(1)

Finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) avaldas kogu kahjumikatmisvõime tingimused („TLAC standard“ või „kogu kahjumikatmisvõime standard“) 9. novembril 2015 ning G20 kinnitas need 2015. aasta novembris. Kogu kahjumikatmisvõime standardi eesmärk on tagada, et globaalsetel süsteemselt olulistel pankadel, millele liidu normistikus osutatakse kui globaalsetele süsteemselt olulistele ettevõtjatele, oleks vajalik kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võime, mis aitaks tagada, et kriisilahenduse käigus ja vahetult pärast seda oleks võimalik kriitiliste funktsioonide jätkuv toimimine, ilma et seataks ohtu maksumaksjate vahendeid (avaliku sektori vahendid) ja finantsstabiilsust. Komisjon võttis 24. novembri 2015. aasta teatises „Pangandusliidu väljakujundamise poole“ endale kohustuse esitada seadusandlik ettepanek 2016. aasta lõpuks, et kogu kahjumikatmisvõime standardit saaks liidu õiguses rakendada rahvusvaheliselt kokkulepitud tähtajaks 2019. aastaks.

(2)

Liidu õiguses kogu kahjumikatmisvõime standardi rakendamisel tuleb arvesse võtta kehtivat krediidiasutuse- või investeerimisühingupõhist omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet, mida kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL (4) alusel liidu kõigi krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes. Kuna nii kogu kahjumikatmisvõime kui ka omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõude eesmärk on sama, st tagada, et liidu krediidiasutustel ja investeerimisühingutel on piisav kahjumikatmise ja rekapitaliseerimise võime, peaksid mõlemad nõuded täiendama teineteist ühises normistikus. Täpsemalt tegi komisjon ettepaneku, et praktikas tuleks globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate puhul kogu kahjumikatmisvõime standardi ühtlustatud miinimumtase („kogu kahjumikatmisvõime miinimumnõue“) nagu ka sellele standardile vastamiseks kasutatavate kohustuste kõlblikkuskriteeriumid kehtestada liidu õiguses, muutes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013, (5) samas kui krediidiasutuse- või investeerimisühingupõhine lisanõue globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate puhul ning krediidiasutuse- või investeerimisühingupõhine nõue muude kui globaalsete süsteemselt oluliste ettevõtjate puhul ja asjakohased kõlblikkuskriteeriumid tuleks kehtestada direktiivi 2014/59/EL ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 (6) sihipärase muutmise teel.

Käesolev direktiiv, mis käsitleb tagamata võlainstrumentidest tulenevate nõuete rahuldamisjärkusid maksejõuetusmenetluses, täiendab eespool nimetatud seadusandlikke akte, mille muutmiseks on tehtud ettepanek, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL (7).

(3)

Arvestades kõnealuseid ettepanekuid ning selleks, et tagada õiguskindlus turgude ja nende ettevõtjate jaoks, kelle suhtes kohaldatakse omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet ja kogu kahjumikatmisvõime standardit, on oluline tagada õigel ajal selgus seoses kõnealuse miinimumnõude ja kogu kahjumikatmisvõime standardit rakendava liidu õiguse järgimiseks kasutatavate kohustuste kõlblikkuskriteeriumidega ning näha ette asjakohased sätted, mille alusel kohaldatakse enne muudetud kõlblikkuskriteeriumide jõustumist emiteeritud kohustuste suhtes varem kehtinud kõlblikkusnõudeid.

(4)

Liikmesriigid peaksid tagama, et krediidiasutustel ja investeerimisühingutel oleks piisav kahjumi katmise ja rekapitaliseerimise võime, et tagada kahjumi sujuv ja kiire katmine ja rekapitaliseerimine võimalikult väikese mõjuga finantsstabiilsusele ning püüdes samas vältida mõju maksumaksjatele. See tuleks saavutada sellega, et krediidiasutused ja investeerimisühingud täidavad pidevalt liidu õiguses määruse (EL) nr 575/2013 muudatusega rakendatavat kogu kahjumikatmisvõime miinimumnõuet ning direktiivis 2014/59/EL sätestatud omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet.

(5)

Kogu kahjumikatmisvõime standardis on nõutud, et globaalsed süsteemselt olulised ettevõtjad täidaksid kogu kahjumikatmisvõime miinimumnõude allutatud kohustustega, mille nõudeõiguse järk on maksejõuetuse korral kogu kahjumikatmisvõime nõude täitmisest välja arvatud kohustuste järgust madalam (allutatuse nõue), kusjuures kehtivad teatavad erandid. Kogu kahjumikatmisvõime standardi alusel tuleb allutatus saavutada lepingu õigusmõju (lepinguline allutatus), asjaomase jurisdiktsiooni seaduste (õigusaktiga allutatus) või asjaomase ettevõtte struktuuri (struktuuriline allutatus) kaudu. Kui see on nõutav direktiivi 2014/59/EL kohaselt, peaksid nimetatud direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad krediidiasutused ja investeerimisühingud täitma neile ettevõttepõhiselt määratud nõude allutatud kohustustega, et minimeerida selliste võlausaldajate kohtusse pöördumise riski, kes peaksid katma suuremat kahjumit, kui nad oleksid katnud tavalises maksejõuetusmenetluses (põhimõte, et ühegi võlausaldaja olukord ei tohi olla halvem).

(6)

Mitu liikmesriiki on oma riigi maksejõuetusõiguse kohaselt muutnud või muutmas sätteid kõrgema nõudeõiguse järguga tagamata võla järjekorra kohta maksejõuetusmenetluses, et võimaldada oma krediidiasutustel ja investeerimisühingutel täita allutatuse nõuet tõhusamalt, lihtsustades seeläbi kriisilahendust.

(7)

Praeguse seisuga on riikide vastuvõetud õigusnormid väga erinevad. Liidu ühtlustatud õigusnormide puudumine tekitab ebakindlust nii emitentidest krediidiasutustele ja investeerimisühingutele kui ka investoritele ning muudab tõenäoliselt kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kasutamise piiriüleste krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks keerulisemaks. Samuti põhjustab liidu ühtlustatud õigusnormide puudumine tõenäoliselt konkurentsimoonutusi siseturul, kuna krediidiasutuste ja investeerimisühingute kulud allutatuse nõude täitmisel ning investorite kulud krediidiasutuste ja investeerimisühingute emiteeritud võlainstrumentide ostmisel võivad liidus märkimisväärselt erineda.

(8)

Euroopa Parlament kutsus oma 10. märtsi 2016. aasta resolutsioonis pangandusliidu kohta (8) komisjoni üles esitama ettepanekud, millega veelgi vähendada nõuetega seotud õigusriske põhimõtte alusel, et ühegi võlausaldaja olukord ei tohi olla halvem, ning nõukogu kutsus oma 17. juuni 2016. aasta järeldustes komisjoni üles esitama ettepaneku pankade võlausaldajate hierarhia suhtes võetava ühise lähenemisviisi kohta, et suurendada õiguskindlust kriisilahenduse korral.

(9)

Seepärast on vaja kõrvaldada märkimisväärsed takistused siseturu toimimisele ja vältida konkurentsimoonutusi, mis on tingitud pankade võlausaldajate hierarhia kohta liidu ühtlustatud õigusnormide puudumisest; samuti on vaja ennetada selliste takistuste ja moonutuste tekkimist tulevikus. Sellest tulenevalt on käesoleva direktiivi asjakohane õiguslik alus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114.

(10)

Selleks et vähendada miinimumini allutatuse nõude täitmise kulud ja mis tahes negatiivne mõju rahastamiskuludele, peaks käesolev direktiiv võimaldama liikmesriikidel säilitada vajaduse korral kõrgema nõudeõiguse järguga tavalise tagamata võla senine klass, millesse kuuluvate instrumentide emiteerimine on krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks mis tahes muudest allutatud kohustustest vähem kulukas. Selleks et suurendada krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahenduskõlblikkust, tuleks käesolevas direktiivis siiski nõuda, et liikmesriigid looksid uue nn eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlaklassi, mis peaks maksejõuetusmenetluses nõuete rahuldamisjärkudes asuma kõrgemal omavahenditena käsitatavatest instrumentidest ja allutatud kohustustest, mida ei käsitata omavahenditena, kuid madalamal muudest kõrgema nõudeõiguse järguga kohustustest. Krediidiasutustel ja investeerimisühingutel peaks säilima vabadus emiteerida nii kõrgema nõudeõiguse järguga kui ka eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumente. Piiramata muid valikuvõimalusi ja erandeid, mis on kogu kahjumikatmisvõime standardis allutatuse nõude täitmiseks ette nähtud, peaks nendest kahest võlainstrumendi klassist saama allutatuse nõude täitmiseks kasutada ainult eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga instrumentide klassi. Selle eesmärk on võimaldada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel kasutada rahastamiseks või mis tahes muul tegevusega seotud põhjusel vähem kulukaid tavalisi kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumente ning emiteerida uues eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järgus võlainstrumente, et ennast rahastada, täites samas allutatuse nõuet. Liikmesriikidel peaks olema lubatud luua mitu muude tavaliste tagamata kohustuste klassi, tingimusel et nad tagavad, et üksnes eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumente saab kasutada allutatuse nõude täitmiseks, ilma et see piiraks muid valikuvõimalusi ja erandeid, mis on kogu kahjumikatmisvõime standardis allutatuse nõude täitmiseks ette nähtud.

(11)

Selleks et tagada, et uus eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumentide klass vastaks kogu kahjumikatmisvõime standardis kirjeldatud ja direktiivis 2014/59/EL sätestatud kõlblikkuskriteeriumidele, mis suurendab õiguskindlust, peaksid liikmesriigid tagama, et kõnealuste võlainstrumentide algne lepinguline lõpptähtaeg on vähemalt üks aasta, et need ei sisalda varjatud tuletisinstrumente ega ole ise tuletisinstrumendid ning et nende emiteerimisega seotud lepingulises dokumentatsioonis ja asjakohasel juhul prospektis osutatakse selgelt nende madalamale järjekohale tavalise maksejõuetusmenetluse rahuldamisjärkudes. Võlainstrumente, millel on muutuv intressimäär, mis tuleneb sellisest laialt kasutatavast viiteintressimäärast nagu Euribor või Libor, ja võlainstrumente, mis ei ole nomineeritud emiteerija omavääringus, tingimusel et põhisumma, tagasimakse ja intress on nomineeritud samas vääringus, ei tuleks pidada üksnes nende tunnuste tõttu varjatud tuletisinstrumente sisaldavateks võlainstrumentideks. Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide õiguses sisalduvat mis tahes nõuet registreerida võlainstrumendid emiteerija kohustuste registris, selleks et vastata eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumentide klassile seatud tingimustele, nagu on ette nähtud käesolevas direktiivis.

(12)

Investorite jaoks õiguskindluse suurendamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et nende maksejõuetusõiguses paiknevad tavalised tagamata võlainstrumendid ja muud tavalised tagamata kohustused, mis ei ole võlainstrumendid, maksejõuetusmenetluse rahuldamisjärkudes kõrgemal uuest eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumentide klassist. Samuti peaksid liikmesriigid tagama, et uutest eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumentidest tulenevad nõuded rahuldatakse enne kui omavahenditena käsitatavatest instrumentidest ja mis tahes allutatud kohustustest tulenevad nõuded, mida ei käsitata omavahenditena.

(13)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt sätestada finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse liidu raamistiku jaoks ühtlustatud reeglid, mis käsitlevad tagamata võlainstrumentidest tulenevate nõuete rahuldamisjärke maksejõuetusmenetluses, ning eelkõige suurendada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise korra tulemuslikkust, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Eelkõige ei tohiks käesolev direktiiv piirata muid valikuvõimalusi ja erandeid, mis on kogu kahjumikatmisvõime standardis allutatuse nõude täitmiseks ette nähtud.

(14)

Asjakohane on kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud direktiivi 2014/59/EL muudatusi tagamata nõuete suhtes, mis tulenevad käesoleva direktiivi kohaldamise alguskuupäeval või pärast seda emiteeritud võlainstrumentidest. Õiguskindluse huvides ja üleminekukulude võimalikult väiksena hoidmiseks on siiski vaja kehtestada asjakohased kaitsemeetmed enne nimetatud kuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest tulenevate nõuete rahuldamisjärkude suhtes maksejõuetusmenetluses. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et krediidiasutuste ja investeerimisühingute poolt enne kõnealust kuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest tulenevate kõikide rahuldamata tagamata nõuete rahuldamisjärkude suhtes maksejõuetusmenetluses kohaldatakse liikmesriikide õigusakte, mis on vastu võetud hiljemalt 31. detsembril 2016. Arvestades, et teatavates hiljemalt 31. detsembril 2016 vastuvõetud siseriiklikes õigusaktides on juba käsitletud eesmärki võimaldada krediidiasutustel ja investeerimisühingutel emiteerida allutatud kohustusi, võiks osal või kõigil tasumata tagamata nõuetel, mis tulenevad enne käesoleva direktiivi kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest, olla võimalik omada maksejõuetusmenetluses sama rahuldamisjärku mis käesoleva direktiivi tingimuste alusel emiteeritud eelisnõudeõiguseta kõrgema nõudeõiguse järguga võlainstrumentidel. Peale selle võiks liikmesriikidel pärast 31. detsembrit 2016 ja enne käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva olla võimalik kohandada käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele vastamise eesmärgil siseriiklikke õigusakte, mis reguleerivad pärast kõnealuste õigusaktide kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest tulenevate tagamata nõuete rahuldamisjärke tavalises maksejõuetusmenetluses. Sellisel juhul tuleks jätkata hiljemalt 31. detsembril 2016 vastuvõetud siseriiklike õigusaktide kohaldamist ainult selliste tagamata nõuete suhtes, mis tulenevad enne kõnealuste uute siseriiklike õigusaktide kohaldamist emiteeritud võlainstrumentidest.

(15)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriike sätestamast, et käesoleva direktiivi kohaldamist peaks jätkama, kui emiteerivate ettevõtjate suhtes ei kohaldata enam finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse liidu raamistikku, eelkõige kuna nad on oma krediidi- või investeerimistegevuse üle andnud kolmandale isikule.

(16)

Käesolev direktiiv ühtlustab võlainstrumentidest tulenevate tagamata nõuete rahuldamisjärgud tavalises maksejõuetusmenetluses ega sisalda lisaks direktiivi 2014/59/EL olemasolevatele kohaldatavatele sätetele täiendavaid sätteid hoiustest tulenevate nõuete rahuldamisjärkude kohta maksejõuetusmenetluses. Seetõttu ei piira käesolev direktiiv tavalist maksejõuetusmenetlust reguleerivate, hoiustest tulenevate nõuete rahuldamisjärke käsitlevate kehtivate või tulevaste siseriiklike õigusaktide kohaldamist sel määral, mil need rahuldamisjärgud ei ole direktiiviga 2014/59/EL ühtlustatud, sõltumata hoiuste avamise kuupäevast. Komisjon peaks hiljemalt 29. detsembriks 2020 vaatama läbi direktiivi 2014/59/EL kohaldamise seoses hoiustest tulenevate nõuete rahuldamisjärkudega maksejõuetusmenetluses ning hindama eelkõige vajadust selle edasise muutmise järele.

(17)

Et tagada õiguskindlus turgude ning individuaalsete krediidiasutuste ja investeerimisühingute jaoks ning hõlbustada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi tulemuslikku kohaldamist, peaks käesolev direktiiv jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist,

1)

artikli 2 lõike 1 punkt 48 asendatakse järgmisega:

2)

artikkel 108 asendatakse järgmisega:

(*1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta direktiiv (EL) 2017/2399, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses tagamata võlainstrumentide järjestusega maksejõuetusmenetluse hierarhias (ELT L 345, 27.12.2017, lk 96).“ "