Kohtuasi C-577/11

DKV Belgium SA

versus

Association belge des consommateurs Test-Achats ASBL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Bruxelles)

„Teenuste osutamise vabadus — Asutamisvabadus — Direktiivid 73/239/EMÜ ja 92/49/EMÜ — Otsekindlustustegevus, välja arvatud elukindlustustegevus — Kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabadus — Ravikindlustuslepingud, mis ei ole seotud kutsetegevusega — Piirangud — Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 7. märts 2013

1. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Otsekindlustustegevus, välja arvatud elukindlustustegevus – Direktiiv 92/49 – Hinna määramise vabadus – Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad tehnilise raamistiku kindlustusseltside kindlustusmaksete arvutamiseks – Lubatavus

   (Nõukogu direktiiv 73/239, artikli 8 lõige 3 ja direktiiv 92/49, artikkel 29 ja artikli 39 lõiked 2 ja 3)

2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Piirangud – Vastuvõtva liikmesriigi kontroll kindlustusmaksete arvutamise meetodite üle, mida kohaldab teises liikmesriigis asuv kindlustusselts – Põhjendatus – Tarbijakaitse – Lubatavus

   (ELTL artiklid 49 ja 56)

1.  Direktiivi 92/49 otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239 ja 88/357 (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) artiklit 29 ja artikli 39 lõikeid 2 ja 3 ning esimese direktiivi 73/239 otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud direktiiviga 92/49) artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad selliste ravikindlustuslepingute raames, mis ei ole seotud kutsetegevusega, et kindlustusmakset, maksuvabastust ja kindlustushüvitist saab iga-aastaselt kohandada üksnes:

   —	tarbijahinnaindeksi alusel, või

   —	nn „meditsiinilise” näitaja alusel, kui ja niivõrd, kuivõrd selle näitaja muutumine ületab tarbijahinnaindeksit, või

   —

   pärast seda, kui kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, on andnud loa olukorras, kus see ametiasutus tuvastab, et selle ettevõtja kindlustusmakse tariif, olenemata nimetatud kahte tüüpi näitajate alusel arvutatud muudatustest, põhjustab või võib põhjustada kahju. Kuna liidu seadusandja sellekohase selge tahteavalduse puudumisel ei saa eeldada, et kahjukindlustuse valdkonna kindlustusmaksete tariifide alal oleks toimunud täielik ühtlustamine, mis välistaks kõik kindlustusmaksete tariife mõjutada võivad siseriiklikud meetmed, ei ole siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad tehnilise raamistiku, mille alusel kindlustusseltsid peavad arvutama oma kindlustusmakseid, kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega vastuolus ainuüksi sellel põhjusel, et see tehniline raamistik mõjutab kindlustusmaksete tariifide muutmist. Nii on see nimetatud õigusnormide puhul, mis võimaldades kindlustusmakse tariife tõsta kahte tüüpi näitajate alusel, toimivad nagu tehniline raamistik, mis käsitleb üksnes kindlustusmaksete tariifide muutumise suuniseid, mille alusel peavad kindlustusseltsid oma kindlustusmaksed arvutama. Neil asjaoludel ei ole ainuüksi fakt, et kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, võib otsustada anda viimasele loa võtta meetmeid nende tariifide tasakaalustamiseks, kui need tariifid põhjustavad või võivad põhjustada kahju, piisav selleks, et seada kahtluse alla tõika, et kõnealune kindlustusmaksemäärade tõstmise süsteem on tehniline raamistik. (vt punktid 22, 23, 26, 27, 48 ja resolutsioon)

2.  ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust piiravad sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad selliste ravikindlustuslepingute raames, mis ei ole seotud kutsetegevusega, et kindlustusmakset, maksuvabastust ja kindlustushüvitist saab iga-aastaselt kohandada üksnes:

   —	tarbijahinnaindeksi alusel, või

   —	nn „meditsiinilise” näitaja alusel, kui ja niivõrd, kuivõrd selle näitaja muutumine ületab tarbijahinnaindeksit, või

   —

   pärast seda, kui kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, on andnud loa olukorras, kus see ametiasutus tuvastab, et selle ettevõtja kindlustusmakse tariif, olenemata nimetatud kahte tüüpi näitajate alusel arvutatud muudatustest, põhjustab või võib põhjustada kahju. Selline kindlustusmaksemäärade tõstmise süsteem võib heidutada kindlustusseltse, kelle registrijärgne asukoht asub muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus selline süsteem on kehtestatud, viimati nimetatud riigis filiaali avamast või minemast sinna teenuste osutamise vabaduse alusel oma tooteid pakkuma. Siiski võib selline süsteem olla lubatav, kui süsteemi eesmärk on tarbijakaitse, mis on ülekaalukas üldine huvi, ning eelkõige hoida ära, et kindlustatud isik peaks tasuma ülemäära ja ootamatult kõrgeid kindlustusmakseid. Lisaks näib selline süsteem olevat taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv. Lõpuks, võttes arvesse esiteks haiglaravikindlustuse tunnuseid, sest selle kindlustuse tariifid – kuigi seda kindlustust on võrdlemisi noortele kindlustatutele võimalik pakkuda madala maksete tariifiga – tõusevad kindlustatu vanuse kasvades ja suurenevad kulud, mis kindlustusandjal kindlustatust tulenevalt tekivad, ning kuna teiseks võimaldab kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostaval ametiasutusel kindlustusseltsi taotlusel otsustada anda viimasele loa võtta meetmeid nende tariifide tasakaalustamiseks, kui need tariifid võivad põhjustada kahju, siis ei lähe süsteem, tingimusel et ei esine ühtegi vähem piiravat meedet, mis võimaldaks samadel tingimustel saavutada eesmärgi kaitsta tarbijaid, kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks. (vt punktid 34, 37, 40–47, 49 ja resolutsioon)

Kohtuasi C-577/11

DKV Belgium SA

versus

Association belge des consommateurs Test-Achats ASBL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour d’appel de Bruxelles)

„Teenuste osutamise vabadus — Asutamisvabadus — Direktiivid 73/239/EMÜ ja 92/49/EMÜ — Otsekindlustustegevus, välja arvatud elukindlustustegevus — Kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabadus — Ravikindlustuslepingud, mis ei ole seotud kutsetegevusega — Piirangud — Ülekaalukast üldisest huvist tulenevad põhjused”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 7. märts 2013

1. Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Otsekindlustustegevus, välja arvatud elukindlustustegevus — Direktiiv 92/49 — Hinna määramise vabadus — Siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad tehnilise raamistiku kindlustusseltside kindlustusmaksete arvutamiseks — Lubatavus

   (Nõukogu direktiiv 73/239, artikli 8 lõige 3 ja direktiiv 92/49, artikkel 29 ja artikli 39 lõiked 2 ja 3)

2. Isikute vaba liikumine — Asutamisvabadus — Teenuste osutamise vabadus — Piirangud — Vastuvõtva liikmesriigi kontroll kindlustusmaksete arvutamise meetodite üle, mida kohaldab teises liikmesriigis asuv kindlustusselts — Põhjendatus — Tarbijakaitse — Lubatavus

   (ELTL artiklid 49 ja 56)

1.  Direktiivi 92/49 otsekindlustustegevusega, välja arvatud elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 73/239 ja 88/357 (kolmas kahjukindlustuse direktiiv) artiklit 29 ja artikli 39 lõikeid 2 ja 3 ning esimese direktiivi 73/239 otsekindlustustegevuse, välja arvatud elukindlustustegevuse alustamise ja jätkamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud direktiiviga 92/49) artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis sätestavad selliste ravikindlustuslepingute raames, mis ei ole seotud kutsetegevusega, et kindlustusmakset, maksuvabastust ja kindlustushüvitist saab iga-aastaselt kohandada üksnes:

   —	tarbijahinnaindeksi alusel, või

   —	nn „meditsiinilise” näitaja alusel, kui ja niivõrd, kuivõrd selle näitaja muutumine ületab tarbijahinnaindeksit, või

   —

   pärast seda, kui kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, on andnud loa olukorras, kus see ametiasutus tuvastab, et selle ettevõtja kindlustusmakse tariif, olenemata nimetatud kahte tüüpi näitajate alusel arvutatud muudatustest, põhjustab või võib põhjustada kahju. Kuna liidu seadusandja sellekohase selge tahteavalduse puudumisel ei saa eeldada, et kahjukindlustuse valdkonna kindlustusmaksete tariifide alal oleks toimunud täielik ühtlustamine, mis välistaks kõik kindlustusmaksete tariife mõjutada võivad siseriiklikud meetmed, ei ole siseriiklikud õigusnormid, mis kehtestavad tehnilise raamistiku, mille alusel kindlustusseltsid peavad arvutama oma kindlustusmakseid, kindlustusmaksete tariifide kindlaksmääramise vabaduse põhimõttega vastuolus ainuüksi sellel põhjusel, et see tehniline raamistik mõjutab kindlustusmaksete tariifide muutmist. Nii on see nimetatud õigusnormide puhul, mis võimaldades kindlustusmakse tariife tõsta kahte tüüpi näitajate alusel, toimivad nagu tehniline raamistik, mis käsitleb üksnes kindlustusmaksete tariifide muutumise suuniseid, mille alusel peavad kindlustusseltsid oma kindlustusmaksed arvutama. Neil asjaoludel ei ole ainuüksi fakt, et kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, võib otsustada anda viimasele loa võtta meetmeid nende tariifide tasakaalustamiseks, kui need tariifid põhjustavad või võivad põhjustada kahju, piisav selleks, et seada kahtluse alla tõika, et kõnealune kindlustusmaksemäärade tõstmise süsteem on tehniline raamistik. (vt punktid 22, 23, 26, 27, 48 ja resolutsioon)

2.  ELTL artikleid 49 ja 56 tuleb tõlgendada nii, et asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust piiravad sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad selliste ravikindlustuslepingute raames, mis ei ole seotud kutsetegevusega, et kindlustusmakset, maksuvabastust ja kindlustushüvitist saab iga-aastaselt kohandada üksnes:

   —	tarbijahinnaindeksi alusel, või

   —	nn „meditsiinilise” näitaja alusel, kui ja niivõrd, kuivõrd selle näitaja muutumine ületab tarbijahinnaindeksit, või

   —

   pärast seda, kui kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostav ametiasutus, kelle poole asjaomane kindlustusselts on pöördunud, on andnud loa olukorras, kus see ametiasutus tuvastab, et selle ettevõtja kindlustusmakse tariif, olenemata nimetatud kahte tüüpi näitajate alusel arvutatud muudatustest, põhjustab või võib põhjustada kahju. Selline kindlustusmaksemäärade tõstmise süsteem võib heidutada kindlustusseltse, kelle registrijärgne asukoht asub muus liikmesriigis kui see liikmesriik, kus selline süsteem on kehtestatud, viimati nimetatud riigis filiaali avamast või minemast sinna teenuste osutamise vabaduse alusel oma tooteid pakkuma. Siiski võib selline süsteem olla lubatav, kui süsteemi eesmärk on tarbijakaitse, mis on ülekaalukas üldine huvi, ning eelkõige hoida ära, et kindlustatud isik peaks tasuma ülemäära ja ootamatult kõrgeid kindlustusmakseid. Lisaks näib selline süsteem olevat taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv. Lõpuks, võttes arvesse esiteks haiglaravikindlustuse tunnuseid, sest selle kindlustuse tariifid – kuigi seda kindlustust on võrdlemisi noortele kindlustatutele võimalik pakkuda madala maksete tariifiga – tõusevad kindlustatu vanuse kasvades ja suurenevad kulud, mis kindlustusandjal kindlustatust tulenevalt tekivad, ning kuna teiseks võimaldab kindlustusettevõtjate üle järelevalvet teostaval ametiasutusel kindlustusseltsi taotlusel otsustada anda viimasele loa võtta meetmeid nende tariifide tasakaalustamiseks, kui need tariifid võivad põhjustada kahju, siis ei lähe süsteem, tingimusel et ei esine ühtegi vähem piiravat meedet, mis võimaldaks samadel tingimustel saavutada eesmärgi kaitsta tarbijaid, kaugemale sellest, mis on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks. (vt punktid 34, 37, 40–47, 49 ja resolutsioon)