(1)

Komisjon esitas oma 11. veebruari 2025. aasta teatises „Lihtsam ja kiirem Euroopa: teatis rakendamise ja lihtsustamise kohta“ visiooni rakendamis- ja lihtsustamiskavast, mis kiiresti ja nähtavalt parandab inimeste ja ettevõtete olukorda kohapeal. Selleks on vaja enamat kui järkjärgulist lähenemisviisi ja liidul on vaja kõnealuse eesmärgi saavutamiseks julgelt tegutseda. Komisjon, Euroopa Parlament, nõukogu, liikmesriikide kõigi tasandite ametiasutused ja sidusrühmad peavad töötama üheskoos, et muuta liidu, riigisisesed ja piirkondlikud õigusnormid sujuvamaks ja lihtsamaks ning rakendada poliitikat tulemuslikumalt.

(2)

Seoses komisjoni kohustusega vähendada aruandluskoormust ja suurendada konkurentsivõimet on vaja muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2006/43/EÜ (3), 2013/34/EL (4), (EL) 2022/2464 (5) ja (EL) 2024/1760 (6), säilitades samal ajal komisjoni 11. detsembri 2019.aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ (edaspidi „Euroopa roheline kokkulepe“) ja komisjoni 8. märtsi 2018. aasta teatises „Tegevuskava: Jätkusuutliku majanduskasvu rahastamine“ (edaspidi „kestliku rahanduse tegevuskava“) sätestatud poliitikaeesmärgid.

(3)

Võttes arvesse kohaldamisala muutmist seoses ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse kestlikkusaruandluse nõudeid, oleks ebaproportsionaalne nõuda, et kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli teha soovivate audiitorühingute suhtes kohaldataks tunnustamise nõudeid, mis on samaväärsed finantsaruannete auditeid tegevate audiitorühingute tunnustamise nõuetega. Sellised tunnustamise nõuded on seotud audiitorühingu nimel tööd tegevate füüsiliste isikutega, audiitorühingu häälteenamusega ning audiitorühingu haldus- või juhtimisorgani liikmete enamusega. Audiitorühingud, kes soovivad teha kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli, peaksid tagama üksnes selle, et nad määravad vähemalt ühe võtmetähtsusega kestlikkuspartneri, kes vastab tunnustamise nõuetele ja kes on asjaomases liikmesriigis tunnustatud vandeaudiitorina.

(4)

Direktiivi 2006/43/EÜ artikli 26a lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et vandeaudiitorid ja audiitorühingud viivad läbi kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli kooskõlas komisjoni poolt hiljemalt 1. oktoobriks 2026 vastu võetud piiratud kindlust andvate standarditega. Ettevõtjad on väljendanud muret seoses kindlustandvate audiitorteenuste osutajate tehtud tööga ning rõhutanud vajadust käsitleda paindlikult kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli valdkonnas tuvastatud konkreetseid riske ja kriitilisi küsimusi. Komisjon peaks seda muret arvesse võtma, kui ta töötab välja piiratud kindlust andvad standardid. Ühtlustatud kindlust andvate standardite puudumine süvendab ettevõtjate probleeme ja seetõttu on tähtis, et komisjon võtaks vastu sobiva delegeeritud õigusakti. Et anda piiratud kindlust andvate standardite väljatöötamiseks piisavalt aega, tuleks nende vastuvõtmise tähtaeg edasi lükata 1. juulini 2027.

(5)

Direktiivi 2006/43/EÜ artikli 26a lõike 3 teise lõiguga on antud komisjonile õigus võtta 1. oktoobriks 2028 vastu piisavat kindlust andvad standardid, olles eelnevalt hinnanud teostatavust audiitorite ja ettevõtjate jaoks. Selleks et vältida ettevõtjate audiitorkontrolli kulude suurenemist, tuleks piisavat kindlust andvate standardite vastuvõtmise nõue kaotada.

(6)

Direktiivi 2006/43/EÜ artikli 45 kohaselt peavad liikmesriigi pädevad asutused registreerima kolmandate riikide audiitorid ja auditeerivad üksused, kes esitavad audiitorkontrolli aruandeid selliste kolmandate riikide üksuste kestlikkusteabe kohta, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele kõnealuse liikmesriigi reguleeritud turul. Sellise registreerimise tingimused puudutavad nõudeid, millele peab vastama enamik kolmanda riigi auditeeriva üksuse haldus- või juhtimisorgani liikmetest, nõudeid, millele peab vastama kolmanda riigi audiitor, kasutatavaid kindlust andvaid standardeid ja kolmanda riigi auditeeriva üksuse iga-aastase läbipaistvusaruande avaldamist. Lisaks peavad liikmesriigid allutama kolmandate riikide registreeritud audiitorid ja auditeerivad üksused oma järelevalve-, kvaliteeditagamise ning uurimiste ja karistuste süsteemile. Võttes arvesse kestlikkusaruandluse ja selle audiitorkontrolli reguleerimise praegust rahvusvahelist olukorda ning arvestades, et registreerimine on vajalik asjaomaste audiitorkontrolli aruannete kehtivuseks liidus, oleks ebaproportsionaalne nõuda, et kõnealused registreerimistingimused oleks täidetud kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli korra esimestel kohaldamisaastatel. Peale selle sõltub kolmandate riikide registreeritud audiitorite ja auditeerivate üksuste järelevalve samaväärsust või adekvaatsust käsitlevate otsuste olemasolust. Seetõttu tuleks kehtestada kolmandate riikide audiitoritele ja auditeerivatele üksustele, kes esitavad audiitorkontrolli aruandeid selliste kolmandate riikide üksuste kestlikkusteabe kohta, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liikmesriigi reguleeritud turul, üleminekuperioodiks lihtsustatud registreerimistingimused ja vabastus järelevalvest. Lihtsustatud registreerimine peaks olema võimalik tingimusel, et asjaomase liikmesriigi pädevatele asutustele esitatakse teatav teave. Pädevad asutused peaksid registreerimisest keelduma, kui kõnealust teavet ei esitata.

(7)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 19a lõikes 1 nõutakse, et suurettevõtjad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (välja arvatud mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, peavad koostama kestlikkusaruande individuaalsel tasandil. Aruandes „Euroopa konkurentsivõime tulevik“ nimetati kestlikkusaruandluse raamistikku peamiseks regulatiivse koormuse allikaks ning jõuti sellega seoses järeldusele, et vaja on paremini arvesse võtta nende äriühingute suurust, keda reguleerimine mõjutab. Ettevõtjate aruandluskoormuse vähendamiseks ja aruandluse eesmärkide saavutamiseks proportsionaalsemal viisil tuleks individuaalsel tasandil kestlikkusaruande koostamise ja avaldamise kohustust piirata, nii et see kohustus oleks üksnes ettevõtjatel, kelle netokäive ületab 450 000 000 eurot ja kellel on keskmiselt üle 1 000 töötaja aruandeaasta jooksul, nagu on määratletud direktiivi 2013/34/EL ülevõtmiseks kehtestatud riiklikes meetmetes. Kõnealune sihipärasem kohaldamisala, millesse peaksid kuuluma ka kontsernid ja emitendid, tagab, et kohustusliku kestlikkusaruandluse koormus piirdub suurimate ettevõtjate, kontsernide ja emitentidega. Selliste ettevõtjate, kontsernide ja emitentide keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalane mõju on kõige suurem. Samal ajal suudavad nad kõige paremini katta keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalase aruandlusega kaasnevaid kulusid. Kindlaksmääratud künnistest allapoole jäävatel ettevõtjatel, kontsernidel ja emitentidel on vabadus teha vabatahtlikku kestlikkusaruandlust ning seda võimalust hõlbustavad oluliselt käesoleva direktiiviga kehtestatud vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardid.

(8)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 1 lõikes 3 on täpsustatud, et nimetatud direktiivis sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid kohaldatakse selliste kindlustusandjate ja krediidiasutuste suhtes, olenemata nende õiguslikust vormist, kes on suurettevõtjad või väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (välja arvatud mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul. Kuna käesoleva direktiiviga kitsendatakse individuaalse kestlikkusaruandluse kohaldamisala, peaks selline kohaldamisala kitsendamine kehtima ka kindlustusandjate ja krediidiasutuste suhtes.

(9)

Kestlikku rahandust käsitlevate õigusaktide sidususe tagamiseks on oluline kaaluda, kas finantssektori keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistegurite või kestlikkusega seotud nõudeid, sealhulgas sektoripõhiseid finantsteenuseid käsitlevaid õigusakte, Euroopa järelevalveasutuste ootusi ja järelevalvealaseid ootusi liikmesriigi tasandil, tuleb kujundada või kohandada nii, et oleks tagatud kooskõla direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse kohustustega. Sidususe säilitamine, sealhulgas seoses ettevõtjatega, kes ei kuulu direktiivi 2013/34/EL artiklite 19a ja 29a kohaldamisalasse, nõuab hoolikat tähelepanu ning selleks võib olla vaja Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni ja Euroopa järelevalveasutuste meetmeid.

(10)

Kuigi Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepinguga loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) on vabastatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2004/109/EÜ (7) sätestatud kestlikkusaruandluse korra kohaldamisest vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 8, kohaldatakse EFSFi suhtes direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid. Kuigi EFSF on nimetatud direktiivis loetletud õiguslikus vormis asutatud suurettevõtja, on tema volitused suures osas sarnased Euroopa stabiilsusmehhanismi volitustega, nimelt kaitsta liidu finantsstabiilsust, andes ajutist finantsabi liikmesriikidele, kelle rahaühik on euro. Euroopa stabiilsusmehhanismi suhtes kestlikkusaruandluse nõudeid siiski ei kohaldata. Selleks et EFSFi koheldaks kestlikkusaruandluse osas samamoodi nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi ja et tagada kooskõla direktiivis 2004/109/EÜ sätestatud vabastamiskorraga, tuleks EFSF seega vabastada direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse korra kohaldamisest.

(11)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 19 lõike 1 neljanda lõigu kohaselt peavad suurettevõtjad ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (välja arvatud mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, nimelt ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse kohustuslikku kestlikkusaruandlust, esitama teabe võtmetähtsusega immateriaalsete ressursside kohta ja nende rolli kohta ettevõtja ärimudelis ja väärtuse loomises. Et tagada kooskõla uue kohaldamisalaga ja saavutada sellise aruandluse eesmärgid proportsionaalsemal viisil, tuleks nimetatud nõuet kohaldada ainult nende ettevõtjate suhtes, kelle netokäive ületab 450 000 000 eurot ja kellel on keskmiselt üle 1 000 töötaja aruandeaasta jooksul.

(12)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 19a lõike 3 kohaselt peavad ettevõtjad esitama teavet oma tegevuse ja väärtusahela kohta. On tõendeid selle kohta, et väärtusahelasse kuuluvad ettevõtjad, sealhulgas väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, saavad aruandvatelt ettevõtjatelt ebaproportsionaalseid teabetaotlusi, vaatamata nimetatud direktiivis sätestatud kehtivatele piirangutele. Seetõttu on vaja kehtestada kaitse väärtusahelasse kuuluvatele ettevõtjatele, kelle keskmine töötajate arv eelnenud aruandeaasta jooksul ei ületa 1 000 töötajat, et piirata kõnealuste ettevõtjate (edaspidi „kaitstud ettevõtjad“) koormust. Aruandvatel ettevõtjatel peaks olema võimalik oma väärtusahelasse kuuluvate ettevõtjate suuruse kindlaksmääramisel tugineda nende ettevõtjate endi esitatud kinnitustele. Aruandev ettevõtja ei peaks tegema täiendavaid kontrolle. Siiski ei peaks aruandev ettevõtja saama tugineda ettevõtjate endi kinnitusele suuruse kohta, kui ta teab või kui võib põhjendatult eeldada, et ta teab, et see on ilmselgelt väär. Kui aruandev ettevõtja soovib oma väärtusahela kohta teavet, peaks tal olema keelatud nõuda kaitstud ettevõtjatelt teavet, mis ületab teatud piirmäärasid. Kõnealused piirmäärad peaksid kajastama piiranguid, mis sätestatakse komisjoni poolt vastu võetavates vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardites. Samal ajal tuleks aruandvate ettevõtjate väärtusahelasse kuuluvatele kaitstud ettevõtjatele anda seadusjärgne õigus keelduda kõnealuseid piirmäärasid ületava teabe esitamisest. Et tagada selle õiguse tõhusus ja vältida olukorda, kus väiksematele ettevõtjatele pannakse koormus ennetavalt hinnata, kas asjaomane õigus on kohaldatav, tuleks nõuda, et aruandvad ettevõtjad, kes otsustavad taotleda kõnealuseid piirmäärasid ületavat teavet, tagaksid, et nende väärtusahelasse kuuluvaid kaitstud ettevõtjaid teavitatakse sellest, millist lisateavet taotletakse, ja nende seadusjärgsest õigusest keelduda selle esitamisest. Proportsionaalsuse tagamiseks peaks väärtusahelaga seotud piirangu kohaldamisala olema piiratud järgmiselt. Esiteks ei peaks see takistama jagada teavet vabatahtlikult, näiteks teavet, mida asjaomase sektori ettevõtjad tavaliselt jagavad. Teiseks ei tohiks see mõjutada võimalikku lepingulist või liidu või riigisisesest õigusest tulenevat kohustust esitada teavet, mis ei ületa vabatahtlikus standardis täpsustatud teavet. Kolmandaks peaks väärtusahelaga seotud piirangut kohaldama üksnes sellise teabekogumise suhtes, mida tehakse kestlikkusteabe esitamiseks, nagu on nõutud direktiivis 2013/34/EL. See ei peaks mõjutama liidu nõudeid täita hoolsuskohustust või koguda teavet muul eesmärgil, näiteks aruandva ettevõtja riskijuhtimiseks. Ettevõtjad, kes esitavad aruandeid kooskõlas nimetatud piirangutega, tuleks lugeda väärtusahelat käsitleva teabe esitamise kohustuse täitnuks, nagu on nõutud direktiivis 2013/34/EL. On oluline, et aruandvad ettevõtjad taotleksid oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt teavet ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik. Eelkõige on oluline, et nad taotleksid vähem teavet, kui on ette nähtud vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud standardites, kui nad ei vaja kogu asjaomastes standardites osutatud teavet. Kindlustandvate audiitorteenuste osutajad peaksid koostama kindlust andva arvamuse, järgides väärtusahela ettevõtjatele pakutavat kaitset. Lisaks, kuna kogu vajalik teave ei pruugi alati olla väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt kättesaadav, peaks aruandval ettevõtjal olema võimalik asjakohasel juhul kasutada väärtusahelat käsitleva teabe aruandlusnõuete täitmiseks teavet, mis on saadud otse tema väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, või hinnanguid kõnealuse teabe kohta.

(13)

Võttes arvesse mitme direktiivis (EL) 2022/2464 sätestatud kohaldamise alguskuupäeva muutmist, tuleks direktiivi 2013/34/EL muuta, et lihtsustada kolmeaastast üleminekuperioodi ja selgitada, et see algab hetkest, mil ettevõtja peab esitama kestlikkusteavet vastavalt direktiividele 2013/34/EL ja (EL) 2022/2464.

(14)

Teatud asjaoludel peaks ettevõtjatel olema lubatud kestlikkusaruandluse nõuete kohaldamisel teatav teave välja jätta, tingimusel et kohaldatakse audiitorkontrolli. Sellised asjaolud tuleks välja töötada ja neid tuleks täpsustada. Esiteks võib kestlikkusteabe avalikustamine teatud juhtudel tõsiselt kahjustada ettevõtja äripositsiooni. Sellistel juhtudel peaks ettevõtjal olema lubatud asjaomane teave välja jätta, tingimusel et väljajätmise eritingimused on täidetud, tagamaks, et sellised juhtumid jäävad erandlikuks ja et esitatud kestlikkusteabe kasutajate huvid on samuti piisavalt kaitstud. Sellega seoses ei kahjusta aruandva ettevõtja äripositsiooni tõsiselt asjaolu, et kolmanda riigi ettevõtjad ei pea esitama sama teavet. Teiseks peaks ettevõtjatel olema võimalik jätta välja selline teave, mis puudutab intellektuaalset kapitali, intellektuaalomandit, oskusteavet, tehnoloogilist teavet või innovatsiooni tulemusi, mis kvalifitseeruks ärisaladuseks, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/943 (8). Kolmandaks peaks ettevõtjatel olema võimalik jätta välja salastatud teave. Lisaks võib olla teavet, mida tuleks käsitada konfidentsiaalsena põhjustel, mis ei ole seotud ärilise kahju, ärisaladuse või salastatusega. Eelkõige peaks ettevõtjatel olema vabadus jätta välja teave, mida tuleb kaitsta loata juurdepääsu või avalikustamise eest vastavalt muudele liidu õigusaktidele või riigisisesele õigusele. Lisaks ei tohiks kestlikkusaruandluse nõuded kohustada ettevõtjaid avalikustama teavet, mis kahjustaks füüsiliste isikute privaatsust või füüsiliste või juriidiliste isikute turvalisust. See on eriti oluline praeguses geopoliitilises olukorras. Eeskätt kaitsevaldkonna ettevõtjad vajavad kaalutlusõigust, et jätta esitamata tundlik teave, mille avalikustamine võib kahjustada nende endi või teiste juriidiliste isikute, sealhulgas liikmesriikide julgeolekut.

(15)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 29c lõikega 1 on komisjonile antud õigus võtta vastu piiratud kestlikkusaruande standardid, milles on täpsustatud teave, mille esitavad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, väikesed ja mittekeerukad finantsinstitutsioonid, kaptiivkindlustusandjad ja kaptiivedasikindlustusandjad, kes kasutavad nimetatud direktiivi artikli 19a lõikes 6 osutatud erandit piiratud kestlikkusaruannete esitamiseks. Kuna käesoleva direktiiviga vabastatakse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, kestlikkusaruandluse korra kohaldamisest, tuleks välja jätta komisjoni õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse kestlikkusaruandluse standardid kõnealustele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Seetõttu tuleks viited direktiivi 2013/34/EL artiklile 29c kõnealusest direktiivist välja jätta.

(16)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 19a lõike 7 kohaselt on väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel (välja arvatud mikroettevõtjad), kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, lubatud loobuda kestlikkusaruandlusest kestlikkusaruandluse korra kohaldamise esimesel kahel aastal. Kuna käesoleva direktiiviga vabastatakse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad kestlikkusaruandluse korra kohaldamisest, tuleks kaheaastast loobumist võimaldav säte välja jätta.

(17)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 29a lõike 1 kohaselt peavad teatud suuruses kontsernide emaettevõtjad koostama ja avaldama kestlikkusaruande konsolideeritud tasandil. Siiski on asjakohane suurendada paindlikkust finantsvaldusettevõtjate puhul. Nimelt, kui sellise suurusega kontsern eksisteerib üksnes finantsvaldusettevõtja erinevate investeeringute tõttu, võib konsolideeritud aruandlus tekitada praktilisi raskusi ja koormust ning kasu teistele turuosalistele võib jääda piiratuks. Sellest tulenevalt peaks finantsvaldusettevõtjatel, kes on selliste kontsernide emaettevõtjad, olema võimalik valida, kas esitada konsolideeritud kestlikkusteave või jätta selline teave esitamata. Kõnealust võimalust tuleks selle eesmärki silmas pidades rangelt piirata. Seda tuleks kohaldada üksnes juhul, kui emaettevõtja vastab finantsvaldusettevõtja määratlusele, sealhulgas nõudele mitte osaleda otse või kaudselt tütarettevõtjate juhtimises, ilma et see piiraks tema õigusi aktsionärina. Kõnealuste õiguste hulka kuulub aktsionäride üldkoosolekul hääletamise õigus, mis võib olenevalt riigisisestest äriühinguõiguse normidest muu hulgas olla seotud osalusi omavate ettevõtjate juht-, haldus- ja järelevalveorganite liikmete ametisse nimetamisega, et tagada nende investeeringute nõuetekohane järelevalve ja kaitse. Lisaks peaks finantsvaldusettevõtjatel olema kõnealune võimalus ainult juhul, kui neil on osalused ettevõtjates, kelle ärimudelid ja tegevus on üksteisest sõltumatud. See ei hõlma juhtumeid, kus finantsvaldusettevõtjate tütarettevõtjad on oma äritegevuse kaudu omavahel tihedalt seotud, näiteks kui ühe tütarettevõtja tegevus võimaldab või otseselt toetab teise tütarettevõtja tegevust. Lisaks ei tohiks kõnealune võimalus mõjutada aruandluskohustusi, mida võidakse kohaldada kontserni teiste ettevõtjate suhtes, näiteks kui kontserni kuuluv ettevõtja kuulub iseseisvalt direktiivi 2013/34/EL artikli 19a või 29a kohaldamisalasse.

(18)

Direktiivi (EL) 2022/2464 kohaselt peavad teatud ettevõtjad esitama kestlikkusteabe vastavalt kohustuslikele Euroopa kestlikkusaruandluse standarditele. 2023. aasta juulis võttis komisjon vastu esimese Euroopa kestlikkusaruandluse standardite kogumi. Kestlikkusaruandluse kiireks lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks võtab komisjon kuue kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist vastu delegeeritud õigusakti, millega vaadatakse esimene Euroopa kestlikkusaruandluse standardite kogum läbi, et neid standardeid põhjalikult reformida: i) jättes välja üldotstarbelise kestlikkusaruandluse jaoks kõige vähem olulised andmepunktid, ii) eelistades võimalusel kvantitatiivseid andmepunkte kirjeldavale tekstile, iii) eristades täiendavalt kohustuslikke ja vabatahtlikke andmepunkte, iv) andes selgeid juhiseid olulisuse põhimõtte kohaldamise kohta, tagamaks, et ettevõtjad peavad esitama üksnes olulist teavet, ning vähendamaks riski, et kindlustandvate teenuste osutajad julgustavad ettevõtjaid tahtmatult esitama ebavajalikku teavet või eraldama olulisuse hindamise protsessile ülemääraseid ressursse, v) parandades kooskõla muude liidu õigusaktidega, sealhulgas finantsteenuseid käsitlevate õigusaktidega, ning vi) võttes võimalikult suures ulatuses arvesse koostalitlusvõimet ülemaailmsete kestlikkusaruandluse standarditega. Läbivaatamise käigus täpsustatakse sätteid, mida peetakse ebaselgeks, ning lihtsustatakse standardite struktuuri ja esitusviisi. Samuti tehakse muid muudatusi, mida võib pidada vajalikuks, võttes arvesse esimese Euroopa kestlikkusaruandluse standardite kogumi kohaldamisel saadud kogemusi. Kestlikkusaruandluse standardites tuleks arvesse võtta ka raskusi, mis ettevõtjatel võivad tekkida teabe kogumisel kogu oma väärtusahela osalejatelt, eriti neilt, kelle suhtes ei kohaldata kestlikkusaruandluse kohustusi, ning arenevate turgude ja majandusega riikide tarnijatelt.

(19)

Kui kontserni koosseis muutub aruandeaasta jooksul ettevõtjate omandamise või ühinemise tõttu, võib nende ettevõtjate liitmine sama aruandeaasta kestlikkusaruandluse protsessi võtta lisaaega ja tekitada haldusprobleeme. Seetõttu on asjakohane võimaldada emaettevõtjal, kelle suhtes kohaldatakse konsolideeritud kestlikkusaruandluse nõudeid, lükata selliste hiljuti omandatud või ühinenud ettevõtjate kestlikkusaruandlus edasi järgmisse aruandeaastasse. Lisaks, kui ettevõtja lahkub ettevõtjate kontsernist aruandeaasta jooksul, oleks ebaproportsionaalne nõuda emaettevõtjalt, kelle suhtes kohaldatakse konsolideeritud kestlikkusaruandluse nõudeid, kõnealuse ettevõtja kohta sama majandusaasta kestlikkusteabe esitamist. Seega on asjakohane võimaldada emaettevõtjal jätta kestlikkusteave ettevõtjate kontsernist lahkunud ettevõtja kohta aruandeaasta konsolideeritud tegevusaruandesse lisamata. Kuna teatud sündmused, mis mõjutavad omandatud või ühinenud või kontsernist lahkunud ettevõtjaid, võivad siiski mõjutada kontserni kestlikkusküsimustega seotud mõjusid, riske või võimalusi, on asjakohane nõuda, et emaettevõtja, kes otsustab kõnealuste ettevõtjate kohta kestlikkusteavet aruandeaasta kohta mitte esitada, osutaks oma konsolideeritud tegevusaruandes nendele olulistele sündmustele.

(20)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 29b lõike 1 kolmanda lõiguga on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktidega vastu sektoripõhised aruandlusstandardid, kusjuures esimesed sellised standardid tuleb vastu võtta 30. juuniks 2026. See õigus tuleks välja jätta, et vältida nende kohustuslike andmepunktide arvu suurenemist, mida ettevõtjad peavad esitama. Sõltuvalt nende ettevõtjate nõudmisest, kelle suhtes kohaldatakse direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid, võiks komisjon ettevõtjaid toetada, esitades sektoripõhised suunised, mis näitlikustavad ja hõlbustavad Euroopa kestlikkusaruandluse standardite kohaldamist konkreetses sektoris, sealhulgas suunised olulisuse kahekordse hindamise läbiviimiseks, mille eesmärk on teha kindlaks kestlikkusküsimused, mis võivad olla olulised asjaomases sektoris tegutseva tüüpilise ettevõtja jaoks. Kõik sellised suunised peaksid põhinema konsulteerimisel asjaomaste sidusrühmadega. Asjakohasel juhul võidakse arvesse võtta asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid.

(21)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 29b lõike 4 kohaselt ei täpsustata kestlikkusaruandluse standardites avalikustatavat teavet, mis nõuaks ettevõtjatelt nende väärtusahelasse kuuluvatelt väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtjatelt sellise teabe saamist, mis ületab nende väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kestlikkusaruandluse standardite kohaselt avalikustatavat teavet, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul. Kuna käesoleva direktiiviga vabastatakse väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, kestlikkusaruandluse korra kohaldamisest, ning et vähendada nende väärtusahelasse kuuluvate ettevõtjate aruandluskoormust, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama, ei tohiks kestlikkusaruandluse standardites täpsustada avalikustatavat teavet, mis nõuaks ettevõtjatelt oma väärtusahelasse kuuluvatelt ettevõtjatelt, kellel on keskmiselt kuni 1 000 töötajat aruandeaasta jooksul, rohkema teabe saamist kui see, mille peavad vastavalt vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standarditele avalikustama need ettevõtjad, kes ei ole kohustatud kestlikkusaruannet esitama.

(22)

Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakt, milles sätestatakse vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardid kaitstud ettevõtjatele. Kõnealused standardid peaksid olema ettevõtjate suutlikkuse ja omadustega proportsionaalsed ja nende suhtes asjakohased ning proportsionaalsed nende tegevuse ulatuse ja keerukusega. Kõnealuseid standardeid peaksid saama kasutada ka muud ettevõtjad, kes ei ole kohustatud kestlikkusteavet esitama. Vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardites tuleks kasutada lihtsustatud sõnastust ja võtta arvesse põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“, kasutades modulaarsust, et avalikustamine saaks olla paindlik ja progresseeruv. Vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardites tuleks võimalikult suures ulatuses võtta arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1221/2009 (9). Kõnealustes standardites tuleks võimaluse korral kindlaks määrata ka teabe esitamise struktuur. Kuni komisjon võtab vastu vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardid, võivad vabatahtlikult kestlikkusteavet esitavad ettevõtjad teavet esitada vastavalt komisjoni soovitusele (EL) 2025/1710 (10), mis põhineb Euroopa finantsaruandluse nõuanderühma (EFRAG) välja töötatud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vabatahtlikul standardil. Järjepidevuse ja proportsionaalsuse tagamiseks peaksid vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardid, mille komisjon võtab vastu delegeeritud õigusaktiga, põhinema nimetatud soovitusel.

(23)

Tagamaks, et vabatahtlikuks kasutamiseks mõeldud kestlikkusaruandluse standardid on jätkuvalt kooskõlas kestlikkusaruandluse seisukohast olulise arenguga, peaks komisjon kõnealused standardid vähemalt iga nelja aasta järel läbi vaatama. Läbivaatamise käigus peaks komisjon võtma arvesse kestlikkusaruandluse seisukohast olulist arengut ja seda, kas standardid võimaldavad ettevõtjatel saavutada asjaomaseid eesmärke, sealhulgas i) esitada teavet, mis vastab tarnijatelt kestlikkusteavet taotlevate ettevõtjate andmevajadustele; ii) esitada teavet, mis vastab finantseerimisasutuste ja investorite andmevajadustele ning hõlbustab seeläbi ettevõtjate juurdepääsu rahastamisele; iii) parandada kestlikkusküsimuste – sealhulgas asjakohasel juhul keskkonna- ja sotsiaalsete aspektide, näiteks saaste ning töötajate tervis ja ohutus – juhtimist nii, et see tugevdab ettevõtjate konkurentsi- ja vastupanuvõimet, ning iv) aidata muuta majandust kestlikumaks ja kaasavamaks. Kui kõnealuseid eesmärke ei saavutata, peaks komisjon standardeid vastavalt muutma.

(24)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 29d kohaselt peavad ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud direktiivi artiklites 19a ja 29a sätestatud nõudeid, koostama vastavalt kas oma tegevusaruande või konsolideeritud tegevusaruande komisjoni delegeeritud määruse (EL) 2019/815 (11) artiklis 3 sätestatud ühtses elektroonilises aruandlusvormingus ning märgistama oma kestlikkusaruande, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/852 (12) artiklis 8 sätestatud avalikustatava teabe, järgides kõnealuses delegeeritud määruses kindlaks määratud elektroonilist aruandlusvormingut. Ettevõtjatele selguse tagamiseks tuleks täpsustada, et kuni komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2019/815 kestlikkusaruandluse märgistamisreeglite vastuvõtmiseni ei tohiks ettevõtjatelt nõuda kestlikkusaruannete märgistamist.

(25)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 33 lõikes 1 on sätestatud, et ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmed vastutavad ühiselt teatud dokumentide koostamise ja avaldamise eest kooskõlas kõnealuse direktiivi nõuetega. Ettevõtjatele paindlikkuse tagamiseks ja nende aruandluskoormuse vähendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalik sätestada, et ettevõtja haldus-, juht- ja järelevalveorganite liikmete ühine vastutus kõnealuse direktiivi nõuete täitmise eest seoses tegevusaruande digiteerimisega piirdub selle avaldamisega ühtses elektroonilises aruandlusvormingus, sealhulgas aruandes sisalduva kestlikkusaruande märgistamisega.

(26)

Direktiivi 2013/34/EL artikli 40a lõike 1 neljanda ja viienda lõigu kohaselt peavad sellise kolmanda riigi ettevõtja liidus asuvad teatud tütarettevõtjad, kelle netokäive liidus on üle 150 000 000 euro, või selliste tütarettevõtjate puudumisel liidus asuvad kolmanda riigi ettevõtja filiaalid, kelle netokäive on üle 40 000 000 euro, avaldama ja tegema kättesaadavaks kestlikkusteabe kolmanda riigi ettevõtja kontserni tasandil, või kui see ei ole kohaldatav, siis individuaalsel tasandil. Et vähendada kolmandate riikide ettevõtjate koormust samas proportsioonis nende ettevõtjate koormuse vähendamisega, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud direktiivi artikleid 19a ja 29a, tuleks kolmanda riigi ettevõtja netokäibe künnis tõsta 150 000 000 eurolt 450 000 000 eurole Lisaks tuleks koormuse vähendamiseks kohandada ka direktiivi 2013/34/EL kohaldamisalasse kuuluva kolmanda riigi tütarettevõtja ja kolmanda riigi ettevõtja filiaali suuruse künnist. Kolmanda riigi tütarettevõtja ja kolmanda riigi ettevõtja filiaali netokäibe künniseks tuleks kehtestada 200 000 000 eurot. Artikli 40a kohased kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja või kolmanda riigi ettevõtja filiaali aruandlusnõuded erinevad artiklite 19a ja 29a kohastest ettevõtjate aruandlusnõuetest. Kolmanda riigi ettevõtja tütarettevõtja või kolmanda riigi ettevõtja filiaal, kelle suhtes kohaldatakse artiklit 40a, peab avaldama ja tegema kättesaadavaks üksnes kolmanda riigi ettevõtja esitatud kestlikkusaruande, samas kui ettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse artikleid 19a ja 29a, peavad esitama aruande enda nimel. Seetõttu ei ole vaja kohaldada samu künniseid artikli 40a kohaste aruandlusnõuetega hõlmatud tütarettevõtjate või filiaalide kindlaksmääramisel ning artiklite 19a ja 29a kohaste aruandlusnõuetega hõlmatud ettevõtjate kindlaksmääramisel. Lisaks tuleks võrdsete tingimuste tagamiseks lubada kolmandate riikide emaettevõtjatel, kes on finantsvaldusettevõtjad, kelle tütarettevõtjate ärimudelid ja tegevus on üksteisest sõltumatud, mitte avaldada ja teha kättesaadavaks artikli 40a kohast kestlikkusaruannet.

(27)

Et tagada ettevõtjate juurdepääs praktilisele teabele direktiivis 2013/34/EL sätestatud kohustuslike ja vabatahtlike kestlikkusaruandluse standardite kohaldamise kohta ning vähendada kõnealuste kestlikkusaruandluse standardite kohaldamisest tulenevat koormust, peaks komisjon looma spetsiaalse veebiportaali. Spetsiaalne veebiportaal peaks võimaldama juurdepääsu kõnealuste kestlikkusaruandluse standarditega seotud teabele, suunistele ja toele, sealhulgas asjakohastele vormidele. Spetsiaalne veebiportaal tuleks ühendada liikmesriikide pakutavate veebipõhiste tugimeetmetega, kui need on olemas, et võtta arvesse riiklikku konteksti.

(28)

Et vähendada kestlikkusaruandluse nõuetele vastavusega seotud halduskoormust, mis on peamiselt seotud andmete kogumise, töötlemise ja ettevõtjatevahelise andmete jagamisega, peaks komisjon esitama aruande algatuste kohta, mis võimaldavad ettevõtjatel koguda, töödelda ja vahetada andmeid turvaliselt, sujuvalt ja automaatselt. Sealhulgas tuleks pakkuda ühtlustatud, standarditud ja struktureeritud digitaalseid andmevorminguid tegevusandmete tõhusaks jagamiseks ettevõtjate vahel, näiteks e-arved või väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate digitaalsed vabatahtlikud aruanded; kehtestada tehnilised miinimumnõuded kestlikkusandmete haldamiseks ja aruandluseks kasutatavatele digisüsteemidele, et tagada koostalitlusvõime; tagada juurdepääs usaldusväärsetele ja kvalifitseeritud andmetele ning tagada võimalus jagada andmeid avatud ja ühise liidu andmevahetustaristu kaudu.

(29)

Et kohandada netokäibe künniseid nendele ettevõtjatele, kelle suhtes kohaldatakse kestlikkusaruandluse nõudeid, kuna aja möödudes vähendab inflatsioon nende tegelikku väärtust, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (13) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(30)

Direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 esimeses lõigus on sätestatud kuupäevad, millest alates peavad liikmesriigid kohaldama direktiivis 2013/34/EL sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid, kusjuures need kuupäevad sõltuvad asjaomase ettevõtja suurusest. Arvestades, et kestlikkusaruandluse nõudeid tuleb kohaldada üksnes ettevõtjatele, kelle netokäive ületab 450 000 000 eurot ja kellel on majandusaasta jooksul keskmiselt üle 1 000 töötaja, asjakohasel juhul kontserni tasandil, tuleks kohaldamise alguskuupäevade kindlaksmääramise kriteeriume kohandada ning viide väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, tuleks välja jätta.

(31)

Kohaldamisala kitsendamisel seoses ettevõtjatega, kelle suhtes kohaldatakse kestlikkusaruandluse nõudeid, on tähtis tagada õiguskindlus, eelkõige seoses asjaomaste sätete isikulise kohaldamisalaga igal ajahetkel. Sellest tulenevalt tuleks muuta direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punkti a, mis käsitleb esimest ettevõtjate rühma, kelle suhtes kõnealust direktiivi kohaldatakse, et piirata selle kohaldamist kolme majandusaastaga alates 1. jaanuarist 2024. 1. jaanuaril 2027 või pärast seda algavate majandusaastate puhul tuleks kohaldada direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punkti b, mis käsitleb teist ettevõtjate rühma, kelle suhtes kõnealust direktiivi kohaldatakse. Seega ettevõtjad, kes kuuluvad kõnealuse direktiivi (nagu on muudetud käesoleva direktiiviga) artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punkti a kohaldamisalasse, kuid ei kuulu selle punkti b kohaldamisalasse, jäävad alates 1. jaanuarist 2027 või pärast seda algavatel majandusaastatel käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Selleks et vähendada koormust siiski nii kiiresti kui võimalik, peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada sellised ettevõtjad aruandluskohustusest majandusaastate puhul, mis algavad ajavahemikul 1. jaanuarist 2025 kuni 31. detsembrini 2026. Liikmesriigid peavad nimetatud erandit rakendama viisil, mis tagab õiguskindluse põhimõtte järgimise.

(32)

Direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 kolmandas lõigus on sätestatud kuupäevad, millest alates peavad liikmesriigid kohaldama direktiivis 2004/109/EÜ sätestatud kestlikkusaruandluse nõudeid, kusjuures need kuupäevad sõltuvad asjaomase emitendi suurusest. Arvestades, et kestlikkusaruandluse nõudeid tuleks kohaldada üksnes ettevõtjatele, kelle netokäive ületab 450 000 000 eurot ja kellel on majandusaasta jooksul keskmiselt üle 1 000 töötaja, asjakohasel juhul kontserni tasandil, tuleks kohaldamise alguskuupäevade kindlaksmääramise kriteeriume kohandada ning viide väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, kelle väärtpaberid on lubatud kauplemisele liidu reguleeritud turul, tuleks välja jätta.

(33)

Kohaldamisala kitsendamisel seoses emitentidega, kelle suhtes kohaldatakse kestlikkusaruandluse nõudeid, on tähtis tagada õiguskindlus, eelkõige seoses asjaomaste sätete isikulise kohaldamisalaga igal ajahetkel. Sellest tulenevalt tuleks muuta direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 kolmanda lõigu punkti a, mis käsitleb esimest emitentide rühma, kelle suhtes kõnealust direktiivi kohaldatakse, et piirata selle kohaldamist kolme majandusaastaga alates 1. jaanuarist 2024. 1. jaanuaril 2027 või pärast seda algavate majandusaastate puhul tuleks kohaldada direktiivi (EL) 2022/2464 artikli 5 lõike 2 kolmanda lõigu punkti b, mis käsitleb teist emitentide rühma, kelle suhtes kõnealust direktiivi kohaldatakse. Seega emitendid, kes kuuluvad kõnealuse direktiivi (nagu on muudetud käesoleva direktiiviga) artikli 5 lõike 2 esimese lõigu punkti a kohaldamisalasse, kuid ei kuulu selle punkti b kohaldamisalasse, jäävad alates 1. jaanuarist 2027 või pärast seda algavatel majandusaastatel käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Et vähendada koormust siiski nii kiiresti kui võimalik, peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada sellised emitendid aruandluskohustusest majandusaastate puhul, mis algavad ajavahemikul 1. jaanuarist 2025 kuni 31. detsembrini 2026. Liikmesriigid peavad nimetatud erandit rakendama viisil, mis tagab õiguskindluse põhimõtte järgimise.

(34)

Kuna kestlikkusaruandluse kohustustega ettevõtjate ulatus on muutunud, tuleks kohandada direktiivi (EL) 2022/2464 läbivaatamist ja aruandlust käsitlevaid sätteid. Et tagada liidu eesmärk võimaldada piisavate andmete avalikustamist äriühingute kestlikkuse kohta, peaks komisjon hindama käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi (EL) 2022/2464 uue kohaldamisala asjakohasust. See hinnang peaks põhinema eelkõige analüüsil, mis käsitleb ühelt poolt vajadust kestlikkusandmete järele, et kaasata erainvesteeringuid Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamisse, ja teiselt poolt kestlikkusaruandluse mõju liidu ettevõtjate konkurentsivõimele. Samuti on oluline, et läbivaatamisel võetaks arvesse välja töötatud parimaid tavasid ja ettevõtjate tegelikku valmisolekut direktiivi (EL) 2022/2464 alusel kestlikkust käsitlevat teavet avalikustada. Sel eesmärgil ja pidades silmas proportsionaalsuse põhimõtet, on oluline, et komisjon kaaluks kohaldamisala võimalikul laiendamisel, kas tasakaalustada seda võimalusega kehtestada lihtsustatud aruandluskord.

(35)

Direktiiv (EL) 2024/1760 ei anna alust alandada liikmesriikide õigusega või nimetatud direktiivi vastuvõtmise ajal kohaldatavate kollektiivlepingutega ette nähtud teatud õiguste ja huvide kaitse taset. See ei tohiks siiski takistada liikmesriike kohandamast direktiivi (EL) 2024/1760 rakendamisel selle vastuvõtmise ajal kohaldatavaid äriühingute kestlikkusalast hoolsuskohustust käsitlevaid riigisiseseid õigusakte, eelkõige nende kohaldamisala, et edendada või tagada oma õigusaktide kooskõla nimetatud direktiiviga.

(36)

Direktiivi (EL) 2024/1760 eesmärk ei ole luua terviklikku raamistikku inimõiguste või keskkonna kaitsmiseks äriühingute tegevuse kontekstis. Selle asemel on selle eesmärk ühtlustada riigisisest õigust, mis käsitleb selliste äriühingute üldisi hoolsuskohustusi ja sellega seotud vastutust, tagades seeläbi, et siseturul tegutsevad äriühingud aitavad kaasa kestlikule arengule. Hoolsuskohustuse täitmine täiendab, mitte ei asenda konkreetseid juriidilisi kohustusi, mille eesmärk on otseselt või kaudselt kaitsta inimõigusi või keskkonda. Nende konkreetsete juriidiliste kohustuste hulka kuuluvad kohustused, mis tulenevad paljude muude näidete hulgas tööõigust, tööaega ja võrdõiguslikkust käsitlevast õigusest, töötervishoidu ja tööohutust, sealhulgas ohtlike materjalide käitlemist käsitlevast õigusest, ehitusstandardeid ja hoonete planeerimist käsitlevast õigusest ning toote- või toiduohutust reguleerivast õigusest. Ükski nimetatud juriidiline kohustus ei kuulu direktiivi (EL) 2024/1760 kohaldamisalasse, välja arvatud juhul ja niivõrd, kui nendega on ette nähtud üldised hoolsuskohustused. Et suurendada õiguskindlust ja tagada vajaliku regulatiivse vabaduse sõnaselge säilitamine, tuleks muuta direktiivi (EL) 2024/1760, et täiendavalt selgitada kõnealuse direktiivi kohaldamisala piiranguid.

(37)

Direktiiviga (EL) 2024/1760 kehtestatakse teatavatele äriühingutele ulatuslikud hoolsuskohustused. Seetõttu on selle kohaldamisala piiratud eriti suurte äriühingutega. Aruandes „Euroopa konkurentsivõime tulevik“ nimetati siiski hoolsuskohustuse raamistikku peamiseks regulatiivse koormuse allikaks ning jõuti sellega seoses järeldusele, et vaja on paremini arvesse võtta nende äriühingute suurust, keda reguleerimine mõjutab. Lisaks on direktiiviga (EL) 2024/1760 kõige paremini võimalik saavutada selle eesmärgid seoses kõige suuremate äriühingutega, kellel on suurim mõju oma väärtusahelatele, inimõigustele ja keskkonnale ning suurimad vahendid hoolsuskohustuse hoolikaks täitmiseks. Kõigil neil põhjustel ja kooskõlas olulise lihtsustamiseesmärgiga tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 kohaldamisala kitsendada. 450 000 000 euro suurust käibe künnist tuleks tõsta 1 500 000 000 euroni ning 1 000 töötaja künnist 5 000 töötajani. Seega tuleks frantsiisi- või litsentsilepingu sõlminud äriühingute künniseid tõsta litsentsitasude puhul 75 000 000 euroni ja käibe puhul 275 000 000 euroni.

(38)

Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 4 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel keelatud kehtestada oma riigisiseses õiguses kõnealuse direktiiviga reguleeritavas valdkonnas sätteid, millega nähakse ette inimõiguste- ja keskkonnaalased hoolsuskohustused, mis erinevad kõnealuse direktiivi erisätetes sätestatust. Tagamaks, et liikmesriigid ei lähe nimetatud direktiivi nõuetest kaugemale, ja vältimaks killustatud õigusmaastiku tekkimist, mis toob kaasa õiguskindlusetuse ja tarbetu koormuse, tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 täielikku ühtlustamist käsitlevaid sätteid laiendada, et need hõlmaksid täiendavaid sätteid, mis reguleerivad hoolsuskohustuse täitmise põhiaspekte. See hõlmab eelkõige kindlakstegemise kohustust, kohustust prioriseerida kahjulikku mõju, mis on või oleks pidanud olema kindlaks tehtud, kohustust näha ette kaebuste esitamise kord ja teavitamise mehhanism, kohustust jälgida hoolsuskohustuse meetmeid ning kohustust anda aru kõnealuse direktiiviga reguleeritud teemadel. Samal ajal peaks liikmesriikidel jätkuvalt olema lubatud kehtestada rangemaid sätteid hoolsuskohustuse muude aspektide või sätete kohta, mis hõlmavad kitsamat eesmärki või valdkonda. Sellised sätted hõlmavad riigisisese õiguse sätteid, millega reguleeritakse konkreetset kahjulikku mõju või konkreetseid tegevusvaldkondi, et saavutada teistsugune inim-, töö- ja sotsiaalsete õiguste, keskkonna või kliima kaitse tase. Et suurendada õiguskindlust ja tagada vajalik regulatiivne vabadus, eelkõige seoses tekkivate konkreetsete riskidega, mille puhul võivad hoolsuskohustused olla olulised, tuleks selgitada, et sellised sätted hõlmavad konkreetsete toodete, teenuste või olukordadega seotud hoolsuskohustust. Seevastu riigisisesed normid, mis lähevad konkreetsest eesmärgist või valdkonnast kaugemale, näiteks reguleerides hoolsuskohustuse täitmist üldiselt või reguleerides hoolsuskohustust kogu sektoris, ei kuulu selliste sätete hulka.

(39)

Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 5 kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et teatavast suurusest suuremad suurettevõtjad täidavad inimõiguste- ja keskkonnaalast hoolsuskohustust. Nimetatud direktiivi artiklis 8 nähakse ette, et sellised äriühingud peavad võtma asjakohaseid meetmeid, et teha kindlaks kahjulik mõju ja seda hinnata, võttes arvesse asjakohaseid riskitegureid. Äriühingud peaksid olema kohustatud tegema analüüse üksnes mõistlikult kättesaadava teabe põhjal, et teha kindlaks enda, oma tütarettevõtjate ja, kui see on seotud nende tegevusahelatega, oma äripartnerite üldised tegevusvaldkonnad, kus kahjulik mõju võib kõige tõenäolisemalt esineda. Analüüsimisel ei pea äriühingud süstemaatiliselt kindlaks tegema kahjulikku mõju üksuse tasandil, vaid peavad pigem määratlema üldised valdkonnad. Analüüsimisel peaksid äriühingud tuginema üksnes neile mõistlikult kättesaadavale teabele, mis üldjuhul välistab äripartneritelt teabe nõudmise. Äriühingud võivad siiski paindlikult otsustada, milline teave on neile mõistlikult kättesaadav.

(40)

Analüüsi tulemuste põhjal tuleks äriühingutelt nõuda põhjalikku hindamist valdkondades, kus tehti kindlaks, et kahjuliku mõju esinemine on kõige tõenäolisem ja see mõju on kõige tõsisem. Äriühingutelt ei tohiks nõuda äripartneritelt teabe küsimist, kui tõsiseid ja tõenäolisi riske ei ole kindlaks tehtud. Põhjaliku hindamise eesmärk peaks olema saada täpset ja usaldusväärset teavet, eelkõige kindlaks tehtud kahjuliku mõju laadi, ulatuse, põhjuste, tõsiduse ja tõenäosuse kohta, et võimaldada äriühingul kooskõlas direktiiviga (EL) 2024/1760 kindlakstehtud tegeliku ja võimaliku kahjuliku mõju prioriseerida ja võtta sellega tegelemiseks asjakohaseid meetmeid kooskõlas kõnealuse direktiiviga. Et anda äriühingutele lisapaindlikkust olukorras, kus äriühing on kindlaks teinud, et kahjuliku mõju esinemine on mitmes valdkonnas sama tõenäoline või sama tõsine, peaks kõnealustel äriühingutel olema võimalik prioriseerida otseste äripartneritega seotud kahjuliku mõju hindamist. Äriühingutelt nõutakse üksnes asjakohaste meetmete võtmist kahjuliku mõju kindlakstegemiseks. Seega ei ole nad kohustatud tegema kindlaks iga nende või nende tütarettevõtjate või äripartnerite tegevusele avalduvat kahjulikku mõju. Mõnel juhul võib see viia selleni, et mõju ei tuvastata ning seega seda ei ennetata, leevendata, lõpetata ega minimeerita, hoolimata sellest, et äriühing on täielikult täitnud direktiivist (EL) 2024/1760 tulenevad kohustused. Sellest tulenevalt äriühinguid ei karistataks kõnealuse direktiivi alusel sellise mõju eest.

(41)

Selleks et piirata aruandluskoormuse edasikandumist teistele äriühingutele, sealhulgas väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning väikestele keskmise turukapitalisatsiooniga äriühingutele, kui tegemist on äripartnerite põhjaliku hindamisega, peaksid äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse direktiivi (EL) 2024/1760, nõudma äripartneritelt teavet üksnes juhul, kui see on vajalik. Tähtis on, et iga päring oleks sihipärane, mõistlik ja proportsionaalne. Vähem kui 5 000 töötajaga äripartnerite puhul peaksid äriühingud nõudma teavet üksnes juhul, kui teavet ei ole mõistlikult võimalik saada muul viisil, näiteks nende käsutuses olevast teabest või muudest allikatest.

(42)

Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 8 lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et äriühingutel on kahjuliku mõju kindlakstegemiseks ja hindamiseks õigus kasutada asjakohaseid vahendeid, sealhulgas sõltumatuid aruandeid ja teavitamise mehhanismi kaudu kogutud teavet ja nimetatud direktiivis sätestatud kaebuste esitamise korda. Et vähendada äriühingute ja asjaomaste äripartnerite nõuetele vastavusega seotud koormust, tuleks täpsustada, et asjakohased vahendid võivad olla ka digilahendused, valdkondlikud ja mitut sidusrühma hõlmavad algatused. Seetõttu peaks äriühingutel olema võimalik hankida vajalikku teavet valdkondlike ja mitut sidusrühma hõlmavate algatuste kaudu, et vältida dubleerivaid nõudeid. Äriühingutel on siiski ka vabadus hankida teavet individuaalselt.

(43)

Kuna kahjulikku mõju tuleks prioriseerida vastavalt selle tõsidusele ja tõenäosusele ning sellega tuleks tegeleda järk-järgult, ei tohiks äriühingut direktiivi (EL) 2024/1760 alusel karistada, kui kogu tema poolt kindlaks tehtud kahjuliku mõjuga ei ole võimalik samal ajal ja täies ulatuses tegeleda.

(44)

Äriühingud võivad sattuda olukorda, kus nende tootmine sõltub suurel määral ühe või mitme konkreetse tarnija sisendist. Eelkõige juhul, kui sellise tarnija äritegevus on seotud tõsise kahjuliku mõjuga, sealhulgas lapstööjõu kasutamise või märkimisväärse keskkonnakahjuga, ja kui äriühing on edutult ammendanud kõik hoolsuskohustuse meetmed sellise mõju kõrvaldamiseks, peaks äriühing viimase abinõuna ärisuhte peatama ning jätkama samal ajal tarnijaga koostööd lahenduse leidmiseks, kasutades võimaluse korral peatamisest tulenevat suuremat mõjuvõimu. Kui kahjulik mõju on kõrvaldatud, tuleks ärisuhe taastada.

(45)

Selleks et vähendada äriühingute koormust ja muuta sidusrühmade kaasamine proportsionaalsemaks, tuleks äriühingutelt nõuda üksnes nende töötajate, nende esindajate, sealhulgas ametiühingute, ning üksikisikute ja kogukondade kaasamist, kelle õigusi või huve äriühingu, tema tütarettevõtjate ja äripartnerite tooted, teenused ja tegevus otseselt mõjutavad või võivad mõjutada ning kes on seotud hoolsuskohustuse täitmise konkreetse etapiga. See hõlmab üksikisikuid või kogukondi, kes elavad äripartnerite käitiste naabruses, kui reostus mõjutab neid isikuid või kogukondi otseselt, või põliselanikke, kelle õigust maale või ressurssidele mõjutab otseselt see, kuidas äripartner omandab, arendab või muul viisil kasutab maad, metsa või veevarusid. Lisaks tuleks sidusrühmade kaasamist nõuda üksnes hoolsuskohustuse täitmise teatavates osades, nimelt kindlakstegemise etapis, tegevuskavade ja tõhustatud tegevuskavade väljatöötamisel ning parandusmeetmete kavandamisel.

(46)

Äriühingute halduskoormuse vähendamiseks peaks komisjoni võtma hiljemalt 26. juuliks 2027 vastu üldised hoolsuskohustuse suunised. Samal ajal tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 kohaldamise tähtaega kõigi äriühingute suhtes edasi lükata 26. juulini 2029. See kaheaastane ajavahemik peaks andma äriühingutele piisavalt aega, et võtta hoolsuskohustuse meetmete rakendamisel arvesse komisjoni suunistes sisalduvaid praktilisi juhiseid ja parimaid tavasid.

(47)

Direktiivi (EL) 2024/1760 sätteid, mis käsitlevad kliimamuutuste leevendamise üleminekukava, peetakse ebaproportsionaalseks, eelkõige äriühingute ja pädevate asutuste halduskoormuse tõttu, ning need võivad põhjustada õiguskindlusetust. Kõnealused sätted tuleb kehtetuks tunnistada, et ühtlustada kohustusi ning toetada kõnealuse direktiivi sihipärasemat ja tõhusamat rakendamist.

(48)

Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 27 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused. Kõnealuse direktiivi artikli 27 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid karistuste määramise üle otsustamisel ning nende olemuse ja sobiva määra kindlaksmääramisel võtma nõuetekohaselt arvesse mitut asjaolu, mis määravad rikkumise raskusastme, ning raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Kõnealuse direktiivi artikli 27 lõike 4 kohaselt peavad liikmesriigid rahaliste karistuste määramisel võtma aluseks asjaomase äriühingu ülemaailmse netokäibe. Nimetatud nõue näib siiski tarbetu ja seda võidakse valesti tõlgendada nii, nagu nõutaks sellega, et rahalised karistused põhineksid üksnes või peamiselt ülemaailmsel netokäibel. Selle asemel peavad järelevalveasutused vastavalt nõudele, et karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, võtma kohaselt arvesse ülemaailmset netokäivet või kontserni kuuluvate äriühingute puhul lõpliku emaettevõtja konsolideeritud ülemaailmset netokäivet koostoimes kõnealuse direktiivi artikli 27 lõikes 2 sätestatud asjaoludega. Seetõttu tuleks välja jätta nõue, et rahalised karistused peavad põhinema ülemaailmsel netokäibel. Seevastu selleks, et tagada võrdsed tingimused kogu liidus, ja kooskõlas ühtlustamise eesmärgiga tuleks liikmesriikidelt nõuda, et nad kehtestaksid rahaliste karistuste ühtse ülemmäära 3 % ülemaailmsest netokäibest. Nimetatud ülemmäära kohaldamist kontserni kuuluvate äriühingute suhtes tuleks täpsustada. Selleks et suurendada täitmise tagamise tavade järjepidevust kogu liidus, peaks komisjon lisaks koostöös liikmesriikidega töötama välja suunised, et aidata järelevalveasutustel määrata kindlaks karistuste määr.

(49)

Subsidiaarsuse põhimõtte paremaks järgimiseks tuleks välja jätta direktiivis (EL) 2024/1760 praegu sätestatud konkreetne kogu liitu hõlmav vastutuskord. Samal ajal tuleks liikmesriikidelt nii rahvusvahelise kui ka liidu õiguse kohaselt nõuda, et nad tagaksid kahjuliku mõju ohvritele tegeliku juurdepääsu õigusemõistmisele ja nende õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu on sätestatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikes 3, inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 8, keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon) artikli 9 lõikes 3 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et juhul, kui äriühing loetakse vastutavaks direktiivis (EL) 2024/1760 sätestatud hoolsuskohustuse nõuete täitmata jätmise eest ja kui selline rikkumine on põhjustanud kahju, on kannatanutel võimalik saada täielikku hüvitist. Kõnealust hüvitist tuleks maksta kooskõlas tulemuslikkuse ja samaväärsuse põhimõtetega. Võttes arvesse riiklikul tasandil olemas olevaid erinevaid norme ja traditsioone, mis on seotud esindushagi lubamisega, tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 sellekohane erinõue välja jätta. Selline väljajätmine ei piira kohaldatava riigisisese õiguse sätteid, mis võimaldavad ametiühingul, valitsusvälisel inimõiguste või keskkonnaorganisatsioonil, muul vabaühendusel või riiklikul inimõiguste institutsioonil esitada hagisid väidetavalt kahju kannatanud isiku õiguste täitmise tagamiseks või toetada selliseid hagisid, mille on esitanud vahetult asjaomane isik. Lisaks sellele tuleks samal põhjusel välja jätta liikmesriikidele kehtestatud nõue tagada vastutusnormide kohustuslik kohaldamine juhul, kui sellesisulise nõude suhtes kohaldatav õigus ei ole liikmesriigi õigus. Selline väljajätmine ei piira liikmesriikide võimalust sätestada, et direktiivi (EL) 2024/1760 ülevõtmiseks kehtestatud riigisisese õiguse sätted on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 864/2007 (14) osutatud üldist kehtivust omavad sätted juhtudel, kus sellesisulise nõude suhtes kohaldatav õigus ei ole liikmesriigi õigus.

(50)

Direktiivi (EL) 2024/1760 artikli 36 lõike 1 kohaselt peab komisjon hiljemalt 26. juuliks 2026 esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande vajaduse kohta kehtestada täiendavad kestlikkusalase hoolsuskohustuse nõuded, mis on kohandatud reguleeritud finantsettevõtjatele seoses finantsteenuste osutamise ja investeerimistegevusega, ning selliste hoolsuskohustuse nõuete kohaldamise võimaluste ja nende mõju kohta. Kuna sellise läbivaatamise tähtaeg ei jäta piisavalt aega, et võtta arvesse uue üldise hoolsuskohustuse raamistikuga saadud kogemusi, tuleks direktiivi (EL) 2024/1760 läbivaatamist ja aruandlust käsitlevaid sätteid muuta.

(51)

Ülevõtmise tähtaega tuleks ühe aasta võrra edasi lükata ja kuupäevad, millest alates liikmesriigid peavad direktiivi (EL) 2024/1760 kohaldama, tuleks ühtlustada kõigi nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate äriühingute jaoks, et anda äriühingutele rohkem aega valmistuda kõnealuse direktiivi nõuete täitmiseks. Lisaks tuleks muuta mitut muud kõnealuses direktiivis sätestatud kuupäeva, et seda üheaastast ja direktiivis (EL) 2025/794 kindlaks määratud edasilükkamist kajastada.

(52)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(53)

Seetõttu tuleks direktiive 2006/43/EÜ, 2013/34/EL, (EL) 2022/2464 ja (EL) 2024/1760 vastavalt muuta,

1)

Artikli 3 lõige 4 asendatakse järgmisega:

2)

Artikli 24b lõike 1 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Liikmesriigid tagavad, et kui kestlikkusaruandluse audiitorkontrolli teeb audiitorühing, määrab see audiitorühing vähemalt ühe võtmetähtsusega kestlikkuspartneri, kes peab täitma vähemalt artiklis 4 ja artiklites 6–12 kehtestatud tingimusi ning olema asjaomases liikmesriigis vandeaudiitorina tunnustatud. See võtmetähtsusega kestlikkuspartner võib olla võtmetähtsusega auditeerimispartner või üks võtmetähtsusega auditeerimispartneritest. Audiitorühing annab võtmetähtsusega kestlikkuspartneri(te) käsutusse piisavad ressursid ja töötajad, kellel on oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vajalik pädevus ja võimekus.“

3)

Artikli 26a lõige 3 asendatakse järgmisega:

4)

Artiklit 45 muudetakse järgmiselt:

5)

Artikli 48a lõike 2 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Artikli 26a lõikes 3 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määramata ajaks.“

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 3 lõige 13 asendatakse järgmisega:

3)

Artikli 19 lõike 1 neljas lõik asendatakse järgmisega:

„Ettevõtjad, kellel bilansipäeval on netokäive üle 450 000 000 euro ja keskmine töötajate arv aruandeaasta jooksul üle 1 000 töötaja, esitavad teabe võtmetähtsusega immateriaalsete ressursside kohta ja selgitavad, kuidas ettevõtja ärimudel neist ressurssidest põhimõtteliselt sõltub ja kuidas sellised ressursid on ettevõtja jaoks väärtuse loomise allikas.“

4)

Artiklit 19a muudetakse järgmiselt:

5)

Artiklit 29a muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 29b muudetakse järgmiselt:

7)

Artikkel 29c jäetakse välja.

8)

Lisatakse järgmine artikkel:

(*4)  Komisjoni 30. juuli 2025. aasta soovitus (EL) 2025/1710 väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate vabatahtliku kestlikkusaruandluse standardi kohta (ELT L, 2025/1710, 5.8.2025, ELI: http://data.europa.eu/eli/reco/2025/1710/oj).“ "

9)

Artikkel 29d asendatakse järgmisega:

(*5)  Komisjoni 17. detsembri 2018. aasta delegeeritud määrus (EL) 2019/815, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/109/EÜ seoses regulatiivsete tehniliste standarditega, millega määratakse kindlaks ühtne elektrooniline aruandlusvorming (ELT L 143, 29.5.2019, lk 1, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg_del/2019/815/oj).“ "

10)

Lisatakse järgmine peatükk:

11)

Artikli 33 lõige 1 asendatakse järgmisega:

12)

Artiklit 34 muudetakse järgmiselt:

13)

Artikli 40a lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

14)

Artiklit 49 muudetakse järgmiselt:

1)

Artikli 5 lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

2)

Artikli 6 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

1)

Artiklit 1 muudetakse järgmiselt:

2)

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 3 lõiget 1 muudetakse järgmiselt:

4)

Artikkel 4 asendatakse järgmisega:

5)

Artiklit 6 muudetakse järgmiselt:

6)

Artiklit 8 muudetakse järgmiselt:

7)

Artiklisse 9 lisatakse järgmine lõige:

8)

Artikli 10 lõige 6 asendatakse järgmisega:

9)

Artikli 11 lõige 7 asendatakse järgmisega:

10)

Artikli 13 lõiget 3 muudetakse järgmiselt:

11)

Artikkel 15 asendatakse järgmisega:

12)

Artikli 16 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„Komisjon võtab hiljemalt 31. märtsiks 2029 kooskõlas artikliga 34 vastu delegeeritud õigusaktid käesoleva direktiivi täiendamiseks, kehtestades lõike 1 kohase aruandluse sisu ja kriteeriumid, täpsustades eelkõige piisavalt üksikasjalikku teavet hoolsuskohustuse kirjelduse, kindlakstehtud tegeliku ja võimaliku kahjuliku mõju ning nende mõjude suhtes võetud asjakohaste meetmete kohta. Nimetatud delegeeritud õigusaktide koostamisel võtab komisjon nõuetekohaselt arvesse direktiivi 2013/34/EL artiklite 29b ja 40b kohaselt vastu võetud kestlikkusaruandluse standardeid ja viib delegeeritud õigusaktid asjakohasel juhul nendega kooskõlla.

Esimeses lõigus osutatud delegeeritud õigusaktide vastuvõtmisel tagab komisjon, et artikli 3 lõike 1 punkti a alapunktis iii osutatud äriühingute puhul, kelle suhtes kohaldatakse aruandlusnõudeid vastavalt määruse (EL) 2019/2088 artiklile 4, ei dubleerita aruandlusnõudeid, kuid säilitatakse samal ajal täielikult käesolevas direktiivis sätestatud miinimumkohustused.“

13)

Artiklit 17 muudetakse järgmiselt:

14)

Artikkel 18 asendatakse järgmisega:

15)

Artiklit 19 muudetakse järgmiselt:

16)

Artikkel 22 jäetakse välja.

17)

Artiklit 24 muudetakse järgmiselt:

18)

Artikli 25 lõige 1 asendatakse järgmisega:

19)

Artikli 27 lõige 4 asendatakse järgmisega:

20)

Artiklit 29 muudetakse järgmiselt:

21)

Artiklit 36 muudetakse järgmiselt:

22)

Artikli 37 lõige 1 asendatakse järgmisega: