24.8.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 226/1

(1)

Pinnavee keemiline saastus kujutab veekeskkonnale ohtu, kuna selle tagajärjeks on äge ja krooniline toksilisus veeorganismidele, akumuleerumine ökosüsteemis ning elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine, ühtlasi ohustab see ka inimeste tervist. Esmajärjekorras tuleks kindlaks teha saastumise põhjused ja tegelda heitega selle tekkekohas, majanduse ja keskkonna seisukohast kõige tõhusamal viisil.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 191 lõike 2 teise lause kohaselt rajaneb liidu keskkonnapoliitika ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma.

(3)

Reovee puhastamine võib olla väga kulukas. Et soodustada reovee odavamat ja kulutasuvamat puhastamist, võiks ergutada innovaatiliste veepuhastustehnoloogiate väljatöötamist.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiviga 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, (4) nähakse ette vee reostamise vastane strateegia. Nimetatud strateegia hõlmab prioriteetsete ainete kindlakstegemist nende ainete hulgast, mis põhjustavad liidu tasandil märkimisväärset ohtu veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2001. aasta otsuses nr 2455/2001/EÜ, millega kehtestatakse veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainete nimistu, (5) on loetletud 33 ainet või ainerühma, mis on direktiivi 2000/60/EÜ X lisasse hõlmamise eesmärgil liidu tasandil prioriteetseks tunnistatud.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiviga 2008/105/EÜ, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas, (6) kehtestatakse vastavalt direktiivile 2000/60/EÜ keskkonnakvaliteedi standardid (EQS) otsuses nr 2455/2001/EÜ määratletud 33 prioriteetse aine ning kaheksa muu saasteaine suhtes, mida on liidu tasandil juba reguleeritud.

(6)

ELi toimimise lepingu artikli 191 lõike 3 kohaselt peab liit oma keskkonnaalast poliitikat ette valmistades võtma arvesse kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid, liidu eri piirkondade keskkonnatingimusi, meetme võtmise või võtmata jätmise potentsiaalseid tulusid ja kulusid ning liidu kui terviku majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning tema piirkondade tasakaalustatud arengut. Teaduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaal-majanduslikke tegureid, sealhulgas inimeste tervisega seotud kaalutlusi tuleks võtta arvesse kulutõhusa ja proportsionaalse pinnavete keemilise saastuse ennetamise ja kontrolli alase poliitika väljatöötamisel, sealhulgas prioriteetsete ainete nimistu läbivaatamisel direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõike 4 kohaselt. Selleks tuleb järjepidevalt rakendada direktiivis 2000/60/EÜ sätestatud aluspõhimõtet, et saastaja maksab.

(7)

Komisjon on prioriteetsete ainete nimistu direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 4 ja direktiivi 2008/105/EÜ artiklis 8 ettenähtud korras läbi vaadanud ja jõudnud järeldusele, et on asjakohane muuta prioriteetsete ainete nimistut määratledes uusi ained, mille suhtes liidu tasandil esmajärjekorras meetmeid võtta, kehtestada nimetatud hiljuti määratletud ainete suhtes keskkonnakvaliteedi standardid, vaadata mõne olemasoleva aine keskkonnakvaliteedi standardid teaduse arengut silmas pidades üle ja kehtestada mõne olemasoleva prioriteetse aine ja hiljuti määratletud prioriteetse aine suhtes elustiku keskkonnakvaliteedi standardid.

(8)

Prioriteetsete ainete nimistu läbivaatamine toetub laialdasele konsulteerimisele, milles osalesid komisjoni talituste, liikmesriikide, sidusrühmade ning tervise ja keskkonnariskide teaduskomitee eksperdid.

(9)

Olemasolevate prioriteetsete ainete läbivaadatud keskkonnakvaliteedi standardeid tuleks esmakordselt arvesse võtta vesikonna majandamiskavades, mis hõlmavad ajavahemikku 2015–2021. Hiljuti kindlaks määratud prioriteetseid aineid ja nende keskkonnakvaliteedi standardeid tuleks arvesse võtta täiendavate seireprogrammide koostamisel ja esialgsetes meetmeprogrammides, mis tuleb esitada 2018. aasta lõpuks. Pinnavee hea keemilise seisundi saavutamiseks tuleks keskkonnakvaliteedi standarditeni jõuda olemasolevate prioriteetsete ainete osas 2021. aasta lõpuks ja hiljuti kindlaks määratud prioriteetsete ainete osas 2027. aasta lõpuks, ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõigete 4–9 kohaldamist, mis muu hulgas hõlmavad sätteid pinnavee hea keemilise seisundi saavutamiseni jõudmise tähtaja pikendamise või leebemate keskkonnaalaste eesmärkide saavutamise kohta konkreetsete veekogude puhul ebaproportsionaalse kulu või sotsiaal-majandusliku vajaduse alusel, tingimusel et asjaomase veekogu seisundis ei toimu edasist halvenemist. Pinnavee hea keemilise seisundi saavutamine 2015. aastal saabuvaks direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 4 sätestatud tähtpäevaks peaks seega tuginema üksnes neile ainetele ja keskkonnakvaliteedi standarditele, mis on sätestatud direktiivi 2008/105/EÜ 13. jaanuaril 2009 jõustunud versioonis, välja arvatud juhul, kui need keskkonnakvaliteedi standardid on rangemad kui käesoleva direktiivi kohased ajakohastatud keskkonnakvaliteedi standardid, mispuhul tuleks kohaldada viimaseid.

(10)

Pärast direktiivi 2000/60/EÜ vastuvõtmist on kooskõlas kõnealuse direktiivi artikli 16 lõikega 6 vastu võetud palju liidu õigusakte, millega nähakse ette konkreetsete prioriteetsete ainete heitekontroll. Lisaks on paljud keskkonnakaitse meetmed hõlmatud muu kehtiva liidu õigusega. Kui direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 1 püstitatud eesmärke saab tõhusalt saavutada olemasolevate õigusaktidega, tuleks olemasolevate õigusaktide rakendamist ja läbivaatamist eelistada uute meetmete kehtestamisele. Aine lisamine direktiivi 2000/60/EÜ X lisasse ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1107/2009 (taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta) (7) kohaldamist.

(11)

Selleks et parandada koordineerimist direktiivi 2000/60/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1907/2006 (mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur) (8) ja asjaomaste valdkondlike õigusaktide vahel, tuleks uurida potentsiaalseid sünergiaid, et teha kindlaks võimalikud valdkonnad, kus direktiivi 2000/60/EÜ rakendamisel kogutud andmeid saab kasutada REACHi ja muude asjaomaste ainehindamismenetluste toetamiseks ning ka vastupidi: valdkonnad, kus REACHi alusel ainete hindamiseks kogutud andmeid ja asjaomaseid valdkondlikke õigusakte saab kasutada direktiivi 2000/60/EÜ rakendamise, sealhulgas kõnealuse direktiivi artikli 16 lõikes 2 nimetatud prioriteetseks lugemise toetamiseks.

(12)

Direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt nõutav prioriteetsetest ainetest tuleneva saastuse järgjärguline vähendamine ning prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heite ja kao lõpetamine või järkjärguline kõrvaldamine võib sageli olla kõige kulutõhusamalt saavutatav riski esinemiskohas kohaldatavate liidu ainespetsiifiliste meetmete abil, mis on ette nähtud näiteks määrustega (EÜ) nr 1907/2006, (EÜ) nr 1107/2009 ning (EL) nr 528/2012 (9) või direktiividega 2001/82/EÜ (10) ning 2001/83/EÜ (11) või 2010/75/EL (12). Sidusust nende õigusaktide, direktiivi 2000/60/EÜ ja muude asjaomaste õigusaktide vahel tuleks seega tugevdada, et tagada vajaduse korral allikakontrolli mehhanismide rakendamine. Juhul kui direktiivi 2000/60/EÜ X lisa korrapärase läbivaatamise tulemus ja olemasolevad seireandmed näitavad, et liidu või liikmesriigi tasandil võetud meetmed ei ole piisavad, et saavutada teatavate prioriteetsete ainete kvaliteedistandardeid või teatavate prioriteetsete ohtlike ainete puhul lõpetamise või järkjärgulise kõrvaldamise eesmärki, tuleks liidu või liikmesriigi tasandil võtta asjakohaseid meetmeid direktiivi 2000/60/EÜ eesmärkide saavutamiseks, võttes arvesse asjaomaste õigusaktide alusel teostatud riskihindamisi, sotsiaal-majanduslikke ja tasuvusanalüüse ning alternatiivide olemasolu.

(13)

Pärast direktiivi 2000/60/EÜ X lisasse kantud 33 prioriteetse aine keskkonnakvaliteedi standardite tuletamist on nõukogu 23. märtsi 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 793/93 (olemasolevate ainete ohtlikkuse hindamise ja kontrolli kohta) (13) (hiljem asendatud määrusega (EÜ) nr 1907/2006) alusel läbi viidud mitu riskihindamist. Mõne olemasoleva aine keskkonnakvaliteedi standardid tuleks läbi vaadata, et tagada asjakohane kaitse tase ja ajakohastada keskkonnakvaliteedi standardid vastavalt kõige uuematele teaduse ja tehnikaalastele teadmistele veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu põhjustatud ohu kohta.

(14)

Direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 2 määratletud meetodeid kasutades on kindlaks tehtud ja prioriteetseks tunnistatud uusi aineid, mis põhjustavad liidu tasandil veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu märkimisväärset ohtu, ja need tuleks lisada prioriteetsete ainete nimistusse. Nende ainete keskkonnakvaliteedi standardite tuletamisel on arvesse võetud kõige viimast kättesaadavat teadus- ja tehnikaalast teavet.

(15)

Vee ja pinnase saastumine ravimijääkidega on suurenev keskkonnaprobleem. Ravimite poolt veekeskkonnale ja veekeskkonna kaudu põhjustatava ohu hindamisel ja kontrollimisel tuleks pöörata piisavat tähelepanu liidu keskkonnaeesmärkidele. Komisjon peaks antud probleemi käsitlemiseks uurima ravimite keskkonnamõjust tulenevaid riske ja analüüsima praeguse õigusraamistiku asjakohasust ja tõhusust veekeskkonna kaitsmisel ja veekeskkonna kaudu inimeste tervise kaitsmisel.

(16)

Kuigi keskkonnakvaliteedi standardite tuletamisel on prioriteetsete ohtlike ainete puhul määramatuse tase tavaliselt kõrgem kui prioriteetsete ainete puhul, saab keskkonnakvaliteedi standardeid kasutada võrdlusalusena direktiivi 2000/60/EÜ artikli 2 punktis 24 ja artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktides ii ja iii määratletud pinnavee hea keemilise seisundi eesmärgile vastavuse hindamisel. Keskkonna ja inimeste tervise kaitse piisava taseme tagamiseks tuleks eesmärgiks seada ka prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heite ja kao lõpetamine või järkjärguline kõrvaldamine vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punkti a alapunktile iv.

(17)

Viimastel aastatel on teaduslikud andmed saasteainete veekeskkonnas muundumise ja mõju kohta oluliselt täienenud. Täpsemalt on teada, millises veekeskkonna komponendis (vesi, sete või elustik, edaspidi „maatriks”) teatavat ainet võib leiduda ja seeläbi ka seda, kus selle kontsentratsiooni kõige tõenäolisemalt saab mõõta. Mõni väga hüdrofoobne aine koguneb elustikku ja vees on seda väga raske avastada isegi kõige eesrindlikuma analüüsimeetodi abil. Sellise aine suhtes tuleks kehtestada elustiku keskkonnakvaliteedi standardid. Et liikmesriik saaks tõhusalt rakendada oma seirestrateegiat ja kohandada seda kohalikele tingimustele, peaks ta saama rakendada keskkonnakvaliteedi standardit alternatiivse maatriksi suhtes (vesi, setted või elustik) või vajaduse korral alternatiivse elustiku taksoni, näiteks alamhõimkond Crustacea, parafüleetiline rühm „kalad”, klass Cephalopoda või klass Bivalvia (jõekarbid ja merikarbid) suhtes tingimusel, et keskkonnakvaliteedi standardid ja liikmesriikide rakendatavad seiresüsteemid pakuvad sama head kaitse taset kui käesolevas direktiivis sätestatud keskkonnakvaliteedi standardid ja maatriks.

(18)

Sellised uudsed seiremeetodid nagu passiivne proovivõtt ja muud vahendid on tulevast rakendamist silmas pidades paljulubavad ning seetõttu tuleks jätkata nende arendamist.

(19)

Komisjoni 31. juuli 2009. aasta direktiiviga 2009/90/EÜ, millega sätestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2000/60/EÜ vee seisundi keemilise analüüsi ja seire tehnilised näitajad, (14) kehtestatakse vee seisundi seireks kasutatavate analüüsimeetodite miinimumkriteeriumid. Nende kriteeriumidega tagatakse sisukate ja asjakohaste seireandmete saamine, kuna nõutakse selliste analüüsimeetodite kasutamist, mis on piisavalt tundlikud, et tagada keskkonnakvaliteedi standardite piirtaseme mis tahes ületamise usaldusväärne avastamine ja mõõtmine. Liikmesriigil peaks olema lubatud teostada muude kui käesolevas direktiivis määratletud maatriksite või elustiku taksonite seiret vaid juhul, kui kasutatav analüüsimeetod vastab asjaomase keskkonnakvaliteedi standardi ja maatriksi või elustiku taksoni puhul direktiivi 2009/90/EÜ artiklis 4 sätestatud miinimumkriteeriumidele või on vähemalt sama tulemuslik kui käesolevas direktiivis sätestatud keskkonnakvaliteedi standardi ja maatriksi või elustiku taksoni puhul kasutatav meetod.

(20)

Käesoleva direktiivi rakendamine kätkeb endas väljakutseid, mis on muu hulgas tingitud asjaolust, et teaduslikele, tehnilistele ja praktilistele küsimustele leidub mitmesuguseid võimalikke lahendusi, et seiremeetodid ei ole täielikult välja arendatud ning et inimressursid ja rahalised vahendid on piiratud. Mõne nimetatud küsimuse lahendamisele kaasa aitamiseks tuleks seirestrateegiate ja analüüsimeetodite väljatöötamist toetada direktiivi 2000/60/EÜ ühise rakendusstrateegia alusel eksperdirühmade poolt tehtava tehnilise tööga.

(21)

Isegi kui püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainete ning nendega sarnaselt käituvate ainete heite vähendamiseks või kõrvaldamiseks on juba võetud ulatuslikke meetmeid, ei kao püsivad, bioakumuleeruvad ja toksilised ained ning nendega sarnaselt käituvad ained veekeskkonnast, vaid jäävad veel aastakümneteks oluliseks ohuallikaks. Mõni neist ainetest on võimeline kanduma kaugele ja on keskkonnas laialt levinud. Palju selliseid aineid kuulub olemasolevate või hiljuti määratletud prioriteetsete ohtlike ainete hulka. Mõne kõnealuse aine kohta on liidu tasandil tõendeid nende laialdase leviku ja pikaaegse veekeskkonnas säilimise kohta ning seetõttu tuleks nende ainete direktiivi 2000/60/EÜ keemilise seisundi kirjelduse kohasele mõjule ja seirenõuetele eritähelepanu pöörata.

(22)

Et mitte varju jätta vee puhastamist muudest ainetest, peaks liikmesriigil olema lubatud direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punkti 1.4.3 kohasel keemilise seisundi kirjeldamisel kirjeldada eraldi üldlevinud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainetena käituvate ainete mõju keemilisele seisundile. Lisaks kohustuslikule kaardile, mis hõlmab kõiki aineid, võiks esitada lisakaardid, mis hõlmaksid üldlevinud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainetena käituvaid aineid, ning nendest eraldi ülejäänud aineid hõlmavad lisakaardid.

(23)

Seire peaks olema kohandatud oodatavate kontsentratsioonimuutuste ruumilisele ja ajalisele skaalale. Üldlevinud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainetena käituvate ainete eeldatava laialdase leviku ja keskkonna pika taastumisaja tõttu tuleks liikmesriikidel lubada vähendada seirekohtade arvu ja/või nimetatud ainete seiresagedust minimaalse tasemeni, mis on piisav usaldusväärseks pikaajaliste suundumuste analüüsiks, tingimusel et on olemas statistiliselt usaldusväärne seire võrdlusalus.

(24)

Eritähelepanu pööramine ainetele, mis käituvad üldlevinud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ainetena, ei vabasta liitu ja liikmesriike kohustusest võtta lisaks juba võetud meetmetele täiendavaid, sealhulgas ka rahvusvahelise tasandi meetmeid nimetatud ainete vettejuhtimise, heite ja kao vähendamiseks või kõrvaldamiseks, et saavutada direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud eesmärgid.

(25)

Direktiivi 2000/60/EÜ artikli 10 lõikes 3 on sätestatud, et kui kõnealuse direktiivi, direktiivi 2000/60/EÜ IX lisas loetletud direktiivide või muude liidu õigusaktide alusel kehtestatud kvaliteedialane eesmärk või kvaliteedistandard nõuab kõnealuse direktiivi artikli 10 lõikest 2 tulenevatest tingimustest rangemaid, tuleb vastavalt sellele kehtestada rangem heidete kontroll. Sarnast sätet hõlmab ka direktiivi 2010/75/EL artikkel 18. Neist artiklitest järeldub, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 10 lõikes 2 loetletud õigusaktides sätestatud heidete kontroll peaks olema minimaalne. Kui sellise kontrolliga ei suudeta näiteks üldlevinud püsiva, bioakumuleeruva ja toksilise ainena käituva aine puhul tagada keskkonnakvaliteedi standardi täitmist, kuid seda ei suudetaks ka rangemate tingimuste korral, isegi koostoimes muu veekogu mõjutava vettejuhtimise, heite ja kao suhtes kohaldatavate rangemate tingimustega, ei saaks selliseid rangemaid tingimusi käsitada keskkonnakvaliteedi standardite täitmiseks nõutavatena.

(26)

Kõrgekvaliteedilised seireandmed koos ökotoksikoloogilist ja toksikoloogilist mõju käsitlevate andmetega on vajalikud uute prioriteetsete ainete valimist toetava riskihindamise jaoks. Liikmesriikide kogutavad seireandmed on küll aastatega oluliselt paremaks muutunud, kuid ei vasta alati kvaliteedi ja liidu territooriumi katvuse osas seatud eesmärkidele. Eelkõige puuduvad seireandmed paljude uute saasteainete kohta, mida võib määratleda saasteainetena, mis ei ole praegu kaasatud liidu tasandi korralistesse seireprogrammidesse, kuid mis võivad kujutada märkimisväärset ohtu ja vajavad seetõttu reguleerimist vastavalt oma võimalikule ökotoksikoloogilisele ja toksikoloogilisele mõjule ning kontsentratsioonile veekeskkonnas.

(27)

Komisjoni varustamiseks sihtotstarbeliste kõrgekvaliteediliste seireandmetega veekeskkonnas leiduvate ainete kontsentratsiooni kohta on vaja uut mehhanismi, mis keskenduks uutele saasteainetele ja ainetele, mille puhul kättesaadavad seireandmed ei ole riskihindamiseks piisavalt kvaliteetsed. Uus mehhanism peaks hõlbustama sellise teabe kogumist liidu kõigi valgalade piires ja täiendama direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 5 ja 8 kohastest programmidest ja muudest usaldusväärsetest allikatest saadud seireandmeid. Seirekulude hoidmiseks mõistlikul tasemel peaks mehhanism keskenduma piiratud arvule ainetele, mille hulka kuuluvad ka ained, mis on kantud ajutiselt jälgimisnimekirja, ja piiratud arvule seirekohtadele, kuid tagama siiski representatiivsed, liidus prioriteetseks tunnistamise protsessi eesmärkidega kokkusobivad andmed. Nimekiri peaks olema dünaamiline ja selle kehtivusaeg piiratud, et reageerida uute saasteainete võimalikku ohtlikkust käsitlevale uuele teabele ja vältida ainete vajalikust pikemat seiret.

(28)

Et lihtsustada ja ühtlustada liikmesriikide aruandluskohustuse täitmist ning suurendada sidusust veemajanduse muude asjakohaste aspektidega, tuleks direktiivi 2008/105/EÜ artiklis 3 esitatud teavitamisnõue ühendada direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 15 sätestatud üldise aruandmiskohustusega.

(29)

Seoses keemilise seisundi kirjeldamisega vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktile 1.4.3 meetmeprogrammide ja vesikonna majandamiskavade ajakohastamiseks, mis tuleb läbi viia direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 8 ja artikli 13 lõike 7 kohaselt, tuleks lubada liikmesriikidel kirjeldada eraldi hiljuti määratletud prioriteetsete ainete ja olemasolevate, ajakohastatud keskkonnakvaliteedi standarditega prioriteetsete ainete mõju keemilisele seisundile, et uute nõuete kehtestamist ei peetaks ekslikult pinnavee keemilise seisundi halvenemiseks. Lisaks kohustuslikule kaardile, mis hõlmab kõiki aineid, võiks esitada lisakaardid, mis hõlmaksid vastavalt hiljuti määratletud aineid ja üle vaadatud keskkonnakvaliteedi standarditega olemasolevaid aineid ning nendest eraldi ülejäänud aineid hõlmavad lisakaardid.

(30)

Oluline on, et keskkonnateave liidu pinnavee seisundi ja keemilise saastuse vastaste strateegiate tulemuste kohta tehakse üldsusele õigeaegselt kättesaadavaks. Teabe kättesaadavuse ja läbipaistvuse parandamiseks tuleks igas liikmesriigis teha üldsusele elektrooniliselt kättesaadavaks keskportaal, mis pakub teavet vesikonna majandamiskavade ning nende läbivaatamise ja ajakohastamise kohta.

(31)

Komisjon lõpetab direktiivi 2008/105/EÜ artikliga 8 ette nähtud prioriteetsete ainete loetelu esimese läbivaatamise käesoleva ettepaneku vastuvõtmisega ja aruande esitamisega Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Läbi on vaadatud nimetatud direktiivi III lisas loetletud ained, millest osa on prioriteetseks tunnistamise jaoks välja valitud. Muude III lisas loetletud ainete prioriteetseks tunnistamiseks ei ole praegu veel piisavalt tõendeid. Kuna nende ainete kohta võidakse tulevikus saada uut teavet, ei jäeta neid edaspidisest läbivaatamisest kõrvale, nagu seda tehakse muude ainetega, mida käesoleva läbivaatamise käigus küll hinnati, kuid ei tunnistatud prioriteetseks. Seetõttu on direktiivi 2008/105/EÜ III lisa aegunud ja tuleks direktiivist välja jätta. Kõnealuse direktiivi artiklit 8, sealhulgas ka Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru andmise kuupäeva tuleks vastavalt muuta.

(32)

Käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas teaduse ja tehnika arengule õigeaegselt reageerimiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte direktiivis sätestatud keskkonnakvaliteedi standardite kohaldamismeetodite ajakohastamise kohta. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(33)

Prioriteetsete ainete, eelkõige uute saasteainete edaspidiseks tuvastamiseks vajaliku andmebaasi parandamiseks tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused seoses jälgimisnimekirja kehtestamise ja ajakohastamisega. Peale selle tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused käesoleva direktiivi ning komisjonile seireandmete ja teabe edastamiseks kasutatavate vormide rakendamise ühetaoliste tingimuste tagamiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (15).

(34)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (16) kohustuvad liikmesriigid lisama põhjendatud juhtudel ülevõtmismeetmeid käsitlevatele teadetele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi komponentide ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(35)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt pinnavee hea keemilise seisundi saavutamist prioriteetsete ainete ja teatavate muude saasteainete suhtes keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamise abil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda kogu liidu piires pinnavee kaitse ühtlase taseme säilitamise vajadusest lähtuvalt parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(36)

Seepärast tuleks direktiive 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ vastavalt muuta,

1)

Artikli 16 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4.   Komisjon vaatab vastuvõetud prioriteetsete ainete nimistu üle hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist ning seejärel vähemalt iga kuue aasta tagant ning esitab vajaduse korral ettepanekuid.”

2)

X lisa asendatakse käesoleva direktiivi I lisas esitatud tekstiga.

1)

Artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 2 ja komisjoni 31. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/90/EÜ (millega sätestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2000/60/EÜ vee seisundi keemilise analüüsi ja seire tehnilised näitajad) (17) artiklis 2 sätestatud mõisteid.

Lisaks sellele kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)   „maatriks”– veekeskkonna komponent, nimelt kas vesi, sete või elustik;

2)   „elustiku takson”– konkreetne veekeskkonna takson, mis on taksonoomiliselt alamhõimkond, klass või nendega samaväärne.

2)

Artikkel 3 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 3

Keskkonnakvaliteedi standardid

1.   Ilma et see piiraks lõike 1a kohaldamist kohaldavad liikmesriigid pinnaveekogudele I lisa A osas sätestatud keskkonnakvaliteedi standardeid vastavalt I lisa B osas sätestatud nõuetele.

1a.   Ilma et see piiraks käesoleva direktiivi 13. jaanuaril 2009. aastal kehtinud versioonist tulenevate kohustuste täitmist ning eelkõige pinnavee hea keemilise seisundi saavutamist selles loetletud ainete ja keskkonnakvaliteedi standardite osas, kohaldavad liikmesriigid järgmiste ainete suhtes I lisa A osas sätestatud keskkonnakvaliteedi standardeid:

Esimese lõigu punktides i ja ii loetletud ainete suhtes kohaldatakse direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõikeid 4–9 mutatis mutandis.

2.   Liikmesriigid kohaldavad I lisa A osas sätestatud elustiku keskkonnakvaliteedi standardeid I lisa A osa numbrite 5, 15, 16, 17, 21, 28, 34, 35, 37, 43 ja 44 all toodud ainete suhtes.

Esimeses lõigus osutatud ainete suhtes kohaldavad liikmesriigid I lisa A osas sätestatud vee keskkonnakvaliteedi standardeid.

3.   Liikmesriigid võivad ühe või mitme pinnavee kategooria puhul omal valikul kohaldada keskkonnakvaliteedi standardeid ka mõne muu kui lõikes 2 määratletud maatriksi suhtes või vajaduse korral muude kui I lisa A osas täpsustatud elustiku taksonite suhtes.

Liikmesriigid, kes kasutavad esimeses lõigus osutatud võimalust, kohaldavad I lisa A osas sätestatud asjakohaseid keskkonnakvaliteedi standardeid või, kui selles asjakohasele maatriksile või elustiku taksonile sobivaid standardeid ei leidu, kehtestavad keskkonnakvaliteedi standardi, millega pakutav kaitse on vähemalt võrdväärne I lisa A osas sätestatud keskkonnakvaliteedi standarditega pakutava kaitsega.

Liikmesriigid võivad esimeses lõigus osutatud võimalust kasutada üksnes juhul, kui valitud maatriksi või elustiku taksoni analüüsimise meetod vastab direktiivi 2009/90/EÜ artiklis 4 sätestatud miinimumkriteeriumidele. Kui need kriteeriumid ei ole ühegi maatriksi puhul täidetud, tagavad liikmesriigid, et seireks kasutatakse parimat võimalikku tehnikat, mis ei too kaasa ülemääraseid kulutusi, ning et kasutatav analüüsimeetod on vähemalt sama tulemuslik kui käesoleva artikli lõikes 2 määratletud maatriks asjakohaste ainete jaoks.

3a.   Kui elustiku või sette keskkonnakvaliteedi standardi rakendamise korral on mõõdetud või hinnangulisest keskkonnas esinevast kontsentratsioonist või heitest tingitud akuutse kokkupuute tõttu kindlaks tehtud oluline oht veekeskkonnale või selle kaudu, tagavad liikmesriigid seire ka pinnavees ja kohaldavad käesoleva direktiivi I lisa A osas sätestatud suurima lubatud kontsentratsioonina väljendatud keskkonnakvaliteedi standardeid (MAC-EQS), kui need keskkonnakvaliteedi standardid on kehtestatud.

3b.   Kui parimat võimalikku tehnikat kasutades, kuid ülemääraseid kulutusi vältides teostatud mõõtmise tulemuse väljaarvutatud keskväärtust nimetatakse direktiivi 2009/90/EÜ artikli 5 kohaselt tulemuseks allpool määramispiiri ning selle tehnika määramispiir ületab keskkonnakvaliteedi standardi, ei võeta antud veekogu üldise keemilise seisundi hindamisel mõõdetud aine puhul saadud tulemust arvesse.

4.   Ainete puhul, mille suhtes kohaldatakse sette ja/või elustiku keskkonnakvaliteedi standardeid, teostavad liikmesriigid asjaomase maatriksi vastava aine seiret vähemalt üks kord aastas, kui tehniliste teadmiste ja eksperdiarvamuse põhjal ei ole põhjendatud muu ajavahemik.

5.   Liikmesriigid esitavad direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 lõike 7 kohaselt koostatud ajakohastatud vesikonna majandamiskavades järgmise teabe:

5a.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 lõike 7 kohaselt koostatud ajakohastatud vesikonna majandamiskavad, mis hõlmavad pinnavee keemilise saastuse ära hoidmiseks võetud meetmete tulemusi ja mõju, ning direktiivi 2000/60/EÜ artikli 15 lõike 3 kohane vahearuanne, milles kirjeldatakse kavandatud meetmeprogrammi elluviimisel tehtud edusamme, esitatakse keskportaali kaudu, mis on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ (keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta) (18) artikli 7 lõikele 1 üldsusele elektrooniliselt kättesaadav.

6.   Liikmesriigid korraldavad vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 8 teostatava pinnavee seisundi seire alusel selliste I lisa A osas loetletud prioriteetsete ainete kontsentratsiooni pikaajalise dünaamika analüüse, millel on kalduvus akumuleeruda settes ja/või elustikus, pöörates erilist tähelepanu I lisa A osas numbrite 2, 5, 6, 7, 12, 15, 16, 17, 18, 20, 21, 26, 28, 30, 34, 35, 36, 37, 43 ja 44 all toodud ainetele. Kui direktiivi 2000/60/EÜ artiklist 4 ei tulene teisiti, võtavad liikmesriigid meetmed, mille eesmärk on tagada, et nimetatud ainete kontsentratsioon settes ja/või asjaomases elustikus oluliselt ei kasva.

Liikmesriigid määravad kindlaks sette ja/või elustiku seire sellise sageduse, mis võimaldab koguda piisavalt andmeid usaldusväärse pikaajalise dünaamika analüüsi läbiviimiseks. Põhimõtteliselt peaks seire toimuma iga kolme aasta järel, kui tehniliste teadmiste ja eksperdiarvamuse põhjal ei ole põhjendatud muu ajavahemik.

7.   Komisjon tutvub teaduse ja tehnika arenguga, sealhulgas riskihindamiste järeldustega, nagu on osutatud direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõike 2 punktides a ja b, ning vastavalt määruse (EÜ) nr 1907/2006 artiklile 119 üldsusele kättesaadavaks tehtud teabega ainete registreerimise kohta ning teeb vajaduse korral ettepaneku käesoleva direktiivi I lisa A osas sätestatud keskkonnakvaliteedi standardite läbivaatamiseks ELi toimimise lepingu artiklis 294 sätestatud korras vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 4 sätestatud ajakavale.

8.   Komisjonile antakse õigus võtta vajaduse korral vastu delegeeritud õigusakte artiklis 10 sätestatud tingimustel, et kohandada käesoleva direktiivi I lisa B osa punkti 3 teaduse ja tehnika arenguga.

8a.   Käesoleva artikli rakendamise hõlbustamiseks töötatakse nii suures ulatuses kui võimalik 22. detsembriks 2014 direktiivi 2000/60/EÜ olemasoleva rakendusprotsessi raames välja tehnilised suunised ainete seirestrateegiate ja analüüsimeetodite, sealhulgas elustikest proovide võtmise ja elustike seire kohta.

Suunistes käsitletakse eelkõige

8b.   Ainete puhul, mille kohta ei ole 22. detsembriks 2014 tehnilisi suuniseid vastu võetud, lükatakse lõike 1a punktis i osutatud tähtpäeva 22. detsember 2015 edasi 22. detsembrini 2018 ning nimetatud punktis osutatud tähtpäeva 22. detsember 2021 edasi 22. detsembrini 2027.

3)

Artikli 4 lõige 4 ja artikli 5 lõige 6 jäetakse välja.

4)

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 7a

Koordineerimine

1.   Määruste (EÜ) nr 1907/2006, (EÜ) nr 1107/2009, (19) (EL) nr 528/2012 (20) või direktiivi 2010/75/EL (21) reguleerimisalasse kuuluvate prioriteetsete ainete puhul hindab komisjon osana direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõike 4 kohasest sellesama direktiivi X lisa korralisest läbivaatamisest, kas liidu ja liikmesriikide tasandil rakendatavad meetmed on piisavad, et saavutada prioriteetsete ainete kvaliteedistandardid ja prioriteetsete ohtlike ainete vettejuhtimise, heidete ja kao lõpetamise või järk-järgulise kõrvaldamise eesmärk vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktile a ja artikli 16 lõikele 6.

2.   Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 4 sätestatud ajakavale aru käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud hindamise tulemustest ning lisab oma aruandele asjakohased ettepanekud, sealhulgas kontrollimeetmete kohta.

3.   Kui aruande tulemustest ilmneb, et liidu või liikmesriikide tasandil võib olla vaja täiendavaid meetmeid, et hõlbustada direktiivi 2000/60/EÜ järgimist mõne määruse (EÜ) nr 1107/2009 või määruse (EL) nr 528/2012 alusel heaks kiidetud aine osas, kohaldavad liikmesriigid või komisjon vastavalt vajadusele selle aine või seda ainet sisaldavate toodete suhtes määruse (EÜ) nr 1107/2009 artiklit 21 või 44 või määruse (EL) nr 528/2012 artiklit 15 või 48.

Määruse (EÜ) nr 1907/2006 reguleerimisalasse kuuluvate ainete puhul algatab komisjon vajaduse korral nimetatud määruse artiklis 59, 61 või 69 osutatud menetluse.

Esimeses ja teises lõigus osutatud määruste sätete kohaldamisel võtavad liikmesriigid ja komisjon arvesse kõiki nende määrustega nõutavaid riskihindamisi ja sotsiaal-majanduslikke või tasuvusanalüüse, sealhulgas alternatiivide olemasolu osas.

5)

Artiklid 8 ja 9 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 8

Direktiivi 2000/60/EÜ X lisa läbivaatamine

Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 4 sätestatud sellesama direktiivi X lisa korrapärase läbivaatamise tulemustest. Kui see on asjakohane, lisab komisjon aruandele seadusandlikud ettepanekud X lisa muutmise kohta, sealhulgas eelkõige ettepanekud, mis käsitlevad uute prioriteetsete ainete või prioriteetsete ohtlike ainete kindlaksmääramist või teatavate prioriteetsete ainete tunnistamist prioriteetseteks ohtlikeks aineteks ning vajaduse korral asjakohaste pinnavee, sette või elustiku keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamist.

Artikkel 8a

Erisätted teatavate ainete kohta

1.   Ilma et see piiraks direktiivi 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.4.3 esitatud üldise keemilise seisundi kirjeldamise nõuet ning selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktis a, artikli 11 lõike 3 punktis k ja artikli 16 lõikes 6 sätestatud eesmärke ja kohustusi, võivad liikmesriigid esitada direktiivi 2000/60/EÜ artikli 13 kohaselt koostatud vesikonna majandamiskavades lisakaarte, milles esitatakse ühe või mitme järgmise aine keemilist seisundit käsitlev teave eraldi käesoleva direktiivi I lisa A osas loetletud ülejäänud aineid käsitlevast teabest:

Liikmesriigid võivad vesikonna majandamiskavades esitada ka esimese lõigu punktides a–c osutatud ainete keskkonnakvaliteedi standardi väärtusest kõrvalekaldumise määra. Liikmesriigid, kes sellised lisakaardid esitavad, püüavad tagada nende vastastikuse võrreldavuse vesikonna ja liidu tasandil.

2.   Liikmesriigid võivad I lisa A osas numbrite 5, 21, 28, 30, 35, 37, 43 ja 44 all esitatud ainete puhul vähendada käesoleva direktiivi artikli 3 lõikega 4 ja direktiivi 2000/60/EÜ V lisaga ette nähtud prioriteetsete ainete seire intensiivsust tingimusel, et seire on representatiivne ja et nimetatud ainete veekeskkonnas esinemise kohta on olemas statistiliselt usaldusväärne võrdlusalus. Põhimõtteliselt peaks seire vastavalt käesoleva direktiivi artikli 3 lõike 6 teisele lõigule toimuma iga kolme aasta järel, kui tehniliste teadmiste ja eksperdiarvamuse põhjal ei ole põhjendatud muu ajavahemik.

Artikkel 8b

Jälgimisnimekiri

1.   Komisjon kehtestab selliste ainete jälgimisnimekirja, mille kohta kogutakse direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 2 ette nähtud edaspidise prioriteetseks tunnistamise toetamiseks kogu liidust seireandmeid, täiendamaks andmeid, muu hulgas neid, mis pärinevad direktiivi 2000/60/EÜ artikli 5 kohastest analüüsidest ja ülevaadetest ning kõnealuse direktiivi artikli 8 kohastest seireprogrammidest.

Esimene jälgimisnimekiri võib sisaldada maksimaalselt 10 ainet või ainerühma ning selles on iga aine kohta märgitud selle seiremaatriks ning võimalik analüüsimeetod, mis ei too kaasa ülemääraseid kulutusi. Eeldusel, et leidub analüüsimeetod, mis ei too kaasa ülemääraseid kulutusi, suureneb kõnealuste ainete või aineterühma maksimaalne arv, mida komisjon võib nimekirja lisada, igal lõike 2 kohasel jälgimisnimekirja ajakohastamisel ühe aine või ainerühma võrra kuni ülemmäärani, milleks on 14. Jälgimisnimekirja lisatavad ained valitakse selliste ainete hulgast, mille kohta kättesaadav teave osutab sellele, et need võivad liidu tasandil põhjustada veekeskkonnale või veekeskkonna kaudu märkimisväärset ohtu, ning mille puhul seireandmed on ebapiisavad.

Diklofenak (CAS 15307-79–6), 17-beeta-östradiool (E2) (CAS 50–28-2) ja 17-alfa-etinüülöstradiool (EE2) (CAS 57–63-6) võetakse esimesse jälgimisnimekirja eesmärgiga koguda seireandmeid, et toetada nende ainetega seotud riskide maandamiseks sobivate meetmete kindlaksmääramist.

Aineid jälgimisnimekirja valides võtab komisjon arvesse kogu kättesaadavat teavet, sealhulgas:

2.   Komisjon koostab lõikes 1 osutatud esimese jälgimisnimekirja 14. septembriks 2014 ning ajakohastab seda seejärel iga 24 kuu tagant. Jälgimisnimekirja ajakohastamisel eemaldab komisjon nimekirjast kõik ained, mille puhul saab direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikes 2 osutatud riskipõhise analüüsi läbi viia ilma täiendavate seireandmeteta. Ajavahemik, mil ainet tema jälgimisnimekirja kuulumise tõttu pidevalt jälgitakse, ei tohi ühegi aine puhul ületada nelja aastat.

3.   Liikmesriigid teostavad kõigi jälgimisnimekirja kantud ainete seiret selleks valitud representatiivsetes seirejaamades vähemalt 12-kuulise perioodi vältel. Esimese jälgimisnimekirja puhul algab jälgimisperiood 14. septembril 2015 või kuue kuu jooksul pärast jälgimisnimekirja koostamist, olenevalt sellest, kumb on hilisem. Seejärel alustavad liikmesriigid iga allpool esitatud nimekirjadega hõlmatud aine jälgimist kuue kuu jooksul pärast selle nimekirja lisamist.

Iga liikmesriik määrab vähemalt ühe seirejaama, millele lisandub veel üks seirejaam, kui liikmesriigil on enam kui üks miljon elanikku, ja lisaseirejaamad, kui see tuleneb järgmistest arvutustest: ruutkilomeetrites mõõdetud geograafilise pindala jagamisel 60 000 saadud arvule (ümardatakse lähima täisarvuni) vastava arvu seirejaamu ja tema elanikkonna jagamisel viie miljoniga (ümardatakse lähima täisarvuni) saadud arvule vastava arvu seirejaamu.

Iga aine jaoks representatiivsete seirejaamade valimisel ning seire sageduse ja ajastuse kindlaksmääramisel võtab liikmesriik arvesse konkreetse aine kasutusviise ja võimalikku esinemist. Seiret tuleb teostada vähemalt üks kord aastas.

Juhul kui liikmesriik esitab konkreetse aine kohta piisavalt võrreldavaid representatiivseid ja hiljutisi seireandmeid, mis pärinevad olemasolevatest seireprogrammidest või uuringutest, võib ta otsustada, et ei teosta selle aine üle jälgimisnimekirjade mehhanismi raames täiendavat seiret, tingimusel et kõnealust ainet jälgiti meetodi alusel, mis vastab komisjoni poolt artikli 8b lõike 5 kohaselt koostatud tehnilistes suunistes esitatud nõuetele.

4.   Liikmesriigid annavad komisjonile aru lõike 3 kohaselt läbiviidud seire tulemustest. Esimese jälgimisnimekirja puhul antakse seiretulemustest aru 15 kuu jooksul pärast 14. septembrit 2015 või 21 kuu jooksul pärast jälgimisnimekirja koostamist, olenevalt sellest, kumb on hilisem, ning seejärel iga 12 kuu järel, niikaua kuni aine on nimekirjas. Iga järgmisesse nimekirja kantud aine puhul esitavad liikmesriigid seire tulemused komisjonile 21 kuu jooksul pärast aine jälgimisnimekirja kandmist ja seejärel iga 12 kuu järel, niikaua kuni aine on nimekirjas. Aruanne sisaldab teavet seirejaamade ja -strateegia representatiivsuse kohta.

5.   Komisjon võtab vastu rakendusaktid, millega kehtestatakse jälgimisnimekiri ja ajakohastatakse seda vastavalt lõigetes 1 ja 2 sätestatule. Samuti võib komisjon vastu võtta tehnilised vormingud komisjonile seiretulemuste ja muu teabe edastamiseks. Need rakendusaktid võetakse vastu artikli 9 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse kohaselt.

Komisjon koostab jälgimisnimekirja ainete seire hõlbustamiseks suunised, sealhulgas tehnilised näitajad, ning teda kutsutakse üles edendama kõnealuse seire koordineerimist.

Artikkel 8c

Erisätted raviainete kohta

Komisjon töötab vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artikli 16 lõikele 9 ja kui see on asjakohane, siis tuginedes ravimitest tulenevaid keskkonnaohtusid käsitleva 2013. aasta komisjoni uuringu ning muude asjakohaste uuringute ja aruannete tulemustele, võimaluse korral kahe aasta jooksul pärast 13. septembrit 2013 välja strateegilise lähenemisviisi raviainetest põhjustatud veesaastega tegelemiseks. Strateegiline lähenemisviis hõlmab vajaduse korral ettepanekuid, mis võimaldavad vajalikul määral tõhusamalt arvesse võtta ravimite keskkonnamõju ravimite turuleviimise menetluse raames. Vajaduse korral esitab komisjon strateegilise lähenemisviisi raames hiljemalt 14. septembril 2017 ettepanekud meetmete kohta, mis tuleb võtta vastavalt liidu ja/või liikmesriikide tasandil, et tegeleda raviainete, eriti artikli 8b lõikes 1 nimetatud raviainete võimaliku keskkonnamõjuga, eesmärgiga vähendada kõnealust ainete vettejuhtimist, heidet ja kadu, võttes arvesse rahvatervise vajadusi ja kavandatavate meetmete kulutasuvust.

Artikkel 9

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab direktiivi 2000/60/EÜ artikli 21 lõike 1 kohaselt loodud komitee. Kõnealune komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes, (24) tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 9a

Delegeeritud volituste rakendamine

1.   Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.   Artikli 3 lõikes 8 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuueks aastaks alates 13. septembrist 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne kuueaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3.   Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 3 lõikes 8 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.   Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5.   Artikli 3 lõike 8 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

6)

I lisa muudetakse järgmiselt:

7.

II ja III lisa jäetakse välja.