(1)

9. jaanuari 2014. aasta elektroonilise teatega andsid Itaalia ametiasutused vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikele 3 teada lisahüvitisest, mille Piemonte maakonna halduskohus mõistis välja äriühingule Arfea (Aziende Riunite Filovie ed Autolinee, edaspidi „Arfea“) reisijate bussiveoteenuse osutamise eest Itaalia Piemonte maakonna (edaspidi „maakond“) antud kontsessioonide alusel aastatel 1997–1998 (edaspidi „vaatlusalune ajavahemik“).

(2)

Teade registreeriti viitenumbriga SA.38132. Komisjon saatis 7. veebruaril 2014 teabenõude, et selgitada välja, kas lisahüvitis on välja makstud, ja maakond kinnitas 11. märtsil 2014, et lisahüvitis maksti Arfeale välja 7. veebruaril 2014, st pärast seda, kui Itaalia valitsus oli meetmest komisjonile teatanud. Seetõttu käsitatakse meedet teatamata meetmena.

(3)

Itaalia ametiasutused esitasid lisateavet 7. aprillil 2014 ja 21. mail 2014 ning vastuseks komisjoni 24. juuli 2014. aasta teabenõudele ka 20. augustil 2014.

(4)

23. veebruari 2015. aasta kirjaga teavitas komisjon Itaaliat oma otsusest algatada abi suhtes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlus. Itaalia ametiasutused esitasid oma märkused algatamisotsuse kohta 16. aprilli 2015. aasta kirjas.

(5)

Menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (2) ja selles kutsus komisjon huvitatud isikuid üles esitama kõnealuse meetme kohta omapoolseid märkusi.

(6)

Ainsa kolmanda isikuna esitas algatamisotsuse kohta märkusi hüvitise saaja Arfea. Tema märkused saadi kätte 30. juulil 2015 ja edastati 18. augustil 2015 Itaaliale, kellele anti võimalus vastata. Itaalia esitas oma märkused 24. septembri 2015. aasta kirjas.

(7)

Arfea on eraõiguslik äriühing, mis osutab kontsessioonide alusel kohalikke ühistransporditeenuseid ja lisaks eraõiguslikke transporditeenuseid. Itaalia ametiasutustelt saadud teabe kohaselt teenindas Arfea kogu vaatlusalusel ajavahemikul (aastatel 1997 ja 1998) kontsessionäärina bussiliinide võrgustikku Alessandria ja Asti provintsis (edaspidi „provintsid“). Äriühing osutas ka eraõiguslikke teenuseid, näiteks turismi- ja bussirenditeenuseid.

(8)

Itaalia ametiasutuste esitatud teabe kohaselt on Arfea aastatel 1997 ja 1998 eespool nimetatud teenuse eest maakonnalt juba saanud avaliku sektori toetust vastavalt maakonnavalitsuse 16. veebruari 1984. aasta raamotsusele nr 658-2041 (Delibera della Giunta Regionale, D.G.R.) (edaspidi „1984. aasta raamotsus“), millega rakendati seadust nr 151/1981 (3) ja maakondlikku seadust nr 16/1982 (4). Nimetatud seadustega kehtestati reisijateveoteenuseid osutavatele üksustele või ettevõtjatele investeeringute ja tegevuspuudujäägi katmiseks avaliku sektori toetuste maksmise eeskirjad. Maakondliku seaduse nr 16/82 artikli 1 kohaselt peetakse silmas teenuseid, „mida üldjuhul osutatakse inimeste või kauba pidevaks või perioodiliseks ühiseks transportimiseks tariifide, sõidugraafikute, sageduse ja eelnevalt kindlaksmääratud marsruutide ning eristamata pakkumise alusel“. 1997. aastal taotles Arfea maakonnalt 1997. aasta eest täiendavat avaliku sektori toetust ka seaduse nr 472/1999 artikli 12 alusel ning kõnealune taotlus rahuldati. Kuna ilmneb, et nimetatud avaliku sektori toetusi maksti Arfeale rohkem kui kümme aastat enne seda, kui komisjon saatis Itaalia riigile oma esimese teabenõude, ei kuulu need toetused käesoleva otsusega seoses hindamisele.

(9)

2007. aastal, pärast seda, kui Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeim halduskohus) oli teinud otsuse, mille kohaselt veoteenuste osutajale tuli vahetult nõukogu määruse (EMÜ) nr 1191/69 (5) alusel tagasiulatuvalt maksta avalike teenuste osutamise eest hüvitist lisaks hüvitisele, mida teenuseosutaja oli juba saanud siseriikliku õiguse kohaselt, (6) taotles Arfea maakonnalt nimetatud määruse alusel avalike teenuste osutamise eest lisahüvitist tulenevalt majanduslikust halvemusest, mis tal tekkis seoses talle väidetavalt 1997. ja 1998. aastal pandud avaliku teenindamise kohustustega. Arfea väitel ei korvanud siseriiklike õigusaktide alusel arvestatud ja talle makstud hüvitis täielikult puudujääki, mis tal tekkis seoses avaliku teenindamise kohustuste täitmisega. Maakond jättis selle taotluse oma 14. mai 2007. aasta ja 25. jaanuari 2008. aasta teatistega rahuldamata. Arfea ja teised teenuseosutajad vaidlustasid kaebustega nr 913/2007 ja 438/2008 teatised, millega nende taotlused lisahüvitise saamiseks olid jäetud rahuldamata.

(10)

Oma 18. veebruari 2010. aasta otsustega (Sentenze) nr 976 ja 977/2010 rahuldas Piemonte maakonna halduskohus (edaspidi „maakonna halduskohus“) Arfea kaebused ja otsustas, et Arfeal on õigus vastavalt määrusele (EMÜ) nr 1191/69 saada lisahüvitist tema osutatud avalike teenuste eest.

(11)

Maakonna halduskohus asus neis otsustes seisukohale, et avalikku teenust osutava ettevõtja nõue selle teenuse osutamisel tegelikult kantud kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada. Itaalia ametiasutuste makstav ebapiisav toetus paneks kontsessionääri põhjendamatult ebasoodsasse olukorda. Samuti leidis maakonna halduskohus, et Arfeal on õigus saada avalike teenuste osutamise eest hüvitist ka siis, kui ta ei ole eelnevalt taotlenud avaliku teenindamise kohustustest vabastamist. Maakonna halduskohtu otsuse kohaselt pidi Arfeale makstava lisahüvitise täpse suuruse kindlaks määrama maakond usaldusväärsete andmete alusel, mis pärinevad ettevõtja raamatupidamisest ning kajastavad Arfea avaliku teenindamise kohustusega seotud tegevuse osast tulenenud kulude ja vastavate tulude vahet. Maakond aga ei arvutanud välja Arfeale makstava hüvitise summat, nagu maakonna halduskohus oma otsustes oli ette näinud.

(12)

Oma 14. veebruari 2013. aasta korraldustega (ordinanze istruttorie) nr 198 ja 199 määras maakonna halduskohus eksperdi, kelle ülesandeks oli kontrollida, kas Arfea nõutud summad (1997. aasta eest 1 446 526 eurot ja 1998. aasta eest 421 884 eurot) olid arvutatud vastavalt määrusele (EMÜ) nr 1191/1969 ja Altmarki kohtuotsuse (7) punktidele 87–95. Maakonna halduskohtu 10. oktoobri 2013. aasta otsustest (giudizio per l'ottemperanza) nr 1070 ja 1071/2013 nähtub, et eksperdi hinnangu kohaselt tekkis Arfeal majanduslik halvemus ebapiisava hüvitise näol 1997. aastal summas 1 196 780 eurot ja 1998. aastal summas 102 814 eurot. Maakonna halduskohus määras vastavalt sellele hinnangule kindlaks maakonna poolt Arfeale tasumisele kuuluvate lisahüvitiste summad ja otsustas, et need summad tuleb välja maksta 7. veebruariks 2014. Itaalia ametiasutused kinnitasid, et maakond maksis nimetatud summad Arfeale välja 7. veebruaril 2014.

(13)

Lisahüvitised, mille maakond maksis otsuste nr 1070 ja 1071/2013 tulemusel Arfeale, kujutavad endast teatamata meedet ja käesoleva otsuse reguleerimiseset.

(14)

Nagu selgitati eelmises punktis, määras maakonna halduskohus eksperdi, kelle ülesanne oli teha kindlaks maakonna poolt Arfeale võlgnetava lisahüvitise summa. 17. juunil 2013 esitas ekspert kaks eksperdihinnangut, ühe 1997. aasta ja teise 1998. aasta kohta. Ekspert tegi Arfea konsultantide tehtud hüvitise arvutuses raamatupidamislikud parandused, kuid kinnitas, et lisahüvitise arvutamisel kasutatud metoodika oli kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikliga 10 jj ning Altmarki kohtuotsuse punktidega 87–95. Eksperdi kasutatud metoodika oli alljärgnev:

(15)

Ekspert selgitab oma hinnangutes, et kontrollimiseks kasutatud andmed kinnitas maakond. Erinevalt Itaalia ametiasutuste väidetest leiab ekspert, et Arfea raamatupidamise põhjal on võimalik teha kindlaks kulud, mida Arfea kandis seoses talle Piemonte maakonna poolt väidetavalt pandud avaliku teenindamise kohustuste täitmisega. Eksperdi sõnul on mõningaid kulusid võimalik jaotada otseselt, mõningad ühised kulud aga tuleb Arfea avaliku ja eraõigusliku tegevuse vahel jaotada kaudsel viisil. Ühiste kulude jaotamisel lähtuti parameetritest, mis sisaldusid nn baasmudelis (modelli base), mille Arfea oli väidetavalt koostanud vastavalt maakonna antud juhistele (nn „Juhised 97“). Neist parameetritest nähtus maakonnas linnasisese ja linnadevahelise avaliku teenusega seotud tegevuse ja muu, eraõigusliku tegevuse (nagu bussirent) osakaal. Ekspert kohaldas neid osakaale ühiste kulude suhtes, mille puhul väidetavalt ei olnud võimalik pidada eraldi raamatupidamisarvestust.

(16)

Altmarki kohtuotsusele vastavuse osas ei avaldanud ekspert arvamust selle kohta, kas Arfeale tegelikult pandi selgelt kindlaksmääratud avaliku teenindamise kohustused või mitte, kuna see ei kuulunud tema ülesannete hulka. Ekspert kinnitab, et avaliku sektori toetuse arvutamise parameetrid olid kehtestatud 1984. aasta raamotsusega ning et lisahüvitis, mida ta oma hinnangutes kontrollis, ei ületa summat, mis on vajalik avaliku teenindamise kohustuste täitmisel kantud kõigi või osa kulude korvamiseks, võttes arvesse nende kohustuste täitmisel teenitud tulu ja mõistlikku kasumit.

(17)

Ekspert nõustub Arfea konsultantide arvutustega mõistliku kasumi kohta, mis on määratletud kapitali keskmise tootlusena, tuginedes järgmistele eeldustele.

(18)

Lisaks väidab ekspert, et Arfea 1997. ja 1998. aasta ühikuhinnad on kooskõlas turul sarnaseid teenuseid osutava hästi juhitud ettevõtja ühikuhindadega.

(19)

Seega vastavad 1997. ja 1998. aasta eest makstavad lisahüvitised (1997. aasta eest 1 196 780 eurot ja 1998. aasta eest 102 814 eurot) kontrollitud puudujäägi ja netofinantsmõju vahele, millest on maha arvatud maakonna poolt juba makstud avaliku sektori toetused.

(20)

Itaalia ametiasutused esitasid 28 erinevate kehtivustähtaegadega kontsessioonilepingut (disciplinari di concessione), mille provintsid sõlmisid Arfeaga 27 maakonnaliinil ja ühel maakondadevahelisel liinil teenuste osutamiseks. Mõned neist kontsessioonilepingutest olid vaatlusalusel ajavahemikul selgelt jõus, teiste puhul ei olnud tõendeid pikendamise, vaid üksnes edaspidi tehtud muudatuste kohta.

(21)

Kõik kontsessioonilepingud on aastased lepingud, mille pikendamine eeldas pikendamistaotluse esitamist vähemalt üks kuu enne lepingu kehtivuse lõppemist ja kontsessioonitasu maksmist. Kõigis lepingutes on sätestatud, et teenuseid osutatakse ainuüksi ettevõtja vastutusel. Mitmes kontsessioonilepingus viidatakse maakondlikele tabelitele, milles on sätestatud tariifid. Viies kontsessioonilepingus on märgitud, et teenuse osutamine ei anna õigust mis tahes subsiidiumile või hüvitisele. Ülejäänud 23 kontsessioonilepingus on märgitud, et õigus saada avaliku sektori toetust eeldab lepingu sätete täitmist ja et vastavad arvutused tehakse 1984. aasta raamotsuse alusel (10).

(22)

Nagu algatamisotsuses selgitatud, oli komisjonil mitu kahtlust meetme kokkusobivuse suhtes siseturuga.

(23)

Esiteks pidas komisjon küsitavaks, kas Euroopa Liidu Kohtu Altmarki kohtuotsuses kehtestatud neli tingimust on täidetud.

(24)

Teiseks kahtles komisjon, kas kõnealune meede oli vastavalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikele 2 teatamiskohustusest vabastatud. Eelkõige väljendas komisjon kahtlust, kas maakond oli Arfeale ühepoolselt pannud avaliku teenindamise kohustusi ja kas kõnealune hüvitis vastas kõigile määruse (EMÜ) nr 1191/69 nõuetele. Kui kumbki neist tingimustest ei olnud täidetud, tuleb teatatud meedet hinnata määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel.

(25)

Kolmandaks oli komisjonil kahtlusi kõnealuse meetme kokkusobivuses määrusega (EÜ) nr 1370/2007. Komisjon kahtles, kas Arfeale oli pandud avaliku teenindamise kohustusi määruse (EÜ) nr 1370/2007 tähenduses avaliku teenindamise lepingu või üldeeskirjaga. Kui kontsessioonilepinguid võis pidada avaliku teenindamise lepinguteks, kahtles komisjon, kas need lepingud olid kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikliga 4, milles nähakse ette avaliku teenindamise lepingu kohustuslik sisu. Samuti kahtles komisjon, kas Arfeale makstud hüvitise arvutus vastas määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuetele, vältides ülekompenseerimist.

(26)

Neljandaks oli komisjonil kahtlusi kõnealuse meetme täpse olemuse suhtes. Täpsemalt kahtles komisjon, kas kõnealust meedet võis pidada mitte avaliku teenindamise eest makstud hüvitiseks, vaid süülise teo eest makstud kahjuhüvitiseks, mis ei kujuta endast eelist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(27)

Itaalia ametiasutuste esitatud teabe kohaselt pidasid nad teatatud meedet riigiabiks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, kuna see ei vastanud kõigile Euroopa Liidu Kohtu Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimustele. Samuti leidsid Itaalia ametiasutused, et maakonna makstud hüvitis ei olnud kooskõlas ei määrusega (EMÜ) nr 1191/69 ega määrusega (EÜ) nr 1370/2007. Sellega seoses teatasid Itaalia ametiasutused peaasjalikult järgmist.

(28)

Itaalia ametiasutused rõhutasid, et bussiliikluse puhul ei pandud kõnealusel perioodil kellelegi avaliku teenindamise kohustusi ei ühepoolselt ega lepingute alusel. Itaalia väidab esiteks, et Arfea tegutses kontsessioonilepingute alusel, mida tuli igal aastal ettevõtja taotluse korral pikendada. Need kontsessioonilepingud (kokku 28, loetletud eespool põhjenduses 19) sisaldasid kohustust kasutada maakonnas eelnevalt kindlaks määratud graafiku puhul kinnitatud tariifisüsteemi vastutasuks asjaomase teenuse osutamise ainuõiguse eest, kuid neis ei olnud kindlaks määratud mingeid konkreetseid avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 tähenduses. Samuti märkisid Itaalia ametiasutused, et need kontsessioonilepingud ei sisaldanud konkreetsete avaliku teenindamise kohustustega seoses eelnevalt kindlaksmääratud hüvitamise parameetreid. Siseriikliku kohtu otsusega tagantjärele hüvitise määramine ei oleks selle nõudega kooskõlas.

(29)

Teiseks on kõigis kontsessioonilepingutes sätestatud, et teenuseid osutatakse ainuüksi äriühingu vastutusel ja et teenuseosutaja kannab kõik kulud. Vaatamata sellele, et Itaalia ametiasutuste esitatud kontsessioonilepingud nägid ette teenuse osutamise täielikult äriühingu vastutusel, taotles Arfea korduvalt lepingute pikendamist.

(30)

Kolmandaks nähtub kontsessioonilepingutest, et äriühingu bussidega teenindatavaid liine muudeti äriühingu taotluse alusel mitmel korral, mistõttu võib välistada, et maakonna või provintsi valitsus oleks kas või kaudselt pannud äriühingule mis tahes avaliku teenindamise kohustusi.

(31)

Lisaks selgitasid Itaalia ametiasutused, et seoses ainuõigusega osutada veoteenuseid äriühingu taotluse alusel tehtud muudatustele vastavatel tingimustel sai äriühing Itaalia õiguses ette nähtud tegevustoetust, mis kujutas endast tasu osutatud teenuste eest ja mis põhines 1984. aasta raamotsuse alusel arvutatud standardmaksumusel. Teenuse standardmaksumus arvutati kooskõlas tol ajal kehtinud õigusaktidega (seadus nr 151/81 ja maakondlik seadus nr 16/82), mis nägid ette toetuse kohalike ühistransporditeenuste kulude rahastamiseks abikõlblike standardkulude alusel. See toetus pidi täielikult katma äriühingu tegevuspuudujäägi. Itaalia õigusaktide kohaselt oli sellise tegevustoetuse eesmärk võimaldada teenuseosutajal saavutada rahaline tasakaal, kusjuures võimalik järelejäänud puudujääk tuleb kirjutada teenuseosutaja ebaefektiivse juhtimise arvele. Seetõttu oli sõnaselgelt sätestatud, et kõik sellised puudujäägid pidi katma äriühing, kuna ta ei olnud võtnud kõiki kulude vähendamiseks ja tulude suurendamiseks vajalikke meetmeid.

(32)

Itaalia ametiasutused väidavad ka, et lisahüvitise arvutus, mille kohtu määratud ekspert tegi tagantjärele, on selgelt vastuolus määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 10 jj sätestatud ühise hüvitamiskorra nõuetega. Itaalia ametiasutuste sõnul analüüsis kohtu määratud ekspert lihtsalt äriühingu konsultandi esitatud kulusid ja tulusid, mis olid kindlaks määratud tagantjärele, kusjuures äriühingul puudus nõuetekohaselt eristatud raamatupidamisarvestus. Seejärel tegi ekspert järelduse, et peale mõne kirje, mille puhul ilmnes lahknevusi, oli saadud tulemus sisuliselt õige.

(33)

Lisaks on Itaalia ametiasutused seisukohal, et hüvitis ei vasta ka määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuetele. Täpsemalt ei vasta hüvitise summa arvutus määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisas sätestatud meetodile avaliku teenindamise kohustuste täitmise netofinantsmõju arvutamiseks.

(34)

Samuti väidavad Itaalia ametiasutused, et maakonna halduskohtu otsustega mõisteti Arfeale välja rahaline hüvitis teenindamiskohustuste täitmise eest 1997. ja 1998. aastal, kuid mitte kahjuhüvitis nende toetuste maksmata jätmise eest. Itaalia ametiasutused selgitasid, et 6. juunil 2014 esitas Arfea hagiavalduse, nõudes kahjuhüvitist, mis lisanduks talle maakonna halduskohtu poolt juba määratud hüvitisele. Itaalia ametiasutuste sõnul näitab see, et Arfeale maakonna halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis, mis on käesoleva otsuse reguleerimisese, ei kujutanud endast kahjuhüvitist.

(35)

Ainsa huvitatud isikuna esitas algatamisotsuse kohta märkusi hüvitise saaja Arfea. Arfea ei nõustu oma märkustes esialgsete seisukohtadega, mida komisjon algatamisotsuses väljendas.

(36)

Arfea väidab esiteks, et komisjon peaks kõnealuse meetme kokkusobivust ja seaduslikkust hindama ainult määruse (EMÜ) nr 1191/69 alusel ja mitte määruse (EÜ) nr 1370/2007 alusel. Arfea arvates tuleneb Üldkohtu 20. märtsi 2013. aasta otsusest Anderseni kohtuasjas T-92/11, et määrust (EÜ) nr 1370/2007 ei saa kohaldada olukordade suhtes, mis tekkisid enne nimetatud määruse jõustumist 3. detsembril 2009. Sellele vaatamata väidab Arfea, et igal juhul vastavad talle makstud hüvitised määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuetele.

(37)

Teiseks väidab Arfea, et talle pandi avaliku teenindamise kohustused määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõigete 1 ja 2 tähenduses. Arfea sõnul on kohalikud ühistransporditeenused avalikud teenused. Itaalias osutatakse neid teenuseid valitsusasutustega sõlmitud kontsessioonilepingute alusel ja nende teenuste osutamisega seotud avaliku teenindamise kohustused sätestatakse kontsessioonilepingutes ning nende juurde kuuluvates kokkulepetes ja eeskirjades. Arfea puhul hõlmavad need avaliku teenindamise kohustused teenindamisgraafikuid, bussiliine, peatusi ja tariife. Mis puudutab seda, et kontsessioonilepingute kohaselt tuli teenuseid osutada äriühingu omal vastutusel, väidab Arfea, et see säte on seotud vastutusega reisijate ja kolmandate isikute ohutuse eest, mitte üldise äririskiga.

(38)

Kolmandaks väidab Arfea, et asjaolu, et ta ei taotlenud avaliku teenindamise kohustuste lõpetamist vastavalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklile 4, ei võta temalt õigust saada määruse (EMÜ) nr 1191/69 alusel hüvitist. Arfea sõnul ei ole määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 4 ette nähtud kord kohaldatav avaliku teenindamise kohustuste suhtes, mis pandi ettevõtjale pärast määruse (EMÜ) nr 1191/69 jõustumist. Arfea väitel toetab määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 4 sellist tõlgendust Euroopa Kohtu 3. märtsi 2014. aasta otsus CTP kohtuasjas C-518/12.

(39)

Neljandaks väidab Arfea seoses Piemonte maakonna halduskohtu poolt talle välja mõistetud hüvitise summa arvutusega, et komisjon ei saa kahtluse alla seada kohtu määratud eksperdi hinnangut, sest tegemist on ettevalmistava tehnilise tegevusega, mis on ainuüksi siseriikliku kohtu pädevuses. Igal juhul olid hüvitise arvutamise parameetrid Arfea sõnul eelnevalt sätestatud maakonna volikogu 16. veebruari 1984. aasta otsuses ja ta ei saanud liigset hüvitist. Seetõttu vastavad kõnealused hüvitised määruse (EMÜ) nr 1191/69 sellekohastele nõuetele.

(40)

Viiendaks väidab Arfea, et eespool põhjendustes 37–39 kokkuvõtlikult esitatud väited kehtivad ka kõnealuse hüvitise määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuetele vastavuse hindamisel. Mis aga puudutab hüvitiste vastavust nimetatud määrusega kehtestatud vorminõuetele, millele komisjon osundab oma algatamisotsuse põhjenduses 64 ja sellele järgnevates põhjendustes, on Arfea seisukohal, et neid nõudeid ei tuleks antud juhul kohaldada. Arfea sõnul oleks õiguslikult ja loogiliselt võimatu tõestada vastavust nendele nõuetele, kuna kõnealune olukord tekkis mitu aastat enne määruse (EÜ) nr 1370/2007 jõustumist.

(41)

Samuti väidab Arfea, et talle Piemonte maakonna halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitised vastavad neljale Altmarki tingimusele. Esiteks pandi Arfeale esimese Altmarki tingimuse kohased selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustused. Teiseks olid hüvitise arvutamise parameetrid vastavalt teisele Altmarki tingimusele eelnevalt läbipaistval ja objektiivsel viisil sätestatud maakonna volikogu 16. veebruari 1984. aasta otsuses. Neljandaks tehti eksperdihinnangus kindlaks, et hüvitis ei ületanud avaliku teenindamise kohustuste täitmise maksumust, mis sisaldas mõistlikku kasumit, mistõttu hüvitis vastas kolmandale Altmarki tingimusele. Neljandaks on Arfea näol tegemist neljandale Altmarki tingimusele vastava tüüpilise hästi juhitud ettevõtjaga, mida kinnitab asjaolu, et tema teenuse keskmine maksumus kilomeetri kohta oli alla maakonna standardmaksumust.

(42)

Oma märkustes Arfea märkuste kohta jäid Itaalia ametiasutused seisukoha juurde, mida nad olid väljendanud märkustes algatamisotsuse kohta, ega esitanud täiendavaid märkusi.

(43)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatavaid ettevõtjaid või teatavate kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

(44)

Selleks et toetusmeedet saaks käsitada riigiabina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peab see täitma üheaegselt kõik järgmised tingimused:

(45)

Komisjon märgib, et maakonna halduskohtu otsustega mõisteti maakonnalt Arfeale välja lisahüvitis 1997. ja 1998. aastal maakonnaliinidel osutatud bussiliiniteenuste eest. Ekspert tegi kindlaks, et Arfeale väidetavalt pandud avaliku teenindamise kohustuste tõttu tekkis Arfeal majanduslik halvemus ebapiisava hüvitise näol 1997. aastal summas 1 196 780 eurot ja 1998. aastal summas 102 814 eurot. 7. veebruaril 2014 maksis maakond vastava summa kohtuotsuste täitmise eesmärgil Arfeale välja.

(46)

Asjaolu, et siseriiklik kohus kohustab maakonda maksma ettevõtjale hüvitist, ei tähenda, et abi ei saa seostada kohtuotsust täitva maakonnaga, sest siseriiklikke kohtuid tuleb käsitleda riigi organitena ja neil lasub seega lojaalse koostöö tegemise kohustus (11).

(47)

Meede on seega seostatav riigiga ja ressursid, millest hüvitist maksti, on riigi ressursid.

(48)

Komisjon märgib kõigepealt, et Arfea tegeleb majandustegevusega, täpsemalt reisijate veoga tasu eest. Seetõttu tuleb Arfeat pidada ettevõtjaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(49)

Abi andmist tuleb pidada ka valikuliseks, sest sellest saab kasu ainult Arfea.

(50)

Majandusliku eelise andmise küsimuses tuleneb Altmarki kohtuotsusest, et riigi poolt või riigi ressurssidest ettevõtjatele makstud hüvitis vastutasuks neile pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ei anna asjaomastele ettevõtjatele eelist ega ole seega riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses juhul, kui täidetud on kõik neli tingimust:

(51)

Altmarki kohtuotsuse kohaselt peavad kõik neli tingimust olema üheaegselt täidetud, et välistada majandusliku eelise olemasolu juhul, kui ettevõtjale makstakse hüvitist talle pandud avaliku teenindamise kohustuse eest.

(52)

Seoses esimese Altmarki tingimusega märgib komisjon esiteks, et liikmesriigi ülesanne on tõendada, et konkreetsele ettevõtjale on pandud avaliku teenindamise kohustusi ja nende kohustuste panemine on põhjendatud üldise huvi kaalutlustega (12). Itaalia ametiasutused ei ole selgitanud, milliseid üldise huvi kaalutlustega põhjendatud avaliku teenindamise kohustusi Arfeale pandi. Vastupidi, nad väitsid, et Arfeale ei pandud mingeid avaliku teenindamise kohustusi.

(53)

Teiseks märgib komisjon, et mõiste „avaliku teenindamise kohustus“ on seotud tingimustega, mis ettevõtjale kehtestatakse ja mille järgimist ettevõtja oma majanduslikke huve silmas ise enda peale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses, kui ta ei saaks selle eest tasu. Ametiasutus peab need tingimused selgelt määratlema aktis, millega ettevõtjale kohustus pannakse. Sellega seoses märgib komisjon, et Arfea ei ole täpselt selgitanud, millised avaliku teenindamise kohustused talle pandi, ega tõendanud, et need avaliku teenindamise kohustused olid selgelt määratletud aktis, millega need kohustused talle pandi. Allpool põhjendustes 77–82 selgitatud põhjustel leiab komisjon, et on arvestatavaid tõendeid selle kohta, et Arfeale ei pandud selgelt määratletud avaliku teenindamise kohustusi.

(54)

Teise Altmarki tingimusega seoses märgib komisjon, et maakonna halduskohtu otsustega Arfeale välja mõistetud hüvitise arvutamise parameetrid ei olnud eelnevalt kindlaks määratud. Need tehti kindlaks üksnes tagantjärele tehtud arvutuse alusel, kusjuures ekspert lähtus arvutuse tegemisel mitmesugustest korralikult lahti seletamata eeldustest ja äriühingul puudus eristatud raamatupidamisarvestus.

(55)

Vastupidiselt Arfea väidetele ei saa asuda seisukohale, et kõnealuste hüvitiste arvutamise parameetrid olid sätestatud maakonna volikogu 16. veebruari 1984. aasta otsuses. Arfeale maakonna halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitised on tõepoolest lisahüvitised, mille eesmärk oli korvata väidetavalt Arfeale pandud avaliku teenindamise kohustuste rahaline mõju, mida maakonna volikogu 16. veebruari 1984. aasta otsuse kohaselt välja makstud hüvitised täielikult ei korvanud.

(56)

Selline lähenemisviis on teise Altmarki tingimusega vastuolus ja selle kohaselt makstud hüvitis on riigiabi. Euroopa Kohus on Altmarki kohtuotsuses tõepoolest tõdenud, et „[k]ui liikmesriik hüvitab ettevõtjale tekkinud kahju, ilma et eelnevalt oleks kindlaks määratud hüvitise maksmise parameetrid, ja hiljem selgub, et avaliku teenindamise kohustuse täitmisel ei olnud teatud teenuste osutamine majanduslikult tasuv, on see hüvitis rahaline sekkumine, mis vastab riigiabi määratlusele ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses“ (13).

(57)

Komisjon leiab seetõttu, et teatatud meede ei vasta teisele Altmarki tingimusele.

(58)

Seoses kolmanda Altmarki tingimusega leiab komisjon esiteks, et kui ettevõtja viib ellu nii avaliku teenindamise kohustustega seotud tegevust kui ka tegevust, mis ei ole seotud avaliku teenindamise kohustustega, siis ei ole võimalik avaliku teenindamise kohustuste täitmisel tekkinud kulusid täpselt kindlaks teha, kui ettevõtjal puudub nõuetekohaselt eristatud raamatupidamine.

(59)

Kõnealusel juhul väitsid Itaalia ametiasutused, et Arfea ei ole nõuetekohaselt pidanud Piemonte maakonna poolt talle väidetavalt pandud avaliku teenindamise kohustustega seotud tegevuse ja muu tegevuse kohta eraldi raamatupidamisarvestust. Ka komisjon väljendas kahtlust, kas Arfea pidas sellist eristatud arvestust, ja Arfea ei kommenteerinud seda küsimust kuidagi. Lisaks ei ilmne Arfea raamatupidamise väljavõtetest, mida kohtu määratud ekspert kasutas hüvitiste summade kindlakstegemiseks, et Arfea eri liiki tegevuse kohta oleks peetud eristatud raamatupidamisarvestust. Kohtu määratud ekspert jaotas kulud tagantjärele, lähtudes Arfea konsultantide koostatud mudelist, milles olid määratud Arfea eri liiki tegevuse kulude osakaalud.

(60)

Teiseks leiab komisjon, et eksperdi poolt hüvitiste summade arvutamisel arvesse võetud kasumi tasemed on kõrgemad sellest, mida võib pidada mõistlikuks kasumiks kolmanda Altmarki tingimuse tähenduses.

(61)

Ekspert leidis, et tootlus investeeritud kapitalilt, mis 1997. aastal oli 12,89 % ja 1998. aastal 10,81 %, oli mõistlik kasumimäär; nende määrade aluseks on Itaalia 10-aastase riigivõlakirja intress (1997. aastal 6,8 %) pluss keskmine riskipreemia (1997. aastal 4,8 %), mida korrigeeriti ülespoole, et võtta arvesse Arfea enda rahalist olukorda (1997. aastal 1,28 võrra).

(62)

Sellega seoses märgib komisjon, et eksperdi määratletud riskipreemia määr on erakordselt kõrge, arvestades, et Arfea risk oli üsna väike. Arfea tegutses ju ainuõigust tagavate kontsessioonilepingute alusel, mis kaitsesid teda teiste ettevõtjate konkurentsi eest, ja eksperdi määratletud hüvitis kompenseeris väidetavad kogukulud, mis kanti avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisel.

(63)

Lisaks märgib komisjon, et kuigi eksperdi väitel oli transpordisektori keskmine riskitase turu riskitasemest madalam, korrigeeris ta riskipreemiat ülespoole, et võtta arvesse Arfea enda rahalist riski, mis oli sektori keskmisest kõrgem. Seega ei võtnud ekspert arvesse mitte tüüpilise transpordiettevõtja riski, vaid Arfea enda riski, mis oli sektori keskmisest kõrgem.

(64)

Eeltoodut arvestades leiab komisjon, et kolmas Altmarki tingimus ei ole täidetud.

(65)

Võttes arvesse Altmarki tingimuste kumulatiivset olemust ja asjaolu, et kõnealune meede ei vasta esimesele kolmele Altmarki tingimusele, ei pea komisjon uurima, kas neljas Altmarki tingimus on täidetud.

(66)

Eeltoodut arvestades leiab komisjon, et Arfeale vaatlusalusel ajavahemikul osutatud teenuste eest makstud lisahüvitis ei vasta neljale kumulatiivsele Altmarki tingimusele ja seega andis see äriühingule valikulise majandusliku eelise Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(67)

Komisjon märgib kõigepealt, et kõnealused hüvitised mõisteti Arfea kasuks välja Piemonte maakonna halduskohtu kahe 10. oktoobril 2013 tehtud otsusega ja Piemonte maakond maksis need 7. veebruaril 2014 ehk tükk aega pärast seda, kui reisijate bussiveo turg avati ELis konkurentsile.

(68)

Sellega seoses märkis Euroopa Liidu Kohus Altmarki kohtuotsuses, et mitu liikmesriiki hakkasid alates 1995. aastast avama teatavate veoteenuste turu teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate konkurentsile, nii et tol ajahetkel osutasid juba paljud ettevõtjad linna- ja linnalähi- või piirkondliku transpordi teenuseid nende päritoluriigist erinevas liikmesriigis.

(69)

Seega võib igasugust Arfeale makstud hüvitist pidada reisijate bussiveo teenuse osutamise valdkonnas tõenäoliselt konkurentsi kahjustavaks ja liikmesriikidevahelist kaubandust tõenäoliselt mõjutavaks niivõrd, kuivõrd see mõjutab negatiivselt teiste liikmesriikide transpordiettevõtjate suutlikkust osutada oma teenuseid Itaalias ning tugevdab Arfea positsiooni turul, vabastades ta kuludest, mida ta oma igapäevase äritegevuse käigus muidu oleks pidanud kandma.

(70)

Komisjon märgib samuti, et Arfea tegutseb teistel turgudel, näiteks eraõiguslike transporditeenuste turul, ja konkureerib seega teiste liidu ettevõtjatega, kes nendel turgudel tegutsevad. Igasugune Arfeale makstud hüvitis võib moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ka neil turgudel.

(71)

Komisjon järeldab seega, et meede kahjustab konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust.

(72)

Eespool kirjeldatut arvestades leiab komisjon, et kõnealune meede on riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(73)

Selleks et maakonna halduskohtu põhjendus, mille kohaselt Arfeal oli määruse (EMÜ) nr 1191/69 alusel õigus lisahüvitisele, peaks paika, oleks see õigus Arfeal pidanud tekkima kõnealuste teenuste osutamise ajal ja hüvitismaksed oleksid pidanud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt olema teatamiskohustusest vabastatud. Niivõrd, kuivõrd hüvitise näol on tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, tähendab hüvitisest teatamata jätmine, et hüvitis on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaselt ebaseaduslik. Vastavalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikele 2 ei kohaldata määruse kohaselt makstavale hüvitisele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikes 3 sätestatud eelinformeerimise korda ega seega ka eelneva teatamise kohustust.

(74)

Sellega seoses tuleneb Combuse kohtuasjas tehtud otsusest, et mõistet „avaliku teenindamise hüvitis“ tuleb tõlgendada kõnealuse sätte tähenduses väga kitsalt (14). Määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõikega 2 ettenähtud erand teatamiskohustusest hõlmab ainult kõnealuse määruse artikli 2 kohaste ühepoolselt ettevõtjale pandud avaliku teenindamise kohustuste eest makstavaid hüvitisi, mis arvutatakse kõnealuse määruse artiklites 10–13 kirjeldatud meetodi kohaselt (ühine hüvitamiskord). Seda ei kohaldata artiklis 14 määratletud avaliku teenindamise lepingute suhtes. Määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 14 määratletud avaliku teenindamise lepingu kohaselt makstud hüvitisest, mis sisaldab riigiabi, tuleb enne selle maksmist komisjoni teavitada. Kui seda ei tehta, käsitatakse sellist hüvitist vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 108 ebaseaduslikult antud abina.

(75)

Niisiis see, kas Itaalia ametiasutused olid antud juhul määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõige 2 kohaselt vabastatud eelneva teatamise kohustusest, sõltub esiteks sellest, kas maakond tegelikult pani ühepoolselt Arfeale avaliku teenindamise kohustuse, ja teiseks, kas hüvitis, mida sellest kohustusest tulenevalt maksti, vastab määrusele (EMÜ) nr 1191/69. Komisjon uurib mõlemat küsimust järgemööda.

(76)

Arfea väitel pani Piemonte maakond talle avaliku teenindamise kohustused, mis määratleti bussiveoteenuste osutamise kontsessioonilepingutes ning nende juurde kuuluvates kokkulepetes ja eeskirjades. Need avaliku teenindamise kohustused hõlmasid teenindamisgraafikuid, bussiliine, peatusi ja tariife.

(77)

Komisjon märgib kõigepealt, et neis kontsessioonilepingutes oli selgelt sätestatud, et lepingute kehtivusaeg oli vaid üks aasta ning et neid tuli veoteenuste osutaja taotlusel ja kontsessioonitasu maksmise tingimusel pikendada. Järelikult olid need kontsessioonilepingud aluseks Arfea ja Piemonte maakonna vahelisele lepingulisele suhtele, millesse Arfea astus vabatahtlikult.

(78)

Seega ei saa otsustada, et nende lepingutega pandi Arfeale ühepoolselt avalike teenuste osutamise kohustused määruse (EMÜ) nr 1191/69 tähenduses. Üldkohus meenutas 3. märtsil 2016 Simeti kohtuasjas T-15/14 tehtud otsuses, et vabatahtlikult lepingulisse suhtesse astumine erineb avaliku teenindamise kohustuste ühepoolsest kehtestamisest ja sellest ei teki määruse (EMÜ) nr 1191/69 alusel hüvitise maksmise kohustust (15).

(79)

Teiseks märgib komisjon, et Arfea ei määratlenud selgelt kontsessioonilepingute juurde kuuluvaid kokkuleppeid ja eeskirju, millega talle avaliku teenindamise kohustused pandi. Komisjon mõistab siiski, et Arfea peab silmas kontsessioonilepingutele lisatud kokkuleppeid bussiliinide ja -graafikute kohta ning maakonnatariife sisaldavaid tabeleid, millele viidatakse mõnes kontsessioonilepingus.

(80)

Seoses bussiliine ja -graafikuid käsitlevate kokkulepetega märgib komisjon, et nende puhul ei saa asuda seisukohale, et nendega pandi Arfeale ühepoolselt avaliku teenindamise kohustusi. Sarnaselt kontsessioonilepingutele sõlmis Arfea need kokkulepped vabatahtlikult. Pealegi on nende kokkulepete sisu, näiteks bussiliine, mitme kontsessioonilepingu puhul Arfea taotlusel muudetud. Seega ei saa otsustada, et nende kokkulepetega oleks ühepoolselt pandud avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 tähenduses.

(81)

Seoses maakonnatariifide tabelitega, milles on kehtestatud kõikide reisijate puhul kohaldatavad maksimumtariifid, meenutab komisjon Üldkohtu poolt 3. märtsil 2016 Simeti kohtuasjas T-15/14 tehtud otsuses antud selgitust, mille kohaselt tariife käsitlevate üldeeskirjadega ei kehtestata avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 tähenduses. Kohus märkis, et selles sättes nimetatud tariifikohustuse tähendus piirdub konkreetsete reisijate või toodete rühmade puhul kohaldatavate maksimumtariifidega ega hõlma hinnapoliitika üldmeetmeid (16).

(82)

Lõpetuseks märgib komisjon, et igal juhul ei sobi asjaolu, et Arfea taotles kontsessioonilepingute pikendamist ja tasus nende eest kontsessioonitasu, kokku väitega, et talle pandi ühepoolselt avaliku teenindamise kohustusi määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 2 lõike 1 tähenduses. Nimetatud sätte kohaselt on avaliku teenindamise kohustused „kohustused, mida kõnesolev vedaja kaubandushuvidest lähtudes endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel“. Nagu märkis Üldkohus 3. märtsil 2016 Simeti kohtuasjas T-15/14 tehtud otsuses, on keeruline möönda, et ettevõtja taotleks kontsessioonilepingu pikendamist, arvestades sellega kaasnevaid kohustusi, kui kontsessioonileping ei oleks tema kaubandushuvides.

(83)

Isegi kui käesoleval juhul oleks tõendatud, et Arfeale pandi ühepoolselt avaliku teenindamise kohustusi (ent see ei ole nii), peaks kõnealuste teenuste eest makstud hüvitis olema ikkagi kooskõlas määruse (EMÜ) nr 1191/69 ühise hüvitamiskorraga (IV jagu), et vabastada see eelnevast teatamisest vastavalt kõnealuse määruse artikli 17 lõikele 2. Komisjon ei leia, et see tingimus oleks täidetud.

(84)

Sellega seoses meenutab komisjon kõigepealt, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklite 10 ja 11 kohaselt ei või hüvitis olla suurem finantskohustusest, mis ettevõtjal tekkis avaliku teenindamise kohustuste kehtestamise tulemusena. 1. juulil 1992 kehtinud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 1 lõikes 5 oli sätestatud järgmine: „Kui vedaja on peale avaliku teenindamise kohustuse alusel teenuste osutamise seotud ka muu tegevusega, siis tuleb avalikud teenused osutada eraldi üksusena, täites sealjuures vähemalt järgmised tingimused:

[…]“

(85)

Teiseks meenutab komisjon, et määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 13 kohaselt peab valitsusasutus hüvitise suuruse ette kindlaks määrama.

(86)

Komisjon leiab antud juhul, et Arfeale määratud hüvitised ei vasta neile nõuetele.

(87)

Esiteks märgib komisjon, nagu on kirjeldatud eespool põhjenduses 59, et ei ole tõendatud, et Arfea oleks nõuetekohaselt pidanud väidetavalt avaliku teenindamise kohustustega seotud tegevuse ja muu tegevuse kohta eristatud raamatupidamisarvestust, nagu oli nõutud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 1 lõike 5 punktis a. Vastupidi, Arfea raamatupidamise väljavõtetest 1997. ja 1998. aasta kohta, mida kohtu määratud ekspert kasutas hüvitiste summade kindlakstegemiseks, ilmneb, et eri liiki tegevuse kulusid ei eristatud.

(88)

Teiseks märgib komisjon, et vastupidiselt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklis 13 nõutule ei olnud Arfeale välja mõistetud hüvitise suurus ette kindlaks määratud, vaid see määrati kindlaks tagantjärele, maakonna halduskohtu tellitud hindamise alusel.

(89)

Nende tähelepanekute tõttu järeldab komisjon, et Piemonte maakonna halduskohtu poolt Arfeale välja mõistetud lisahüvitised ei olnud määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 alusel vabastatud eelneva teatamise kohustusest.

(90)

Kuna ei ole tõendatud, et vaatlusalune meede oli määruse (EMÜ) nr 1191/69 artikli 17 lõike 2 kohaselt vabastatud eelneva teatamise kohustusest, tuleb uurida nende maksete kokkusobivust siseturuga, kuna nende näol on tegemist riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, nagu on selgitatud eespool punktis 6.1.

(91)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 93 sisaldab eeskirju riigiabi kokkusobivuse kohta transpordi koordineerimise valdkonnas ja avaliku teenindamise kohustuse kohta transpordivaldkonnas ning kujutab endast artikli 107 lõike 3 ja artikli 106 lõike 2 suhtes erisätet, kuna sisaldab riigiabi kokkusobivust käsitlevaid erieeskirju. Euroopa Liidu Kohus on otsustanud, et kõnealuses sättes „tunnistatakse, et transpordi jaoks antav abi on siseturuga kokkusobiv ainult selgelt kindlaks määratud juhtudel, mis ei kahjusta [liidu] üldisi huve“ (17).

(92)

3. detsembril 2009 jõustus määrus (EÜ) nr 1370/2007, millega määrus (EMÜ) nr 1191/69 ja nõukogu määrus (EMÜ) nr 1107/70 (18) tunnistati kehtetuks. Määrust (EÜ) nr 1370/2007 kohaldatakse avaliku teenindamise kohustuse alusel raudteel ja maanteel avaliku reisijateveoteenuse osutamise hüvitamise suhtes.

(93)

Komisjon on seisukohal, et teatatud meetme kokkusobivust tuleks hinnata vastavalt määrusele (EÜ) nr 1370/2007, sest see on käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal kehtiv õigusakt. Lisaks märgib komisjon, et Arfeale maakonna halduskohtu poolt välja mõistetud lisahüvitis maksti välja 7. veebruaril 2014 (19).

(94)

Määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 9 lõikes 1 on sätestatud: „[sise]turuga on kokkusobivad üksnes need avaliku teenindamise hüvitised, mida käesoleva määruse kohaselt makstakse avaliku reisijateveoteenuse osutamiseks või üldeeskirjadega kehtestatud tariifikohustuste täitmiseks. Need hüvitised on vabastatud asutamislepingu artikli [108 lõikega 3] sätestatud eelneva teatamise kohustusest.“

(95)

Allpool esitatud põhjustel leiab komisjon, et hüvitis, millest ei teatatud, ei vasta määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuetele ning seega ei saa seda vastavalt kõnealuse määruse artikli 9 lõikele 1 siseturuga kokkusobivaks tunnistada.

(96)

Esiteks märgib komisjon, et kontsessioonilepingud ei ole kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 4, milles nähakse ette avaliku teenindamise kohustusi kehtestavate üldeeskirjade ja avaliku teenindamise lepingute kohustuslik sisu.

(97)

Teiseks märgib komisjon, et kõnealune meede ei vasta määruse (EÜ) nr 1370/2007 asjaomastele nõuetele hüvitise suuruse arvutamise kohta.

(98)

Määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et avaliku teenindamise otselepingute puhul peab hüvitis olema kooskõlas määruse (EÜ) nr 1370/2007 ja ka selle lisa sätetega, tagamaks, et hüvitis ei oleks suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmiseks.

(99)

Määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisa punkti 2 kohaselt ei või hüvitis ületada summat, mis vastab järgmistest teguritest koosnevale finantsmõjule: kulud, mis on tehtud seoses avaliku teenindamise kohustusega, miinus piletitulu miinus mis tahes positiivne finantsmõju, mis on saadud avaliku teenindamise kohustusega seonduvas võrgus, pluss mõistlik kasum. Lisa punkti 4 kohaselt tuleb kulude ja tulude arvestust pidada vastavalt kehtivatele raamatupidamis- ja maksustamispõhimõtetele. Lisa punktis 5 on sätestatud: „Kui avaliku teenuse osutaja osutab avaliku teenindamise kohustusele allutatud hüvitatavat transporditeenust ning on seotud ka muu tegevusega, peavad nimetatud avalike teenuste raamatupidamisarvestused olema […] eraldatud nii, et täidetud oleksid vähemalt järgmised tingimused:

(100)

Nagu aga juba põhjenduses 59 on märgitud, ilmneb, et Arfea ei pidanud väidetavalt avaliku teenindamise kohustustega seotud tegevuse ja muu tegevuse kohta nõuetekohaselt eristatud raamatupidamisarvestust vastavalt määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisa punktile 5. Seega on võimatu tõestada, et mis tahes hüvitis, mis lõpuks määratakse, ei ületa summat, mis vastab avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevalt avaliku teenuse osutaja kulude ja tulude suhtes avalduvale kogu positiivse või negatiivse finantsmõjuga võrdsele finantsmõjule (määruse (EÜ) nr 1370/2007 lisa punkt 2). Kuna eelnevalt kindlaks määratud hüvitamisparameetrid puuduvad, tuleb igasugune hüvitise arvutus paratamatult teha tagantjärele meelevaldsete eelduste põhjal, nagu Arfea konsultandid ja Piemonte maakonna halduskohtu määratud ekspert tegidki. Lisaks, nagu on selgitatud põhjendustes 60–63, on eksperdi poolt hüvitiste summade arvutamisel arvesse võetud kasumi tasemed kõrgemad sellest, mida võib pidada mõistlikuks kasumiks.

(101)

Kolmandaks märgib komisjon, et Arfea on ise tunnistanud, et määruse (EÜ) nr 1370/2007 nõuded ei olnud antud juhul täidetud, väites, et nende nõuete täitmine oleks õiguslikult ja loogiliselt võimatu, kuna kõnealune olukord tekkis mitu aastat enne nimetatud määruse jõustumist.

(102)

Seetõttu leiab komisjon, et maakonna halduskohtu määratud lisahüvitist ei makstud kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1370/2007 ja seega on see siseturuga kokkusobimatu.

(103)

Komisjon kutsus algatamisotsuses kõiki huvitatud isikuid esitama märkusi selle kohta, kas maakonna halduskohtu otsused puudutavad seaduse väidetava rikkumise tõttu kahjuhüvitise maksmist või vastupidi, hõlmavad avaliku teenindamise hüvitise maksmist kohaldatavate nõukogu määruste alusel. Selle kohta esitasid oma märkused ainult Itaalia ametiasutused, väites, et kõnealuse meetme näol oli tegemist avaliku teenindamise kohustuste täitmise eest hüvitise määramisega, mitte kahjuhüvitise väljamõistmisega.

(104)

Komisjon märgib sellega seoses, et teatavatel tingimustel ei anna riigi ametiasutuste süülise teo või muu käitumise (20) tõttu makstav kahjuhüvitis eelist ning seetõttu ei käsitleta seda riigiabina Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (21). Tekitatud kahju eest makstava hüvitise eesmärk erineb riigiabi omast, sest sellega püütakse viia kannatanu tagasi olukorda, mis eelnes kahjustavale teole, nagu viimast poleks toimunudki (restitutio in integrum).

(105)

Samas selleks, et jääda väljapoole riigiabi eeskirjade kohaldamisala, peab kahjuhüvitis põhinema hüvitiste maksmise üldeeskirjal (22). Peale selle otsustas Euroopa Liidu Kohus Lucchini kohtuotsuses, et liikmesriigi kohus ei või kohaldada siseriiklikku õigust, kui selle õiguse kohaldamisel on selline mõju, et see „ei võimaldaks […] kohaldada ühenduse õigust, kuna muudaks võimatuks ühenduse õigust rikkudes antud riigiabi tagasinõudmise“ (23). Selle seisukohavõtu aluseks olev põhimõte on, et siseriikliku õiguse normi ei või kohaldada, kui selline kohaldamine oleks vastuolus liidu õiguse nõuetekohase kohaldamisega (24). Sellega seoses märkis Üldkohus 3. märtsil 2016 Simeti kohtuasjas T-15/14 tehtud otsuses, et kahjuhüvitis, mis seisneb avaliku teenindamise kohustuste kehtestamisega tekkinud kahju hüvitamises, ei saa jääda riigiabiks kvalifitseerimata pelgalt põhjusel, et tegemist on kahju hüvitamisega, sest see võimaldaks vältida Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist (25).

(106)

Seoses Arfeale maakonna halduskohtu poolt välja mõistetud lisahüvitistega märgib komisjon esiteks, et maakonna halduskohtu otsustes viidatakse Arfea õigusele saada vastavalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 artiklitele 6, 10 ja 11 hüvitist, mille suuruse peab maakond kindlaks määrama usaldusväärsete andmete alusel. See näitab, et maakonna halduskohtu arvates ei tulene Arfea õigus lisahüvitisele mitte kahju hüvitamise üldeeskirjast riigi ametiasutuste süülise teo või muu käitumise tulemusena, vaid väidetavalt määruse (EMÜ) nr 1191/69 kohastest õigustest.

(107)

Teiseks märgib komisjon, et 6. juunil 2014 esitas Arfea Itaalia kohtule hagiavalduse, nõudes Piemonte maakonnalt kahju hüvitamist lisaks maakonna halduskohtu poolt talle juba määratud hüvitistele. Arfea väitis oma hagiavalduses, et ta kandis kahju seoses maakonna poolt talle 1997. ja 1998. aasta eest võlgnetud hüvitiste hilinenud tunnustamise ja väljamaksmisega. See näitab, et Arfea ise ei pidanud talle maakonna halduskohtu poolt juba määratud hüvitisi kahjuhüvitiseks.

(108)

Kolmandaks leiab komisjon, et Arfea kasuks välja mõistetud kahjuhüvitis, mille eesmärk on kompenseerida Itaalia ametiasutuste poolt Arfeale väidetavalt ühepoolselt pandud avaliku teenindamise kohustusega seotud finantskohustus, oleks igal juhul vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108.

(109)

Põhjus seisneb selles, et niisugune kahjuhüvitis annaks Arfea jaoks täpselt samasuguse tulemuse nagu avaliku teenindamise hüvitise määramine vaatlusaluse ajavahemiku eest, hoolimata sellest, et kõnealuste teenuste aluseks olevad kontsessioonilepingud ei olnud eelnevast teatamisest vabastatud ega vastavuses määruse (EMÜ) nr 1191/69 või määruse (EÜ) nr 1370/2007 sisuliste nõuetega, nagu on eespool tõendatud.

(110)

Sellise kahjuhüvitise määramise võimalus võimaldaks seega kõrvale hoida riigiabi eeskirjadest ja liidu seadusandja kehtestatud tingimustest, mille alusel pädevad ametiasutused hüvitavad avaliku teenindamise kohustuse kehtestamisel või avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel vastutasuks avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest teenuseosutajate kantud kulud. Kahjuhüvitise tasumine kavandatud riigiabi suurusega võrdses summas tähendaks kaudset ebaseadusliku ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi andmist (26). Nagu eespool meenutatud, on Üldkohus selgelt märkinud, et sellistel asjaoludel ei saa vältida riigiabi eeskirjade kohaldamist pelgalt põhjusel, et kõnealuse meetme näol oleks tegemist kahju hüvitamisega (27).

(111)

Seetõttu on komisjon seisukohal, et maakonna halduskohtu otsuse alusel ei makstud kahjuhüvitist riigi ametiasutuste süülise teo või muu käitumise tõttu Arfeale tekkinud kahju eest, vaid anti ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi, mis on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt keelatud.

(112)

Eespool öeldut silmas pidades järeldab komisjon, et teatamata meede kujutab endast Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi, mis on siseturuga kokkusobimatu.

(113)

Euroopa Liidu toimimise lepingu ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on komisjon pädev otsustama, et asjaomane liikmesriik peab riigiabi andmise lõpetama või selle andmist muutma, kui komisjon leiab, et abi on siseturuga kokkusobimatu (28). Euroopa Kohus on järjepidevalt väljendanud seisukohta, et liikmesriigi kohustus lõpetada abi andmine, mida komisjon peab siseturuga kokkusobimatuks, kannab eesmärki taastada abi andmise eelne olukord (29).

(114)

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et kõnealune eesmärk on saavutatud, kui abisaaja on ebaseadusliku abina saadud summad tagasi maksnud ja seega loobunud eelisest, mis tal turul konkurentide ees oli, ja kui on taastatud abi väljamaksmisele eelnenud olukord (30).

(115)

Kooskõlas kohtupraktikaga on nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (31) artikli 16 lõikes 1 sätestatud: „Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada […]“.

(116)

Seega, võttes arvesse, et kõnealuste meetme rakendamisel rikuti Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 108 ning need kujutavad endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut abi, tuleb see abi tagasi nõuda, et taastada enne abi väljamaksmist turul valitsenud olukord. Abi tuleks tagasi nõuda alates kuupäevast, mil Arfea sai eelise, st alates ajast, mil abi anti Arfea käsutusse (7. veebruar 2014), kuni tegeliku tagasimaksmiseni ning abisaajal tuleb tasuda abisummade pealt intressi kuni abi tegeliku tagasimaksmiseni,