I LISA

Suunised linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta kodulindudel

1.   Järelevalveprogrammide eesmärgid

Kodulindude hulgas esineva linnugripi järelevalveprogrammide eesmärk on anda pädevatele asutustele teavet linnugripiviiruse leviku kohta selle haiguse tõrjeks vastavalt direktiivile 2005/94/EÜ nii, et igal aastal teostatakse aktiivset järelevalvet järgmiste viiruste suhtes:

a)	alatüüpidesse H5 ja H7 kuuluv madala patogeensusega linnugripp (MPLG) kanaliste (kanad, kalkunid, pärlkanad, faasanid, nurmkanad ja vutid) ning silerinnaliste lindude hulgas täiendusena muudele olemasolevatele varase avastamise süsteemidele;

b)	alatüüpidesse H5 ja H7 kuuluv MPLG ja kõrge patogeensusega linnugripp (KPLG) kodu-veelindude hulgas (pardid, haned ning uluklinnuvarude taastootmiseks ettenähtud sinikael-pardid).

2.   Järelevalve korraldus

Linnukasvanduses võetakse proove ja tehakse seroloogilisi analüüse, et avastada linnugripi antikehade esinemist direktiivi 2005/94/EÜ tähenduses.

Aktiivne järelevalve täiendab liikmesriikides juba kasutusel olevaid varase avastamise süsteeme, mis on sätestatud otsuses 2005/734/EÜ ning komisjoni otsusega 2006/437/EÜ heakskiidetud linnugripi diagnostika käsiraamatu („diagnostikakäsiraamat”) II peatükis, eriti süsteeme, mida rakendatakse linnukasvandustes, mida peetakse linnugripi suhtes riskialtimaks.

Loomahaiguste järelevalveks on olemas kaks peamist rahvusvaheliselt tunnustatud meetodit: a) riskipõhine järelevalve ja b) järelevalve representatiivse proovivõtu teel.

2.1.   Riskipõhine järelevalve

Riskipõhine järelevalve on linnugripi sihipärase ja ressursitõhusa järelevalve seisukohalt eelistatav meetod.

Liikmesriigid, kes valivad selle meetodi, määravad kindlaks kõige riskialtimad asjakohased kodulinnukarjade nakatumise teed ning valimialuse, mille moodustavad linnukasvandused, mis on leitud olevat kõrgema linnugrippi nakatumise riskiga.

Punktis 4.1 esitatud kriteeriumide ja riskitegurite loetelu ei ole ammendav, aga see annab ettekujutuse, kuidas moodustada valimeid ja teha analüüse kodulinnuliikide ja kasvatustüüpide kaupa erinevates linnukasvatussüsteemides. Sõltuvalt asjaomases liikmesriigis valitsevast loomatervise olukorrast võib osutuda vajalikuks anda neile näitajatele erinev kaal.

2.2.   Järelevalve representatiivse proovivõtu teel

Kui liikmesriigil ei ole võimalik anda piisavatel tõenditel põhinevat hinnangut oma kodulinnukarjade nakatumise teedele oma territooriumil, rakendab ta järelevalvet representatiivse proovivõtukava alusel. Valimisse valitavate linnukasvanduste arv peab iga linnuliigi puhul vastama tabelites 1 ja 2 esitatule.

Et valimit saaks lugeda kogu liikmesriigi suhtes representatiivseteks, võetakse linnugripi seroloogiliste analüüside jaoks proovid kihtvalimina liikmesriigi territooriumi kõikidest osadest.

3.   Sihtpopulatsioonid

Järelevalveprogrammi kuulub proovide võtmine alljärgnevatest kodulinnuliikidest ja kasvatustüüpidest:

a)	munakanad;

b)	vabalt peetavad munakanad;

c)	sugukanad;

d)	sugukalkunid;

e)	sugupardid;

f)	suguhaned;

g)	broilerkalkunid;

h)	nuumpardid;

i)	nuumhaned;

j)	vangistuses peetavad uluklinnud (kanalised) pearõhuga täiskasvanud lindudel, nt aretuslindudel;

k)	vangistuses peetavad uluklinnud (veelinnud);

l)	silerinnalised linnud.

Järgmiste erakorraliste asjaolude puhul võivad programmi alla kuuluda ka järgmised kodulinnukategooriad:

m)	broilerid, aga üksnes juhul, kui: i) neid peetakse suurte hulkadena vabapidamisel ning ii) neid peetakse linnugrippi nakatumise suhtes riskialtimaks;

n)

koduse majapidamise linnukarjad: nende roll viiruse levikus on tavaliselt väike ja nendelt proovide võtmine on ressursikulukas. Siiski võivad koduse majapidamise linnukarjad mõnes liikmesriigis põhjustada suuremat linnugripiohtu, kui neid on suurel hulgal, nad asuvad linnukasvatusettevõtete läheduses või osalevad kohalikus või piirkondlikus kaubanduses, või muude kriteeriumide ja riskitegurite tõttu, mis on loetletud punktis 4.1, eelkõige karjade liigilise koosseisu tõttu.

Siiski võib valimist välja jätta ka mõne kasvatustüübi (näiteks sugukanad, keda peetakse kõrge bioohutuse tingimustes), kui selle riskitaseme kohta esitatakse põhjendused.

4.   Riskipõhise järelevalve meetod

Riskipõhine järelevalve valitakse liikmesriigi tasandil tehtava hinnangu põhjal, milles võetakse arvesse vähemalt järgmisi kriteeriume ja riskitegureid.

4.1.   Kriteeriumid ja riskitegurid

4.1.1.   Kriteeriumid ja riskitegurid viiruse sattumiseks linnukasvandusse otsese või kaudse kokkupuute tõttu metslindudega, eelkõige „sihtliiki” kuuluvate metslindudega

a)	Linnukasvanduse asukoht märgalade, tiikide, soode, järvede, jõgede või mereranniku läheduses, kus võivad koguneda vabas looduses elavad ränd-veelinnud.

b)	Linnukasvanduse asukoht piirkonnas, kus vabas looduses elavate rändlindude tihedus on suur, eelkõige selliste lindude puhul, keda loetakse H5N1-alatüübi KPLG avastamisel „sihtliikideks” ja kes on loetletud II lisa 2. osas.

c)	Linnukasvanduse asukoht looduslike ränd-veelindude puhke- ja pesitsusalade läheduses, eriti kui need alad on rändlindude rände kaudu seotud aladega, kus teadaolevalt esineb mets- või kodulindudel H5N1-alatüübi KPLG.

d)	Linnukasvandused, kus linnud on vabapidamisel, või linnukasvandused, kus kodu- või muid vangistuses peetavaid linde peetakse vabas õhus mis tahes territooriumil, kus kokkupuudet metslindudega ei saa piisaval määral vältida.

e)	Madal bioohutuse tase linnukasvanduses, sealhulgas söödaladustusmeetod ja pinnavee kasutamine.

4.1.2.   Kriteeriumid ja riskitegurid viiruse levikuks linnukasvanduse piires ja ühest kasvandusest teise ning linnugripi ühelt kodulinnult teisele ja ühest kasvandusest teise leviku tagajärjed (mõju)

a)	Rohkem kui ühe linnuliigi olemasolu samas linnukasvanduses, eriti kodupartide ja -hanede esinemine koos muude kodulinnuliikidega.

b)

Kasvatustüüp ja selliste kodulinnuliikide olemasolu kasvanduses, kelle puhul on järelevalve käigus asjaomases liikmesriigis avastatud rohkem linnugripinakkuse juhte, nagu näiteks pardikasvandused ja kodulinnud, kes on ette nähtud ulukivarude taastootmiseks (eriti vangistuses peetavad sinikael-pardid).

c)	Linnukasvanduse asukoht piirkonnas, kus asub lähestikku palju linnukasvandusi.

d)	Kaubanduse struktuur, sh import, ja sellega seotud kodulindude otsese ja kaudse liikumise tihedus ning muud sellega seotud tegurid, sh sõidukid, varustus ja inimesed.

e)	Pikaealiste kodulinnukategooriate esinemine ja kodulindude erinevate vanuserühmade (nt munalindude) koosesinemine ühes kasvanduses.

4.2.   Riskipopulatsioonide järelevalve

Järelevalve tase peab peegeldama linnukasvanduses esinevate riskitegurite arvu ja kohalikku kaalu.

Pädev asutus võib järelevalve korralduse väljatöötamisel oma hinnangus võtta arvesse ka muid riskitegureid, mis tuleb sel juhul järelevalveprogrammis nõuetekohaselt ära märkida ja põhjendada.

4.3.   Linnukasvanduste väljavalimine proovivõtuks

Tabeleid 1 ja 2 võib võtta aluseks, et määrata igas riskipopulatsioonis kindlaks linnukasvanduste arv, kust tuleb võtta proove.

5.   Representatiivse proovivõtu meetod

Kui punkti 2.2 kohaselt kasutatakse representatiivset proovivõttu, arvutatakse linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid, iga linnukasvanduses esineva kodulinnuliigi kohta tabelites 1 ja 2 esitatud arvude põhjal.

5.1.   Linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid linnugripi seroloogiliseks analüüsiks

5.1.1.   Linnukasvanduste (v.a pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvandused) arv, kust tuleb proovid võtta

Iga kasvatustüübi kohta, v.a partide hanede ja sinikael-partide puhul, tuleb linnukasvanduste arv, kust võetakse proovid, kindlaks määrata nii, et oleks tagatud vähemalt ühe nakatunud linnukasvanduse avastamine, kui nakatunud linnukasvanduste levimus on vähemalt 5 % ja usaldusvahemik on 95 %.

Proovivõtt toimub tabeli 1 kohaselt.

Tabel 1

Iga kasvatustüübi puhul linnukasvanduste (v.a pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvandused) arv, kust tuleb proovid võtta

Kasvanduste arv liikmesriigis kasvatustüüpide kaupa	Linnukasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta
Kuni 34	Kõik
35–50	35
51–80	42
81–250	53
> 250	60

5.1.2.   Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta  (1)

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta, määratakse kindlaks viisil, mis tagab vähemalt ühe nakatunud lindudega kasvanduse avastamise, kui nakatunud lindudega kavanduste levimus on vähemalt 5 % ja usaldusvahemik 99 %.

Proovivõtt toimub tabeli 2 kohaselt.

Tabel 2

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta

Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv liikmesriigis	Pardi-, hane- ja sinikaelpardikasvanduste arv, kust tuleb proovid võtta
Kuni 46	Kõik
47–60	47
61–100	59
101–350	80
> 350	90

5.2.   Kodulindude arv, kellelt tuleb linnukasvanduses proovid võtta

Punktides 5.2.1 ja 5.2.2 esitatud arvud kehtivad proovivõtul nii riskipõhise järelevalve kui ka representatiivse proovivõtu teel toimuva järelevalve raames.

5.2.1.   Lindude (v.a pardid, haned ja sinikael-pardid) arv, kellelt tuleb ühes linnukasvanduses proovid võtta

Igas linnukasvanduses tuleb lindude arv, kellelt võetakse proovid, kindlaks määrata nii, et tõenäosus avastada vähemalt üks linnugripi suhtes seropositiivse prooviga lind on 95 %, kui seropositiivsete lindude levimus on ≥ 30 %.

Iga kasvatustüübi puhul kogutakse seroloogilisteks uuringuteks võetud vereproovid vähemalt 5 kuni 10 linnult (välja arvatud partidelt, hanedelt ja sinikael-partidelt) linnukasvanduse kohta, ning kui kasvanduses on mitu lindlat, siis eri lindlatest.

Kui lindlaid on mitu, võetakse proovid vähemalt viielt linnult iga lindla kohta.

5.2.2.   Partide, hanede ja sinikael-partide arv, kellelt tuleb ühes linnukasvanduses proovid võtta

Igas linnukasvanduses tuleb partide, hanede ja sinikael-partide arv, kellelt tuleb proovid võtta, kindlaks määrata nii, et tõenäosus avastada vähemalt üks linnugripi suhtes seropositiivse prooviga lind on 95 %, kui seropositiivsete lindude levimus on ≥ 30 %.

Igast välja valitud linnukasvandusest võetakse seroloogilisteks uuringuteks kakskümmend vereproovi (2).

6.   Seroloogiliste uuringute proovivõtu kord

Ajavahemik linnukasvanduses proovide võtmiseks langeb kokku iga kasvatustüübi hooajalise tootmisega ning proove võib võtta ka tapamajas. Selline proovivõtt ei tohi kahjustada punktis 4.1 loetletud kriteeriumidel ja riskiteguritel rajanevat riskipõhist lähenemisviisi.

Et saavutada optimaalset tulemuslikkust ja ühtlasi vältida isikute tarbetut linnukasvandusse sisenemist, ühendatakse proovivõtt võimaluse korral muuotstarbelise proovivõtuga, nagu näiteks salmonelloosi- ja mükoplasmoositõrje raames. Selline proovivõttude ühendamine ei tohi siiski kahjustada riskipõhise järelevalve nõudeid.

7.   Viroloogiliste uuringute proovivõtt

Linnugripi viroloogiliste uuringute proovivõttu ei kasutata seroloogiliste analüüside alternatiivina ning see peab toimuma üksnes uuringute käigus, mis võetakse ette siis, kui linnugripi seroloogiliste analüüside tulemused on olnud positiivsed.

8.   Analüüside sagedus ja analüüsiperiood

Linnukasvandustest võetakse proove igal aastal. Riskihindamise põhjal võib liikmesriik siiski otsustada võtta proove ja teha analüüse sagedamini. Selle kohta tuleb järelevalveprogrammis esitada üksikasjalik põhjendus.

Proovivõtt toimub heakskiidetud järelevalveprogrammi kohaselt programmi rakendamise aasta 1. jaanuarist 31. detsembrini.

9.   Laboratoorne analüüs

Proove analüüsitakse liikmesriikides riiklikes linnugripi referentlaborites või muudes laborites, mille pädevad ametiasutused on heaks kiitnud ja mis alluvad riiklike referentlaborite kontrollile.

Laboratoorsed analüüsid tehakse vastavalt diagnostikakäsiraamatule, milles on sätestatud linnugripi kinnitamise ja diferentsiaaldiagnoosi kord.

Kui liikmesriik siiski soovib kasutada laboratoorseid analüüse, mida ei ole ette nähtud diagnostikakäsiraamatus ega kirjeldatud Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatus, peab ELi referentlabor enne nende analüüside kasutamist tunnistama need kontrollitud andmete põhjal sel otstarbel sobivaks.

Riiklikud referentlaborid kinnitavad kõik positiivsed seroloogilised tulemused hemaglutinatsiooni inhibitsiooni testi teel, kasutades järgmisi ühenduse referentlaborilt saadud viirusetüvesid:

a)	alatüübi H5 puhul: i) esialgses katses kasutatav tüvi: teal/England/7894/06 (H5N3); ii) ristuva reaktsiooniga N3 antikeha kõrvaldamiseks analüüsida kõik positiivsed proovid tüvega chicken/Scotland/59(H5N1);

b)	alatüübi H7 puhul: i) esialgses katses kasutatav tüvi: Turkey/England/647/77 (H7N7); ii) ristuva reaktsiooniga N7 antikehade kõrvaldamiseks analüüsida kõik positiivsed proovid tüvega African Starling/983/79 (H7N1).

Kõikide positiivsete seroloogiliste proovide puhul peavad linnukasvanduses järgnema epidemioloogilised uuringud ja täiendav proovivõtt viroloogilisteks uuringuteks, et teha kindlaks, kas linnukasvatuses esineb aktiivset linnugripinakkust. Kõikide nende uuringute tulemused teatatakse komisjonile.

Kõik linnugripiviiruse isolaadid esitatakse liidu õigusaktide kohaselt ELi referentlaborile vastavalt riiklike referentlaborite ülesannetele ja kohustustele, mis on sätestatud direktiivi 2005/94/EÜ VIII lisas, välja arvatud juhul, kui diagnostikakäsiraamatu V peatüki punkti 4 alapunkti d kohaselt on tehtud erand. Viiruse alatüüpide H5 ja H7 puhul esitatakse isolaadid ELi referentlaborile viivitamatult ning nendega tehakse diagnostikakäsiraamatu kohaselt standardne identifitseerimiskatse (nukleotiidide järjestusmääramine / intravenoosne patogeensuse indeks).

Kasutatakse protokolle, mis on ette nähtud proovide ja diagnostilise materjali esitamiseks ELi referentlaborile ning mida saab ELi referentlaborilt. Pädevad asutused tagavad, et teabevahetus ELi ja riikide referentlaborite vahel toimiks hästi.

---

(1)  Pardi- ja hanekasvanduste puhul, kust leitakse positiivseid proove, kohaldatakse kõrgemat usaldusnivood, sest on tõendeid, et nakatunud pardi- ja hanekasvanduste avastamine passiivse järelevalve käigus või varase avastamise süsteemi abil on vähem tõenäoline kui kanaliste puhul.

(2)  Valim peab olema suurem kui punktis 5.2.1, sest diagnostikatest on veelindude puhul vähem tundlik.

II LISA

1.   OSA

Suunised linnugripi järelevalveprogrammide rakendamise kohta metslindudel

1.   Järelevalve eesmärgid

Linnugripi järelevalveprogrammi eesmärk metslindudel on H5N1-alatüübi KPLG õigeaegne avastamine, et kaitsta linnukasvandustes olevaid kodulinde ja tagada veterinaarne rahvatervishoid.

2.   Järelevalve korraldus

a)	Riskipõhist järelevalvet rakendatakse „passiivse” järelevalvesüsteemina surevana ja surnult leitud metslindude laboratoorsete uuringute teel ning see on suunatud konkreetselt veelinnuliikidele.

b)	Järelevalvet teostatakse eelkõige metslindudel, eeskätt ränd-veelindudel, kellel on leitud olevat suurem risk nakatuda H5N1-alabüübi KPLG viirusesse ja seda edasi kanda (nn sihtliigid).

c)	Järelevalvet teostatakse eelkõige mere, järvede ja veeteede läheduses, kust on leitud surnud linde, ning eriti juhul, kui need alad on linnukasvanduste läheduses, eriti piirkondades, kus linnukasvandused paiknevad tihedalt.

d)	Tuleb tagada tihe koostöö epidemioloogide ja ornitoloogide ning pädeva looduskaitseasutusega, et valmistada ette järelevalveprogramm, aidata määrata liike ja optimeerida proovivõttu vastavalt riigis valitsevale olukorrale.

e)

Kui H5N1-alatüübi KPLG viiruse epidemioloogiline olukord nõuab, täiendatakse järelevalvetoiminguid teadlikkuse tõstmisega ning korraldatakse aktiivseid otsinguid ja seiret, et leida (eelkõige sihtliikidesse kuuluvaid) surnud ja surevaid metslinde. Selle vajaduse võib tingida H5N1-alatüübi KPLG viiruse avastamine kodulindudel ja/või metslindudel naaberliikmesriigis või kolmandates riikides või riikides, mis on asjaomase liikmesriigiga seotud (eelkõige sihtliikidesse kuuluvate) rändlindude rändeteede kaudu. Sellisel juhul võetakse arvesse konkreetseid rändemudeleid ja metslinnuliike, mis võivad eri liikmesriikides olla erinevad.

3.   Proovivõtumeetod

a)	Proovide võtmine toimub vastavalt diagnostikakäsiraamatule.

b)	Surnult või surevana leitud metslindude kloaagi- ning hingetoru-/suu-neelu-tampooniproove ja/või koeproove võetakse molekulaartuvastuseks (PCR) ja/või viirusisolatsiooniks.

c)

Proovide hoidmisel ja transpordil tuleb olla eriti ettevaatlik vastavalt diagnostikakäsiraamatu IV peatüki 5. ja 6. punktile. Kõik metslindudel leitud linnugripiviiruse isolaadid esitatakse ELi referentlaborile, välja arvatud juhul, kui diagnostikakäsiraamatu V peatüki punkti 4 alapunkti d kohaselt on tehtud erand. Viiruse alatüüpide H5 ja H7 puhul esitatakse isolaadid ELi referentlaborile viivitamatult ning nendega tehakse diagnostikakäsiraamatu kohaselt standardne identifitseerimiskatse (nukleotiidide järjestusmääramine / intravenoosne patogeensuse indeks).

d)	Proovide võtmine ei tohi kesta kauem kui järelevalveprogrammi rakendamise aasta 31. detsembrini.

4.   Laboratoorne analüüs

Laboratoorsed analüüsid tehakse vastavalt diagnostikakäsiraamatule.

Proove analüüsitakse liikmesriikides riiklikes referentlaborites või muudes laborites, mille pädevad ametiasutused on heaks kiitnud ja mis alluvad riiklike referentlaborite kontrollile.

Kui liikmesriik siiski soovib kasutada laboratoorseid analüüse, mida ei ole ette nähtud diagnostikakäsiraamatus ega kirjeldatud Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni maismaaloomade diagnostiliste testide ja vaktsiinide käsiraamatus, peab ELi referentlabor enne nende analüüside kasutamist tunnistama need kontrollitud andmete põhjal sel otstarbel sobivaks.

Kõigepealt tehakse eeltestimine PCR-katses M-geeni kasutades, millele positiivse tulemuse korral järgneb kõige rohkem kahe nädala jooksul kiire analüüs H5 leidmiseks. Kui H5 analüüs on positiivne, tuleb võimalikult kiiresti teha lõikekoha analüüs, et kindlaks määrata, kas tegemist on kõrge (KPLG) või madala patogeensusega (MPLG) linnugripiga. Kui leiab kinnitust KPLG alatüüp H5, tuleb kiiresti teha edasised analüüsid N-tüübi määramiseks, isegi kui nendega saab üksnes elimineerida N1 võimaluse.

5.   Edasine tegevus

—

Kui H5 (N1) KPLG positiivsed proovid leiavad kinnitust (1), kohaldatakse tõrjemeetmeid, mis on sätestatud komisjoni 11. augusti 2006. aasta otsuses 2006/563/EÜ, milles käsitletakse teatavaid kaitsemeetmeid seoses alatüüpi H5N1 kuuluva kõrge patogeensusega linnugripiga metslindudel ühenduses ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2006/115/EÜ (2).

—	Epidemioloogiliste uuringute osana on oluline teha kindlaks piirkonnad, mis on nende juhtumitega seotud, et võimaluse korral prognoosida, kus linnugripiviirus võib edaspidi ilmneda, eelkõige piirkonnad, mis on olulised kodulinnukasvatuse seisukohalt, näiteks kus linnukasvandused paiknevad tihedalt.

2.   OSA

Metslinnuliigid, kellelt tuleb võtta linnugripiproove – „sihtliigid”

Nr	Teaduslik nimetus	Üldnimetus
1.	Accipiter gentilis	Kanakull
2.	Accipiter nisus	Raudkull
3.	Anas acuta	Soopart
4.	Anas clypeata	Luitsnokk-part
5.	Anas crecca	Piilpart
6.	Anas penelope	Viupart
7.	Anas platyrhynchos	Sinikael-part
8.	Anas querquedula	Rägapart
9.	Anas strepera	Rääkspart
10.	Anser albifrons albifrons	Suur-laukhani
11.	Anser anser	Hallhani
12.	Anser brachyrhynchus	Lühinokk-hani
13.	Anser erythropus	Väike-laukhani
14.	Anser fabalis	Rabahani
15.	Ardea cinerea	Hallhaigur
16.	Aythya ferina	Punapea-vart
17.	Aythya fuligula	Tuttvart
18.	Branta bernicla	Mustlagle
19.	Branta canadensis	Kanada lagle
20.	Branta leucopsis	Valgepõsk-lagle
21.	Branta ruficollis	Punakael-lagle
22.	Bubo bubo	Kassikakk
23.	Buteo buteo	Hiireviu
24.	Buteo lagopus	Karvasjalg-viu
25.	Cairina moschata	Muskuspart
26.	Ciconia ciconia	Valge-toonekurg
27.	Circus aeruginosus	Roo-loorkull
28.	Cygnus columbianus	Väikeluik
29.	Cygnus cygnus	Laululuik
30.	Cygnus olor	Kühmnokk-luik
31.	Falco peregrinus	Rabapistrik
32.	Falco tinnunculus	Tuuletallaja
33.	Fulica atra	Lauk
34.	Larus canus	Kalakajakas
35.	Larus ridibundus	Naerukajakas
36.	Limosa limosa	Mustsaba-vigle
37.	Marmaronetta angustirostris	Marmorpart
38.	Mergus albellus	Väikekoskel
39.	Milvus migrans	Must-harksaba
40.	Milvus milvus	Puna-harksaba
41.	Netta rufina	Punanokk-vart
42.	Phalacrocorax carbo	Kormoran
43.	Philomachus pugnax	Tutkas
44.	Pica pica	Harakas
45.	Pluvialis apricaria	Rüüt
46.	Podiceps cristatus	Tuttpütt
47.	Podiceps nigricollis	Mustkael-pütt
48.	Porphyrio porphyrio	Sultantait
49.	Tachybaptus ruficollis	Väikepütt
50.	Vanellus vanellus	Kiivitaja

---

(1)  Haiguste tõrje meetmeid tuleb rakendada, kui kinnitust on leidnud H5-alatüübi KPLG ja kahtlustatakse N1 esinemist.

(2)  ELT L 222, 15.8.2006, lk 11.