Kohtuasi T‑371/22

(avaldatud väljavõtetena)

Marco Montanari

versus

EUCAP Sahel Niger

 Üldkohtu (üheksas koda) 17. juuli 2024. aasta otsus

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Missioon EUCAP Sahel‑Niger – Lähetuses viibivad riiklikud töötajad – Psühholoogiline ahistamine – Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmine – Tühistamishagi – Põhjendatud huvi puudumine – Vastuvõetamatus – Lepinguväline vastutus – Õigus väärikusele – Põhiõiguste harta artiklid 1 ja 31 – Kokkuleppemenetlus – Vahendaja aruande edastamata jätmine – Vahendaja soovituste kohaldamata jätmine – Õigus heale haldusele – Põhiõiguste harta artikkel 41 – Hoolitsemiskohustus – Mittevaraline kahju – Varaline kahju – Põhjuslik seos

1.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Liidu kohtu pädevus – Euroopa Liidu tsiviilmissiooni personalihalduse valdkonnas vastu võetud aktid – Liikmesriikide lähetatud töötajatega seotud aktid – Aktid, mille ese on missiooni kohapealsete operatsioonidega seotud vajaduste katmine – Hõlmamine

(ELL artikli 19 lõige 1; ELTL artiklid 263 ja 268 ning artikli 340 teine lõik; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu otsus 2012/392/ÜVJP, artikli 7 lõiked 1 ja 2)

(vt punktid 44–49)

2.      Kahju hüvitamise hagi – tühistamishagist sõltumatus – Piirid – Hagi, millel on sama eesmärk kui tühistamishagil – Vastuvõetamatus

(ELTL artiklid 263 ja 268 ning artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 61‑63)

3.      Kahju hüvitamise hagi – Ese – Sellise kahju hüvitamise nõue, mille tekitamist ei saa omistada institutsioonile või kostjaks olevale organile– Vastuvõetamatus

(ELTL artikkel 268)

(vt punkt 70)

4.      Kahju hüvitamise hagi – Tühistamishagist sõltumatus – Piirid – Hagi sellise kahju hüvitamiseks, mis tuleneb lõplikust otsusest, millega keelduti läbi viimast ahistamist puudutavat haldusuurimist – Kahju hüvitamise hagi, millega ei nõuta selle lõpliku otsuse tühistamist, kehtetuks tunnistamist või muutmist – Kahju hüvitamise hagi esitamisega ei hilinetud

(ELTL artiklid 263 ja 268 ning artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 91–98)

5.      Kahju hüvitamise hagi – Lepinguväline vastutus – Aegumistähtaeg – Aegumine, mis ei kujuta endast asja läbivaatamist takistavat avalikul huvil põhinevat asjaolu

(ELTL artikkel 268; Euroopa kohtu põhikiri, artikkel 46 ja artikli 53 esimene lõik)

(vt punkt 105)

6.      Lepinguväline vastutus – Tingimused – Õigusvastasus – Isikutele õigusi andva õigusnormi piisavalt selge rikkumine – Tingimus, mis ei pea olema täidetud Euroopa Liidu tsiviilmissioonide töötajate vaidlustes – Ulatus – Kohaldatavus liikmesriikide lähetatud riiklike töötajate puhul

(ELTL artiklid 268 ja 270 ning artikli 340 teine lõik, personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)

(vt punktid 113–118 ja 225)

7.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Euroopa Liidu tsiviilmissioonid – Isikkoosseis – Liidu kohtusse esitatud hagi – Lähetuses viibiva riikliku töötaja hagi – Personalieeskirjade teatavate sätete kohaldatavus – Lubatavus – Tingimus – Puudutatud töötaja, kes on oma tööülesannete täitmisel kohapeal sarnases olukorras institutsioonide lähetatud töötajatega, kes kuuluvad personalieeskirjade kohaldamisalasse

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 20; personalieeskirjad, artikkel 12a; nõukogu otsus 2012/392/ÜVJP)

(vt punktid 123–129 ja 224)

8.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Euroopa Liidu tsiviilmissioonid – Isikkoosseis – Keeldumine viia töötaja psühholoogilise ahistamise kohta esitatud kaebuse alusel läbi haldusuurimine – Kohtulik kontroll – Ulatus – Kohustus võtta arvesse asjakohast faktilist raamistikku tervikuna

(Nõukogu otsus 2012/392/ÜVJP)

(vt punkt 136)

9.      Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Euroopa Liidu tsiviilmissioonid – Isikkoosseis – Administratsiooni abistamiskohustus – Ulatus – Administratsiooni kohustus analüüsida abitaotlusi psühholoogilise ahistamise valdkonnas ja teavitada taotlejat tema taotluse kohta tehtud otsusest – Ulatus – Esialgsete tõendite esitamine – Hageja esitatud haldusuurimise läbiviimise taotluse rahuldamata jätmine – Abistamiskohustuse rikkumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 1 ja artikli 31 lõige 1; personalieeskirjad, artiklid 12a ja 24; nõukogu otsus 2012/392/ÜVJP, artikli 6 lõiked 2 ja 3)

(vt punktid 137–141, 152, 159, 160, 178–179, 194–200, 214–217, 219, 223, 231 ja 267–269)

10.    Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Euroopa Liidu tsiviilmissioonid – Isikkoosseis – Abitaotlus väidetava psühholoogilise ahistamise kohta – Hea halduse põhimõte – Ulatus – Pärast vahendaja aruande esitamist haldusuurimise alustamisest keeldumise otsus – Kaebajale vahendaja järelduste ja soovituste edastamata jätmine – Õiguse olla ära kuulatud rikkumine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 2)

(vt punktid 251–261)

11.    Lepinguväline vastutus – Tingimused – Põhjuslik seos – Mittevaraline kahju, mis tuleneb Euroopa Liidu tsiviilmissiooni keeldumisest viia töötaja psühholoogilise ahistamise kaebuste alusel läbi haldusuurimine – Otsus, mille puhul on rikutud abistamiskohustust ja õigust heale haldusele – Põhjusliku seose olemasolu – Piirid – Kahju, mis on osaliselt tekitatud töötaja hooletu käitumisega – Missiooni ja selle töötaja vaheline konfliktiolukord, mis on osaliselt omistatav viimati nimetatule

(ELTL artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 286–290 ja 310–320)

12.    Lepinguväline vastutus – Tingimused – Kahju – Kahju kandnud isiku kohustus ilmutada mõistlikku hoolsust, et kahju ulatust piirata

(ELTL artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 301 ja 302)

13.    Lepinguväline vastutus – Tingimused – Põhjuslik seos – Euroopa Liidu tsiviilmissiooni töötaja rahaline kahju, mis tuleneb tema ametist lahkumisest – Missiooni otsus, millega keelduti psühholoogilise ahistamise kaebuste alusel läbi viimast haldusuurimist – Kahju määrav põhjus, mis ei seisne missiooni tegevustes – Vaadeldaval juhul põhjusliku seose puudumine

(ELTL artikli 340 teine lõik)

(vt punktid 303–308)

Kokkuvõte

Rahuldades osaliselt lepinguvälise vastutuse hagi, mille esitas endine riigi töötaja M. Montanari, kes oli lähetatud Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missiooni juurde Nigeris (edaspidi „missioon“), tegi Üldkohus esimest korda otsuse küsimuses, kas see missioon vastutab oma tsiviiloperatsiooni ülema – kes on hierarhiliselt seotud Euroopa välisteenistusega – tegevuse eest.

Itaalia valitsus lähetas hageja 2015. aasta aprillis missiooni juurde poliitilise nõunikuna.

Hageja esitas 2017. aasta märtsis esimese ahistamiskaebuse missiooni pressi ja avaliku teabe eest vastutava isiku vastu ning seejärel teise kaebuse viimati nimetatu ja missiooni juhi vastu seoses ebalojaalse käitumisega missiooni autoriteedi suhtes ja raske hooletusega, mis rikub hoolitsemiskohustust.

Hageja palus 2017. aasta juulis tsiviiloperatsiooni ülemal alustada ahistamisuurimist missiooni juhi ja tema asetäitja suhtes. Samal päeval tegi missiooni juht hagejale hoiatuse selle eest, et ta oli olnud tema suhtes ühel kohtumisel lugupidamatu. Tsiviiloperatsiooni ülema algatusel esitas vahendaja, kellele tehti ülesandeks vaadata olukord kohapeal läbi, oma aruande.

Missiooni juht jättis 2017. aasta novembris rahuldamata hageja taotluse kustutada põhjendamatu töölt puudumine ning saatis talle teise hoiatuse. Hageja palus seejärel tsiviiloperatsiooni ülemalt uuesti uurimise alustamist seoses ahistamisega missiooni juhi ja tema asetäitja poolt.

Tsiviiloperatsiooni ülem jättis 10. aprilli 2018. aasta otsusega lõplikult rahuldamata hageja esitatud taotluse alustada haldusuurimist.

Selles kontekstis esitas hageja Üldkohtule esiteks hagi, milles palus tühistada missiooni otsus, millega jäeti rahuldamata tema nõue hüvitada varaline, füüsiline ja mittevaraline kahju, mis tulenes psühholoogilisest ahistamisest ning õiguse heale haldusele ja hoolitsemiskohustuse rikkumisest, ning teiseks kahju hüvitamise hagi.

Üldkohtu hinnang

Kõigepealt tuletas Üldkohus oma pädevuse kohta meelde, et missioon käivitati otsusega 2012/392(1) selleks, et toetada Nigeri julgeolekuvaldkonna osalejate võimekuse suurendamist võitlemisel terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega. Selle personal koosneb peamiselt liikmesriikide, liidu institutsioonide või Euroopa välisteenistuse lähetatud isikkoosseisust(2). Otsuse 2012/392 artikli 7 lõikes 2 on ette nähtud, et liikmesriik, liidu institutsioon või Euroopa välisteenistus vastutab vastavalt kõikide lähetusega seotud kaebuste lahendamise eest ning puudutatud töötaja suhtes meetmete võtmise eest.

Ent esiteks, kohtupraktikast, mis käsitleb sätteid, mis reguleerivad muude ühise välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud missioonide tegevust ning on sõnastatud analoogselt otsusega 2012/392, tuleneb, et kuna liikmesriikide lähetatud isikkoosseisule ja liidu institutsioonide lähetatud isikkoosseisule kehtivad kohapeal nende ülesannete täitmisel samad reeglid, siis on liidu kohtul pädevus kontrollida liikmesriikide lähetatud ametnikke puudutavaid personalihalduse akte, mille eesmärk on vastata selle missiooni vajadustele kohapeal.

Teiseks juhtis hageja tähelepanu küsimusele, kas personalihalduse aktid, mis puudutavad kohapeal toimuvaid operatsioone, mitte lähetusega seotud küsimusi otsuse 2012/392 artikli 7 lõike 2 tähenduses, on õiguspärased. Sellest tulenevalt lükati missiooni esitatud pädevuse puudumise vastuväide tagasi.

Seejärel analüüsis Üldkohus erinevaid vastuvõetamatuse vastuväiteid.

Ta tuletas eelkõige meelde, et füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi on vastuvõetav üksnes juhul, kui tal on huvi vaidlustatud akti tühistamise vastu. Selline huvi eeldab, et selle akti tühistamine võib iseenesest tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu. Peale selle peab põhjendatud huvi olemasolu tõendama hageja.

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast samuti, et ELTL artikli 340 teisel lõigul põhinev kahju hüvitamise hagi on iseseisev õiguskaitsevahend. Nõue tühistada liidu institutsiooni, organi või asutuse keeldumine tunnustada õigust kahju hüvitamisele, millele hageja ELTL artiklite 268 ja 340 alusel tugineb, või nõue, et Üldkohus tuvastaks, et asjaomasel institutsioonil, organil või asutusel on kohustus sellist õigust tunnustada, on suunatud sellele, et tuvastataks, et asjaomane institutsioon, organ või asutus on kohustatud hüvitist maksma, ning need nõuded tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kui hagejal ei ole põhimõtteliselt mingit huvi esitada selliseid nõudeid lisaks oma kahju hüvitamise nõudele.

Käesoleval juhul jättis Üldkohus hageja tühistamisnõuded vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, leides, et hagejal ei ole põhjendatud huvi nõuda lisaks kahju hüvitamise nõuetele ka missiooni sellise otsuse tühistamist, millega jäeti rahuldamata tema kolmas kahju hüvitamise nõue.

Lõpuks lükkas Üldkohus ükshaaval tagasi missiooni esitatud vastuvõetamatuse vastuväited.

Üldkohus tuvastas esimesena, et etteheidetavad teod (eelkõige hageja kõrvalejätmine teatud koosolekutest ja talle tehtud hoiatus) ning rikkumised, mida hageja missioonile süüks pani (eelkõige tema kaebuste ja teadete mõistliku aja jooksul menetlemata jätmine), on seotud vastavalt missiooni juhi ja tsiviiloperatsiooni ülema poolt nende õiguste teostamisega, mis tulenevad otsusest 2012/392, ning seega missiooni poolt oma volituste täitmisega, mille eest missiooni tuleb vastavalt selle otsuse artikli 13 lõikele 4 pidada vastutavaks.

Teisena rõhutas Üldkohus, et kahju hüvitamise hagi tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kui sellega taotletakse tegelikult lõplikuks muutunud üksikotsuse tühistamist, kehtetuks tunnistamist või muutmist ning kui hagi rahuldamise tagajärg oleks selle otsuse õiguslike tagajärgede kõrvaldamine tervikuna või osaliselt. Samuti tuleb vastuvõetamatuse tõttu jätta läbi vaatamata kahju hüvitamise hagi, mis on sõnastatud kohustamise nõudena ja mille eesmärk ei ole õigusvastase teo või tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine, vaid vaidlusaluse akti muutmine.

Käesoleval juhul ei nähtu hageja esitatud menetlusdokumentidest, et ta nõuaks mitterahalist hüvitist, mistõttu missioon peaks algatama missiooni juhi ja tema asetäitja suhtes esialgse või distsiplinaaruurimise, mis tähendaks 10. aprilli 2018. aasta otsuse tühistamise taotlemist. Järelikult ei saa üksikotsuse lõplikkus olla takistuseks hagi vastuvõetavusele.

Viimasena tõdes Üldkohus, et missiooni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta, mis puudutab viie- või nelja-aastast aegumistähtaega, ei ole esitatud piisavaid täpsustusi, et hinnata selle põhjendatust.

Üldkohus tuletas sisuliselt kõigepealt meelde, et liidu lepinguväline vastutus tekib vaid juhul, kui isik, kes leiab, et talle on tekitatud kahju , tõendab, et isikutele õigusi andvat õigusnormi on piisavalt selgelt rikutud. Kui liit tegutseb tööandjana, on tal siiski suurem vastutus ning piisab ainuüksi sellest, kui tuvastatakse õigusvastasus, et asuda seisukohale, et esimene kolmest tingimusest, mis on vajalikud vastutuse tekkimiseks oma ametnikele ja teenistujatele Euroopa avaliku teenistuse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest, on täidetud, ilma et oleks vaja tõendada, et tegemist on isikutele õigusi andva õigusnormi „piisavalt selge“ rikkumisega. Ent kuigi liikmesriikide missiooni juurde lähetatud riigi töötajate suhtes personalieeskirjad ei kehti, kohaldatakse nende suhtes siiski samu norme, mida kohaldatakse liidu institutsioonide lähetatud teenistujatele, kelle olukorda reguleerivad kohapeal nende ülesannete täitmist käsitlevad personalieeskirjad. Järelikult piisab ainuüksi õigusvastasuse tuvastamisest selleks, et pidada täidetuks esimest kolmest tingimusest, mis on vajalikud liidu vastutuse tekkimiseks kahju eest, mis missiooni juurde lähetatud riigiteenistujale seoses ülesannete täitmisega kohapeal tekitati.

Selles kontekstis leidis Üldkohus, analüüsides järjest rikkumisi, millele hageja viitab, esimesena, et hageja väide, et kuivõrd missioon ei viinud psühholoogilise ahistamise väidete alusel läbi haldusuurimist, siis rikkus ta Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 1 ja artiklit 31 lõiget 1 ning personalieeskirjade artiklit 12a, on põhjendatud.

Sellele järeldusele jõudmiseks märkis Üldkohus kõigepealt seoses personalieeskirjade sätete – eelkõige selle artikli 12a lõike 3, milles on määratletud psühholoogiline ahistamine – kohaldatavusega, et võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb tal hageja olukorrale analoogia alusel kohaldada personalieeskirjade sätteid, mis käsitlevad psühholoogilist ahistamist ning ametnike ja ajutiste või lepinguliste töötajate funktsionaalset kaitset, ning nende sätete alusel välja kujunenud kohtupraktikat. Nimelt ei saa missiooni juurde liikmesriikide lähetatud ja institutsioonide lähetatud töötajate olukordade erinevus objektiivselt õigustada seda, et esimeste suhtes – kui nad täidavad oma ülesandeid kohapeal, olles sellisel juhul teistega sarnases olukorras – ei kohaldata sama tasemega kaitset psühholoogilise ahistamise eest ja samu kaitse‑eeskirju.

Seejärel tuletas Üldkohus meelde, et kui esitatakse abitaotlus ja sellele on lisatud piisavad esialgsed tõendid väidetavate asjaolude kohta, peab taotluse saanud asutus(3) vastama sellele nõutava kiiruse ja hoolitsusega. Ta peab võtma sobivad meetmed, eelkõige korraldades haldusuurimise, et tuvastada koostöös kaebuse esitajaga kaebuse aluseks olevad asjaolud, ning võtma uurimise tulemustest tulenevalt vajalikud meetmed, milleks on distsiplinaarmenetluse alustamine kahtluse alla sattunud isiku suhtes, kui administratsioon tuvastab haldusuurimise tulemusena psühholoogilise ahistamise asetleidmise.

Käesoleval juhul leidis Üldkohus esiteks, et missiooni juhi 2017. aasta mais tehtud otsust, millega hagejat ei kutsutud osalema peakorteri kohtumistel, ei saa eraldivõetuna pidada kaudseks tõendiks hageja psühholoogilise ahistamise kohta. Otsuse 2012/392 artikli 6 lõigetes 2 ja 3 on nimelt sätestatud, et missiooni juht juhib operatsioonis osalevate riikide isikkoosseisu, meeskondi ja üksusi ning annab kogu missiooni isikkoosseisule juhiseid missiooni tõhusaks läbiviimiseks kohapeal, vastutades missiooni koordineerimise ja igapäevase juhtimise eest. Lisaks on administratsioonil teenistuse korraldamisel ulatuslik kaalutlusõigus.

Teiseks märkis Üldkohus, et kuna missioon ei ole põhjendanud hagejale tehtud esimese hoiatuse esitamisega hilinemist, võttes arvesse nii käitumisjuhendi artiklis 11(4) ette nähtud tähtaega kui ka selle hoiatuse aluseks olevate asjaolude asetleidmisest möödunud aega, ning kuna puuduvad andmed täpse kuupäeva kohta, mil missiooni juht hageja 2017. aasta juulis tehtud rikkumisteatest teada sai, võib sellest hoiatusest teavitamist vähem kui tund aega pärast nimetatud rikkumisteate esitamist pidada liiale minevaks või laiduväärseks. Nimelt võib seda tõlgendada nii, et selle eesmärk oli karistada hagejat nimetatud rikkumisteate esitamise eest, mis on vastuolus käitumisjuhendi artiklis 7(5) ette nähtud nõuetega, ning see kujutab endast seega eraldivõetuna tõendit psühholoogilise ahistamise kohta.

Kolmandaks võib konkreetsetel asjaoludel, milles on tehtud missiooni personaliosakonna (edaspidi „personaliosakond“) otsus taasalustada hageja hindamismenetlust 27. juulil 2017, vahendaja lahkumisele järgnenud päeval, ootamata ära tema järeldusi, ja rohkem kui üheksa kuud enne hageja lähetuse lõppemist, asuda seisukohale, et see otsus on liiale minev või laiduväärne.

Missioon ei ole nimelt põhjendanud, miks tegi personaliosakond selle haldustoimingu sel kuupäeval, samas kui OPLANi personaliküsimusi käsitleva IX lisa artiklist 7(6) tuleneb, et nende töötajate hindamine, kes soovivad taotleda lähetuse pikendamist missiooni juures, peab toimuma siis, kui nad esitavad sellekohase taotluse hiljemalt kolm kuud enne lähetuse lõppu. Lisaks kehtis kohustus tegutseda ettevaatlikult hea halduse põhimõtte kohaselt, mis on sätestatud harta artiklis 41, ja tulenevalt käitumisjuhendi artiklist 7 pärast eespool viidatud teadet.

Sellist taasalustamist võib seega tõlgendada nii, et selle eesmärk on hageja lähetuse lõppedes missioonist välja tõrjuda, ootamata ära vahendaja ettepanekuid, mistõttu viitab see otsus eraldivõetuna psühholoogilisele ahistamisele.

Viimaseks ei saa asjaolu, et personaliosakond saatis hagejale 2017. aasta juuli lõpus tema puhkuste ajakohastatud arvestuse, eraldivõetuna käsitada liiale mineva või laiduväärsetoiminguna, mis annab tunnistust tema psühholoogilisest ahistamisest. Kuni vahendaja järelduste tegemiseni, ilma et see piiraks hoolsuskohustust, eelkõige kohustust tegutseda ettevaatlikult, ei kohusta ei harta artiklid 1 ja 31, personalieeskirjade artikkel 12a, käesoleval juhul OPLANi IX lisa ega käitumisjuhendi sätted hagejat missiooni personali haldamise menetlustest välja jätma ainuüksi põhjusel, et ta oli esitanud teateid psühholoogilise ahistamise kohta missiooni juhi ja tema asetäitja vastu.

Lisaks märkis Üldkohus, et üldist töökeskkonda, millesse hageja esitatud faktilised asjaolud kuulusid, iseloomustab missiooni juhi kavatsus hagejast lahti saada, ilma et ta oleks siiski kasutanud OPLANi IX lisa artiklis 8 ette nähtud menetlust lähetuse lõpetamiseks enne selle lõppu.

Teisena leidis Üldkohus, et hageja väide, et missioon rikkus õigust heale haldusele, on põhjendatud.

Seoses sellega tuletas ta meelde, et liidu ametnikke või teenistujaid puudutavas ahistamist käsitlevas vaidluses on isikul, kes esitas ahistamiskaebuse, selleks et tal oleks võimalik tõhusalt esitada asjaomasele institutsioonile oma seisukohad, enne kui viimane teeb otsuse, õigus nõuda, et talle edastataks vähemalt kokkuvõte ahistamises süüdistatud isiku ja erinevate tunnistajate ütlustest, kes kuulati ära uurimismenetluse käigus, kusjuures selle kokkuvõtte edastamisel tuleb vajaduse korral järgida konfidentsiaalsuse põhimõtet. See on nii juhul, kui neid ütlusi on kasutatud aruandes, mis esitati asutusele, kes tegi otsuse kaebuse alusel meetmeid võtmata jätta, ja mis sisaldab soovitusi, millega see asutus oma otsust põhjendas.

Kuna tsiviiloperatsiooni ülem jättis aga käesolevas asjas 2018. aasta aprillis rahuldamata haldusuurimise alustamise taotluse, mille hageja oli esitanud vahendaja 2017. aasta juuli lõpus koostatud aruande alusel, ja võttes arvesse selles aruandes olevat soovitust, oleks tsiviiloperatsiooni ülem pidanud tagama hageja õiguse olla ära kuulatud, andes talle võimaluse esitada enne selle otsuse vastuvõtmist oma seisukohad selle aruande kohta ja vajaduse korral esitada täiendavat teavet. Hageja ärakuulamise tulemusel oleks tsiviiloperatsiooni ülem võinud jõuda teistsugusele järeldusele, nimelt otsuseni viia läbi haldusuurimine.

Olles möönnud, et hageja on tõendanud otsese ja kindla põhjusliku seose olemasolu väidetava mittevaralise kahju ja tuvastatud rikkumiste vahel, tõdes Üldkohus siiski, et hageja on oma hooletu käitumise tõttu üks pool konfliktiolukorrast, mida ta loeb ahistamiseks ning mis tekitas mittevaralist kahju, mille üle ta kaebab. Seetõttu rahuldas Üldkohus tema kahju hüvitamise hagi osaliselt.

1      Nõukogu 16. juuli 2012. aasta otsus 2012/392/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu ÜJKP missiooni Nigeris (EUCAP Sahel Niger) (ELT 2012, L 187, lk 48).

2      Vt otsuse 2012/392 artikli 7 lõige 1.

3      Personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel.

4      Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviilmissioonide käitumis- ja distsipliinijuhendi (edaspidi „käitumisjuhend“) artiklist 11 tuleneb, et vastutav asutus peab aruande põhjal, milles tuvastatakse võimalik rikkumine, tegema kümne tööpäeva jooksul otsuse selle rikkumise edasise menetlemise kohta, mis võib viia selleni, et ametiasutus käsitleb juhtumit juhtimisküsimusena.

5      Käitumisjuhendi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et missiooni liiget, kes on teatanud võimalikust rikkumisest, ei karistata selle teate tõttu või pärast seda, tingimusel et ta on tegutsenud mõistlikult ja heauskselt.

6      Missiooni muudetud tegevusplaani (OPLAN) IX lisa, mis käsitleb personaliküsimusi, artikli 7 kohaselt sõltub lähetatud töötaja lähetuse pikendamine missiooni juhi nõusolekust asjaomase teenistuja sellekohase taotluse alusel, mis on esitatud kolm kuud enne käimasoleva lähetusperioodi lõppu, ning tema otsese ülemuse koostatud soorituse – mis on positiivne – hindamislehe alusel.