15.12.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 331/1

(1)

Finantsstabiilsus on eeltingimus selleks, et reaalmajanduses oleks võimalik tagada tööhõive, laenud ja kasv. Finantskriis on toonud esile finantsjärelevalve olulised puudujäägid, mis ei suutnud prognoosida ebasoodsaid arenguid makrotasandi usaldatavusjärelevalve valdkonnas ning vältida ülemääraste riskide kuhjumist finantssüsteemis.

(2)

Euroopa Parlament on korduvalt kutsunud üles tugevdama tõeliselt võrdseid võimalusi kõikidele osalejatele liidu tasandil, osutades tõsistele puudustele liidu järelevalves üha integreeritumate finantsturgude üle (13. aprilli 2000. aasta resolutsioonis komisjoni teatise „Finantsturgude raamistiku rakendamine: tegevuskava” kohta, (4)21. novembri 2002. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu usaldatavusjärelevalve eeskirjade kohta, (5)11. juuli 2007. aasta resolutsioonis valge raamatu: finantsteenuste poliitika (2005–2010) kohta, (6)23. septembri 2008. aasta resolutsioonis koos soovitustega riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide kohta komisjonile, (7)9. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile Lamfalussy protsessi järelmeetmete kohta: edaspidine järelevalvestruktuur, (8)22. aprilli 2009. aasta seisukohas muudetud ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (9) ning 23. aprilli 2009. aasta seisukohas ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reitinguagentuuride kohta) (10).

(3)

Komisjon tegi 2008. aasta novembris Jacques de Larosière’i juhitud kõrgetasemelisele töörühmale ülesandeks esitada komisjonile soovitused selle kohta, kuidas tugevdada Euroopa järelevalvekorda, et paremini kaitsta kodanikke ja taastada usaldus finantssüsteemi vastu.

(4)

Kõrgetasemeline töörühm soovitas oma 25. veebruari 2009. aasta lõpparuandes (de Larosière’i aruanne) lisaks muudele aspektidele luua liidu tasandil asutus, mille ülesanne on teostada järelevalvet kogu finantssüsteemi riskide üle.

(5)

Komisjon tervitas ja toetas igati 4. märtsi 2009. aasta teatises „Euroopa majanduse elavdamine” de Larosière’i aruande soovitusi. Euroopa Ülemkogu jõudis 19. ja 20. märtsil 2009. aastal toimunud kohtumisel kokkuleppele, et liidus on vaja täiustada finantseerimisasutuste tegevust reguleerivaid õigusakte ja kõnealuste asutuste järelevalvet ning et tegevuse aluseks võetakse de Larosière’i aruanne.

(6)

Komisjon soovitas 27. mai 2009. aasta teatises „Euroopa finantsjärelevalve” viia liidu tasandil läbi finantsstabiilsuse tagamise praeguse korra mitmed reformid, soovitades eelkõige luua makrotasandi usaldatavusjärelevalve eest vastutava Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu. Nõukogu toetas 9. juuni 2009. aasta istungil ja Euroopa Ülemkogu toetas oma 18. ja 19. juuni 2009. aasta kohtumisel komisjoni soovitusi ning mõlemad tervitasid komisjoni kavatsust esitada seadusandlike aktide ettepanekud, et uus raamistik hakkaks kehtima 2010. aasta jooksul. Kooskõlas komisjoni seisukohtadega jõuti muu hulgas järeldusele, et Euroopa Keskpank (EKP) „peaks pakkuma Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule tuge analüüsi, statistika, halduse ja logistika valdkonnas, tuginedes vajaduse korral ka liikmesriikide keskpankade ja järelevalveasutuste tehnilistele nõuannetele”. EKP poolt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule antav toetus ja ka Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ülesanded ei tohiks piirata põhimõtet, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingule (ELi toimimise leping) on EKP oma ülesannete täitmisel sõltumatu.

(7)

Võttes arvesse finantsturgude rahvusvahelist integratsiooni ja finantskriiside levimise riski, on vaja liidult jäägitut pühendumist ülemaailmsel tasandil. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks kasutama kõrgetasemelise teaduskomitee eriteadmisi ja võtma kõik vajalikud kohustused ülemaailmsel tasandil, et tagada liidu seisukoha arvessevõtmine finantsstabiilsust puudutavates küsimustes, tehes selleks eelkõige tihedat koostööd Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) ja finantsstabiilsuse nõukoguga, mis peaksid andma varajasi hoiatusi ülemaailmsete makrotasandi riskide kohta, ning kõigi G-20 rühma partneritega.

(8)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks muu hulgas aitama rakendada IMFi, finantsteenuste nõukogu ja Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) poolt G-20-le esitatud soovitusi.

(9)

G-20 rahandusministrite ja keskpanga juhatajatele esitatud IMFi, finantsteenuste nõukogu ja BISi 28. oktoobri 2009. aasta aruandes „Finantseerimisasutuste, turgude ning instrumentide süsteemse tähtsuse hindamise suunised: esimesed tähelepanekud” märgitakse ka, et süsteemse riski hindamine võib varieeruda sõltuvalt majanduskeskkonnast. Seda mõjutavad ka finantsinfrastruktuur ja kriisiohjemeetmed, samuti suutlikkus häirete korral reageerida. Finantseerimisasutused võivad olla süsteemselt olulised kohaliku tasandi, riigi või rahvusvahelise finantssüsteemi ja majanduse seisukohast. Peamised kriteeriumid, mis aitavad määrata finantsturgude ja finantseerimisasutuste süsteemset tähtsust, on suurus (finantssüsteemi ühe osa pakutavate finantsteenuste maht), asendatavus (mil määral on süsteemi muud osad häire korral võimelised samu teenuseid pakkuma) ja vastastikune seotus (seos süsteemi teiste osadega). Nimetatud kolmel kriteeriumil põhinevat hindamist tuleks täiendada viitega finantssüsteemi haavatavusele ja institutsionaalse raamistiku võimele finantssüsteemi häiretega toime tulla ning see peaks võtma arvesse mitmeid lisategureid, nagu muu hulgas konkreetsete struktuuride ja ettevõtlusmudelite keerukus, finantsautonoomsuse ulatus, järelevalve intensiivsus ja ulatus, rahastamiskorra läbipaistvus ning finantseerimisasutuste üldist riski mõjutavad sidemed.

(10)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ülesanne on jälgida ja hinnata süsteemseid riske tavalistel aegadel, et vähendada süsteemi haavatavust süsteemsete komponentide häirete suhtes ja parandada finantssüsteemi vastupidavust kriisiolukordades. Sellega seoses peaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu aitama kaasa finantsstabiilsuse tagamisele ning siseturule ja reaalmajandusele avalduva negatiivse mõju leevendamisele. Oma ülesannete täitmiseks peaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu analüüsima kogu asjakohast teavet.

(11)

Liidu praeguses järelevalvekorras pööratakse liiga vähe tähelepanu makrotasandi usaldatavusjärelevalvele ning seostele üldisemas makromajanduslikus keskkonnas asetleidvate arengute ja finantssüsteemi vahel. Vastutus makrotasandil usaldatavusjärelevalve analüüsimise eest on killustunud ning analüüse teostavad eri tasandi ametiasutused, samuti puudub mehhanism tagamaks, et makrotasandi usaldatavusriskid määratakse kindlaks piisavalt täpselt ning et hoiatused ja soovitused edastatakse selgelt, neid järgitakse ja neile reageeritakse. Liidu ja ülemaailmsete finantssüsteemide nõuetekohane toimimine ja nendega seotud ohtude leevendamine nõuab makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve tõhusamat sidumist.

(12)

Hiljuti kujundatud makrotasandi usaldatavusjärelevalve nõuab usaldusväärset ja kõrgetasemelist juhtimist. Arvestades EKP presidendi olulist rolli ning usaldusväärsust rahvusvahelisel ja Euroopa tasandil, samuti de Larosière’i aruande soovituste vaimu, peaks EKP president olema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu eesistujaks esimesed viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumist. Lisaks tuleks suurendada ka aruandekohustusi ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu organid peaksid saama tugineda kogemuste, tausta ja arvamuste laiale spektrile.

(13)

De Larosière’i aruandes märgitakse ka, et makrotasandi usaldatavusjärelevalvel on mõte ainult siis, kui see saab kuidagi mõjutada mikrotasandi järelevalvet, samal ajal kui mikrotasandi usaldatavusjärelevalve ei saa finantsstabiilsust tulemuslikult kaitsta ilma makrotasandi arenguid vajalikul määral arvesse võtmata.

(14)

Tuleks luua Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem, mis koondaks võrgustikku finantsjärelevalves osalejad nii liikmesriikide kui ka liidu tasandil. Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemis osalejad peaksid tegema Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt usalduse ja täieliku vastastikuse austuse vaimus koostööd, et tagada eelkõige omavaheline asjakohane ja usaldusväärne teabevahetus. Liidu tasandil peaks võrgustik koosnema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogust ja kolmest mikrotasandi järelevalveasutusest: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1093/2010 (11) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (edaspidi „Euroopa Pangandusjärelevalve”), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1094/2010 (12) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) (edaspidi „Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve”) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 (13) asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) (edaspidi „Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve”) (edaspidi koos „Euroopa järelevalveasutused”).

(15)

Liit vajab eraldi asutust, kelle ülesanne on teostada liidu finantssüsteemi usaldatavusjärelevalvet makrotasandil ning kes määraks kindlaks finantsstabiilsusega seotud riskid ja vajaduse korral annaks riskihoiatuse ja/või soovituse selliste riskidega tegelemiseks. Seega tuleks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutada uue sõltumatu asutusena, kelle tegevus hõlmab kogu finantssektorit ning erinevaid tagatiste skeeme. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks olema vastutav liidu makrotasandi usaldatavusjärelevalve eest ning ei tohiks olla juriidiline isik.

(16)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks koosnema haldusnõukogust, juhtkomiteest, sekretariaadist, teaduslikust nõuandekomiteest ja tehnilisest nõuandekomiteest. Teadusliku nõuandekomitee koosseisu puhul tuleks arvesse võtta haldusnõukogu poolt vastu võetud nõuetekohaseid eeskirju huvide konflikti kohta. Tehnilise nõuandekomitee asutamisel tuleks arvesse võtta olemasolevaid struktuure, et vältida töö dubleerimist.

(17)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks andma hoiatusi ja juhul, kui ta seda vajalikuks peab, esitama üldisi või konkreetseid soovitusi, mis peaksid olema suunatud eelkõige liidule tervikuna või ühele või mitmele liikmesriigile või ühele või mitmele Euroopa järelevalveasutusele või ühele või mitmele liikmesriigi järelevalveasutusele, kusjuures asjakohase poliitilise meetme võtmiseks kehtestatakse tähtaeg.

(18)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks välja töötama värvikoodide süsteemi, et huvitatud isikud saaksid riskide olemust paremini hinnata.

(19)

Selleks et suurendada nende mõju ja legitiimsust, tuleks kõnealused hoiatused ja soovitused vastavalt rangetele konfidentsiaalsuseeskirjadele samuti edastada nõukogule ja komisjonile ning juhul, kui need on adresseeritud ühele või mitmele liikmesriigi järelevalveasutusele, edastatakse need ka Euroopa järelevalveasutustele. Nõukogu arutelud peaks ette valmistama majandus-ja rahanduskomitee kooskõlas oma rolliga, mis on kindlaks määratud ELi toimimise lepingus. Nõukogus asetleidvate arutelude ettevalmistamise ja nõukogule õigeaegsete poliitiliste nõuannete andmise eesmärgil peaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu majandus-ja rahanduskomiteed korrapäraselt teavitama ning saatma hoiatuste ja soovituste tekstid kohe pärast nende vastuvõtmist.

(20)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks ka jälgima hoiatuste ja soovituste järgimist, võttes aluseks soovituste adressaatide aruanded, et tagada hoiatuste ja soovituste tõhus järgimine. Soovituste adressaadid peaksid võtma asjakohased meetmed ning esitama meetmete võtmata jätmise korral nõuetekohase põhjenduse („tegutse või selgita” mehhanism). Kui Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu otsustab, et reageering on ebapiisav, peaks ta kooskõlas rangete konfidentsiaalsuseeskirjadega teavitama adressaate, nõukogu ja vajaduse korral asjaomast Euroopa järelevalveasutust.

(21)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks üksikjuhtumipõhiselt ja pärast seda, kui ta on piisavalt aegsasti teavitanud nõukogu, et viimane saaks reageerida, otsustama, kas soovitus peaks olema konfidentsiaalne või avalik, pidades seejuures silmas, et avalikustamine võib teatavatel juhtudel soodustada soovituste järgimist.

(22)

Kui Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tuvastab riski, mis võib seada tõsisesse ohtu finantsturgude nõuetekohase toimimise ja terviklikkuse või kogu liidu finantssüsteemi või selle osa stabiilsuse, peaks ta teatama selles olukorrast kohe nõukogule. Kui Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu jõuab järeldusele, et tekkida võib eriolukord, peaks ta võtma ühendust nõukoguga ja olukorda hindama. Seejärel peaks nõukogu hindama, kas oleks vaja võtta vastu otsus, mis adresseeritakse Euroopa järelevalveasutustele ja millega määratakse kindlaks eriolukorra olemasolu. Seejuures on äärmiselt tähtis pidada kinni konfidentsiaalsuse nõudest.

(23)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks esitama aruanded Euroopa Parlamendile ja nõukogule vähemalt kord aastas ning oluliste finantsprobleemide korral sagedamini. Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid saama vajadusel paluda Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogul läbi vaadata konkreetseid küsimusi, mis seonduvad finantsstabiilsusega.

(24)

EKP-l ja liikmesriikide keskpankadel peaks tänu oma kogemustele ja kohustuste tõttu finantsstabiilsuse valdkonnas olema makrotasandi usaldatavusjärelevalves juhtiv roll. Kaasata tuleks liikmesriikide järelevalveasutused, et nad jagaksid neile eriomaseid ekspertteadmisi. Mikrotasandil usaldatavusjärelevalve teostajate kaasamine Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu töösse on oluline selle tagamiseks, et makrotasandi usaldatavusriskide hindamine tugineks täielikul ja tõesel teabel finantssüsteemi arengutendentside kohta. Seepärast peaksid Euroopa järelevalveasutuste eesistujad olema Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu hääleõigusega liikmed. Igast liikmesriigist peaks haldusnõukogu koosolekutel osalema üks pädevate järelevalveasutuste esindaja, kellel ei ole hääleõigust. 15 sõltumatut isikut peaksid andma Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule avatud vaimus välist eksperdinõu teadusliku nõuandekomitee kaudu.

(25)

Komisjoni voliniku osalemine Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus aitab luua sideme liidu makromajanduse ja finantsjärelevalve vahel, samas kui majandus- ja rahanduskomitee eesistuja esindab liikmesriikide finantsvaldkonna eest vastutavate ministeeriumide ja nõukogu rolli finantsstabiilsuse tagamisel ning majandus- ja finantsjärelevalve teostamisel.

(26)

Oluline on, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu liikmed täidavad oma ülesandeid erapooletult ja lähtuvad üksnes liidu kui terviku finantsstabiilsusest. Kui konsensust ei ole võimalik saavutada, ei tohiks hoiatuste ja soovituste üle Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogus hääletamisel häältel olla kaalu ja otsused tuleks üldiselt võtta vastu lihthäälteenamusega.

(27)

Kuna eri finantseerimisasutused ja finantsturud on omavahel seotud, tuleks potentsiaalseid süsteemseid riske jälgida ja hinnata suure hulga asjakohaste makro- ja mikromajanduslike andmete ja näitajate alusel. Süsteemsete riskide hulka kuulub finantsteenuste häire risk, mis on põhjustatud liidu kogu finantssüsteemi või selle osade nõrgenemisest ja millel võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed siseturule ja reaalmajandusele. Igasugune finantseerimisasutus või vahendaja, turg, infrastruktuur ja instrument võib olla süsteemselt tähtis. Seepärast peaks Süsteemsete Riskide Nõukogul olema juurdepääs kogu teabele, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks, säilitades samas kõnealuse teabe vajaliku konfidentsiaalsuse.

(28)

Käesolevas määruses sätestatud teabe kogumise meetmed on vajalikud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ülesannete täitmiseks ning ei tohiks mõjutata Euroopa statistikasüsteemi õiguslikku raamistikku statistika valdkonnas. Käesoleva määrusega ei tohiks seetõttu piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määruse (EÜ) nr 223/2009 (Euroopa statistika kohta) (14) ning nõukogu 23. novembri 1998. aasta määruse (EÜ) nr 2533/98 (statistilise teabe kogumise kohta Euroopa Keskpanga poolt) (15) kohaldamist.

(29)

Turuosalised saavad anda olulise panuse finantssüsteemi mõjutava arengu mõistmisesse. Seepärast peaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu vajaduse korral konsulteerima erasektori sidusrühmadega (sealhulgas finantssektori esindajad, tarbijaühingud, finantsteenuste valdkonna kasutajarühmad, mis on loodud komisjoni õigusakti või liidu seadusandliku aktiga) ning andma neile õiglase võimaluse esitada kommentaare.

(30)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamine peaks otseselt aitama saavutada siseturu eesmärke. Liidu finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve on liidu üldise uue järelevalvekorra osa, kuna makrotasandi usaldatavusjärelevalve on tihedalt seotud mikrotasandi järelevalvega, mis on tehtud ülesandeks Euroopa järelevalveasutustele. Selleks et kõikidel sidusrühmadel oleks piisav kindlustunne piiriüleste finantstehingute tegemisel, tuleks kehtestada kord, millega võetakse nõuetekohaselt arvesse mikro- ja makrotasandi riskide vastastikust seost. Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks jälgima ja hindama finantsstabiilsusega seotud riske, mis tulenevad arengutendentsidest, millel võib olla mõju valdkondlikul tasandil või finantssüsteemile tervikuna. Selliste riskide hindajana peaks Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu toetama liidu integreeritud järelevalvestruktuuri, mida on vaja selleks, et soodustada poliitiliste meetmete õigeaegset ja järjekindlat võtmist liikmesriikides ning sellega vältida erinevaid lähenemisviise ja parandada siseturu toimimist.

(31)

Euroopa Liidu Kohus on kohtuasjas C-217/04 (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu) 2. mail 2006. aastal tehtud otsusega kinnitanud, et „mitte miski EÜ asutamislepingu artikli 95 [praegune ELi toimimise lepingu artikkel 114] sõnastuses ei luba järeldada, et meetmed, mis ühenduse seadusandja on vastu võtnud sellele artiklile tuginedes, peavad oma adressaatide osas piirduma üksnes liikmesriikidega. Mainitud seadusandja hinnangul võib osutuda vajalikuks ühenduse asutuse loomine, mille ülesanne on aidata ühtlustamisprotsessile kaasa olukordades, kus antud sättel põhinevate õigusaktide ühetaolise rakendamise ja kohaldamise hõlbustamiseks tundub kohane võtta vastu soovituslikke täiendavaid ja raammeetmeid.” (16) Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu peaks toetama finantsstabiilsust, mis on vajalik siseturul täiendava finantsintegratsiooni saavutamiseks, teostades järelevalvet süsteemsete riskide üle ning andes vajadusel hoiatusi ja soovitusi. Need ülesanded on tihedalt seotud finantsteenuste siseturgu käsitlevate liidu seadusandlike aktide eesmärkidega. Seepärast tuleb Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutada ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel.

(32)

De Larosière’i aruandes esitatud ettepaneku kohaselt on vaja järkjärgulist lähenemisviisi ning Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid hiljemalt 17. detsembriks 2013 igakülgselt üle vaatama Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi, Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ja Euroopa järelevalveasutuste toimimise.

(33)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt liidu finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalvet, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada liidu finantsturgude integreerituse tõttu ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu;

b)

määrusega (EL) nr 1093/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve);

c)

määrusega (EL) nr 1094/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve);

d)

määrusega (EL) nr 1095/2010 asutatud Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve);

e)

määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 54 ette nähtud Euroopa järelevalveasutuste ühiskomitee (edaspidi „ühiskomitee”);

f)

määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 1 lõikes 2 osutatud liidu õigusaktides määratletud liikmesriikide pädevad või järelevalveasutused.

a)

„finantseerimisasutus” – mis tahes ettevõtja või üksus, kelle tegevust reguleeritakse liidu õigusaktidega, millele on osutatud määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artikli 1 lõikes 2, või mis tahes teine liidus asuv ettevõtja või üksus, kelle põhitegevus on sarnast laadi;

b)

„finantssüsteem” – kõik finantseerimisasutused, finantsturud ja -tooted ning finantsturu infrastruktuurid;

c)

„süsteemne risk” – finantssüsteemi häire risk, millel võivad olla tõsised negatiivsed tagajärjed siseturule ja reaalmajandusele. Kõik finantsvahendajate, -turgude ja -infrastruktuuri liigid võivad olla teataval määral süsteemselt tähtsad.

a)

määrab kindlaks kogu teabe ja/või kogub ning analüüsib seda, mis on asjakohane ja vajalik lõikes 1 kirjeldatud eesmärkide täitmiseks;

b)

tuvastab süsteemsed riskid ja seab need tähtsuse järjekorda;

c)

annab riskihoiatusi, kui sellised süsteemsed riskid on märkimisväärsed, ja vajaduse korral avalikustab need;

d)

esitab soovitused parandusmeetmete võtmiseks, et reageerida tuvastatud riskidele, ja vajaduse korral avalikustab need soovitused;

e)

kui Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu leiab, et tekkida võib eriolukord määruse (EL) nr 1093/2010, määruse (EL) nr 1094/2010 ja määruse (EL) nr 1095/2010 artiklis 18 määratletud tähenduses, väljastab ta nõukogule adresseeritud konfidentsiaalse hoiatusteate ning annab nõukogule hinnangu, kas oleks vaja võtta vastu otsus, mis adresseeritakse Euroopa järelevalveasutustele ja millega määratakse kindlaks eriolukorra olemasolu;

f)

jälgib hoiatuste ja soovituste kohaselt võetud meetmete rakendamist;

g)

teeb tihedat koostööd Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi kõigi teiste osalistega ja vajaduse korral varustab Euroopa järelevalveasutusi sellise teabega süsteemsete riskide kohta, mis on neile vajalik oma ülesannete täitmiseks; ning töötab koos Euroopa järelevalveasutustega välja ühise kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete näitajate kogumi (riskinäidikud) süsteemsete riskide kindlakstegemiseks ja mõõtmiseks;

h)

osaleb vajaduse korral ühiskomitees;

i)

kooskõlastab oma tegevuse rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide tegevusega, sealhulgas eelkõige Rahvusvahelise Valuutafondi ja finantsstabiilsuse nõukoguga, samuti kolmandate riikide oluliste asutustega küsimustes, mis on seotud makrotasandi usaldatavusjärelevalvega;

j)

täidab muid asjakohaseid ülesandeid, nagu on sätestatud liidu seadusandlikes aktides.

a)

EKP president ja asepresident;

b)

liikmesriikide keskpankade juhid;

c)

komisjoni volinik;

d)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) eesistuja;

e)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) eesistuja;

f)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) eesistuja;

g)

teadusliku nõuandekomitee eesistuja ja kaks eesistuja asetäitjat;

h)

tehnilise nõuandekomitee eesistuja.

a)

kooskõlas lõikega 3 igast liikmesriigist üks kõrgetasemeline esindaja, kes esindab pädevaid riiklikke järelevalveasutusi;

b)

majandus- ja rahanduskomitee eesistuja.

a)

Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu eesistuja ja eesistuja esimene asetäitja;

b)

EKP asepresident;

c)

neli teist haldusnõukogu liiget, kes on samuti EKP üldnõukogu liikmed, võttes arvesse kõigi liikmesriikide tasakaalustatud esindatust ning tasakaalustatud esindatust nende liikmesriikide, kus on käibel euro, ja nende liikmesriikide, kus ei ole käibel euro, vahel. Haldusnõukogu liikmed, kes on samuti EKP üldnõukogu liikmed, valivad nad endi hulgast kolmeks aastaks;

d)

komisjoni volinik;

e)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) eesistuja;

f)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) eesistuja;

g)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) eesistuja;

h)

majandus- ja rahanduskomitee eesistuja;

i)

teadusliku nõuandekomitee eesistuja ning

j)

tehnilise nõuandekomitee eesistuja.

a)

iga liikmesriigi keskpanga esindaja ja EKP esindaja;

b)

igast liikmesriigist üks esindaja, kes esindab riiklikke järelevalveasutusi vastavalt teisele lõigule;

c)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Pangandusjärelevalve) esindaja;

d)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve) esindaja;

e)

Euroopa Järelevalveasutuse (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve) esindaja;

f)

kaks komisjoni esindajat;

g)

majandus- ja rahanduskomitee esindaja ning

h)

teadusliku nõuandekomitee esindaja.