Kohtuasi C‑266/16

Western Sahara Campaign UK

versus

Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs
ja
Secretary of State for Environment, Food and Rural Affairs

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Administrative Court))

Eelotsusetaotlus – Euroopa Ühenduse ja Maroko Kuningriigi vaheline kalandusalane partnerlusleping – Protokoll, millega määratakse kindlaks lepingus sätestatud püügivõimalused – Lepingu ja protokolli sõlmimise kinnitamise aktid – Protokollis kindlaks määratud püügivõimaluste liikmesriikide vahel jagamise määrused – Kohtualluvus – Tõlgendamine – Kehtivus ELL artikli 3 lõike 5 ja rahvusvahelise õiguse seisukohast – Lepingu ja protokolli kohaldamine Lääne-Saharale ja sellega külgnevatele vetele

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 27. veebruari 2018. aasta otsus

1. Eelotsuse küsimused–Euroopa Kohtu pädevus–Institutsioonide aktid–Taotlus kontrollida, kas liidu sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas aluslepingutega–Vastuvõetavus

   (ELL artikli 19 lõike 3 punkt b; ELTL artikli 267 esimese lõigu punkt b)

2. Rahvusvahelised lepingud–Liidu lepingud–Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping–Tõlgendamine–Asjakohaste rahvusvahelise õiguse sätete kohaldamine

   (Euroopa Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping, artikli 2 punkt a ning artiklid 5 ja 11)

3. Rahvusvahelised lepingud–Liidu lepingud–Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping–Territoriaalne kohaldamisala–Lääne Sahara mitteautonoomne territoorium, mis ei kuulu poolte suveräänse võimu alla–Välistamine

   (Euroopa Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping, artikkel 11)

4. Rahvusvahelised lepingud–Liidu lepingud–Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping–Territoriaalne kohaldamisala–Lääne-Saharaga külgnevad veed–Välistamine–Nende liidu aktide vaidlustamata jätmine, mis käsitlevad kalandusalase partnerluslepingu ja protokolli sõlmimist

   (ELL artikli 3 lõige 5; Euroopa Ühenduse ja Maroko vaheline partnerlusleping, artikli 2 punkt a ja 2013. aasta protokoll, artikkel 1; nõukogu määrused nr 764/2006 ja nr 1270/2013; nõukogu otsus 2013/785)

1.  Selles osas näevad ELL artikli 19 lõike 3 punkt b ja ELTL artikli 267 esimese lõigu punkt b ette, et Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist ja liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide kehtivust. Neist sätetest järeldub, et Euroopa Kohus on pädev tegema ilma igasuguse erandita eelotsuseid liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide tõlgendamise ja kehtivuse kohta (13. detsembri 1989. aasta kohtuotsus Grimaldi, C‑322/88, EU:C:1989:646, punkt 8, ja 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punkt 30). Ent väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et liidu poolt aluslepingute sätete alusel sõlmitud rahvusvahelised lepingud on liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktid (16. juuni 1998. aasta kohtuotsus Racke, C‑162/96, EU:C:1998:293, punkt 41, ja 25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 39).

   Seega on Euroopa Kohus nii tühistamishagi kui ka eelotsusetaotluse raames pädev hindama, kas liidu sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas aluslepingutega (vt selle kohta 11. novembri 1975. aasta arvamus (OECD käsituslepe – Kohalik kulustandard), EU:C:1975:145, lk 1361) ja rahvusvahelise õiguse normidega, mis neist tulenevalt on liidule siduvad. Olgu lisatud, et liidu sõlmitud rahvusvahelised lepingud on siduvad mitte ainult liidu institutsioonidele vastavalt ELTL artikli 216 lõikele 2, vaid ka kolmandatele riikidele, kes on nende lepingute pooled. Seega tuleb asuda seisukohale, et juhul kui Euroopa Kohus nagu käesolevas asjas lahendab eelotsusetaotlust liidu sõlmitud rahvusvahelise lepingu kehtivuse küsimuses, tuleb taotlust mõista nii, et see puudutab õigusakti, millega liit niisuguse rahvusvahelise lepingu sõlmis (vt analoogia alusel 9. augusti 1994. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, C‑327/91, EU:C:1994:305, punkt 17, ning 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 286 ja 289).

   Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktides 46 ja 47 nimetatud kohustusi võib kehtivuse kontroll, mida Euroopa Kohtul sellises kontekstis tuleb teostada, ikkagi puudutada selle õigusakti õiguspärasust, lähtudes vaidlusaluse rahvusvahelise lepingu sisust endast (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 289 ja seal viidatud kohtupraktika).

   (vt punktid 43–45 ja 48–51)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 58)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 62–64)

4.  Kuna ei Euroopa Ühenduse ja Maroko Kuningriigi vaheline kalandusalane partnerlusleping ega Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline protokoll, millega määratakse kindlaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus, ei ole Lääne-Sahara territooriumiga külgnevate vete suhtes kohaldatav, siis ei ole esimese küsimuse kontrollimisel ilmsiks tulnud ühtki asjaolu, mis võiks kahjustada nõukogu 22. mai 2006. aasta määruse (EÜ) nr 764/2006, mis käsitleb selle lepingu sõlmimist, nõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsuse 2013/785/EL kõnealuse protokolli sõlmimise kohta ja nõukogu 15. novembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1270/2013 kalapüügivõimaluste jaotamise kohta nimetatud protokolli alusel kehtivust, lähtudes ELL artikli 3 lõikest 5.

   Teiseks on partnerlusleping kohaldatav mitte ainult Maroko Kuningriigi territooriumi suhtes, vaid selle kohaldamisalas on ka „veed, mis kuuluvad selle riigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla“, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 57. Assotsiatsioonilepingus endas ei ole sellist väljendit kasutatud. Selle väljendi tõlgendamisel tuleb aga viidata mereõiguste konventsioonile, nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 58. Selles osas nähtub nimetatud konventsiooni artikli 2 lõikest 1, et rannikuriigi suveräänsus laieneb lisaks tema maismaaterritooriumile ja sisevetele ka külgnevale merealale, mida nimetatakse „territoriaalmereks“. Lisaks tunnustatakse konventsiooni artiklite 55 ja 56 alusel rannikuriigi jurisdiktsiooni ja teatavaid sellega kaasnevaid õigusi väljaspool territoriaalmerd asuva ja sellega külgneva mereala suhtes, mida nimetatakse „majandusvööndiks“. Siit järeldub, et veed, mille suhtes rannikuriigil on mereõiguste konventsiooni alusel õigus teostada oma suveräänsust või jurisdiktsiooni, on piiritletud üksnes tema territooriumiga külgnevate vetega, mis kuuluvad tema territoriaalmere hulka või tema majandusvööndisse. Sellest tulenevalt – ja arvestades asjaolu, et Lääne-Sahara territoorium ei ole osa Maroko Kuningriigi territooriumist, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 62–64 – ei kuulu Lääne-Sahara territooriumiga külgnevad veed Maroko kalastusvööndi hulka, millele on osutatud partnerluslepingu artikli 2 punktis a.

   Erinevalt partnerluslepingust ei ole 2013. aasta protokollis ühtki sätet, mis selle ruumilist kohaldamisala konkreetselt määratleks. Protokolli erinevates sätetes on aga siiski kasutatud väljendit „Maroko kalastusvöönd“. See on aga sama väljend, mida on kasutatud partnerluslepingu artikli 2 punktis a, kus on esiteks sätestatud, et seda tuleb mõista nii, et see hõlmab „veed, mis kuuluvad Maroko Kuningriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla“, ning teiseks, et see määratlus kehtib mitte ainult selle lepingu osas, vaid ka lepingule lisatud protokolli ja lisa puhul. Ühtlasi nähtub partnerluslepingu artiklist 16 ja 2013. aasta protokolli artiklist 1, et protokoll, selle lisa ja liited on nimetatud lepingu lahutamatu osa. Siit järeldub, et väljendit „Maroko kalastusvöönd“, mida on kasutatud nii partnerluslepingus kui ka 2013. aasta protokollis, mille ruumiline kohaldamisala on seal kindlaks määratud, tuleb mõista nii, et see hõlmab veed, mis kuuluvad Maroko Kuningriigi suveräänsete õiguste või jurisdiktsiooni alla. Järelikult – ja kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 73 esitatud tõlgendusega – tuleb asuda seisukohale, et väljend „Maroko kalastusvöönd“ selle protokolli tähenduses ei hõlma Lääne-Sahara territooriumiga külgnevaid vesi.

   (vt punktid 65–69, 75–79, 85 ja resolutsioon)