(1)

2. juulil 2019 sõlmiti Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi raames tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon (edaspidi „konventsioon“).

(2)

Konventsiooni eesmärk on edendada süvendatud rahvusvahelise õigusalase koostöö kaudu õiguskaitse kättesaadavust kõikjal maailmas. Eelkõige on konventsiooni eesmärk vähendada piiriüleste kohtuasjade ja vaidluste lahendamisega seotud riske ja kulusid ning seeläbi hõlbustada rahvusvahelist kaubandust, investeerimist ja liikuvust.

(3)

Liit osales aktiivselt läbirääkimistel, mis viisid konventsiooni vastuvõtmiseni, ja jagab konventsiooni eesmärke.

(4)

Praegu seisavad ELi kodanikud ja ettevõtjad, kes taotlevad ELis tehtud kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist kolmandas riigis, silmitsi killustatud õigusmaastikuga, kuna tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud välisriigi kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks kõikehõlmav rahvusvaheline raamistik puudub. Rahvusvaheliste kauba- ja investeerimisvoogude kasv suurendab neid õigusriske liidu kodanike ja ettevõtjate jaoks.

(5)

See olukord tuleks seetõttu lahendada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste prognoositava piiriülese tunnustamise ja täitmise süsteemi kaudu. Neid eesmärke on võimalik saavutada üksnes osalemisega riikidevahelises kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmise süsteemis, näiteks kohtuotsuste konventsiooniga loodud süsteemis. Samal ajal võimaldaks konventsioon tunnustada ja täita kolmanda riigi kohtuotsuseid liidus üksnes juhul, kui on järgitud liidu õiguses kehtestatud aluspõhimõtteid.

(6)

Konventsiooni artikli 26 kohaselt võivad piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid, mis on pädevad teatavates või kõigis konventsiooniga reguleeritavates küsimustes, näiteks liit, konventsioonile alla kirjutada, selle heaks kiita või sellega ühineda.

(7)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 3 lõike 2 kohaselt kuulub liidu ainupädevusse rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseid norme või muuta nende reguleerimisala. Konventsioon mõjutab liidu õigust, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1215/2012 (2). Sellest tulenevalt on liidul kõigis konventsiooniga reguleeritavates küsimustes ainupädevus.

(8)

Konventsiooni artikli 24 lõike 3 ja artikli 28 kohaselt võib konventsiooniga ühinemine toimuda enne selle jõustumist.

(9)

Liit peaks seetõttu konventsiooniga ühinema.

(10)

Konventsiooniga ühinedes peaks liit esitama vastavalt konventsiooni artiklile 27 deklaratsiooni selle kohta, et tal on pädevus kõigis konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Kuna liit konventsiooniga ühineb, oleks see liikmesriikidele siduv.

(11)

Mitteeluruumi üüri või renti puudutavates kohtuasjades annab määrus (EL) nr 1215/2012 erandliku pädevuse selle liikmesriigi kohtutele, kus asjaomane kinnisasi asub. Konventsioonis selliseid mitteeluruumi üüri või renti puudutavaid erandliku pädevuse norme ei ole. Seetõttu peaks liit konventsiooniga ühinedes teatama vastavalt konventsiooni artiklile 18, et ta ei kohalda konventsiooni liidus asuva kinnisasja mitteeluruumina üürimise või rentimise suhtes.

(12)

Määrus (EL) nr 1215/2012 on Iirimaale siduv ja seepärast osaleb ta käesoleva otsuse vastuvõtmisel.

(13)

Euroopa Liidu lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,