Kohtuasi C‑260/22

Seven.One Entertainment Group GmbH

versus

Corint Media GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landgericht Erfurt)

Euroopa Kohtu (esimene koda) 23. novembri 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 2 punkt e – Ringhäälinguorganisatsioonid – Õigus reprodutseerida saadete salvestisi – Artikli 5 lõike 2 punkt b – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Ringhäälinguorganisatsioonidele tekitatud kahju – Võrdne kohtlemine – Liikmesriigi õigusnormid, mis välistavad ringhäälinguorganisatsioonide õiguse õiglasele hüvitisele

1. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Ringhäälinguorganisatsioonid – Hõlmamine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, artikli 2 punkt e ja artikli 5 lõike 2 punkt b)

   (vt punktid 23–34)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29 – Autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamine infoühiskonnas – Reprodutseerimisõigus – Isiklikuks tarbeks kopeerimise erand – Õiglane hüvitis – Liikmesriikide õigus näha ette vabastus tasu maksmisest koopiate puhul, mis tekitavad ringhäälinguorganisatsioonidele vaid minimaalset kahju – Liikmesriikide pädevus määrata kahju künnis – Piirid – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – Liikmesriigi kohtu teostatav kontroll

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29, põhjendus 35, artikli 2 punktid d ja e ning artikli 5 lõike 2 punkt b)

   (vt punktid 38–50 ja 53 ning resolutsioon)

Kokkuvõte

Corint Media on kollektiivse esindamise organisatsioon, kes haldab eelkõige Saksamaa turul eraõiguslike tele‑ ja raadiokanalite autoriõigusi ning nendega kaasnevaid õigusi. Ta kannab ringhäälinguorganisatsioonidele üle erakopeerimise tasuna (nn „tühja kasseti tasu“) saadud tulu ning on sõlminud ainuõigusliku autoriõiguste haldamise lepingu ringhäälinguorganisatsiooniga Seven.One, kes toodab ja edastab kogu Saksamaa territooriumil eraõiguslikku teleprogrammi, mida rahastatakse reklaamist.

Seven.One taotles Corint Medialt erakopeerimise tasust tulenevat hüvitise talle ülekandmist. Corint Media ei saanud siiski seda nõuet rahuldada, kuna liikmesriigi õigusakt ( 1 ) välistab ringhäälinguorganisatsioonide õiguse õiglasele hüvitisele.

Landgericht Erfurt (Erfurdi esimese astme kohus, Saksamaa), kelle poole Seven.One pöördus, küsis Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2001/29 ( 2 ) artikli 5 lõike 2 punktis b ette nähtud õiguse õiglasele hüvitisele võib välistada ringhäälinguorganisatsioonide puhul, kelle salvestisi reprodutseerivad füüsilised isikud isiklikuks tarbeks ja mittekaubanduslikul eesmärgil.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, et selles sättes ei ole ette nähtud õiglase hüvitise piiramist teatavate õiguste omajate kahjuks. Seetõttu kahtles eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas riigisisesed õigusnormid on kooskõlas direktiiviga 2001/29 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 20 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kõnealuses kohtuotsuses käsitles Euroopa Kohus küsimust, kas liikmesriigil, kes on rakendanud direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktis b sätestatud erandi reprodutseerimise ainuõigusest, kui tegemist on isiklikuks tarbeks kasutamisega, on õigus jätta terve ringhäälinguorganisatsioonide kategooria välja samas artiklis ette nähtud õiglase hüvitise saajate hulgast.

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena leidis Euroopa Kohus, et ühest küljest on liikmesriikidel vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 5 lõike 2 punktile b võimalik näha ette erandeid või piiranguid reprodutseerimise ainuõigusest, kui kõne all on mis tahes kandjal reproduktsioonid, mille füüsiline isik on teinud isiklikuks tarbeks ning mille kasutuseesmärk ei ole otseselt ega kaudselt kaubanduslik, tingimusel et selle ainuõiguse omajad saavad õiglase hüvitise. Teisest küljest nähtub selle direktiivi artikli 2 punktist e sõnaselgelt, et ringhäälinguorganisatsioonidel on sarnaselt selle artikli teistes punktides viidatud õiguste omajatega ainuõigus „lubada või keelata otsest või kaudset ajutist või alalist reprodutseerimist mis tahes viisil või vormis, osaliselt või täielikult“ oma saadete salvestiste osas, olenemata sellest, kas neid edastatakse kaabel- või kaablita sidevahendite, sealhulgas kaabli või satelliidi kaudu.

Järelikult tuleb ringhäälinguorganisatsioonide ( 3 ) puhul üldjuhul tunnustada õigust õiglasele hüvitisele liikmesriikides, kus on rakendatud isiklikuks tarbeks kopeerimise erand, sama moodi nagu teiste õiguste omajate puhul.

See tõlgendus ei tulene mitte ainult direktiivi 2001/29 artikli 2 punktist e koostoimes artikli 5 lõike 2 punktiga b, vaid ka nende sätete kontekstist, nendega taotletavatest eesmärkidest ja selle direktiivi kujunemisloost.

Teisena tõdes Euroopa Kohus esiteks, et tähtsust ei oma asjaolu, et mõned ringhäälinguorganisatsioonid, kes on ühtlasi filmitootjad, saavad juba selle eest õiglast hüvitist. Nimelt, ühest küljest ei ole nende erinevate õiguste omajate reprodutseerimise ainuõiguse ese identne. Täpsemalt on filmide esmasalvestiste tootjatel ( 4 ) ainuõigus lubada oma filmide originaali ja koopiate reprodutseerimist ning nende organisatsioonilise ja majandusliku tegevuse tulemus on kaitstud. Ringhäälinguorganisatsioonidel seevastu on ainuõigus reprodutseerida nende edastatavate saadete salvestisi ja kaitstud on nende tehniline tegevus, mis avaldub saadetena. Sellest järeldub, et ka kahju, mis õiguste omajatele isiklikuks tarbeks kopeerimisega tekitatakse, on erinev. Teisest küljest on ringhäälinguorganisatsioonide kui filmitootjate staatus tõenäoliselt erineva intensiivsusega olenevalt sellest, kas nad toodavad oma saateid ise, kasutades enda seadmeid ja personali, või edastavad lepinguliste partnerite tellimusel toodetud saateid või kolmandate isikute toodetud saateid litsentsi alusel.

Teiseks märkis Euroopa Kohus, et õiglase hüvitise aluseks olev süsteem ja õiglase hüvitise suurus peavad olema seotud kahjuga, mis on õiguste omajatele tekitatud isiklikuks tarbeks kopeerimisega, ning järgima harta artiklis 20 tagatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Euroopa Kohus täpsustas seejuures, et see, kui ringhäälinguorganisatsioonidele ei teki nende saadete salvestiste isiklikuks tarbeks kopeerimise tõttu kahju või kui tekkiv kahju on minimaalne, on objektiivne ja mõistlik kriteerium, mis ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik õiglase tasakaalu säilitamiseks õiguste omajate ja kaitstud objektide kasutajate vahel. Liikmesriigi kohus peab siiski ühelt poolt objektiivsete kriteeriumide alusel veenduma, et erinevalt teistest õiguste omajate kategooriatest kannavad ringhäälinguorganisatsioonid oma saadete salvestiste loata reprodutseerimise tõttu üksnes minimaalset kahju. Teiselt poolt peab ta samuti objektiivsete kriteeriumide alusel kindlaks tegema, kas kõik ringhäälinguorganisatsioonide hulka kuuluvad organisatsioonid on eelkõige seoses neil tekkiva kahjuga võrreldavas olukorras, mis õigustab õiglase hüvitise saamise õiguse välistamist kõigi selliste organisatsioonide jaoks.

( 1 ) 9. septembri 1965. aasta autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi käsitleva seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz; BGBl. 1965 I, lk 1273) § 87 lõige 4.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).

( 3 ) Ringhäälinguorganisatsioone on nimetatud direktiivi 2001/29 artikli 2 punktis e.

( 4 ) Direktiivi 2001/29 artikli 2 punkt d.