1.3.1.

Valgusläbivuse mõõtmine

1.4.	Keemilised ainete mõju (punkt 2.2.2)

1.4.1.

Valguse hajumise mõõtmine

1.5.	Puhastusained (punkt 2.3.1)

1.6.	Süsivesinikud (punkt 2.3.2)

1.6.1.

Valgusläbivuse mõõtmine

1.7.	Kulumine (punkt 2.4.1)

1.7.1.

Valgusläbivuse mõõtmine

1.7.2.

Valguse hajumise mõõtmine

1.8.	Nake (punkt 2.5)

1.9.	Vastupidavus valgusallika kiirgusele (punkt 2.7)

B. Komplektsete esilaternate katsetamine (katsetamiseks esitatud vastavalt käesoleva eeskirja punktile 2.2.3).

Katsed

Komplektne esilatern

Näidis nr

2.1.	Kulumine (punkt 2.6.1.1)

2.2.	Fotomeetrilised parameetrid (punkt 2.6.1.2)

2.3.	Nake (punkt 2.6.2)

2. liide

VALGUSE HAJUMISE JA LÄBIPAISTVUSE MÕÕTMISE MEETOD

1. Mõõteseadmed (vt joonist)

Kollimaatori K valgusvihku poolhajuvusega β/2 = 17,4 × 104 rd piiratakse diafragmaga Dτ, mille ava on 6 mm ja mille vastu asetatakse näidise alus.

Konvergentne akromaatiline lääts L2, mida on korrigeeritud sfäärilise moonutuse suhtes, ühendab diafragmat Dτ fotomeetri anduriga R; läätse L2 diameeter peab olema selline, et see ei kataks näidise poolt hajutatavat valgust koonuse ulatuses, mille pool tipunurka on β/2 = 14°.

Läätse L2 kujutise fokaaltasandile asetatakse ringdiafragma DD, mille nurgad on αο/2 = 1° ja αmax/2 = 12°.

Diafragma läbipaistmatu keskmine osa on vajalik valgusallikast otse saabuva valguse varjamiseks. Diafragma keskmist osa peab olema võimalik valgusvihust niimoodi eemaldada, et seda saab täpselt esialgsesse asendisse tagasi panna.

Läätse L2 kaugus diafragmast Dτ ja läätse L2 fookuskaugus F2 (1) valitakse nii, et Dτ kujutis katab täielikult anduri R.

Kui esialgselt langeva valgusvoo tugevuseks lugeda 1 000 ühikut, peab iga lugemi absoluuttäpsus olema parem kui üks ühik.

2. Mõõtmised

Tehakse järgmised mõõtmised:

Lugem	Näidisega	DD keskosaga	Iseloomustav suurus
T1	ei	ei	Langeva valgusvoo esialgne lugem
T2	jah (enne katset)	ei	Uue materjali 24° pinda läbiv valgusvoog
T3	jah (pärast katset)	ei	Katsetatud materjali 24° pinda läbiv valgusvoog
T4	jah (enne katset)	jah	Uue materjali poolt hajutatud valgusvoog
T5	jah (pärast katset)	jah	Katsetatud materjali poolt hajutatud valgusvoog

(1) L2 fookuskaugus on soovitatav valida ligikaudu 80 mm.

3. liide

PIHUSTUSKATSE MEETOD

1. Katseseade

1.1. Pihustuspüstol

Kasutatav pihustuspüstol peab olema varustatud 1,3 mm läbimõõduga düüsiga, mis võimaldab vedeliku voolukiirust 0,24 ± 0,02 l/min töörõhul 6,0 baari – 0/+ 0,5 baari.

Nimetatud kasutustingimustes moodustuva lehvikukujulise joa läbimõõt kulutataval pinnal peab düüsist 380 ± 10 mm kaugusel olema 170 ± 50 mm.

1.2. Katsesegu

Katsesegu koostis peab olema järgmine:

kvartsliiv, kõvadusega Mohri skaala järgi 7, terasuurusega 0–0,2 mm, ligikaudu normaaljaotusega ning nurgateguriga 1,8–2;

vesi, karedusega mitte üle 205 g/m3, segus, mis sisaldab 25 g liiva liitri vee kohta.

2. Katse

Laternate hajutiklaaside välispinnale lastakse üks kord või rohkem kordi eespool kirjeldatud viisil moodustatud liivajuga. Juga tuleb pihustada katsetatava pinna suhtes ligikaudu risti.

Kulumist kontrollitakse ühe või mitme klaasinäidise abil, mis asetatakse võrdlusnäidisena(-näidistena) katsetatavate hajutiklaaside lähedale. Segu pihustatakse pinnale nii kaua, kuni valguse hajumise 2. liites kirjeldatud viisil mõõdetud muutumine näidistel vastab järgmisele väärtusele:

Kogu katsetatava pinna ühtlase kulumise kontrollimiseks võib kasutada mitut võrdlusnäidist.

4. liide

KLEEPLINDI NAKKEKATSE

1. OTSTARVE

See meetod võimaldab standardtingimustes määrata kleeplindi lineaarset nakkejõudu klaasplaadi suhtes.

2. PÕHIMÕTE

Jõu mõõtmine, mis on vajalik kleeplindi klaasplaadilt 90 ° nurga all eemaldamiseks.

3. ETTENÄHTUD KESKKONNATINGIMUSED

Ümbritseva keskkonna temperatuur peab olema 23 °C ± 5 °C ja suhteline õhuniiskus 65 % ± 15 %.

4. KATSEKEHAD

Enne katsetamist hoitakse näidiseks oleva kleeplindi rulli 24 tunni vältel ettenähtud keskkonnatingimustel (vt punkti 3).

Igast rullist katsetatakse viit 400 mm pikkust katsekeha. Need võetakse rullist pärast kolme pealmise kihi eemaldamist.

5. MENETLUS

Katse tuleb teha punktis 3 kirjeldatud keskkonnatingimustel.

Võetakse viis katsekeha, keerates linti radiaalsuunas lahti kiirusel ca 300 mm/s. Seejärel kinnitatakse katsekehad järgneva 15 sekundi vältel järgmisel viisil.

Lint kantakse klaasplaadile, siludes sõrmega linti pikisuunas liigselt klaasplaadile surumata, nii et lindi ja klaasplaadi vahele ei jääks õhumulle.

Koost jäetakse 10 minutiks ettenähtud keskkonnatingimustesse.

Plaadilt tõmmatakse plaadiga ristsuunas lahti ligikaudu 25 mm pikkune lindiosa. Plaat kinnitatakse ja kleeplindi vaba ots painutatakse 90° all tagasi. Jõudu rakendatakse lindi ja plaadi eraldusjoone ning plaadi suhtes risti.

Seejärel tõmmatakse linti selle eemaldamiseks kiirusega 300 ± 30 mm/s ja registreeritakse selleks vajalik jõud.

6. TULEMUSED

Saadud viis väärtust seatakse suuruse järjekorda ja mõõtmistulemuseks võetakse mediaanväärtus. Nimetatud väärtust väljendatakse njuutonites lindi laiuse sentimeetri kohta.

7. LISA

NÄIDISTE VÕTMISE MIINIMUMNÕUDED KONTROLLIJALE

1. ÜLDOSA

1.1. Vastavusnõudeid, kui need on olemas, peetakse käesoleva eeskirja nõuete kohaselt mehaanilisest ja geomeetrilisest seisukohast täidetuks, kui erinevused ei ületa vältimatuid tootmishälbeid. See tingimus kehtib ka värvuse kohta.

1.2. A-, B-, C- ja D-klassi esilaternad

1.2.1.

Masstoodanguna valmistatud esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite nõuetele ei vaidlustata juhul, kui juhuslikkuse põhimõttel katsetamiseks võetud ja standardhõõglambiga(-lampidega) ja/või LED-mooduli(te)ga varustatud esilaterna fotomeetriliste tööparameetrite mõõtmisel:

1.2.2.

A-klassi esilaternate puhul: ükski mõõdetud väärtus ei hälbi rohkem kui 20 % käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas.

1.2.3.

B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul:

1.2.3.1.

ükski mõõdetud väärtus ei hälbi rohkem kui 20 % käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas. B-, C- ja D-klassi esilaternate puhul võib maksimaalne hälve ebasoodsas suunas 1. tsoonis olla vastavalt:

255 cd (vastab 20 protsendile)

380 cd (vastab 30 protsendile)

1.2.3.2.

1.2.4.

Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, tuleb katseid korrata teis(t)e standardhõõglambiga(-lampidega).

1.2.5.

Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, on lubatud esilaterna suuna muutmine tingimusel, et valgusvihu telje ümberpaiknemine ei ületa külgsuunas 0,5 kraadi vasakule või paremale ning vertikaalsuunas 0,2 kraadi üles või alla.

1.3. E-klassi esilaternad

1.3.1. E-klassi esilaternate puhul, mida mõõdetakse pingel 13,2 V ± 0,1 V või muul sätestatud pingel ja mis on varustatud:

a)	eeskirjale nr 99 vastava standardse gaaslahenduslambiga. Sel juhul võib selle gaaslahenduslambi valgusvoog erineda eeskirjas nr 99 määratud etalonvalgusvoost ja valgustatust tuleb vastavalt korrigeerida või

või

c)	LED-moodulitega; juhuslikult valitud masstoodanguna valmistatud ja gaaslahenduslambiga ja/või LED-mooduli(te)ga varustatud esilaternate vastavust fotomeetriliste tööparameetrite osas ei vaidlustata tingimusel, et

1.3.2. ükski mõõdetud väärtus ei hälbi rohkem kui 20 % käesolevas eeskirjas ette nähtud väärtusest ebasoodsas suunas. 1. tsoonis võivad väärtusel esineda vastavalt järgmised maksimaalsed ebasoodsad kõrvalekalded:

255 cd (vastab 20 protsendile)

380 cd (vastab 30 protsendile)

1.3.3. ja kui kaugtule puhul igas käesoleva eeskirja punktides 6.3.3.1 ja 6.3.3.2 sätestatud mõõtepunktis fotomeetrilised tööparameetrid jäävad vahemikku + 20 % maksimumväärtusest kuni – 20 % miinimumväärtuseni.

1.3.4. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, on lubatud esilaterna suuna muutmine tingimusel, et valgusvihu telje ümberpaiknemine ei ületa külgsuunas 0,5 kraadi vasakule või paremale ning vertikaalsuunas 0,2 kraadi üles või alla.

1.3.5. Kui eespool kirjeldatud katsete tulemused ei vasta nõuetele, korratakse katseid, kasutades teist standardset gaaslahenduslampi või gaaslahenduslampi ja/või liiteseadist või LED-moodulit(-mooduleid) ja ühte või enamat valgusallika elektroonilist juhtimisseadmestikku olenevalt sellest, mis on punkti 1.3.1 kohaselt nõutav.

1.4. Ilmsete defektidega esilaternaid ei võeta arvesse.

1.5. Kui aga mitut näidist korduvalt ei saa lubatud tolerantsidega määratletud nõutavasse vertikaalasendisse reguleerida, katsetatakse valguse ja varju piirjoone kvaliteeti ühe esilaterna näidisega 9. lisa punktidega 2 ja 4 ette nähtud korras.

2. ESIMENE PROOVIVÕTT

Esimesel proovivõtul valitakse juhuslikkuse põhimõttel neli esilaternat. Esimesed kaks märgistatakse A-tähega, teised kaks B-tähega.

2.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

2.1.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud näidise võtmise menetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatud esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded ebasoodsas suunas on järgmised:

2.1.1.1.

Näidis A

A1:	ühel esilaternal		0 %
A1:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
A2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %.
	Seejärel näidis B

2.1.1.2.

Näidis B

B1:

mõlemal esilaternal

0 %.

2.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

2.2.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele tuleb masstoodanguna valmistatud esilaternate nõuetele vastavus vaidlustada ja tootjalt toodangu nõuetele vastavaks muutmist (ühtlustamist) nõuda juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised.

2.2.1.1.

Näidis A

A3:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %,
	kuid	mitte rohkem kui	30 %.

2.2.1.2.

Näidis B

B2:	A2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
B3:	A2 korral
	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %,
	kuid	mitte rohkem kui	30 %.

2.3. Tüübikinnituse tühistatakse

Nõuetele vastavus tuleb vaidlustada ja kohaldada punkti 11 juhul, kui käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlust järgides esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:

2.3.1.

Näidis A

A4:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
A4:	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %
A5:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %.

2.3.2.

Näidis B

B4:	A2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
B5:	A2 korral
B5:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	20 %
B6:	A2 korral
	ühel esilaternal		0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	30 %.

3. KORDUV PROOVIVÕTT

Juhtumitel A3, B2, B3 tuleb mitte hiljem kui 2 kuud pärast teatamist võtta uued näidised, mis hõlmab kolmandat kahest esilaternast koosnevat näidist C, mis valitakse pärast toodangu ühtlustamist valmistatud laosoleva kauba hulgast.

3.1. Nõuetele vastavust ei vaidlustata

3.1.1.

Vastavalt käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud proovivõtumenetlusele ei vaidlustata masstoodanguna valmistatud esilaternate nõuetele vastavust juhul, kui esilaternate mõõteväärtuste kõrvalekalded on järgmised:

3.1.1.1.

Näidis C

C1:	ühel esilaternal		0 %
C1:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
C2:	mõlemal esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %.
	Seejärel näidis D

3.1.1.2.

Näidis D

D1:	C2 korral
D1:	mõlemal esilaternal	0 %.

3.2. Nõuetele vastavus vaidlustatakse

3.2.1.

3.2.1.1.

Näidis D

D2:	C2 korral
	ühel esilaternal	rohkem kui	0 %,
	kuid	mitte rohkem kui	20 %
	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %.

3.3. Tüübikinnituse tühistamine

3.3.1.

Näidis C

C3:	ühel esilaternal	mitte rohkem kui	20 %
C3:	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %
C4:	mõlemal esilaternal rohkem kui		20 %.

3.3.2.

Näidis D

D3:	C2 korral
	ühel esilaternal	0 või rohkem kui	0 %
	ühel esilaternal	rohkem kui	20 %.

Joonis 1

Võimalikud tulemused näidisega A

2 seadet

Esimene proovivõtt 4 juhuslikult valitud seadet jaotatuna näidisteks A ja B

2 seadet

LÕPP

Edasi näidise B juurde

LÕPP

Ühtlustamine Tootja kohustub muutma tooted nõuetele vastavaks

2 seadet

Korduv proovivõtt 4 juhuslikult valitud seadet jaotatuna näidisteks C ja D

2 seadet

LÕPP

Edasi näidise D juurde

Võimalikud tulemused näidisega D

Võimalikud tulemused näidisega B

Võimalikud tulemused näidisega C

LÕPP

Ühtlustamise juurde

Tüübi-kinnituse tühistamine

Maksimaalne kõrvalekalle piirnormist (protsentides) ebasoodsas suunas

8. LISA

ÜLEVAADE FOTOMEETRILISTE TÖÖPARAMEETRITE PÜSIVUSE KATSETAMISEGA SEOTUD TÖÖPERIOODIDEST

Lühendid

P: lähitulelatern

D: kaugtulelatern (D1 + D2 tähendab kahte kaugtuld)

F: eesmine udutulelatern

: tähistab tsüklit, mille jooksul latern on 15 minutit välja ja 5 minutit sisse lülitatud.

: tähistab tsüklit, mille jooksul latern on 9 minutit välja ja 1 minut sisse lülitatud.

Kõik järgnevad grupeeritud esilaternad ja eesmised udutulelaternad koos lisatud B-klassi märgistuse tähistega on esitatud näidetena ega ole ammendavad.

1.	P or D or F (C-BS or R-BS or B)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

2.	P+D (CR-BS) või P+D1+D2 (CR-BS R-BS)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

3.	P+D (C/R-BS) või P+D1+D2 (C/R-BS R-BS)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

4.	P+F (C-BS B)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

5.	P+F (C-BS B/) või C-BS/B

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

6.	D+F (R-BS B) või D1+D2+F (R-BS R-BS B)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

7.	D+F (R-BS B/) või D1+D2+F (R-BS R-BS B/)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

8.	P+D+F (CR-BS B) või P+D1+D2+F (CR-BS R-BS B)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

9.	P+D+F (C/R-BS B) või P+D1+D2+F (C/R-BS R-BS B)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

10.	P+D+F (CR-BS B/) või P+D1+D2+F (CR-BS R-BS B/)

Kurvivalgustuse lisavalgusallikas(-allikad)

11.	P+D+F (C/R-BS B/) või P+D1+D2+F (C/R-BS R-BS/B)

Kurvivalgustuse lisavalgus- allikas(-allikad)

9. LISA

SÜMMEETRILISTE LÄHITULELATERNATE VALGUSE JA VARJU PIIRJOONE DEFINITSIOON JA TERAVUS NING SELLE PIIRJOONE JOONDAMISE MENETLUS

1. ÜLDOSA

1.1.

Sümmeetrilise lähitulelaterna valgusvihk peab moodustama terava valguse ja varju piirjoone (vt joonist 1), mis võimaldab esilaterna õiget reguleerimist fotomeetriliste mõõtmiste ja sõidukil suunamise jaoks. Valguse ja varju piiri näitajad peavad vastama allpool esitatud punktides 2–4 sätestatud nõuetele.

2. VALGUSE JA VARJU PIIRJOONE KUJU

2.1.

Sümmeetrilise lähitulelaterna visuaalseks vertikaalsuunaliseks reguleerimiseks peab valguse ja varju piirjoon ulatuma joonest V-V (joonis 1) mõlemale poole, nagu on sätestatud käesoleva eeskirja punktis 6.2.1.

Joonis 1

Valguse ja varju piirjoone kuju ja asend

3. SÜMMEETRILISE LÄHITULELATERNA REGULEERIMINE

3.1.

Horisontaalne reguleerimine: valguse ja varju piiriga valgusvihk suunatakse nii, et projitseeritud valguslaik on joone V-V suhtes ligikaudu sümmeetriline.

3.2.

Vertikaalne reguleerimine: pärast sümmeetrilise lähitulelaterna punkti 3.1 kohast horisontaalset reguleerimist viiakse läbi vertikaalne reguleerimine; selleks nihutatakse valguse ja varju piirjoont alumisest asendist ülespoole, kuni valguse ja varju piirjoon jõuab oma nimikõrgusele. Nimikõrgusel on valguse ja varju piirjoon siis, kui see lõikab joont V-V 1 % allpool joonest H-H.

Kui valguse ja varju piirjoone horisontaalne osa on veidi kõver või kaldu, siis peab see mahtuma kõrguste vahemikku, mille moodustavad kaks joonest V-V 3° vasakule ja 3° paremale ulatuvat horisontaaljoont, mis asuvad valguse ja varju piirjoone nimiasendist B-klassi puhul 0,2° ja A-, C-, D- ja E-klassi puhul 0,3° allpool ja ülalpool (vt joonis 1).

3.3.

Kui kolme eraldi oleva esilaterna vertikaalne reguleerimine ei õnnestu B-klassi puhul 0,2° piires ning A-, C-, D- ja E-klassi puhul 0,3° piires, siis eeldatakse, et valguse ja varju piirjoone horisontaalne osa ei ole visuaalse reguleerimise jaoks piisavalt sirge või terav. Sel juhul tehakse valguse ja varju piirjoone nõuetele vastavuse kontrollimiseks järgmine instrumentaalne katse.

4. VALGUSE JA VARJU PIIRJOONE KVALITEEDI MÕÕTMINE

4.1.

Mõõtmised tehakse valguse ja varju piirjoone horisontaalset osa mitte suuremate kui 0,05 kraadiste nurksammudega vertikaalselt skaneerides:

a)	kas mõõtekaugusega 10 m ja detektoriga, mille läbimõõt on ligikaudu 10 mm

b)	või mõõtekaugusega 25 m ja detektoriga, mille läbimõõt on ligikaudu 30 mm.

Valguse ja varju piirjoone kvaliteedi mõõtmist peetakse nõuetekohaseks, kui vähemalt üks 10 m või 25 m kauguselt tehtud mõõtmine vastab käesoleva lisa punkti 4.1.2 nõuetele.

Katsel kasutatud mõõtekaugus märgitakse käesoleva eeskirja 1. lisa kohase teatise vormi punkti 9.

Skaneerimine toimub alumisest positsioonist vertikaalselt üles läbi valguse ja varju piirjoone vahemikes - 3° kuni - 1,5° ja + 1,5° kuni + 3° joone V-V suhtes. Sel viisil mõõdetud valguse ja varju piirjoone kvaliteet peab vastama järgmistele nõuetele:

4.1.1.

Näha tohib olla vaid üks valguse ja varju piirjoon (1).

4.1.2.

Valguse ja varju piirjoone teravus: skaneerides vertikaalselt läbi valguse ja varju piirjoone horisontaalse osa mööda ± 2,5° jooni, leitakse valguse ja varju piirjoone teravustegur G, mida väljendab valem

G väärtus ei tohi B-klassi puhul olla väiksem kui 0,13 ja A-, C-, D- ja E-klasside puhul väiksem kui 0,08.

4.1.3.

Lineaarsus: Vertikaalse reguleerimise jaoks kasutatav valguse ja varju piirjoon peab olema vahemikus 3° L kuni 3° R horisontaalne. See nõue loetakse täidetuks, kui punktile 3.2 vastavate käänupunktide kõrgused joonest V-V 3° vasakul ja paremal ei erine rohkem kui 0,2° B-klassi ja 0,3° A-, C-, D- ja E-klassi esilaternate puhul.

5. INSTRUMENTAALNE VERTIKAALNE REGULEERIMINE

Kui valguse ja varju piirjoon vastab eespool nimetatud kvaliteedinõuetele, võib valgusvihu vertikaalset reguleerimist teostada instrumentaalselt. Selleks nihutatakse käänupunkt, kus d2 (log E)/dv2 = 0, joonel V-V tema nimiasendisse joone H-H all. Valguse ja varju piirjoone mõõtmisel ja reguleerimisel liigutakse nimiasendi alt ülespoole.

(1) Käesolevat punkti muudetakse, kui võetakse kasutusele objektiivne katsemeetod.

10. LISA

NULLKESE

Nullkeskme valikuline märk paigutatakse hajutiklaasile hajutiklaasi ja lähitule nulltelje ristumiskohal, samuti kaugtule hajutiklaasidele, kui need ei ole lähitulega grupeeritud, kombineeritud ega vastastikku ühendatud.

Joonisel on kujutatud nullkeskme märk projitseerituna tasapinnale, mis on hajutiklaasi suhtes sisuliselt puutuja umbes ringi keskel. Jooned, mis moodustavad selle märgi, võivad olla pidev- või punktiirjooned.

11. LISA

PINGE MÄRGISTUS

Märgistus kantakse iga sellise esilaterna korpusele, mis sisaldab üksnes gaaslahenduslampe ja liiteseadist, ning liiteseadise igale välimisele osale.		Märgistus kantakse iga sellise esilaterna korpusele, mis sisaldab vähemalt üht gaaslahenduslampi ja liiteseadist.
Liiteseadis(ed) on projekteeritud ** V elektrisüsteemi jaoks.		Liiteseadis(ed) on projekteeritud ** V elektrisüsteemi jaoks.
		Mitte ükski esilaternas olev hõõglamp ei ole projekteeritud 24 V elektrisüsteemi jaoks.

12. LISA

LED-MOODULITELE JA NEID SISALDAVATELE ESILATERNATELE ESITATAVAD NÕUDED

1. ÜLDNÕUDED

1.1.

Iga esitatud LED-mooduli näidis peab esitatud valgusallika elektroonilis(t)e juhtimisseadmestikuga(-seadmestikega) (selle (nende) olemasolu korral) katsetamisel vastama käesoleva eeskirja asjakohastele nõuetele.

1.2.

LED-mooduli(te) konstruktsioon peab olema selline, et tavapärase kasutuse korral oleks tagatud selle (nende) töökindlus. LED-mooduli(te)l ei tohi ilmneda konstruktsiooni- ega tootmisvigu. LED-moodulit peetakse vigaseks, kui üks tema LEDidest on vigane.

1.3.

LED-moodulid peavad olema rikkumiskindlad.

1.4.

Eemaldatavate LED-mooduli(te) ehitus peab vastama järgmistele tingimustele:

1.4.1.

kui LED-moodul eemaldatakse ja asendatakse taotleja antud teise mooduliga, mis kannab sama valgusallika mooduli tunnuskoodi, peavad esilaternale esitatavad fotomeetrilised nõuded olema täidetud;

1.4.2.

samas laternakorpuses olevad erinevate valgusallika mooduli tunnuskoodidega LED-moodulid ei tohi olla omavahel vahetatavad.

2. TOOTMINE

2.1.

LED-mooduli LED(id) peavad olema varustatud sobivate kinnitusdetailidega.

2.2.

Kinnitusdetailid peavad olema tugevad ning kindlalt LEDi(de) ja LED-mooduli külge kinnitatud.

3. KATSETINGIMUSED

3.1. Kohaldamine

3.1.1.

Kõiki näidiseid katsetatakse vastavalt järgmisele punktile 4.

3.1.2.

LED-mooduli valgusallikad on valgusdioodid (LED), nagu on määratletud eeskirja nr 48 punktis 2.7.1, eelkõige seoses nähtavat kiirgust tekitava elemendiga. Muud liiki valgusallikad ei ole lubatud.

3.2. Töötingimused

3.2.1. LED-mooduli töötingimused

Kõiki näidiseid tuleb katsetada käesoleva eeskirja punktiga 6.1.3 ette nähtud tingimustel. Kui käesolevas lisas ei ole osutatud teisiti, katsetatakse LED-mooduleid tootja esitatud esilaterna sees.

3.2.2. Ümbritseva keskkonna temperatuur

Elektriliste ja fotomeetriliste näitajate mõõtmiseks käitatakse esilaternat kuivas ja tuulevaikses kohas õhutemperatuuril 23 °C ± 5 °C.

3.3. Vanandamine

Enne käesoleva eeskirjaga ette nähtud katsete alustamist käitatakse LED-moodulit taotleja soovil 48 tundi ja jahutatakse seejärel ümbritseva keskkonna temperatuurini.

4. ERINÕUDED JA KATSED

4.1. Värvusedastus

4.1.1. Punase värvuse sisaldus

Lisaks käesoleva eeskirja punktis 7 nimetatud nõudele peab 50 V juures katsetatava LED-mooduli või LED-moodulit(-mooduleid) sisaldava esilaterna minimaalne punase värvuse sisaldus olema selline, et:

kus:

Ee(λ) (ühik: W)	on kiirgusintensiivsuse spektraaljaotus;
V(λ) (ühik: 1)	on spektraalne valgusefektiivsus;
(λ) (ühik: nm)	on lainepikkus.

Selle väärtuse arvutamisel kasutatakse ühenanomeetriseid intervalle.

4.2. Ultraviolettkiirgus

Vähese ultraviolettkiirgusega LED-mooduli ultraviolettkiirgus peab olema selline, et:

kus:

S(λ) (ühik: 1) on spektraalne kaalufunktsioon;

km = 683 lm/W on kiirguse valgusefektiivsuse suurim väärtus.

(Muude tähiste määratlusi vaata punktist 4.1.1).

Selle väärtuse arvutamisel kasutatakse ühenanomeetriseid intervalle. Ultraviolettkiirgus kaalutakse ultraviolettkiirguse tabelis esitatud väärtustega.

Ultraviolettkiirguse tabel

Väärtused vastavalt rahvusvahelise kiirguskaitse assotsiatsiooni (IRPA) rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse komitee (INIRC) suunistele ultraviolettkiirgusega kokkupuutumise piiramise kohta. Valitud lainepikkused (nanomeetrites) on representatiivsed; muud väärtused tuleb interpoleerida.

λ	S(λ)
250	0,430
255	0,520
260	0,650
265	0,810
270	1,000
275	0,960
280	0,880
285	0,770
290	0,640
295	0,540
300	0,300
305	0,060
310	0,015
315	0,003
320	0,001
325	0,00050
330	0,00041
335	0,00034
340	0,00028
345	0,00024
350	0,00020

355	0,00016
360	0,00013
365	0,00011
370	0,00009
375	0,000077
380	0,000064
385	0,000530
390	0,000044
395	0,000036
400	0,000030

4.3. Temperatuuri püsivus

4.3.1. Valgustatus

4.3.1.1.

Esilaterna fotomeetriline mõõtmine tehakse pärast seadme üheminutilist tööd allpool määratletud katsepunktis. Nende mõõtmiste puhul võib suunamine olla ligikaudne, kuid see tuleb säilitada enne ja pärast suhte mõõtmisi.

Katsepunktid, kus mõõtmine toimub:

Lähituli 50 V

(Kurvivalgustuse mõõtmise jaoks määratleb katsepunkti tootja.)

Kaugtuli H – V

4.3.1.2.

Latern peab töötama kuni fotomeetriliste näitajate püsivuse saavutamiseni. Fotomeetria püsivus on määratletud kui ajahetk, mil fotomeetrilise väärtuse kõikumine on mis tahes viieteistminutilises ajavahemikus alla 3 %. Pärast püsivuse saavutamist tehakse konkreetse seadmega seotud nõuetele vastavad täielikud fotomeetrilised mõõtmised. Konkreetse seadme puhul on nõutav kõikide katsepunktide fotomeetriline mõõtmine.

4.3.1.3.

Tuleb arvutada punkti 4.3.1.1 kohaselt kindlaks määratud fotomeetriliste katsepunktide väärtuste ja punkti 4.3.1.2 kohaselt kindlaks määratud väärtuste vaheline suhtarv.

4.3.1.4.

Arvutatud suhtarvu tuleb pärast fotomeetriliste näitajate püsivuse saavutamist kohaldada kõigi ülejäänud katsepunktide suhtes, et koostada uus fotomeetriliste näitajate tabel, mis annab ülevaate täielikust fotomeetriast pärast üheminutilist töötamist.

4.3.1.5.

Ühe minuti pärast ja fotomeetriliste näitajate püsivuse saavutamise järel mõõdetud valgustugevuse väärtused peavad vastama vähima ja suurima väärtuse nõuetele.

4.3.2. Värvus

Kiiratava valguse värvus, mida mõõdetakse pärast üheminutilist tööd ja pärast fotomeetriliste näitajate püsivuse saavutamist vastavalt käesoleva lisa punktis 4.3.1.2 esitatud kirjeldusele, peab mõlemal juhul jääma nõutavatesse värvuspiiridesse.

5. Lihtlähituld andva(te) LED-mooduli(te) objektiivse valgusvoo mõõtmine peab toimuma järgmisel viisil:

5.1.

LED-mooduli(te) konfiguratsioon peab vastama käesoleva eeskirja punktis 2.2.2 esitatud tehnilisele lühikirjeldusele. Taotleja nõudmisel peab tehniline teenistus tööriistade abil optilised elemendid (teisene optika) eemaldama. Seda menetlust ja allpool kirjeldatud mõõtetingimusi tuleb kirjeldada katsearuandes.

5.2.

Taotleja peab esitama igast tüübist kolm LED-moodulit koos valgusallika elektroonilise juhtimisseadmestikuga (kui see on asjakohane) ja andma piisavad juhised.

Vastava esilaterna termiliste kasutustingimuste imiteerimiseks võib kasutada sobivat temperatuuri juhtimissüsteemi (nt jahutusradiaator).

Enne katsetamist tuleb iga LED-moodulit vanandada vähemalt 48 tundi vastava esilaterna kasutustingimustega samadel tingimustel.

Kui kasutatakse Ulbrichti kuuli, peab kuuli minimaalne läbimõõt olema üks meeter või vähemalt kümnekordne LED-mooduli maksimaalne mõõde olenevalt sellest, kumb neist kahest on suurem. Valgusvoo integreeritud mõõtmiseks võib kasutada ka goniofotomeetrit. Arvesse tuleb võtta Rahvusvahelise Valgustuse Komisjoni (CIE) väljaande nr 84 – 1989 ettekirjutusi seoses ruumi temperatuuri, asukohaga jne.

LED-moodulil tuleb suletud kuulis või goniofotomeetris lasta põleda umbes üks tund.

Valgustugevust mõõdetakse, kui on saavutatud stabiilsus, nagu on kirjeldatud käesoleva lisa punktis 4.3.1.2.

Iga LED-mooduli tüübi kolme näidise mõõtmistulemuste keskmine väärtus on selle tüübi objektiivne valgusvoog.

Top

Choose the experimental features you want to try