Kohtuasi C-370/12

Thomas Pringle

versus

Governement of Ireland jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Supreme Court)

„Stabiilsusmehhanism liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro — Otsus 2011/199/EL — ELTL artikli 136 muutmine — Kehtivus — ELL artikli 48 lõige 6 — Lihtsustatud läbivaatamismenetlus — ESML — Majandus- ja rahanduspoliitika — Liikmesriikide pädevus”

Kokkuvõte — Euroopa Kohtu otsus (täiskogu), 27. november 2012

1. Eelotsuse küsimused — Kehtivuse hindamine — Euroopa Kohtu pädevus — Euroopa Ülemkogu otsus, mis võeti vastu EL toimimise lepingu lihtsustatud läbivaatamismenetlust kohaldades — Hõlmamine — Ulatus

   (ELL artikli 19 lõike 1 esimene lõik ja artikli 48 lõige 6; ELTL artikkel 267)

2. Eelotsuse küsimused — Institutsioonide aktide seaduslikkuse kohtulik kontroll — Üldaktid — Nõue, et füüsilised ja juriidilised isikud peavad akti kehtivuse hindamiseks esitama õigusvastasuse väite või nõudma eelotsusetaotluse esitamist — Liikmesriikide kohtute kohustus kohaldada siseriiklikke menetlusnorme nii, et see võimaldab liidu üldaktide õiguspärasust vaidlustada — Piirid — Küsimus, mis puudutab sellise otsuse kehtivust, mida ei ole ELTL artikli 263 alusel vaidlustatud, mille tulemusel kaob õigus hagi esitada või lõpeb tühistamishagi esitamise tähtaeg

   (ELTL artiklid 263 ja 267)

3. Majandus- ja rahanduspoliitika — EL toimimise lepingu lihtsustatud läbivaatamismenetlus — ELTL artikli 136 muutmine, mis võimaldab kehtestada stabiilsusmehhanismi nende liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro — Kehtivuse hindamine — Muudatus, mis puudutab ainult EL toimimise lepingu kolmandat osa

   (ELL artikli 4 lõige 1, artikli 5 lõige 2, artikli 48 lõige 6, ELTL artikli 2 lõige 3, artikli 5 lõige 1 ja artikkel 136; Euroopa Ülemkogu otsus 2011/199)

4. Majandus- ja rahanduspoliitika — EL toimimise lepingu lihtsustatud läbivaatamismenetlus — ELTL artikli 136 muutmine, mis võimaldab kehtestada stabiilsusmehhanismi nende liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro — Kehtivuse hindamine — Läbivaatamine, mis ei suurenda liidu pädevust

   (ELL artikli 48 lõige 6; ELTL artikkel 136; Euroopa Ülemkogu otsus 2011/199)

5. Eelotsuse küsimused — Vastuvõetavus — Eelotsusetaotlus, kus ei ole välja toodud selle Euroopa Kohtule esitamise põhjuseid — Lubatavus

   (ELTL artikkel 267, Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 23; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 94 punkt c)

6. Majandus- ja rahanduspoliitika — Rahapoliitika — Liidu ainupädevus — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimine nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Lubatavus

   (ELTL artikli 3 lõike 1 punkt c, artikli 123 lõige 1 ja artikkel 127)

7. Majandus- ja rahanduspoliitika — Rahapoliitika — Liidu ainupädevus Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimises nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Mõju liidu majandus- ja rahanduspoliitikat käsitlevatele ühiseeskirjadele — Puudumine

   (ELL artikli 4 lõige 1 ja artikli 5 lõige 2, ELTL artikli 3 lõige 2 ja artikli 122 lõige 2)

8. Majandus- ja rahanduspoliitika — Majanduspoliitika — Majanduspoliitika koordineerimine — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimine nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Liidu õiguskorra põhjalik muutmine — Puudumine

   (ELTL artikli 2 lõige 3, artiklid 119–121, 125 ja artikli 126 lõiked 7 ja 8)

9. Majandus- ja rahanduspoliitika — Majanduspoliitika — Liidu pädevus anda finantsabi liikmesriikidele, kes on raskustes — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimine nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Mõju puudumine sellisele pädevusele

   (ELTL artikkel 122)

10. Majandus- ja rahanduspoliitika — Majanduspoliitika — Keeld, mille kohaselt ei tohi Euroopa Keskpank ja muud keskpangad anda arvelduskrediiti, krediiti ega omandada võlakirju — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimine nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Lubatavus

    (ELTL artikkel 123)

11. Majandus- ja rahanduspoliitika — Majanduspoliitika — Keeld, mille kohaselt ei tohi liit ega liikmesriik võtta vastutust teise liikmesriigi kohustuste eest ega võtta neid kohustusi enda peale — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu sõlmimine nende liikmesriikide poolt, mille rahaühik on euro — Lubatavus

    (ELTL artikkel 125)

12. Majandus- ja rahanduspoliitika — Pädevuse andmise põhimõtte järgimise kohustus — Liikmesriikide poolt sõlmitud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga komisjonile, Euroopa Keskpangale ja Euroopa Kohtule uute ülesannete andmine — Lubatavus

    (ELL artikli 13 lõige 2 ja artikli 17 lõige 1; ELTL artikkel 273)

13. Euroopa Liidu õigus — Õiguse üldpõhimõtted — Aluslepingutest ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenevad eeskirjad ja põhimõtted — Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile — Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping

    (Euroopa Liidu inimõiguste harta, artikkel 47)

14. Majandus- ja rahanduspoliitika — EL toimimise lepingu lihtsustatud läbivaatamismenetlus — Liikmesriikide pädevus sõlmida ja ratifitseerida Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping, millega muudetakse ELTL artiklit 136, enne selle sätte muutmist käsitleva otsuse jõustumist

    (ELL artikli 48 lõige 6, ELTL artikkel 136, Euroopa Ülemkogu otsus 2011/199, artikkel 1)

1.  Lissaboni leping kehtestas lisaks EL toimimise lepingus sätestatud tavalisele läbivaatamismenetlusele ELL artikli 48 lõike 6 alusel lihtsustatud läbivaatamismenetluse, mille kohaldamisele kehtib mitu tingimust. Kuna nende tingimuste täitmise kontrollimine on vajalik selleks, et teha kindlaks, kas lihtsustatud läbivaatamismenetlust võib rakendada, tuleb Euroopa Kohtul institutsioonina, kes ELL artikli 19 lõike 1 esimese lõigu kohaselt tagab, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust, kontrollida, kas Euroopa Ülemkogu poolt ELL artikli 48 lõike 6 alusel vastu võetud otsus on kehtiv.

   Selleks tuleb Euroopa Kohtul kontrollida esiteks seda, kas artikli 48 lõikes 6 kehtestatud eeskirju on järgitud ja teiseks seda, et kokkulepitud muudatused käsitlevad üksnes EL toimimise lepingu kolmandat osa, mis tähendab, et muudatused ei too endaga kaasa Euroopa Liidu aluseks olevate lepingute ühegi muu osa muutmist ega suurenda viimasele antud pädevust.

   (vt punktid 31 ja 33–36)

2.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 39–42)

3.  Euroopa Ülemkogu otsus 2011/199, millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro, vastab ELL artikli 48 lõike 6 esimeses ja teises lõigus sätestatud tingimusele, mille kohaselt võib lihtsustatud läbivaatamismenetluses muuta üksnes EL toimimise lepingu kolmandat osa.

   Esiteks ei mõjuta otsuse 2011/199 artikkel 1, mis ELTL artiklile 136 lõike 3 lisamisega näeb ette stabiilsusmehhanismi loomise, liidule ELTL artikli 3 lõike 1 punktis c antud ainupädevust nende liikmesriikide rahapoliitika valdkonnas, mille rahaühik on euro. Nimelt, võttes arvesse stabiilsusmehhanismi eesmärke, nende eesmärkide saavutamiseks ette nähtud vahendeid ning vahetut seost selle mehhanismi ja EL toimimise lepingu majanduspoliitikat käsitlevate sätete ning liidu majandusliku juhtimise tugevdamiseks kehtestatud regulatiivse raamistiku sätete vahel, siis kuulub nimetatud mehhanismi loomine majanduspoliitika valdkonda. Mis puudutab esiteks stabiilsusmehhanismi eesmärki säilitada kogu euroala stabiilsus, siis eristub see selgelt eesmärgist säilitada hindade stabiilsus, mis on liidu rahapoliitika esmane eesmärk. Teiseks, mis puudutab taotletava eesmärgi saavutamise vahendeid, siis täpsustab otsus 2011/199 üksnes seda, et stabiilsusmehhanismiga antakse mis tahes vajalikku finantsabi ning see ei sisalda ühtegi muud viidet selle mehhanismi toimimisele. Ent liikmesriigile finantsabi andmine ei kuulu ilmselgelt rahapoliitika valdkonda.

   Teiseks ei mõjuta otsus 2011/199 liidu pädevust liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimisel. Nimelt, kuna ELTL artikli 2 lõige 3 ja artikli 5 lõige 1 piiravad liidu rolli majanduspoliitika valdkonnas koordineerivate meetmete võtmisega, ei anna EL lepingu ega EL toimimise lepingu sätted liidule eripädevust asutada sellist stabiilsusmehhanismi, nagu näeb ette nimetatud otsus. Seega, võttes arvesse ELL artikli 4 lõiget 1 ja ELL artikli 5 lõiget 2, on liikmesriigid, mille rahaühik on euro, pädevad sõlmima omavahel lepingu niisuguse lepingu stabiilsusmehhanismi asutamiseks nagu see, mille näeb ette otsuse 2011/199 artikkel 1. Siiski ei või need liikmesriigid selles valdkonnas oma pädevuse teostamisel vabastada end liidu õiguse järgimisest. ELTL artikli 136 lõikes 3 nimetatud selliste rangete tingimuste eesmärk, millest lähtudes stabiilsusmehhanismi alusel finantsabi antakse, on tagada, et mehhanismi toimimisel järgitakse liidu õigust, sealhulgas meetmeid, mida liit on võtnud liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimisel.

   (vt punktid 56, 57, 60, 63, 64, 68–70, 72 ja resolutsiooni punkt 1)

4.  Euroopa Ülemnõukogu otsus 2011/199, millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro, ei anna liidule uusi pädevusi. Nimelt ei loo see muudatus õiguslikku alust, mis annaks liidule õiguse teha toiminguid, mida tal ei olnud võimalik teha enne EL toimimise lepingu muudatuse jõustumist. Lisaks ei mõjuta asjaolu, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingus on nimetatud liidu institutsioone, täpsemalt komisjoni ja Euroopa Keskpanka, mingil viisil otsuse 2011/199 kehtivust, kuna otsus näeb üksnes ette stabiilsusmehhanismi asutamise liikmesriikide poolt ega käsitle üldse liidu institutsioonide võimalikke ülesandeid selle raames. Sellest tuleneb, et otsuses 2011/199 on täidetud ELL artikli 48 lõikes 6 sätestatud tingimus, mille kohaselt ei või lihtsustatud läbivaatamismenetluse alusel tehtud muudatus suurendada liidule aluslepingutega antud pädevust.

   (vt punktid 73–75 ja resolutsiooni punkt 1)

5.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 84 ja 86)

6.  ELTL artikli 3 lõike 1 punktiga c ja ELTL artikliga 127 ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad.

   Nimelt ei kuulu ESM tegevus EL toimimise lepingu nimetatud sätetes käsitletava rahapoliitika valdkonda, kuna selle mehhanismi eesmärk ei ole mitte hindade stabiilsuse säilitamine, vaid oma liikmete, ehk liikmesriikide, mille rahaühik on euro, rahastamisvajaduste rahuldamine, kes on tõsistes rahalistes raskustes või kellel on oht sellistesse raskustesse sattuda, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks. Sellel eesmärgil tegutsedes ei ole ESM-l õigust kehtestada euroala baasintressimäärasid ega eurosid emiteerida, kuna ESM alusel antavat finantsabi tuleb ELTL artikli 123 lõikes 1 sätestatust kinni pidades tervikuna rahastada sissemakstud kapitalist või finantsinstrumente välja andes, nagu näeb ette ESM lepingu artikkel 3.

   Seda järeldust ei lükka ümber see, et ESM tegevus võib mõjutada hindade stabiilsust. Nimelt, isegi kui eeldada, et ESM tegevus võib inflatsioonitaset mõjutada, on selle mõju näol tegemist üksnes võetud majanduspoliitika meetmete kaudse mõjuga.

   (vt punktid 95–98 ja resolutsiooni punkt 2)

7.  ELTL artikli 3 lõikega 2, mis keelab liikmesriikidel sõlmida omavahel lepingut, mis võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad.

   Nimelt, kuna esiteks asutasid liikmesriigid, mille rahaühik on euro, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) väljaspool liidu raamistikku, ei mõjuta see, kui Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) võtab endale nimetatud fondi ülesanded, liidu ühiseeskirju ega muuda nende reguleerimisala.

   Teiseks, isegi kui Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu (ESM leping) põhjendusest 1 tuleneb, et ESM hakkab muude funktsioonide hulgas täitma ülesandeid, mis siiani olid ajutiselt määratud Euroopa finantsstabiilsusmehhanismile (EFSM), mis asutati ELTL artikli 122 lõike 2 alusel, ei mõjuta ka see liidu ühiseeskirju ega muuda nende reguleerimisala. Nimelt ei mõjuta ESM asutamine liidu pädevust anda ELTL artikli 122 lõike 2 alusel sihtotstarbelist finantsabi liikmesriigile, kes on raskustes või kellel on tõsine oht sattuda suurtesse raskustesse, mida põhjustavad loodusõnnetused või temast olenematud erandlikud juhtumid. Kuna ka ELTL artikli 122 lõige 2 ega muu EL lepingu ja EL toimimise lepingu säte ei anna liidule eripädevust asutada selline stabiilsusmehhanism nagu ESM, on liikmesriikidel õigus ELL artikli 4 lõike 1 ja ELL artikli 5 lõike 2 alusel selles valdkonnas tegutseda.

   (vt punktid 101–105 ja resolutsiooni punkt 2)

8.  Järelikult ei ole ELTL artikli 2 lõikega 3 ning ELTL artiklite 119–121 ja ELTL artikliga 126 vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad.

   Nimelt on liikmesriigid pädevad sõlmima omavahel niisuguse stabiilsusmehhanismi asutamise lepingu nagu ESM leping, kui kohustused, mille lepinguosalistest liikmesriigid selle lepinguga võtavad, on kooskõlas liidu õigusega. Neil asjaoludel ei ole ESM eesmärk liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimine, vaid see kujutab endast rahastamismehhanismi. Kuigi ESM lepingu artikli 3, artikli 12 lõike 1 ja artikli 13 lõike 3 esimese lõigu kohaselt antakse liikmesriigile, kes on ESM liige, finantsabi tõepoolest rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul ja mis võib toimuda makromajandusliku kohandamisprogrammi vormis, ei ole nende tingimuste näol siiski tegemist liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimise vahendiga, vaid nende eesmärk on tagada, et ESM tegevus on kooskõlas eeskätt ELTL artikliga 125 ja liidu koordineerimismeetmetega.

   Lõpuks ei mõjuta ESM leping Euroopa Liidu Nõukogu pädevust esitada ELTL artikli 126 lõigete 7 ja 8 alusel soovitusi liikmesriigile, kellel on tekkinud ülemäärane eelarvepuudujääk.

   (vt punktid 109–114 ja resolutsiooni punkt 2)

9.  ELTL artikkel 122 käsitleb ainult liidu, mitte liikmesriikide antavat finantsabi. EL toimimise lepingu kõnesoleva sättega liidule antud pädevuse teostamist Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamine ei mõjuta.

   (vt punktid 119–122 ja resolutsiooni punkt 2)

10.  ELTL artikliga 123, mille kohaselt on keelatud Euroopa Keskpanga ja liikmesriikide keskpankade arvelduslaenud või muud tüüpi laenuvõimalused liidu ja liikmesriikide asutustele või organitele ja neilt otse võlakohustusi osta, ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping, ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad. Nimelt on ELTL artikkel 123 adresseeritud konkreetselt Euroopa Keskpangale ja liikmesriikide keskpankadele. Liikmesriigi või mitme liikmesriigi poolt teisele liikmesriigile finantsabi andmine ei kuulu seega nimetatud keelu kohaldamisalasse.

    (vt punktid 123, 125, 128 ja resolutsiooni punkt 2)

11.  ELTL artikliga 125, mille kohaselt liit „ei kanna vastutust” ega „võta enda peale” liikmesriikide kohustusi ja liikmesriik „ei kanna vastutust” ega „võta enda peale” teiste liikmesriikide kohustusi, ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad.

    Nimelt, kuigi ELTL artikkel 125 keelab liidul ja liikmesriikidel anda finantsabi, mis vähendab seda abi saava liikmesriigi valmidust järgida usaldusväärset eelarvepoliitikat, ei keela see säte ühel või mitmel liikmesriigil anda finantsabi liikmesriigile, kes vastutab võlausaldajate ees oma kohustuste eest ise, kui asjaomase finantsabiga seotud tingimused innustavad seda viimast liikmesriiki usaldusväärset eelarvepoliitikat rakendama.

    Seoses ESM lepinguga tuleb esiteks märkida, et ESM ei vastuta finantsabi saava liikmesriigi laenukohustuste eest. Viimane vastutab võlausaldajate ees oma finantskohustuste eest ise, kuna ESM lepingu artikli 13 lõike 6 kohaselt peab abi saanud liikmesriik kogu nimetatud lepingu artiklite 14–16 alusel antud finantsabi ESM-le tagasi maksma ja et nimetatud lepingu artikli 20 lõike 1 kohaselt lisatakse tagasimakstavale summale asjakohane marginaal. Samadel põhjustel ei võta ESM neid võlakirju ostes abi saava liikmesriigi võlakohustusi enda kanda. Lisaks vastutab ESM liikme võlakirjade järelturult ostmisel asjaomase võlakohustuse eest üksnes võlakirjad emiteerinud liikmesriik.

    Teiseks antakse stabiilsustoetust üksnes siis, kui see on hädavajalik kogu euroala ja selle liikmesriikide finantsstabiilsuse tagamiseks, ning seda abi antakse rangetel tingimustel, mis on asjakohased asjaomase finantsabi andmise vahendi puhul, mille eesmärk omakorda on tagada see, et liikmesriigid teostaksid usaldusväärset eelarvepoliitikat.

    Lõpuks, kui liikmesriik, kes on ESM liige, ei suuda teha nõutavat sissemakset ja kõigi ESM liikmete puhul sissenõutavat kapitali mahtu suurendatakse, siis on ESM-le võlgu olev liikmesriik kohustatud maksma oma osa kapitalist. Seega ei vastuta teised ESM liikmed võlgnikust liikme võlakohustuste eest.

    Niisiis ei kanna selline stabiilsusmehhanism nagu ESM ja selle osalistest liikmesriigid vastutust stabiilsustoetust saava liikmesriigi kohustuste eest ega võta neid kohustusi enda peale ELTL artikli 125 tähenduses.

    (vt punktid 130, 136–143, 145–147 ja resolutsiooni punkt 2)

12.  ELL artikli 13 lõikega 2, mis sätestab, et iga institutsioon tegutseb talle aluslepingutega antud volituste piires ning vastavalt nendes sätestatud korrale, tingimustele ja eesmärkidele, ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad, kuna ESM lepinguga komisjonile, Euroopa Keskpangale ja Euroopa Kohtule uute ülesannete andmine on kooskõlas nende volitustega, nii nagu viimased on aluslepingutes määratletud.

    Nimelt on liikmesriikidel õigus anda institutsioonidele valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, väljaspool liidu raamistikku selliseid ülesandeid nagu liikmesriikide ühistegevuse koordineerimine või finantsabi haldamine, tingimusel et need ülesanded ei moonuta neile institutsioonidele EL lepinguga ja EL toimimise lepinguga antud volitusi. Ent ESM lepinguga komisjonile ja Euroopa Keskpangale antud ülesanded kuuluvad eelmises punktis loetletud ülesannete hulka.

    ESM lepingu raames viimastele antud ülesannetest ei tulene iseenesest mingit otsustusõigust. Lisaks ei moonuta need ülesanded nimetatud institutsioonidele aluslepinguga antud volitusi, kuna ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt edendab komisjon liidu üldisi huve ja Euroopa Keskpank toetab liidu üldist majanduspoliitikat vastavalt ELTL artikli 282 lõikele 2.

    Mis puudutab ESM lepingu artikli 37 lõikega 3 Euroopa Kohtule antud pädevust, siis põhineb see vahetult ELTL artiklil 273. Selle artikli järgi kuulub Euroopa Kohtu pädevusse iga aluslepingute eset käsitlev liikmesriikidevaheline vaidlus, kui see antakse Euroopa Kohtusse poolte erikokkuleppe alusel. Kuigi ELTL artikkel 273 seab Euroopa Kohtu pädevuse tõepoolest sõltuvusse erikokkuleppe olemasolust, ei takista miski seda, et võttes arvesse nimetatud sätte eesmärki, sõlmitakse niisugune kokkulepe eelnevalt teatava kategooria enne kindlaks määratud vaidluste osas sellise klausli alusel nagu ESM lepingu artikli 37 lõige 3. Lisaks võib vaidlus ESM lepingu tõlgendamise või kohaldamise üle puudutada ka liidu õiguse sätete tõlgendamist ja kohaldamist. Lõpuks, kuigi Euroopa Kohtul on ELTL artikli 273 kohaselt tõepoolest pädevus tingimusel, et tema menetluses oleva vaidluse pooled on üksnes liikmesriigid, võib vaidlust, mille osapool on ESM, pidada liikmesriikidevaheliseks vaidluseks ELTL artikli 273 tähenduses, kuna ESM koosneb ainult liikmesriikidest.

    (vt punktid 153, 158–165, 171, 172, 174–177 ja resolutsiooni punkt 2)

13.  Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse üldpõhimõttega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigid, mille rahaühik on euro, sõlmivad niisuguse lepingu nagu Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping (ESM leping), ega see, kui viimased nimetatud lepingu ratifitseerivad.

    Harta artikli 51 lõike 1 kohaselt on selle sätted liikmesriikidele ette nähtud üksnes liidu õiguse kohaldamise korral. Selle artikli lõige 2 sätestab, et harta ei laienda liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest, ei lisa liidule uusi pädevusvaldkondi ja ülesandeid ega muuda aluslepingute teistes osades määratletud pädevust ja ülesandeid. Seega peab Euroopa Kohus liidu õigust harta seisukohast tõlgendama liidule antud pädevuse piirides.

    Ent liikmesriigid ei kohalda liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, kui nad asutavad sellise stabiilsusmehhanismi nagu ESM, mille asutamiseks EL leping ega EL toimimise leping liidule eripädevust ei anna.

    (vt punktid 179, 180 ja resolutsiooni punkt 2)

14.  Liikmesriikide õigus sõlmida ja ratifitseerida Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamisleping ei sõltu sellest, kas Euroopa Ülemkogu otsus 2011/199, millega muudetakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 seoses stabiilsusmehhanismiga liikmesriikide jaoks, mille rahaühik on euro, on jõustunud. Nimelt kinnitab ELTL artikli 136 muutmine otsuse 2011/199 artikliga 1 liikmesriikide vastava pädevuse olemasolu. Seega ei anna see otsus liikmesriikidele uusi pädevusi.

    (vt punktid 184, 185 ja resolutsiooni punkt 3)