Kohtuasi T-264/04

WWF European Policy Programme

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

„Juurdepääs dokumentidele — Määrus (EÜ) nr 1049/2001 — Avaliku huvi kaitset puudutavad erandid — Osaline juurdepääs”

Esimese Astme Kohtu otsus (neljas koda), 25. aprill 2007   II - 915

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Institutsioonide aktid – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus

   (EÜ artikkel 253; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001)

2. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikkel 4)

3. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõike 1 punkt a)

4. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 1)

5. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 6)

6. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001)

7. Euroopa ühendused – Institutsioonid – Dokumentidele üldsuse juurdepääsu õigus – Määrus nr 1049/2001

   (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001)

1.  Institutsiooni kohustusel põhjendada oma otsust dokumendile juurdepääsu keelamise kohta on eesmärk esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on piisavalt põhjendatud või leidub selles viga, mis lubab vaidlustada otsuse kehtivust, ja teiseks võimaldada ühenduste kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust. Kohustuse ulatus sõltub sellest, mis laadi aktiga on tegu ja millises olukorras see on vastu võetud.

   (vt punkt 36)

2.  Üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega on õiguspõhimõte ja juurdepääsu keelamine on erand sellest põhimõttest. Järelikult tuleb määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artiklis 4 sätestatud juurdepääsu keelamise aluseid tõlgendada ja kohaldada kitsalt, et mitte takistada põhimõtte kohaldamist. Peale selle on institutsioon iga dokumendi puhul, millele juurdepääsu taotletakse, kohustatud tema valduses olevat teavet silmas pidades kontrollima, kas dokumendi avalikustamine võib tegelikult kahjustada mõnda avaliku huvi tahku, mida kaitsevad juurdepääsu keeldu lubavad erandid. Erandid on kohaldatavad, kui avalike huvide kahjustamise ohtu on mõistlikult võimalik ette näha ja see ei ole puhtalt oletuslik.

   (vt punkt 39)

3.  Institutsioonidel on ulatuslik kaalutlusruum, kui nad kontrollivad, kas juurdepääs mõnele dokumendile võib kahjustada määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 1 punktiga a kaitstud avalikke huve, ning järelikult peab Esimese Astme Kohtu kontroll institutsioonide nende otsuste õiguspärasuse osas, millega keelatakse juurdepääs dokumentidele avalikke huve kaitsvate kohustuslike erandite alusel, piirduma menetlusnormide järgimise ja põhjenduste esitamise, faktiliste asjaolude käsitlemise täpsuse ning samuti asjaolude hindamisel ilmselgete vigade puudumise ja võimu kuritarvitamise kontrollimisega.

   (vt punkt 40)

4.  Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõikes 1 sätestatud erandid on sõnastatud imperatiivselt ja järelikult on institutsioonid nende eranditega ette nähtud asjaolude tuvastamisel kohustatud keelama juurdepääsu nimetatud kohustuslike erandite alla kuuluvatele dokumentidele. Need erinevad seega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud eranditest, mis puudutavad institutsioonide huvi kaitsta oma sisearutelude saladust ja mille kohaldamisel on institutsioonidel kaalutlusõigus, mis lubab neil kaaluda ühelt poolt oma huvi kaitsta oma sisearutelude saladust ja teiselt poolt kodaniku huvi dokumentidega tutvuda.

   (vt punkt 44)

5.  Juba määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele artikli 4 lõike 6 sõnastusest tuleneb, et institutsioon on kohustatud uurima, kas teabenõudes osutatud dokumenti saab avalikustada osaliselt, piirates võimaliku keelu ulatust vaid andmetega, mis on viidatud eranditega kaetud. Institutsioon peab lubama osalist juurdepääsu, kui eesmärk, mida ta dokumendile juurdepääsu keelamisega taotleb, on saavutatav juhul, kui institutsioon piirduks nende lõikude kustutamisega, mis võivad kahjustada kaitstavat avalikku huvi.

   (vt punkt 50)

6.  Läbipaistvuse nõudega, millest lähtub määrus nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, oleks vastuolus, kui institutsioonid saaksid dokumentide puudumisele toetudes hoiduda määruse rakendamisest. Dokumentidega tutvumise õiguse tõhus kasutamine eeldab, et asjaomased institutsioonid vormistavad ja säilitavad oma tegevust puudutavaid dokumente nii palju kui võimalik ja teevad seda viisil, mis ei ole meelevaldne ja mida on võimalik ette näha.

   Ei ole alust arvata, et nõukogu tegutses meelevaldselt või prognoosimatult, kui ta ühe oma komitee nõupidamise ühes päevakorrapunktis protokolli ei koostanud, arvestades selle päevakorrapunkti puhtalt informatiivset iseloomu ja asjaolu, et selles osas ei võetud mingeid rakendusmeetmeid. Seega ei saa järeldada, et nõukogu rikkus määruses nr 1049/2001 sätestatud huvitatud isiku õigust dokumentidega tutvuda, kui ta väitis, et sellist protokolli ei ole olemas.

   (vt punktid 61–63)

7.  Määruse nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele kohaldamisel tuleb teha vahet dokumendi ja teabe mõistete vahel. Üldsuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega hõlmab vaid dokumente ja mitte teavet üldisemas mõttes ning see ei tekita institutsioonide kohustust vastata üksikisiku igale teabetaotlusele.

   (vt punktid 75 ja 76)