Määrusega sätestatakse kindlustuse miinimumnõuded lennuettevõtjate ja õhusõiduki käitajate jaoks seoses reisijate ja nende pagasi, lasti ja kolmandate isikutega.

PÕHIPUNKTID

Kohaldamisala

Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi lennuettevõtjate ja õhusõidukite käitajate suhtes, kes lendavad ELi riigis, ELi riiki, ELi riigist või üle ELi riigi territooriumi. Lennuettevõtjad ja õhusõidukite käitajad tuleb kindlustada, eelkõige seoses:

reisijatega;
pagasiga;
lasti ja kolmandate isikutega;
riskidega, mis seonduvad lennundusega seotud vastutusega (sealhulgas sõjategevus, terrorism, vägivaldne ülevõtmine, sabotaaž, õhusõiduki kaaperdamine ja rahutused ühiskonnas).

See nõue ei hõlma järgmist:

riiklikud õhusõidukid (sõjalennukid ning tolli ja politsei tegevusega seotud lennukid);
mudellennukid, mille maksimaalne stardimass* on alla 20 kg;
jalgade jõul õhku lennutatavad lennumasinad (sealhulgas mootoriga laugurid ja deltaplaanid);
kinnised õhupallid;
tuulelohed;
langevarjud (sealhulgas tõusuvarjud);
õhusõidukid (sealhulgas laugurid), mille maksimaalne stardimass on alla 500 kg, ja ülikerglennukid, mida kasutatakse mittekaubanduslikel eesmärkidel või kohaliku tasandi lendamiskoolituses, mis ei hõlma rahvusvaheliste piiride ületamist (kuivõrd on tegemist käesoleva määrusega ettenähtud kindlustuskohustusega hõlmatud sõja ja terrorismi ohuga).

Nõuete täitmine

Lennuettevõtjad ja vajaduse korral õhusõidukite käitajad peavad tõendama määruse järgimist sellega, et esitavad asjaomase ELi riigi* pädevatele asutustele kindlustustõendi või muu tõendi kehtiva kindlustuse kohta.

Kindlustus seoses vastutusega reisijate ja nende pagasi ning lasti eest

Reisijatega seotud vastutuse puhul on minimaalne kindlustuskate 250 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühikut (SDR-ühikut*) reisija kohta. Kui õhusõiduki puhul, mille maksimaalne stardimass on kuni 2700 kg, on tegemist muude kui kommertslendudega, võivad ELi riigid kehtestada madalama minimaalse kindlustuskatte, mis ei tohi olla väiksem kui 100 000 SDR-ühikut reisija kohta.

Reisijate pagasiga seotud vastutuse puhul peab minimaalne kindlustuskate olema kommertslendude puhul 1288 SDR-ühikut reisija kohta (delegeeritud määrus (EL) 2020/1118).

Lastiga seotud vastutuse puhul peab minimaalne kindlustuskate olema kommertslendude puhul 22 SDR-ühikut kilogrammi kohta (delegeeritud määrus (EL) 2020/1118).

Kindlustus seoses vastutusega kolmandate isikute ees

Minimaalne kindlustuskate õnnetuse ja õhusõiduki kohta sõltub õhusõiduki maksimaalsest stardimassist.

Jõustamine ja sanktsioonid

ELi riigid peavad tagama, et lennuettevõtjad ja õhusõidukite käitajad järgivad kõnealust määrust. Sanktsioonid rikkumiste eest peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
ELi lennuettevõtjate puhul võivad sanktsioonid hõlmata lennutegevusloa äravõtmist.
Muude kui ELi lennuettevõtjate ja väljaspool ELi registreeritud õhusõidukite käitajate puhul võivad sanktsioonid hõlmata keeldumist ELi riigi territooriumil maandumise õiguse andmisest.
Kui ELi riik ei ole veendunud, et nõuded on täidetud, ei tohi ta lubada õhusõidukil õhku tõusta enne, kui lennuettevõtja või asjaomase õhusõiduki käitaja on esitanud tõendid piisava kindlustuskatte kohta.

Et võtta arvesse inflatsiooni, korrigeeriti määrusega (EL) nr 285/2010 määruses (EÜ) nr 785/2004 sätestatud hüvitise ülemmäärasid.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Määrust kohaldatakse alates 30. aprillist 2005.

TAUST

Lisateave:

Lennutransport – Kindlustus (Euroopa Komisjon)

PÕHIMÕISTED

Maksimaalne stardimass: mass, mis vastab õhusõiduki tüübi kohta õhusõiduki lennukõlblikkussertifikaadis märgitud massile.

Asjaomane ELi riik: ELi riik, kes on andnud ELi õhusõidukile lennutegevusloa või kus õhusõiduki käitaja õhusõiduk on registreeritud. Muude kui ELi lennuettevõtjate ning väljaspool ELi registreeritud õhusõidukite käitajate puhul mõeldakse selle all ELi riiki, kuhu või kust lendusid teostatakse.

SDR-ühik: eriarveldusühik või potentsiaalne nõue Rahvusvahelise Valuutafondi liikmete vabalt kasutatavate vääringute suhtes (SDR vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi määratlusele).

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 785/2004 kindlustusnõuete kohta lennuettevõtjatele ja õhusõiduki käitajatele (ELT L 138, 30.4.2004, lk 1–6)

Määruse (EÜ) nr 785/2004 kronoloogilised muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrus (EL) nr 996/2010 tsiviillennunduses toimuvate lennuõnnetuste ja intsidentide uurimise ja ennetamise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 94/56/EÜ (ELT L 295, 12.11.2010, lk 35–50)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (uuestisõnastamine) (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3–20)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrus (EÜ) nr 889/2002, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumi puhul (EÜT L 140, 30.5.2002, lk 2–5)

Nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsus 2001/539/EÜ rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni (Montreali konventsioon) sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse poolt (EÜT L 194, 18.7.2001, lk 38)

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Kindlustusnõuded õhusõiduki käitajatele ELis. Aruanne määruse (EÜ) nr 785/2004 toimimise kohta (KOM(2008) 216 (lõplik), 24.4.2008)

Viimati muudetud: 13.08.2020

Top