Kohtuasi C‑700/20

London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association Limited

versus

Kingdom of Spain

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Commercial Court))

Euroopa Kohtu (suurkoda) 20. juuni 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus (EÜ) nr 44/2001 – Teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamine – Mittetunnustamise põhjused – Artikli 34 punkt 3 – Otsus, mis on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahel taotluse saanud liikmesriigis – Tingimused – Määruse (EÜ) nr 44/2001 sätete ja peamiste eesmärkide järgimine varasemas otsuses, mis sisuliselt kordab vahekohtu otsust – Artikli 34 punkt 1 – Tunnustamine, mis oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse – Tingimused

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Kohaldamisala – Välistatud valdkonnad – Vahekohtumenetlus – Liikmesriigi kohtu poolt vahekohtu otsuse tunnustamine ja täitmine – Vahekohtu otsust sisuliselt kordav kohtuotsus – Küsimus, mis kuulub kohaldatava riigisisese õiguse ja rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse – Kohaldamisalast välistamine

   (27. septembri 1968. aasta konventsioon, artikli 1 lõige 4; nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 1 lõike 2 punkt d)

   (vt punktid 43–45 ja 47)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Mõiste „kohtuotsus“ – Vahekohtu otsust sisuliselt kordav kohtuotsus – Hõlmamine – Tingimused – Määruse nr 44/2001 sätete ja peamiste eesmärkide järgimise kontroll – Puudumine – Kohtuotsus, mis ei saa takistada teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamist

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, põhjendus 16 ja artiklid 27, 32 ning artikli 34 punkt 3)

   (vt punktid 48–50, 53–57 ja 71–73 ning resolutsiooni punkt 1)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Kohtualluvus kindlustusasjade puhul – Eesmärgid – Nõrgema poole kaitse

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 34 punkt 3)

   (vt punktid 59–62)

4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Samal ajal pooleli olevad kohtuasjad (lis pendens) – Samade poolte vahel sama aluse ja esemega hagid – Selle kohtu kohustus pädevusest loobuda, kellele esitati hagi hiljem – Tingimused

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artikkel 27)

   (vt punktid 64, 68 ja 69)

5. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste täitmine tsiviil- ja kaubandusasjades – Määrus nr 44/2011 – Kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – Keeldumise alused – Selle riigi, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse, avaliku korra rikkumine – Mõiste – Varem tehtud kohtuotsuse seadusjõud – Vahekohtu otsust sisuliselt kordav kohtuotsus – Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 3 kohaldamise võimatus selle otsuse suhtes – Välistamine

   (Nõukogu määrus nr 44/2001, artikli 34 punktid 1 ja 3)

   (vt punktid 77–80 ja resolutsiooni punkt 2)

Kokkuvõte

Pärast seda, kui Hispaania ranniku lähistel uppus 2002. aastal naftatanker Prestige, mis põhjustas suure keskkonnakahju, alustati Hispaanias kriminaalmenetlust teiste hulgas selle laeva kapteni suhtes.

Selles menetluses esitasid mitu juriidilist isikut, sealhulgas Hispaania riik, tsiviilhagid Prestige’i kapteni, omaniku ja London P&I Clubi vastu, kes oli kindlustanud laeva ja selle omanike vastutuse. Kõik nimetatud kostjad tunnistati Hispaania kohtutes tsiviilõiguslikult vastutavaks. Audiencia Provincial de A Coruña (A Coruña provintsikohus, Hispaania) 1. märtsi 2019. aasta täitemääruses määrati kindlaks summad, mida igal nõude esitajal, kelle hulka kuulub Hispaania riik, on õigus vastaspoolelt saada.

London P&I Club oli aga pärast nimetatud tsiviilhagide Hispaania kohtutele esitamist taotlenud Ühendkuningriigis vahekohtu menetluse alustamist, paludes tuvastada, et Prestige'i omanikega sõlmitud kindlustuslepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe järgi pidi Hispaania Kuningriik esitama oma nõuded selles vahekohtu menetluses, mitte Hispaanias, ja et temal ei ole kindlustusandjana mingil juhul tekkinud vastutust Hispaania Kuningriigi ees. Nimelt oli kindlustuslepingus ette nähtud, et vastavalt pay-to-be-paid-tingimusele (hüvitamine pärast tasumist) peab kindlustatud isik esmalt kannatanule tasumisele kuuluva hüvitise ära maksma ja saab alles siis taotleda selle summa hüvitamist kindlustusandjalt. Vahekohus rahuldas selle taotluse ja leidis, et lepingule tuleb kohaldada Inglismaa õigust. London P&I Clubi poolt riigisisese vahekohtu seaduse ( 1 ) alusel esitatud taotluse alusel andis High Court of Justice ( 2 )22. oktoobril 2013 loa vahekohtu otsus Ühendkuningriigis täitmisele pöörata ja tegi samal päeval kohtuotsuse, millesse võttis üle vahekohtu otsuse sisu. Hispaania Kuningriik esitas selle loa peale apellatsioonkaebuse, mis jäeti rahuldamata.

Hispaania Kuningriik esitas seejärel määruse nr 44/2001 ( 3 ) artikli 33 alusel taotluse A Coruña provintsikohtu 1. märtsi 2019. aasta täitemääruse tunnustamiseks Ühendkuningriigis ja see taotlus rahuldati. London P&I Club esitas selle tunnustamise peale siiski kaebuse High Court of Justice'ile.

Euroopa Kohus arutas kohtuasja selle kohtu eelotsusetaotluse alusel ja täpsustas eelkõige seda, millistel tingimustel võib vahekohtu otsust sisuliselt kordav liikmesriigi kohtu otsus olla kohtuotsus määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 3 ( 4 ) tähenduses, mis võib takistada selles liikmesriigis muu liikmesriigi kohtu tehtud kohtuotsuse tunnustamist.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus otsustas, et vahekohtu otsust sisuliselt kordav kohtuotsus kuulub määruses nr 44/2001 vahekohtu menetluse kohta sätestatud välistamise alla ( 5 ) ja sellele ei kehti vastastikune tunnustamine liikmesriikides ja vaba liikumine liidu õigusruumis vastavalt selle määruse sätetele.

Samas võib sellist kohtuotsust pidada kohtuotsuseks määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 3 tähenduses, mis tähendab, et see võib takistada liikmesriigis, kus see tehti, teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist, kui need otsused on omavahel vastuolus. Nimelt on mõistele „otsus“ antud määruses nr 44/2001 lai tõlgendus. Määruse artikli 34 punktil 3 on eraldi eesmärk, nimelt kaitsta liikmesriigisisese õiguskorra terviklikkust ja tagada, et tema ühiskondlikus korras ei tekita pingeid teises liikmesriigis tehtud sellise kohtuotsuse tunnustamise kohustus, mis on vastuolus kohtuotsusega, mis on samade poolte vahel tehtud tema enda kohtutes.

Teisiti on see siiski juhul, kui vahekohtu otsus, mis on sellele kohtuotsusele aluseks, tehti sellistel asjaoludel, mille esinemisel ei olnud lubatud teha määruse nr 44/2001 sätteid ja peamisi eesmärke järgides selle kohaldamisalasse kuuluvat kohtuotsust.

Nimelt kajastuvad kõik selle määrusega järgitavad eesmärgid põhimõtetes, mis on aluseks liidus tsiviilasjades tehtavale õigusalasele koostööle, näiteks õigussubjektide õiguskindlus, korrakohane õigusemõistmine, samaaegsete kohtumenetluste toimumise võimaluse vähendamine võimalikult suurel määral ning vastastikune usaldus õigusemõistmise suhtes. Vastastikune usaldus õigusemõistmise suhtes liidus, millel põhinevad normid, mis on määruses ette nähtud kohtuotsuste tunnustamise kohta, ei hõlma vahekohtute otsuseid ega viimaseid sisuliselt kordavaid kohtuotsuseid.

Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasjas käsitletava vahekohtu otsuse sisu ei oleks saanud olla määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse kuuluva kohtuotsuse ese, ilma et eirataks määruse kahte põhireeglit, nimelt esiteks kindlustuslepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe suhteline mõju ja teiseks lis pendens.

Mis puudutab kindlustuslepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe suhtelist mõju, siis kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ei saa olla siduv isikule, kellele tekitati kahju, mis on kindlustatud, ja kes soovib esitada lepinguvälise vastutuse alusel hagi otse kindlustusandja vastu selle paiga kohtule, kus kahjustav sündmus toimus, või kohtule, kus on kahju kannatanud isiku alaline asukoht. Järelikult ei saa muu kohus kui otsehagi läbi vaatav kohus sellise vahekohtu kokkuleppe alusel leida, et asi kuulub tema alluvusse – see on vajalik, et tagada määrusega nr 44/2001 järgitav eesmärk, nimelt kahju kannatanutele kaitse andmine suhtes asjaomase kindlustusandjaga. Selline eesmärk satuks aga ohtu, kui vahekohtu otsust sisuliselt kordavat kohtuotsust, millega vahekohus tunnistas enda kohtualluvust sellise vahekohtu kokkuleppe alusel, saaks pidada „kohtuotsuseks, mis on tehtud nendesamade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse“ selle määruse artikli 34 punkti 3 tähenduses.

Mis puudutab lis pendens'it, siis neid kahte Hispaanias ja Ühendkuningriigis toimunud põhikohtuasja menetlust iseloomustavad asjaolud vastavad täpselt olukorrale, milles kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, peab peatama menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud asja allumine sellele kohtule, kellele hagi esitati esimesena, ja kui see kohtualluvus on kindlaks tehtud, loobub ta asja menetlemisest selle kohtu kasuks ( 6 ). Nimelt oli vahekohtu menetluse alustamise kuupäeval Hispaania kohtutes menetlus juba pooleli. Sellel menetlusel olid samad pooled, nimelt Hispaania riik ja London P&I Club, ning Hispaania kohtutele esitatud tsiviilhagid olid viimasele juba kätte toimetatud. Samuti on nendel menetlustel sama ese ja alus, nimelt London P&I Clubi võimaliku vastutuse tekkimine Hispaania riigi ees. Euroopa Kohus leidis kokkuvõttes, et selleks, et kohus, kelle poole on pöördutud, teeks vahekohtu otsust sisuliselt kordava kohtuotsuse, peab kontrollima määruse nr 44/2001 sätete ja peamiste eesmärkide järgimist, et vältida nende eiramist. Sellega oleks tegemist siis, kui vahekohtu menetlus viiakse läbi selliselt, et eiratakse kindlustuslepingus sisalduva vahekohtu kokkuleppe suhtelist mõju ja lis pendens'i osas ette nähtud norme. Kuna Ühendkuningriigi asjaomastes kohtutes sellist kontrolli ei tehtud, ei saa vahekohtu otsust sisuliselt kordav kohtuotsus põhikohtuasjas takistada teises liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist.

Euroopa Kohtult küsiti veel, kas alternatiivselt võib sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas takistada A Coruña provintsikohtu 1. märtsi 2019. aasta täitemääruse tunnustamist Ühendkuningriigis määruse nr 44/2001 artikli 34 punkt 1 ( 7 ). Euroopa Kohus otsustas, et see säte ei luba keelduda teises liikmesriigis tehtud otsuse tunnustamisest või täitmisest vastuolu tõttu avaliku korraga põhjendusel, et selles otsuses ei ole järgitud vahekohtu otsust sisuliselt kordava kohtuotsuse seadusjõudu. Liidu seadusandja on nimelt reguleerinud selle määruse artikli 34 punktides 3 ja 4 ammendavalt varem tehtud kohtuotsuse seadusjõu küsimuse.

( 1 ) Arbitration Act 1996 (1996. aasta vahekohtu seadus).

( 2 ) High Court of Justice (England & Wales), Queen’s Bench Division (Commercial Court) (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), kuninglik osakond (kaubanduskolleegium)) (edaspidi „High Court of Justice“).

( 3 ) Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42).

( 4 ) Määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 3 kohaselt ei tunnustata otsust, kui see on vastuolus kohtuotsusega, mis on tehtud nendesamade asjaosaliste vahelise vaidluse puhul selles liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.

( 5 ) Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkt d.

( 6 ) Vastavalt määruse nr 44/2001 artiklile 27.

( 7 ) Selle sätte kohaselt ei tunnustata otsust, kui tunnustamine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse.