1.   Käesoleva raamotsuse eesmärgid on järgmised:

a)	tagada nõuetekohane õigusemõistmine ja eelkõige asjaomase isiku ilmumine kohtuistungile;

b)	edendada vajaduse korral kriminaalmenetluse käigus vabadust piiravate meetmete kasutamist isikute suhtes, kelle elukoht ei ole liikmesriigis, kus kriminaalmenetlus toimub;

c)	parandada kannatanute ja avalikkuse kaitset.

2.   Käesolev raamotsus ei anna isikule mingit õigust kasutada kriminaalmenetluse käigus vahistamise asemel vabadust piiravaid meetmeid. See on küsimus, mida reguleerivad selle liikmesriigi õigusaktid ja menetlused, kus kriminaalmenetlus toimub.

1.   Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline õigusasutus (või millised õigusasutused) on tema siseriikliku õiguse alusel pädev(ad) tegutsema käesoleva raamotsuse kohaselt, kui asjaomane liikmesriik on otsuse teinud riik või täidesaatev riik.

2.   Erandina lõikest 1 ja ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võivad liikmesriigid käesoleva raamotsuse alusel otsuseid tegevateks pädevateks asutusteks määrata asutused, mis ei ole õigusasutused, tingimusel et asjaomastel asutustel on pädevus võtta vastu samalaadseid otsuseid vastavalt oma siseriiklikele õigusaktidele ja menetlustele.

3.   Artikli 18 lõike 1 punktis c osutatud otsuse teeb pädev õigusasutus.

4.   Nõukogu peasekretariaat teeb saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

1.   Iga liikmesriik võib määrata oma pädevaid asutusi või ametiisikuid abistama keskasutuse või, kui see on tema õigussüsteemis nii sätestatud, mitu keskasutust.

2.   Liikmesriik võib, kui see osutub vajalikuks tulenevalt tema kohtusüsteemi korraldusest, panna oma keskasutuse(d) vastutama järelevalvemeetmete rakendamise otsuste ja artiklis 10 nimetatud tunnistuste edastamise ja vastuvõtmise ning muu nendega seotud ametliku kirjavahetuse eest. Seetõttu võib kogu pädevate asutuste vahelise suhtluse, konsulteerimise, teabevahetuse ning päringute ja teadete esitamise korraldamiseks kasutada vajaduse korral asjaomase liikmesriigi keskasutuse (keskasutuste) abi.

3.   Liikmesriik, kes soovib kasutada käesolevas artiklis osutatud võimalusi, edastab nõukogu peasekretariaadile määratud keskasutuse või keskasutustega seotud teabe. Edastatud andmed on otsuse teinud liikmesriigi kõigile asutustele siduvad.

1.   Käesolevat raamotsust kohaldatakse järgmiste järelevalvemeetmete suhtes:

a)	isiku kohustus teavitada täidesaatva riigi pädevat asutust mis tahes elukohamuutusest, eelkõige selleks, et saada kätte kutse kriminaalmenetluse käigus ülekuulamisel või kohtuistungil osalemiseks;

b)	kohustus mitte siseneda otsuse teinud riigi või täidesaatva riigi teatavatesse paikadesse või kindlaksmääratud piirkondadesse;

c)	kohustus viibida vajaduse korral kindlaksmääratud aegadel kindlaksmääratud kohas;

d)	kohustus, mis sisaldab piiranguid täidesaatva riigi territooriumilt lahkumise suhtes;

e)	kohustus ilmuda kindlaksmääratud aegadel konkreetsesse asutusse;

f)	kohustus vältida kontakte teatavate isikutega, kes on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega).

2.   Iga liikmesriik teavitab käesoleva raamotsuse ülevõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati sellest, milliste järelevalvemeetmete täitmist ta on lisaks lõikes 1 osutatutele valmis jälgima. Nende meetmetega võib eelkõige kaasneda

a)	kohustus mitte tegutseda teatavatel tegevusaladel, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega), sealhulgas mitte töötada teataval kutsealal või töökohal;

b)	kohustus mitte juhtida mootorsõidukit;

c)	kohustus deponeerida tagatiseks teatav rahasumma või anda muud liiki tagatis kas kindlaksmääratud hulga osamaksetena või korraga täies ulatuses;

d)	kohustus läbida ravi või võõrutusravi;

e)	kohustus vältida kontakte teatavate esemetega, mis on seotud arvatavalt toime pandud kuriteoga (kuritegudega).

3.   Nõukogu peasekretariaat teeb käesoleva artikli kohaselt saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

1.   Järelevalvemeetmete rakendamise otsuse võib edastada selle liikmesriigi pädevale asutusele, kus on isiku seaduslik ja alaline elukoht, juhul kui isik, keda on asjaomastest meetmetest teavitatud, on nõus kõnealusesse riiki tagasi pöörduma.

2.   Otsuse teinud riigi pädev asutus võib isiku taotlusel edastada järelevalvemeetmete rakendamise otsuse teise liikmesriigi pädevale asutusele, kus ei ole isiku seaduslik ja alaline elukoht, tingimusel et see asutus annab nimetatud edastamiseks oma nõusoleku.

3.   Liikmesriigid otsustavad käesoleva raamotsuse rakendamisel, mis tingimustel võivad nende pädevad asutused anda oma nõusoleku järelevalvemeetmete rakendamise otsuse edastamiseks lõikes 2 sätestatud juhtudel.

4.   Iga liikmesriik esitab nõukogu peasekretariaadile avalduse lõike 3 alusel tehtud otsusest. Liikmesriigid võivad sellist avaldust alati muuta. Nõukogu peasekretariaat teeb saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

1.   Kui otsuse teinud riigi pädev asutus edastab artikli 9 lõike 1 või 2 kohaldamisel järelevalvemeetmete rakendamise otsuse teisele liikmesriigile, tagab ta, et otsusega koos saadetakse tunnistus, mille tüüpvorm on esitatud I lisas.

2.   Otsuse teinud riigi pädev asutus edastab järelevalvemeetmete rakendamise otsuse või selle tõestatud koopia koos tunnistusega otse täidesaatva riigi pädevale asutusele mis tahes kirjalikku jälge jätval viisil, mis võimaldab täidesaatval riigil selle autentsust kindlaks teha. Järelevalvemeetmete rakendamise otsuse originaal või selle tõestatud koopia ja tunnistuse originaal edastatakse täidesaatvale riigile tema nõudmisel. Nimetatud pädevad asutused edastavad kõik ametlikud teated teineteisele samuti otse.

3.   Otsuse teinud riigi pädev asutus peab tunnistuse allkirjastama ja selle sisu täpseks tunnistama.

4.   Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tunnistus sisaldab lisaks artikli 8 lõikes 1 osutatud meetmetele üksnes selliseid meetmeid, millest täidesaatev riik on teavitanud kooskõlas artikli 8 lõikega 2.

5.   Otsuse teinud riigi pädev asutus määrab

a)	vajaduse korral kindlaks ajavahemiku, mil järelevalvemeetmete rakendamise otsust kohaldatakse, ja kas otsuse uuendamine on võimalik, ja

b)	orienteerivalt esialgse ajavahemiku, mille vältel on tõenäoliselt vaja järelevalvemeetmete täitmist jälgida, võttes arvesse kõiki järelevalvemeetmete rakendamise otsuse edastamise ajal teadaolevaid juhtumi asjaolusid.

6.   Otsuse teinud riigi pädev asutus edastab järelevalvemeetmete rakendamise otsuse koos tunnistusega korraga ainult ühele täidesaatvale riigile.

7.   Kui täidesaatva riigi pädev asutus on otsuse teinud riigi pädevale asutusele teadmata, teeb viimane kõik vajalikud järelepärimised, sealhulgas nõukogu 29. juuni 1998. aasta ühismeetmega 98/428/JSK (Euroopa kohtute võrgu loomise kohta) (4) loodud Euroopa kohtute võrku kuuluvate kontaktasutuste kaudu, et täidesaatvalt riigilt see teave saada.

8.   Kui täidesaatva riigi asutus, kes saab järelevalvemeetmete rakendamise otsuse koos tunnistusega, ei ole pädev nimetatud otsust tunnustama, edastab ta selle otsuse koos tunnistusega ex officio pädevale asutusele.

1.   Niikaua kui täidesaatva riigi pädev asutus ei ole tunnustanud talle edastatud järelevalvemeetmete rakendamise otsust ja ta ei ole otsuse teinud riigi pädevat asutust sellisest tunnustamisest teavitanud, on otsuse teinud riigi pädeval asutusel endiselt pädevus seoses määratud järelevalvemeetmete täitmise jälgimisega.

2.   Kui järelevalvemeetmete täitmise jälgimise pädevus on üle läinud täidesaatva riigi pädevale asutusele, läheb kõnealune pädevus otsuse teinud riigi pädevale asutusele tagasi järgmistel juhtudel:

a)	kui asjaomase isiku seaduslik ja alaline elukoht on muus riigis kui täidesaatvas riigis;

b)	niipea, kui nimetatud asutus on vastavalt artikli 13 lõikele 3 teavitanud täidesaatva riigi pädevat asutust artikli 10 lõikes 1 osutatud tunnistuse tagasivõtmisest;

c)

kui otsuse teinud riigi pädev asutus on muutnud järelevalvemeetmeid ja täidesaatva riigi pädev asutus on artikli 18 lõike 4 punkti b kohaldades keeldunud järelevalvemeetmete täitmise jälgimisest, kuna need meetmed ei ole hõlmatud artikli 8 lõikes 1 osutatud järelevalvemeetmete liikidega ja/või need ei kuulu järelevalvemeetmete hulka, millest asjaomane täidesaatev riik on artikli 8 lõike 2 kohaselt teavitanud;

d)	kui artikli 20 lõike 2 punktis b osutatud ajavahemik on möödunud;

e)	kui täidesaatva riigi pädev asutus on otsustanud lõpetada järelevalvemeetmete täitmise jälgimise ja teavitanud sellest otsuse teinud riigi pädevat asutust, kohaldades artiklit 23.

3.   Lõikes 2 osutatud juhtudel konsulteerivad otsuse teinud riigi ja täidesaatva riigi pädevad asutused üksteisega, et vältida võimalikult suures ulatuses järelevalvemeetmete täitmise jälgimise mis tahes katkemist.

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus tunnustab viivitamata, kuid igal juhul 20 tööpäeva jooksul järelevalvemeetmete rakendamise otsuse ja tunnistuse kättesaamisest järelevalvemeetmete rakendamise otsust, mis on edastatud vastavalt artiklile 9 ja artiklis 10 sätestatud korda järgides, ning võtab viivitamata kõik vajalikud meetmed järelevalvemeetmete täitmise jälgimiseks, välja arvatud juhul, kui ta otsustab tugineda mõnele artiklis 15 sätestatud mittetunnustamise põhjusele.

2.   Kui lõikes 1 osutatud otsuse suhtes on esitatud kaebus, pikendatakse ajavahemikku järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamiseks veel 20 tööpäeva võrra.

3.   Kui täidesaatva riigi pädeval asutusel ei ole erakorralistel asjaoludel võimalik järgida lõigetes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu, teavitab ta sellest enda valitud viisil viivitamata otsuse teinud riigi pädevat asutust ning toob esile viivituse põhjused ja märgib, kui palju aega lõpliku otsuse väljastamiseks eeldatavasti kulub.

4.   Juhul kui artiklis 10 osutatud tunnistus on mittetäielik või ei vasta selgelt järelevalvemeetmete rakendamise otsusele, võib pädev asutus järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamise otsuse edasi lükata kuni tunnistuse täiendamiseks või parandamiseks määratud mõistliku tähtpäevani.

1.   Juhul kui järelevalvemeetmete laad on täidesaatva riigi õigusaktidega vastuolus, võib täidesaatva liikmesriigi pädev asutus neid meetmeid kohandada nii, et need oleksid kooskõlas täidesaatva riigi õiguse alusel samaväärsete süütegude suhtes kohaldatavate järelevalvemeetmetega. Kohandatud järelevalvemeetmed peavad võimalikult täpselt vastama otsuse teinud riigis määratud meetmetele.

2.   Kohandatud järelevalvemeetmed ei või olla rangemad kui esialgu määratud järelevalvemeetmed.

3.   Pärast artikli 20 lõike 2 punkti b või f kohase teabe saamist võib otsuse teinud riigi pädev asutus otsustada tunnistuse tagasi võtta seni, kuni täidesaatvas riigis ei ole jälgimisega veel alustatud. Igal juhul tehakse selline otsus ja sellest teatatakse võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kümne päeva jooksul pärast kõnealuse teate kättesaamist.

1.   Käesoleva raamotsuse alusel ja teo kahepoolset karistatavust kontrollimata tunnustatakse järelevalvemeetmete rakendamise otsust järgmiste süütegude puhul, nagu need on otsuse teinud riigi õigusaktides määratletud, ja juhul, kui need on otsuse teinud riigis karistatavad vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava meetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

—	kuritegelikus ühenduses osalemine;

—	terrorism;

—	inimkaubandus;

—	laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno;

—	narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu;

—	ebaseaduslik relvade, laskemoona ja lõhkeainetega kauplemine;

—	korruptsioon;

—	pettus, sealhulgas pettus, mis mõjutab Euroopa ühenduste finantshuve 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tähenduses (5);

—	kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu;

—	rahavõltsimine, sealhulgas eurode võltsimine;

—	arvutikuriteod;

—	keskkonnakuriteod, sealhulgas ebaseaduslik kauplemine ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortidega;

—	ebaseaduslikule sissesõidule ja riigisviibimisele kaasaaitamine;

—	tahtlik tapmine, raske kehavigastuse tekitamine;

—	ebaseaduslik kauplemine inimorganite ja -kudedega;

—	inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine ja pantvangi võtmine;

—	rassism ja ksenofoobia;

—	organiseeritud või relvastatud röövimine;

—	kultuuriväärtuste, sealhulgas antiik- ja kunstiesemete salakaubavedu;

—

kelmus;

—	väljapressimine;

—	toodete võltsimine ja piraatkoopiate valmistamine;

—	haldusdokumentide võltsimine ja nendega kauplemine;

—	maksevahendite võltsimine;

—	ebaseaduslik kauplemine hormoonpreparaatide ja muude kasvukiirendajatega;

—	tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainete salakaubavedu;

—	varastatud sõidukitega kauplemine;

—	vägistamine;

—	süütamine;

—	Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtualluvusse kuuluvad kuriteod;

—	õhusõiduki või laeva kaaperdamine;

—

sabotaaž.

2.   Tegutsedes ühehäälselt ja olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõikes 1 sätestatud tingimustel, võib nõukogu alati otsustada lisada lõikes 1 sisalduvale nimekirjale muid süüteoliike. Nõukogu otsustab, pidades silmas käesoleva raamotsuse artikli 27 alusel esitatud aruannet, kas nimekirja tuleks täiendada või muuta.

3.   Lõikes 1 nimetamata süütegude puhul võib täidesaatev riik järelevalvemeetmete rakendamise otsust tunnustada tingimusel, et otsuse aluseks olev tegu on ka täidesaatva riigi õigusaktide alusel süütegu selle koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist olenemata.

4.   Põhiseadusest tulenevatel põhjustel võivad liikmesriigid käesoleva raamotsuse vastuvõtmisel teatada nõukogu peasekretariaadile saadetud avalduses, et ei kohalda lõiget 1 mõne nimetatud lõikes loetletud süüteo või kõigi nimetatud lõikes loetletud süütegude suhtes. Iga sellise avalduse võib igal ajal tagasi võtta. Nimetatud avaldused või nende tagasivõtmine avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib keelduda järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamisest, kui

a)	artiklis 10 osutatud tunnistus on mittetäielik või ei vasta selgelt järelevalvemeetmete rakendamise otsusele ja seda ei ole täiendatud või parandatud täidesaatva riigi pädeva asutuse määratud mõistliku ajavahemiku jooksul;

b)	artikli 9 lõigetes 1 või 2 või artikli 10 lõikes 4 sätestatud tingimused ei ole täidetud;

c)	järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamine on vastuolus põhimõttega ne bis in idem;

d)

järelevalvemeetmete rakendamise otsus on artikli 14 lõikes 3 nimetatud juhtudel ja juhul, kui täidesaatev riik on artikli 14 lõikes 1 nimetatud juhtudel esitanud artikli 14 lõike 4 kohase avalduse, seotud tegudega, mis täidesaatva riigi õigusaktide alusel ei ole süüteod; maksude, tollimaksude ja rahavahetustehingute puhul ei saa siiski keelduda otsuse täitmisest põhjusel, et täidesaatva riigi õigusaktidega ei ole kehtestatud samasuguseid makse või et neis ei ole samasuguseid maksu-, tollimaksu- või rahavahetustehingute-alaseid sätteid nagu otsuse teinud riigi õigusaktides;

e)	kriminaalkorras kohtu alla andmine on täidesaatva riigi õigusaktide alusel aegunud ning seotud teoga, mis kuulub täidesaatva riigi pädevusse tema siseriiklike õigusaktide alusel;

f)	täidesaatva riigi õigusaktide kohaselt kehtib puutumatus, mis muudab järelevalvemeetmete täitmise jälgimise võimatuks;

g)	täidesaatva riigi õigusaktide kohaselt ei saa isikut tema vanuse tõttu võtta kriminaalvastutusele tegude eest, mille suhtes järelevalvemeetmete rakendamise otsus tehti;

h)	järelevalvemeetmete rikkumise korral peaks ta keelduma asjaomase isiku üleandmisest vastavalt nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsusele 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (6) (edaspidi „Euroopa vahistamismäärust käsitlev raamotsus”).

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab lõike 1 punktides a, b ja c osutatud juhtudel enne järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamata jätmist käsitleva otsuse tegemist sellest asjakohasel viisil otsuse teinud riigi pädevat asutust ning vajaduse korral palub sel viivitamata esitada kogu vajalik lisateave.

3.   Kui täidesaatva riigi pädev asutus on seisukohal, et järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamisest saaks keelduda lõike 1 punkti h alusel, kuid on sellegipoolest valmis järelevalvemeetmete rakendamise otsust tunnustama ja jälgima selles sisalduvate järelevalvemeetmete täitmist, teatab ta sellest otsuse teinud riigi pädevale asutusele, esitades võimaliku keeldumise põhjendused. Sellisel juhul võib otsuse teinud riigi pädev asutus otsustada tunnistuse tagasi võtta vastavalt artikli 13 lõike 3 teisele lausele. Kui otsuse teinud riigi pädev asutus tunnistust tagasi ei võta, võib täidesaatva riigi pädev asutus järelevalvemeetmete rakendamise otsust tunnustada ja jälgida selles sisalduvate järelevalvemeetmete täitmist, mõistes, et asjaomast isikut ei pruugita Euroopa vahistamismääruse alusel üle anda.

1.   Ilma et see piiraks artikli 3 kohaldamist, kuulub otsuse teinud riigi pädeva asutuse pädevusse kõigi järelevalvemeetmete rakendamise otsusega seotud edasiste otsuste tegemine. Selliste edasiste otsuste alla kuulub eelkõige

a)	järelevalvemeetmete rakendamise otsuse uuendamine, läbivaatamine ja tagasivõtmine;

b)	järelevalvemeetmete muutmine;

c)	vahistamismääruse või mis tahes muu sama mõjuga täitmisele pööratava kohtuotsuse tegemine.

2.   Lõike 1 kohaselt tehtud otsuste suhtes kohaldatakse otsuse teinud riigi õigusakte.

3.   Kui siseriiklikud õigusaktid seda nõuavad, võib täidesaatva riigi pädev asutus otsustada kasutada käesolevas raamotsuses ette nähtud tunnustamise menetlust, et tunnustada oma riiklikes õigussüsteemides lõike 1 punktides a ja b osutatud otsuseid. Sellise tunnustamise tulemusena ei vaadata uuesti läbi mittetunnustamise põhjuseid.

4.   Kui otsuse teinud riigi pädev asutus on muutnud järelevalvemeetmeid lõike 1 punkti b alusel, võib täidesaatva riigi pädev asutus

a)	artiklit 13 kohaldades neid muudetud meetmeid kohandada, juhul kui muudetud järelevalvemeetmete laad on vastuolus täidesaatva riigi õigusaktidega, või

b)	keelduda muudetud järelevalvemeetmete täitmise jälgimisest, kui need meetmed ei ole hõlmatud artikli 8 lõikes 1 osutatud järelevalvemeetmete liikidega ja/või need ei kuulu järelevalvemeetmete hulka, millest asjaomane täidesaatev riik on artikli 8 lõike 2 kohaselt teavitanud.

5.   Otsuse teinud riigi pädeva asutuse lõike 1 kohane pädevus ei piira menetluste kohaldamist, mida täidesaatvas riigis võib algatada asjaomase isiku vastu seoses tema poolt kõnealuses riigis toime pandud muude kuritegudega kui need, millel põhineb järelevalvemeetmete rakendamise otsus.

1.   Täidesaatva riigi pädev asutus võib järelevalvemeetmete täitmise jälgimise jooksul alati kutsuda otsuse teinud riigi pädevat asutust üles esitama teavet selle kohta, kas meetmete täitmise jälgimine on menetlemisel oleva juhtumi asjaolusid arvestades veel vajalik. Otsuse teinud riigi pädev asutus vastab sellisele üleskutsele viivitamata, tehes vajaduse korral artikli 18 lõikes 1 osutatud edasise otsuse.

2.   Enne artikli 10 lõikes 5 osutatud tähtaja möödumist täpsustab otsuse teinud riigi pädev asutus ex officio või täidesaatva riigi pädeva asutuse taotlusel, kas ja kui kaua on tema arvates veel vaja meetmete täitmist täiendavalt jälgida.

3.   Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab viivitamata otsuse teinud riigi pädevat asutust igast järelevalvemeetme rikkumisest ja mis tahes muudest andmetest, mis võivad kaasa tuua artikli 18 lõikes 1 osutatud edasise otsuse tegemise. Teatamisel kasutatakse II lisas esitatud tüüpvormi.

4.   Eelkõige siis, kui otsuse teinud riigi õigusaktide kohaselt peab kohtulik ärakuulamine toimuma enne artikli 18 lõikes 1 osutatud otsuse tegemist, võib asjaomase isiku ärakuulamiseks kasutada mutatis mutandis rahvusvahelises ja Euroopa Liidu õiguses sisalduvat menetlust ja tingimusi, mis näevad isikute ärakuulamisel ette võimaluse kasutada telefoni- ja videokonverentse.

5.   Otsuse teinud riigi pädev asutus teavitab täidesaatva riigi pädevat asutust viivitamata artikli 18 lõikes 1 osutatud mis tahes otsusest ning asjaolust, et järelevalvemeetmete rakendamise otsuse suhtes on esitatud kaebus.

6.   Kui järelevalvemeetmete rakendamise otsusega seotud tunnistus on tagasi võetud, lõpetab täidesaatva riigi pädev asutus määratud meetmed niipea, kui otsuse teinud riigi pädev asutus on talle sellest nõuetekohaselt teatanud.

1.   Kui täidesaatva riigi asutus, kes saab järelevalvemeetmete rakendamise otsuse koos tunnistusega, ei ole pädev nimetatud otsust tunnustama, teavitab ta artikli 10 lõike 8 kohaselt otsuse teinud riigi pädevat asutust sellest asutusest, kellele ta on kõnealuse otsuse koos tunnistusega edastanud.

2.   Täidesaatva riigi pädev asutus teavitab otsuse teinud riigi pädevat asutust viivitamata ning mis tahes kirjalikku jälge jätval viisil

a)	asjaomase isiku mis tahes elukohamuutusest;

b)	maksimaalsest ajavahemikust, mille vältel võib täidesaatvas riigis järelevalvemeetmete täitmist jälgida, juhul kui täidesaatva riigi õigusaktid sellise ajavahemiku ette näevad;

c)

asjaolust, et tegelikkuses ei ole võimalik jälgida järelevalvemeetmete täitmist põhjusel, et pärast järelevalvemeetmete rakendamise otsuse ja tunnistuse edastamist täidesaatvale riigile ei ole isikut võimalik täidesaatva riigi territooriumilt leida, millisel juhul ei ole täidesaatval riigil kohustust järelevalvemeetmete täitmist jälgida;

d)	asjaolust, et järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamise otsuse suhtes on esitatud kaebus;

e)	lõplikust otsusest, mis käsitleb järelevalvemeetmete rakendamise otsuse tunnustamist ja kõigi vajalike meetmete võtmist järelevalvemeetmete täitmise jälgimiseks;

f)	mis tahes otsusest kohandada järelevalvemeetmeid vastavalt artiklile 13;

g)	mis tahes otsusest mitte tunnustada järelevalvemeetmete rakendamise otsust ja mitte võtta vastutust järelevalvemeetmete täitmise jälgimise eest vastavalt artiklile 15 koos sellise otsuse põhjendustega.

1.   Kui otsuse teinud riigi pädev asutus on teinud vahistamismääruse või mis tahes muu samaväärse mõjuga täitmisele pööratava kohtuotsuse, antakse isik üle kooskõlas Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsusega.

2.   Sellega seoses ei või täidesaatva riigi pädev asutus isiku üleandmisest keeldumisel tugineda Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse artikli 2 lõikele 1.

3.   Iga liikmesriik võib teavitada käesoleva raamotsuse ülevõtmisel või hiljem nõukogu peasekretariaati sellest, et tehes otsuse asjaomase isiku üleandmise kohta otsuse teinud riigile, kohaldab ta ka Euroopa vahistamismäärust käsitleva raamotsuse artikli 2 lõiget 1.

4.   Nõukogu peasekretariaat teeb lõike 3 kohaselt saadud teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja komisjonile.

1.   Kui see ei osutu võimatuks, konsulteerivad otsuse teinud riigi ja täidesaatva riigi pädevad asutused omavahel

a)	järelevalvemeetmete rakendamise otsuse koostamise ajal või vähemalt enne järelevalvemeetmete rakendamise otsuse ja artiklis 10 nimetatud tunnistuse edastamist;

b)	järelevalvemeetmete täitmise sujuva ja tõhusa jälgimise hõlbustamiseks;

c)	juhul, kui isik on määratud järelevalvemeetmeid tõsiselt rikkunud.

2.   Otsuse teinud riigi pädev asutus võtab nõuetekohaselt arvesse täidesaatva riigi pädeva asutuse edastatud mis tahes teateid ohu kohta, mida asjaomane isik võib kannatanutele ja avalikkusele kujutada.

3.   Lõike 1 kohaldamisel vahetavad otsuse teinud riigi ja täidesaatva riigi pädevad asutused kogu kasulikku teavet, sealhulgas

a)	teavet, mis võimaldab tuvastada asjaomast isikut ja tema elukohta;

b)	asjakohaseid karistusregistri andmeid vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele.

1.   Kui täidesaatva riigi pädev asutus on seoses sama isikuga edastanud otsuse teinud riigi pädevale asutusele mitu artikli 19 lõikes 3 osutatud teadet ja otsuse teinud riigi pädev asutus ei ole teinud ühtegi artikli 18 lõikes 1 osutatud edasist otsust, võib täidesaatva riigi pädev asutus paluda otsuse teinud riigi pädevalt asutuselt sellise otsuse tegemist, andes talle selleks mõistliku tähtaja.

2.   Kui otsuse teinud riigi pädev asutus ei ole otsust teinud täidesaatva riigi pädeva asutuse esitatud tähtaja jooksul, võib viimati nimetatud asutus otsustada lõpetada järelevalvemeetmete täitmise jälgimise. Sellisel juhul teavitab täidesaatva riigi pädev asutus otsuse teinud riigi pädevat asutust oma otsusest ja järelevalvemeetmete täitmise jälgimise pädevus läheb artikli 11 lõike 2 kohaselt tagasi otsuse teinud riigi pädevale asutusele.

3.   Kui täidesaatva riigi õigusaktidega on nõutav järelevalvemeetmete täitmise jälgimise pikendamise vajaduse regulaarne kinnitamine, võib täidesaatva riigi pädev asutus taotleda otsuse teinud riigi pädevalt asutuselt sellist kinnitust, andes viimasele mõistliku tähtaja taotlusele vastamiseks. Juhul kui otsuse teinud riigi pädev asutus nimetatud tähtaja jooksul taotlusele ei vasta, võib täidesaatva riigi pädev asutus saata otsuse teinud riigi pädevale asutusele uue taotluse, andes viimasele mõistliku tähtaja taotlusele vastamiseks ja teatades, et võib otsustada järelevalvemeetmete täitmise jälgimise peatada, kui taotlusele antud tähtaja jooksul ei vastata. Kui täidesaatva riigi pädev asutus ei saa uuele taotlusele vastust antud tähtaja jooksul, võib ta toimida lõike 2 kohaselt.

1.   Kui sellised lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva raamotsuse eesmärke ning aitavad kaasa järelevalvemeetmete rakendamise otsuste vastastikuse tunnustamise lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele, võivad liikmesriigid

a)	jätkata käesoleva raamotsuse jõustumise ajal kehtivate kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete kohaldamist;

b)	sõlmida pärast käesoleva raamotsuse jõustumist kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid.

2.   Lõikes 1 osutatud lepingud ja kokkulepped ei tohi mingil moel mõjutada suhteid liikmesriikidega, kes ei ole nende osalised.

3.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ja nõukogule hiljemalt 1. märtsiks 2010, milliste lõike 1 punktis a osutatud olemasolevate lepingute ja kokkulepete kohaldamist nad soovivad jätkata.

4.   Liikmesriigid teatavad komisjonile ja nõukogule kolme kuu jooksul pärast lepingule või kokkuleppele allakirjutamist ka kõigist lõike 1 punktis b osutatud uutest lepingutest ja kokkulepetest.

1.   Liikmesriigid võtavad käesoleva raamotsuse sätete järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 1. detsembriks 2012.

2.   Liikmesriigid edastavad samaks kuupäevaks nõukogule ja komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse siseriiklikku õigusse üle käesolevast raamotsusest tulenevad kohustused.

1.   Komisjon esitab hiljemalt 1. detsembriks 2013 aruande, mis põhineb liikmesriikidelt vastavalt artikli 27 lõikele 2 saadud teabel.

2.   Nõukogu hindab kõnealuse aruande alusel:

a)	mil määral on liikmesriigid võtnud käesoleva raamotsuse järgimiseks vajalikke meetmeid, ja

b)	käesoleva raamotsuse kohaldamist.

3.   Vajaduse korral lisatakse aruandele õigusloomelised ettepanekud.