Liidetud kohtuasjad C‑256/13 ja C‑264/13

Provincie Antwerpen

versus

Belgacom NV van publiek recht

ja

Mobistar NV

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen)

„Eelotsusetaotlus — Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused — Direktiiv 2002/20/EÜ — Artikkel 6 — Tingimused, mida võidakse seada üldloa ning raadiosageduste ja numbrite kasutamise õigustega seotud erikohustuste suhtes — Artikkel 13 — Tasu kasutamisõiguste ja seadmete paigaldamise õiguse eest — Regionaalsed normid, millega kehtestatakse ettevõtjatele majandusliku üksuse pealt tasutav maks”

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 4. september 2014

Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor – Elektroonilised sidevõrgud ja -teenused – Luba – Direktiiv 2002/20 – Tasu kasutamisõiguste ja seadmete paigaldamise õiguse eest – Mõiste – Raadiotelefoniside tugiposte, maste või antenne hõlmavate majanduslike üksuste pealt võetav maks – Väljajätmine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/20, artiklid 6 ja 13)

Direktiivi 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta („loadirektiiv”) artikleid 6 ja 13 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujad maksustatakse majanduslike üksuste pealt võetava üldise maksuga, tingituna nende tegevuseks vajalike raadiotelefoniside tugipostide, mastide või antennide asumisest avalikul või eraomandil.

Kuna maksustatav teokoosseis ei ole nimelt seotud raadiosageduste või numbrite kasutamise õigustega ega seadmete paigaldamisega loadirektiivi artikli 13 mõttes, ei kujuta see maks endast direktiivi artikli 13 mõttes tasu ega kuulu seega kõnealuse direktiivi kohaldamisalasse.

Sellega seoses viitavad artiklis 13 kasutatud mõisted „seadmed” ja „paigaldamine” vastavalt füüsilisele taristule, mis võimaldab pakkuda elektroonilisi sidevõrke ja -teenuseid ja selle füüsilist rajamist asjaomasele avalikule või eraomandile.

(vt punktid 33, 37, 38 ja resolutsioon)