Kohtuasi C‑377/17

Euroopa Komisjon

versus

Saksamaa Liitvabariik

 Euroopa Kohtu (neljas koda) 4. juuli 2019. aasta otsus

Liikmesriigi kohustuste rikkumine – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123/EÜ – Artikkel 15 – ELTL artikkel 49 – Asutamisvabadus – Arhitektide ja inseneride tasud projekteerimisteenuste eest – Miinimum- ja maksimumhinnad

1.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Hindamisele kuuluvad nõuded – Riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse arhitektide ja inseneride osutatavate projekteerimisteenuste miinimum- ja maksimumhindade süsteem – Põhjendatus – Liikmesriigi tõendamiskoormis – Ulatus

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikkel 15)

(vt punktid 64, 65 ja 85)

2.        Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Teenused siseturul – Direktiiv 2006/123 – Hindamisele kuuluvad nõuded – Riigisisesed õigusnormid, millega kehtestatakse arhitektide ja inseneride osutatavate projekteerimisteenuste miinimum- ja maksimumhindade süsteem – Lubamatus – Põhjendatus – Teenuse kvaliteedi tagamine ja tarbijakaitse – Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123, artikli 15 lõike 2 punkt g ja lõige 3)

(vt punktid 66–71, 76–82, 88, 89, 92–95 ja resolutsiooni punkt 1)

Kokkuvõte

Euroopa Kohus otsustas 4. juuli 2019. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa (C‑377/17), et Saksamaa Liitvabariik on rikkunud direktiivist 2006/123(1) tulenevaid kohustusi, sest ta on jätnud kehtima kohustuslikud hinnad arhitektide ja inseneride osutatavatele projekteerimisteenustele.

Euroopa Kohus pidi analüüsima Saksamaa õigusnorme, millega kehtestati arhitektide ja inseneride osutatavate projekteerimisteenuste miinimum- ja maksimumhindade süsteem. Saksamaa Liitvabariigi sõnul oli miinimumhindade eesmärk eeskätt kvaliteetne projekteerimisteenus ja tarbijakaitse ning maksimumhindade eesmärk oli tarbijakaitse, tagades, et tasud oleksid läbipaistvad, ja vältides liiga kõrgeid hindu.

Euroopa Kohus asus seisukohale, et kõnealused hinnad kuuluvad direktiivi 2006/123 sätete kohaldamisalasse, mille kohaselt peavad liikmesriigid kontrollima, kas nende õigussüsteemis on kehtestatud nõuded, mis seavad mingil tegevusalal tegutsemise eeltingimuseks, et teenusosutaja peab kinni pidama miinimum- ja/või maksimumhindadest.(2) Direktiivi eesmärkidele vastamiseks peavad need nõuded olema mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed ülakaaluka avaliku huviga seotud põhjuse saavutamisega.(3)

Kuna eesmärke, millele Saksamaa Liitvabariik tugines, on Euroopa Kohtu praktikas peetud ülakaaluka avaliku huviga seotud põhjusteks, siis analüüsis Euroopa Kohus Saksamaa hinnasüsteemi sobivust ja proportsionaalsust.

Esiteks tõdes Euroopa Kohus seoses miinimumhindadega, lähtudes 5. detsembri 2006. aasta kohtuotsusest Cipolla jt (C‑94/04 ja C‑202/04), et projekteerimisteenuste miinimumhindade olemasolu on Saksamaa turu eripära arvestades põhimõtteliselt sobiv projekteerimisteenuste kõrge kvaliteedi tagamiseks. Arvestades ühelt poolt ehitusvaldkonna projekteerimisteenuste turul osalejate väga suurt hulka ning teiselt poolt suurt asümmeetriat teenuseosutajate ja tarbijate informeerituses, võib esineda oht, et teenuseosutajate vaheline konkurents võib viia alandatud hinnaga teenuste pakkumiseni või kvaliteetseid teenuseid pakkuvate ettevõtjate kõrvaldamiseni kahjuliku valiku tulemusel. Sellises kontekstis võib miinimumhindade kehtestamine aidata seda ohtu kahandada, takistades teenuste osutamist hindadega, mis ei ole piisavad, et tagada pika aja jooksul teenuste kvaliteet.

Seejärel leidis Euroopa Kohus siiski, et miinimumhinnad ei ole taotletavate eesmärkide saavutamise tagamiseks sobivad. Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et projekteerimisteenused ei ole reserveeritud teatud kutsealadele, mille suhtes kehtib kohustuslik järelevalve kutsealasid reguleerivate normide alusel või kutsekodade poolt, tähendab Saksamaa õigusnormide ebajärjekindlust seoses eesmärgiga säilitada projekteerimisteenuste kõrge kvaliteet. Nimelt ei ole miinimumhinnad kõnealuse eesmärgi saavutamiseks sobivad, kui miinimumhindadele allutatud teenuste osutamist ennast ei hõlma miinimumtagatised, mis võimaldaksid tagada teenuste kvaliteedi.

Teiseks märkis Euroopa Kohus maksimumhindade kohta, et kuigi sellised hinnad võivad aidata kaasa tarbijate kaitsele, ei ole Saksamaa Liitvabariik põhjendanud, miks vähem piirav meede – teha tarbijatele kättesaadavaks suunised eri teenusekategooriate hindade kohta – ei oleks selle eesmärgi saavutamiseks piisav. Sellest järeldub, et maksimumhindade kindlaksmääramise nõuet ei saa pidada selle eesmärgiga proportsionaalseks.

1      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36)

2      Direktiivi 2006/123 artikli 15 lõike 2 punkt g.

3      Direktiivi 2006/123 artikli 15 lõige 3.