Kohtuasi C-411/06

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Euroopa Parlament

ja

Euroopa Liidu Nõukogu

„Tühistamishagi — Määrus (EÜ) nr 1013/2006 — Jäätmesaadetis — Õigusliku aluse valik — EÜ artikkel 133 ja EÜ artikli 175 lõige 1”

Kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanek, esitatud 26. märtsil 2009   I ‐ 7588

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 8. september 2009   I ‐ 7603

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Kriteeriumid

   (EÜ artikli 175 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1013/2006)

2. Keskkond – Määrus jäätmesaadetiste kohta – Instrument, mis reguleerib peamiselt inimeste tervise ja keskkonna kaitset

   (EÜ artikkel 133 ja EÜ artikli 175 lõige 1; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1013/2006)

1.  Ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik peab põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu.

   Kui ühenduse õigusakti kontrollimise käigus selgub, et see taotleb kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus. Erandina peab õigusakt juhul, kui sellel on mitu lahutamatult seotud eesmärki või reguleerimisvaldkonda, ilma et mõni neist oleks teisega võrreldes teisejärguline või kaudne, põhinema vastavatel erinevatel õiguslikel alustel. See ei ole nii jäätmesaadetisi käsitleva määruse nr 1013/2006 puhul, mille eesmärk on keskkonnakaitse ning mis järelikult põhineb nõuetekohaselt EÜ artikli 175 lõikel 1. Mainitud määruse keskkonnakaitselist eesmärki ja seda valdkonda puudutavaid osi võib pidada peamisteks või ülekaalukateks.

   (vt punktid 45–50)

2.  Määruse nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) analüüsist nähtub, et nii eesmärgi kui sisu poolest taotletakse sellega inimeste tervise ja keskkonna kaitset jäätmete riikidevahelise veo võimaliku kahjuliku mõju eest. Konkreetsemalt, kuna kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku andmise menetluse eesmärk on kaitsta liikmesriikidevahelise jäätmeveo valdkonnas keskkonda ning järelikult põhineb see nõuetekohaselt EÜ artikli 175 lõikel 1, ei ole loogiline väita, et kui sama korda kohaldatakse samal keskkonnakaitse eesmärgil liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelistele jäätmesaadetistele, nagu kinnitab määruse põhjendus 33, siis on see laadilt ühise kaubanduspoliitika instrument ning peab seetõttu põhinema EÜ artiklil 133. Seda järeldust toetab määruse vastuvõtmise konteksti analüüs.

   Ühise kaubanduspoliitika mõiste lai tõlgendamine ei sea kahtluse alla järeldust, mille kohaselt määrus nr 1013/2006 kujutab endast peamiselt keskkonnakaitsepoliitika valdkonda kuuluvat instrumenti. Ühenduse õigusakt võib kuuluda nimetatud valdkonda ka juhul, kui selle aktiga ette nähtud meetmed võivad mõjutada kaubavahetust.

   Ühenduse õigusakt kuulub EÜ artiklis 133 ette nähtud ühise kaubanduspoliitika alase ainupädevuse valdkonda ainult siis, kui see käsitleb spetsiifiliselt rahvusvahelist kaubavahetust selliselt, et see on põhiosas mõeldud edendama, kergendama või reguleerima kaubavahetust ning sellel on otsene ja vahetu mõju kaubandusele või kaubavahetusele, mis hõlmab asjassepuutuvaid tooteid.

   Käesoleval juhul ilmselgelt niisuguse olukorraga tegemist ei ole. Määruse nr 1013/2006 eesmärk ei ole määratleda mitte seda, milliste omadustega peavad olema jäätmed, et need saaksid vabalt liikuda siseturul või kolmandate riikidega toimuvas kaubavahetuses, vaid kehtestada harmoneeritud kord niisuguste menetluste jaoks, millega oleks võimalik keskkonnakaitse tagamise eesmärgil jäätmete liikumist piirata.

   (vt punktid 62–64, 70–72)