Kohtuasi C‑449/14 P

DTS Distribuidora de Televisión Digital SA

versus

Euroopa Komisjon

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Abikava riikliku teleringhäälinguorganisatsiooni kasuks – Avaliku teenuse osutamise kohustused – Hüvitis – ELTL artikli 106 lõige 2 – Otsus tunnistada abikava siseturuga kokkusobivaks – Rahastamisviisi muutmine – Maksumeetmed – Tasulise televisiooni operaatoritele kehtestatud maks – Otsus tunnistada muudetud abikava siseturuga kokkusobivaks – Rahastamisviisi arvesse võtmine – Kohustusliku sihtotstarvet määrava seose olemasolu maksu ja abikava vahel – Maksutulu otsene mõju abi suurusele – Avaliku teenuse osutamise ülesande täitmise netokulude katmine – Konkurentsisuhe maksu tasuma kohustatud isiku ja abisaaja vahel – Liikmesriigi õiguse moonutamine

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 10. november 2016

1. Kohtumenetlus–Hagimenetluse algatusdokument–Vorminõuded–Piirangud, mis tulenevad Euroopa Kohtu praktilistest juhistest pooltele–Suunavad juhised, mis ei ole õiguslikult siduvad

   (Euroopa Kohtu praktilised juhised poolt, põhjendused 1 ja 3 ning punkt 20)

2. Apellatsioonkaebus–Väited–Üldkohtus esitatud väidete ja argumentide pelk kordamine–Vastuvõetamatus–Selle vaidlustamine, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud–Vastuvõetavus

   (ELTL artikli 256 lõike 1 teine lõik; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 168 lõike 1 punkt d)

3. Apellatsioonkaebus–Väited–Asjaolude ja tõendite ebaõige hindamine–Tõendite hindamise kontroll Euroopa Kohtus–Välistamine, v.a tõendite moonutamise korral

   (ELTL artikkel 256; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 58 esimene lõik)

4. Riigiabi–Asutamislepingu sätted–Kohaldamisala–Maksud–Välistamine, v.a. abi rahastavate maksude korral–Maks, mis rahastab osaliselt abi, mis on kehtestatud abisaaja konkurentidele, et abisaaja saaks täita oma avaliku teenuse osutamise ülesannet, ja mis ei ole kehtestatud sellele abisaajale–Tõend kohustusliku sihtotstarvet määrava seose kohta maksu ja asjaomase abi rahastamise vahel–Puudumine

   (ELTL artiklid 107 ja 108)

5. Apellatsioonkaebus–Vastuapellatsioonkaebus–Ese–Vajadus tugineda erinevatele väidetele kui need, mis esitati vastuses põhiapellatsioonkaebusele

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 178 lõike 3 teine lause)

6. Kohtumenetlus–Menetlusse astumine–Väited, mis erinevad põhikohtuasja poole väidetest–Vastuvõetavus–Tingimus–Seos vaidluse esemega

   (Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 40; Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 129 ja artikli 132 lõike 2 punkt b)

1.  Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate kohtuasjadega on suunavad ega ole õiguslikult siduvad. Nende juhiste põhjendustest 1–3 ilmneb, et need võeti vastu korrakohase õigusemõistmise huvides, et täiendada ja selgitada Euroopa Kohtu menetlusele kohaldatavaid sätteid, ning nendega ei asendata vastavaid Euroopa Liidu Kohtu põhikirja ja Euroopa Kohtu kodukorra sätteid.

   Niisiis ilmneb selgelt praktiliste juhiste punkti 20 sõnastusest, mille kohaselt „apellatsioonkaebus […] ei tohiks olla pikem kui 25 lehekülge“, et see ei kehtesta absoluutset piirangut lehekülgede arvule, millest sõltub sellise apellatsioonkaebuse vastuvõetavus, vaid selle kohta on pooltele esitatud üksnes soovitus.

   Sellest tuleneb, et apellatsioonkaebust ei saa vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata põhjusel, et see ületab teatud lehekülgede arvu.

   (vt punktid 24–26)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 27–29)

3.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43–45, 49)

4.  Maksud ei kuulu aluslepingu riigiabi käsitlevate sätete kohaldamisalasse, välja arvatud juhul, kui nad moodustavad abimeetme rahastamise vahendi selliselt, et on selle meetme lahutamatuks osaks.

   Selleks, et maks oleks lahutamatu osa abimeetmest, peab asjassepuutuva liikmesriigi õiguse alusel maksu ja antava abi vahel kindlasti olema selline kohustuslik sihtotstarvet määrav seos, et maksutulud on tingimata ette nähtud antava abi rahastamiseks ja mõjutavad otseselt antava abi suurust ning järelikult ka hinnangut selle abi kokkusobivusele ühisturuga.

   Maksumeetmete korral, mis rahastavad osaliselt abi, mis on kehtestatud abisaaja konkurentidele, et abisaaja saaks täita oma avaliku teenuse osutamise ülesannet, ja mis ei ole kehtestatud sellele abisaajale, ei ole need maksumeetmed lahutamatu osa kõnealusest abist, kui on täidetud järgmised tingimused: abisumma on kehtestatud seoses tema avaliku teenuse osutamise ülesande täitmise netokuludega; kui maksutulu ületab selle ülesande täitmise kulusid, tuleb ülejääk suunata reservfondi või riigieelarvesse; ja kui need tulud on kõnealuste kulude katmiseks ebapiisavad, on liikmesriigil kohustus puudujääk täita.

   Kuna kõnealustest maksumeetmetest saadud maksutulu ei avalda mingit otsest mõju antud abi suurusele, sest selle andmine ega summa ei sõltu viidatud maksutulust ja maksutulu ei ole tingimata suunatud abi rahastamisele (sest osa nimetatud maksutulust võidakse suunata muuks eesmärgiks), siis ei saa järeldada, et nende maksumeetmete ja kõnealuse abi vahel on kohustuslik sihtotstarvet määrav seos.

   Pealegi ei oleks kõnealuste maksumeetmete kohaldamatus seetõttu, et need võivad osutuda liidu õigusega vastuolus olevaks, vahetult kaasa toonud abi kahtluse alla seadmist, kuna liikmesriigil on kohustus täita vahe abisaajale kättesaadavate vahendite ja tema poolt avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise kõigi kulude vahel.

   Asjaolu, et kohustus tasuda seda maksu paneb teised äriühingud veelgi ebasoodsamasse konkurentsiolukorda turgudel, millel nad konkureerivad abisaajaga, kuna abisaaja ei olnud kohustatud seda maksu tasuma, ei ole ühtlasi piisav, et tõendada, et see maks on lahutamatu osa abist. Küsimus, kas maks on lahutamatu osa selle maksuga rahastatud abist, ei sõltu nimelt konkurentsisuhtest maksu maksma kohustatud isiku ja abisaaja vahel, vaid üksnes sellest, et nimetatud maksu ja asjaomase abi vahel on kohustuslik sihtotstarvet määrav seos vastavalt asjassepuutuvatele liikmesriigi õigusnormidele.

   Erinev järeldus tähendaks, et iga kord, kui maksu kogutakse sektori tasandil ja see puudutab ettevõtjaid, kes konkureerivad abisaajaga, tuleks olukorda hinnata ELTL artiklite 107 ja 108 alusel.

   (vt punktid 65, 68–72, 77, 79–81, 83)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 108, 110)

6.  Pool, kellel lubatakse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 40 alusel selles kohtus läbivaatamisel olevas kohtuasjas menetlusse astuda, ei või muuta vaidluse eset, mis on piiritletud põhivaidluse poolte nõuete ja väidetega. Sellest tulenevalt on vastuvõetavad ainult need menetlusse astuja argumendid, mis paigutuvad nõuete ja väidetega kindlaks määratud raamistikku.

   Peale selle, kuigi vastavalt kodukorra artikli 132 lõike 2 punktile b peavad menetlusse astuja seisukohad sisaldama menetlusse astuja väiteid ja argumente, ei tähenda see siiski, et menetlusse astuja võib esitada uusi väiteid, mis erinevad hageja esitatud väidetest. See säte jääb menetlusse astumise menetlusega seotud piiridesse ja seda tuleb tõlgendada kodukorra artikli 129 alusel, mille kohaselt võib menetlusse astumise esemeks olla üksnes ühe poole nõuete täielik või osaline toetamine, menetlusse astumine on põhivaidluse suhtes aktsessoorne ja menetlusse astuja peab nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on hetkel, kui ta menetlusse astub.

   (vt punktid 114, 121)