1. LISA

2. LISA

TÜÜBIKINNITUSMÄRKIDE KUJUNDUS

NÄIDIS A

(Vt käesoleva eeskirja punkt 4.5)

Sõiduki külge kinnitatud eespool esitatud tüübikinnitusmärk näitab, et asjaomane sõidukitüüp on saanud Madalmaades (E4) eeskirja nr 95 kohaselt tüübikinnituse numbriga 031424 seoses sõidukis viibijate kaitsmisega külgkokkupõrke korral. Tüübikinnitusnumber näitab, et tüübikinnitus on antud kooskõlas eeskirjaga nr 95, mida on muudetud 03-seeria muudatustega.

NÄIDIS B

(Vt käesoleva eeskirja punkt 4.6)

Kui sõidukile on kinnitatud eespool kujutatud tüübikinnitusmärk, näitab see, et asjaomasele sõidukitüübile on antud Madalmaades (E4) tüübikinnitus eeskirjade nr 95 ja 24 kohaselt (1). Tüübikinnitusnumbri kaks esimest numbrit näitavad, et tüübikinnituse andmise kuupäevadel hõlmas eeskiri nr 95 seeria 03 muudatusi ja eeskiri nr 24 hõlmas seeria 03 muudatusi.

---

(1)  Viimane number on esitatud üksnes näitena.

3. LISA

Istekohtade H-punkti ja rindkere tegeliku kaldenurga kindlaksmääramise menetlus (1)

1. liide.

Kolmemõõtmelise H-punkti seadme (3-D H-seadme) kirjeldus (1)

2. liide.

Kolmemõõtmeline taustsüsteem (1)

3. liide.

Istekohtade võrdlusandmed (1)

---

(1)  Menetlust on kirjeldatud sõidukite tootmist käsitleva konsolideeritud otsuse (R.E.3) 1. lisas (dokument ECE/TRANS/WP.29/78/Rev.3), http://www.unece.org/trans/main/wp29/wp29wgs/wp29gen/wp29resolutions.html

4. LISA

KOKKUPÕRKEKATSE MENETLUS

1.   PAIGALDAMINE

1.1.   Katsetusala

Ala, kus katse tehakse, peab olema piisavalt avar, et oleks ruumi deformeeritava liikuvtõkke tõukesüsteemile ja kokkupõrkunud sõiduki põrkejärgseks paigaltnihkumiseks, ning oleks võimalik paigaldada katsevarustus. Rada, kus toimub sõiduki kokkupõrge ja paigastnihkumine, peab olema horisontaalne, tasane ja sile ning olema tüüpiliseks näiteks tavapärasest kuivast siledast teepinnast.

2.   KATSETINGIMUSED

2.1.   Katsetatav sõiduk peab seisma paigal.

2.2.   Deformeeritaval liikuvtõkkel peavad olema omadused, mis on sätestatud käesoleva eeskirja 5. lisas. Nende tõendamise nõuded on esitatud 5. lisa liidetes. Deformeeritav liikuvtõke peab olema varustatud sobiva mehhanismiga, et hoida ära teine põrge löögi saanud sõidukiga.

2.3.   Deformeeritava liikuvtõkke vertikaalse keskpikitasapinna trajektoor peab olema risti kokkupõrkuva sõiduki vertikaalse keskpikitasapinnaga.

2.4.   Deformeeritava liikuvtõkke vertikaalne keskpikitasapind peab ± 25 mm täpsusega langema kokku katsetatava sõiduki püsttasapinnaga, mis läbib kokkupõrkekülje-poolse esiistme R-punkti. Horisontaalne kesktasapind, mis piirneb esipinna välimise vertikaalse külgtasapinnaga, peab kokkupõrke momendil olema kahe tasapinna vahel, mis määratakse kindlaks enne katset ja mis asetsevad eelnevalt määratletud tasapinnast 25 mm üleval- ja allpool.

2.5.   Varustus peab vastama ISO standardile 6487:1987, kui käesolevas eeskirjas pole ette nähtud teisiti.

2.6.   Külgkokkupõrke katsetamise ajal peab katses kasutatava mannekeeni püsitemperatuur olema 22 ± 4 °C.

3.   KATSEKIIRUS

Kokkupõrke hetkel peab deformeeritava liikuvtõkke kiirus olema 50 ± 1 km/h. See kiirus peab olema stabiilne vähemalt 0,5 m enne kokkupõrget. Mõõtmistäpsus: 1 protsent. Katset loetakse siiski rahuldavaks ka siis, kui katsetamisel oli kiirus kokkupõrke hetkel suurem ning sõiduk vastas nõuetele.

4.   SÕIDUKI SEISUKORD

4.1.   Üldine spetsifikatsioon

Katsesõiduk on seeriatoodangut esindav, igati tavapäraselt varustatud ja normaalses töökorras. Mõned komponendid võivad olla ära jäetud või asendatud samaväärse massiga komponentidega, kui on selge, et ärajätmine või asendamine ei avalda mõju katse tulemustele.

Tootja ja tehnilise teenistuse kokkuleppel võib muuta toitesüsteemi, et mootori või elektrienergia muundamise süsteemi käitamiseks oleks vajalik kogus kütust.

4.2.   Sõiduki varustuse kirjeldus

Katsetataval sõidukil peavad olema kõik lisaseadmed või -seadised, mis tõenäoliselt mõjutavad katsetulemusi.

4.3.   Sõiduki mass

4.3.1.   Katsetataval sõidukil peab olema etalonmass, nagu on määratletud käesoleva eeskirja punktis 2.10. Sõiduki mass on kohandatud etalonmassiga ± 1 % täpsusega.

4.3.2.   Kütusepaak täidetakse veega, mille mass võrdub 90 % ± 1 % tootja poolt kindlaksmääratud kütusepaagi täismassist.

Käesolev nõue ei kehti vesinikkütuse paakide kohta.

4.3.3.   Muud süsteemid (piduri-, jahutussüsteem jne) võivad olla tühjad; sellisel juhul peab vedelike mass olema korvatud.

4.3.4.   Kui sõidukis oleva mõõteaparatuuri mass ületab lubatud 25 kg, võib seda korvata massi vähendamisega mujal, kus see ei avalda märgatavat mõju katsetulemustele.

4.3.5.   Mõõteseadmete mass ei tohi ühegi telje etalonkoormust muuta üle 5 % või üle 20 kg ühegi variandi puhul.

5.   SÕIDUKI ETTEVALMISTAMINE

5.1.   Küljeaknad peavad olema suletud, vähemalt kokkupõrkeküljel.

5.2.   Uksed peavad olema suletud, kuid lukustamata.

5.2.1.   Kui aga sõiduk on varustatud uste automaatlukustuse süsteemiga, tuleb tagada, et kõik külguksed on enne katset lukustatud.

5.2.2.   Kui sõiduk on varustatud uste automaatlukustuse süsteemiga, mis on paigaldatud lisavarustusena ja/või juhi poolt väljalülitatavana, tuleb kasutada üht järgmistest menetlustest tootja valikul:

5.2.2.1.

Enne katse algust peavad kõik külguksed olema manuaalselt lukustatud.

5.2.2.2.

Tuleb tagada, et külguksed kokkupõrkeküljel on enne kokkupõrget lukustamata ja kokkupõrkekülje vastasküljel lukustatud; uste automaatlukustuse süsteemi võib selle katse korral välja lülitada.

5.3.   Käigukang peab olema neutraalasendis ja käsipidur rakendamata.

5.4.   Kui istmete asendit on võimalik mugavuse huvides reguleerida, peavad need olema viidud sõiduki tootja poolt ette nähtud asendisse.

5.5.   Iste, millel on mannekeen, ning istme elemendid, kui need on reguleeritavad, peavad olema kohandatud järgmiselt.

5.5.1.

Pikisuunaline reguleerimisseadis koos lukustusseadisega reguleeritakse asendisse, mis on lähim keskmisele asendile esimese ja tagumise asendi vahel; kui nimetatud asend asub kahe soone vahel, siis kasutatakse tagumist soont.

5.5.2.

Peatugi reguleeritakse nii, et selle ülemine pind on mannekeeni pea raskuskeskme tasemel; kui see pole võimalik, siis peab peatugi olema kõige ülemises asendis.

5.5.3.

Kui tootja pole määranud teisiti, peab seljatugi olema reguleeritud nii, et keha võrdlusjoon rindkere kolmemõõtmelise H-punkti määramise aparaadi suhtes on seatud 25 ± 1° nurga all tahapoole.

5.5.4.

Kõik muud istmeseaded peavad olema keskmises asendis; kuid juhul, kui sõidukitüübil on nii reguleeritavad kui mittereguleeritavad istmed, peab reguleeritav iste olema seatud samale kõrgusele kui mittereguleeritav iste. Kui istme asendi lukustamine vastavasse keskmisesse positsiooni pole võimalik, kasutatakse vahetult selle taga või all või sellest väljaspool olevat asendit. Istme kalde seadmise korral tähendab „taga” reguleerimissuunda, mis viib mannekeeni pea tahapoole. Kui mannekeen on tavalisest sõitjast kogukam, nt pea puudutab lage, siis tuleb tagada 1 cm vahemaa laeni, kasutades selleks istme teiseseid seadeid nagu seljatoe kalde muutmine või edasi-tagasi liigutamine.

5.6.   Kui tootja poolt pole teisiti ette nähtud, peavad teised esiistmed olema võimaluse korral reguleeritud samasse asendisse kui mannekeeniga iste.

5.7.   Kui rool on reguleeritav, siis seatakse kõik regulaatorid keskmisesse asendisse.

5.8.   Rehvid peavad olema täis pumbatud sõiduki tootja poolt ettenähtud rõhuni.

5.9.   Katsetatav sõiduk peab asetsema oma rullamistelje suhtes horisontaalselt ja seda hoitakse selles asendis toestatult niikaua, kui külgkokkupõrke mannekeen on paigaldatud ja kogu ettevalmistustöö on lõpule viidud.

5.10.   Sõiduk peab olema tavapärases seisundis vastavalt punktis 4.3 sätestatud tingimustele. Vedrustusega sõidukeid, mille põhjakliirensit on võimalik reguleerida, tuleb katsetada normaaltingimustes kiirusel 50 km/h nagu on sõiduki tootja poolt ettenähtud. Vajadusel tagatakse see lisatugedega, kuid toed ei tohi mõjutada katsetatava sõiduki käitumist kokkupõrke ajal.

5.11.   Elektrilise jõuülekandesüsteemi reguleerimine

5.11.1.   REESS on laetud määral, mis võimaldab jõuülekandesüsteemi töötamist tootja soovituste kohaselt.

5.11.2.   Elektriline jõuülekandesüsteem pingestatakse algseid toiteallikaid (mootoriga generaator, REESS või elektrienergia muundamissüsteem) kasutades või neid kasutamata.

5.11.2.1.

Tootja ja tehnilise teenistuse kokkuleppel võib testi teha nii, et kogu elektriline jõuülekandesüsteem või selle osad ei ole pingestatud, kui see ei avalda negatiivset mõju katse tulemustele. Elektrilise jõuülekandesüsteemi pingestamata osade puhul tõendatakse kaitse elektrilöögi eest kas füüsilise kaitse või isolatsioonitakistuse ja asjakohaste lisatõendite abil.

5.11.2.2.

Kui sõiduk on varustatud automaatse lahtiühendamise seadmega, võib tootja taotluse korral katset teha nii, et automaatse lahtiühendamise seade on aktiveeritud. Sellisel juhul näidatakse, et automaatse lahtiühendamise seade oleks kokkupõrkekatse ajal toiminud. Kokkupõrke ajal ilmnenud tingimusi arvesse võttes hõlmab see automaatse aktiveerumise signaali ja galvaanilist eraldamist.

6.   KÜLGKOKKUPÕRKE MANNEKEEN JA SELLE PAIGALDAMINE

6.1.   Külgkokkupõrke mannekeen peab vastama 6. lisas esitatud kirjeldusele ja tuleb paigaldada kokkupõrke-poolse külje esiistmele vastavalt käesoleva eeskirja 7. lisas sätestatud menetlusele.

6.2.   Tuleb kasutada turvavöösid või sõiduki teisi turvasüsteeme. Turvavööd peaksid omama tüübikinnitust vastavalt eeskirjale nr 16 või muudele samaväärsetele nõuetele ja olema monteeritud kinnituspunktidesse vastavalt eeskirjale nr 14 või muudele samaväärsetele nõuetele.

6.3.   Turvavöö või turvasüsteem peab olema reguleeritud mannekeenile sobivaks tootja juhiste kohaselt; kui tootjapoolsed juhised puuduvad, siis võimaluse korral tuleb kõrguseregulaator seada keskmisesse asendisse; kui see asend ei ole võimalik, tuleb kasutada asendit, mis on vahetult keskmise all.

7.   KÜLGKOKKUPÕRKE MANNEKEENIL TEHTAVAD MÕÕTMISED

7.1.   Registreeritakse järgmiste mõõtevahendite näidud.

7.1.1.   Mõõtmised mannekeeni peal

Pea raskuskeskmele suunatud täiskiirendus kolme telje suunas. Peasisesed mõõteseadmed peavad vastama standardile ISO 6487:1987, kusjuures:

Kanali sagedusklass: 1 000 Hz ja

Kanali amplituudiklass: 150 g

7.1.2.   Mõõtmised mannekeeni rindkerel

Rindkere roiete painde mõõtekanalid peavad vastama ISO standardile 6487:1987

Kanali sagedusklass: 1 000 Hz

Kanali amplituudiklass: 60 mm

7.1.3.   Mannekeeni vaagnapiirkonnas tehtavad mõõtmised

Vaagnapiirkonnale mõjuva jõu mõõtekanal peab vastama ISO standardile 6487:1987

Kanali sagedusklass: 1 000 Hz

Kanali amplituudiklass: 15 kN

7.1.4.   Mannekeeni kõhupiirkonnas tehtavad mõõtmised

Kõhupiirkonnale mõjuva jõu mõõtekanalid peavad vastama ISO standardile 6487:1987

Kanali sagedusklass: 1 000 Hz

Kanali amplituudiklass: 5 kN

5. LISA

DEFORMEERITAVA LIIKUVTÕKKE NÄITAJAD

1.   DEFORMEERITAVA LIIKUVTÕKKE NÄITAJAD

1.1.   Deformeeritav liikuvtõke (MDB) sisaldab nii põrkeseadet kui katsesõidukit.

1.2.   Kogumass peab olema 950 ± 20 kg.

1.3.   Raskuskese peab asetsema vertikaalsel keskpikitasapinnal 10 mm vahemikus, 1 000 ± 30 mm esimesest teljest tagapool ja 500 ± 30 mm põhjast ülevalpool.

1.4.   Põrkeseadme esipinna ja tõkke raskuskeskme vaheline kaugus peab olema 2 000 ± 30 mm.

1.5.   Põrkeseadme põhjakliirens peab olema 300 ± 5 mm, mis mõõdetakse staatilises olekus enne kokkupõrget alumise esiplaadi alumisest servast.

1.6.   Katsesõiduki esirataste vahe ja tagarataste vahe peavad olema 1 500 ± 10 mm.

1.7.   Katsesõiduki teljevahe peab olema 3 000 ± 10 mm.

2.   PÕRKESEADME NÄITAJAD

Põrkeseade koosneb kuuest iseseisvast alumiiniumkärgplokist, mida on töödeldud, et painde suurenemisel kasvaks jõud progressioonis (vt punkt 2.1). Alumiiniumist kärgplokkide külge on kinnitatud alumiiniumist esi- ja tagaplaat.

2.1.   Kärgplokid

2.1.1.   Geomeetrilised näitajad

2.1.1.1.   Põrkeseade koosneb kuuest ühendatud alast, mille kuju ja asend on näidatud joonistel 1 ja 2. Alad joonistel 1 ja 2 on mõõtmetes 500 ± 5 mm × 250 ± 3 mm. 500 mm peaks olema alumiiniumist kärgstruktuuri W suunas ja 250 mm L suunas (vt joonis 3).

2.1.1.2.   Põrkeseade on jagatud 2 reaks. Alumine rida on pärast eellööki 250 ± 3 mm kõrgune ja 500 ± 2 mm sügavune (vt punkt 2.1.2) ning ülemisest reast 60 ± 2 mm sügavam.

2.1.1.3.   Plokid tuleb tsentreerida kuue joonisel 1 määratud ala suhtes ja iga plokk (sh ebatäielikud kärjeseinad) peaks täielikult katma iga tsooni jaoks määratud ala).

2.1.2.   Eellöök

2.1.2.1.   Eelkokkupõrge sooritatakse kärgpinnaga, mille külge on kinnitatud esiistmed.

2.1.2.2.   Plokkide 1, 2 ja 3 ülapind tuleks enne katsetamist purustada 10 ± 2 mm ulatuses, et saavutada sügavus 500 ± 2 mm (joonis 2).

2.1.2.3.   Plokkide 4, 5 ja 6 ülapind tuleks enne katsetamist purustada 10 ± 2 mm ulatuses, et saavutada sügavus 440 ± 2 mm.

2.1.3.   Materjali näitajad

2.1.3.1.   Iga ploki kärje mõõtmed on 19 mm ± 10 % (vt joonis 4).

2.1.3.2.   Ülemise rea kärjed peavad olema valmistatud alumiiniumist 3003.

2.1.3.3.   Alumise rea kärjed peavad olema valmistatud alumiiniumist 5052.

2.1.3.4.   Alumiiniumist kärgplokke tuleks töödelda selliselt, et jõu paindekõver staatilise löögi puhul (vastavalt punktis 2.1.4 sätestatud menetlusele) on käesoleva lisa 1. liites kuuest plokist igaühe kohta määratud vahemikus. Lisaks tuleks tõkke ehitamiseks ettenähtud kärgplokkides kasutatud töödeldud kärgmaterjal puhastada, et eemaldada võimalikud kärje toormaterjali töötlemise käigus tekkinud jäägid.

2.1.3.5.   Iga partii plokkide mass ei erine vastava partii plokkide keskmisest massist rohkem kui 5 % võrra.

2.1.4.   Staatilised katsed

2.1.4.1.   Igast töödeldud kärjetuuma partiist võetud näidist katsetatakse käesoleva lisa punktis 5 kirjeldatud staatilise katsetusmetoodika alusel.

2.1.4.2.   Iga katsetatava ploki jõu surveaste jääb 1. liites määratletud jõu mõjul tekkiva painde piirmäärade vahele. Määratakse tõkke iga ploki staatilised jõu mõjul tekkiva painde piirmäärad.

2.1.5.   Dünaamiline katse

2.1.5.1.   Dünaamilised deformatsiooninäitajad käesoleva lisa punktis 6 kirjeldatud protokollile vastava kokkupõrke rakendamisel.

2.1.5.2.   Kõrvalekalded jõu mõjul tekkinud painete piirmääradest, mis iseloomustavad põrkeseadme jäikust – nagu määratletud käesoleva lisa 2. liites – võivad olla lubatud eeldustel, et:

2.1.5.2.1.   kõrvalekalle tekib pärast kokkupõrke algust ja enne, kui põrkeseadme deformatsioon on võrdne 150 mm;

2.1.5.2.2.   kõrvalekalle ei ületa 50 % hetkpainde sätestatud lähimast piirmäärast;

2.1.5.2.3.   ühelegi kõrvalekaldele vastav paine ei ületa painet 35 mm ja nende painete summa ei ületa 70 mm (vt käesoleva lisa 2. liide);

2.1.5.2.4.   energia kogus, mis tuleneb kõrvalekalde piiride ületamisest, ei ületa 5 % vastava ploki brutoenergiast.

2.1.5.3.   Plokid 1 ja 3 on identsed. Nende jäikus on selline, et nende jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2a vahemikku.

2.1.5.4.   Plokid 5 ja 6 on identsed. Nende jäikus on selline, et nende jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2d vahemikku.

2.1.5.5   Ploki 2 jäikus on selline, et selle jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2b vahemikku.

2.1.5.6.   Ploki 4 jäikus on selline, et selle jõu mõjul tekkinud paindekõverad jäävad joonise 2c vahemikku.

2.1.5.7.   Jõust põhjustatud kogu põrkeseadme paine jääb joonise 2e vahemikku.

2.1.5.8.   Jõust põhjustatud painete kurrud tehakse kindlaks katse käigus, mida on üksikasjaliselt kirjeldatud 5. lisa punktis 6 ja see seisneb tõkke kokkupõrkes dünamomeetrilise seinaga kiirusel 35 ± 0,5 km/h.

2.1.5.9.   Kaovõimsus (1) plokkidele 1 ja 3 katse ajal peab võrduma 9,5 ± 2 kJ kummagi ploki suhtes.

2.1.5.10.   Kaovõimsus plokkidele 5 ja 6 katse ajal peab võrduma 3,5 ± 1 kJ kummagi ploki suhtes.

2.1.5.11.   Kaovõimsus plokile 4 peab võrduma 4 ± 1 kJ.

2.1.5.12.   Kaovõimsus plokile 2 peab võrduma 15 ± 2 kJ.

2.1.5.13.   Kogu kaovõimsus katse jooksul peab võrduma 45 ± 3 kJ.

2.1.5.14.   Põrkeseadme maksimaalne deformatsioon esimese kokkupuute punktist arvutatuna pärast kiirendusmõõturite ühendamist vastavalt käesoleva lisa punktile 6.6.3 võrdub 330 ± 20 mm.

2.1.5.15.   Staatilise põrkeseadme lõplik jääkdeformatsioon, mida mõõdetakse pärast dünaamilist katset tasemel B (joonis 2), peab võrduma 310 ± 20 mm.

2.2.   Esiplaadid

2.2.1.   Geomeetrilised näitajad

2.2.1.1.   Esiplaadid on 1 500 ± 1 mm laiused ja 250 ± 1 mm kõrgused. Paksus on 0,5 ± 0,06 mm.

2.2.1.2.   Kokkupanduna on põrkeseadme (vt joonis 2) üldmõõtmed: laius 1 500 ± 2,5 mm ja kõrgus 500 ± 2,5 mm.

2.2.1.3.   Alumise esiplaadi ülaserv ja ülemise esiplaadi alaserv peavad olema 4 mm piires kohakuti.

2.2.2.   Materjali näitajad

2.2.2.1.   Esiplaadid on valmistatud seeria AlMg2 kuni AlMg3 alumiiniumist venivusega ≥ 12 % ja maksimaalse tõmbetugevusega ≥ 175 N/mm2.

2.3.   Seljaplaat

2.3.1.   Geomeetrilised näitajad

2.3.1.1.   Geomeetrilised näitajad vastavad joonistele 5 ja 6.

2.3.2.   Materjali näitajad

2.3.2.1.   Seljaplaat koosneb 3 mm alumiiniumlehest. Seljaplaat peab olema valmistatud seeria AlMg2 kuni AlMg3 alumiiniumist kõvadusega vahemikus 50 kuni 65 HBS. See plaat on perforeeritud ventilatsiooniavadega: nende asukoht, läbimõõt ja vahekaugus on näidatud joonistel 5 ja 7.

2.4.   Kärgplokkide asukoht

2.4.1.   Kärgplokid paiknevad seljaplaadi perforeeritud ala keskel (joonis 5).

2.5.   Liimimine

2.5.1.   Esi- ja tagaplaatide liimimiseks kantakse vahetult esiplaadi pinnale liimi maksimaalselt 0,5 kg/m2 kohta, liimikihi maksimaalne paksus võib olla 0,5 mm. Soovitatakse kasutada kahekomponendilist polüuretaanliimi (nt Ciba Geigy XB5090/1 vaik ja XB5304 kõvendaja) või samaväärne.

2.5.2.   Seljaplaadi minimaalne ühendamistugevus on 0,6 MPa (87 psi), mida katsetatakse vastavalt punktile 2.5.3.

2.5.3.   Ühendustugevuse katsed:

2.5.3.1.   Liimide ühendustugevuse mõõtmiseks ASTM C297-61 kohaselt kasutatakse lapiku pinna tõmbekatseid.

2.5.3.2.   Katsetükk peaks olema 100 × 100 mm suurune ja 15 mm sügavune ning liimitud ventileeritud seljaplaadi materjali näidisele. Kasutatav kärg peaks olema põrkeseadet esindav, st keemiliselt graveeritud tõkkel seljaplaadi läheduses olevaga ekvivalentse astmeni, kuid ilma eelpurustamiseta.

2.6.   Jälgitavus

2.6.1.   Põrkeseadmetel on surutrükitehnikas, söövitatud või muul viisil püsivalt kinnitatud järjestikused seerianumbrid, mille alusel saab kindlaks teha üksikute plokkide partii ja tootmiskuupäeva

2.7.   Põrkeseadme kinnitamine

2.7.1.   Kinnitus katsesõiduki külge peab vastama joonisele 8. Kinnituses kasutatakse kuut M8 polti ning katsesõiduki rataste ees ei tohi mitte miski olla suurem kui tõkke mõõtmed. Seljaplaadi alumise ääriku ja katsesõiduki esikülje vahel tuleb kasutada sobivaid vahetükke, et vältida seljaplaadi kaardumist kinnituspoltide pingutamisel.

3.   VENTILATSIOONISÜSTEEM

3.1.   Katsesõiduki ja ventilatsioonisüsteemi vaheline detail peab olema kõva, jäik ja lame. Ventilatsiooniseade on katsesõiduki osa, mitte tootja tarnitud põrkeseadme oma. Ventilatsiooniseadme geomeetrilised näitajad peavad vastama joonisele 9.

3.2.   Ventilatsiooniseadme paigaldamise menetlus.

3.2.1.   Ventilatsiooniseade monteeritakse katsesõiduki esiplaadile.

3.2.2.   Tuleb veenduda, et üheski punktis ei saa ventilatsiooniseadme ja katsesõiduki esikülje vahele pista 0,5 mm paksust mõõturit. Kui pilu on suurem kui 0,5 mm, tuleb ventilatsiooniraam uuesti paigaldada või seda reguleerida, et see asetuks kohale ilma > 0,5 mm piluta.

3.2.3.   Ventilatsiooniseade monteeritakse katsesõiduki esiküljelt lahti.

3.2.4.   Katsesõiduki esiküljele kinnitatakse 1,0 mm paksune korgikiht.

3.2.5.   Ventilatsiooniseade monteeritakse uuesti katsesõiduki esiküljele ja pingutatakse õhupilude kinnisurumiseks.

4.   TOODANGU NÕUETELE VASTAVUS

Toodangu nõuetele vastavuse järelevalvemenetlus peab olema kooskõlas kokkuleppe 2. liitega (E/ECE/324-E/ECE/TRANS/505/Rev.2) ja vastama järgmistele nõuetele.

4.1.   Tootja vastutab tootmismenetluste vastavuse eest ning selleks peab ta eelkõige:

4.1.1.   tagama toodete tõhusa kvaliteedikontrolli korra;

4.1.2.   pääsema juurde katseseadmetele, mis on vajalikud iga toote vastavuse kontrollimiseks;

4.1.3.   tagama katsetulemuste registreerimise ning dokumentide kättesaadavuse 10 aasta jooksul pärast katseid;

4.1.4.   näitama, et katsetatavad näidised esindavad usaldusväärselt partii toimimist (näited proovivõtumeetodite kohta vastavalt partii tootmisele on esitatud allpool);

4.1.5.   analüüsima katsete tulemusi, et kontrollida ja tagada tõkke näitajate stabiilsus, võttes arvesse tööstustoodangu puhul lubatud erinevusi, nagu temperatuur, toorainete kvaliteet, kemikaalisukelduse aeg, kemikaali kontsentratsioon, neutralisatsioon jne, ning töödeldava materjali kontrollimist võimalike töötlemisjääkide eemaldamiseks;

4.1.6.   tagama, et kui ilmneb mis tahes näidise või katsekeha mittevastavus nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb astuda kõik vajalikud sammud, et taastada asjaomase toodangu nõuetele vastavus.

4.2.   Tootja sertifitseerimistase peab põhinema vähemalt standardil ISO 9002.

4.3.   Miinimumtingimused tootmise kontrollimiseks: lepingu omanik tagab vastavuse, järgides allpool kirjeldatud kontrollimeetodeid.

4.4.   Näiteid proovide võtmise kohta vastavalt partiile

4.4.1.   Kui ühe plokitüübi mitu näidist on valmistatud ühest algsest alumiiniumkärje plokist ning neid kõiki töödeldakse samas töötlemisvannis (paralleelne tootmine), võib ühe neist näidistest valida proovitükiks, tingimusel, et tagatakse hoolikalt kõigi plokkide samaväärne töötlemine. Kui ei, võib osutuda vajalikuks valida rohkem kui üks näidis.

4.4.2.   Kui samas vannis töödeldakse piiratud arvu (näiteks 3–20) sarnaseid plokke (seeriatootmine), siis tuleks representatiivseks näidiseks võtta partii esimene ja viimane töödeldud plokk, kusjuures kõik partii plokid on valmistatud samast algsest alumiiniumkärje plokist. Kui esimene näidis vastab nõuetele, kuid viimane mitte, võib osutuda vajalikuks täiendavate näidiste võtmine varasemast tootmisfaasist, kuni leitakse nõuetele mittevastav näidis. Kinnituse saanuks tuleks lugeda üksnes nende näidiste vahelised plokid.

4.4.3.   Sedamööda, kuidas järjepideva tootmise kontrolli käigus kogemusi omandatakse, võib olla võimalik kombineerida mõlemaid proovivõtumeetodeid, nii et partiiks võib lugeda rohkem kui ühte paralleelse toodangu rühma eeldusel, et esimesest ja viimasest toodangurühmast pärit näidised on vastavuses.

5.   STAATILISED KATSED

5.1.   Igast töödeldud kärjetuuma partiist võetud ühte või mitut (olenevalt pakktöötluse meetodist) näidist katsetatakse järgmise katsemenetluse kohaselt.

5.2.   Alumiiniumkärje näidise suurus staatilistel katsetel peab olema põrkeseadme tavalise ploki suurus, see tähendab ülemine rida 250 × 500 × 440 mm ja alumine rida 250 × 500 × 500 mm.

5.3.   Näidised tuleks suruda kahe paralleelse koormusplaadi vahele, mis on ploki ristlõikest vähemalt 20 mm suuremad.

5.4.   Survekiirus peab olema 100 millimeetrit minutis lubatud hälbega 5 %.

5.5.   Staatilise surve andmeid võetakse minimaalselt 5 Hz juures.

5.6.   Staatilist katset jätkatakse, kuni ploki kokkusurutus on plokkide 4–6 puhul vähemalt 300 mm ja plokkide 1–3 puhul 350 mm.

6.   DÜNAAMILISED KOORMUSKATSED

Tootja teeb allpool kirjeldatud meetodit kasutades iga 100 toodetud tõkke kohta ühe dünaamilise katse vastu dünamomeetrilist seina, mis on toestatud fikseeritud jäiga tõkkega.

6.1.   Paigaldamine

6.1.1.   Katsetusala

6.1.1.1.   Ala, kus katse tehakse, peab olema piisavalt avar, et oleks võimalik paigaldada deformeeritava liikuvtõkke liikumisrada, jäik tõke ja katse tegemiseks vajalik varustus. Raja viimane osa, vähemalt 5 m enne jäika tõket, peab olema horisontaalne, tasane ja sile.

6.1.2.   Fikseeritud jäik tõke ja dünamomeetriline sein

6.1.2.1.   Jäik tõke on raudbetoonplokk, mis on vähemalt 3 m lai ja vähemalt 1,5 m kõrge. Jäik tõke peab olema nii paks, et ta kaaluks vähemalt 70 tonni.

6.1.2.2.   Esikülg peab olema vertikaalne, liikumisraja teljega risti ja varustatud kuue koormusanduriga plaadiga, millest igaüks on suuteline mõõtma deformeeritava liikuvtõkke põrkeseadme vastava ploki kogukoormust kokkupõrke hetkel. Koormusanduriga kokkupõrkeplaatide pindade keskmed peavad deformeeritava liikuvtõkke kuue kokkupõrkeala omadega ühte langema. Nende servad on külgnevatest aladest 20 mm kaugusel, nii et deformeeritava liikuvtõkke löögi joonduse lubatud hälbe piirides ei puutu kokkupõrkealad vastu nende kõrval asuvaid põrkeplaadi alasid. Andurite paigaldus ja kokkupõrkeplaatide pinnad peavad vastama nõuetele, mis on sätestatud standardi ISO 6487:1987 lisas.

6.1.2.3.   Igale koormusplaadile lisatakse vineerfassaadist koosnev pinnakaitse (paksus: 12 ± 1 mm), mis ei halvenda andurite signaale.

6.1.2.4.   Jäik sein peab olema pinnasesse ankurdatud või vajaduse korral lisakinnitusseadmetega pinnasele paigaldatud, et piirata selle paindumist. Kasutada võib ka teistsuguste näitajatega jäika tõket (mille külge on kinnitatud koormusandurid), mis peab siiski andma vähemalt sama veenvaid tulemusi.

6.2.   Deformeeritava liikuvtõkke edasitõukejõud

Kokkupõrke hetkel ei tohi deformeeritav liikuvtõke enam olla mis tahes lisajuhtimis- või liikumapaneva seadme mõju all. See peab jõudma takistuseni dünamomeetrilise seina esipinnaga risti. Kokkupõrke täpsus peab olema 10 mm piires.

6.3.   Mõõteriistad

6.3.1.   Kiirus

Kokkupõrkel peab kiirus olema 35 ± 0,5 km/h, kusjuures kokkupõrkel kiiruse registreerimiseks kasutatava instrumendi mõõtetäpsus peab olema 0,1 %.

6.3.2.   Koormused

Mõõtevahendid peavad vastama tehnilistele nõuetele, mis on sätestatud standardiga ISO 6487:1987

CFC kõikidele plokkidele	:	60 Hz
CAC plokkidele 1 ja 3	:	200 kN
CAC plokkidele 4, 5 ja 6	:	100 kN
CAC plokile 2	:	200 kN

6.3.3.   Kiirendus

6.3.3.1.   Kiirendust pikisuunas mõõdetakse katseseadme kolmest eraldiasuvast kohast – keskelt ja kummaltki küljelt, kus ei esine painet.

6.3.3.2.   Keskosa kiirendusmõõtur paikneb kuni 500 mm kaugusel deformeeritava liikuvtõkke raskuskeskmest ning asub vertikaalsel pikitasapinnal, mis on deformeeritava liikuvtõkke raskuskeskmest kuni ± 10 mm kaugusel.

6.3.3.3.   Külje kiirendusmõõturid on üksteisega ühekõrgused ± 10 mm ja deformeeritava liikuvtõkke esikülje pinnast ühekaugusel ± 20 mm

6.3.3.4.   Mõõtevahendid peavad vastama standardile ISO 6487:1987 järgmiste määratluste kohaselt:

CFC 1 000 Hz (enne ühendamist)

CAC 50 g.

6.4.   Tõkke üldine kirjeldus

6.4.1.   Iga tõkke individuaalsed näitajad peavad vastama käesoleva lisa punktile 1 ja olema dokumenteeritud.

6.5.   Põrkeseadme üldine kirjeldus

6.5.1.   Põrkeseadme tüübi sobilikkus dünaamilise katse nõuetele on kindel, kui kõigi kuue koormusanduri väljundid annavad signaale, mis salvestatud kujul vastavad käesolevas lisas osutatud nõuetele.

6.5.2.   Põrkeseadmetel on surutrükitehnikas, söövitatud või muul viisil püsivalt kinnitatud järjestikused seerianumbrid, mille alusel saab kindlaks teha üksikute plokkide partii ja tootmiskuupäeva.

6.6.   Andmetöötlus

6.6.1.   Töötlemata andmed: Ajahetkel T = T0 tuleb andmetest eemaldada kõik kõrvalekalded. Kõrvalekallete eemaldamise meetod registreeritakse katsearuandes.

6.6.2.   Filtreerimine

6.6.2.1.   Töötlemata andmed filtreeritakse enne töötlemist/arvutamist.

6.6.2.2.   Integreerimiseks vajalikud kiirendusmõõturi andmed filtreeritakse CFC 180, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.2.3.   Impulsi arvutamiseks vajalikud kiirendusmõõturi andmed filtreeritakse CFC 60, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.2.4.   Koormusandmed filtreeritakse CFC 60, ISO 6487:1987 kohaselt.

6.6.3.   Deformeeritava liikuvtõkke esikülje painde arvutamine

6.6.3.1.   Kiirendusmõõturi andmed, mis võetakse eraldi kõigist kolmest kiirendusmõõturist (pärast filtreerimist CFC 180 kohaselt), integreeritakse kaks korda, et saada tõkke deformeeritava elemendi paine.

6.6.3.2.   Painde esialgsed tingimused on:

6.6.3.2.1.   Kiirus= löögikiirus (kiirusemõõdikust).

6.6.3.2.2.   Paine= 0

6.6.3.3.   Paine deformeeritava liikuvtõkke vasakul küljel, keskjoonel ja paremal küljel kõrvutatakse skemaatiliselt ajaga.

6.6.3.4.   Kolmest kiirendusmõõturist igaühe andmete põhjal arvutatud maksimaalne paine ei tohiks erineda rohkem kui 10 mm võrra. Kui see nii ei ole, tuleb suurima vahega näit eemaldada ja kontrollida ülejäänud kahe kiirendusmõõturi näitude põhjal arvutatud painde erinevust veendumaks, et see on 10 mm piirides.

6.6.3.5.   Kui vasakul, paremal ja keskjoonel asuva kiirendusmõõturiga mõõdetud paindeväärtused ei erine üksteisest rohkem kui 10 mm, siis tuleks tõkke esikülje painde arvutamiseks kasutada kolme kiirendusmõõturiga mõõdetud kiirenduste keskmist.

6.6.3.6.   Kui 10 mm nõudele vastab ainult kahe kiirendusmõõturi painde näit, siis tuleks tõkke esikülje painde arvutamiseks kasutada nende kahe kiirendusmõõturi keskmist kiirenduse näitu.

6.6.3.7.   Kui kõigi kolme kiirendusmõõturi (vasakpoolne külg, parempoolne külg ja keskjoon) näitude põhjal arvutatud painded EI OLE 10 mm nõude piirides, tuleks toorandmed üle vaadata, et teha kindlaks nii suure erinevuse põhjused. Sellisel juhul otsustab konkreetne katseasutus, millise kiirendusmõõturi andmeid tuleks kasutada deformeeritava liikuvtõkke painde määramiseks, või otsustab, et ühegi kiirendusmõõturi näitu ei saa kasutada, sel juhul tuleb sertifitseerimiskatsetust korrata. Katsearuandes tuleb esitada täielik selgitus.

6.6.3.8.   Keskmise painde-aja andmed ühendatakse koormusanduriga seina jõu-ajaga, et genereerida iga ploki jõu mõjul tekkinud painde tulemus.

6.6.4.   Energia arvutamine

Iga ploki ja terve deformeeritava liikuvtõkke esikülje neelatud energia tuleks arvutada tõkke painde suurima väärtuseni.

Kus:

t0	esimese kokkupuute aeg,
t1	aeg, mil katsesõiduk seisma jääb, st kus u = 0,
s	katsesõiduki deformeeritava elemendi paine arvutatuna punkti 6.6.3 kohaselt.

6.6.5.   Dünaamiliste jõuandmete kontrollimine

6.6.5.1.   Koguimpulssi I, mis on arvutatud kogujõu integratsiooni alusel kokkupuuteaja jooksul, võrreldakse inertsimomendi muutusega kõnealusel ajal (M*)V).

6.6.5.2.   Kogu energia muutust võrreldakse kineetilise energia muutusega, mis on saadud valemiga:

kus Vi on löögikiirus ja M on MDB kogumass.

Kui inertsimomendi muutus (M*)V) ei ole võrdne koguimpulsiga (I) ± 5 % või kui kogu neeldunud energia (E En) ei ole võrdne kineetilise energiaga EK ± 5 %, siis tuleb katseandmed läbi vaadata ja teha kindlaks selle vea põhjus.

Joonis 1

Põrkeseadme konstruktsioon  (2)

Joonis 2

Põrkeseadme ülaosa

Joonis 3

Alumiiniumkärje paigutus

Joonis 4

Alumiiniumkärje elementide mõõtmed

Joonis 5

Seljaplaadi konstruktsioon

Joonis 6

Seljaplaadi kinnitamine ventilatsiooniseadme ja katsesõiduki esiplaadi külge

Joonis 7

Seljaplaadi ventilatsiooniavade vahelduv samm

Seljaplaadi ülemine ja alumine äärik

Märkus: kinnituse lihtsustamiseks võib põhjaäärikus olevad kinnitusaugud laiendada piludeks, nagu allpool näidatud, eeldusel, et on võimalik saavutada piisav haare vältimaks lahtitulekut terve kokkupõrkekatse jooksul.

Joonis 8

Joonis 9

Ventilatsiooniraam

Ventilatsiooniseade on konstruktsioon, mis on valmistatud 5 mm paksusest ja 20 mm laiusest plaadist. Üksnes vertikaalplaadid perforeeritakse üheksa 8 mm avaga, et õhk saaks horisontaalselt ringelda.

---

(1)  Märgitud energiakogus on energia hulk, mis hajub süsteemis, kui põrkeseadme purustused on suurimad.

(2)  Kõik mõõtmed on millimeetrites (mm). Plokkide mõõtmete lubatud hälbed kompenseerivad lõigatud alumiiniumkärje mõõtmisraskusi. Põrkeseadme üldmõõtmete lubatud hälve on väiksem kui üksikute plokkide oma, sest kärgplokke saab reguleerida, seades need vajadusel veidi kohakuti, et löögipinna mõõtmed oleksid võimalikult täpsed.

6. LISA

KÜLGKOKKUPÕRKE MANNEKEENI TEHNILINE KIRJELDUS

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesolevas eeskirjas ettenähtud mannekeeni, kaasa arvatud mõõtevahendeid ja kalibreeringut, on kirjeldatud tehnilistel joonistel ja kasutaja käsiraamatus (1).

1.2.   Külgkokkupõrke mannekeeni mõõtmed ja kaal kujutavad 50 % ulatuses täiskasvanud meest, ilma käte alaosata (alates küünarliigesest).

1.3.   Mannekeen koosneb metallist ja plastist skeletist, mis on kaetud liha imiteeriva kummi, plasti ja vahtkummiga.

2.   EHITUS

2.1.   Külgkokkupõrke mannekeenist ülevaate saamiseks vt käesoleva lisa joonist 1 (skeem) ja tabelit 1 (osade loetelu).

2.2.   Pea

2.2.1.   Pead on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 1.

2.2.2.   Pea koosneb alumiiniumkestast, mis on kaetud painduva vinüülkattega. Alumiiniumkesta sisemus moodustab õõnsuse, kuhu on paigutatud kolmeteljeline kiirendusmõõtur ja ballastmaterjal.

2.2.3.   Pea ja kaela vahelise detaili juures on sisseehitatud koormusanduri asendaja. Selle osa saab asendada kaela ülaosa koormusanduriga.

2.3.   Kael

2.3.1.   Kaela on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 2.

2.3.2.   Kael koosneb pea ja kaela vahelisest detailist, kaela ja rindkere vahelisest detailist ja keskosast, mis ühendab kahte vahedetaili teineteisega.

2.3.3.   Nii pea ja kaela vaheline detail (osa 2a) kui kaela ja rindkere vaheline detail (osa 2c) koosnevad kahest alumiiniumkettast, mis on omavahel ühendatud poolümarpeapoldi ja kaheksa kummist amortisaatoriga.

2.3.4.   Silindriline keskosa (osa 2b) on valmistatud kummist. Mõlemal küljel on kummiosasse vormitud vahedetaili tükkidest alumiiniumketas.

2.3.5.   Kael on monteeritud kaela toendile, mida on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 2d. Selle toendi võib vabal valikul asendada kaela alumise osa koormusanduriga.

2.3.6.   Kaela toendi kahe tahu vaheline nurk on 2°. Et õlaplokk on 5° võrra kaldes, siis sellest tulenevalt on nurk kaela ja rindkere vahel 20°.

2.4.   Õlg

2.4.1.   Õlga on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 3.

2.4.2.   Õlg koosneb õla toestikust, kahest rangluust ja vahtpolüuretaanist õlakapslist.

2.4.3.   Õlaplokk (osa 3a) koosneb alumiiniumist vaheplokist ning vaheploki peal ja põhjas asetsevast alumiiniumplaadist. Mõlemad plaadid on kaetud polütetrafluoreteenkattega.

2.4.4.   Polüuretaanvaigust valmistatud rangluud (osa 3b) peaksid kaarduma üle vaheploki. Rangluid hoiavad nende tavaasendis kaks elastset nööri (osa 3c), mis on pingutatud õla toestiku taha. Mõlema rangluu välisservad on konstruktsiooniliselt niimoodi kohandatud, et võimaldavad käte tavapärast asendit.

2.4.5.   Õlakapsel (osa 3d) on valmistatud madaltihedast vahtpolüuretaanist ja kinnitatud õlaploki külge.

2.5.   Rindkere

2.5.1.   Rindkeret on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 4.

2.5.2.   Rindkere koosneb jäigast rinnakorvi toestikust ja kolmest identsest roidemoodulist.

2.5.3.   Rinnakorvi toestik (osa 4a) on valmistatud terasest. Selle tagumisele pinnale on monteeritud terasest vahedetail ja kumer polüuretaanvaigust seljaplaat (osa 4b).

2.5.4.   Rinnakorvi toestiku ülaosa on painutatud 5° tahapoole.

2.5.5.   Rinnakorvi toestiku alumisele küljele on paigaldatud T12 koormusandur või koormusanduri asendaja (osa 4j).

2.5.6.   Roidemoodul (osa 4c) koosneb terasest roidekaarest, mis on kaetud liha imiteeriva avatud pooridega vahtpolüuretaaniga (osa 4d), lineaarsest juhikusüsteemist (osa 4e), mis ühendab roiet toestikuga, hüdraulilisest vibrosummutist (osa 4f) ja kasvava jäikusega summutusvedrust (osa 4g).

2.5.7.   Lineaarne juhikusüsteem (osa 4e) võimaldab roidekaare (osa 4d) tundlikul roidepoolsel küljel rinnakorvi toestiku (osa 4a) ja mittetundliku külje suhtes painduda. Juhikusüsteem on varustatud lineaarsete nõellaagritega.

2.5.8.   Juhikusüsteemis paikneb seadevedru (osa 4h).

2.5.9.   Juhikusüsteemi rinnakorvi toestikule paigaldatud osa (osa 4e) külge võib paigaldada roide nihkeanduri (osa 4i) ja ühendada selle roide tundliku külje juures juhikusüsteemi välimise otsaga.

2.6.   Käed

2.6.1.   Käed on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 5.

2.6.2.   Käed koosnevad plastskeletist, mis on kaetud liha imiteeriva polüuretaaniga ja polüvinüülkloriidist kattega. Liha imitatsioon koosneb suure tihedusega polüuretaanprofiilist valmistatud ülaosast ja vahtpolüuretaanist alaosast.

2.6.3.   Õlaliiges võimaldab käte asendeid rindkere telje suhtes 0-, 40- ja 90-kraadise nurga all.

2.6.4.   Õlaliiges võimaldab pöördliikumistest ainult painutust ja sirutust.

2.7.   Selgroo nimmeosa

2.7.1.   Nimmepiirkonna toestikku on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 6.

2.7.2.   Nimmepiirkonna toestik koosneb täiskummsilindrist, millel on kummaski otsas kaks terasest liidesplaati ning silindri sees terastross.

2.8.   Kõht

2.8.1.   Kõhtu on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 7.

2.8.2.   Kõht koosneb jäigast keskosast ja vahtpolüuretaankattest.

2.8.3.   Kõhu keskosaks on metallvaland (osa 7a). Valandi peale on monteeritud katteplaat.

2.8.4.   Valandi kate (osa 7b) on valmistatud vahtpolüuretaanist. Mõlemal poolel on vahtpolüuretaankattesse sisse ehitatud kumer kummiplaat, mis on täidetud pliigraanulitega.

2.8.5.   Kõhupiirkonna kummalgi poolel saab vahtpolüuretaankatte ja jäiga valandi vahele paigaldada kolm jõuandurit (osa 7c) või kolm mittemõõte-asendusmoodulit.

2.9.   Vaagen

2.9.1.   Vaagnat on kujutatud käesoleva lisa joonisel 1 osana 8.

2.9.2.   Vaagen koosneb ristluuplokist, kahest niudeluutiivast, kahest puusaliigesest ja liha imiteerivast vahtplastkattest.

2.9.3.   Ristluu (osa 8a) koosneb vastava massiga metallplokist ja selle ploki peale monteeritud metallplaadist. Ploki tagumisel küljel on õõnsus, mis hõlbustab mõõteriistade kasutamist.

2.9.4.   Niudeluutiivad (osa 8b) on valmistatud polüuretaanvaigust.

2.9.5.   Puusaliigesed (osa 8c) on valmistatud terasdetailidest. Need koosnevad ülemisest reieluu toendist ja kuulliigendist, mis on ühendatud mannekeeni H-punkti läbiva teljega.

2.9.6.   Liha imitatsiooni süsteem (osa 8d) on valmistatud polüvinüülkloriidkattest, mis on täidetud vahtpolüuretaaniga. H-punkti asukohas on PVC kate asendatud avatud pooridega vahtpolüuretaanist silindriga (osa 8e), mis on kinnitatud kuulliigendit läbiva toestava telje abil niudeluutiivale fikseeritud terasplaadi külge.

2.9.7.   Niudeluutiivad on kinnitatud ristluuploki tagumise osa külge ja häbemeliiduse asukohas ühendatud jõuanduri (osa 8f) või asendusanduriga.

2.10.   Jalad

2.11.   Jalgu on kujutatud käesoleva lisa joonisel 9 osana 1.

2.11.1.   Jalad koosnevad metallskeletist, mis on kaetud liha imiteeriva vahtpolüuretaaniga ja polüvinüülkloriidkattega.

2.11.2.   Reite liha imiteerib polüvinüülkloriidist (PVC) nahaga kaetud suure tihedusega polüuretaanprofiil.

2.11.3.   Põlve- ja hüppeliiges võimaldavad pöördliikumistest ainult painutust ja sirutust.

2.12.   Rõivad

2.12.1.   Ülikonda ei ole käesoleva lisa joonisel 1 kujutatud.

2.12.2.   Ülikond on valmistatud kummist ja see katab õlgu, rindkeret, käte ülemist osa, kõhtu, nimmet, vaagnapiirkonna ülemist osa.

Joonis 1

Külgkokkupõrke mannekeeni konstruktsioon

Tabel 1

Külgkokkupõrke mannekeeni komponendid (vt joonis 1)

Osa	Nr	Kauba kirjeldus	Number
1		Pea	1
2		Kael	1
	2a	Pea ja kaela vaheline detail		1
	2b	Keskosa		1
	2c	Kaela ja rindkere vaheline detail		1
	2d	Kaela toend		1
3		Õlg	1
	3a	Õla toestik		1
	3b	Rangluud		2
	3c	Elastne nöör		2
	3d	Vahtpolüuretaanist õlakapsel		1
4		Rindkere	1
	4a	Rinnakorvi toestik		1
	4b	Seljaplaat (kumer)		1
	4c	Roidemoodul		3
	4d	Lihaimitatsiooniga kaetud roidekaar		3
	4e	Silinder-kolb seadis		3
	4f	Summuti		3
	4 g	Jäik summutusvedru		3
	4h	Seadevedru		3
	4i	Nihkeandur		3
	4j	T12 koormusandur või koormusanduri asendaja		1
5		Käsi	2
6		Selgroo nimmeosa	1
7		Kõht	1
	7a	Keskosa valand		1
	7b	Lihaimitatsioonkate		1
	7c	Jõuandur		3
8		Vaagen	1
	8a	Ristluuplokk		1
	8b	Niudeluutiivad		2
	8c	Puusaliiges		2
	8d	Lihaimitatsioonkate		1
	8e	H-punkti vahtpolüuretaanplokk		2
	8f	Jõuandur või selle asendaja		1
9		Jalg	2
10		Rõivad	1

3.   MANNEKEENI KOKKUMONTEERIMINE

3.1.   Pea-kael

3.1.1.   Poolümarpeapoltide nõutav pöördemoment kaela kokkumonteerimiseks on 10 Nm.

3.1.2.   Pea ja kaela ülaosa koormusandur monteeritakse kaela juurde kuuluva pea ja kaela vahelise plaadi külge nelja kruviga.

3.1.3.   Kaela juurde kuuluv kaela ja rindkere vaheline plaat monteeritakse kaela toendi külge nelja kruviga.

3.2.   Kael-õlg-rindkere

3.2.1.   Kaela toend monteeritakse õlaploki külge nelja kruviga.

3.2.2.   Õlaplokk monteeritakse rinnakorvi toestiku ülaosa külge kolme kruviga.

3.3.   Õlg-käsi

3.3.1.   Käed monteeritakse kruvi ja laagri abil õla rangluude külge. Kruvi pingutatakse selliselt, et käsi kinnituks liigendi külge 1–2 g hoidejõuga.

3.4.   Rindkere-nimmepiirkonna toestik-kõht

3.4.1.   Roidemoodulite paigutus rindkeres peab vastama kokkupõrkes osalevale küljele.

3.4.2.   Nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli monteeritakse kahe kruviga rinnakorvi toestiku alumise osa juures T12 koormusanduri või koormusanduri asendaja külge.

3.4.3.   Nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli monteeritakse nelja kruviga nimmepiirkonna toestiku ülaosa külge.

3.4.4.   Kõhupiirkonna keskosa valandi paigaldusäär kinnitatakse nimmepiirkonna toestiku ühenduslüli ja nimmepiirkonna toestiku ülaosa plaadi vahele.

3.4.5.   Kõhupiirkonna jõuandurid paigaldatakse kokkupõrkes osalevale küljele.

3.5.   Nimmepiirkonna toestik-vaagen-jalad

3.5.1.   Nimmepiirkonna toestik monteeritakse kolme kruviga ristluuploki katteplaadi külge. Nimmepiirkonna toestiku alaosa koormusanduri kasutamise korral kasutatakse nelja kruvi.

3.5.2.   Nimmepiirkonna toestiku alusplaat monteeritakse vaagnapiirkonna ristluuploki külge kolme kruviga.

3.5.3.   Jalad monteeritakse puusaliigese toestiku külge ühe kruviga.

3.5.4.   Jalgade põlve- ja pahkluulülisid saab reguleerida, et saavutada 1–2 g hoidejõud.

4.   PEAMISED OMADUSED

4.1.   Kaal

4.1.1.   Mannekeeni põhikomponentide massid on esitatud käesoleva lisa tabelis 2.

Tabel 2

Mannekeeni komponentide massid

Komponent (kehaosa)	Kaal (kg)	Lubatud hälve ± (kg)	Põhiosad
Pea	4,0	0,2	Kogu pea, k.a kolmeteljeline kiirendusmõõtur ja kaela ülaosa koormusandur või selle asendaja
Kael	1,0	0,05	Kael, v.a kaela toend
Rindkere	22,4	1,0	Kaela toend, õlakapsel, õlad, käte kinnituskruvid, rinnakorvi toestik, rindkere seljaplaat, roidemoodulid, roide painde andurid, rindkere seljaplaadi koormusandur või selle asendaja, T12 koormusandur või selle asendaja, kõhupiirkonna keskosa valand, kõhupiirkonna jõuandurid, 2/3 ülikonnast
Käsi (mõlemad)	1,3	0,1	Õlavars, kaasa arvatud käe liigutamise plaat (mõlemad)
Kõht ja nimmepiir-konna toestik	5,0	0,25	Kõhu lihaimitatsioonkate ja nimmepiirkonna toestik
Vaagen	12,0	0,6	Ristluuplokk, nimmepiirkonna toestiku paigaldusplaat, puusa kuulliigendühendused, reie ülaosa toendid, niudeluutiivad, häbemeliiduse jõuandur, vaagnapiirkonna lihaimitatsioonkate, 1/3 ülikonnast
Jalg (mõlemad)	12,7	0,6	Jalalaba, jala ülemine ja alumine osa ning lihaimitatsioon kuni ühenduskohani reie ülaosaga (mõlemad)
Mannekeen tervikuna	72,0	1,2

4.2.   Põhimõõtmed

4.2.1.   Külgkokkupõrke mannekeeni põhimõõtmed (k.a ülikond), mis põhinevad käesoleva lisa joonisel 2, on esitatud käesoleva lisa tabelis 3.

Mõõdetakse ilma ülikonnata.

Joonis 2

Mannekeeni põhimõõtmete arvväärtused

(Vt tabel 3)

Tabel 3

Mannekeeni põhimõõtmed

Nr	Näitaja	Mõõtmed (mm)
1	Istmiku kõrgus	909 ± 9
2	Istmikust õlaliigeseni	565 ± 7
3	Istmikust rinnakorvi toestiku alumise küljeni	351 ± 5
4	Istmikust puusaliigeseni (poldi keskjooneni)	100 ± 3
5	Taldadest istmikuni, istudes	442 ± 9
6	Pea laius	155 ± 3
7	Õla/käe laius	470 ± 9
8	Rindkere laius	327 ± 5
9	Kõhupiirkonna laius	290 ± 5
10	Vaagna laius	355 ± 5
11	Pea sügavus	201 ± 5
12	Rindkere sügavus	276 ± 5
13	Kõhupiirkonna sügavus	199 ± 5
14	Vaagnapiirkonna sügavus	240 ± 5
15	Istmiku tagapoolelt puusaliigeseni (poldi keskjooneni)	155 ± 5
16	Istmiku tagapoolelt põlve esipooleni	606 ± 9

5.   MANNEKEENI SERTIFITSEERIMINE

5.1.   Kokkupõrkes osalev külg

5.1.1.   Olenevalt sellest, millist sõiduki külge kokkupõrkes kasutatakse, peavad mannekeeni osad olema sertifitseeritud kas vasaku või parema käe poolselt.

5.1.2.   Mannekeeni roidemoodulid ja kõhupiirkonna jõuandurid paigaldatakse kokkupõrkes osalevale küljele.

5.2.   Mõõteriistad

5.2.1.   Kõik mõõtevahendid peavad olema kalibreeritud vastavalt käesoleva lisa punktis 1.1 nimetatud dokumentatsiooni nõuetele.

5.2.2.   Kõigi mõõtevahendite kanalid peavad vastama andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995).

5.2.3.   Selle eeskirja järgimiseks on vaja vähemalt kümmet kanalit:

pea kiirendused (3),

rindkere roiete nihked (3),

kõhule rakenduvad koormused (3) ning

häbemeliidusele rakenduv koormus (1).

5.2.4.   Lisaks on võimalik kasutada veel mitmeid mõõtevahendite kanaleid (38):

kaela ülaosale rakenduvad koormused (6),

kaela alaosale rakenduvad koormused (6),

rangluule rakenduvad koormused (3),

rindkere seljaplaadile rakenduvad koormused (4),

T1 kiirendused (3),

T12 kiirendused (3),

roide kiirendused (6, igal roidel kaks),

T12 toestikule rakenduvad koormused (4),

nimmepiirkonna alaosale rakenduvad koormused (3),

vaagna kiirendused (3) ning

reieluule rakenduvad koormused (6).

Lisaks saab kasutada veel nelja asendinäitamiskanalit:

rindkere pöörded (2) ning

vaagna pöörded (2).

5.3.   Visuaalne kontrollimine

5.3.1.   Mannekeeni kõiki osi tuleb kahjustuste suhtes visuaalselt kontrollida ja vajadusel need enne sertifitseerimiskatset välja vahetada.

5.4.   Üldine katse ülesseadmine

5.4.1.   Käesoleva lisa joonis 3 tutvustab katse ülesseadmist külgkokkupõrke mannekeeni kõigiks sertifitseerimiskatseteks.

5.4.2.   Sertifitseerimiskatse ülesseadmise kord ja katsemenetlused peavad vastama punktis 1.1 esitatud dokumentatsiooni spetsifikaadile ja nõuetele.

5.4.3.   Pea, kaela, rindkere ja nimmepiirkonna toestiku katsed tehakse mannekeeni alakoostude kaupa.

5.4.4.   Õla, kõhu- ja vaagnapiirkonna katsed tehakse kokkumonteeritud mannekeenil (ilma ülikonna, kingade ja aluspesuta). Nimetatud katsetes on mannekeen paigaldatud istuma tasasele pinnale ning mannekeeni ja tasase pinna vahele asetatakse kaks kihti kuni 2 mm paksusega polütetrafluoreteeni.

5.4.5.   Kõiki sertifitseeritavaid osi tuleks vähemalt neli tundi enne katset hoida katsetusruumis temperatuuril 18–22 °C ja suhtelisel õhuniiskusel 10–70 %.

5.4.6.   Sama osa kahe sertifitseerimiskatse vaheline aeg peaks olema vähemalt 30 minutit.

5.5.   Pea

5.5.1.   Pea alakoost, sealhulgas kaela ülaosa koormusanduri asendaja, sertifitseeritakse kukkumiskatses, lastes sellel 200 ± 1 mm kõrguselt tasasele jäigale kokkupõrkepinnale kukkuda.

5.5.2.   Kokkupõrkepinna ja pea kesksagitaaltasapinna vaheline nurk on 35 ± 1°, mistõttu saab löögi pea ülaosa (seda saab teoks teha kanderihmaga või pea langemist takistava toendiga, mille mass on 0,075 ± 0,005 kg).

5.5.3.   Pea suurim täiskiirendus peab olema vahemikus 100–150 g, filtreerituna ISO 6487:2000 CFC 1000 kohaselt.

5.5.4.   Pea käitumist saab reguleerida nõuetele vastavaks, kui muuta naha ja kolju vahelisi hõõrdeomadusi (nt libestada talgipulbri või polütetrafluoreteenpihustiga).

5.6.   Kael

5.6.1.   Kaela juurde kuuluv pea ja kaela vaheline detail monteeritakse 0,205 ± 0,05 kg massiga 12 mm paksuse vaheplaadi abil spetsiaalsesse peavormi, mida kasutatakse sertifitseerimisel ning mille mass on 3,9 ± 0,05 kg (vt joonis 6).

5.6.2.   Peavorm ja kael monteeritakse kummuli asendis kaelapendli alaosa külge, (2) mis võimaldab süsteemi liikumist külgsuunas.

5.6.3.   Vastavalt kaelapendli spetsifikatsioonile on kaelapendel varustatud üheteljelise kiirendusmõõturiga (vt joonis 5).

5.6.4.   Kaelapendel peaks saama vabalt langeda kõrguselt, mis on valitud selliselt, et saavutada löögikiirus 3,4 ± 0,1 m/s mõõdetuna pendli kiirendusmõõturi asukohast.

5.6.5.   Kaelapendlit aeglustatakse vastava mehhanismiga löögikiirusest nullini, (3) nagu kirjeldatud kaelapendli spetsifikatsioonis (vt joonis 5), mille tulemuseks on kiiruse muutus – ajalised piirid on esitatud käesoleva lisa joonisel 7 ja tabelis 4. Kõik kanalid tuleb registreerida vastavalt andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995) ja ISO 6487:2000 CFC 180 või SAE J211:1995 CFC 180 alusel digitaalselt filtreerida. Pendli aeglustusaega filtreeritakse ISO 6487:2000 alusel (CFC 60) või SAE J211:1995 alusel (CFC 60).

Tabel 4

Pendli kiiruse muutus – kaela sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Ajaline ülempiir (s)	Kiirus (m/s)	Ajaline alampiir (s)	Kiirus (m/s)
0,001	0,0	0	– 0,05
0,003	– 0,25	0,0025	– 0,375
0,014	– 3,2	0,0135	– 3,7
		0,017	– 3,7

5.6.6.   Peavormi maksimaalne paindumisnurk pendli suhtes (nurk dθA + dθC joonisel 6) peaks olema vahemikus 49,0–59,0 kraadi ja see tuleb saavutada 54,0–66,0 ms jooksul.

5.6.7.   Peamudeli raskuskeskme maksimaalne nihe nurkades dθA ja dθB (vt joonis 6) peaks olema: pendli eesmise asendi lähtenurk dθA 32,0–37,0 kraadi, mis saavutatakse kiirusel 53,0–63,0 ms, ja pendli tagumise asendi lähtenurk dθB vahemikus 0,81* (nurk dθA) + 1,75 ja 0,81* (nurk dθA) + 4,25 kraadi, mis saavutatakse kiirusel 54,0–64,0 ms.

5.6.8.   Kaela käitumist katsel saab reguleerida, asendades kaheksa rõngasamortisaatorit teistsuguse põrkekõvadusega amortisaatoritega.

5.7.   Õlg

5.7.1.   Elastse nööri pikkus tuleks reguleerida selliselt, et rangluu liigutamiseks ettepoole tuleks sellele rakendada jõudu 27,5–32,5 N kohas, mis on rangluu välisäärest 4 ± 1 mm kaugusel, suunaga ettepoole samas tasapinnas rangluu liikumisega.

5.7.2.   Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Rindkere peab asetsema vertikaalselt ja käed 40 ± 2° nurga all ette üles. Jalad peavad asetsema horisontaalselt.

5.7.3.   Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4 ± 0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ± 0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (4). Põrkeseade on selle keskjoonelt nelja trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.7.4.   Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.7.5.   Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni õlga kiirusega 4,3 ± 0,1 m/s.

5.7.6.   Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon langeb ühte käe ülemise liigendi keskteljega.

5.7.7.   Põrkeseadme tippkiirendus peaks ISO 6487:2000 CFC 180 alusel filtreerituna jääma vahemikku 7,5–10,5 g.

5.8.   Käed

5.8.1.   Käte jaoks ei ole kindlaks määratud dünaamilist sertifitseerimismenetlust.

5.9.   Rindkere

5.9.1.   Iga roidemoodul sertifitseeritakse eraldi.

5.9.2.   Roidemoodul asetatakse vertikaalselt kukkumiskatse seadisesse ja roidesilinder kinnitatakse jäigalt seadise külge.

5.9.3.   Põrkeseade on sileda pinnaga vabalt langev 7,78 ± 0,01 kg mass diameetriga 150 ± 2 mm.

5.9.4.   Põrkeseadme keskjoon peaks olema ühel joonel roide juhikusüsteemi keskjoonega.

5.9.5.   Kokkupõrke raskusaste määratakse kukkumiskõrgusega 815, 204 ja 459 mm. Neile kukkumiskõrgustele vastav kiirus peaks olema umbes 4, 2 ja 3 m/s. Kokkupõrke kukkumiskõrgust tuleks kohaldada 1 % täpsusega.

5.9.6.   Roide nihkumine fikseeritakse, kasutades selleks näiteks roide küljes olevat nihkeandurit.

5.9.7.   Roide sertifitseerimisnõuded on esitatud käesoleva lisa tabelis 5.

5.9.8.   Roidemooduli käitumist saab reguleerida, kui asendada roidesilindris olev seadevedru teistsuguse jäikusega vedruga.

Tabel 5

Terve roidemooduli sertifitseerimisnõuded

Katsejärjestus	Kukkumiskõrgus (täpsus 1 %) (mm)	Minimaalne nihe (mm)	Maksimaalne nihe (mm)
1	815	46,0	51,0
2	204	23,5	27,5
3	459	36,0	40,0

5.10.   Selgroo nimmeosa

5.10.1.   Nimmepiirkonna toestik monteeritakse 0,205 ± 0,05 kg massiga 12 mm paksuse vaheplaadi abil spetsiaalsesse peavormi, mida kasutatakse sertifitseerimisel ning mille mass on 3,9 ± 0,05 kg (vt joonis 6).

5.10.2.   Peavorm ja nimmepiirkonna toestik monteeritakse kummuli asendis kaelapendli alaosa külge, (5) mis võimaldab süsteemi liikumist külgsuunas.

5.10.3.   Vastavalt kaelapendli spetsifikatsioonile on kaelapendel varustatud üheteljelise kiirendusmõõturiga (vt joonis 5).

5.10.4.   Kaelapendel peaks saama vabalt langeda kõrguselt, mis on valitud selliselt, et saavutada löögikiirus 6,05 ± 0,1 m/s mõõdetuna pendli kiirendusmõõturi asukohast.

5.10.5.   Kaelapendlit aeglustatakse vastava mehhanismiga löögikiirusest nullini, (6) nagu kirjeldatud kaelapendli spetsifikatsioonis (vt joonis 5), mille tulemuseks on kiiruse muutus – ajalised piirid on esitatud käesoleva lisa joonisel 8 ja tabelis 6. Kõik kanalid tuleb registreerida vastavalt andmekanalite registreerimisspetsifikatsioonile standardis ISO 6487:2000 või SAE J211 (märts 1995) ja ISO 6487:2000 CFC 180 või SAE J211:1995 CFC 180 alusel digitaalselt filtreerida. Pendli aeglustusaega filtreeritakse ISO 6487:2000 alusel (CFC 60) või SAE J211:1995 alusel (CFC 60).

Tabel 6

Pendli kiiruse muutus – nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Ajaline ülempiir (s)	Kiirus [m/s]	Ajaline alampiir (s)	Kiirus [m/s]
0,001	0,0	0	– 0,05
0,0037	– 0,2397	0,0027	– 0,425
0,027	– 5,8	0,0245	– 6,5
		0,03	– 6,5

5.10.6.   Peavormi maksimaalne paindumisnurk pendli suhtes (nurk dθA + dθC joonisel 6) peaks olema vahemikus 45,0–55,0 kraadi ja see tuleb saavutada 39,0–53,0 ms jooksul.

5.10.7.   Peamudeli raskuskeskme maksimaalne nihe nurkades dθA ja dθB (vt joonis 6) peaks olema: pendli eesmise asendi lähtenurk dθA 31,0–35,0 kraadi, mis saavutatakse kiirusel 44,0–52,0 ms, ja pendli tagumise asendi lähtenurk dθB vahemikus 0,8* (nurk dθA) + 2,00 ja 0,8* (nurk dθA) + 4,50 kraadi, mis saavutatakse kiirusel 44,0–52,0 ms.

5.10.8.   Nimmepiirkonna toestiku käitumist saab reguleerida, kui muuta lülisamba trossi pinget.

5.11.   Alakeha

5.11.1.   Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Mannekeeni rindkere asetseb vertikaalselt, kuid käed ja jalad horisontaalselt.

5.11.2.   Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4 ± 0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ± 0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (7). Põrkeseade on selle keskjoonelt kaheksa trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.11.3.   Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.11.4.   Pendel on varustatud horisontaalse „käetoe” põrkeseadmega, mille mass on 1,0 ± 0,01 kg. Põrkeseadme täismass koos käetoe pinnaga on 24,4 ±0,21 kg. Jäik „käetugi” on 70 ± 1 mm kõrge, 150 ±1 mm lai ja peab võimaldama vähemalt 60 mm sügavusele kõhupiirkonda sissetungimist. Pendli keskjoon langeb kokku „käetoe” keskmega.

5.11.5.   Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni kõhtu kiirusega 4,0 ± 0,1 m/s.

5.11.6.   Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon on joondatud kõhupiirkonna keskmise jõuanduri keskme järgi.

5.11.7.   Põrkeseadme suurim jõud, mis saadakse põrkeseadme kiirendusest, filtreerides ISO 6487:2000 CFC 180 kohaselt, korrutatuna põrkeseadme/käetoe massiga, peab jääma vahemikku 4,0–4,8 kN ning see tuleb saavutada kiirusel 10,6–13,0 ms.

5.11.8.   Kõhupiirkonna kolme jõuanduriga mõõdetavad jõu väärtused erinevatel ajahetkedel summeeritakse ja filtreeritakse ISO 6487:2000 CFC 600 kohaselt. Selle summa suurim jõud peaks jääma vahemikku 2,2–2,7 kN ja see tuleb saavutada kiirusel 10,0–12,3 ms.

5.12.   Vaagen

5.12.1.   Mannekeen asetatakse istuvasse asendisse ilma seljatoeta tasasele horisontaalsele jäigale pinnale. Mannekeeni rindkere asetseb vertikaalselt, kuid käed ja jalad horisontaalselt.

5.12.2.   Põrkeseadmeks on pendel massiga 23,4 ± 0,2 kg ja läbimõõduga 152,4 ± 0,25 mm ning servaraadiusega 12,7 mm (8). Põrkeseade on selle keskjoonelt kaheksa trossiga riputatud jäiga liigendi külge vähemalt 3,5 m jäigast liigendist allapoole (vt joonis 4).

5.12.3.   Põrkeseade on varustatud kokkupõrke suunas tundliku kiirendusmõõturiga, mis asetseb põrkeseadme teljel.

5.12.4.   Põrkeseade peaks vabalt paiskuma vastu mannekeeni vaagnapiirkonda kiirusega 4,3 ± 0,1 m/s.

5.12.5.   Kokkupõrke suund on risti mannekeeni eest taha läbiva telgjoonega ning põrkeseadme telgjoon on joondatud H-punkti seljaplaadi keskme järgi.

5.12.6.   Põrkeseadme suurim jõud, mis saadakse põrkeseadme kiirendusest, filtreerides ISO 6487:2000 CFC 180 kohaselt, korrutatuna põrkeseadme massiga, peab jääma vahemikku 4,4–5,4 kN ning see tuleb saavutada kiirusel 10,3–15,5 ms.

5.12.7.   Häbemeliidusele mõjuv jõud peaks jääma vahemikku 1,04–1,64 kN ning tuleb saavutada kiirusel 9,9–15,9 ms, filtreerituna ISO 6487:2000 CFC 600 kohaselt.

5.13.   Jalad

5.13.1.   Jalgade jaoks ei ole kindlaks määratud dünaamilist sertifitseerimismenetlust.

Joonis 3

Ülevaade külgkokkupõrke mannekeeni sertifitseerimiskatse ülesseadmisest

Joonis 4

23,4 kg pendli põrkeseadme vedrustus

Vasakul:	nelja trossiga vedrustus (risti paiknevad trossid eemaldatud)
Paremal:	kaheksa trossiga vedrustus

Joonis 5

Pendli aeglustusaja piirid kaela sertifitseerimiskatsel

Joonis 6

Pendli aeglustusaja piirid nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatsel

Joonis 7

Pendli kiiruse muutus – kaela sertifitseerimiskatse ajalised piirid

Joonis 8

Pendli kiiruse muutus – nimmepiirkonna toestiku sertifitseerimiskatse ajalised piirid

---

(1)  Mannekeen vastab ES-2 mannekeeni spetsifikatsioonile. Tehnilise joonise sisukorra number on: nr E-AA-DRAWING-LIST-7-25-032, 25. juuli 2003. ES-2 tehniliste jooniste ja ES-2 kasutusjuhendi täiskomplekt on hoiul Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjonis (UNECE), Palais des Nations, Genf, Šveits, ja sellega saab taotluse alusel sekretariaadis tutvuda.

(2)  Kaelapendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49. jaotise V ptk osale 572.33 (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 5).

(3)  Soovitatav on kasutada 3tollist kärge (vt joonis 5).

(4)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49. jaotise V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).

(5)  Kaelapendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49. jaotise V ptk osale 572.33 (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 5).

(6)  Soovitatav on kasutada 6tollist kärge (vt joonis 5).

(7)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49. jaotise V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).

(8)  Pendel, mis vastab Ameerika föderaaleeskirjade koodeksi (Code of Federal Regulations) 49. jaotise V ptk osale 572.36(a) (trükk 10-1-00) (vt ka joonis 4).

7. LISA

KÜLGKOKKUPÕRKE MANNEKEENI PAIGALDAMINE

1.   ÜLDINE

1.1.   Käesoleva eeskirja 6. lisas kirjeldatud külgkokkupõrke mannekeeni tuleb kasutada vastavalt allpool esitatud paigaldamismenetlusele.

2.   PAIGALDAMINE

2.1.   Reguleerida põlve ja pahkluu liigeseid nii, et need vaid toetaksid säärt ja jalalaba, kui jalg on horisontaalselt välja sirutatud (1–2 g reguleerimine).

2.2.   Kontrollida, kas mannekeen on seatud vastavalt soovitud löögisuunale.

2.3.   Mannekeenil peavad seljas olema liibuvad puuvillstretšist poolpikad püksid ja võib seljas olla liibuv puuvillstretšist lühikeste käistega särk.

2.4.   Kummaski jalas peab olema king.

2.5.   Asetada mannekeen kokkupõrkes osaleva külje esiistmele nagu on kirjeldatud külgkokkupõrke katsemenetluse tehnilistes tingimustes.

2.6.   Mannekeeni sümmeetriatasapind peab langema ühte nimetatud istumisasendi vertikaalse kesktasapinnaga.

2.7.   Mannekeeni vaagnapiirkond peab asetsema nii, et külgsuunas kulgev joon, mis läbib mannekeeni H-punkte, on risti istme keskpikitasapinnaga. Mannekeeni H-punkte läbiv joon peab olema horisontaalne, maksimaalse kaldega ± 2° (1).

Mannekeeni vaagna asendi õigsust saab kontrollida H-punkti mannekeeni H-punkti suhtes, kasutades M3 auke H-punkti seljaplaatidel ES-2 vaagna kummalgi küljel. M3 augud on kujutatud tähisega „Hm”. „Hm” peaks paiknema H-punkti mannekeeni H-punkti ümbritsevas ringis raadiusega 10 mm.

Mannekeeni vaagna õige asend

2.8.   Keha ülemist osa tuleb esmalt kallutada ettepoole ja seejärel toetada kindlalt vastu seljatuge (vt märkus 1). Mannekeeni õlad peavad olema taha painutatud.

2.9.   Sõltumata mannekeeni istumisasendist, peab käe ülemise osa ja torso/käe võrdlusjoone vaheline nurk mõlemal pool olema 40° ± 5°. Torso/käe võrdlusjoone all mõistetakse roiete esikülje puutetasapinna lõikumist mannekeeni püstpikitasapinnaga kohal, kus asub käsi.

2.10.   Juhi istumisasendi jaoks asetada mannekeeni parem jalalaba alla vajutamata gaasipedaalile, nii et kand toetub põrandal nii kaugele ettepoole kui võimalik, põhjustamata seejuures vaagnapiirkonna või rindkere liikumist. Asetada vasak jalalaba säärega risti, nii et kand toetuks põrandale parema jala kannaga küljelt vaadates ühel joonel. Asetada mannekeeni põlved nii, et nende välisküljed on mannekeeni sümmeetriatasapinnast 150 ± 10 mm kaugusel. Kui selliste piirangute juures võimalik, asetada mannekeeni reied nii, et need puudutaksid istmepolstrit.

2.11.   Teiste istumisasendite jaoks asetada mannekeeni kannad põrandal nii kaugele ettepoole kui võimalik ilma istmepolstrit rohkem kokku surumata, kui seda põhjustab jalgade enda raskus ja põhjustamata seejuures vaagnapiirkonna või rindkere liikumist. Asetada mannekeeni põlved nii, et nende välisküljed on mannekeeni sümmeetriatasapinnast 150 ± 10 mm kaugusel.

---

(1)  Mannekeenil võivad olla rindkere- ja vaagnaosas kallutusandurid. Need instrumendid võivad aidata saavutada soovitud asendi.

8. LISA

OSALINE KATSE

1.   EESMÄRK

Nende katsete eesmärk on kontrollida, kas muudetud konstruktsiooniga sõidukil on vähemalt samad (või paremad) energia neeldumise näitajad kui käesoleva eeskirja alusel tüübikinnituse saanud sõidukitüübil.

2.   MENETLUSED JA PAIGALDAMINE

2.1.   Võrdluskatsed

2.1.1.   Kasutades sõiduki tüübikinnitusmenetluse käigus katsetatud algseid polsterdusmaterjale, mis on paigaldatud kinnitatava sõiduki uue külgkonstruktsiooni külge, tehakse kaks dünaamilist katset, milles kasutatakse kahte erinevat põrkeseadet (joonis 1).

2.1.1.1.   Sõiduki tüübikinnituse ajal põrkab punktis 3.1.1 kirjeldatud peakujuline põrkeseade kiirusel 24,1 km/h alale, mis puutub põrkel vastu EUROSID pead. Tulemus registreeritakse ja arvutatakse välja HPC. Seda katset ei sooritata, kui käesoleva eeskirja 4. lisas kirjeldatud katsete ajal: kokkupuudet peaga ei olnud või kui pea puutus kokku üksnes aknaga, tingimusel et aken ei ole laminaatklaasist.

2.1.1.2.   Sõiduki tüübikinnituse ajal põrkab punktis 3.2.1 kirjeldatud kehaploki põrkeseade kiirusel 24,1 km/h külgmisele alale, mis puutub põrkel vastu EUROSID õlga, käsivart ja rindkeret. Tulemus registreeritakse ja arvutatakse välja HPC.

2.2.   Tüübikinnituskatse

2.2.1.   Kasutades tüübikinnituse laiendamiseks esitatud uusi polsterdusmaterjale, istet jms, mis on paigaldatud sõiduki uue külgkonstruktsiooni külge, korratakse punktides 2.1.1.1 ja 2.1.1.2 esitatud katseid, uued tulemused registreeritakse ja arvutatakse välja nende HPC.

2.2.1.1.   Kui kummagi tüübikinnituskatse tulemuste põhjal arvutatud HPC on väiksem kui võrdluskatsete (mille tegemisel on kasutatud esialgseid tüübikinnitusega polsterdusmaterjale või istmeid) ajal saadud HPC, siis laiendatakse tüübikinnitust.

2.2.1.2.   Kui uus HPC on suurem kui võrdluskatsete ajal saadud HPC, tehakse uus täieulatuslik katse (kasutades soovitatud polsterdust/istmeid/jms).

3.   KATSESEADE

3.1.   Peakujuline põrkeseade (joonis 2)

3.1.1.   See aparaat koosneb täielikult juhitavast jäigast lineaarsest põrkeseadmest massiga 6,8 kg. Selle löögipind on poolkerakujuline ja läbimõõduga 165 mm.

3.1.2.   Peakujuline põrkeseade on varustatud kahe kiirendusmõõturiga ja kiirusemõõdikuga, mis kõik suudavad mõõta väärtusi kokkupõrke suunas.

3.2.   Kehaploki põrkeseade (joonis 3)

3.2.1.   See aparaat koosneb täielikult juhitavast jäigast lineaarsest põrkeseadmest massiga 30 kg. Selle mõõtmed ja ristlõige on kujutatud joonisel 3.

3.2.2.   Mannekeeni ülakeha on varustatud kahe kiirendusmõõturiga ja kiirusemõõdikuga, mis kõik suudavad mõõta väärtusi kokkupõrke suunas.

9. LISA

KATSEMENETLUSED, MIS KÄSITLEVAD ELEKTRISÕIDUKITES VIIBIJATE KAITSET KÕRGEPINGE JA ELEKTROLÜÜTIDE VÄLJAVOOLU EEST

Käesolevas lisas kirjeldatakse katsemenetlusi, millega tõendatakse vastavust punktis 5.3.7 sätestatud elektriohutuse nõuetele. Näiteks megaoommeetri või ostsillograafi abil tehtud mõõtmised on asjakohane alternatiiv allpool kirjeldatud isolatsioonitakistuse mõõtmise menetlusele. Sellisel juhul võib olla vajalik isolatsioonitakistuse integreeritud jälgimissüsteemi deaktiveerimine.

Enne sõiduki kokkupõrkekatse tegemist mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini pinge (Vb) (vt joonis 1), et teha kindlaks, kas see on sõiduki tootja määratud talitluspinge piirides.

1.   KATSE ETTEVALMISTAMINE JA KATSESEADMED

Kui kasutatakse kõrgepinge lahtiühendamise funktsiooni, tehakse mõõtmised lahtiühendamisseadme mõlemal poolel.

Kui kõrgepinge lahtiühendamisseade on laetava energiasalvestussüsteemi või energia muundamise süsteemi lahutamatu osa ning laetava energiasalvestussüsteemi kõrgepingesiin või energia muundamise süsteem on kokkupõrkekatse järgselt kaitstud kaitseastme IPXXB kohaselt, võib mõõtmisi teha üksnes lahtiühendamisseadme ja elektrikoormuste vahel.

Selles katses kasutatav voltmeeter võimaldab mõõta alalispinge väärtusi ja selle sisetakistus on vähemalt 10 MΩ.

2.   PINGE MÕÕTMISEL VÕIB KASUTADA JÄRGMISI JUHISEID.

Pärast kokkupõrkekatset määrake kõrgepingesiini pinged (Vb, V1, V2) (vt joonis 1).

Pinget mõõdetakse mitte varem kui 5 sekundit ja mitte hiljem kui 60 sekundit pärast kokkupõrget.

Seda menetlust ei kohaldata, kui katse tehakse tingimustes, kus elektriline jõuülekandesüsteem ei ole pingestatud.

Joonis 1

Vb, V1 ja V2 mõõtmine

3.   VÄHESE ELEKTRIENERGIA PUHUL KOHALDATAV HINDAMISMENETLUS

Enne kokkupõrget ühendatakse lüliti S1 ja teadaolev väljakustutustakisti Re paralleelselt asjaomase elektrimahtuvusega (vt joonis 2).

Kõige varem 5 sekundit ja mitte hiljem kui 60 sekundit pärast kokkupõrget suletakse lüliti S1 ning mõõdetakse ja registreeritakse pinge Vb ja vool Ie. Pinge Vb ja voolu Ie mõõtmise tulemus ühendatakse ajavahemikuga, mis algab lüliti S1 sulgemise hetkest (tc) ja kestab kuni hetkeni, mil pinge Vb langeb allapoole kõrgepinge piiri 60 V alalisvoolu korral (th). Tulemusena saadakse koguenergia (TE) džaulides.

a)	Kui Vb mõõdetakse 5–60 sekundi jooksul pärast kokkupõrget ja X-kondensaatori elektrimahutavus (Cx) on tootja poolt kindlaks määratud, arvutatakse koguenergia (TE) järgmise valemi järgi:

b)	TE = 0,5 × Cx × (Vb 2 – 3 600) Kui V1 ja V2 (vt joonis 1) mõõdetakse 5–60 sekundi jooksul pärast kokkupõrget ja Y-kondensaatori elektrimahutavused (Cy1, Cy2) on tootja poolt kindlaks määratud, arvutatakse koguenergia (TEy1, TEy2) järgmiste valemite järgi:

c)	TEy1 = 0,5 Cy1 × (V1 2 -3 600) TEy2 = 0,5 × Cy2 × (V2 2 - 3 600) Seda menetlust ei kohaldata, kui katse tehakse tingimustes, kus elektriline jõuülekandesüsteem ei ole pingestatud.

Joonis 2

X-kondensaatoris salvestatud kõrgepingesiini energia mõõtmise näide

4.   FÜÜSILINE KAITSE

Pärast sõiduki kokkupõrkekatset avatakse, võetakse lahti või eemaldatakse tööriistu kasutamata kõik kõrgepinge all olevaid komponente ümbritsevad osad. Kõiki ülejäänud ümbritsevaid osi käsitatakse füüsilise kaitse osana.

Elektriohutuse hindamiseks surutakse käesoleva lisa liite joonisel kujutatud liigestega katsesõrm füüsilise kaitse aukudesse ja avadesse katsejõuga 10 N ± 10 protsenti. Kui liigestega katsesõrm läbib füüsilise kaitse osaliselt või täielikult, seatakse liigestega katsesõrm kõikidesse allpool kirjeldatud asenditesse.

Katsesõrme mõlemaid liigeseid painutatakse sirgest asendist alustades kõrvalasuva sõrmesegmendi telje suhtes kuni 90° ning need seatakse kõikidesse võimalikesse asenditesse.

Sisemisi elektrilisi kaitsetõkkeid käsitatakse kaitsekesta osana.

Vajaduse korral tuleb elektrilise kaitsetõkke või kaitsekesta sees asuva liigestega katsesõrme ja kõrgpingestatud osade vahele ühendada madalpingeallikas (pingega vähemalt 40 V ja mitte üle 50 V) jadamisi sobiva lambiga.

4.1.   Nõuetele vastavuse tingimused

Punkti 5.3.7.1.3 nõuded loetakse täidetuks, kui käesoleva lisa liite joonisel kujutatud liigestega katsesõrm ei puutu kokku kõrgpingestatud osadega.

Vajaduse korral võib kasutada peeglit või fiiberskoopi, et kontrollida, kas liigestega katsesõrm puutub vastu kõrgepingesiini.

Kui selle nõude kontrollimiseks kasutatakse liigestega katsesõrme ja kõrgpingestatud osade vahelist signaaliahelat, ei tohi lamp süttida.

5.   ISOLATSIOONITAKISTUS

Kõrgepingesiini ja elektrilise šassii vahelise isolatsioonitakistuse määramiseks võib kasutada mõõtmist või mõõtmiste ja arvutuste kombinatsiooni.

Kui isolatsioonitakistus määratakse mõõtmise teel, tuleks järgida järgmisi juhiseid.

Mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini miinus- ja plusspooluse vaheline pinge (Vb) (vt joonis 1).

Mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V1) (vt joonis 1).

Mõõdetakse ja registreeritakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V2) (vt joonis 1).

Kui V1 on suurem või sama suur kui V2, ühendatakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja elektrilise šassii vahele teadaoleva takistusega (Ro) standardtakisti. Seejärel mõõdetakse kõrgepingesiini miinuspooluse ja sõiduki elektrilise šassii vaheline pinge (V1′) (vt joonis 3). Isolatsioonitakistus (Ri) arvutatakse järgmise valemi järgi.

Ri = Ro*(Vb/V1′ – Vb/V1) või Ri = Ro*Vb*(1/V1′ – 1/V1)

Saadud tulemus Ri, mis on elektrilise isolatsiooni takistus oomides (Ω), jagatakse kõrgepingesiini tööpingega voltides (V).

Ri (Ω/V) = Ri (Ω)/tööpinge (V)

Joonis 3

Mõõde V1′

Kui V2 on suurem kui V1, ühendatakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vahele teadaoleva takistusega (Ro) standardtakisti. Kui Ro on paigaldatud, mõõdetakse kõrgepingesiini plusspooluse ja elektrilise šassii vaheline pinge (V2′) (vt joonis 4).

Isolatsioonitakistus (Ri) arvutatakse järgmise valemi järgi.

Ri = Ro*(Vb/V2′ – Vb/V2) või Ri = Ro*Vb*(1/V2′ – 1/V2)

Saadud tulemus Ri, mis on elektrilise isolatsiooni takistus oomides (Ω), jagatakse kõrgepingesiini tööpingega voltides (V).

Ri (Ω/V) = Ri (Ω)/tööpinge (V)

Ri = Ro*(Vb/V2′ – Vb/V2) või Ri = Ro*Vb*(1/V2′ – 1/V2)

Joonis 4

Mõõde V2′

Teadaoleva standardtakistuse väärtus Ro (Ω) peaks võrduma minimaalse nõutava isolatsioonitakistuse (Ω/V) ja sõiduki tööpinge (V) korrutisega, ± 20 %. Ro ei pea võrduma täpselt selle väärtusega, kuna võrrandid kehtivad Ro kõigi väärtuste kohta; kuid sellises vahemikus oleva Ro väärtuse puhul on saavutatud pinge mõõtmisel piisav täpsus.

6.   ELEKTROLÜÜTIDE VÄLJAVOOL

Füüsilisele kaitsele lisatakse vajaduse korral asjakohane kate, et vältida elektrolüütide leket laetavast energiasalvestussüsteemist kokkupõrkekatse järel.

Kui tootja ei ole ette näinud vahendeid eri vedelike lekete eristamiseks, käsitatakse kõiki lekkinud vedelikke elektrolüütidena.

7.   LAETAVA ENERGIASALVESTUSSÜSTEEMI PAIGALPÜSIMISE NÕUETELE VASTAVUS MÄÄRATAKSE KINDLAKS VISUAALSE KONTROLLIMISE TEEL.