—

Pärast jõudmist haripunkti 5,5 % SKPst 2009. aastal, vähenes Itaalia valitsemissektori eelarve puudujääk püsivalt ja jõudis 3,0 %-le SKPst 2012. aastal, mis oli nõukogu seatud tähtaeg. Paranemine oli tingitud märkimisväärsest eelarve konsolideerimisest, pidades silmas, et 2012. aastal oli intressikulu 0,8 protsendipunkti võrra suurem kui 2009. aastal ning majandustegevuse struktuur oli vähem maksutulu soodustav.

—

Vastavalt stabiilsusprogrammile (2013–2017), mille Itaalia valitsus võttis vastu 10. aprillil 2013 ja mille parlament kiitis heaks 7. mail, peaks eelarvepuudujääk pisut vähenema 2,9 %-le SKPst 2013. aastal ja seejärel 1,8 %-le SKPst 2014. aastal. Eeldusel et poliitikat ei muudeta, prognoositakse komisjoni talituste 2013. aasta kevadprognoosis 2013. aasta eelarvepuudujäägiks 2,9 % SKPst ja 2014. aasta puudujäägiks 2,5 % SKPst. Nii stabiilsusprogrammis kui ka kevadprognoosis on arvesse võetud 8. aprilli 2013. aasta dekreet-seadust 35, millega nähakse ette valitsemissektori kreditoorsete võlgnevuste tasumine erasektori tarnijatele kogusummas 40 miljardit eurot (ehk ligikaudu 2,5 % SKPst) aastatel 2013 2014. Kuigi selle summa võrra suureneb vastavalt valitsemissektori võlg, mõjutab see eelarvepuudujääki ainult selles osas, mis on seotud kapitalikuludega. Dekreet-seaduse kohaselt on need maksed 2013. aastal 0,5 % SKPst ning selle võrra suureneb vastavalt ka eelarvepuudujääk. Samuti sisaldab see kaitseklauslit, mille kohaselt võib valitsus lükata edasi eelarvepuudujääki suurendava kreditoorsete võlgnevuste tasumise või võtta muid parandusmeetmeid, et tagada 2013. aasta eelarve-eesmärkide saavutamine.

—

Itaalia parlament kiitis 7. mail ametlikult heaks 2013. aasta stabiilsusprogrammis sätestatud eelarve-eesmärgid. Pärast kevadprognoosi esitas uus valitsus 17. mail ametliku deklaratsiooni, et kinnitada kõnealuseid kohustusi ja teha teatavaks uued meetmed täielikult kooskõlas stabiilsusprogrammi eelarve-eesmärkidega. Samal kuupäeval vastu võetud dekreet-seadusega 54 on ette nähtud uued meetmed. Need hõlmavad järgmist:

—

Hinnangu kohaselt ei tohiks järjepideva rakendamise korral uued sätted üldiselt märkimisväärselt mõjutada eelarvepuudujääki. Seega peaks puudujääk jääma kavakohaselt püsivalt allapoole kontrollväärtust 3 % SKPst.

—

Pärast paranemist aastatel 2009–2012 kokku peaaegu 2¾ protsendipunkti võrra, peaks struktuurne eelarvepositsioon (st tsükliliselt kohandatud eelarvepositsioon ilma ühekordsete ja muude ajutiste meetmeteta) veelgi paranema peaaegu 1 protsendipunkti võrra 2013. aastal (ligikaudu -½ %-le SKPst) ja pisut halvenema 2014. aastal, eeldusel, et poliitikat ei muudeta.

—

Võla suhe SKPsse suurenes aastatel 2009–2012 10,6 protsendipunkti võrra 127,0 %-le SKPst, mis on tingitud ka Itaalia osamaksest euroala liikmesriikidele antavas finantsabis. Kuna tsüklilised tingimused on jätkuvalt negatiivsed, prognoositakse valitsemissektori koguvõla suurenemist 131,4 %-le SKPst 2013. aastal ja 132,2 %-le 2014. aastal, mis on tingitud ka kreditoorsete võlgnevuste kavandatud tasumistest mahus 2,5 protsendipunkti SKPst aastatel 2013–2014, ning täiendavaid osamakseid euroala liikmesriikidele antavasse finantsabisse.