Kohtuasi C‑579/16 P

Euroopa Komisjon

versus

FIH Holding A/S
ja
FIH Erhvervsbank A/S

Apellatsioonkaebus – Riigiabi – Mõiste „abi“ – Mõiste „majanduslik eelis“ – Turumajanduse tingimustes tegutseva eraettevõtja põhimõte – Kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused – Finantskriis – Järjestikused sekkumised panga päästmiseks – Esimesel sekkumisel riigi poolt võetud kohustustest tulenevate riskide arvesse võtmine või arvesse võtmata jätmine teise sekkumise hindamisel

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. märtsi 2018. aasta otsus

1. Riigiabi–Mõiste–Hindamiskriteeriumid–Kumuleeruvad tingimused

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

2. Riigiabi–Mõiste–Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt–Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel–Liikmesriigi kohustus esitada erainvestori kriteeriumi hindamiseks kogu asjassepuutuv teave

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

3. Riigiabi–Mõiste–Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt–Hinnanguelemendid–Riskid, mis tulenevad riigiabist, mis on antud varem ja mis on seotud riigi kui avaliku võimu kandja seisundiga

   (ELTL artikli 107 lõige 1)

1.  Liikmesriigi meetme kvalifitseerimine „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses nõuab, et täidetud on kõik järgmised tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine potentsiaalselt kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab sekkumine andma soodustatud isikule valikulise eelise. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi.

   Kolmanda tingimuse kohaselt, mis puudutab eelise valikulisust, käsitatakse riigiabina sekkumisi, mis sõltumata nende vormist võivad ettevõtjaid otseselt või kaudselt soosida või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida soodustatud ettevõtja ei oleks tavapärastel turutingimustel saanud.

   (vt punktid 43 ja 44)

2.  Võttes arvesse ELTL artikli 107 lõike 1 eesmärki tagada kahjustamata konkurents avalik-õiguslike ja eraõiguslike ettevõtjate vahel, ei saa mõiste „abi“ selle sätte tähenduses hõlmata meedet, mis võeti ettevõtja kasuks riigi ressursside kaudu, juhul kui see ettevõtja oleks saanud samasuguse eelise tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel. Nende tingimuste hindamisel, milles selline eelis anti, tuleb seega üldjuhul kohaldada eraõigusliku ettevõtja põhimõtet

   See põhimõte kuulub tegurite hulka, mida komisjon peab abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma, ja tegemist ei ole seega erandiga, mida kohaldatakse üksnes liikmesriigi taotlusel, kui on tuvastatud, et esinevad kõik ELTL artikli 107 lõikes 1 toodud mõiste „riigiabi“ tunnused

   Järelikult, kui ilmneb, et eraõigusliku ettevõtja põhimõte võib kuuluda kohaldamisele, peab komisjon paluma asjaomasel liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle põhimõtte kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud.

   (vt punktid 45–47)

3.  Hindamaks, kas sama meetme oleks tavapärastel turutingimustel võtnud eraõiguslik ettevõtja, kes on riigiga võimalikult sarnases olukorras, tuleb arvesse võtta üksnes eeliseid ja kohustusi, mis on seotud riigi kui eraõigusliku ettevõtja olukorraga, mitte aga neid, mis puudutavad teda kui avaliku võimu kandjat

   Riikliku meetme majandusliku otstarbekuse hindamisel, mida nõuab eraõigusliku ettevõtja põhimõte, on Euroopa Kohus jätnud tähelepanuta kulud, mis riigile tekivad töötajate koondamisel, töötutoetuste maksmisel ja tootmistegevuse taastamiseks abi andmisel, kuid ka seoses antud garantiidega ja riigil olevate võlanõuetega, kuna need ise kujutavad endast riigiabi

   Mis puudutab viimati nimetatud eeldust, siis tuleb märkida, et kui liikmesriik järgib abi andmisel määratluse kohaselt muid eesmärke kui ettevõtjatele antud vahendite kasumlikkus, tuleb asuda seisukohale, et sellised vahendid on põhimõtteliselt andnud riik, kes teostab avalikku võimu

   Sellest järeldub, et riskid, mis riiki ohustavad ja mis tulenevad tema poolt varem antud riigiabist, on seotud tema kui avaliku võimu kandja seisundiga ega kuulu seega tegurite hulka, mida eraettevõtja oleks tavapärastel turutingimustel oma majanduslikes arvutustes arvesse võtnud.

   (vt punktid 55-58)