Kohtuasi C-188/07

Commune de Mesquer

versus

Total France SA ja Total International Ltd

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa))

„Direktiiv 75/442/EMÜ — Jäätmehooldus — Mõiste „jäätmed” — „Saastaja maksab” põhimõte — Valdaja — Eelmised valdajad — Tootja, kelle tootest jäätmed on tekkinud — Süsivesinikud ja raske kütteõli — Laevahukk — Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiv tsiviilvastutuse konventsioon — Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvaheline fond”

Kohtujurist J. Kokott’i ettepanek, esitatud 13. märtsil 2008   I - 4505

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 24. juuni 2008   I - 4538

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Mõiste „jäätmed”

   (Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud otsusega 96/350)

2. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Õnnetusjuhtumi tagajärjel süsivesinike merre voolamine, mille tulemusel reostatakse liikmesriigi rannikut

   (EÜ artikli 174 lõige 2; nõukogu direktiiv 75/442, muudetud otsusega 96/350, artikkel 15)

3. Rahvusvahelised lepingud – Naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiv tsiviilvastutuse rahvusvaheline konventsioon – Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise rahvusvaheline konventsioon

   (Nõukogu direktiiv 98/392)

4. Keskkond – Jäätmed – Direktiiv 75/442 – Õnnetusjuhtumi tagajärjel süsivesinike merre voolamine, mille tulemusel reostatakse liikmesriigi rannikut

   (Nõukogu direktiiv 75/442, muudetud otsusega 96/350, artikli 1 punktid b ja c ning artikkel 15)

1.  Selline aine nagu raske kütteõli, mida müüakse kütusena, ei kujuta endast jäätmeid direktiivi 75/442 jäätmete kohta (muudetud otsusega 96/350) tähenduses, kui seda kasutatakse või turustatakse majanduslikult soodsatel tingimustel ja kui seda saab tegelikult kütusena kasutada, ilma et seda oleks vaja eelnevalt ümber töödelda.

   Laevahuku tagajärjel merre voolanud süsivesinikud, mis on segunenud vee ja setetega ja mis hulbivad piki liikmesriigi rannikut ning kanduvad lõpuks randa, kujutavad endast jäätmeid kõnealuse direktiivi artikli 1 punkti a tähenduses, kui neid ei saa enam eelneva ümbertöötlemiseta kasutada ega turustada.

   (vt punktid 48, 63, resolutiivosa punktid 1 ja 2)

2.  EÜ artikli 174 lõike 2 esimese lõigu teise lause ja direktiivi 75/442 jäätmete kohta (muudetud otsusega 96/350) artikli 15 tähenduses „saastaja maksab” põhimõtte kohaldamine ebaõnnestuks, kui jäätmete tekkimisega seotud isikud – olenemata sellest, kas need isikud on jäätmete valdajad või endised valdajad või tootjad, kelle tootest jäätmed on tekkinud – vabaneksid direktiivis ette nähtud rahalistest kohustustest, isegi kui on selgelt tuvastatud nende süsivesinike päritolu, millel lasti – kuigi tahtmatult – merre voolata ja mis tekitasid ühe liikmesriigi rannikuala reostuse.

   (vt punktid 71 ja 72)

3.  Ühendus ei ole seotud naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtiva tsiviilvastutuse rahvusvahelise konventsiooni ja naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise rahvusvahelise konventsiooniga. Esiteks ei ole ühendus nende rahvusvaheliste instrumentidega ühinenud ja teiseks ei saa ühendust pidada oma liikmesriikide asemele astunuks, kas või juba seepärast, et kõik liikmesriigid ei ole kõnealuste konventsioonidega ühinenud, ega ka nende konventsioonidega kaudselt seotuks 10. detsembril 1982 Montego Bays allkirjastatud ÜRO mereõiguse konventsiooni (jõustunud 16. novembril 1994 ja heaks kiidetud otsusega 98/392) artikli 235 alusel, mille lõige 3 piirdub konventsiooni osalisriikidele üldise koostöökohustuse kehtestamisega.

   (vt punkt 85)

4.  Direktiivi 75/442 jäätmete kohta (muudetud otsusega 96/350) artikli 15 kohaldamisel õnnetusjuhtumi tagajärjel süsivesinike merre voolamise suhtes, mille tulemusel reostati liikmesriigi rannikut:

   —

   võib siseriiklik kohus süsivesinike müüjat ja neid vedava laeva prahtijat käsitada jäätmete tekitajana direktiivi 75/442 artikli 1 punkti b tähenduses ja seega „eelmise valdajana” direktiivi artikli 15 teise taande esimese osa kohaldamise seisukohast, kui kohus nende asjaolude alusel, mida ainult tema on pädev hindama, jõuab järeldusele, et müüja/prahtija on kaasa aidanud laevahuku põhjustatud reostuse tekkimise ohule, eriti kui ta on jätnud võtmata sellise juhtumi ärahoidmiseks vajalikud meetmed, näiteks laeva valikut puudutavad meetmed;

   —

   kui ilmneb, et õnnetusjuhtumi tagajärjel süsivesinike merre voolamise tõttu tekkinud jäätmete kõrvaldamise kulusid naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvaheline fond ei kanna või ei saa kanda, kuna selle juhtumi puhul on juba makstud hüvitise ülemmäär, ning et ette nähtud vastutuse piirangute ja/või vastutusest vabastamise kohaldamise tõttu välistavad liikmesriigi õigusnormid, sh rahvusvahelistest konventsioonidest tulenevad õigusnormid, nende kulude kandmise laevaomaniku ja/või prahtija poolt, isegi kui nad on käsitatavad „valdajatena” direktiivi 75/442 artikli 1 punkti c tähenduses, peavad sellised siseriiklikud õigusnormid direktiivi artikli 15 korrektse ülevõtmise huvides võimaldama nende kulude kandmist tootja poolt, kelle tootest sel viisil levinud jäätmed on tekkinud. Vastavalt „saastaja maksab” põhimõttele saab sellist tootjat kohustada kulusid kandma siiski üksnes juhul, kui ta on oma tegevusega kaasa aidanud laevahuku põhjustatud reostuse tekkimise ohule.

   (vt punktid 78, 82, 89 ja resolutiivosa punkt 3)