Kohtuasi C-435/06

Menetluses

C

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Korkein hallinto-oikeus)

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega — Määrus (EÜ) nr 2201/2003 — Esemeline ja ajaline kohaldamisala — Mõiste „tsiviilasi” — Lapse perekonnast eraldamise ja väljapoole kodu paigutamise otsus — Avaliku õiguse valdkonda kuuluvad meetmed lapse kaitseks”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 20. septembril 2007   I ‐ 10144

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 27. november 2007   I ‐ 10169

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 1 lõige 1 ja artikli 2 punkt 7)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003

   (1994. aasta ühinemisakt, ühisdeklaratsioon nr 28; nõukogu määrus nr 2201/2003)

1.  Määruse nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, muudetud nõukogu määrusega nr 2116/2004, artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviilasjad” selle sätte mõttes hõlmab otsust, millega laps viivitamatult perekonnast eraldatakse ja väljapoole kodu kasuperekonda paigutatakse, kui see otsus on tehtud lastekaitset käsitlevate avaliku õiguse normide alusel.

   Mõistet „tsiviilasjad” selle sätte tähenduses tuleb tõlgendada iseseisvalt. Vaid määruse nr 2201/2003 ühetaoline kohaldamine liikmesriikides, mis eeldab, et määruse kohaldamisala määrab kindlaks ühenduse õigus, mitte siseriiklik õigus, võimaldab tagada, et saavutatakse määruse eesmärgid, mille hulka kuulub kõigi asjassepuutuvate laste võrdne kohtlemine. Vastavalt kõnesoleva määruse põhjendusele 5 on see eesmärk tagatud üksnes siis, kui määruse kohaldamisalasse kuuluvad kõik vanemlikku vastutust reguleerivad otsused. Vanemlikku vastutust on määruse artikli 2 punktis 7 määratletud laialt, nii et see hõlmab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. Siinkohal ei ole oluline, kas vanemlikku vastutust puudutab riiklik kaitsemeede või eestkostja enda algatusel tehtud otsus.

   (vt punktid 46–50, 53, resolutiivosa punkt 1)

2.  Määrust nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, muudetud nõukogu määrusega nr 2116/2004, tuleb tõlgendada nii, et Põhjamaade koostöö raames vastu võetud ühtlustatud siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad eestkostet puudutavate haldusotsuste tunnustamist ja täitmist, ei või kohaldada lapse perekonnast eraldamise otsusele, mis kuulub selle määruse kohaldamisalasse.

   Põhjamaade koostöö eestkostet puudutavate haldusotsuste tunnustamisel ja täitmisel ei kuulu erandite hulka, mis on ammendavalt loetletud määruses nr 2201/2003.

   Seda järeldust ei kummuta Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemistingimusi ning Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavaid muudatusi käsitlevale lepingule lisatud 28. ühisdeklaratsioon Põhjamaade koostöö kohta. Mainitud deklaratsiooni kohaselt on Põhjamaade koostöös osalevad riigid, kes on Euroopa Liidu liikmed, kohustunud jätkama seda koostööd ühenduse õigust järgides. Sellest tulenevalt peab kõnesolev koostöö olema kooskõlas ühenduse õiguskorra põhimõtetega. Siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama ühenduse õigusnorme, on kohustatud tagama nende normide täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata siseriikliku õigusakti sätte, mis on vastuolus ühenduse õigusega.

   (vt punktid 57, 61, 63–66, resolutiivosa punkt 2)