Seoses euro kasutuselevõtuga 1. jaanuaril 1999 oli Euroopa Liidu (EL) riikidel vaja uuesti kindlaks määrata rahalised suhted riikide ja territooriumidega, kus varem oli kasutusel Prantsuse frank ja Portugali eskuudo.
Samuti oli vaja kehtestada uutel alustel rahandussuhted ELi naabrite, nagu Monaco, San Marino ja Vatikaniga. Neil ei olnud oma riiklikku vääringut, vaid nad kasutasid hiljem euro kasutusele võtnud riikide vääringuid.

PÕHIPUNKTID

Uus kord on sätestatud järgmiste kokkulepetega.

1.
Vahetuskursi küsimused
- Prantsusmaa sai jätkuvalt kohaldada oma kokkuleppeid Lääne-Aafrika majandus- ja rahaliidu, Kesk-Aafrika Majandus- ja Rahandusühenduse ning Komooridega. Need tagasid Aafrika ühisfrangi CFA (Communauté Financière Africaine) ja Komooride frangi vahetamise Prantsuse frangiks kindlaksmääratud vahetuskursi alusel, kuni Prantsuse frank on veel kasutusel.
- Portugal sai jätkuvalt kohaldada oma kokkulepet Cabo Verdega. See tagas nende kahe riigi vääringute vahetuskursi stabiilsuse ning võimaldas Portugalil osutada rahalist ja tehnilist abi kuni eskuudo kasutusaja lõpuni.
- Prantsusmaa ja Portugal pidid teavitama Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanka (EKP) ning majandus- ja rahanduskomiteed kõigist muutustest, mis oleksid võinud mõjutada vahetuskurssi ja rahapoliitikat.
2.
Rahanduskokkulepped
- Prantsuse territooriumidel Saint-Pierre ja Miquelon Kanada idaranniku lähedal ning Mayotte India ookeanis, mis ei kuulu kumbki ELi, võetakse Prantsuse frangi asemel kasutusele euro. Neil lubati jätkata frangi pangatähtede ja müntide kasutamist kuni 30. juunini 2002.
3.
Rahalised suhted
- Monaco, San Marino ja Vatikan allkirjastasid rahanduskokkulepped ELiga enne euro pangatähtede ja müntide kasutuselevõtmist 2002. aastal. Need on mõningate puuduste kõrvaldamiseks uuesti läbi räägitud. Kokkulepete alusel on kolmel riigil lubatud kasutada eurot oma ametliku vääringuna. Nad peavad:
  - mitte emiteerima mingeid euro pangatähti ega münte, kui lepingus ei ole seda lubatud;
  - järgima ELi eeskirju euro pangatähtede ja müntide, autoriõiguste ning rikutud pangatähtede vahetamise kohta;
  - kaitsma euro pangatähti ja münte võltsimise vastu.
- Kõnealuste kokkulepetega on igaühel nendest kolmest riigist lubatud emiteerida piiratud arv euromünte:
  - Monaco (aastamahus, mis vastab 1/500-le Prantsusmaal vermitud müntide hulgast);
  - San Marino (maksimaalne aastane nimiväärtus on 1 944 000 eurot);
  - Vatikan (maksimaalne aastane nimiväärtus on miljon eurot).
- Andorra taotles 15. juulil 2003 rahanduskokkulepet ELiga. See sõlmiti 30. juunil 2011, võimaldades Andorral kasutada eurot oma ametliku vääringuna ja emiteerida oma euromünte alates 2013. aasta juulist.

MIS AJAST OTSUST JA LEPINGUID KOHALDATAKSE?

1. jaanuarist 1999 CFA frangi, Prantsuse frangi (Saint-Pierre ja Miquelon ning Mayotte), Komooride frangi ning Cabo Verde eskuudo kohta.
1. jaanuarist 2010 Vatikani kohta – see kokkulepe asendas eelmise rahanduskokkuleppe, mis sõlmiti 2000. aastal Euroopa Ühenduse, mida esindas Itaalia Vabariik koos komisjoni ja Euroopa Keskpangaga (EKP), ning Vatikani Linnriigi vahel.
1. detsembrist 2011 Monaco kohta – see asendas lepingu, mis sõlmiti 2001. aastal Prantsusmaaga koos komisjoni ja Euroopa Keskpangaga.
1. aprillist 2012 Andorra kohta.
1. septembrist 2012 San Marino kohta – see kokkulepe asendas eelmise kokkuleppe Euroopa Ühendust esindanud Itaalia ja San Marino vahel.

TAUST

Lisateave

Euro väljaspool euroala (Euroopa Komisjon)

PÕHIDOKUMENDID

Nõukogu 23. novembri 1998. aasta otsus 98/683/EÜ, mis käsitleb Aafrika ühisfrangi ja Komooride frangiga seotud vahetuskursi küsimusi (EÜT L 320, 28.11.1998, lk 58–59)

Otsuse 98/683/EÜ kronoloogilised muudatused on alusdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Nõukogu 21. detsembri 1998. aasta otsus 98/744/EÜ, mis käsitleb Cabo Verde eskuudoga seotud vahetuskursi küsimusi (EÜT L 358, 31.12.1998, lk 111–112)

Nõukogu 31. detsembri 1998. aasta otsus 1999/95/EÜ, mis käsitleb rahanduskokkuleppeid Prantsuse territoriaalühendustega Saint-Pierre ja Miquelon ning Mayotte (EÜT L 30, 4.2.1999, lk 29–30)

Nõukogu 31. detsembri 1998. aasta otsus 1996/96/EÜ ühenduse seisukoha kohta seoses lepinguga, mis käsitleb rahalisi suhteid Monaco Vürstiriigiga (EÜT L 30, 4.2.1999, lk 31–32)

Nõukogu 31. detsembri 1998. aasta otsus 1999/97/EÜ ühenduse seisukoha kohta seoses lepinguga, mis käsitleb rahalisi suhteid San Marino Vabariigiga (EÜT L 30, 4.2.1999, lk 33–34)

Nõukogu 31. detsembri 1998. aasta otsus 1999/98/EÜ ühenduse seisukoha kohta seoses lepinguga, mis käsitleb rahalisi suhteid Vatikani Linnriigiga (EÜT L 30, 4.2.1999, lk 35–36)

Nõukogu 11. mai 2004. aasta otsus 2004/548/EÜ ühenduse seisukoha kohta seoses lepinguga, mis käsitleb rahalisi suhteid Andorra Vürstiriigiga (ELT L 244, 16.7.2004, lk 47–49)

Nõukogu 21. oktoobri 2004. aasta otsus 2004/750/EÜ Andorra Vürstiriigiga rahalisi suhteid käsitleva lepingu üle läbirääkimiste alustamise kohta (ELT L 332, 6.11.2004, lk 15)

Euroopa Liidu ja Vatikani Linnriigi vaheline rahanduskokkulepe (ELT C 28, 4.2.2010, lk 13–18)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Liidu ja Andorra Vürstiriigi vaheline rahanduskokkulepe (ELT C 369, 17.12.2011, lk 1–13)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Liidu ja San Marino Vabariigi vaheline rahanduskokkulepe (ELT C 121, 26.4.2012, lk 5–17)

Vt konsolideeritud versioon.

Euroopa Liidu ja Monaco Vürstiriigi vaheline rahaküsimusi käsitlev leping (ELT C 310, 13.10.2012, lk 1–11)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 26.08.2021

Üles

Pealkiri ja viide

Vahetuskursi küsimused ja rahanduskokkulepped euroalaga

KOKKUVÕTE:

MIS ON OTSUSTE JA KOKKULEPETE EESMÄRK?

PÕHIPUNKTID

MIS AJAST OTSUST JA LEPINGUID KOHALDATAKSE?

TAUST

PÕHIDOKUMENDID