Liidetud kohtuasjad C‑225/19 ja C‑226/19

R.N.N.S.
ja
K.A.

versus

Minister van Buitenlandse Zaken

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Den Haag zittingsplaats Haarlem)

Euroopa Kohtu (suurkoda) 24. novembri 2020. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Ühenduse viisaeeskiri – Määrus (EÜ) nr 810/2009 – Artikli 32 lõiked 1–3 – Viisa andmisest keeldumise otsus – VI lisa – Standardvorm – Põhjendused – Oht ühe või mitme liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele – Artikkel 22 – Teiste liikmesriikide keskasutustega eelnevalt konsulteerimise menetlus – Vastuväide viisa andmisele – Kaebus viisa andmisest keeldumise otsuse peale – Kohtuliku kontrolli ulatus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

1. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Viisapoliitika – Ühenduse viisaeeskiri – Määrus nr 810/2009 – Ühtsete viisade andmise kord ja tingimused – Viisa andmisest keeldumine – Põhjendus – Taotleja, keda peetakse ohuks avalikule korrale, sisejulgeolekule või rahvatervisele või ühe liikmesriigi rahvusvahelistele suhetele – Kaebus selle otsuse peale – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Põhjendamiskohustuse ulatus – Kohtuliku kontrolli ulatus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 810/2009, muudetud määrusega nr 610/2013, artikli 32 lõike 1 punkti a alapunkt vi ning lõiked 2 ja 3)

   (vt punktid 42, 43, 45, 46, 48–52 ja 56 ning resolutsioon)

2. Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Viisapoliitika – Ühenduse viisaeeskiri – Määrus nr 810/2009 – Ühtsete viisade andmise kord ja tingimused – Viisa andmisest keeldumine – Kaebus selle otsuse peale – Riigisiseste menetlusnormide kohaldamine – Menetlusautonoomia põhimõte – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 810/2009, artikli 32 lõige 3)

   (vt punkt 53)

Kokkuvõte

Liikmesriik, kes teeb teise liikmesriigi esitatud vastuväite tõttu „Schengeni“ viisa andmisest keeldumise otsuse, peab selles otsuses märkima asjaomase liikmesriigi nime ning sellel vastuväitel põhineva konkreetse keeldumise põhjuse, millele lisatakse vajaduse korral selle vastuväite põhjused

Egiptuse kodanik, kes elab oma kodumaal (kohtuasi C‑225/19), ja Süüria kodanik, kes elab Saudi‑Araabias (kohtuasi C‑226/19), esitasid Minister van Buitenlandse Zakenile (Madalmaade välisminister, edaspidi „minister“) „Schengeni“ viisa ( 1 ) taotlused, et külastada oma perekonnaliikmeid, kes elavad Madalmaades. Nende taotlused jäeti aga rahuldamata ning vastavalt viisaeeskirjadele teatati neile sellest rahuldamata jätmisest standardvormil ( 2 ), mis sisaldab üksteist lahtrit, mis tuleb vastavalt kasutatud põhjendusele märgistada. Käesoleval juhul oli tehtud märge kuuendasse lahtrisse ning viisa andmisest keeldumist selgitati sellega, et puudutatud isikuid peeti ohuks avalikule korrale, sisejulgeolekule või rahvatervisele või ühe liikmesriigi rahvusvahelistele suhetele ( 3 ). See keeldumine põhines Ungari ja Saksamaa, kellega Madalmaade ametiasutused olid viisaeeskirjas ette nähtud menetluses eelnevalt konsulteerinud ( 4 ), esitatud vastuväidetel. Vormil ei ole puudutatud isikute jaoks siiski täpsustatud, kes olid need liikmesriigid, milline oli konkreetne keeldumise põhjus, millele nelja võimaliku põhjuse hulgast tugineti (oht avalikule korrale, sisejulgeolekule või rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele), ega põhjusi, mistõttu leiti, et nad kujutavad endast sellist ohtu.

Puudutatud isikud esitasid vaide ministrile, kes jättis selle rahuldamata. Seejärel esitasid nad kaebuse ( 5 ) Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Haarlemile (Haagi esimese astme kohus, Haarlemi kohtumaja, Madalmaad), väites, et neil puudub tõhus õiguskaitsevahend, kuna neil oli võimatu neid otsuseid sisuliselt vaidlustada. See kohus otsustas pöörduda Euroopa Kohtu poole esiteks, et teada saada, millised põhjendused tuleb viisa andmisest keeldumise otsuses esitada, kui selle keeldumise põhjus on teise liikmesriigi esitatud vastuväide, ning teiseks, kas sellise keeldumise põhjuse üle on võimalik viisa andmisest keeldumise otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamise käigus teostada kohtulikku kontrolli ning milline on sellise kontrolli ulatus.

Euroopa Kohtu hinnang

Euroopa Kohus otsustas esiteks, et liikmesriik, kes on teinud otsuse, millega keelduti viisa andmisest, kuna teine liikmesriik on esitanud viisa andmisele vastuväite, peab nimetama selles otsuses viimati nimetatud liikmesriigi ning sel vastuväitel põhineva keeldumise konkreetse põhjuse, millele lisatakse vajaduse korral selle vastuväite põhjenduste sisu.

Seoses sellega rõhutab Euroopa Kohus, et viisa andmisest keeldumise otsuse peale kaebuse esitamise õiguse tunnused tuleb kindlaks määrata kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, mis tagab õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Puudutatud isikul peab olema võimalik tutvuda tema kahjuks tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse põhjal teada selle põhjendused. Peale selle, isegi kui standardvormi kuuendale lahtrile vastavad põhjendused on varem määratletud, on liikmesriigi pädev asutus kohustatud märkima vajaliku teabe standardvormi rubriigis „Märkused“. Lisaks märgib Euroopa Kohus, et on olemas uus standardvorm, milles võimalikke keeldumise põhjusi, mida varem peeti silmas vahet tegemata, eristatakse nüüd üksteisest ( 6 ).

Euroopa Kohus otsustas teiseks, et selle liikmesriigi kohtud, kes on vastu võtnud teise liikmesriigi esitatud vastuväite tõttu viisa andmisest keeldumise otsuse, ei või kontrollida selle vastuväite sisulist õiguspärasust. Seepärast peab viisa andmisest keeldumise otsuse teinud liikmesriik nimetama selles otsuses ka ametiasutuse, kelle poole taotleja võib selles vastuväite esitanud liikmesriigis kasutatavate õiguskaitsevahendite teadasaamiseks pöörduda.

Sellise järelduse tegemiseks rõhutab Euroopa Kohus esmalt, et viisa andmisest keeldumise otsuse teinud liikmesriigi kohtute kontrolli ese on teatavasti selle otsuse õiguspärasus. Riigiasutustel on aga seoses sellega viisataotluste läbivaatamisel ulatuslik kaalutlusruum viisaeeskirjas ette nähtud keeldumispõhjuste kohaldamise tingimuste ja asjasse puutuvate asjaolude hindamise küsimuses. Kohtulik kontroll sellise kaalutlusruumi üle piirdub seega sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu. Seoses sellega peab selle liikmesriigi kohtutel, kes on teinud viisa andmisest keeldumise otsuse põhjusel, et teine liikmesriik on esitanud selle andmisele vastuväite, olema võimalus veenduda, et teiste liikmesriikidega eelnevalt konsulteerimise menetlust, mis on ette nähtud viisaeeskirjas, on kohaldatud nõuetekohaselt, ning eelkõige olema võimalik kontrollida, kas taotleja suhtes on nõuetekohaselt tuvastatud, et tema suhtes kehtib asjaomane vastuväide. Lisaks sellele peab neil kohtutel olema võimalik kontrollida, kas on kohaldatud menetluslikke tagatisi nagu põhjendamiskohustus. Liikmesriigi poolt viisa andmisele esitatud vastuväite sisulist õiguspärasust kontrollivad seevastu selle teise liikmesriigi kohtud.

( 1 ) Viisa liikmesriikide territooriumi läbimiseks transiidi eesmärgil või kavandatud viibimiseks liikmesriikide territooriumil kestusega kuni kolm kuud kuuekuulise ajavahemiku jooksul. Liikmesriik annab sellise viisa vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 810/2009, millega kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrusega (EL) nr 610/2013 (ELT 2009, L 243, lk 1) (edaspidi „viisaeeskiri“).

( 2 ) Viisaeeskirja VI lisas toodud vorm, millele on viidatud selle eeskirja artikli 32 lõikes 2.

( 3 ) Viisaeeskirja artikli 32 lõike 1 punkti a alapunktis vi ette nähtud keeldumispõhjus.

( 4 ) Viisaeeskirja artiklis 22 ette nähtud eelneva konsulteerimise menetlus.

( 5 ) Viisaeeskirja artikli 32 lõikes 3 ette nähtud kaebus.

( 6 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1155, millega muudetakse määrust nr 810/2009 (ELT 2019, L 188, lk 25), III lisa.