This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 32001R0539
Council Regulation (EC) No 539/2001 of 15 March 2001 listing the third countries whose nationals must be in possession of visas when crossing the external borders and those whose nationals are exempt from that requirement
Nõukogu määrus (EÜ) nr 539/2001, 15. märts 2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud
Nõukogu määrus (EÜ) nr 539/2001, 15. märts 2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud
EÜT L 81, 21.3.2001, p. 1–7
(ES, DA, DE, EL, EN, FR, IT, NL, PT, FI, SV) Dokument on avaldatud eriväljaandes
(CS, ET, LV, LT, HU, MT, PL, SK, SL, BG, RO, HR)
No longer in force, Date of end of validity: 17/12/2018; kehtetuks tunnistatud 32018R1806
Euroopa Liidu Teataja L 081 , 21/03/2001 Lk 0001 - 0007
Nõukogu määrus (EÜ) nr 539/2001, 15. märts 2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 62 lõike 2 punkti b alapunkti i, võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1] võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust [2] ning arvestades järgmist: (1) Asutamislepingu artikli 62 lõike 2 punkti b alusel peab nõukogu vastu võtma viisaeeskirjad kuni kolmekuulise kavatsetud riigisviibimise puhuks ning sellega seoses koostama nimekirja kolmandatest riikidest, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja nendest riikidest, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud. Artiklis 61 nimetatakse neid nimekirju kõrvalmeetmete hulgas, mis on otseselt seotud isikute vaba liikumisega vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala piires. (2) Käesolev määrus lähtub Schengeni acquis' st vastavalt selle Euroopa Liitu integreerimist käsitlevale protokollile (edaspidi "Schengeni protokoll"). See ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis tulenevad acquis'st, nagu see on määratletud 20. mai 1999. aasta otsuse (Schengeni acquis' määratlemisest, et vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Euroopa Liidu lepingu asjakohastele sätetele kindlaks määrata kõigi acquis' d moodustavate eeskirjade ja otsuste õiguslik alus) [3] A lisas. (3) Käesolev määrus arendab edasi sätteid, mille suhtes on Schengeni protokolli alusel lubatud tihedam koostöö, ning kuulub 17. mai 1999. aasta otsuse 1999/437/EÜ (Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel nimetatud kahe riigi Schengeni acquis' rakendamises, arendamises ja väljatöötamises osalemise kohta sõlmitud lepingu teatavate rakenduseeskirjade kohta) [4] artikli 1 punkti B reguleerimisalasse. (4) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 1 kohaselt ei osale Iirimaa ja Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmises. Sellest tulenevalt ning ilma et see piiraks eespool nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei kohaldata käesoleva määruse sätteid Iirimaa ega Ühendkuningriigi suhtes. (5) Need kolmandad riigid, kelle kodanike suhtes kehtib viisakohustus, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest vabastatud, määratakse kindlaks igal üksikjuhul eraldi, hinnates mitmesuguseid kriteeriume, mis käsitlevad muu hulgas ebaseaduslikku sisserännet, avalikku korda ja julgeolekut ning Euroopa Liidu välissuhteid kolmandate riikidega, kusjuures võetakse arvesse ka piirkondliku ühtekuuluvuse ja vastastikkusega seotud seiku. Tuleks ette näha ühenduse mehhanism, mis võimaldaks rakendada seda vastastikkuse põhimõtet, kui üks kolmandik käesoleva määruse II lisasse kantud riikidest otsustab kehtestada ühe või mitme liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude. (6) Euroopa Majanduspiirkonna leping vabastab Islandi, Liechtensteini ja Norra kodanikud viisanõudest, mistõttu neid riike ei ole käesoleva määruse II lisas olevasse nimekirja kantud. (7) Kodakondsuseta isikute ja pagulaseks tunnistatud isikute suhtes peaks viisanõude või sellest nõudest vabastamise suhtes tehtava otsuse aluseks olema see kolmas riik, kus on kõnealuste isikute elukoht ja kes on neile väljastanud reisidokumendid, ilma et see piiraks liikmesriikide poolt allakirjutatud rahvusvahelistest kokkulepetest ja eelkõige 20. aprillil 1959 Strasbourgis allakirjutatud pagulaste viisanõude kaotamise Euroopa lepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades erinevusi kodakondsuseta isikuid ja pagulaseks tunnistatud isikuid käsitlevates siseriiklikes õigusaktides, võivad liikmesriigid siiski otsustada, kas neisse kategooriatesse kuuluvate isikute suhtes kehtib viisanõue, kui kolmas riik, kus on nende isikute elukoht ja kes on väljastanud neile reisidokumendid, kuulub selliste kolmandate riikide hulka, kelle kodanikud on viisanõudest vabastatud. (8) Teatud üksikjuhtudel, mis nõuavad viisaalaseid erieeskirju, võivad liikmesriigid vabastada teatava kategooria isikud viisanõudest või kehtestada nende suhtes selle nõude vastavalt rahvusvahelisele avalikule õigusele või tavale. (9) Silmas pidades vajadust tagada süsteemi juhtimise avatus ja asjaomaste isikute informeeritus, peavad liikmesriigid teatama teistele liikmesriikidele ja komisjonile meetmetest, mida nad käesoleva määruse alusel võtavad. Samal põhjusel tuleks see teave avaldada ka Euroopa Ühenduste Teatajas. (10) Liikmesriigi territooriumile sisenemise või viisade väljaandmise tingimused ei mõjuta hetkel reisidokumentide kehtivuse tunnustamist reguleerivaid eeskirju. (11) Vastavalt asutamislepingu artiklis 5 esitatud proportsionaalsuse põhimõttele on sellise määruse kehtestamine, milles loetletakse need kolmandad riigid, kelle kodanikel peab ühenduse välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest kohustusest vabastatud, ühtaegu vajalik ja kohane abinõu tagamaks, et ühtsed viisaeeskirjad toimiksid efektiivselt. (12) Käesolev määrus näeb ette täieliku ühtlustamise nende kolmandate riikide osas, kelle kodanikel peab ühenduse välispiiride ületamiseks olema viisa, ja nende osas, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud. Teatavate II lisas loetletud kolmandate riikide kodanike suhtes hakatakse viisanõudest vabastamist kohaldama siiski hiljem. Selleks teeb nõukogu komisjoni koostatud aruande alusel otsuse iga sellise kolmanda riigi kohta, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE: Artikkel 1 1. I lisas esitatud nimekirjas olevate kolmandate riikide kodanikelt nõutakse liikmesriigi välispiiri ületamisel viisat. 2. Ilma et see piiraks artikli 8 lõike 2 kohaldamist, vabastatakse II lisa nimekirjas olevate kolmandate riikide kodanikud lõikes 1 sätestatud nõudest kokku kuni kolmekuuliste riigisviibimiste korral. 3. Varem I ja II lisa nimekirja kuulunud riikide osaks olnud uute kolmandate riikide kodanike suhtes kehtivad vastavalt lõigetes 1 ja 2 toodud nõuded, kuni nõukogu asutamislepingu asjakohases sättes kehtestatud korras ei otsusta teisiti. 4. Kui II lisa nimekirjas esinev kolmas riik kehtestab mõne liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude, toob see kaasa järgmiste sätete kohaldamise, ilma et see piiraks mis tahes kokkulepete kohaldamist, mida ühendus on kõnealuse kolmanda riigiga sõlminud ja mis vabastavad viisanõudest: a) liikmesriik võib komisjonile ja nõukogule kirjalikult teatada, et kolmas riik on kehtestanud viisanõude; b) sellise teatamise korral kehtestatakse liikmesriigile 30 päeva möödumisel nimetatud teatamisest ajutiselt kohustus kehtestada asjaomase kolmanda riigi kodanike suhtes viisanõue, kui nõukogu ei otsusta eelnevalt kvalifitseeritud häälteenamusega teisiti; c) nõukogu avaldab teate viisanõude ajutise kehtestamise kohta enne selle nõude jõustumist Euroopa Ühenduste Teatajas; d) komisjon vaatab läbi kõik nõukogu või liikmesriikide esitatud taotlused selle kohta, et ta esitaks nõukogule ettepaneku käesoleva määruse lisade muutmiseks nõnda, et asjaomane kolmas riik kantaks I lisasse ja jäetaks välja II lisast; e) kui kolmas riik tühistab oma otsuse viisanõude kehtestamise kohta enne käesoleva määruse lisade sellise muudatuse vastuvõtmist nõukogus, teatab asjaomane liikmesriik sellest viivitamata kirjalikult komisjonile ja nõukogule; f) nõukogu avaldab sellise teate Euroopa Ühenduste Teatajas. Asjaomase kolmanda riigi kodanike suhtes kehtestatud ajutine viisanõue tühistatakse 7 päeva möödumisel teate avaldamisest. Artikkel 2 Käesolevas määruses tähendab "viisa" liikmesriigi luba või otsust, mis on vajalik, et: - siseneda kõnealusesse liikmesriiki või mitmesse liikmesriiki selleks et viibida seal kokku mitte rohkem kui kolm kuud, - siseneda selleks, et läbida kõnealuse liikmesriigi või mitme liikmesriigi territooriumi, välja arvatud lennujaamatransiidid. Artikkel 3 Ilma et see piiraks 20. aprillil 1959 Strasbourgis allakirjutatud pagulaste viisanõude kaotamise Euroopa lepingust tulenevaid kohustusi, kehtib pagulaseks tunnistatud isikute ja kodakondsuseta isikute suhtes järgmine: - nende suhtes kehtib viisanõue, kui kolmas riik, kus on nende elukoht ja kes on neile väljastanud reisidokumendi, kuulub I lisas loetletud kolmandate riikide hulka, - neid võib viisanõudest vabastada, kui kolmas riik, kus on nende elukoht ja kes on neile väljastanud reisidokumendi, kuulub II lisas loetletud kolmandate riikide hulka. Artikkel 4 1. Liikmesriik võib ette näha erandid artikli 1 lõikes 1 sätestatud viisanõudest või artikli 1 lõikes 2 sätestatud viisanõudest vabastamisest järgmiste isikute suhtes: a) diplomaatilise passi, ametipassi või muude ametlike passide omanikud; b) lennukite ja laevade tsiviilmeeskonnad; c) päästelendude meeskonnad ja saatepersonal ning teised katastroofe ja avariiolukordi likvideerida aitavad isikud; d) rahvusvahelistel siseveeteedel sõitvate laevade tsiviilmeeskonnad; e) valitsustevaheliste rahvusvaheliste organisatsioonide poolt oma ametnikele väljastatavate reisidokumentide omanikud. 2. Liikmesriik võib vabastada viisanõudest kooliõpilase, kellel on I lisas esineva kolmanda riigi kodakondsus, ent kelle elukoht on II lisas esinevas kolmandas riigis ning kes reisib kooliekskursiooni raames õpilasrühma koosseisus kõnealuse kooli õpetaja saatel. 3. Liikmesriik võib ette näha erandid artikli 1 lõikes 2 sätestatud viisanõudest vabastamisest isikute suhtes, kes riigisviibimise kestel on hõivatud tasustatava tööga. Artikkel 5 1. Kümne tööpäeva jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist teatavad liikmesriigid teistele liikmesriikidele ja komisjonile artikli 3 teise taande ja artikli 4 alusel võetud meetmetest. Kõikidest neisse meetmetesse tehtud muudatustest teatatakse samal viisil viie tööpäeva jooksul. 2. Komisjon avaldab lõike 1 kohaselt teatatud meetmed teatavaksvõtmiseks Euroopa Ühenduste Teatajas. Artikkel 6 Käesolev määrus ei mõjuta liikmesriikide pädevust riikide ja territoriaalüksuste ning nende ametivõimude poolt väljastatud passide, reisidokumentide ja isikut tõendavate dokumentide tunnustamise alal. Artikkel 7 1. Nõukogu määrus (EÜ) nr 574/1999 [5] asendatakse käesoleva määrusega. 2. Ühiste konsulaarjuhiste ja üldkäsiraamatu lõplikku redaktsiooni, nagu need tulenevad Schengeni täitevkomitee 28. aprilli 1999. aasta otsusest (SCH/Com-ex(99)13), muudetakse järgmiselt: 1. ühiste konsulaarjuhiste 1. lisa I osa ja üldkäsiraamatu 5. lisa I osa pealkiri asendatakse järgmisega: "Selliste kolmandate riikide üldnimekiri, kelle kodanike suhtes kehtib määrusega (EÜ) nr 539/2001 kehtestatud viisanõue"; 2. ühiste konsulaarjuhiste 1. lisa I osas ja üldkäsiraamatu 5. lisa I osas olev nimekiri asendatakse käesoleva määruse I lisaga; 3. ühiste konsulaarjuhiste 1. lisa II osa ja üldkäsiraamatu 5. lisa II osa pealkiri asendatakse järgmisega: "Selliste kolmandate riikide üldnimekiri, kelle kodanikud on vabastatud määrusega (EÜ) nr 539/2001 kehtestatud viisanõudest"; 4. ühiste konsulaarjuhiste 1. lisa II osas ja üldkäsiraamatu 5. lisa II osas olev nimekiri asendatakse käesoleva määruse II lisaga; 5. ühiste konsulaarjuhiste 1. lisa III osa ja üldkäsiraamatu 5. lisa III osa jäetakse välja. 3. Schengeni täitevkomitee 15. detsembri 1997. aasta otsus (SCH/Com-ex(97)32) ja 16. detsembri 1998. aasta otsus (SCH/Com-ex(98)53, REV 2) tunnistatakse kehtetuks. Artikkel 8 1. Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas. 2. II lisas tärniga märgitud riigi kodanike suhtes otsustab nõukogu artikli 1 lõike 2 jõustumise kuupäeva siiski hiljem, tehes otsuse asutamislepingu artikli 67 lõike 3 kohaselt järgmises lõigus osutatud aruande põhjal. Selleks palub komisjon asjaomasel riigil näidata, milliseid kohustusi ta on valmis võtma ebaseadusliku sisserände ja ebaseadusliku elamise suhtes, sealhulgas kõnealusest riigist pärit ebaseaduslikult elamaasunud isikute repatrieerimine, ning esitada nende kohta nõukogule aruande. Komisjon esitab nõukogule hiljemalt 30. juunil 2001 esimese aruande, millele on lisatud kasulikke soovitusi. Kuni eespool nimetatud otsust sisaldava akti vastuvõtmiseni nõukogus kohaldatakse kõnealuse riigi kodanike suhtes artikli 1 lõikes 1 sätestatud nõuet. Käesoleva määruse artikleid 2-6 kohaldatakse täies ulatuses. Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga. Brüssel, 15. märts 2001 Nõukogu nimel eesistuja M-I. Klingvall [1] EÜT C 177 E, 27.6.2000, lk 66. [2] 5. juulil 2000 esitatud arvamus (Euroopa Ühenduste Teatajas seni avaldamata). [3] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 1. [4] EÜT L 176, 10.7.1999, lk 31. [5] EÜT L 72, 18.3.1999, lk 2. -------------------------------------------------- I LISA Artikli 1 lõikes 1 osutatud üldnimekiri 1. RIIGID Afganistan Albaania Alžeeria Angola Antigua ja Barbuda Araabia Ühendemiraadid Armeenia Aserbaidžaan Bahama Bahrein Bangladesh Barbados Belau Belize Benin Bhutan Bosnia ja Hertsegoviina Botswana Burkina Faso Burundi Cabo Verde Colombia Côte d'Ivoire Djibouti Dominica Dominikaani Vabariik Egiptus Ekvatoriaal-Guinea Eritrea Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik Etioopia Fidži Filipiinid Gabon Gambia Ghana Grenada Gruusia Guinea Guinea-Bissau Guyana Haiti Hiina India Indoneesia Iraak Iraan Jamaica Jeemen Jordaania Jugoslaavia Liitvabariik (Serbia ja Montenegro) Kambodža Kamerun Kasahstan Katar Kenya Kesk-Aafrika Vabariik Kiribati Komoorid Kongo Kongo Demokraatlik Vabariik Kuuba Kuveit Kõrgõzstan Laos Lesotho Libeeria Liibanon Liibüa Lõuna-Aafrika Vabariik Madagaskar Malawi Maldiivid Mali Maroko Marshalli Saared Mauritaania Mauritius Mikroneesia Moldova Mongoolia Mosambiik Myanmar Namiibia Nauru Nepal Nigeeria Niger Omaan Paapua Uus-Guinea Pakistan Peruu Põhja-Korea Põhja-Mariaanid Rwanda Saalomoni Saared Saint Kitts ja Nevis Saint Lucia Saint Vincent ja Grenadiinid Sambia Samoa São Tomé ja Príncipe Saudi Araabia Seišellid Senegal Sierra Leone Somaalia Sri Lanka Sudaan Suriname Svaasimaa Süüria Zimbabwe Tadžikistan Tai Tansaania Togo Tonga Trinidad ja Tobago Tšaad Tuneesia Tuvalu Türgi Türkmenistan Uganda Ukraina Usbekistan Valgevene Vanuatu Venemaa Vietnam 2. TERRITORIAALÜKSUSED JA -VALITSUSED, MIDA VÄHEMALT ÜKS LIIKMESRIIK EI OLE RIIGINA TUNNUSTANUD Ida-Timor Palestiina omavalitsus Taiwan -------------------------------------------------- II LISA Artikli 1 lõikes 2 osutatud üldnimekiri 1. RIIGID Ameerika Ühendriigid Andorra Argentina Austraalia Boliivia Brasiilia Brunei Bulgaaria Costa Rica Ecuador Eesti El Salvador Guatemala Honduras Horvaatia Iisrael Jaapan Kanada Küpros Leedu Lõuna-Korea Läti Malaisia Malta Mehhiko Monaco Nicaragua Panama Paraguay Poola Püha Tool Rumeenia [1] San Marino Singapur Slovakkia Sloveenia Šveits Tšehhi Vabariik Tšiili Ungari Uruguay Uus-Meremaa Venezuela 2. HIINA RAHVAVABARIIGI ERIHALDUSPIIRKONNAD Hongkongi erihalduspiirkond [2] Aomeni erihalduspiirkond [3] [1] Vt artikli 8 lõige 2. [2] Viisanõudest vabastatakse üksnes "Hong Kong Special Administrative Region'i" passi omanikud. [3] Viisanõudest vabastatakse üksnes "Região Administrativa Especial de Macau" passi omanikud. --------------------------------------------------