Kohtuasi C‑603/20 PPU

SS

versus

MCP

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud High Court of Justice (England & Wales), Family Division)

Euroopa Kohtu (viies koda) 24. märtsi 2021. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Artikkel 10 – Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades – Lapserööv – Liikmesriigi kohtute pädevus – Territoriaalne ulatus – Lapse äraviimine kolmandasse riiki – Selles kolmandas riigis saadud harilik viibimiskoht

1. Eelotsuse küsimused – Eelotsuse kiirmenetlus – Tingimused – Väikelapse lahusolek ja eemalviibimine oma vanematest – Oht kahjustada tõsiselt nende suhet ja lapse arengut – Oht kahjustada tagasipöördumise korral lapse kohanemist tema perekondlikus ja sotsiaalses keskkonnas

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikkel 107; nõukogu määrus nr 2201/2003)

   (vt punktid 33–35)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades – Kohtualluvus lapseröövi korral – Valikuline kohtualluvus – Kitsas tõlgendamine

   (Nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 8 lõige 1 ja artikkel 10)

   (vt punktid 43 ja 47)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades – Kohtualluvus lapseröövi korral – Selle liikmesriigi kohtute pädevus, kus lapsel oli harilik viibimiskoht enne tema röövimist – Ulatus – Lapse röövimine kolmandasse riiki – Laps, kes oli vanemlikku vastutust käsitleva taotluse esitamise kuupäevaks saanud selles kolmandas riigis hariliku viibimiskoha – Välistamine – Kohtualluvuse kindlaksmääramine rahvusvaheliste lepingute, kohtualluvuse kokkuleppe või riigisiseste normide alusel

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 24; nõukogu määrus nr 2201/2003, põhjendus 33 ning artikli 8 lõige 1, artiklid 10, 12, 14 ja artikli 60 punkt e)

   (vt punktid 39, 40, 45, 46, 49–55, 58–64 ja resolutsioon)

Kokkuvõte

SS ja MCP, kes mõlemad on India kodanikud, kellel on Ühendkuningriigis elamise luba, on 2017. aastal sündinud Briti kodaniku P vanemad. 2018. aasta oktoobris sõitis ema MCP koos lapsega Indiasse, kes elab sellest ajast alates seal koos oma emapoolse vanaemaga ning seega ei ole tema harilik viibimiskoht enam Ühendkuningriigis. Sel põhjusel vaidlustas ema Inglismaa ja Walesi kohtute pädevuse, kellel paluti otsustada taotluse üle, millega lapse isa taotleb High Court of Justice’i (England & Wales) Family Divisionile (kõrge kohus (Inglismaa ja Wales), perekonnaasjade osakond, Ühendkuningriik) esitatud hagis lapse tagasitoomist Ühendkuningriiki ja teise võimalusena suhtlusõigust.

See kohus leidis, et tema pädevust tuleb hinnata Brüsseli IIa määruse ( 1 ) alusel. Ta märkis sellega seoses, et ajal, mil isa tema poole pöördus, oli lapse harilik viibimiskoht Indias ja ta oli täielikult kohanenud India sotsiaalses ja perekondlikus keskkonnas ning tal puudusid konkreetsed faktilised seosed Ühendkuningriigiga, välja arvatud kodakondsus.

High Court märkis, et Brüsseli IIa määruse artikkel 10 kehtestab kohtualluvuse eeskirjad lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral, ning täpsustas, et tal on kahtlusi eelkõige küsimuses, kas seda sätet saab kohaldada liikmesriigi kohtute ja kolmanda riigi kohtute vahelise kohtualluvuse konflikti suhtes. Ta küsis seega Euroopa Kohtult, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et kui laps on saanud kolmandas riigis, kuhu ta rööviti, endale hariliku viibimiskoha, säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema röövimist, oma pädevuse ilma ajalise piiranguta. See kohtuasi võimaldas seega Euroopa Kohtul teha otsuse selle sätte territoriaalse kohaldamisala kohta.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus märkis esiteks, et mis puudutab kohtualluvust lapseröövi korral, siis näeb Brüsseli IIa määruse artikkel 10 ette kriteeriumid liikmesriikide territooriumiga piirduva olukorra jaoks. Asjaolu, et selles artiklis on kasutatud väljendit „liikmesriik“, mitte aga mõisteid „riik“ või „kolmas riik“, tähendab, et see reguleerib üksnes kohtualluvust lapseröövi korral liikmesriikide vahel.

Teiseks, mis puudutab selle sätte konteksti, siis tõdes Euroopa Kohus, et Brüsseli IIa määruse artikkel 10 kujutab endast valikulise kohtualluvuse eeskirja võrreldes üldise reegliga ( 2 ), mille kohaselt on vanemliku vastutuse asjades põhimõtteliselt pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus on lapse harilik viibimiskoht. See valikulise kohtualluvuse eeskiri neutraliseerib mõju, mis oleks üldise kohtualluvuse eeskirja kohaldamisel lapseröövi korral, see tähendab pädevuse üleviimise liikmesriiki, kus laps on saanud uue hariliku viibimiskoha. Ent kui laps on saanud hariliku viibimiskoha väljaspool Euroopa Liitu, ei kuulu üldine kohtualluvuse eeskiri kohaldamisele. Selle tagajärjel kaotab määruse artikkel 10 oma mõtte ning seega ei olegi see kohaldatav.

Euroopa Kohus lisas, et Brüsseli IIa määruse ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et liidu seadusandja ei kavatsenud nimetatud artikli 10 kohaldamisalaga hõlmata lapse röövimist kolmandasse riiki, kuna sellised röövimised peavad olema hõlmatud eelkõige selliste rahvusvaheliste konventsioonidega nagu 1980. aasta Haagi konventsioon ( 3 ) ja 1996. aasta Haagi konventsioon ( 4 ). Teatavatel tingimustel (nagu hooldusõigusega isiku nõustumine või passiivsus) näeb 1996. aasta Haagi konventsioon nimelt ette pädevuse ülemineku lapse uue hariliku viibimiskoha riigi kohtutele. Selline pädevuse üleminek kaotaks aga mõju, kui liikmesriigi kohtud peaksid säilitama oma pädevuse ajalise piiranguta.

Kolmandaks täpsustas Euroopa Kohus, et kohtualluvuse ajalise piiranguta säilitamine ei oleks kooskõlas ühe Brüsseli IIa määrusega taotletava põhieesmärgiga, milleks on lähtuda lapse parimatest huvidest, eelistades selleks läheduskriteeriumi. Brüsseli IIa määruse artikli 10 selline tõlgendus eiraks ka 1980. aasta Haagi konventsiooniga kehtestatud viivitamatu tagasitoomise või mittetoomise mehhanismi loogikat.

Euroopa Kohus järeldas, et Brüsseli IIa määruse artikkel 10 ei ole kohaldatav juhul, kui on tuvastatud, et vanemlikku vastutust puudutava taotluse esitamise kuupäevaks on laps saanud kolmandas riigis, kuhu ta rööviti, hariliku viibimiskoha. Sellisel juhul tuleb asja lahendava kohtu pädevus kindlaks määrata vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele lepingutele või sellise rahvusvahelise lepingu puudumisel vastavalt Brüsseli IIa määruse artiklile 14.

( 1 ) Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243; edaspidi „Brüsseli IIa määrus“).

( 2 ) See on sätestatud määruse artikli 8 lõikes 1.

( 3 ) Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi raames 25. oktoobril 1980 alla kirjutatud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon.

( 4 ) Haagis 19. oktoobril 1996 sõlmitud vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioon (ELT 2008, L 151, lk 39; RT II 2002, 20, 87).