Kohtuasi C-435/17

Argo Kalda Mardi talu

versus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA)

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tartu Halduskohus)

Eelotsusetaotlus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetused – Määrus (EL) nr 1306/2013 – Artiklid 93 ja 94 – II lisa – Nõuetele vastavus – Põllumajandus- ja keskkonnanõuded – Miinimumnõuded – Rakendamine liikmesriigi poolt – Kivikalmete säilitamise kohustus – Ulatus

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (kolmas koda) 7. augusti 2018. aasta otsus

1. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetuskavad – Ühiseeskirjad – Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid – Maastikule iseloomulike vormide säilitamise kohustus – Riigisisesed õigusaktid, millega on kehtestatud kohustus säilitada kivikalmeid – Lubatavus

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013, artikli 93 lõige 1, artikkel 94 ja II lisa; nõukogu määrus nr 1782/2003, IV lisa)

2. Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Otsetoetuskavad – Ühiseeskirjad – Kohustuslikud majandamisnõuded – Head põllumajandus- ja keskkonnatingimused – Kohustus neid nõudeid järgida – Ulatus – Kohaldatavus kogu põllumajanduslikus majapidamises

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1306/2013, artikli 72 lõike 1 punkt a, artikli 91 lõiked 1 ja 2, artikli 93 lõige 1 ja artikkel 94 ning määrus nr 1307/2013, artikli 4 lõike 1 punktid b, c ja e)

1.  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008, artikli 93 lõiget 1, artiklit 94 ja II lisa tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui liikmesriik kehtestab II lisas osutatud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise standardina kohustuse säilitada põllumajandusmaal asuvaid kivikalmeid, mille teisaldamine tähendab standardi rikkumist ja toob seega kaasa põllumajandustootjale tasumisele kuuluva toetuse vähendamise.

   Nii nagu määruse nr 1782/2003 IV lisa sättedki hõlmab määruse nr 1306/2013 II lisas sätestatud GAEC 7 standard, mille põhipealkiri on „Maastik, hooldustööde minimaalne tase“, sel alusel täitmisele kuuluvate nõuete ja standardite hulgas maastikule iseloomulike vormide säilitamist. Viimati nimetatud määruse II lisas on maastikule iseloomulike vormide hulgas loetletud hekid, tiigid, kraavid ja puude read, kogumina või üksikute puudena, põlluservad ja terrassid. Kuna mõistet „maastikule iseloomulikud vormid“ ei ole määruses nr 1306/2013 määratletud, siis nagu on selgitanud kohtujurist oma ettepaneku punktis 26, tuleb selle tõlgendamisel võtta arvesse selle tavatähendust ning konteksti, milles mõistet enamasti kasutatakse (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 34).

   Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „maastikule iseloomulikud vormid“ kitsendav tõlgendamine, mis välistaks eelkõige inimtegevuse tulemusena tekkinud vormid, oleks vastuolus liikmesriikide kaalutlusruumiga selle üle otsustamisel, kuidas määratleda kooskõlas määruse artikliga 94 maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise miinimumstandardid (vt selle kohta 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 37). Selle kohta on Euroopa Kohus selgitanud, et maastikule iseloomulikud vormid on keskkonna füüsilised koostisosad ja vormide säilitamist käsitlevad nõuded peavad aitama kaasa nende säilitamisele füüsiliste koostisosadena (16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Horvath, C‑428/07, EU:C:2009:458, punkt 41). Kivikalmete säilitamine aitab aga kaasa liikmesriigi kultuuri- ja ajaloomälestiste kaitsele keskkonna füüsiliste koostisosadena.

   (vt punktid 41, 43–47, resolutsiooni punkt 1)

2.  Määruse nr 1306/2013 artikli 72 lõike 1 punkti a, artikli 91 lõikeid 1 ja 2, artikli 93 lõiget 1 ja artiklit 94 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009, artikli 4 lõike 1 punkte b, c ja e tuleb tõlgendada nii, et määruses nr 1306/2013 ette nähtud maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise kohustusi tuleb täita kogu põllumajanduslikus majapidamises, mitte üksnes põllumajandusmaal, millele konkreetselt toetust taotletakse.

   Esiteks peavad neist eeskirjadest tulenevad nõuded vastavalt määruse põhjendusele 54 olema seotud põllumajandustegevuse või põllumajandusliku majapidamise maaga, mis tähendab kohustust järgida neid eeskirju ka maal, mida enam ei kasutata tootmise eesmärgil, nagu näeb ette määruse artikkel 94. Teiseks, kui eeskirjade täitmata jätmise eest määratakse sanktsioon üksnes juhul, kui see puudutab põllumajandusmaad, millele toetust taotletakse, tekiks oht, et põllumajandustootjad hoiavad nõuetele vastavuse eeskirjade täitmisest kõrvale. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 58, oleks selleks piisav, kui põllumajandustootja jätaks toetusetaotluses märkimata põllumajandusmaa, millel asub tema tegevust häiriv maastikule iseloomulik vorm, mille ta võiks teisaldada või lõhkuda enne, kui ta järgmisel aastal arvab selle maa oma toetusetaotluse sisse, ilma et talle saaks määrata mis tahes haldussanktsiooni.

   (vt punktid 53–55, resolutsiooni punkt 2)