Kohtuasi C‑660/21

Procureur de la République

versus

K. B.
ja
F. S.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud
Tribunal correctionnel de Villefranche-sur-Saône)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. juuni 2023. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Direktiiv 2012/13/EL – Artiklid 3 ja 4 – Pädevate asutuste kohustus teavitada kahtlustatavaid ja süüdistatavaid viivitamata nende vaikimisõigusest – Artikli 8 lõige 2 – Õigus tugineda selle kohustuse rikkumisele – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole kriminaalasja läbi vaataval kohtul lubatud sellise rikkumise olemasolu omal algatusel kontrollida – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 47 ja 48

1. Põhiõigused – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus kohtulikule arutamisele – Kaitseõigused – Tunnustamine nii põhiõiguste harta kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooniga – Sama tähendus ja ulatus – Hartaga tagatud kaitsetase, mis ei eira konventsiooniga tagatud kaitsetaset

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 esimene ja teine lõik, artikli 48 lõige 2 ja artikli 52 lõige 3)

   (vt punktid 41 ja 45)

2. Õigusalane koostöö kriminaalasjades – Õigus saada kriminaalmenetluses teavet – Direktiiv 2012/13 – Pädevate asutuste kohustus teavitada kahtlustatavaid ja süüdistatavaid viivitamata nende vaikimisõigusest – Õigus tugineda selle kohustuse rikkumisele – Riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole kriminaalasja läbi vaataval kohtul lubatud sellise rikkumise olemasolu omal algatusel kontrollida – Lubatavus – Tingimused – Nende isikute võimalus kasutada otstarbekalt ja tõhusalt kaitsja abi – Toimikuga tutvumise õigus ja õigus tugineda sellele rikkumisele mõistliku aja jooksul

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 esimene ja teine lõik, artikli 48 lõige 2 ja artikli 51 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2012/13, artikli 3 lõike 1 punkt e, artikli 4 lõige 1 ja artikli 8 lõige 2, direktiiv 2013/48, artikkel 3 ja artikli 9 lõige 1 ning direktiiv 2016/1919)

   (vt punktid 40, 43, 44, 46, 48, 53 ja resolutsioon)

Kokkuvõte

22. märtsil 2021 tabasid kriminaalpolitsei ametnikud K. B. ja F. S‑i kütusevarguse toimepanemiselt ning pidasid nad kinni.

Prantsuse kohus, kes menetles K. B. ja F. S‑i suhtes alustatud kriminaalasja, tõdes, et uurimistoiminguid tehti ning K. B‑lt ja F. S‑ilt võeti ennast süüstavaid ütlusi enne seda, kui neile tehti teatavaks nende õigused, rikkudes sellega riigisisest õigusnormi ( 1 ), millega oli võetud üle direktiivi 2012/13 ( 2 ) artiklid 3 ja 4. Kuna nende kahtlustatavana kinnipidamise ja neile nende õigustest – eelkõige vaikimisõigusest – teatavakstegemisega viivitati, siis leidis see kohus, et rikutud on õigust ennast mitte süüstada. Ta asus seisukohale, et neil asjaoludel tuleks põhimõtteliselt tühistada sõiduki läbiotsimine, kahtlustatavatena kinnipidamine ja kõik sellest tulenevad toimingud. Ent Prantsuse karistusõiguse kohaselt ( 3 ) peab kriminaalmenetluse tühisuse vastuväited, nagu väide, et rikutud on kohustust teavitada isikut tema kinnipidamisel tema õigusest vaikida, esitama asjaomane isik või tema kaitsja enne kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist. Kahtlustatavad ega nende advokaat ei esitanud aga enne sisuliste vastuväidete esitamist selle kohustuse rikkumisest tulenevat tühisuse vastuväidet.

Lisaks märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Cour de cassation (Prantsusmaa kassatsioonikohus) on leidnud, et asja sisuliselt arutaval kohtul ei ole lubatud kriminaalmenetluse tühisust omal algatusel kontrollida, välja arvatud siis, kui see on seotud kohtu pädevuse puudumisega, kuna – nagu käsitletavas asjas ‐ süüdistataval, kellel on õigus advokaadi abile, kui ta viibib asja arutamise juures isiklikult või esindaja kaudu, on tühisuse vastuväite esitamise õigus enne enda kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist, ning samasugune õigus on süüdistataval ka kohtuotsuse peale edasi kaevates, kui esimeses kohtuastmes kohtuasja arutamise juures teda ennast ega tema esindajat ei viibinud.

Selles kontekstis palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas liidu õigusega on kooskõlas see, et tal ei ole lubatud kontrollida omal algatusel sellise kohustuse rikkumist, nagu direktiivi 2012/13 artiklites 3 ja 4 ette nähtud kohustus teavitada viivitamata kahtlustatavat ja süüdistatavat nende õigusest vaikida.

Euroopa Kohtu suurkoda vastas oma otsuses nii, et direktiivi 2012/13 artiklitega 3 ja 4 ning artikli 8 lõikega 2, arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 47 ja 48, ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kriminaalasja sisuliselt lahendaval kohtul menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel kontrollida, kas on rikutud pädevatel asutustel olevat kohustust viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigusest vaikida, kui kahtlustatavalt või süüdistatavalt ei ole võetud võimalust otstarbekalt ja tõhusalt kasutada kaitsja abi ( 4 ), saades vajaduse korral tasuta õigusabi ( 5 ), ning kui tal oli – nagu kaitsja olemasolu korral ka tema kaitsjal – võimalus tutvuda oma toimikuga ja võimalus tugineda sellele rikkumisele mõistliku aja jooksul.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus meenutas, et direktiiv 2012/13 ( 6 ) põhineb eelkõige harta artiklites 47 ja 48 toodud õigustel ning sellega soovitakse edendada nende õiguste tagamist kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale. Õigus vaikida ei ole tagatud mitte ainult harta artikliga 48, mis käsitleb süütuse presumptsiooni ja kaitseõigusi, vaid ka harta artikli 47 teise lõiguga, mis käsitleb õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

Direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkt e ja lõige 2 ning artikli 4 lõiked 1 ja 2 näevad ette liikmesriikide pädevate asutuste kohustuse viivitamata teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat tema õigustest, eelkõige vaikimisõigusest. Igal juhul tuleb see teave anda hiljemalt enne seda, kui politsei või muu pädev asutus kahtlustatavat või süüdistatavat esimest korda ametlikult küsitleb.

Direktiivi 2012/13 artikli 8 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal on kooskõlas riigisisestes õigusaktides sätestatud menetlusega vaidlustamisõigus, kui pädevad asutused ei anna või keelduvad andmast selle direktiivi alusel teavet. Seda sätet kohaldatakse eelkõige olukorras, kus vaikimisõigust puudutav teave on esitatud hilinenult, sest kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal peab olema seoses selle teavitamata jätmisega vaidlustamisõigus.

Eespool viidatud sättes ei ole siiski täpsustatud ei korda ega tähtaegu, mida kasutades kahtlustatav või süüdistatav ning vajaduse korral tema kaitsja võivad tugineda sellele, et on rikutud kohustust teavitada selliseid kahtlustatavaid ja süüdistatavaid viivitamata nende vaikimisõigusest, ega ka võimalikke menetluslikke tagajärgi, mis kaasnevad selle võimaluse kasutamata jätmisega, nagu kriminaalasja sisuliselt lahendava kohtu õigus kontrollida menetluse tühistamise eesmärgil omal algatusel sellise rikkumise esinemist. Liikmesriikidel on seega nende tingimuste ja tagajärgede kindlaksmääramisel kaalutlusruum.

Liikmesriigid peavad aga direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkti e, artikli 4 lõike 1 ja artikli 8 lõike 2 kohaldamisel vastavalt harta artikli 51 lõikele 1 tagama, et järgitaks nõudeid, mis tulenevad nii õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on toodud harta artikli 47 esimeses ja teises lõigus, kui ka harta artikli 48 lõikes 2 sätestatud kaitseõigustest, mida on konkretiseeritud direktiivi 2012/13 nendes sätetes.

Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et nagu nähtub Prantsuse valitsuse antud selgitustest, võimaldab Prantsuse karistusõigus ( 7 ) kahtlustataval või süüdistataval ning vajaduse korral ka tema kaitsjal tugineda igal ajal alates kahtlustatava või süüdistatavana kinnipidamisest kuni tema kaitseks sisuliste vastuväidete esitamiseni kohustuse – teavitada kahtlustatavat või süüdistatavat viivitamata tema vaikimisõigusest – mis tahes rikkumisele, kusjuures olgu täpsustatud, et nii kahtlustataval ja süüdistataval kui ka nende kaitsjal on õigus tutvuda toimikuga ja eelkõige protokolliga, mis kajastab isiku teavitamist tema kahtlustatavana kinnipidamisest ja sellega seotud õigustest.

Liikmesriikidel on aga lubatud neile direktiiviga 2012/13 jäetud kaalutlusruumi alusel piirata sellisele rikkumisele tuginemist ajaliselt nii, et seda tuleb teha enne kahtlustatava või süüdistatava kaitseks sisuliste vastuväidete esitamist. Eelkõige tuleb asuda seisukohale, et asja sisuliselt arutavale kriminaalkohtule kehtestatud keeld kontrollida omal algatusel menetluse tühistamise eesmärgil selle rikkumise olemasolu, järgib põhimõtteliselt hartas toodud õigusi, kui kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal on olnud võimalus asjaomasele rikkumisele otstarbekalt ja tõhusalt tugineda ning neil oli selleks mõistlik tähtaeg ja toimikule juurdepääs.

Ent selline järeldus kehtib vaid juhul, kui neil isikutel on olnud direktiivi 2012/13 artikli 3 lõike 1 punkti e ja artikli 4 lõike 1 rikkumisele tuginemiseks ette nähtud tähtaja jooksul võimalus kasutada otstarbekalt ja tõhusalt kaitsja abi, kusjuures see õigus on sätestatud direktiivi 2013/48 artiklis 3 ja seda hõlbustab tasuta õigusabi andmise mehhanism, mis on ette nähtud direktiivis 2016/1919.

Asjaolu, et riigisisene õigus peab andma kahtlustatavatele ja süüdistatavatele võimaluse kasutada otstarbekalt ja tõhusalt kaitsja abi, ei välista siiski seda, et kui nad sellest võimalusest loobuvad, siis tuleb neil põhimõtteliselt taluda selle loobumise võimalikke tagajärgi, kui loobumine on toimunud kooskõlas direktiiviga 2013/48. Kahtlustatavale või süüdistatavale peab olema antud lihtsas ja arusaadavas sõnastuses suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet kaitsja abi kasutamise õiguse sisu kohta ning sellest loobumise võimalike tagajärgede kohta ning loobumine peab olema olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.

Lõpuks märkis Euroopa Kohus, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tuleneb, et kui tuvastatakse menetlusnormide rikkumine, peavad riigisisesed kohtud hindama, kas see rikkumine heastati sellele järgnenud menetluse käigus, kusjuures sellise hindamise puudumine ise ei ole prima facie kooskõlas õiglase kohtuliku arutamise nõuetega Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 tähenduses ( 8 ). Seega juhul, kui kahtlustatavat ei teavitatud õigel ajal tema õigusest ennast mitte süüstada ja õigusest vaikida, tuleb kindlaks teha, kas sellele lüngale vaatamata võib kriminaalmenetlust tervikuna pidada õiglaseks, võttes arvesse mitut tegurit, sealhulgas seda, kas sellise teabe puudumisel antud ütlused on süüstavate tõendite lahutamatu või oluline osa, ning samuti toimiku muude tõendite tõendusjõudu ( 9 ).

( 1 ) Kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 63-1 näeb nimelt ette, et kriminaalpolitsei vanemametnik või tema järelevalve all politseiametnik teavitab kahtlustatavana kinni peetud isikut viivitamatult asjaolust, et tal on õigus teha ülekuulamistel pärast enda isikuandmete avaldamist avaldusi, vastata talle esitatud küsimustele või vaikida.

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta direktiiv 2012/13/EL, milles käsitletakse õigust saada kriminaalmenetluses teavet (ELT 2012, L 142, lk 1).

( 3 ) Kõnealusel juhul kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 385.

( 4 ) Vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta direktiivi 2013/48/EL, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses ning õigust lasta teavitada vabaduse võtmisest kolmandat isikut ja suhelda vabaduse võtmise ajal kolmandate isikute ja konsulaarasutustega (ELT 2013, L 294, lk 1), artiklile 3.

( 5 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2016. aasta direktiivis (EL) 2016/1919, milles käsitletakse tasuta õigusabi andmist kahtlustatavatele ja süüdistatavatele kriminaalmenetluses ning isikutele, kelle üleandmist taotletakse Euroopa vahistamismäärusega seotud menetluses (ELT 2016, L 297, lk 1), ette nähtud tingimustel.

( 6 ) Direktiivi 2012/13 põhjendus 14.

( 7 ) Eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku artikli 63-1 lõige 3 ning artiklid 63-4-1 ja 385.

( 8 ) EIK 28. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Mehmet Zeki Çelebi vs. Türgi, CE:ECHR:2020:0128JUD002758207, punkt 51.

( 9 ) Vt selle kohta EIK 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, CE:ECHR:2016:0913JUD005054108, punktid 273 ja 274.