Keywords
Summary

Keywords

1. Rahvusvahelised lepingud – Liidu lepingud – Lepingu mõju liidus, kui selles lepingus puuduvad mõju kohta sõnaselged sätted

(ELTL artikkel 216, lõige 2, ja ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Direktiivi kehtivuse kontrollimine rahvusvahelise konventsiooni seisukohalt – Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon – Konventsioon, mis ei ole liidule siduv – Välistamine

(ELTL artiklid 267 ja 351; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

3. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Direktiivi kehtivuse kontrollimine rahvusvahelise konventsiooni seisukohalt – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokoll – Protokoll, mis on liidule siduv – Sätted, mis ei ole tingimusteta ja piisavalt täpsed – Välistamine

(ELTL artikkel 267; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101; nõukogu otsused 94/69 ja 2002/358)

4. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Direktiivi kehtivuse kontrollimine rahvusvahelise konventsiooni seisukohalt – Lennutranspordileping, mille sõlmisid ühelt poolt Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid – Eeskirjad, mis on mõeldud lennuettevõtjate suhtes otse ja viivitamatult kohaldamiseks – Hõlmamine

(ELTL artikkel 267; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101; nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajate otsused 2007/339 ja 2010/465)

5. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Direktiivi kehtivuse kontrollimine rahvusvahelise tavaõiguse seisukohalt – Põhimõtted, mille kohaselt on riikidel suveräänsus oma õhuruumi üle, mille kohaselt ei või riigid kehtestada avamerel oma suveräänsust ja mille kohaselt võib vabalt lennata üle avamere – Hõlmamine – Tingimused ja piirid

(ELT artikkel 3, lõige 5; ELTL artikkel 267; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

6. Rahvusvaheline avalik õigus – Põhimõtted – Rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtted – Avamerel sõitva laeva allutamine ainult selle riigi õigusele, mille lipu all ta sõidab – Kohaldamine analoogia alusel üle avamere lendavate õhusõidukite suhtes – Välistamine

7. Keskkond – Õhusaaste – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Lennutegevuse lisamine sellesse süsteemi – Liidu pädevus sellist integratsiooni teostada, võttes arvesse rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtteid, mille kohaselt on riikidel suveräänsus oma õhuruumi üle, mille kohaselt ei või riigid kehtestada avamerel oma suveräänsust ja mille kohaselt võib vabalt lennata üle avamere

(ELTL artikkel 191, lõige 2; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

8. Keskkond – Õhusaaste – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Lennutegevuse lisamine sellesse süsteemi – Liidu pädevus seda integratsiooni teostada, võttes arvesse avatud lennunduspiirkonna lepingu normi, mis näeb ette kohustuse järgida iga lepinguosalise õigus‑ ja haldusnorme

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

9. Keskkond – Õhusaaste – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Lennutegevuse lisamine sellesse süsteemi – Liidu pädevus seda integratsiooni teostada, võttes arvesse avatud lennunduspiirkonna lepingu tollimakse ja lõive puudutavaid norme

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

10. Keskkond – Õhusaaste – Kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem – Lennutegevuse lisamine sellesse – Liidu pädevus seda integratsiooni teostada, võttes arvesse avatud lennunduspiirkonna lepingu keskkonda puudutavaid norme

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/101)

Summary

1. Vastavalt rahvusvahelise õiguse põhimõtetele on liidu institutsioonid, kes on pädevad rahvusvahelise lepingu üle läbirääkimisi pidama ja seda sõlmima, vabad leppima asjaomaste kolmandate riikidega kokku, millist mõju selle lepingu sätted peavad lepinguosaliste siseriiklikus õiguskorras omama. Ainult juhul, kui seda küsimust ei ole nimetatud lepingus lahendatud, on pädevate kohtute ja eelkõige Euroopa Kohtu ülesanne lahendada see küsimus nagu iga teinegi tõlgendamisküsimus, mis on seotud vastava lepingu kohaldamisega liidus.

ELTL artikli 216 lõike 2 kohaselt seovad aga liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud liidu institutsioone ning seega on need liidu õigusaktide suhtes ülimuslikud. Eeltoodust tuleneb, et liidu õigusakti vastuolu niisuguste rahvusvahelise õiguse normidega võib mõjutada selle akti kehtivust. Kui kehtetusele on tuginetud siseriiklikus kohtus, kontrollib Euroopa Kohus, kas tema menetluses oleva kohtuasja raames on täidetud teatavad tingimused selleks, et teha kindlaks, kas ELTL artikli 267 kohaselt saab hinnata asjassepuutuva liidu õigusakti kehtivust nende rahvusvahelise õiguse normide alusel, millele tugineti. Esiteks peavad need normid olema liidule siduvad. Teiseks saab Euroopa Kohus kontrollida liidu õigusakti kehtivust rahvusvahelise lepingu alusel vaid juhul, kui selle lepingu laad ja ülesehitus seda ei välista. Kolmandaks, kui asjassepuutuva rahvusvahelise lepingu laad ja ülesehitus võimaldavad kontrollida liidu õigusakti kehtivust selle lepingu sätete alusel, peavad ka selle rahvusvahelise lepingu sätted, millega on põhjendatud liidu õigusakti kehtivuse kontrollimise vajadust, olema oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpsed.

(vt punktid 49–54)

2. Kuigi ELTL artikli 351 esimene lõik näeb liidu institutsioonidele ette kohustuse mitte takistada liikmesriikidel nende kohustuste täitmist, mis tulenevad enne 1. jaanuari 1958 sõlmitud lepingutest, nagu näiteks Chicago rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsioon, on institutsioonide niisuguse kohustuse eesmärk anda asjassepuutuvatele liikmesriikidele võimalus järgida nende varasemalt sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi, ilma et see siiski oleks siduv liidule suhetes kolmandate riikidega, kes on selle konventsiooni osalised. Seega on nimetatud konventsiooni sätted liidule siduvad üksnes siis, kui ja selles osas, milles liit on EL ja ELT lepingu alusel üle võtnud selle rahvusvahelise konventsiooniga reguleeritavas valdkonnas varem liidu liikmesriikidele kuulunud pädevuse.

Kuigi liidul on samas küll tekkinud ka teatavates küsimustes ainupädevus, et võtta kolmandate riikide ees lepingulisi kohustusi, mis kuuluvad rahvusvahelise lennutranspordi valdkonnas kehtestatud liidu normide ning järelikult Chicago konventsiooni kohaldamisalasse, ei tähenda see siiski seda, et liidul on ainupädevus kogu rahvusvahelise tsiviillennunduse valdkonnas, nagu see on kaetud nimetatud konventsiooniga.

Seega, kuna liit ei ole tänase päeva seisuga Chicago konventsiooni kohaldamisalas varem liikmesriikidele kuulunud pädevust tervikuna üle võtnud, siis ei ole see konventsioon liidule siduv. Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei saa eelotsusetaotluse raames kontrollida direktiivi 2008/101 (millega muudetakse direktiivi 2003/87, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) kehtivust Chicago konventsiooni kui sellise alusel.

(vt punktid 61 ja 62, 69, 71 ja 72)

3. Otsusest 94/69 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni sõlmimise kohta ja otsusest 2002/358, mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate ühiste kohustuste täitmist, tuleneb, et liit on Kyoto protokolli heaks kiitnud. Järelikult moodustavad selle kokkuleppe sätted alates kokkuleppe jõustumisest liidu õiguskorra lahutamatu osa.

Sellegipoolest, kuigi Kyoto protokoll näeb ette kvantifitseeritud kohustused kasvuhoonegaaside vähendamiseks ajavahemikul 2008–2012, võivad selle protokolli osalisriigid täita oma kohustusi neile sobivatel tingimustel ja tempoga. Niisugust sätet nagu Kyoto protokolli artikli 2 lõiget 2, mis näeb ette, et koostöös Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooniga taotlevad selle protokolli osalised lennunduses kasutatava kütuse põletamisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramist või vähendamist, ei saa pidada mingil juhul oma sisu poolest tingimusteta ja piisavalt täpseks, nii et sellega kaasneks õigussubjektide õigus sellele kohtus tugineda, et vaidlustada direktiivi 2008/101 (millega muudetakse direktiivi 2003/87, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) kehtivus. Järelikult ei saa eelotsusetaotluse raames Kyoto protokollile tugineda, et hinnata selle direktiivi kehtivust.

(vt punktid 73, 76–78)

4. Lennutranspordileping, mille sõlmisid ühelt poolt Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid („avatud lennunduspiirkonna leping”) kiideti liidu nimel heaks otsustega nr 2007/339 ja nr 2010/465, mis käsitlevad vastavalt selle lepingu ja selle lepingu muutmise protokolli allkirjastamist ja ajutist kohaldamist. Järelikult moodustavad selle kokkuleppe sätted alates kokkuleppe jõustumisest liidu õiguskorra lahutamatu osa.

See leping peab sihipäraselt silmas avatud lennunduspiirkonna lepingu osalisriikide territooriumil asutatud lennuettevõtjaid. Selle lepingu teatavate sätete eesmärk on anda neile ettevõtjatele vahetult õigusi, samal ajal kui teised on mõeldud ettevõtjatele kohustuste panemiseks.

Asjaolu, et avatud lennunduspiirkonna lepingu osalised lõid eriomase institutsionaalse raamistiku nendevahelisteks nõupidamisteks ja läbirääkimisteks seoses selle lepingu täitmisega, ei ole piisav, et välistada igasugune selle lepingu kohaldamine kohtu poolt. Kuna nimetatud leping kehtestab teatavad eeskirjad, mis on mõeldud lennuettevõtjate suhtes otse ja viivitamatult kohaldamiseks ning neile niisuguste õiguste ja vabaduste andmiseks, millele saab tugineda vaidluses selle lepingu osaliste vastu, ning kuivõrd see ei ole nimetatud lepingu laadi ja ülesehitusega vastuolus, võib Euroopa Kohus hinnata niisuguse liidu õigusakti nagu direktiiv 2008/101 (millega muudetakse direktiivi 2003/87, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) kehtivust selle lepingu alusel.

(vt punktid 79, 82–84)

5. ELL artikli 3 lõikest 5 tulenevalt toetab liit rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist. Järelikult on liit akti vastuvõtmisel kohustatud järgima rahvusvahelist õigust tervikuna, sealhulgas rahvusvahelist tavaõigust, mis on liidu institutsioonidele siduv.

Selles osas võib isik tugineda niisugustele rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtetele nagu põhimõte, mille kohaselt on igal riigil oma õhuruumi üle täielik ja eranditu suveräänsus, põhimõte, mille kohaselt ükski riik ei või mingis avamere osas õiguspäraselt kehtestada oma suveräänsust ning üle avamere lendamise vabaduse põhimõte, et Euroopa Kohus kontrolliks liidu akti kehtivust, juhul kui ühelt poolt võivad need põhimõtted seada kahtluse alla liidu pädevuse sellist akti vastu võtta ning teiselt poolt, kui kõnealune akt võib mõjutada isikule liidu õigusest tulenevaid õigusi või tekitada talle kohustusi selle õiguse alusel.

Kui tuginetakse neile põhimõtetele, selleks et Euroopa Kohus hindaks eelotsusetaotluse raames, kas liit oli pädev vastu võtma direktiivi 2008/101 osas, milles sellega laiendati direktiivi 2003/87 kohaldamisala kolmandate riikide õhusõidukite käitajatele, kelle lennud, mille sihtkoht ja väljumiskoht on liidu liikmesriigi territooriumil asuv lennuväli, toimuvad osaliselt avamere ja osaliselt nende kolmandate riikide territooriumi kohal, isegi kui kõnealuste põhimõtete kohaldamisala piirdub ilmselt üksnes liikmesriikide vahel kohustuste loomisega, ei saa siiski välistada, et niisugustel asjaoludel, kus direktiiv 2008/101 võib panna liidu õiguse alusel kohustusi lennuettevõtjatele, kes on põhikohtuasjas kaebuse esitajad, võiksid viimati nimetatud neile põhimõtetele tugineda ning et Euroopa Kohus võiks seega kontrollida selle direktiivi kehtivust nende põhimõtete alusel. Kuivõrd aga rahvusvahelise tavaõiguse põhimõte ei ole samasuguse täpsuse astmega nagu rahvusvahelise lepingu säte, siis peab kohtulik kontroll paratamatult piirduma küsimusega, kas liidu institutsioonid on kõnealust akti vastu võttes teinud ilmseid hindamisvigu nende põhimõtete kohaldamise tingimuste osas.

(vt punktid 101, 103, 107–110)

6. Puuduvad piisavad tõendid leidmaks, et rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtet, mida on niisugusena tunnustatud ja mille kohaselt allub avamerel sõitev laev põhimõtteliselt ainult selle riigi seadustele, mille lipu all ta sõidab, kohaldatakse analoogia alusel üle avamere lendavate õhusõidukite suhtes.

(vt punkt 106)

7. Liidu õigus ja eeskätt direktiiv 2008/101 (millega muudetakse direktiivi 2003/87, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) ei saa muuta direktiivi 2003/87 sellisena kohaldatavaks kolmandates riikides registreeritud ja üle nende riikide või avamere lendavate õhusõidukite suhtes. Nimelt tuleb liidu pädevuse teostamisel järgida rahvusvahelist õigust, mistõttu direktiivi 2008/101 tuleb tõlgendada ja selle kohaldamisala piiritleda rahvusvahelise mere- ja õhuruumiõiguse asjakohaseid norme silmas pidades.

Nähes ette õhusõidukite käitajate suhtes kohaldatavuse kriteeriumi, mis põhineb asjaolul, et need õhusõidukid sooritavad mõne liikmesriigi territooriumil asuvalt lennuväljalt väljuva või sinna saabuva lennu, ei riku direktiiv 2008/101 territoriaalsuse põhimõtet ega põhimõtet, mille järgi kolmandatel riikidel, kust need lennud väljuvad või kus on nende lendude sihtkoht, on suveräänsed õigused nende riikide territooriumi kohal oleva õhuruumi üle, kuna nimetatud õhusõidukid asuvad füüsiliselt liidu mõne liikmesriigi territooriumil, mistõttu nad kuuluvad täielikult liidu jurisdiktsiooni alla. Niisugune liidu õiguse tõlgendamine ei sea ka kahtluse alla avamerest ülelendamise vabaduse põhimõtet, sest üle avamere lendava õhusõiduki suhtes ei kehti sellise ülelennu sooritamisel saastekvootidega kauplemise süsteem. Nimelt üksnes siis, kui sellise õhusõiduki käitaja on otsustanud tegutseda niisugusel kommertslennuliinil, mille väljumiskoht või sihtkoht on liikmesriigis asuval lennuväljal, allutatakse nimetatud käitaja saastekvootidega kauplemise süsteemile, sest tema õhusõiduk asub selle liikmesriigi territooriumil.

Asjaolu, et õhusõiduki käitaja peab tagastama saastekvoodid, mis on arvutatud kõikide rahvusvaheliste lendude põhjal, mis tema õhusõiduk on sooritanud või sooritab, ei saa seada kahtluse alla liidu õiguse täielikku kohaldatavust nimetatud territooriumil, võttes arvesse niisuguseid rahvusvahelise tavaõiguse põhimõtteid nagu põhimõte, mille kohaselt igal riigil on täielik ja eranditu suveräänsus oma õhuruumi üle, põhimõte, mille kohaselt ükski riik ei või mingis avamere osas õiguspäraselt kehtestada oma suveräänsust, ja põhimõte, mille kohaselt võib vabalt lennata üle avamere. Kuivõrd liidu keskkonnapoliitika eesmärk on ELTL artikli 191 lõike 2 kohaselt tagada kaitstuse kõrge tase, võib liidu seadusandja põhimõtteliselt otsustada, et ta lubab oma territooriumil sellise äritegevuse, käesoleval juhul lennutranspordi teostamist üksnes tingimusel, et käitajad järgivad liidu määratletud kriteeriume, mis on mõeldud liidu enda seatud keskkonnakaitsealaste eesmärkide saavutamiseks, eelkõige kui need eesmärgid tulenevad liidu poolt allkirjastatud rahvusvahelisest lepingust, nagu raamkonventsioon ja Kyoto protokoll.

(vt punktid 122 ja 123, 125–129)

8. Direktiiv 2008/101 (millega muudetakse direktiivi 2003/87, et lisada lennutegevus ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi) näeb ette, et direktiivi 2003/87 kohaldatakse lendudele, mis saabuvad lennuväljale või lahkuvad lennuväljalt, mis asub liikmesriigi territooriumil. Seega osas, milles see eeskiri reguleerib liikmesriikide territooriumil rahvusvahelises – nii Euroopas kui Atlandi-üleses – lennuliikluses osalevate õhusõidukite sisenemist ja väljumist, tuleneb lennutranspordilepingu, mille sõlmisid ühelt poolt Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid („avatud lennunduspiirkonna leping”), artikli 7 lõikest 1 sõnaselgelt, et niisugune eeskiri on kohaldatav kõikide selle lepingu teise osalise lennuettevõtjate poolt käitatavate õhusõidukite suhtes ning selline õhusõiduk peab seda eeskirja täitma. Eeltoodust tuleneb, et avatud lennunduspiirkonna lepingu artikli 7 lõikega 1 ei ole vastuolus direktiiviga 2003/87 loodud saastekvootidega kauplemise süsteemi kohaldamine niisuguste õhusõidukite käitajate suhtes nagu Ameerika Ühendriikides asutatud lennuettevõtjad, kui nende õhusõidukid teostavad lende, mille siht- või väljumiskoht on liikmesriigi territooriumil asuv lennuväli.

(vt punktid 134 ja 135)

9. Erinevalt kütusekulu pealt võetavast maksust, lõivust või tasust, ei võimalda direktiiviga 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja mida on muudetud direktiiviga 2008/101) rakendatud süsteem lisaks asjaolule, et see ei ole mõeldud andma tulu avalik‑õiguslikele asutustele, mingil moel määrata eelnevalt paika pandud maksubaasi ja ‑määra alusel kindlaks summat, mis tuleks tasuda kõikide ühe kalendriaasta jooksul toimunud lendude jaoks kulutatud iga kütusetonni pealt.

Seega ei saa väita, et direktiiv 2008/101 sisaldab avalik-õiguslikele asutustele mõeldud teatavas vormis kohustuslikku makset, mida võib pidada tollimaksuks, lõivuks või tasuks ning mis tuleb maksta õhusõidukite käitajate valduses olnud või nende kulutatud kütuselt. Seda järeldust ei sea mingil moel kahtluse alla tõsiasi, et õhusõidukite käitajad võivad omandada tegelike heitkoguste katmiseks täiendavaid saastekvoote mitte üksnes teistelt käitajatelt, vaid kvootide kogumahust 15% müügiks korraldatud enampakkumise raames ka avalik-õiguslikelt asutustelt.

Järelikult direktiivi 2003/87 kohaldamise laiendamisega lennundusele ei riku direktiiv 2008/101 pardale võetud kütuse maksust vabastamise kohustust, nagu see on ette nähtud lennutranspordilepingu, mille sõlmisid ühelt poolt Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid, artikli 11 lõikes 1 ja lõike 2 punktis c, kuna saastekvootidega kauplemise süsteem kujutab endast temale iseloomulike tunnuste tõttu turupõhist meedet, mitte maksu, lõivu või tasu, millega maksustatakse pardale võetud kütust.

(vt punktid 143, 145–147)

10. Direktiivi 2003/87 (millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja mida on muudetud direktiiviga 2008/101) artiklis 25a sõnastatud eesmärk tagada optimaalne koostoime liidu saastekvootidega kauplemise süsteemi ja kolmandate riikide võetud turupõhiste meetmete vahel, et neid süsteeme ei kohaldataks dubleerivalt rahvusvahelisi lende teostavate õhusõidukite suhtes, sõltumata sellest, kas nad on registreeritud liikmesriigis või kolmandas riigis, vastab lennutranspordilepingu, mille sõlmisid ühelt poolt Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ning teiselt poolt Ameerika Ühendriigid („avatud lennunduspiirkonna leping”), artikli 15 lõike 7 eesmärgile.

Pealegi ei takista avatud lennunduspiirkonna lepingu artikli 15 lõike 3 teine lause koostoimes sama lepingu artikli 3 lõikega 4 lepingu osalistel võtmast meetmeid, mis piiravad vedude mahtu, lendude sagedust ja regulaarsust või ka nende lepinguosaliste territooriumil asutatud lennuettevõtjate käitatavate õhusõidukite tüüpi, kui sellised meetmed on seotud keskkonnakaitsega. Selle lepingu artikli 3 lõige 4 näeb sõnaselgelt ette, et kumbki lepinguosaline ei kehtesta niisuguseid piiranguid, „välja arvatud […] keskkonnaga seotud põhjustel”. Nimetatud artikli 15 lõige 3 koostoimes sama lepingu artikliga 2 ning artikli 3 lõikega 4 näeb seevastu ette, et kui selle lepingu osalised võtavad niisuguseid keskkonnakaitsemeetmeid, siis tuleb neid kohaldada asjaomaste lennuettevõtjate suhtes mittediskrimineerival viisil.

Nagu tuleneb aga selgesti direktiivi 2008/101 põhjendusest 21, on liit sõnaselgelt ette näinud saastekvootidega kauplemise süsteemi ühetaolise ja mittediskrimineeriva kohaldamise kõikide õhusõidukite käitajate suhtes, kes opereerivad lennuliine, mille väljumis- või sihtkoht on liikmesriigi territooriumil asuv lennuväli. Järelikult ei ole direktiiv 2008/101 kehtetu, võttes arvesse avatud lennunduspiirkonna lepingu kõnealuse artikli 15 lõiget 3 koostoimes sama lepingu artikliga 2 ja artikli 3 lõikega 4.

(vt punktid 151–156)