Keywords
Summary

Keywords

1. Põhiõigused – Era- ja perekonnaelu austamine

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 7)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Määrus nr 2201/2003 – Hooldusõigus

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7 ja 24; nõukogu määrus nr 2201/2003, artikli 2 punkt 11)

Summary

1. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõikest 3 tuleneb, et hartas sisalduvad õigused, mis vastavad Euroopa inimõiguste konventsiooniga tagatud õigustele, on samasuguse tähenduse ja ulatusega, nagu on neile selle konventsiooniga antud. See säte ei takista siiski liidu õiguses ulatuslikuma kaitse kehtestamist. Mis puudutab sama harta artiklit 7, mille kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust, siis on selle sõnastus identne konventsiooni artikli 8 lõikega 1, välja arvatud osas, milles see kasutab „edastatavate sõnumite” asemel terminit „korrespondents”. Eeltoodut arvestades sisaldab artikkel 7 õigusi, mis vastavad konventsiooni artikli 8 lõikega 1 tagatud õigustele. Seega tuleb harta artiklile 7 anda sama tähendus ja ulatus, nagu on konventsiooni artikli 8 lõikel 1, nii nagu seda on tõlgendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas.

(vt punkt 53)

2. Määrust nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus nr 1347/2000, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi õiguses on nõutud, et lapse isa, kes ei ole abielus lapse emaga, peab eestkosteõiguse saamiseks saama pädevalt siseriiklikult kohtult otsuse, millega antakse talle selline õigus, mis võib muuta ema poolt lapse äraviimise või kinnipidamise kõnealuse määruse artikli 2 punkti 11 tähenduses ebaseaduslikuks.

Määruses nr 2201/2003 ei ole sätestatud, millisel isikul peab olema eestkosteõigus, mis võib muuta lapse äraviimise kõnealuse määruse artikli 2 punkti 11 tähenduses ebaseaduslikuks, vaid selles on eestkosteõiguse omaniku määramise osas viidatud selle liikmesriigi õigusele, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas. Nii määrab selle liikmesriigi õigus kindlaks tingimused, mille korral bioloogiline isa saab oma lapse suhtes eestkosteõiguse nimetatud määruse artikli 2 punkti 9 tähenduses, seades vajaduse korral selle õiguse omandamise eeltingimuseks pädeva siseriikliku kohtu otsuse, millega talle see õigus antakse. Järelikult tuleb määrust nr 2201/2003 tõlgendada nii, et selle määruse kohaldamisel sõltub lapse äraviimise ebaseaduslikkus ainuüksi sellest, kas on olemas kohaldatava siseriikliku õigusega antud eestkosteõigus, mida rikkudes äraviimine toimus.

Selline tõlgendus ei ole vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 24.

Kuigi lapse bioloogilisel isal peab olema ema poolt teise liikmesriiki viidud lapse äraviimise seaduslikkuse kindlakstegemiseks määruse nr 2201/2003 kohaldamisel õigus pöörduda enne äraviimist pädevasse siseriiklikku kohtusse, et taotleda oma lapse suhtes eestkosteõigust, mis kujutab endast niisuguses kontekstis bioloogilise isa õiguse era‑ ja perekonnaelule põhisisu, siis seevastu asjaolu, et bioloogilisel isal ei ole erinevalt emast automaatselt oma lapse suhtes eestkosteõigus määruse artikli 2 tähenduses, ei riiva Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 sätestatud õiguse era‑ ja perekonnaelule põhisisu, kui õigus taotleda pädevalt kohtult eestkosteõigust on talle tagatud.

Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et juhul, kui isa ei ole õigeaegselt astunud vajalikke samme eestkosteõiguse saamiseks, on tal võimatu juhul, kui ema viib lapse teise liikmesriiki, saavutada selle lapse tagasitoomist liikmesriiki, kus laps enne alaliselt elas. Niisugune äraviimine tähendab nimelt, et lapse suhtes eestkosteõigust omav ema teostab oma õigust vabalt liikuda, mis on sätestatud ELTL artikli 20 lõike 2 punktis a ja ELTL artikli 21 lõikes 1, ning oma õigust määrata lapse elukoht, ilma et see võtaks bioloogiliselt isalt võimalust teostada oma õigust esitada avaldus selle lapse suhtes eestkosteõiguse või suhtlusõiguse saamiseks. Seega läheks määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 11 alusel bioloogilisel isal lapse suhtes oleva eestkosteõiguse tunnustamine vaatamata sellele, et siseriikliku õigusega sellist õigust ei anta, vastuollu õiguskindluse nõuetega ning vajadusega kaitsta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 52 lõike 1 tähenduses teiste isikute – käesoleval juhul ema – õigusi ja vabadusi. Niisugune lahendus võiks pealegi rikkuda harta artikli 51 lõiget 2.

Pealegi, pidades silmas abieluväliste suhete suurt mitmekesisust ja sellest tulenevat vanemate ja laste vaheliste suhete suurt mitmekesisust, mis kajastub liikmesriikides vanemliku vastutuse ulatuse ja jaotuse erinevas tunnustamises, ei ole Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 24 – millega koostoimes selle harta artiklit 7 tuleb tõlgendada – vastuolus see, kui määruse nr 2201/2003 kohaldamisel omistatakse eestkosteõigus üldjuhul ainult emale ja kui bioloogilisel isal saab eestkosteõigus olla vaid kohtuotsuse alusel. Niisugune nõue võimaldab pädeval siseriiklikul kohtul teha otsuse lapse eestkoste kohta ja lapsega suhtlemise õiguse kohta, võttes arvesse kõiki asjakohaseid andmeid, eelkõige lapse sünni asjaolusid, vanematevahelise suhte laadi, kummagi vanema ja lapse vahelise suhte laadi ning kummagi vanema võimet teostada eestkostet. Nende andmete arvessevõtmine kaitseb vastavalt harta artikli 24 lõikele 2 esikohale seatavaid lapse huve.

(vt punktid 43, 44, 55, 57–59, 62–64 ja resolutsioon)