Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32011R0510

Väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heidete vähendamine

Juurdepääs kokkuvõtete põhilehele

Väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi heidete vähendamine

 

KOKKUVÕTE:

määrus (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, et vähendada CO2-heiteid

MIS ON MÄÄRUSE EESMÄRK?

Sellega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidi (CO2) heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast ELi terviklikust lähenemisviisist.

PÕHIPUNKTID

Asjaomased sõidukid

Määruses käsitletakse N1-kategooria sõidukiteid, st väikeseid tarbesõidukeid, mis on kavandatud ja ehitatud kaupade vedamiseks, mille täismass ei ületa 3,5 tonni ja tühimass 2610 kilogrammi, ning mis on ELis esimest korda registreeritud.

Kogu ELi sõidukipargi heite sihttasemed

  • Uute väikeste tarbesõidukite CO2 heidete keskmine tase ei tohi ületada 175 g CO2 kilomeetri kohta (nõuet rakendatakse järk-järgult alates 2014. aastast, nagu allpool selgitatud).
  • Alates 2020. aastast ei tohi keskmised heitkogused ületada 147 grammi CO2 kilomeetri kohta.

Eriheite sihttasemed tootjatele

Kergete tarbesõidukite tootjad peavad tagama, et nende ELis registreeritud uute väikeste tarbesõidukite CO2 eriheite keskmine tase vastaks määruse I lisas sätestatud heitkoguste sihttasemele. Need eriheite sihttasemed põhinevad kogu ELi sõidukipargi heite sihttasemetel, võttes arvesse tootja sõidukipargi keskmist kaalu.

Tasemeid rakendati järk-järgult alates 1. jaanuarist 2014 järgmiselt:

  • 70 % sõidukitest 2014. aastal,
  • 75 % sõidukitest 2015. aastal,
  • 80 % sõidukitest 2016. aastal,
  • 100 % sõidukitest 2017. aastal.

Tootjate ühendused

Väikeste tarbesõidukite tootjad võivad moodustada ühendusi ja tegutseda ühiselt, et saavutada eriheite sihttasemed.

Keskmise heite seire ja sellekohane aruandlus

Igal aastal koguvad ELi riigid andmeid iga oma territooriumil registreeritud uue väikese tarbesõiduki kohta (nt tootja, tüüp, CO2 eriheitmed ja mass).

Euroopa Keskkonnaamet kogub need andmed keskregistrisse, mis on avalikult kättesaadav. Nende andmete põhjal arvutab Euroopa Komisjon iga tootja ja iga kalendriaasta kohta esialgu välja:

  • CO2 eriheite keskmise taseme,
  • eriheite sihttaseme,
  • erinevuse CO2 eriheite keskmise taseme ja kõnealuse aasta eriheite sihttaseme vahel.

Kui tootjad on need kontrollinud, kinnitab komisjon need arvutused iga aasta 31. oktoobriks.

„Erisoodustused“

Aastatel 2014 kuni 2017 oli tootjatel stiimul toota vähese heitega sõidukeid (vähem kui 50 grammi kilomeetri kohta). Tootja keskmise eriheite arvutamisel arvestati iga sõidukit 3,5-tonnise sõidukina aastatel 2014 ja 2015, 2,5-tonnise sõidukina 2016. aastal ja 1,5-tonnise sõidukina 2017. aastal. Iga tootja võib taotleda seda „erisoodustust“ kuni 25 000 väikesele tarbesõidukile ajavahemikus 2014 kuni 2017.

Ülemäärase heite maks

  • Alates 2014. aastast peavad tootjad, kui nende sõidukite keskmine eriheite tase ületab eriheite sihttaseme, maksma maksu, mis arvutatakse vastavalt ülemäärasele heitkogusele.
  • Kuni 2018. aastani oli maks registreeritud sõiduki kohta esimese ülemäärase grammi korral ühe kilomeetri kohta 5 eurot, teise grammi korral 15 eurot, kolmanda grammi korral 25 eurot ja iga täiendava grammi korral kilomeetri kohta 95 eurot.
  • Alates 2019. aastast on karistus iga registreeritud sõiduki kohta 95 eurot iga ülemäärase grammi korral kilomeetri kohta.

Teatavate tootjate suhtes tehtavad erandid

  • Tootja, kes toodab aastas vähem kui 1000 uut väikest tarbesõidukit, vabastatakse automaatselt konkreetsetest heitkoguste sihttasemetest.
  • Tootja võib taotleda erandit oma eriheite sihttasemest, kui ta toodab ELis igal aastal vähem kui 22 000 uut väikest tarbesõidukit. Sellisel juhul kohaldatakse üksiku tootja sihttaset, mis on kooskõlas tootja võimalustega vähendada heidet.

Ökoinnovatsioon

Tarnijad või tootjad võivad oma CO2-heiteid vähendada, kasutades uuenduslikke tehnoloogiaid, mis ei kuulu CO2 mõõtmise standardsesse katsetsüklisse ega ELi kohustuslike sätete alla. Nende tehnoloogialahenduste kogupanus tootja eriheite sihttaseme vähendamisse võib olla kuni 7 g CO2/km.

Määruse muudatused

Määrust on mitu korda muudetud, et pidada sammu tehnilise arenguga, näiteks:

  • regulatiivse katsemenetluse ja keskmise eriheite muudatused ning
  • vajadus kehtestada uuenduslike tehnoloogiate heakskiitmise ja sertifitseerimise kord.

Määruse läbivaatamine

31. detsembriks 2015 pidi komisjon selle määruse erinevaid aspekte uuesti läbi vaatama, et kehtestada uued tasemed pärast 2020. aastat. 2017. aasta novembris esitas komisjon oma ettepaneku, mille tulemuseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu heakskiidu korral määruse kehtetuks tunnistamine.

MIS AJAST MÄÄRUST KOHALDATAKSE?

Seda kohaldatakse alates 3. juunist 2011.

TAUST

Lisateave:

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist (ELT L 145, 31.5.2011, lk 1–18)

Määruse (EL) nr 510/2011 hilisemad muudatused on algteksti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

SEONDUVAD DOKUMENDID

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes kergsõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist, ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 715/2007 (uuesti sõnastatud) (COM(2017) 676 final/2, 26.1.2018)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruar 2014. aasta määrus (EL) nr 253/2014, millega muudetakse määrust (EL) nr 510/2011, et määrata kindlaks meetodid uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite vähendamise 2020. aasta sihttaseme saavutamiseks (ELT L 84, 20.3.2014, lk 38–41)

Viimati muudetud: 10.01.2019

Üles